aastakene tagasi mõtlesime, et tahaks yhte karmi jõge kynda.. ja lõpuks lekkis infot, et Purtse on selline jõgi, mida võiks maitsta.. aga paraku on ta ainult 10 km pikk ja ei saa seal mitmepäevast matka teha nii nagu meil algul plaan oli.. ja sinna see jäi, unistusse.. ideaalne jõgi.. mõtteid täitis pilt möllavatest kärestikkudest, südames veevoogude mühisev kutse, tundes adrenaliini maitse hõngu..
nädal tagasi andsid kohalikud informaatorid teada, et Purtse jõel on vesi tõusnud meetri jagu!!! see oli selge märk! kas nyyd või mitte kunagi! ja meie ühine otsus: KINDLASTI MINNA! ...
ei heidutanud meid külma võitu ilm ja kõike mähkiv udu.. ajasime aga varustuse autodest maha ja asusime paate pumpama...vahepeal köitis meie pilke jões kulgev külmkapp ja peas tekkis mõte: kas me kohtume kuskil kärestikus, vete möllus? ja vastust teadmata võisime peagi kohaliku rahva ergutuste saatel alustada sõitu :)
algus tundus rahulik ja võtsime aega palveks, et oleksime hoitud ja seiklusega varustatud ning oleks mida rääkida tulevikus lastelastele :)
..jäime põnevusega ootama.. neid seiklusi ..
peale 10-15 minutilist rahulikku kulgemist hakkas vool kiirenema, vetesse tekkisid justkui augud, järsud laine mulgud.. need ühtlased mulgud meid ei heidutanud.. ootasime põnevusega edasist!
Markus otsustas meie paadil taga lohisevat väikest paati kasutada ja endale elu huvitamaks teha.. kaua ei lasknud ennast oodata pisike veskitamm, mis ajast puretuna suht lauge, vast 70 cm langus.. mis see mehele teeb!? ja veel nii suures paadis nagu meie olime? muidugi vaatasime ikka ära kuidas Markus väikese paadiga sai ilusti tammest alla laskudes veega üle kastetud tamme all möllavast veest, mis alla langedes tegi vesi päris korralikku laine ja keerise ning ülesse viskuvat pöörissegulist möllu. saime kõvasti naerda, Markuse kulul muidugi.. ja ta ise oli ka õnnelik, et ikka laine üle käis :) vaatasime nyyd kuidas ise saame enda suure paadiga.. väike adrenaliin tõseb kõrvuni.. ootusärevus!!! aga samas tead, et midagi hullu ei juhtu, kuna suur paat võtab neid langusi rahulikumalt..
tammest alla laskudes avastasin, et ühtäkki olid paadi ees istuvad Raul ja Mati üleval minu kohal ning tundsin kuidas selja tagant ja külje pealt tammest paiskavat vett mulle selga ronis mitte lõppeva mühinaga..
võtab langusi rahulikumalt tõesti.. ainult mina sain märjaks.. nalja kui palju kõigil :D ja Raul lausus ootusendeliselt: vaatame, mis edasi saab..
muljetades esimesi elamusi jõudsime järeldusele, et asi ikka pole nii karm, kui meie ootused ja unistused olid.. millest oli muidugi kahju aga hea oli ka see, mis juba oli olnud :) korraga aga märkasime, et ees oleva silla poole kappab joostes üks mees, käes fotoaparaat, millel kahurit meenutav toru otsas.. ja sellega meid siis sihiti ysna mitu lasku ning kuulsime vee kohina saatel sõna MAALEHT..
selge siis, nyyd me teame, millise lehe käive peagi suureneb vähemalt viie mehe arvelt :)
varsti kohtasime eele läinud külmkappi jõe käänaku kurvis üksikult hulpimas, au andmata sõitsime tast mööda..
..ja nagu ikka tuleb aeg ajalt kitsas jões ennast hoida kaldasse lendamast toigaste otsa ja ühte sellist olukorda otsustas Raul lahendada selliselt, et meid käega toikast eemale lükata, mis tagas meile ilusa võimvleva vaatepildi Raulist.. ..paati jäi :)
juteldes jõudsime elektrijaamani, tõstsime paadid kaldasse ja viisime üle takistuse..sõime küpsised lõpuni ja nautisime looduse vaatemängu veega, kuidas veest saab vool.. arutasime, et kas jääks ellu kui paneks tammil eesolevatest pulkadest läbi (mis olid seal meie suguste tõttu ees) ja oleks meeletu vee sööstu möllus looduse raputada.. otsustasime, et tõenäoliselt jääks, kuigi oleks suht muljutud kyll.. mõne meetrine langus tundus kutsuv, samuti möllav vesi selles.. tjah, kahtlesin pisut, et kas jääks ellu.. järgi ka ei tahtnud proovida:)
peale märgade koivade sirutamist otsustasime edasi minna.. nii kaua, kui me oma suure paadi juures jukerdasime mõtles Markus, et ujutaks enda soolopaati tamme all oleva veemöllu ääres.. korraga aga oli paat vett täis, mis tõmbas oma massiga Markuse sulpsti kaelani vette ja tamme alusest veemöllust jäi puudu veel õige pisut ning tundes looduse jõudu enda üle valitsemas jõudis Markus teadmisele, et ta ei taha sinna minna.. miskit moodi õnnestus Markusel paadinöör käe küljest lahti raputada ja oli kui tinavile tagasi kaldas :)
meie tähelepanu haaras lahkuv paat.. lükkasime katkise pumbaga kiirelt mõned vurtsud õhku suurele paadile lisaks ja kappasime väiksele paadile järgi! saime suht ruttu järgi ja võisime Markuse taas oma armsa paadiga kahekesi jätta..
palju ei möödunud aega, kui avastasime, et laine mulgud on kasvatanud enda sügavust kahe paadi kõrguseks. päris huvitav õõtsumine, Markus muidugi oli eriti sillas iga tekina tunduva laine üle :) see pakkus parasjagu nalja ja jäime ühte voolu vaiksesse soppi ootama, et näha Markuse rännakut laine august laineauku.. meile järgi jõudes kulgesime vaikselt edasi ja Mati otsustas meie elu pisut kuivemaks muuta, rebides hammastega mahla pakilt ülemist osa, et meisterdada üks anum, millega vett välja kyhveldada.. korraga aga olime nalja tehes paremas jõe ääres, kus jämedad võsa tüved ja oksad poolde jõkke sirutusid ning mille alla meid viis mulgutava laine jõuline vool. rõkkav naer oli korraga katkenud ja esimesed mehed nagu vulksti madalal olnud oksa alt läbi ja minu ees oli justkui vana "pesumasina kuivati" (kaks rulli mille vahelt pitsitati vett välja) - jäme tüvi vastu paati, all vesi.. ja mina tormamas sekundi pärast vastu seda laiaks litsumise masinat.. tegin seda mida mu keha tegi, tundsin käest minema viskuvat aeru ja käes niiske kinda pinda...tagasi vaadates nägin vilksamisi oma aeru puu küljes kinni olevat, mille juures Markus oma paadiga viguraktsioonis.. jäime muidugi kõigest ilma - paadist, aerust ja paadi sees olnud iste patjadest.. ja Markus maitses talle omaseks muutuvat saatust..
