Niisiis, Perth, linn Austraalia edelarannikul, mere(nimi on sellel merel India ookean) ääres. Kutsutud ka maailma tagahooviks, sest asub tõeliselt eraldi, kaugel, ka Austraalia enda sees. Minul esimese asjana midugi viis kohe mõtted Pärnule. Noh, et kas on sarnane. See ju ka mere ääres ja edelas. Ainult et Perth on elanike arvu poolest kuskil 20 korda suurem. Linnastu nagu väiksem maakond Eestis. Seetõttu muidugi on Pärnuga võrdlemine küllaltki raske ja loobusin sellest mõttest ka õige ruttu.

Üldiselt võib öelda, et Perthi saabumine, lennukiga siis, oli meie jaoks nagu väikene renessanss. Esimene jalutuskäik linna vahel pakkus tõeliselt tugeva emotsiooni: maailmas on ikka veel olemas paiku, mis ei ole nagu talumatult kuumad saunalavad, endiselt eksisteerivad ilusad majad, stiilsed inimesed, huvitavad poed, mitmekesine vestlus, tsivilisatsioon ja maailmakultuur. Olime ju eelnevad neli kuud, Brisbanest lahkudes nautinud vaid tapvat kuumust, farmereid, lahtise kastiga dziipe, tölla-möllakaid väikeasula tegelasi ja alkoholiuimast kõikuvaid aborigeene(ärge saage valesti aru, ma olen nende kultuurist väga huvitatud ega suhtu neisse üldse halvasti). Kõik, mis tühjas ja kuumusest sillerdavas põhja-Austraalias kauge ulmana tundus, oli nüüd siinsamas, käeulatuses. Ole ainult mees ja haara kinni.

Muidugi kui sul on ikka ka raha taskus, mis oluliselt sellele haaramisele kaasa aitaks: esimese väikese shokina saime kohe tunda suurlinna "võlusid". Nimelt, elamiskohaks valitud hostel küsis nädala elamise eest umbes 250 eesti krooni võrra rohkem raha kui alguses lubatud. Meie väikese protestiürituse peale kostis kreeklasest omanik(aktsent nagu Siim Kallasel): "See hind oli enne makse sõbrad. Maks lisandb siia veel juurde, saate aru, ma pean ka makse maksma". Mis sa ikka selle peale siis muud kostad kui "saan aru küll, miks ma siis ei saa". Vähemalt koht ise oli siis küllalt korralik, küll veidi kitsas, aga vähemalt puhas ja turvaline, seda küll, just nii, nagu nad reklaamis olid lubanud.

Kujutage omale nüüd ette: kaks maavillast, maatõugu poissi kõndimas õndsate nägudega Perthi kesklinnas ringi ja naeratamas pea kõikidele vastutulijatele. Kergelt jabur, aga õnneks suuremaid probleeme ei tekkinud. Kui kesklinna poodide ja äride tsoon läbi käidud, läksime otsima linnaosa, mida kutsutakse Northbridgeks ja mis pidi olema linna ööelu keskus. Pool kilomeetrit tänavat mööda alla, üle raudtee ja kohal me seal olimegi. No ikka pidutseti seal jah, mitmed tänavad ja põiktänavad on täis restorane, kõrtse, kohvikuid ja muid luhvtikohti. Juhtumisi oli ka reede õhtu. Põikasime ühte esimesse kohta siis ka sisse. Tõeliselt mitmekesine klientuur, bänd mängib rocki ja rolli ja tõeliselt lustlikud tegelased keerutavad tantsu, keegi sööb nurgas, paar tükki mängivad noolemängu, seintel elavad pildid eri kontinentidelt. Haarav. Lausa nii haarav, et tekib tunne, et küllap on see jahedam õhk nüüd mõtlemise selgeks löönud ja lõpuks ometi saan aru, mis ma tahan: ma tahangi igavesti siia, sellisesse kohta jääda. No õnneks, see "selgushetk" ei kesta kuigi kaua; õlu eest küsitud kaheksa dollarit(peaaegu 80 meie krooni) võtab pea omakorda veel selgemaks ja järgmist enam niiväga ei tahagi.

Kohe järgmisel päeval võtsime siis ette. Siin Perthis on asi selles mõttes lihtsaks tehtud, et Lääne Austraalia raamatukogu, muuseum ja kunstigalerii asuvad kohe kolmekesi lähestiku tropis, moodustades niimoodi kena "kultuurikolmnurga". Raamatukogu on nagu raamatukogu ikka, aga üks asi hakkas küll kohe väga silma: teiste keelte kõrval on ka meie oma väike eesti keel siin olemas, uhketena ilutsevad riiulis inglise-eesti sõnaraamatud. See kaheosaline Silmeti oma ja ka paks Saagpaku tehtud on täitsa olemas. Vaatasin neid raamatuid kerge pisaraga silmas; "kuradi uhke on ikka olla eestlane, meie oma riigi keele ja kultuuriga, isegi siin maailma taganurgas nad teavad seda. Ehh, raisk, nuuks".

