Istusime Milano jõekese kaldal. Kivist majad õhkasid inimeste elusid. Taevatus vajus linna kohal. Seinavärvid tulid kokku, moodustades väikelinna kodutunde. Kohvikud jagasid meeleolu, inimesed jalgrattasid mööda kiviseid tänavaid, kalad ujusid selges jõevees vastuvoolu ning inimesed lehvitasid sillalt teineteisele. Mõni kiikas üle ääre vette.

Sarah mõmises, mõtiskles oma häälekoolist, mina tinistasin meloodiaid. Päike paistis alla. Magus päike. Tundsime end vabana. Vähemalt üks meist, sest varajasel pärastlõunal pidi Sarah oma au pair' tööd tegema, miski, mis talle enam ei meeldi. Aga ta läks. Lehvitasin ja hõikasin, õhtul siis näeb, kui ta juba jooksis sulgevate ustega puutrammi poole.

Muidu trammid jooksid oma rööpaid mööda.

---

Kui magama minna kell üks öösel, et üles ärgata seitse hommikul ja siis enne magamaminekut olla kuumast ilmast väsinud, juurde muidugi lisades kolmemaitselist likööri jäätist ning siis jutustada oma reisijutukesi. Rääkimata pannkookidest juustu ja singiga. Tulemus? Sa oled hommikul väsinud.

Ilm kallistab halliga uuel päeval, kuid olen tänulik, sest niiske kuumus, mis Milanos kasvab, on minu jaoks vahel palju. Järgin bussijaamade kaarte, et maanteeäärsesse tanklasse ronida. Üle aia, üle aia. Aa, siit on keegi juba käinud.

Jõuan tanklasse ning alustan kohe missiooniga, vältides pilke politsei auto suunas, üritades madalat profiili hoida. Kirjutades paberile sinise markeriga Verona.

Ootan kasvavas hommikus. Möödujad näitavad, et pööravad ära ega lähe nii kaugele. Hakkan kahtlema, et mul on vale kohanimi paberil. Olen rahulik. Pärast paari tunni möödumist otsustan puu alla rohu peale pikali heita. Puhata. Päike on mu silmad ära väsitanud. Või eilne väsimus on veel kallal.

Tukkun.

Vaatan oma nõukogudeaegset kaarti ja näen, et Verona on tegelikult liiga kaugel, et sinna keegi läheks. Kirjutan uue kohanime ning siis vajun tagasi rohule kuuma ilma sooja embusesse.

Ärgates haaran kitarri, pusa, magamiskoti ja toidumoona koti ning jalutan rahulikult rohkem puhanuna tagasi tankla väljapääsu poole. Tunnen uut energiat. Nüüd läheb hästi, sõit hakkab. Silti hoides peatub auto. Itaalia keeles pusime midagi. Juht kordab pidevalt, et parem oleks mul kiirteel jätkata, näiteks tanklas. Mina oskan vaid kosta "Si, si". Justkui viimane asendaks kõiki sõnu vestluses.

Järgmises tanklas, olles õnnelik lõpuks liikuma algamisest, peatub järgmine. Verona. "Yes," hõiskab hing. (Inglise keeles hõiskab seepärast, et vaid inglise keeles suhtlen inimestega. Eestlased pole maailma veel vallutanud. Pole vaja ka.)

Mees räägib veidi arusaamatut inglise keelt, kuid vestlus käib. Ja juttu jätkub kolmveerand tee jagu. Vahepeal oleme arusaanud, et tegelikult sõidab ta kaugemale ning mul on lubatud kaasa tulla. Lisakilomeetrit on teretulnud.

Pea teemaks on maailmas ringi reisimine ning taas ükspäev peaksin ma mõtlema paigale jäämisele ning töö leidmisele. Aga mina tulen välja kohe oma surfiinstruktori kohaga, kokkana töötamise ning muude käepäraste oskuste jagamise võimalustega. Heidan pilke lähenevatele rohelistele mägedele. Viimasesse tanklasse enne Trentot jõudes kutsub Mario mind midagi jooma ja siis veel lubab valida poelettilt ühe singi-juustvõileiva valida. Enne kui jõuan lõpetada oma kuuma shokolaadijoogi, on tema oma apelsinimahla kurgust alla kallanud, hüvastijätnud ja siis vaikselt töntsakalt tagasi auto poole tatsanud.