mõne tõmbega ujus Markus kaldasse, et minna pisut tagasi paati puu kyljest päästma.. peale mõningast susimist pani paat puu küljest putku jättes Markuse puu otsa karjuma: püüüüdke paaat kinnniii!!!
ootasime paati järgi aga lasime ennast liiga vara Markuse paadi ette, mille tõttu pidime uuesti kuskile kalda puusse ukerdama.. aga seekord jäime pisut nõmedalt kinni nii, et Markuse soolopaat pani minekit ja meie talle järgi ei saanud minna, kuna Markus oli eespool kaldas.. ootasime teda järgi.. ja olles kuskil 4-7 minutit ees tõttavast paadist ajaliselt maas, algas ajujaht Markuse paadile!!
niiske olemine tundus juba suht loomulik ja Mati vee kühveldamine tundus mõttetu :) aga meie heaolu nimel oli Mati visa! mis siiski paraku veehulka paadis ei vähendanud :)
paadi tagaajamisel nõustusime Mati ütlusega, et paadikapten peab olema ilma aeruta ja nii see kujunes siis Markuse näol välja..
peale mõnda ränka kilomeetrit saime paadi kätte! :)
arutasime, et kaugele veel jäänud on ja Mati samal ajal arendas enda paadist vee välja kühveldamise tehnikat..vaikselt vaagisime ka eesolevat betoonsammast keset jõge, et otsustada kummalt poolt minna?? kapten ütles, et kahe samba vahelt, st keskelt.. ja otsustasime nii teha..
lähemale jõudes kandis meid vool pisut sambaga ühele joonele ja raske oli tõmmata ennast paremale poole sambast, st kahe samba vahele, keset jõge.. Mati muidugi kühveldas rahulikult vett edasi aerutasmise asemel ja tõdesime, et kolme aeruga oleme jõuetud looduse vastu..apaatselt jäime ootama kokkupõrget, et mis see siis ära ole? ja juba oligi kokkusaamise hetk: paat ja sammas! mis aga jama oli, oli see, et unustasime ühe komponendi - tagant selga ründava suurvee voolu, mis lükkas meie suure paadi vastu sammast lapikuks ja korraga märkas Mati, et mehed kes olid tagumises reas olid äkitselt tema kõrval.. ning siis tuli juba olukorra analüüsimise asemel ujuma hakata..
saime paadi samba küljest ära, ainult Kalev oli sisse jäänud :) paat oli triiki vett täis, seega kaelani märjaks saamast paati jäämine teda ei aidanud..
samal ajal ujus Raul vette lendamisest toibununa kahte aeru päästma ning püüdis ka pumba kinni.. ronisime tagasi paati ja sõtsime selle ujuva vanniga kaldasse.. keerasime peale suuri pingutusi "vanni" kummuli ja lasime vee välja.. otsisime termosed välja ja kosutasime end sooja tee ja hyppamise tantsuga...
veekindlas kotikeses oleva mobiili abil uuris Raul kaugel meie sihtpunkt on ja saime teada, et 500 meetrit ning panime siis kohe ajama ja peale paari käänakut olimegi maabumiskohas, kus meid ees ootas soe auto :)
päris naljakas oli kaldal ringi tammuda tuimade jalgadega, et tunned asju kuidagi ähmaselt oma talla all :)
panime asjad kokku, sõitsime oma autode juurde ja vahetasime riided ning rõõmsalt vurasime Rauli tuttava juurde sööma ja kuuma teed/kohvi jooma :)
peale kosutavat einet ja muljetamist pakkisime paadid õigesse autosse ning Markusele tuli taas meelde, kui väga talle see suur paat peale matka alati ei meeldi :D
tagasiteel aga mõtlesime muidugi, et kuhu järgmisena võiks minna ;)
JÄRGMISE KORRANI! :)
mõningaid pilte, mis sai enne ja pärast matka tehtud, saab vaadata siit:
http://www.helari.net/galerii/thumbnails.php?album=146
Kui kõik algusest peale ära rääkida siis reisi planeerimine hakkas juba juuni alguses. Et ennast reisi ajal võimalikult mugavalt tunda siis tuli leida sobilik sõiduk sinna sõitmiseks. Peale kahe nädalast otsimist internetis sattusin saidile, kus sai odava hinnaga rentida Audi A6 2,5 TDI ATM (diisel, automaat kast) -- piisavalt suur auto neljale inimese reisimiseks ja kütet võtab vähe. Järgmine samm oli ööbimine leida sealses kliimas ei ole mõtet odavas hotellis ööbida -- kui konditsioneer puudub, siis on võimatu magada -- otsustasime kämpigu kasuks. Neid on seal piisavalt palju ja erinevate hinnaklasside ja mugavustega. Parc des Maurettes on suhteliselt kallis kämping aga mereni on 500 meetrit jalutada ja privaatsust on telkimisplatsil samuti piisavalt, kuna platsid asuvad erinevatel tasanditel ja sulle tekib ala, mis meenutab väikest suvilat (platsi hind on üldjuhul mõeldud kahele -- väiksemad ühele, rohkemate inimeste eest tuleb lisa maksta, samuti tuleb lisaks maksta auto, elektri, interneti ühenduse ja televisiooni eest). Interneti kaudu broneerimine ingliskeelse saidi kaudu ei olnud keeruline, aga arve tuli paraku puhtas prantsuse keeles, tänu millele oli sellest suhteliselt raske aru saada. Järgmiseks tuli platsile mugavused kindlustada -- korralik 8 inimese telk, täispuhutavad madratsid, magamis kotid, toolid ja laud. Reis oli käega katsuda kui viimastest tööpäevadest enne puhkust said juhuse tahtel töised ööpäevad, mis muidugi pani mind natuke muretsema, kui palju pean teepeal puhkamiseks aega kulutama. Kokkuvõtteks siis, kolme reisile eelnenud päeva jooksul sai magatud keskmiselt 4 tundi ööpäevas.
Laupäev 17.juuli
Hakkasime tallinast liikuma, mitte pärnu poole vaid Otepääle, firma suvepäevadele. Sai veedetud korralik õhtu.
"Suvepäevad (e.õlleralltojuhti v1.02).
Palju toredaid inimesi (tsit. friizu:"ja mina", aga Sellest vast kirjutab Esta lähemalt. Oli ilutulestik, suhteliselt hea muusika ja karaoke, kus sai usinasti lauldud - isegi Friizu :) (kommentaar friizult:"see on laim, mina ei laula". Pyhak: "nuttis ja laulis" friizu: "tõsi").