A muuseum, see on kuidagi imelik. Saa nüüd aru, mis sorti. Eestis peaks olema vist nii, et on ikka mingi jaotus, et üks on ajaloomuuseum, teine loodus ja kolmas veel midagi. See oli aga kõik kokku, natuke Austraalia ajalugu, vahele loomatopiseid ja fossiile ja siis väike kogu meteoriiditükke sinna otsa. Ja ära ei tohi muidugi unustada aborigeenide teemat. Need vaesed elasid siin mandril juba 20 000 aastat tagasi ja püüdsid kala. Kui hakkasid eurooplased tulema, oligi suur jama, sest musti asuti tapma ja hävitama. Suurbritannia impeerium rammis 19. sajandil sisse. Muuseumis oligi mulle kõige suurem elamus see, kuidas kõrvuti oli eksponeeritud mustade kirjakeele eelne pärimuskultuur ja samas kohe ka kõrval inglise viktoriaanlik, maailmavallutusele orienteeritud teaduspositivism. Et "vaadake, lapsed, see on nüüd meie ajalugu". Aga kumb siis, need on ju nii erinevad?

Ka kunstigaleriis oli vaadata päris palju mustade kunsti. Üldlevinud kriitika põhjal loetakse seda üldiselt kultuuriliselt oluliseks, ent igavaks. Tõepoolest, esialgu olid kunstiteosed neile vaid osake suhtlusest, ei enamat. Ajas edasi liikudes olukord muutub aga üsna kardinaalselt: autorid, aborigeenidest kunstnikud, kes elasid juba linnades ja olid kokku puutunud valgete kultuuriga, suutsid oma teostesse panna nii esteetilist võbelust, professioonaalseid oskusi kui ka originaalseid lahendusi. Paljude valgete mõtlejate selgitus, et tegemist on puhtalt lääne kultuuri "valgustusliku" mõjuga, ei pea minu arvates paika. "Uute" aborigeenide looming on endiselt nende looming, kui neid maale võrrelda euroopa kunstiga, võib olulisi ja suuri erinevusi märgata ka kõige kunstikaugem inimene(no meie ju Anrdesega nägime).

Ehk see näitab lihtsalt mustade elujõulisust omal maal?(Enamus neist ei ole siin selle anglo-ameerikaliku plögaga tegelikult niikuinii kohanenud ja paneb lihtsalt avalikult alkassi ja nuusutab bensiini). Need maalid ja perfoomandsid võitsid muidu ka meil kohapeal loodud klubi "eestlastest kunstisõbrad Perthis" sisehääletuse üksmeelselt 2:0, teisi nii häid teoseid ei leidnud sellest galeriist ükski kunstisõber vastloodud klubis.

Siis paar järgmist päeva kõndisime linnavahel niisama ringi ja suhtlesime Eestiga interneti kaudu. Ühel õhtul sai aga mõõt täis ja leidsime poest külaltki odava raha eest suurema pudeli joovastavat. Luige jõe ääres(Swan River) tundus olevat kena läbi viia avang. Õhtused jooksjad-kiirkõndijad olid ka enamuses juba koju puhkama jäänud nii et suurem häbi oli ka juba läbi. Pimenes. See jõgi on ilus ja lai selle koha pealt muidu, teispool jõge sillerdamas linna lõunaosa. Me veel Andresega naljatlesime, et näe "Adelaide tuled ka paistavad, et polegi see nii vist eriti kaugel siis" ja veel et "kas sa näed tagant neid kaugemaid maju, minu arust, kas need ei ole mitte Melbourne?" Just nagu Austraalia oleks mõni Lihctsestein või Monaco. Kui oled juba natuke joonud, päris naljakas, uskuge.

Siis aga hakkas jahedat tuult puhuma ja tõusime sealt jõe äärest püsti, kesklinna poole, üle maantee ja suurema muruplatsi keskele. Ja uskuge või mitte, täiesti juhuslikud olime avastanud parima koha linnas. Jõgi ilusti seljatagust turvamas, otse ees mõningad pilvelõhkujad, mis selles linnas on. Need muidugi kenades öötuledes. Seal murul lamades võid endale siis isegi kergelt ette kujutada, et ei olegi mitte 1,4 miljonilises linnas, vaid ühekorraga äkki lausa päris New-Yorgis või Tokios. Täiesti meeldiv. Ja jooki ka on veel, ainult kerge vihmasadu häirib, ei noh pole midagi, tuleb lihtsalt suuremad sõõmud võtta, et ei külmetaks siin niimoodi kaugel maal.

Siis Andres veel uurib, et huvitav, et miks nad need tuled enamustes pilvelõhkuja akendes põlema on jätnud, et see ju energia raiskamine. Mina siis vastu, printsiibis olen ma sinuga nõus, aga noh, Austraalia ju maavarade poolest rikas, energipuudust siin ju pole ja äkki on siis ka kuidagi turvaline, et lennukid ei sõida otsa ja puha. Tema jälle vastu, et ei usu, et lennukid üleüldse nii madalalt sõidavad ja kokkuhoid oleks ikka suur, kui tuled surma saaks lülitada. Ei mäleta, et ilu argument oleks sel hetkel mängu tulnud, kuigi ju päris oluline selle teema koha pealt. Vahepeal, teema lõpetuseks, võtsime muidu seda jooki. No nii ikka endiselt, suurte sõõmudena.

Lisaks tuledele vilkusid, vaheldusid ühe kõrgema hoone otsas ka reklaamtekstid. Sealt reklaamide juurest saime siis uue jutuotsa, "kas reklaamid on ikka kunstiteosed või mitte", siis jõudsime üldisema sotsiaalpoliitilise küsimuseni, et kas targem on rohkem elus teenida võimalikult palju raha ja ka siis rohkem kulutada ja hästi elada või hoopistükkis tuleks võimalikult palju kokku hoida ja mitte niipalju rabeleda ega ka tööd nii tõsiselt võtta raha nimel. Ja siis jutu vahele, teadagi, suured sõõmud...