Asun uutele jahimaadele uue sildiga, lootes sisimas, et keegi kes Saksamaa vöi Austria suunas läheb, mind peale võtab. Taas nagu ei mööduks viite minutitki. Peatutakse ning mainib, et läheb antud suunas. Ükskõik mis, peaasi, et edasi. Hiljem täpsustades otsustab Saksamaal töötav Itaalias elav rumeenlane mind Peissenbergi sõidutada. "See on vaid 50 kilomeetri kaugusel." Minul jääb vaid mõelda oh. Oh, oh. Küll veab. Küll on alles maailm.

Sergio pakub mulle mahla, annab shokolaadiküpsiseid, tanklas ostab võileibu, söörikuid ja vett lihtsalt seepärast, et kunagi on ta ise ka ringi hääletanud ning tema elu praegu sakib. Ta kuuleb hoolega mu elufilossofiat, räägib enda positiivsest mõtlemisest ja universumi külgetõmbejõust, ligimeelitavast seadusest — positiivne positiivset ja negatiivne negatiivset. Mainin ka lihtsatest küsimustest, mis inimesed esitavad mulle ja millele vastame võib kaasata emotsionaalset raskust, kuna kõigi deitalide esitame ja minu heaolu teiste inimeste igapäeva jutude vahel näib ebaviisakas.

Kolm tundi möödub. Auto peatub uue aifooni nelja ekraanil näidatud kollase noolega kohas. Maja number kuus. Suur valge maja. On üks tund Benjamini oodata. Jätan Sergioga hüvasti ning enne kui auto kaob tänavanurga taha, on keegi majast välja astunud. Tundub, on teada antud minu saabumisest.

Psühholoogilise terminina on Kariibi mere saared väga levinud. Niipea, kui neid geograafilisi objekte avalikus kohas nimetada, jooksevad kohale sulle nii tuntud kui ka tundmatud inimesed ning ohivad kadedusest. Minu enda kamraadid ei erinenud ning sobitusid selles mõttes täiesti massipsühhoosi alla, mille üle on mul peale umbes-täpselt ööpäeva siin veedetud aega ülimalt hea meel.
Nimelt meeldib mulle alati, kui inimesed ka minu eest asjast rõõmu tunnevad. Sest hoolimata tähistaeva all tehtud suplusest, mänglevalt ringilendavatest battus polydamas cubensistest ning konnakesest vannitoas.. ei teagi, kas annab siiamaani tunda veel lennuväsimus (tulenevalt tualetiseinatagustest istekohtadest) või tasuks mul järgmine kord üleüldse eelistada kõrbekliimalisi paiku, aga sellest saarest, mis on vaid veidi suurem kui Muhumaa, ma veel sotti saanud ei ole.
Niisiis on tegu tehniliselt ühe ristiinimest tapvalt kadedaks tegeva Kariibi saarega. Iseseisvuse saavutanud 1962. aastal ning kui rääkida arvudest, on ekvaatorini umbes kümme kilomeetrit. Sama palju tunde lendab siia näiteks Condoriga (täis kas purjus soomlasi või kaineid eestlaseid), selle käigus läbib viis-kuus ajavööndit.
Peale äärmiselt väsitavat lennureisi on vaja ka kindlasti taksot. Meil oli see 82` aasta Nissan, mille puhul lahendati kohvrite mittemahtumine pagasiruumi lihtsalt – see jäeti lahti ning trööstitu tundus mõte, et peame peale tunnipikkust ootamist nendest nüüd pisemagi jõnksatuse korral uuesti loobuma.
Täna sattusime sama takso otsa. Juhil oli ilmselgelt hea meel, et meie seekordsetesse plaanidesse autorebestamine ei kuulunud ning pakkus meile lühikest ringkonnatuuri.

