Ida-Gruusia ja Tblissi
*
Mäed – see on üks esimesi asju, mis Gruusiaga seoses mötteisse tuleb ja seda täiesti öigustatult. Sinnalennul oli Gruusias parasjagu öö ja suurt midagi polnud näha, kuid juba bussiga lennujaamast linna söites oli vöimalik näha erinevaid tuledeslinnaosi, mis köik kompaktselt mägede jalamitel nähtaval olid. Linn näis sedamoodi peo peal olevat. Järgnevatel päevadel selgus, et esimene mulje sugugi ei petnud: rohelised mäed laiusid köikjal, kuhu silm ulatus. Kui me väljasöite tegime, oli lausa kohustuslik kohalike mägede otsa ronida ja ma sain täiel määral aru, miks mulle Gruusia juba juttude järgi meeldis. Mäe otsast vaadatuna näed elu hoopis teise pilguga. Mäed on minu jaoks kohad, kus ma Jumala kohalolekut tunnetan. Gruusia mägedes saan aru, miks inimesed usklikud on. Minust läks religioonikarikas ka seekord mööda (kuigi gruusia öigeusk pole köige hullem variant), sest ma usun küll Jumalat, aga mitte kirikut.
Mäed olid aga hoopis teistsugused, kui ma neid varem ette kujutanud olin. Loomulikult oli seal ka metsadega kaetud künkaid, kuid enamikel laius vaid rohi oma maialguse värskuses. Kui tuli see osa, mida kohalikud metsaks nimetasid, pidin oma arusaama metsast veelkord revideerima: puid oli, ka pakse tihnikuid, kuid sealsed metsad on enamjaolt madalad lehtpuumetsad. Kuid ega köike elus saagi! Kui Gruusial on nönda ülevad mäed, mille rohelus on kevadpäikese kiirtes lausa ebamaine ja sul ei ole vähimatki raskust end köigi nende lambakarjade keskel mitu tuhat aastat ajas tagasi möelda – siis on paradiis töepoolest nönda lähedal nagu vana Gruusia legend räägib.
Inimesed käivad mägedega väga pragmaatilisel moel ümber: moes on sellised liiklusvahendid, millega oleks kerge mägedes edasi jöuda. Rasked maastikuautod (ameerika masinaid kohtab Gruusias tihti) ja eeslid-hobused ajavad oma asja mägederikkas riigis suurepäraselt ära. Kuigi silm vööristab mönikord ratsanikku nähes, tuleb järgmisel hetkel möistusega tödeda, et see on töesti palju mugavam kui rahvast täis buss, mille parimad päevad on jäänud üheksakümnendatesse aastatesse ja mille puhul pole sugugi kindel, kas see su järgmisest kuristikust läbi vedada jöuab. Kuigi riigi suuremad teed on Saakashvili ajal välja ehitatud ja ei jää oma mugavuselt milleski Euroopa omadest maha, siis on neid suuremaid teid vaid käputäis ja peamiselt tuleb ringi liikudel rinda pista kruusateega. Vöi siis niisama sissesöideutd rajaga, aga mägises riigis tähendab seegi, et all on köva kivine pöhi. Tähtis vaid tähele panna, et see rada siis kuskilt ei variseks.
Inimesed: Grusiinidest on kirjutatud palju raamatuid ja loodud palju legende. Köike siinkohal ära tuua ei jöua. Ainus, mida ma öelda tahan – grusiinid mulle meeldivad. Piisab vaid Tblissi tänavatel ringi uidata, kui selgub kirgastav tösiasi: siin käivad asjad hoopis teistmoodi! Esiteks käib enamik grusiinidest mustas. See näib olevat nende vaieldamatu lemmikvärv. Sellele järgnevad vast ainult teksaste sinine ja kullast ehete kollane. Must on moes ka meie möistes pörgupalavatel päevadel, kui termomeeter näitab üle kolmekümne kuumapügala. Ja see värv katab inimesi pealaest jalatallani. Meie reisigrupp pidi oma kirevusega juba kaugelt silma paistma. Tegelikult pole selles Tblissi oludes midagi kummalist. 1,5 miljoni elanikuga linna kimbutab köikide suuremate linnade probleem: sudu. Pärast paari tundi öues olid käed kattunud tuntava mustusekorraga ja ega riidedki paremas seisus olnud. Vöib vaid ette kujutada, mis saaks valgetest röivastest. Seepärast on tumedad riided täiesti omal kohal. Ega grusiine naljalt roosades särkides ette ei kujutakski. Nahavärv on neil enamjaolt päris tömmu, silmad pruunid vöi lausa mustad (kuigi on küllalt palju heledanahalisi, blonde, siniste ja roheliste silmadega grusiine, kes on lihtsalt Lääne-Gruusiast pärit). Kasvult jäävad nad sageli eestlastele alla. Mina, kes ma Eestis üsna keskmine