No kauaks sa ikka, eesti mehed, seda ühte pudelit, otsas see ka varsti oligi. Eelnevalt olime mõelnud, et läheme siis uuesti sinna Northbridgesse, et kuigi neljapäeva õhtu, aga kindlasti ka on mingeid üritusi ja olenguid. Vist mingi reklaam oli ka linna peal nähtuna meeles, et backpackerite õhtu või midagi sellist olla välja kuulutatud.

Aga minust polnd paraku enam nende ürituste külastajat. Jalad ei kuulanud sõna ja keel oli kuidagi ootamatult pehmeks muutunud. Kuidagi koperdasime veel küll sinna kõrtside rajooni välja, aga see oli ka kõik. Seal suutsin veel ühe piirdeaia ümber kukutada, peadpidi purskaevu kukkuda ja oligi asi niikaugel, et sõber Andres oli sunnitud takso võtma, et me ikka õnnelikult koju jõuaks. Seekord siis nii.

Aga Andres ise osutus hoopis kõvemast puust meheks, minu magama talutanud, läks ta Northbridgesse tagasi ja nõudis seal pidu. Paraku midagi. Linn küllaltki välja surnud, polnud ka sellest backpackerite õhtust midagi järel, just hakati kinni panema kui mooramamees kohale jõudis. Lahja. See oli ka esimene hoop Perthi mainele minu silmis, "vat sulle suurlinna" kui neljapäva õhtu kuskil kella kahe paiku ei ole enam olemas elu linna peal.

A seal meie hostelis, meiega ühes toas elasid paar iirlast. Sellisted jässakad ja lihtsad mehed, oma iiri inglise keelega. Enne seda napsuõhtut ei pidanud mehed eriti tarvilikuks minuga juttu teha. Noh, ei viitsinud. Siis aga peale me mälestusväärset öist saabumist olid kõik sõbrad, et "kuidas tervis täna on" ja "me lähme õlut jooma, tuled ka?". Valmistasin neile vist kerge pettumuse, õiget joomakaaslast ja semu nad nüüd küll ei saanud ja üleüldse, kaua sa ikka jalgpallist räägid.

Aga mõned kenad inimesed elasid meiega samas majas veel see nädal. Näiteks nagu üks ilus berliinlanna, meeldiva jutuga ja huumorimeelega. Samal ajal lähenes ka Austraalia Open tennises ja teema kogus hoogu, telerist näidati ikka iga päev mänge, turniire, mis olid nagu soojendusek suurturniirile. Seal me siis vaatasime kolmekesi iga päev ka tennist ja üldiselt arvasime alguses, eesti mehed, nagu me oleme, et mis see üks missitõugu tütarlaps ka ära ei ole, küllap ta ikka rumal on. Aga võta näpust, kõigepealt teadis ta tennisest rohkem kui üldiselt suur spordisõber Andres(oli ka ise mängija) ja siis pani mitmes majandusküsimuses mul suu kinni(õppis Berliini Ülikoolis majandust). Ehh. Aga ikkagi, tore kui sa kohtad arukamaid inimesi tegelikult.

Siis ühel päeval võtsin ka ette ja sõitsin rongiga linnast välja(või vist ikka tegelikult veel äärelinn), põhja poole, kus kuulu järgi pidid elama rikkad ja ilusad. Eramajade rajoon, neli kilomeetrit sellist ümbrust, siis ookean ja rannad. Iga maja ilusam kui eelmine. Kena lilleaiad, sisehoovid, aiamööbel ja arhitektuurilised lahendused. Natuke nagu Lõuna-Prantusmaa või Itaalia. Aga muidugi, elatustase ei anna ka häbeneda, igas hoovis vähemalt paariaasta uuene(miks vanune kui on ju uus asi?) auto ja mootorpaat. Rikkus nagu kohe voolab tänavale. Hiljem kuulsin, et üks selline maja maksab umbes miljon kuni kolm dollarit. Nii et umbes 9 kuni 27 miljonit eesti krooni. Nii et ka Tallinna majade hindadel on veel ruumi, kuhu minna.

Ja siis sealt edasi, ookeanirand. Suur laine ja veel soolasem vesi. Ujuda peaaegu ei saa. Aga vesi vähemalt jahutas, mitte nagu põhja pool. Ses rannas nägin ka esimest korda tegelikult ka tõelisi surfareid laineid püüdmas.

Siis ühel päeval vaatasaime Andresega, et ei aita enam midaga, tuleb asuda traditsioonilise tegevuse, tööotsingu juurde, sest kuskilt "raadiost ju mannat ei voola", nagu selles Baskini humoreskis. Nälg kippus peale ja raha lõpp polnud enam kaugel. No esialgne lootus, et äkki leiab mingit tööd linnast, jäigi vaid paraku lootuse tasemele. Vaid kõige viletsamad nõudepesija kohad kohe saadaval. Teistele kohtadele, nagu ikka, saada CV, oota vastust, mine intervjuule ja nii edasi. See kõik võtab aga aega, aga millest sa elad kõik see aeg? Ega midagi, maale farmi jälle. Ka sellega oli esialgu raske, sest siinne suvi alles esimes faasis ja tõeline korjamisperiood pidavat algama kuskil veebruari paiku. No siis ikka vedas ja saime koha ühes avokaadofarmis nelisada kilomeetrit eemal.