Selle jooksul õppisime peamiselt kahte asja:

1) Et hinnad siin saarel on hoolimata vähesest turismist ületamatult kõrged. Ilusa kontrasti loomiseks on aga teenindustase madalam kui värskeltniidetud muru kesksuvel. Suvaliselt serveeritud jäise seebi maitsega kokteili eest pidi välja käima keskeltläbi viis eurot. Kahesajagrammine hailihatükk maksis Pennysaver’is kaheksa eurot, külmutatud tiigerkrevetid kakskümmend. Rõhutan sõna külmutatud, millesarnast töötlemisviisi on siin rakendatud ilmselt iga vähegi söödava asja puhul.
2) Et kohalikud on laisad. Ja mitte harjunud turistidega, nendega seonduva tööga.. või üleüldse mitte mingisuguse tööga. Kana hind poes on hirmuäratavam kui Šveitsis, sest pole lihtsalt inimesi, kes neid kitkuda viitsiks. Kui see mingi õnne läbi on ostetud kusagile restorani, siis selle valmistamiseks kulub terve valgusaasta – milleks teha süüa, kui võiks ka rahumeelselt merelaineid silmitseda ning ignoreerida kapitalistlikke turiste.
Pagan seda teab, rahulikult võtmine on teadagi üks troopiliste paikade lahutamatuid osi ning peab tunnistama, et igasugune rabelemine millegi nimel, mis pole just hädavajalik, on tõesti ilmaaegne. Aga oodates kesk troopilist vihma pool tundi kanarooga (mis maitses lõpuks umbes nii, nagu oleks see õnnetu hing tõepoolest väga kaua kitkumata olnud) oli peale neljateist õhust ja armastusest elatud tundi veidike nutune.

Kui aga veidravõitu majandus ja vihmane kuiv hooaeg välja arvata, on esmapilgul tegu üsnagi romantilise ja rohelise saarega, kuhu pääseb lennufirma näpuvea tõttu vaid 207 dollariga. Algus on olnud võrdlemisi paljulubav, kusjuures kuuluvad meie seltskonna rohkete plaanide hulka linnuvaatlus, neli juga ning hullumeelne rendiautoralli vasakpoolse liiklusega teedel!

Minu tunded ja arvamused igasuguse reisimise kohta on alati olnud äärmiselt varieeruvad. Alates stoilisest rahust lõpetades ekstraverdist koleerikule eriti halval päeval sobiliku vihapurskega. Tavaliselt viitsin olla aga lihtsalt, ehk isegi külmalt rahulolev asjade kulgemisega (kui välja arvata see suhteliselt ebameeldiv lend liinil Napoli-München, kui välk lõi lennukitiivast täpselt sentimeetri kaugusele, sakslased kõrvalreas rahulikult kohvi jõid ja ma ise arvasin, et ma saan kohe surma, aga see on juba teine lugu) ja arvatavasti on suhteliselt stabiilsele olemisele kaasa aidanud ka parajalt suur kogemustepagas reisimise vallas.
Seega suhtusin ma ideesse minna Tobagole, ühele võrdlemisi tundmatule Kariibi mere saarele, alguses päris suvaliselt. Nädal enne reisi algust avasin atlase ja päev enne teavitasin oma parimat sõbrannat ning ka vanaema (no et oleks teada enamvähem suund, kust maailmajaost võiks vajaduse korral surnukeha otsida); ja viskasin paar asja kohvrisse, teadmisega, et ilm on seal ilmselt soe ja olek muhe.