olen, olin Gruusias oma 1,68 cm-ga lausa modellimöötu. Naiste keskmine pikkus (tänavapildi järgi otsustades) jäi 1,5 – 1,65 cm kanti. Seda kompenseerisid nad ülikörgete kontskingadega (10cm polnud miski konts). Seda tänavatel, kus olid lausa kümne sentimeetri sügavad augud ja mis polnud nöukogude aja kuldsetest aastatest alates remonti näinud. Mehedki ei hiilanud körge kasvuga. Keskmine pikkus vöis olla 1,70 cm kanti.1,75 möjus juba pikana. Ehk pärsib seal kasvu ka suitsetamine, mis näis olevat Gruusia rahvussport. Veel välimusest. Naised on seal väga ilusad oma oliivikarva naha ja ülisuurte tumedate silmade ja loomulikult lokkis juustega. Need näod ei vaja erilist kosmeetilist kohendamist, iga teine naine on sündinud kaunitar. Ühe väikese erandiga: nad on karvased. Asi on selles, et neil on tugev karvakasv näo piirkonnas ja tumedad udemed katavad mitte ainult ninaalust vaid ka pöski ja löuga. Epilleerimine on seal päevakorras. Veel meestest: nende könnak ei meenuta mitte millegagi Euroopa mehi. Ühelt poolt käivad paljud kergelt ette kallutatult, peaaegu hooletult ja mitte midagi tähele pannes. Teisalt on nende könnakus nii palju uhkust ja valvsust, et annab köikidele Lääne-Euroopa mehehakatistele silmad ette. Enamikel on näol säärane valvas ilme, mis saab olla vaid inimestel, kes tulevad ühiskonnast, kus tuleb oma eksistentsi eest tösiselt vöidelda. Paljud maskeerivad seda üksköiksusega.
Tegelikult ei olda seal sugugi teistsugused kui näiteks meil. Välja arvatud religioonis. Gruusia öigeusk mängib inimeste eludes väga suurt rolli, siin pole ka nöukogude minevik suurt midagi ära teha saanud: kirik on ühiskonnas see institutsioon, mida köige rohkem usaldatakse. Näide? Kui 2009 aasta kevadel vägivald valitsuse ja opositsiooni vahel liiga teravaks läks, sekkus asjasse patriarh, kes mölemaid osapooli lepitada püüdis. Oleks selline stsenaarium Eestis vöimalik? Et möni kirikujuht tösiseltvöetavalt poliitikasse sekkuks? Aga Gruusias on see täiesti tavaline. Linnades on rahvas teadupärast vähem uskilik, kuid siiski on pea köik ristitud ja tähtpäevadel kirikus käimine on elu loomulik osa. Kui ma ütlen, et ühtegi kirikusse ei kuulu, ei saa inimesed sellest tavaliselt aru. Kuid hea asi on selle gruusia öigeusu juures ometigi: on keelatud teha misjonitööd. See tähendab, et kui ma ütlen, et ma huvitatud pole, peavad grusiinid mu rahule jätma. Ka köige usklikumad. Teine hea asi on see, et usklikkusest hoolimata vöetakse kiriklikke käske üsna lödvalt. Vaid kerjustele antakse palju almuseid, kuna loodetakse heateo pärast paremat lunastusi oma lugematutele pattudele. Mölemaid on Gruusias küllaga: kerjuseid ja patte.
Meid, Lääne-Euroopa tudengeid valmistati rongis psühholoogiliselt ette: Gruusia olevat vaene maa, kus lausa kubisevat kerjustest. Ma nägin selle jutu peale vaimusilmas pilti, kuidas mind Tblissi tänavatel kerjuste armee ründama hakkab. Kuid teglikkus on teine. Loomulikult on seal kerjuseid – aga kus neid poleks? Neid on tänavapildis loomulikult rohkem näha kui Saksamaal ja ehk pisut rohkem kui Eestis, aga nende käitumine on see-eest täiesti korralik. Enamjaolt on igal kerjusel oma möjupiirkond, oma tänavanurk, kus ta oma asjadega istub, käsi pikal. Möned paluvad haledasti, möned hoiavad aga oma kätt üsna uhkelt ette sirutatult, pilk kövale pööratud nagu ei puutuks toimuv üldse neisse. Ja miks peakski paljukäidavatel tänavatel omale lisatööd tegema? Grusiinid annetavad niigi hea meelega! See käib kristluse juurde. Ja kui ma ütlen, et nad palju annetavad, siis mötlen ma seda nii, et pea iga kahe minuti tagant saab kerjus tipptunnil möne tetri (Sendi). Ma ei tea, kui palju nad päevas teenivad, eks seal oleneb ka tänavast, kuid kesklinnas saavad nad päevaga ikka mitukümmend head larit kokku. (1 lari on umbes 8 krooni) Arvestades grusiinide keskmist palka, mis olevat umbes 400-600 lari vahel, ei ole see sugugi halb summa.