Sinna sõiduni aga mõned päevad aega ja kuna vanas hostelis sai nädal läbi, otsustasime need paar ööd uude, kuhugi odavamasse kohta minna. Täiesti juhuslikult leitud odav koht osutus aga vaat et kõige hullemaks kogemuseks üldse. Polnud seal korralikku kööki, normaalset pesemisvõimalust ja kõigele lisaks sattusime ühte tuppa ühe kohaliku joomari ning vanema Hiina mehega. Hiinlane oli päris korralik, teretas ja naeratas, aga küllap ta oli selle joomamehe ära tüüdanud, sest see saabus hommiku poole ööd purupurjus peaga tuppa ja kukkus hiinlast siunama, praalis ja pruuskas, siis ronis aknast välja, tagasi tulles kukkus hiinlase voodisse, lärmas mis hirmus. Magamisest sel ööl enam midagi välja ei tulnud. Lahkusime toast ja kõmpisime Andresega linna peale siis varakult, seal ka enam midagi teha polnud, tuju küllaltki sant. Linnas tundus juba ka kõik nähtud, aga ära minna ka veel ei saa, ole aga hea mees ja passi üks päev ja takkaotsa öö ka veel siin. Pärast päeva poole hosteli tagasi minnes oli see joomar ikka veel ärkvel, silmad punased nagu vähil ja jõi aga õlut edasi. Vahepal kakerdas küll WC öökima, ent lürpis jooki edasi, nii et igaljuhul tundus küll, seda teist ööd siin pole mõtet üritadagi magada.

Vaatasime Andresega siis kella kaheni puhkeruumis telekat, tema kui julgema ellusuhtumisega persoon läks ikka tuppa magama(olevat nüüd olnud rahulik öö), mina aga siirdusin veelkord öisesse linna. Jalutasin siin seal ringi ja tegin ka väiksema uinaku ühe panga ukse ees vaibal. Jälgisin, kuidas kohalik politsei roolijoodikuid kinni pidas, vaatasin koidupilvi taevas. Läks valgeks, kõndisin hosteli tagasi. Juba kell üheksa hommikul pidime olema rongijaamas, et sõita Pembertoni avokaadosid korjama.

Nahkistmetega rong on jõudnud kell 9:27 juba Tamsalu peatusest välja sõita. Mina kohtusin selle rongiga esmakordselt täna kell 8:22, kui alustasin enda rattataa teekonda Jõgevalt. Rongivagunis on mõlemal pool aknaalused kaetud nahkistmetega, mistõttu jääb modernseks küüritud vaguni keskele nii meetri laiune liikumistunnel. Iga peatuse järgselt voorib selles tunnelis kontrolör. Mäletan, et juba Jõgevast alates, kui rongi astusin, oli vagun soojaks köetud. Praegu on ju oktoobri viimane kolmandik, enamus puud on oma lehed juba langetanud, maa on õhtuti jäitega kaetud, ning hommikuti on külma kaste aurust õhk paks. Vahepeal oleme juba jõudnud Tapale, rong on rahvast täis – inimesi on igasuguseid, minu paremat kätt oleval nahkpingil istunud seljakotiga tumedates riietes noor mees lahkus Tapal rongist, ning tema asemele seadsid end sisse kaks meest, kes ilmselt on teineteisele võõrad. Nende selja taga istub Tapal peale tulnud väga pikkade kuldpruunide sirgete juustega neiu, kes just sel ajal, kui teda kirjeldasin, loobus tagasihoidlikult enda peenruudulisest hallist mantlist. Selle sama tüdruku vastaspingil diagnonaalselt istub blondeeritud juustega hea figuuriga esilekutsuvas valges puhtas riides neiu, kes tuli muide samuti Jõgeval rongi peale. Järgmises pingivahes, mis pikka aega püsis minu silmale märkamatuna, on koha sisse võtnud visuaalselt hoomatav eesrindlik keskealine naine, oletatavasti on ta 50 aastane, jõuliste kehajoontega lühikeseks lõigatud lokitatud tumeda peaga, ning jube tõsise pilguga 3 lapse ema. Oletatavasti on tema lapsed juba täisealised, ning toetavad oma ema ka majanduslikult. Ülejärgmises nahkpinkide vahes on juba Jõgevast saati silma paistnud seltskond, kes hoomab oma lõbusa, samas liiatigi ühtehoidva mentaliteediga minu kõrvu juba hetkest, mil mu esimene kinganina tutvus selle vaguni esimese millimeetriga.
Minu reas täpselt minu ees oleval pingil on minu puuvilla sokised jalad välja sirutatult. Järgmises pingivahes on kaks uinunud rändurit. Usun, et nad on juba väga pika tee sõitnud, sest kui mina rongi jõudsin, olid nemad unemaal, pikali pinkidel, silmad mõnusasti suletud. Jääb mulje, et neil on väga raske öö olnud, sest mõlemad on kuidagi väga ära lõppenud.
Endiselt siiberdab kontrolör naguni keskmisest õndsuse tunnelist edasi tagasi läbi. Kogu rongisõidu jooksul ei ole üllatavalt tähendanud eriti reisijaid, kes lihtsalt vagunite vahet vooriksid...üks neitsik vaid oli, kes pärast Tapat ilmselt teise vagunisse ümber kolis. Nüüd on kell juba 9:51 saanud. Rongijuht hõikas selgel häälel välja, et „Järgmine Nelijärve, väljumine esimesest vagunist“. Sellepeale ei tekkinud aga vagunis mitte kõigevähimatki volüümimuutust, keegi ei hakanud sebima, kõik võtsid selle olulise informatsiooni vastu kuidagi tuimalt, stoiliselt, vaikus oleks tahtnud justkui öelda vedurijuhile vastu „aga mis mul sellest?“.
Järjekordne peatus, neid on täna väga tihti olnud, lisaks jaamapeatustele ka üks pikk vaikepeatus, mina nimetaksin seda mõtlemise peatuseks, kus rong lihtsalt seisis ja kuulas luuduse hääli (uksed suletud), ning üks peatus oli veel, kui rong lubas endast pikemal ja võimsamal kaubarongil mööda sõita.
Minu ees minust üle-üleärgmises pingivahes hakkab silma üks kena vanapaar, minuni paistab memme hõbedakarva kukal, ning just tema vastas istub viisakasse ülikonda ning tumeda lipsuga triiksärki riietatud taadu, kelle ilme ütleb kõik „no rong, see on alles leiutis!“, lisaks on tema pilgust võimalik välja lugeda mõtteid, mida ta telepaatiliselt (võimalik, et ka sõnadega) oma kaasale edasi saadab „Vaata Elviira, kui uhkeks nüüd kõik raudteejaamad tehaks, moodne asi ikkagi ju...jahh metsa on Eestis ikka palju, hea seeneaasta oli, tea kui palju seeni me kokku kupatasime, igaljuhul hea et täna Antsu sünnipäevale paar purki selleaastaseid puravikka kaasa võtsime“. On isegi siia vaguni nurka tunda, et temas on seda patriotismi.
Vahepeal on üles ajanud end ka minu ees istunud rännumees, tema kiharad heledad lokkid paistavad silma ka kõige kaugemal istuvale neiule. Aga ei ole ta tüüpiline seljakotiga ning võileivakarbiga rännumees, pigem midagi moodsat, tema peos sädeleb uus nokia telefon, millelt muusikat hea kuulata ja sõnumeid mugav lugeda on...Kannab ta eest lahtist halli kampsunit ja trikotaazhpluusi (lühikeste käistega).
Kehras tuli üllatavalt palju inimesi, umbkaudu seitse meie vagunisse. Naised, ilmselt ema ja tütar, kes minu kõrval oleva nahkpingirea järgmisele nahkpingile selle hea figuuriga väljakutsuvalt riides Jõgeva neiu kõrvale istusid, kommenteerisid juba veidi läptopiga töötamist rongis (nähes minu läpakat). Vähemalt on neil millest rääkida.
Rongis sõitmist võib tajuda kahte moodi. Esimene tajuelamus on see, et aknast vaadates liigub rong ja metsad ning maa mööduvad seistes liikuvast rongist. Kuid mina olen end pannud fakti ette, et aknast vaadates liiguvad metsad ja kõik songitud maa koos betoonist postide ja puidust majadega, samas meie rong seisab. Ma näen justkui aja liikumist.
Nüüd meenus mulle, et reedel oli osakonna sekretär kirjeldanud, et rongiga on nii hea sõita ja tundnud kurvastust, et ronge nii vähe Tallinna Tartu vahet sõidab. Margus seevastu toetas konkreetselt, kuidas rongis on hea õlut juua!