Ja nüüd asjast (lugeja küsimus:"kuhu jäid kommentaarid saunast?".
Vastus: "Püüdsime siis kala kuna meile, kui tublitele it-meestele seda lubati. Ei saanud ühtegi. Saunu oli kaks. Üks oli segasaun ja elektriline ja teine oli ..mmm...it-meestele? noh..kõva saun oli igastahes- peksime *Friizuga teineteist. Laps oli isaga saunas - laps sügab oksaga nokut, isa küsib: "on hea?" Laps sügab edasi..lõpuks isa ütleb "Sa oled ikka pervert küll". Omad järeldused tehke ise, aga saun rokkis!
"
Pühapäev 18.juuli
Üritus lõppes meie jaoks ja hakkasime liikuma viljandi poole (vanaisal oli sünnipäev) ja pidime nii ehk naa Pärnus auto omanikuga kokku saama, kes meid üle piiri toimetas, odavam oli tema aega kulutada kui hakata notariaalset volitust tegema (1500.-).
kommentaarid kaas reisijatelt:
"Peale pudru söömist hakkasime sõitma (parandus; Kuuseke hakkas sõitma). Kõigepealt käisime Viljandis Kuusekese vanaisa sünnipäeval või noh..tagantjärgi. Oli ilus ilm ja jõime kohvi ja sõime torti (mesilsed on toredad putukad). Enne seda tegime Viljandis vastavad sisseostud, kus me Friizuga kõik ostetud saime (loe: "igasugu mõttetut träni kokku ostsime). Kuuseke kadus ära..pärast ikka ilmus välja (tema käes oli auto :) ). Ostime kannu ja kohvi ja ..ah hea küll, mis me siin kisuame pikkade kirjeldustega... kõik vajalik sai otetud (lugeja komment:"ha ha eks seda ole hiljem näha"). Lätisse saime ilusti igasuguste probleemiteta."
Kell 18.00 ületasime umbes Eesti-Läti piiri. piirivalvur tundis natuke omaniku pärast muret, et selline auto ilma notariaalse volituseta üle piiri sõidab aga kui omanik kinnitas, et kõik on ok, lasti pikemajututa üle.
Paari tunniga olime jõudnud Leedu piirine otsustati teha väike peatus enne piiri et midagi peab lätist ka saama
"Ühe õlle võiks ju ikka lätakate käest saada"
Olime just Kaunasest möödunud kui kaasreisijad avastasid, et Pärnust ostetud jäägermeister oli otsa saanud (mulle öeldi pärnus noh sellega peaks saama tsehhini hakkama -- vat siis). No tuli teha peatus,
"Steiss jaurab: Johnnyga on kõike hea koos teha, nikitseme-nakitseme. Ok, tegelikult ma siiski Johnny, st Kuusekese kallal mölisen viimase autosõiduoskuste pärast, kuna mina, st. Steisi, olen meeletult parem autojuht. See selleks, muidugi, aga üldiselt on mycka bra, kuna sain suhu pista pool litra õllet ja sutsu jaggerit kah. Niiviisi on palju parem :P Aga vaatame, mis nüüd saab. Waiting.(Btw, Pig Shop Boys mängib taustaks.)
NB! Väga tähtis märkus: Osteti Lõuna-Eestist üks Jagger ja selleni on nüüd peaaegu Poolani vastu peetund. Karsklased, mis muud, ütlekiste teie. Steiss punastab. Hullumiseni. Sest häbi on."
"Nii, käisime ühes Leedu bensukas ja kysisime Jaggerit. Aga oh õnnetust, bensukamyyja ei teadnud, millega täpselt tegu, nii pakkuski mehike: is that some sort of whisky? Or rum ? Kuid loomulikult mitte. Oli ilmselge, et Jaggerit me sellest bensukast ei saa. Tuligi leppida kohalike leedu õlledega, mis pudeli avades täitsid auto luksuslike leivaaroomidega, (pahak; a'le lokck'i sogast igatahes paream). Jonny sõidab nagu pyha jumal ja näitab keskmist sõrme poola rekkajuhtidele). Mekk käras kah.
Endiselt ootame Poola piiri, 45 km."
Jõudsime Poola pimeneb ja oleks vaja teada millised linnad teepeale jäävad enne Warsavit. Ja siis vat sulle, juhtus ka siuke väike äpardus, et ida-euroopa kaart jäi maha, seega tuli poola ja warsaw peast läbi sõita, ette rutates peab mainima, et nii kiiret ja eksimiste vaba warsawi läbimist pole mul veel olnud
Õnneks jäid kaas reisid pimeduse saabudes ja alkoholi uimas kohe magama -- hea rahulik sõita keegi ei lälla.
Esmaspäev 19.juuli
Spidomeeter näitab kuskile 1600 kilomeetrikanti Tallinast lahkumisest. .. aga ikka edasi lõunapoole (uni on unustatud).
Edasi siis hulgaliselt kommentaare:
"It's a beautiful day, sun is shining...
Usu või ära usu aga Kuuseke ikka sõidab. Oleme kuskil Poola teises ääres ja jõuame kohe Tsehhi.
Pildistasin just ilusat lossi kuskil künka otsas. Meeleolu on meil rõõmus terve mets vaid mängumaa. Jägermaister sai meil küll inetult eila otsa aga pole hullu. Ostsime Leedu õlut ja meil on veel mõned alles. Öösel kuskil käisime ka Poola õllet joomas..kõikse hullem polnud, aga meie omale jäi ikka alla. Kusjuures..on võimalik selline asi, et kui küsid two beers ja sulle vaadatakse otsa nagu lollakale.."tve pivo" on õige märksõna. Steisil on ikka paha olla..aga ta ei võta napsu ka..ju sellest siis. Tegime just mingist ägedast surnuaiast pilti. Põllud on siin võimsad. Nüüd parandab ja täiendab friizu (peaaegu kaineks saanud ;)."
Ega siin palju lisada pole, Poola on Poola. Teed on kõverad ja inimesed imelikud, aga piir ei ole enam kaugel. Hommik on ilus, pea pilvitu taevas ja (oh pyhak juba mingi Leedu tumeda õlle lahti korkinud) Kuuseke ikka sõidab ja sõidab.
Tsehhini on loetud tund ning otsustasime teha kerge peatuse. Moment tegeleme erinevate õllesortide testimisega: Karm (maitselt meenutas maltoosat, või siis kombut või karamelli. ) Tatra Mocne, Okosim ja Zubr. Veel ei tea, mida need nimed tähendavad. Demit, miski räme ummik on praegu ja me küpseme autos nagu poolsuitsuräimed.
Üks oluline märkus nüüd: oleme Tsehhis ja jõudsime järeldusele, et poolakad ikka õltsi teha ei oska.