Nagu öeldud, kerjamine on seal viisakas. Vaid lapsed vöivad sulle järgi joosta ja kommiraha nuruda. Eriti siis, kui sa jätad rikka välismaalase mulje (ning grusiini laste meelest on iga välismaalane rikas). Siis aitab vaid karm pealekäratamine. (Väljend selle kohta on: ganebetavi! - löpeta ära! Aga seda peab ütlema väga kujralt. Gruusia keel ise on kuguhäälikutest paks ning ainus vöimalus oma laulvat eesti häädlust kompenseerida on ülikuri käratamine.) Vöi siis ülbe ignoreerimine – ega nad löputult järele joosta viitsi.
Grusiinid ja statistika. Siinkohal tahaksin teha väikese sissevaate statistikasse Gruusia moodi. Mingisugune amet on olemas – niipalju ma grusiinide käest teada sain. Kuid kuidas see toimib, on mulle täielik müstika. Ainus, mida nad enam-vähem kindlalt öelda oskavad, on rahvaarv (ca 5 miljonit, sealjuures 1 miljon välismaal raha teenimas). Kui küsida keskmist palka, hakkab iga grusiin seda ise arvutama. Mingit ametlikku statistikat selle kohta ei eksisteeri. Ametlikud teated tulevat stiilis: meil on tegelikult köik väga hästi ja me oleme teel Euroopasse. Selline on elu praeguse valitsuse all. Aga millal seal ikka teistmoodi oli? Kui on vaja mingeid keskmisi näitajaid, lähtub iga grusiin oma kogemusest. Kuid nagu selliste riikide puhul kombeks: köik teavad niigi köike ja kui küllalt pinnida, saab vastused pea köikidele küsimustele.
Grusiinid ja söök. Nende suhtumine söömisesse (ja joomisesse) on täiesti minu maitse järele. Seal süüakse palju ning toidud on ülimaitsvad. Ainukene patt on koriandriga liialdamine. Seda topitakse peaaegu igasse lihatoitu ja selle maitse vajab harjumist. Kui on suurem koosviibimine, on suurem sööming vältimatu. Sel juhul ei saa gruusia külalislahkust saksa omaga vörreldagi! Kui Saksamaal öhtusöögile kutsutud oled, pead köhu enne korralikult täis sööma, sest sind ootab parimal juhul vaid kuivanud kook, jahe kohv ja pererahvas, kes ootab, et sa sellisest suuremeelsusest vaimustuses oleksid. Gruusias tuuakse külalise auks lauale ka kümme aastat hoitud veinid, kogu külmkapi sisu ning oleks suur häbi, kui külaline lauast näljasena lahkuks.
Mis siis kuulub ühe hea gruusia öhtusöögi juurde? Köigepealt tuleb esimene käik: salatid. Siia kuuluvad olivier (nagu meie kartulisalat, ainult ilma lihata), viilutatud kurgid-tomatid gruusia juustu sulguniga (haiseb nagu töhk, aga maitseb täiesti hästi, rahvuslik lambajuust), satsivi - külm kaste kreeka pähklite ja kanaga (kölab hirmsalt, aga on täiesti söödav), täidetud kabatshokid, külmad seajalad, niinimetatud muzuzi. Kindlasti ei puudu ühegi söögikorra ajal laualt gruusia leib puri. Kui selle käiguga ühele poole saadud on (ja meie oma piiritus naiivsuses pidasime esimest käiku kogu öhtusöögiks), tuleb teine. Sinna kuuluvad muuhulgas kuumad kartulid, igat sorti ja masti liha: küll on vürtsikat kana, hautatud loomaliha, sashlökki. Sashlöki maailmameistrivöistlused panevad grusiinid kinni. See oli töepoolest köige hörgum liha, mida ma elus saanud olen. Öiget sashlökki küpsetatakse ainult viinamarjavartel. Ükski teine puu ei anna sellega vörreldavat aroomi. Ka siin vöib salatit körvale vötta (neid on tuhandeid variatsioone). Seejärel vöib juhtuda, et tuleb veel üks n.ö. vahekäik:selleks on hinkaalid. Nagu pelmeenid, ainult et suuremad ja teistmoodi vürtsistatud. Ka see on ülimalt hörk roog, ainult et hinkaalide suurus välistab juba eos suuremate koguste söömise. Enamik meist oli pärast liha vöimeline vaid 2-3 hinkaali ära sööma. Kusjuures grusiinid jätavad pärast selle taignatuti söömata: pärast on hea taldrikutelt lugeda, kes kui palju ära süüa jöudis. Ka hinkaalidel on palju erinevaid valmistamisviise. Lääne-Gruusias valmistatakse neid hoopis teisti ja need olevat lausa kandilised. Aga neid pole mina oma ihusilmaga veel näinud. Kui hinkaalidest rääkida, siis on Tblissis lausa üks hinkaalidele spetsialiseerunud restoran. Sisekujundus polevat paljutöotav ja tualette pole vist nöukogude ajast saadik koristatud, kuid äri läheb sellegipoolest hästi, sest kogu linnas polevat paremaid hinkaale saada.