1 VAATUS
Kunagi ammu - sada tuhat aastat tagasi, kui muru oli veel rohelisem ja taevas sinisem (vist 98a.suvi) -
vedelesin kodus, Saaremaal Leisis. Arvan, et mulle helistati ja sellepärast ma siis naabri Miiza ehk Öllevampiiri sauna ronisingi. Viilukas Major tegeles seal viina joomise ja enesetapuplaanidega.Tahtis Leisis elektrijaama masti otsast alla hüpata. Kutsus siis mind ja Öllevampiiri tunnistajateks. Vampiiril ei pidanud närv vastu ja seoses sellega lasi ta oma saunast jalga. Major tegi veel mingile näitsikule telefoniköne - et hüvasti jätta - ja nii me siis kahekesi vötsimegi sammud masti suunas. Mina tunnistajana kaasas. Samas tuli mulle hulga šefim möte - pörutaks hoopis Pärnusse!? Viilukas Major jäi nöusse ja nii me siis vötsimegi suuna Völupesse. Parasjagu oli kell... öö. Mingi 5 kilti panime jala ja nii me siis Völupe küüni jöudsimegi. Pugesime heinte alla ja pöönasime hommikuni. Äratamas olid metskitsed, kes olid küüni einestama tulnud. Völupest kõndisime umbes 10 kilti edasi, tegime Koiklas pooletunnise peatuse ja siis häälega Kuressaarde. Seal tegime koleda avastuse, et meil pole raha. Mitte kummalgi... Seega otsustasime, et lükkame reisi kaks päeva edasi.
2 VAATUS
Muhu kalatööstusest "Nirkon" löpparve käes, kohtusime Majoriga kokkulepitult Kuressaare bussijaamas. Mul seljakott tädi käest saadud toidukraami täis. Reisivarustuse hulka kuulus veel kolm liitrit salapiiritust ja kast Sarviku ölut.
Sättisime endid sisse tagumisel istmel ja alustasime öllede manustamisega. Muhus - Liival - tuli bussi peale keegi karvane, kes parkis end bussi keskossa. Poolvägisi tarisin ta seltskonda. See seletas, et talle tuleb Pärnus pliks bussi vastu ja ta ei tarbi kohe üldse alkoholi. Natukese ajaga veensime ta ümber. Vestlusteemasid ei mäleta kohe mitte karvavördki. Aga Lihulas ilmnes, et kast Sarvikut on otsa löppenud. Seal tegi buss õnneks pikema peatuse. Kiiresti ostsin bussipeatuse lähedal olevast poest uue kasti Sarvikut. Mei oli umbes 3-4 minti veel aega ja nii me kasutasimegi seda suitsetamiseks. Siis silmasime mingit tipp-topp figuuriga pliksi teisel pool tänavat tipsimas.
"Jöu, tipsi, anna musi!" hüüdis Major. Ja oh sa pime - see beib tuligi ja pakkus musi meile mölemale. Major vöttis ka telefoninumbri (mina polnud sellest huvitatud).
Bussi tagasi ja reis jätkus ilma meeldejäävate vahejuhtumisteta. AAA - see karvane! Talle tuligi Pärnus bussi vastu tema eelnimetatud pruut, kuid tüüp oli nii täis, et kui ta bussist väljus, siis jalad ei kandnud kohe üldse. Ta lihtsalt veeres peatuses maha.
...Pärnu punkaritega kohtusime Kiilakal...