Tsehhis peatusime linnas Frydek-Mistek. Pisike, hästi armas linn. Peatusime bensujaamas alustuseks kust ma Ä(pyhak) ostsin omale ilusa sinise mütsilotu. Ostsime ka erinevaid sorte Tsehhi õllesid. Päris head õlled on. Tsehhis on väga toredad
isimesed. Sellised noh..nagu lapsed..päntajalad :) Saime teada, et videokaamerat võibolla kesklinnas parandatakse ja läksime autoga sinna.Samamoodi nagu kodumaal sattusime siis kohalikku baari, mis baari..selline välikohviku terassi, kus me siis käte ja jalgadega tegime selgeks neile, et me õlut tahame. Võtsime natuke raha (õlu 44: tsehhi krooni). Kuna meil oli 200 kroonine siis mõtlesime, et ostame kaks tükki, et siis 44X2X2 on paras selline summa, et jääb TIP'ks ka üle. Õlle maksis hoopis 22 tsehhi krooni ehk siis 11 EEK. Keset linna, vabaduse platsil. Videokaamera parandust me ei leidnud..soovitati kohaliku suurde linna minna (Prahasse),aga sinna me oleks jõudnud ööseks.
Siirdusime edasi ühe järve äärde ennast värskendama. Vesi oli mõnus soe (janno jaoks külm). Kõik peale minu jäid magama, sest mina olin autos ka üsna tihti tukkunud. Käisin iga natukse ajatagant ujukas ja nautisin ilusat vaadet. Noh, kui päris aus olla siis mõni meeter eemal suplesid noored tüdrikud ka peesevahe pükstega :) Me oleks sinna ka kauemaks jäänud aga ilm kiskus kuidagi tormi poole, päike küll paistsis aga tuul tõusis ja eemal müristas. Jätkasime reisi.
Austriasse minnes otsustasime läbi minna Eveli kallima juurest (keda me elus näinud polnud). Läksime sinna kohale, pisike väga puhas ja inimtühi linn, ja kuna kedagi uksekella peale kohale ei tulnud siis mõtlesime, et jätame Eesti õlled talle uksepeale siis aga otsustas Eveli, me pidasime temaga telefonitsi sidet, et kutsub kallima koju,
Elu nagu Gerald *Durelli raamatus.
Mõnede minutite pärast saabus Eveli kallim (kelle nime me ikka ei teadnud). Tutvusime ja tüüp küsis, et kas me näljased oleme. Kuna me näljased polnud siis käskist talle järgi sõita, et lähme wain cellarisse. Seepeale pani omale lauad ja pingid
pagasnikusse ja põrutasime linnast välja. Veinikelder asus puudesalus, ilusas vaikses kohas. Meile tutvustati keldrit, tegime mõned pildid ja siis pandi laud üles. Laual oli Hulk veini, tema oma tehtud (lehmadest) vorst, Emmenali juust ja tema sõbra (kes oli naise ja lapsega vahepeal saabunud) tehtud sink. Peremees tõi ka lauale selle veinikeldri embleemiga veniklaasid ja alustasime söömaaega. Suure purssimise ja Eveli abiga saime täitsa vabalt suhelda. Väga tore tüüp oli. Lahkumisel anti meile kaasa neli pudelit veini (liitrised) aga kuna me vaidlema hakkasime, sest mina tahtsin mõne veini autosse võtta anti veel kaks veini lisaks.
'Wir sind sehr angenehm ueberascht dass ihr gekommen seid. Es ist eine sehr grosse -Freude fuer uns. Der Spruch vom Keller lautet "Es trinkt der Mensch es süuft das Pferd, doch manchmal ist es umgekehrt". Ein weiterer Spruch lautet"Der grösste Feind der Menschheit wohl, dass ist gewiss der Alkohol, doch in der Bibel steht geschrieben, du sollst auch Deine Feinde lieben". Es hat uns sehr gefreut dass ihr gekommen seid. Ihr seid jederzeit wieder herzlich willkommen!!!!
Zlabern am 19.07.2004
Heini
Teisipäev 20.juuli
Reisijate komentaare:
"Moment oleme Itaalias, sõidame kiirteel, naudime hullu Itaalia liiklust. Maalilised vaated avanevad siit autost, kuid suurt midagi pildistada ei saa ( ei jõua -- sekund vaadet, 10 minti tunnelit). Kahju. Juu jääb siis mällu. Palav on ka, vaatan siit teeäärseid põlde, kus kastakse maisi vihmutiga. Praegu tahaks just sellisel maisipõllul olla. Pyhak ja Friizu magavad, Janno sõidab ja mina (Steisi) kirjutan blogi. Võiks juba kohal olla ja telkida ja niisama chillida, sest siin praegu kõik kleepub. Higised oleme, noh:)
Magasime mingis rekkade peatumise kohas, murus, mis oli üsnagi märg. Kell 6 läks mul uni ära ja äratasin ka teised üles ja siin on palav. Mõned peatused bensiinijaamades ja odav vein meid siit Itaaliast läbi aitavad. Eilne õhtu Austrias oli tore. Heini veinikelder avaldas muljet. Natuke extreemi kah, st. väike peatus enne kiirteelt mahasõitu (mis oli siis tappvas kuumuses poolo tunnikest passimist ja minul oli veel see ("põlved ristis prbobleem"). Nii jälle kiirtee lõpp ja mahasõit. Kaardimaksed siin isegi toimivad, kuigi sularaha väljavõtted on problemaatilised.
friizu
steisi
kuuske (al'a jonny aka kepp).zg"
Kolmapäev 21.07
Midagi me ikka kirjutasime iga päev:
"Seal, kus vahemere lained laksuvad..
Meeletult ilus päev, kuumus pole veel alanud ja istume kämpingu platsil ja joome veini. Eile õhtul saabusime Prantsusmaale
seda märkimisväärset sündmust läksime tähistama shampusega ühe mäe otsas..täpselt päikeseloojangul. Kogu see krempel alates Itaalia mägedest on ikka uskumatult ilus. Nizzasse jõudes käisime Mc'Donadsis ja sõime ühed burgerid. Seejärel läksime randa magama. Käisime ka loomulikult ujumas. Vesi oli soe aga meeletult soolane..noh ikka meeletult. Õhtul või siis pigem öösel uinusime Vahemere lainete loksumise saatel juues head Austria veini (tänk juu Heini!). Lobisiesime veel Alvariga mõni aeg ja vaatasime väljamaa tähti (suurt vankrit me ei leidnudki). Hommikul ärkasin jälle esimesena ja ajasin teised ka üles. Päikesetõus oli uskumatu...meeletult ilus. Meie kohalt lendas üle suur linnuparv. Käisin ujumas ja veendusin uuesti kohaliku lombi suurest soolasusest. Janno leidis uue käbi. Ahjaa..magasime otse kivide peal paar meetrit veepiirist..magamiskoti ots oli hommikl märg..juu siis tuli suurem laine. Kõik rokib!