Siiamaani on läinud kõik üsna edukalt. Samas tahaksin väljendada üllatust seekordse veidra käitumismaneeride ümberpaigutuse kohapealt, mida Saksamaale jõudmiseks ma kuidagi eriti palju nägin. Nimelt olen alati arvanud, et sakslased on pedandid. Meenub järjekordne lugu Düsseldorfist, kus mul äärmiselt viisakalt paluti avada kaamerakott, võtta kaamera välja, eemaldada objektiiv ja välk ja muud häirivad elemendikesed ning näidata mõnda pilti.
Tallinna lennujaamaga seonduvad kohe aga hingemattev tühjus, toredad turvatöötajad ning mind-absoluutselt-ei-huvita-kas-sul-on-seal-matšeete-või-veepudel – suhtumine.
Seega olin ma mitte kuigi meeldivalt üllatatud, kui tund aega enne lennu väljaminemist jaama sisse marssides leidsin ma end põrnitsemast kolmesajameetrist järjekorda turvakontrollini. Mõeldes juba igasugustele alternatiividele, kuidas umbes neljateistkümne tunniga veel Frankfurti saada võiks, seisin koos oma kamraadidega saba lõpuni ning seisin siis silmitsi uue proovikiviga – eelkõige meeldiva vene rahvusest noorhärraga, kes oli kuskilt endale turvamehekostüümi muretsenud ning kes ei teinud vahel minul ja väärikas eas meesterahval. Selgitades talle viisakalt, et mina pole mu ema ning tema pole tema parima sõbranna mees, libisesime me turvalindini, kus kõige muu hulgas uuriti ka mu käest, mis hügieenilise huulepulga seest välja tuleb ning miks mul kotis nii palju juhtmeid on.

Seades tugeva kahtluse alla veel kunagi Tallinna lennujaama pühapäeval ilmumise, naudib veel kaheteistkümneks tunniks Euroopa pinda ning laseb selle sissejuhatava kirjatüki internetiavarustesse lendu juba vihmametsahõngulises Tobagos.

See on mu kuum suveõhtu Pariisis.

...Soe tuul sasib mu juukseid. See elav tänavamuusika. Just see on see õige tunnetus. See kõige kõiksus. Kirjeldamatus. Justkui luba armastada, luba eksisteerida- L'autorisation de l'amour, permis d'exister.
Tunnen, et see kord, olen mina ise, mitte keegi ei tule mind segama.
Olen kõigeks valmis ja võimeline. Miski ei suudaks mind peatada. Ka mitte müsteerium, milles arvan end viibivat.
Seikleja vaim minus on ajanud pea nii õieli, kui vähegi võimalik. Kannustan end mööda välikohvikutest ning järgi hõiskavaist nägusaist prantsuse meestest. Mul on kiire. Ruttan edasi. Louvre´i impressioon on veel niivõrd värske. Kestev. Jääks see vaid nii! Kui vaid oleks aega elada, olla.. Kuid mul on jäänud vaid see viimane õhtu. Siin. Pariisis.
Enam ei silma Notre-Dame´igi, olen keset tänava kaupmehi, armastajapaare, juhuslikke möödujaid, turiste, kunstnikke, veiderdajaid, kerjuseid, noori, vanu... Sulandun massi. Kuid seda vaid väliselt. Kas tõesti olen suuteline jõudma arusaamani, mida ihaleb mu süda? Kuhu kuulun hinge poolest?
Silman maja fassaadi, mis on kaetud sammalde, lillede, väätide ning kõiksugu kaunite taimedega, keset kesklinna. Jään selle ette vaimustusest suurte silmadega seisma. Inimesed mööduvad minust uudishimulikult. Kuidas saab keegi nii väikestest asjadest rõõmu tunda? Jah, aga see ongi ju täpselt see, mida peaksime iga päev tegema. Mitte ennast tagant sundima, et lihtsalt olla keegi, kes me pole.. Või siiski oleme?
Toibun peagi. Aeg ei anna oodata. Kahjuks..
Satun paljude kaubitsejate järjekordseks ohvriks, kellele nad kõhklematult oma kaupa, kui parimat, peale suruvad. Lõpuks soostun ostma ühe siidsalli, et pääseda nende piiramisrõngast kiiremini Eiffelini, mitte et ost oleks mu teed kergendanud.
Siiski olen õnnega koos, saba on lühike. Vedamine on mul vist loomuses, pääsesin esimese liftiga üles, sellal kui linnas tulesid süüdatakse. Platvormil sooja tuule käes seistes, nähes kogu seda lummavat linnatuledes vaadet, tunnen end erutusest värisevat.
Tunnetele voli andes, lubasin neil hetkeil jääda minuga nii kauaks, kuis neid jätkub. Kui olin piisavalt endasse ahminud toda suurepärast atmosfääri, lahkusin platvormilt. Jalutasin jäätise müüjate juurde. Ostsin ühe banaani-piparmündi oma. Jalutasin läbi linna, läbi parkidest, rahvast, tänavaist. Paljajalu.. Nautides jäätist.. Vabana.. Tunnetest kaasa haaratuna.. Sellisel hetkel tänaval leiduvad väiksed klassikillud, tolm ei vaeva mu pead. Omas mullis jalutada üle muruplatside, kruusakivide, autoteede edasi. Just nimelt sihitult. Sest aeg on otsa saamas. Pean liikuma edasi. Juba homme hommikul väljub mu praam Inglismaale.
Algab uus seiklus. Erinev eelnevatest, erinev tulevatest.
Seepärast tean, et ka see hetk on eriline. Praegu, olles suvalisel Prantsusmaa kiirtee kõrval asuva autode peatuspunkti muruplatsi, leban tekil, kirjutades mõtteid, vaadeldes tähti ja mõeldes kuhu viib mind homne päev...