Aeg kipub kuidagi kiirelt kaduma, sest alles ju (tegelikult küll aasta eest) olime meie kotka Aimari juures, kus Aimari saarlannast kaasa Külli ähvardas oma aiakaunidusest purskkaevu kinni keerata, mida me lausa mesmeriseeritult jõllitasime, lugupeetud perenaise esimest kutset sööma minna täielikult ignoreerides.

Ja nõnda lähebki, et 2. juulil k.a., asutab seltskond pärnakaid (täpsemalt mina koos Karini ja Saimaga) end taas Virtsu poole teele. Mina, kui pidevalt teiste sigarette tõmbav, teiste asju sööv ja laule laulev persoon, ok, aitab nüüd küll... ühesõnaga olen otsustanud omakasupüüdlikult oma sünnipäeva sedakorda Virtsus pidada, koos Aimari lugupeetud külaliste ja kookidega. Plaan on hea.

Kihutame mööda kitsaid, kuid vahvaid asfaltteid Läänemaa poole ja oleme kolmveerand tunniga kohal. Esimeste külalistena võtame kohe oma valdusesse parimad varjulised kohakesed, mina maandun võrkkiike. Varsti on platsis Kamski ja Karmik koos Kristi ja kristitütar Anna-Kaisaga. Need kaks esimest ei pühitse pikalt, vaid löövad võrkkiigele vägeva hoo sisse. Aimari musta karva kuts Rufus, kellest ka edaspidi juttu tuleb ning toimingu käigus südamerahus kiige all magab, saab mõnusaid mükse vastu tagumikku. See teda ei morjenda, mind aga küll, sest pärast esimest kiigemõnu hakkab merehaigus vägisi kallale kippuma. Kargan kiigest kärmesti, näos peegeldumas muru rohelus ning minu koha hõivab varmalt Aimar. Ei lähegi kaua, kui saabuvad ka Aavo ja Natali. Hakkame end sättima peatselt algavaks matkaks Puhtulaiule, mida juhendab loodusteadlane Peeter Vissak. Veel kained autojuhid rooli, autodele hääled sisse ja teele!

Imederiiki viiva värava ees saab tehtud erakorraline putukatõrje, sest igasuguseid vereimejaid leidub selles kaunis maakohas tohutul hulgal. Loodetavasti aitab see abinõu meid vähekenegi. Peeter Vissak teatab hiljem, et koht on puugirohkuselt Eesti kuulsamaid, mis kohe ka tõeks osutub, sest pisikesed saadanad ronivad juba mööda jalgu. Edaspidi uurime erilise hoolsusega oma sääri, Kristi peale selle oma taimedest kõnelevat pirakat raamatut, millest ta innukalt kohalikule floorale nimetusi leida püüab.

Matka alul seletab juht põhjalikult Puhtu eluolu tagamaid ajaloost tänapäevani. Mulle jääb meelde, et üks sell von Uexküllidest harrastanud sealkandis profitasemel piraatlust. Kultuuriloost veel, et ennemuistsed kohaliked elanikud ( 19. sajandist) austasid oma perekonnatuttav Schillerit mälestusmärgiga, mis on taastatuna vanim poeedile pühendatud mälestusmärk maailmas. Matkateele jäävad ca 500. aastane Puhtu tamm, mida nähes puukallistajad pöördesse lähevad ning Puhtu mändki ei pääse lugematutest patsutustest. Tänu Peeter Vissakule saab ära määratud mitu liiki Eesti orhideesid (muuhulgas selgitab ta, mismoodi peaks täpselt välja nägema kahelehine käokeel). Ta räägib, et see lill levitab lõhna, mis putukaid kohale meelitab. Mina muidugi tulen asupaigast innustatuna kohe lagedale teooriaga, et ju ta seejärel neid isuga sööb. Teadlane vaatab mulle pikalt otsa ja räägib veidi putukasööjatest taimedest. Ma soovin, et see mets neid täis oleks. Taimenimedest kõlavad meeldejäävalt veel imekannike ja mingit sorti angervars, aga no tõesti, neid on nii palju, et kõik meelde ei jää.

Kõndides jõuame kaunile rannikule, mida ääristavad veel õidepuhkemata pärnapuud. Kuidas siin küll lõhnata võib! Meie Kariniga avastame merikapsa ja hakkame seda järama, osa seltskonda on vaimustuses suurepärastest lutsu- ja muudest kividest. Kristi korjab sellise kotitäie kive, et vaene aksessuaar ähvardab põhja anda.