Alvar jätkab nüüd pyhaku ülestähendusi:
Päike tõuseb pilvitusse sini-sinisesse Prantsusmaa taevasse. Istume kämpingus, joome veini ja kirjutame blogi. Pyhak jättis mainimata, kuidas siin inimesed on linnad sättinud, majad ehitatakse püstloodis kaljuseinte külge. Janno sai eile pärast Itaalia-Prantsusmaa piiri sõita mõnusalt kitsastel ja kurvilistel mägiteedel, meie aga nõudsime peatusi iga natukese aja tagant, et nautida meeletult ilusat vaadet. Pyhakule on palmid muljet avaldanud (siin on täitsa lahedad palmikesed). Eile õhtul olime üsna väsinud ja peale burgeri otsingut rohkem linna peal ei konnanud (aga küllap me selle vea veel parandame).
Janno paneme nüüd kirjutama:
Imelik seekord ei olegi keegi nizzasse jõudes ära minestanud, merje -- vist harjunud eelmisest kordast ja teised kaks on piisavalt degusteerinud erinevate rahvaste mõnujooke.
Kolmapäeval panime kämpingu püsti. Terve päeva vedelesime rannas ja vaatasime (eriti pyhak) paljaid tisse. Neeger viskas Janno poest välja ja mina panin ta pärast piinlikusse olukorda uurides inglise keeles kust priimust saab. Priimust ei saanud..panni näitas. Õhtu lõppedes kolasime kämpa pleisis ringi ja saime mingitelt taanastelt (?) teada, et priimus pr. keeles on bounteille de gaz. Puuotsas siristavad sisalikud, tuvid teevad öökulli häält. Kell 11 on öörahu ja sisalikud enam ei sirista (õpetatud!). Saime kämpingu laua, mida mujalt polnud leidnud (15 EUR).
"
Neljapäev
Kirjutab Steisi sedasi: Täna tegime linnaekskursiooni,käisime minu jaoks eelmisest korrast tuttavates vaatamisväärsustes. Nizzas on spetsiaalne Tallinna Toompead meenutav ajalooline vanalinn, aga selleks, et sealseid vaateid nautida, peab ikka meeletult tööd tegema, valemiga A = F korda teepikkus(s). Aga see pani higi voolama ja minu nõrkusehetketel ei näe ma lihtsalt enam elu mõtet: päike paisab kekspäeval otse lagipähe, ei ole õhku, mida hingata ja kohe-kohe_minestan tunne. Aga kui kriisist üle saab, siis on jälle kõik kenasti. Enne linnapeale minekut võtsime naca päikest ja käisime ujumas. Igaljuhul praeguseks on kõik näost rõõsad:)
Vanalinnast ostsime 5 liitrit veini:P Vaadivein, mingisugune. Seda joome veega lahjendatult. Lõunamaawärk, ju nõu :) Kõige rohkem meeldib minule siinoleku juures see teistsugune õhk, selle lõhn. Eksootiline kogemus.
Koduigatsust, erinevalt eelmisest korrast, ei ole. Ja seltskond on ka mõnus.
Pyhak kirutab edasi:
Käisime postkontoris ja saatsin omakestele mõned palmidega pildid. PALMID!!! Palmid siin palmid seal..pyhak õnnelik. Veini pood oli äge. Omanik Inglise keelt ei osanud aga tagaruumist kutsuti rammstain, kes meile kohe 5L veini müüd. Liiter umbes 25 EEKU :) Muidu käivad siin inimesed suvaliselt punase foorialt üle tee aga kui ma seda tegin siis sain signaali..samas need prantsalsed kellega ma seda tegin karjusid auto peale. Siuke temperament siis. Õhtul käisime veel ujumas ja pärast seda mängisime kella 1-2ni kaarte ja jõime veini veega. Ei taha pohmakat sellise kumusega. Õösel kukkus Friizu telgis märatsema..noh unes muidugi..kuutõbine? ;) Ilus on igal pool!!
Friizu:
Märatsemine telgis tulenes tõenäoliselt minu "grillitud" seljast
, mille peal ma korralikult magada ei saanud. Päike on tegelikult meid kõiki juba kahe päevaga punakas-pruunideks praadinud.
Nizza vanalinn oli ilus, palju pudukaupmehi, turiste ja istumiskohti, nagu ühes turismiparadiisis olema peab. "Toompea" kalju otsas kuhu ronimine oli tõesti üsna vaeva nõudev, pakkus meile supper ilusa vaate nii merele, kui linnale. Nüüd siis hetkeks kõik, meid ootab järjekordne suplus sinises vahemeres, kõrvetava päikese all ...
Õhtu lõppes suurema kaarti põrguga. Turakas kestis 1-2ni.
Reede
Kuuma päikese eest
merre sukeldun ma
liuglen lainete sees
puhkan soolases vees...
Hommik algas traditsiooniliselt rannaga.
Lõunast sõitsime mägedesse ekskursioonile. Mäed olid loomulikult fantastilised...maalilised.
Esimene mägi-linn oli Gourdon. Ilusa vaatega väike linnake mäe otsas. Orienteeritud pudukaubandusele.
Teine mägilinn oli Grasse. Pisike, armas, veidi räpane linnake, aga väidetavalt lõhna pealinn. Läksime kohalikku lõhna muuseumisse, kus meile tehti personaalselt inglise keelne ekskursioon! Saime täpselt teada kuidas parfüümid ja lõhnaseebid ja muu selline valmib. Kuidas seal töötab lõhna spetsialist ("the nose"), kes eritab mitu tuhat lõhna ära ja, et selliseid on maailmas ainult käputäis ja, et selleks ametiks pead sündima andega ja õppima 13 aastat. Ekskursioon lõppes toas, kus kogu toodangut müüdi omahinnaga. Selleks ajaks olime peaaegu purjus kõigist neist lõhnadest. Spetsiaalset pudelit, mida toodetakse kohapeal ja kus lõhn säilib aastaid (kuni 7 aastat) me ei ostnud. Maksis ka kirvehinda. Pyhak ostis hoopis kaks karpi 5in lõhna, ühe meeste oma ja ühe naiste oma..eks ta siis varsti lõhnab nagu pukett. Tahtsime sõita veel kahte külakesse aga kuna otsustasime otsetee võtta siis sattusime kurat-teab-kuhu mägedesse ja sõit läks väga ekstreemseks. Kahe suunaline tee, ühe auto laiune enamasti, ilma piireteta ja kurvid olid 180 kraadi. Võttis kõhedaks küll. Lõpuks jõudsime Entrevaux külakesse ja kuna diisel oli juba mägedes hakanud otsa saama oli asi üsna nutune, aga kuna meil kipub ikka koguaeg vedama (ptu ptu ptu) siis jõudsime nibin-nabin bensukasse. Tangitud, tahtsime minna kohalikku lossi aga kuna see palju erue maksis ja me väsinud olime siis otsustasime hoopis kämpasse tagasi sõita. mm..kiire ja lai tee! Nice's käis ööelu täie rauaga. Mõtlesime ka veidi jalutada ja ööd nautida aga kuna parkimiskohta oli võimatu leida (noh terve linn oli nagu pirita tee õllesummeri aegu) siis põrutasime kämpasse ja vajusime sügavasse unne.