Juuni lõpp, 2010

Pilvi vaatan jaanurikuus lihtsameelselt, augustis neid polnud ja septembrikuus neid ei usu.

Vihmatibu algas juba eile õhtul, kui rühkisin kindlal meelel Margareta saarele vanasse kohta telkima. Enne tugevat vesitamist sai sisse. Aga kas põhjus oli puude all peitmine või mis muu iganes, kuid oli tunne, et nüüd peab panged mängu tooma. Päises ja jaluses on väikesed vaiksed loigud tekkinud, aga muidu elus ja terve. Ükski lihanäljas karnivoor, kes minuga koos telki roninud, pole mind veel ära söönud. Ainult pikajalgne õnneämblik oleksleb oma lastele mõeldes nurgas. Toob õnne algavaks päevaks -- tähendab see mis juba eilsest kallanud saab varsti otsa.

Kõrvahargid on endalegi mugava koha leidnud. Ehk katuseluugist sooja peale sisse kobinud. Üks kukkus mulle ennist suu peale. Jõudsin alla neelamist vältida, kuigi proteiini ja krõmpsumist lubatakse piisavalt. Haarasin kärmelt viimasel sabast ja viskasin telki pimedamaisse nurka.

Politsei käis eile õhtupoolikul. Kammivat saart läbi ja otsivad... midagi. Koputasid telgile. Avasin luku ja pistsin lõngamütsis oma kodutu pea välja.

"???"
"English?"
"You are English!?"

Ei, ma olen eestlane, aga vahet pole.

"Are you alone?"

Sellele küsimusele ei saanud ma pihta, sest avasin rohkem oma lukku, et pead neile lähemale liigutada, et neist aru saada. Esitasid siis aga küsimuse uuesti ning tuldi kohe taskulambiga uksevahest sisse piiluma.

"Yes, alone."

Kui telkivaid kodutuid otsisid, siis loodan, et nad said eitava vastuse, kuid ka keelebarjäär võib olla põhjus, miks nad minuga tegeleda poleks viitsinud. Eriti niiskes pimedas vihmasajus.

Krokodill Gena lauluke ilmus pähe: "Vihma sajab, on mul maja, mõtteid ajab nüüd taga üke väike kõrvahark." Muidugi lõpp meloodiasse ei kipu.

Otsin kotist õuna, aga käed pettuvad. Otsivad küll edasi, et ehk siiski. Kui hästi uskuda, siis porgand võib ka õun olla.

--

Päev otsa telgis end kuivana üritanud hoida. Vahepeal pauside ajal olen sügist välja läinud kaema. Puud on suured. Täpne põhjus külm läätsesupp hakkama panna.

--

Kui inimesed iseendaga räägivad:
"Ma vaatan sulle silma. Ei, ma helistan sulle. Täielik lollus. Marlene Dietrichi viimane korter asus Pariisis ühel tundmatul ja pikal puudega avenüül, kus punase ukse number koosnes kahest kuldsest üksteisele järgnevast numbrist, mil viimane numbrike on esimesest täpselt kaks korda suurem. Ühtki tähte ei järgnenud. Piilun hoopis kõrva."