Edasisel teekonnal hakkavad silma tossavad lõkkejäänused ja kellegi hiiglaslik kont kivi peal. Telgid on püstitatud veidi eemale. Tasandame häält ja püüame potentsiaalsetest liha (võibolla isegi inimsööjatest!) märkamatult mööda hiilida. Karmikut see ei kohuta, tema fotografeerib nii lõket kui konti, Karingi pistab enesele linnusule uljalt juustesse ning laseb end pildistada a la “ürgdaam”. Uuesti metsa sisenedes teeme põike Puhtu bioloogiajaama juurde ning asutame tagasiteele. Aimari manu jõuame veidi väsinuna ja näljastena nagu õiged matkasellid kunagi.

Vahepeal on tulnud veel külalisi- Kreet, Tolmukas, Saladin ja Rattus. Aias vaatab rõõmsalt vastu Tania- Mereliilia, kelle toimekas mees juba hoolega salatikõrvast sussitab. Asutame meiegi end toimkonda, perenaine Külli kõige ees, ja nagu nõiaväel saavad valmis salatid ning hõrgud road kantakse lauale. Jõuame süüa ja oleleda, siis tuleb peretütar Ivika lagedale mänguideedega, mille põhikomponendiks on H2O elik vesi. Mind ja Mereliiliat (valiku alus- mõlemil valged püksid) pannakse kapteniteks ja me valime endile meeskonnad. Meie võistkonnaga liitub vabatahtlikult Rattus, kellest vastasvõistkonna saboteerimisel hiljem suurt tulu tõuseb. Esimene mäng seisneb süstaldega vee kandmises suurtesse plastpudelitesse, mille peale ütleme, et ilmselt saab sellega sisustatud ka meie öine aeg. Õnneks vahetab Ivika need väiksemate vastu ja lõpptulemuseks on määratlemata viik. Seepeale laseb Rattus Kamskile süstlatäie vett kõrva ning algab väga vesine sõda, mis päädib just tuduriietesse rõivastunud Karini totaalse märjakskastmisega. Ei saa öelda, et keegi eriti kuivaks jäänud oleks, seega võetakse Ivika juhendamisel ette mäng nr.2, mille käigus tõstavad üksteise taga istuvad tegelased taldrikuga vett üle peade, ja viimane valab selle kaussi. Jällegi põhimõttel- kes saab kiiremini kausi täis. Loomulikult algab agar sohitegemine, seegi mäng lõpeb nagu eelmine- ainult me oleme veel märjemad. Avastan, et minu valged püksid pole enam tagumikust valged. Lõbu on laialt!

Toome autodest asjad hoovi ja sätime üles telke ning selle tegevuse käigus kasutab meie kogenematust väravaga kurjasti ja omakasupüüdlikult eespoolnimetatud koerlane Rufus. Ta oskab isegi oma kaelarihmast välja pugeda, et saada kätte ihaldatud vabadus. Karjun oma hääle kähedaks, aga näen ainult musta saba kauguses vilksamas. Paari minuti pärast on peni aias iseseisvalt tagasi ja vaatab, kas saab jälle kellelegi tünga teha. Saab küll.

Õhtupoolik on ilus, võtame üles laulukesed vanatüdrukutest ja sõduritest ning likalõka ukselingist. Mannikesest õunapuu all ja vastutuse kandmisest. Jah. Paneb mõtlema... Otsustame minna mere äärde jalutama, tee peal avastame suurte päkapikkude maja ning ohtralt kauneid aedu. Mere äärde jõudes on seal hulk tuulegeneraatoreid, Rattus vaatab neid pika pilguga ja ütleb, et mõjuvad hüpnotiseerivalt. Meie Mereliiliaga arendame teemat, et sihukesed suured ja ohtlikud elukad, mine tea veel, mis teevad ning kui hämara saabudes tipus tuled põlema hakkavad, mis taamalt paistavad jõllitavat kui punased silmapaarid, on teemaarendus väljunud igasugustest piiridest. Mere ääres on vaikne ja soe, üksik luikvalge (milline siis veel!) luik ujub, kaugel merel sähvatab välk. Aavo, Külli, Kamski, Rufus ja veel mõned sulistavad jalgu- ja käppapidi vees, teised on roninud hiigelsuure linnusitase kivi otsa.

Hakkame tasapisi tagasi minema. Aimari külalislahkes kõigi mugavustega hoovis läheb lahti aktiivne seltskonnategevus. Lauldakse, loetakse luuletusi, filosofeeritakse, mängitakse Ivika ja Kristi juhendamisel mänge, aetakse nõndasama nalja- ja muud juttu. Otsustan pärast saunaskäiku poole kahe paiku magama pugeda, kuulen veel telki kostvaid luuletusi ning Kamski hõiget, et mere äärde minek! Seejärel vaatan mingit imelikku uneräbalat, hommik ongi juba päral ja otsustan oma magamiskotist välja pugeda. Verandal tervitavad mind rõõmsa näoga pisike Rasmus ning tema ema Ivika, Saima on ka juba ärganud ning jälgib telekast laulupidu, pererahvaski on üleval.

Läheb hommikusöögi tegemiseks, valvan putru, teised teevad salatit ja muud värki. Ööloomad muidugi põõnavad alles, aega on ju küll. Tasapisi kobivad nemadki urgudest, vabandust, telkidest, välja, särades üle näo nagu päike ennelõunases taevas. Peale hommikusööki saame toreda üllatuse osalisteks- Kreet ehk Kadri on sisse laulnud oma klaverisaatega plaadi, mille me Aimari värkstoas algusest lõpuni kuulame, vahepeal astub Kreet küll sisse ja ütleb tagasihoidlikul moel, et jätke juba järele, mille peale Kamski resoluutselt palub teda mitte vahele segada. Peale Kreeda plaati laseb Aimar meile arvutikõlarite vahendusel omaenese meisterdatud musooni- rokivarianti “Sokikollist”.