Laupäev.
Päeva veetsime rannas. Oli tuul ja meeletult suured lained. Vees oli mõnus vedeleda laineharjal, mis sind ise edasi-tagasi loksutas. Lõunapaiku hakkas taevas pilve minema ja otsustasime minna igaksjuhuks telki kindlustama võimaliku äikese eest. Suuremat vihma ei tulnud..natuke aga tibutas küll. Käisime Friizuga veel poest läbi ja ostsime 5L kanku veini... vana oli ju otsa saanud. Mis sa ikka sellise ilmaga teed ... hakkasime kaarte mängima. Ja ööni välja käis bismarck siis aga läksime vaidlema ja kobisime magama ära. Vein hakkas kah koledal kombel pähe, aga kuna Merje oli kuumarabanduse saanud siis ohverdasime vee talle ja kaanisime lahjendamatta punast viinamarjaveini. Pyhak põles ka lõpuks ära..väänles terve öö. Friizuga on asi juba niikaugel, et esimene kiht nahka hakkab vaikselt kooruma (välja näeb kah nagu indiaanlane).
Pühapäev.
Kohe lähme randa. Eile ostsime lisaks veinile ka palli, mida rannas hea loopida ;). Ilm on püsivalt ilus :P.
Mis puutub pühapäeva siis ega keegi tööd ei tee. See tähendab seda, et poed kõik olid kinni.
No palliloopimine oli karm - see pall läks hoobilt vett täis ja muutus parajaks pommiks..andis ikka loopida. Tore oli vaadata kuidas pall lendab ja siis "SHAHH" teise märjaks pritsib. Esimene negatiivne asi - mingit eriliselt rõvedad paksud naised ja kaks värdjat tüüpi ujusid oma madratsiga meil igalpool ees. JÄK.
Otsustasime, et ega see ikka õige asi pole, kui meil see kõige kõrgem mäetipp (kuhu autoga ligi saab) vallutamata jääb. Mõeldud - tehtud. Kõiksepeale eksisime Nice kuskile äärelinna ära..no pole hullu..tee ots käes - mägedesse!
Sõitsime läbi ühest külast kus oli meeletult sheff kirikutorn, käisime siis korra seda pildistamas. Need pisikesed linnakesed-külakesed on toredad. Järgmises külakeses pandi parajasti pidu püsti - orkester juba kõndis tänaval ja klaverimängija oli pandud klaveriga auto kasti ja mängis seal. Kuna meil aga oli kiire päikeseloojanguks mäe otsa jõuda, siis vaatama-kuulama ei jäänud. Mägiteedest oleme me juba eelpool jutustanud, niisiis ei hakka ma sellel pikalt peatuma. Kuskil kalju sees oli uuristatud pisike kambrike, kuhu viis trepp ja seal klaasitaga olid mingid kujud..kui ma ei eksi, siis naine lapsega. Kuusk peatuma ei hakanud kuna päikeseloojang pidi kohe algama (pärast ka ei peatunud. miks? Sellest hiljem).
Peaaegu üleval leidsime lume! Katsusime seda ja kilkasime nagu poleks varem kunagi lund näinud. Mõnusalt jahe oli juba. Üles jõudes avastasime, et mingid sakslased olid juba ees. Teine avastus oli, et vesi oli autos keema hakanud. Miks? Te ju peaks teadma..füüsika ;)
Edasi tuli jala kõmpida, palju maad ei olnudki, aga võttis hingetuks küll. Teadupärast pole mägedes eriti hapnikku. Oli ikka uhke tunne küll seista 2862 meetri kõrgusel! Päikeseloojang! Kõrged mäetipud, kuhu loojuv päike punakat valgust heidab ja aeglaselt tõusev veeaur, mis mässib mäeseljad endasse. Raske on sõnu leida ja veel vähem jääb pildile - seda peab ise kogema. Kivikese panime ka unnikusse, kuhu kõik ülesjõudjad panevad. Nüüd siis midagi veel peent..alla sõitsime vabakäigul ehk siis mootor ei töötanud ja nii...27km! Milleks dislat raisata?!
Mis puutub dislasse, siis oli sellega üsna nukrad lood. Teel mägedesse nägime tanlat 24H..sinna jõudes avastasime aga, et oh "oh rõõmu" see meie kaarti ei söö. Nüüd kukkus Kuusk rallima..kurvides ikka 90 ja 100, et kütust kokku hoida. Oli karm sõit. (Loe eespoolt veel mägede teede kohta). Vedas dislaga välja küll. Väsinult, kuid õnnelikult magama.
Esmaspäev.
Täna meil algab operatsioon "i" - otsi üles internet!
Tänu meeldivale infotädile saime teada, kus on internetipunkt aga tegime hoopis ise interneti ehk siis märksõna GPRS. Kui meie Friisuga poodi läksime tegi Kuusk juba tööd.
Kõik tööd tegi valmis. Meie istusime jahedas salakohas poe ligidal ja proovisime prantsuse õlut. Käras küll. Olgu need veinid nii head kui tahes, on õlu ikka parem. vat.
Õlut ostime hiljem veelgi.
Et mitte väga paksuks ja laisaks minna siis mängisime Friizuga ka usinasti sulgpalli.
Lisaks kõigele veel väike öine suplus ja öine kaardipõrgu, mis vältas pea kella kaheni.
Teisipäev.
Hommikut alustasime rannas, kus Pyhak üritas ka Friizuga kaugmaratoni teha. Ujus ära küll, aga tagasitulles oli üsna võhmal. Tõime poest uue veini, mida veega pooleks juua. Palavus on endiselt murdev. Tegime jälle luurekäigu infopunkti, et uurida mida huvitavat veel lähikonnas külastada. Korjasime kaasa mõned informatiivsed broüürid ja läksime Kuusekest moosima (tema ju ikkagi reisijuht).