Seejärel esineb pärast pisukest harjutamist kohapeal moodustatud bänd- kitarr-Rattus ja laul-Kristi, kes laulavad Kristi sõnadele ja viisile “Hoiame loodust”, mis on üks ütlemata ilus ja hästi konteksti sobiv laul. Päev on meil musikaalne ja samas vaimus läheb ka edasi, sest me Saladiniga proovime koba peale sevillanast, tema edasijõudnu ja mina algaja staatuses. Kahetseme, et meil pole muusikat, aga mingi koht tuleb eriti efektselt välja, mispeale keegi kommenteerib, et sarnanevat pasodoblega.

Üritan kolm korda Aimari juurest lahkuda, aga see ei taha kuidagi õnnestuda. Otsustame jääda ka lõunasöögiks, ja ilmselt jääksimegi looduskaunisse Virtsu, Uue tänava sõbralikku seltskonda, kui poleks teada, et kõik toredad üritused peavad kord lõppema, et neid saaks taas korrata.

Tänan kõiki, kes olid Uuel tänaval, kus ei tunta piire (teate seda Aimari laulu ju küll).

Katusenurk kummardub aknasse, mille seinad jooksevad valgelt kokku musta värviga. Hommik algas pool viis päikese sosinaga, nònda aeglaselt nagu kohvipaks liigub mööda tassiäärt tagasi pôhja.

Leidsin koha hääletamiseks rongijaama kaardi pealt. Eile ôhtul tegin vast mitu ringi ümber Oldenbergi kesklinna, midagi leidmata. Käsi leidis vaid shokolaadi uuest kotist.

Hääletamise koht oli veidi kurvikas, kuid ma lootsin, et ehk keegi ikka mind näeb. Veok nägigi. Juht rääkis oma mootorratta seiklustest Shotimaal ning Meerikamaal. Kuus kuud töötab ja kuus kuud seikleb ringi. Ja siis helises tal telefon. Veoki jônksutamine ja ühtlane äiutamine uinutas mu kergesse unne, kuid äratas ka viie minuti pärast üles. Nii edasi ja tagasi.

Kiirteelt ära pöörates hüppasin ma veokist välja, et omas suunas ja Hollandi suunas minna. Kiiruga unustasin aga eile Tinalt saadud pusa veokisse. Kirusin enda viimase aja hajameelsust.

Asusin aga uues kurvis hääletamist. Möödus rohkem autosi mulle lehvitavalt ja naeratades, kuni punapea ja tema aafriklasest partner mu kaasa sôidule haarasid. Linn enne Groningeni. Jôudsin Hollandisse. Pikka vestlust meil polnud. Mina vaatasin aknast rohelisi välju ning lagendike. Ilm on pöördunud jahedaks halliks. Ilmselt selline ongi ilm Hollandis mere ääres. Tegelikult oli päevad varem 20 kraadi väljas, üpriski soe nagu Lisa mulle hiljem mainis.

Uus kiirteele viiv teelôik ei paistnud just väga abistav olevat hääletaja suhtes. Autol pole kuskil palju peatuda, kui vaid rohu peal, aga autojuhid pole rooli taga eriti loovad isiksused. Viimaks mitte pikalt oodates aitab mind välja kesk-ida päritoluga Sarah, kes juba kella üheksaks ennast peoriietusse pannud. R'n'b ja hip-hop tümpsub heliplaadilt.

"Mis sa siin teed? Ohtlik on. Surma vôid saada."
"Lootsin, et keegi päästab mind enne. Ja ega mul palju vôimalusi polnud," vastan naljatlevalt.
"Kust sa tuled? Mis teed?" tulevad ta küsimused kiirelt ja avatusega. Ehk sellised ongi hollandlased käis mul läbi pea.
"Sul on siis palju raha, et nii ringi reisida?"
"Ei."
"Kuidas sa siis hakkama saad?"
"Ainult kolme asja ongi vaja ringi rändamiseks: transport, öömaja ja söök. Hääletan ja käin jala pôhiliselt, vahel saab ka rongi, trammi vòi bussi peale hiilida vôi, siis kui taskus sente, piletigi osta. Öömajaks on lage taevas, telk, mida mul enam pole, vôi tukkun kuskil diivani, pôranda, ukse vôi voodi najal. Ja, noh, söök ongi ainuke rahakulutaja. Aga enamasti inimesed ei soovi mingit raha. Pidev vahetus käib, vôin teha muusikat, nalja heita, süüa valmistada. Ja inimestele piisab, nad on ônnelikud, kui saavad sind toiduga aidata. Nii elangi üks päev korraga. Vahel muidugi üritan ka kitarri tänaval mängida."
"Hullulmeelik oled. Mina küll ei julgeks nii teha."
"Mnjaa, inimesed on erinevad. Igaüks omamoodi. Ja mulle nii sobib."

Hea arvamise peale, et ma pole ammu maasikaid söönud, on ta mulle punamarju pakkunud.

Koos jôuame Lisa poolt antud aadressile. Üritasime Sarah telefoniga helistada ja teada anda, et ma olen kohal, kuid peojärgsel laupäeva varahommikul vaevalt keegi telefoni kuuleb. Jätan nägemist Sarah'ga ning astun maja ette, otsides silmadega number 21-te. Pikka keerutamist seekord polnud ja kella lastes kostub kôrvu Lisa hommikune hääl ning hôise, mis kôlab vastusena mu küsimusele "Lisa?"

The XX -- Intro