Käisime siis vaatamas Saint-Cézaire koopaid. Sinnasõit viis läbi Cannes'i. Moetänav oli muljetavaldav. Natukene ekslesime ka, aga leidsime lõpuks ikkagi koopad üles. Pilet maksis 5 euri, aga ekskursioon tehti meile ka spetsiaalselt inglise keeles. Koopad olid lahedad. Kõik need allarippuvad kivimimoodustised ja värk. Koobas oli ca 40m sügav ja seintel, lagedel rippusid massiivsed stalahiidid. Sellised jurakad kasvavad ainult 1mm aastasaja jooksul (või nii vähemalt meie giid rääkis). Peale ekskursiooni istusime mõni aeg ja jõime kohalikku õlut 0.33=2.5 EUR). Tagasitulles käisid pyhak ja Friizu Saint-Cézaire linna keskväljakul ja pildistasid kellatorni ja ühiskondlikku peldikut, kuhu oli välisseinale ilus pilt maalitud. Mingi kohalik vaatamisväärsus oli veel, aga see oli üsna ära reostatud. Pyhak pildistas ennast musketäraide baari (?) ees.
Oli tore päev.
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida ehk Pyhaku ja Friizu öised seiklused.
Pyhak ei viitsinud kaarte mängida. Janno keeras sellepeale hoopis magama ära, kuna aga vein oli hea siis läksid Pyhak ja Friizu terrassile veini jooma. Õhtu oli nii meletult ilus ja soe ning P ja F otsustasid ujuma minna. Vesi oli vahvalt soe, kuigi kohalikud vaatasid meid nagu imelikke. Lained olid ja eemalt paistev linna fassaad oli muljetavaldav. Õisel rannal, muide, elu keeb. Mängiti kitarri ja tunti elust mõnu. P ja F siiski ööelu nautima ei jäänud, sest vein oli kuidagi pähe hakanud. Ahjaa, meie naabritüdrukud ei tahtnud meiega "nightswimmingule" tulla. Noh, ega nad ei näinud ka meid, me kuskilt pimedast, üle ääre, kutsusime. Istusid siis F ja P niisama terrassil ja jõid veini ja muljetasid, ikkagi eelviimane päev. Sulgpallist, pimedas ja veini mõjudega ei tule, muide, midagi välja. fa fa , aga sulgpalli profid oleme me külol juba.
Kolmapäev..eelviimane :(
Poole päevani rannas vedelemine ja siis põrutasikme klaasi poodi vaai tehasesse. Pyhak nägi esimest korda kuidas klaasi puhutakse. Ostsime kaasa mõned vidinad ka, ei olnud väga kallid.
--
Ning nagu viimne leht,
mis püsib kinni puul.
Tal uhkelt püsti
purihammas suus..
ehk vär vi kän pai sam sigarets.
Istusime terrassil ja mängisime kaarte. Noh hea küll, et vein sai otsa (5L), aga suitsud said otsa. Perekond Kuuseke läks magama ja meie suitsu otsinguile. Kell oli päris palju ja ega siin maal pole kerge suitsu osta. Kõigepealt läksime kämpa valvuri juurde. Tema seletas, et ainuke koht, kus ehk on võimalik saada on eemal asuv hotell ja andis meile ühe suitsu, tal rohkem polnud. Ega meil tuld ka polnud.Tule me muidugi leidsime ruttu, Pyhak lihtsalt võttis ühe auto "rajalt maha". See vaeseke hakkas koduväravast sisse sõitma, kui pyhak ligi hüppas ja kätega vehkides tuld nõudis.Tõmbasime siis õnnelikult seda suitsu ja liikusime hotelli poole. Seal oli elu, terve hotelli esine oli üle külvatud erinevate kohvikute ja baaridega. Meie leidsime muidugi kiiresti kõige vihasema koha. Kohtasime lahedat papit, kes meile täpselt ära seletas, kust ja kuidas suitsu saada. Osta õlut siis saad suitsu ka. Seadsime endeid sisse, saime nii suitsu kui õlut. Baarman oli pesueht ühe hambaga mereröövel. Väga lahe tüüp, pakkus meile banaaniviina ja tegime temaga (ja hiljem pea kogu baarirahvaga pilti), niisiis oli tore. Terve lett oli täis igasuguseid peeneid pudeleid, mis nägid välja nagu akvaariumid, sealt ka meie banaaninaps. Algul küsiti, et mis me joonud oleme, et kas me tahame kõige vihasemat jooki, sellepeale pyhak põrutas, et "vii aar estonians vii trik evriting". Rohkem küsimusi ei olnud ka :) Teise baarmaniga saime kohe päris sõbraks. Lubas tulla Eestisse baari tegema..eks näis :). Üldiselt olime kõigi lemmikud ja banaani või, mis iganes napsu, meile sisse joodeti. Isegi kämpasse jõudsime kuidagi tagasi, ehk kohtasime sakslastest kämpa naabreid, kes meid turvaliselt tagasi eskortisid.
Mõnus jahe, natuke tuuline, ilm.
Itaallased on Pyhaku arve ära bronninud. Elame üle. Pyhak joob veini veega ja kirjutab blogi. Varsti läheme randa ja rahaautomaati piinama.
Neljapäev.
Pakkisime asjad kokku ja lahkusime kämpast. Käisime linnas, ostsime igasugu peent kraami. Pyhak ostis vinge piibu. Janno ja Friizau said mingid vidinad kaela. Käisime ka vaatamas kohalikku vaatamisväärsust - varemeid. Varemed on pärit kuskilt sealt Augustuse ajast (ca 100 a. ema.). Muidugi kirjas oli varemete peal Caesar..mine sa tea. Kuna raha hakkas otsa saama siis läks varemetesse sisse ainult Pyhak. Varemed olid vahvad, kuigi kuskile eriti ligi ei lastud. Ja kui Pyhak otsustas lahkuda varemeid avastas ta, et väravad on lukus! Mis teha, ronis üle aia. Peale muuseumi käisime ka vaatamas Michelangelo kujundatud kirikut. Hästi võimas. Nüüd sõidame ja unistame pizzast, mida meile lubati Austrias pakkuda.
Reede.
Ärkasime Austrias kell 05.30 umbes ja põrutasime Neudorfi poole. Pikema ekslemise peale me selle ka leidsime. Neid *dorf-nimelisi linnu oli seal kohe hulga (ja juba hakkab jahedamaks minema, Janno väitis et kell viis temp ainult 8 c olevat). Linna jõudes mõtlesime, et teeme ühe suitsu enne, kui selle koha üles otsime. Noh muidugi juhtus see, mida kartsime - ühest linna otsast jõudis teise linna otsa juba teade, et me seal suitsu teeme ja meile tuldi juba järgi. Mis on kiirem, kui valguskiirus? Kuulujutt.
Tutvusime Heini õe ja tema perega. Meeletult toredad inimesed. Meid viidi kohe maja taha aeda ja pandi laua taha istuma. Andsime pidulikult Heinile veini üle, mis me talle Pr.m tõime ja ühe veini ta õemehele. Ja siis kukuti meile pizzat ette laduma, muidugi pandi lauale ka vein ja muu sinna juurde kuuluv. Seekord suhtlesime Heiniga juba veidi vabamalt. Olid küll mõned keeletõrked, aga saime hakkama (abiks ka Heini õe poolt välja otsitud inglise sõnastik). Peale hulga pizza söömist toodi lauale pannkoogid ja pirukat. Piinlik oli küll aga ei mahtunud enam sisse. Kõht polnud söömaga eriti harjunud ka. Koogi ja värgi kõrvale pakuti ülimalt head kohvi. Tänu reisiväsimusele hakkasime peagi ära sättima. Kummaline kodumaa või siis pigem oma voodi igatsus on tekkinud. Muidugi pandi meile kaasa palju veini, kusjuures meie enda nimelised (neid ei raatsigi ära juua :) ). Kurss siis Tsehhi piirile ...
Itaaliast ei hakka üldse kirjutama. Pole midagi kirjutada. Tsehhis avastasime järjekordselt, kuidas see maa ikka rokib. Ostsime sealt hulga õlut (4-5 EEK pudel), mingi peenema ürdilikööri ja limpsi. Müüa oli nii nunnu päntajalg :)
Petra oli vist nimi. Tagasi jõudes teeme Tsehhi/Estonia kommuuni.
Hetkel oleme Poolas ja kell on 10.20. Loodame sellest õnnetust riigist kähku läbi saada. Ürdiliköör on hea, aga mitte nii head kui meie omad. Varssav on ees ...
Kell on 11.30 a.m. ja Poola on õnneks nüüdseks möödanik. Ehee, poolakad on ikka poolakad, ei ole midagi lisada....liikluses näiteks juhtus selline sündmus, et kiirteel, üks kodanik arvas, et tal on vaja tagurdada. Ja tagurdaski, otse meile vastu :) Sitavares. Aga õnneks on meil terane autojuht.
Varssavist saime kenasti läbi, eksimata. Järgnes pikk maa monotoonset sõitu. Kuusk millegipärast jällegi rekkajuhtidega klaaris arveid :P Probleem vist meie auto esitulede kõrguses, sest kuna pagass on igast kraami täis, siis avaldab see autole natuke mõju. Nõnnaks.
Järgmine kirkam moment oli see, kui autojuht väsis ja oli sunnitud päkapikkude ja puravikega võitluses alla andma. Tegime vahepeatuse ca 60 km enne Leetu jõudmist. Friizu ja Kuusk magasid autos unekest, samal ajal kui mina ( Steisi) ja Pyhak valvasime autot ja ajasime juttu. Möödus 2 tundi. Friizu ärkas. Tegin katse ka Kuuske äratada, kuid kui ta seosetut juttu puhuma hakkas, jätsin ta rahule. Igav hakkas meil seal tee ääres.. räpakas Poola, kusagilt metsast kuulduvad üksikud hõiked hommikuil kell pool 6i ...otsustasime kuuma kohvi Kuusele otsima minna. Et aga kiiresti Poolast ära minna. Meie peatusplatsis oli ka selline väike putkataoline asi...kuid uks oli kinni. Mõne aja pärast uks avati ja meid "tervitas" unine ja kuri poolakas, kes meiega ladusasti poola keeles seletas. Mitte midagi ei saanud aru. Minule kusagilt ajusopist meenus, mis poola keeles "kohv" on... kawa või kawe...ning osutasimegi "kawa" peale. Unine ja pahur poolakas ei tahtnud meie pakutavat eurot ning meie kolmeliikmeline delegatsioon otsustas pea püsti lahkuda. Kuid nüüd lõi slaavi temperament välja ... mees hõikas midagi meile arusaamatus keeles, kuid me tõlgendasime seda tagasikutsumisena. Saimegi lahustuva kohvi ja miskise pirkuka. Nüüd äratasime Kuuse üles. Pooleldi magav Kuusk ampsas saia, silmad kinni ja nohises omaette. Pakkusime kuuma kohvi, mille peale Kuusk teatas: andke parem limpsi!
Vahemärkusena olgu öeldud, et poola politsei tülitas meid seal peatusplatsis. Kahtlus äratas arvatavasti auto põlemajäänud tuled, mis suunasid valgusvihu üle kiirtee. Politseiauto peatus. Ametnik võttis miskise taskulambi ja suunas valguse minu peale, siis Kuuse peale ning seejärel autonumbri peale. Kuusk läks muidugi uurima, et "ega abi tarvis ei ole" või midagi sellist :) Kuid loomulikult ei suvatsenud pollar selle peale midagi kosta, sest ta vist ei saanud mitte tilkagi aru. Aga seda pean ma siinkohal küll mainima, et ametniku pilk oli sama juhm kui meie ühise tuttava kassi pilk. See on selline peaaegu kohtlane wärk.
Mõne aja pärast me liikusimegi. Ja sõidame siiamaani. Praegu oleme Lätis, Tallinnasse on kõvasti üle kolmesaja kilomeetri, kuid sellegipoolest on kodu käegakatsutav.
Lätis tegime pisikese peatuse väikeses baaris, kust me ka reisi alguses istusime. Kui me sisse astusime pandi meile ette eesti keelne menüü. Tase.
Linnunokatäis veel sõita - nii umbes 300km. Tuju on meil rõõmus terve mets vaid mängumaa. Kuna Pyhaku kassetivaramus oli Maie ja Valduri lood siis nüüdsest käivad naljad sinna suunas. Et see pudel peab ka peotsas koguaeg olema!?
Eesti! Üle piiri nagu niuhti ja shallalaa, kohe tanklasse Eesti õlut ostma :) ega paremat pole ju kusagil. Ilm on siin tuuline ja kahtlaselt külm (eks me ole nüüd ära hellitatud). Homme õhtuks siis Tiivas reisi afterparty plaanitud, aga kuna tänu tublile juhile nii kähku kodumaile jõudsime jääb aega üks päe ennast koguda. Kohe oleme Pärnus. Siia lõppu aga tuleb proloog.
IN: Tsehhi, Nica sini-sini-soolane meri, lained, purihambaga piraat, Maie ja Valduri kassett, Audi, mis meid 7000km ilma tõrkumatta välja vedanud, Odavad tsehhi õlled ja päntajalad, Heini, tema veinikelder ja Heini õe külalislaheke pere, Saksa turistid, kes meid kämpasse juhtisid, kiinakäänulised Prantsusmaa mägideed ja ilusad mägikülad, Sulg?pall, topless ujumisrannad, palmid, meie kreisi traiver, mäed, ilusad tsehhi ja prantsuse naised, läpakas ja blog.
OUT: Poola teed, Poola õlu, räpased tanklad, liiklusummikud ja teeparandused, kallid sigaretid, ebatäpsused kaartidel, autos ööbimine, rannas ööbimine, liigne palavus - eriti kui oled õhta veini joonud, video parandused, karjuvad sitikad ja sittuvad tuvid.
Märkused:
Priimus peab ikka olema ja palju rohkem suitsu.