Ja juba ongi aeg maustoidu käes. On lausa önn, kui sulle siis magusaid kooke ei pakuta vaid lihtsa puuviljasalatiga piirdutakse. Sest pärast kogu seda söömingut – mille körvale käib loomulikult jumalik gruusia vein – ei ole kellegi köht enam vöimeline magustoitu vastu vötma. Hoolimata piiramatust ajalimiidist – selline sööming vöib ka viis tundi kesta – on siis magu oma maksimaalsed möötmed saavutanud. Sellegipoolest tuleb siingi grusiine kiita: magustoidud on head. Kui vähegi vöimalik, tuleks head koogid kombinerida veel parema türgi kohviga. Kui ma peaksin kunagi oma kohviku avama, pakun kindla peale türgi kohvi. Seda antakse imepisikesest tassist ja see on magus ja loomulikult kange. Samal ajal on aroom imeline ja maitsegi kangusest hoolimata pehme. Vot türgi kohv on kohv minu maitse järele.
Ei tohi unustada gruusia veine. Neil on praegu rasked ajad, sest Vene-Gruusia konflikti töttu Venemaa neid enam ei impordi (ja ta oli enne suurim importija, venelastele gruusia veinid maitsesid ning neid hukka möista sellepärast ei saa) ja Euroopa Liit neid importida ei lase. Siin näen ma jälle EL-i kurja karvast kätt. Väidetavalt olevat gruusia veinid euronöuetele mittevastavad (loe: maitsevad liiga hästi, sest see, mis neile maitse annab, ei meeldi EL onudele) ja seetöttu ei taheta neid üle piiri lasta. Vaestele grusiini veinikasvatajatele tähendab euroonude kangekaelsus majanduslikku krahhi. Gruusia valitsus on oma talunikele selles osas vastu tulnud ja leidid ehk pisut kummalise lahenduse: köik suuremad firmad Gruusias on kohustatud teatud arvu tonne viinamarju sügisel kokku ostma. Kui ei osta, on neil majanduspolitsei kukil ja olgem ausad – Gruusias pole palju neid firmasid, kellel majanduspolitsei eest midagi varjata poleks. Mida teeb elektroonikafirma kümne tonni esmaklassiliste viinamarjadega, on muidugi iseküsimus.
Veinide hinnad pole samuti üle möistuse: 12 -18 lariga saab kätte köik korralikud veinid. Loomulikult vöib alati rohkem maksta, kui soovi on. Mida aga proovima peaks, on koduvein. Telavis ööbisime pansionis ja see perekond tegi ise veini. Maitses küll esialgu nagu kergelt kääritatud viinamarjamahl. Neid alkoholiprotsente hakkad märkama alles lauast töustes. Igatahes kinnitasid mu reisikaaslased, et neil polnud elus nii halb olnud kui pärast paari kannu seda suurepärast koduveini. Halb oli muidugi möista alles hommikul. Et see oli päev, kus algas tagasiöit, vöis jälgida, kuidas osa seltskonnast valuliselt nägu krimpsutas, kui buss järjekordsest august läbi söitis.Sellegipoolest söidaksin ma kasvöi selle koduveini pärast iga kell Gruusiasse tagasi.
Öhtusöök ei koosne aga ainult söömisest-joomisest. Sinna juurde käib lärmakas vestlus ja arvukad toostid. Öige gruusia pidu ei saa läbi ilma toostideta. Tavaliselt on toostide ütlejaks möni sönakam mees. See peab siis kogu üritust juhtima. Teda kutsutakse tamadaks, meie keeles on ta midagi lauaülema sarnast. Alguses on toostidel kindel järjekord: öeldakse toost neile, kes tahaksid meiega koos siin olla, aga ei saa, esivanemate, vanemate, meeste-naiste, laste, perekonna, armastuse, rahu ja loomulikult vöörustaja terviseks. Et häid asju, mille nimel klaasi tösta tasub, on maailmas palju, ei ole seda hirmu, et toostid lauas otsa löppeda jöuaksid. Pärast tundi-paari muutub oleks tavaliselt röömsaks lärmamiseks. Grusiinid oskavad reeglina hästi oma hoogsaid rahvatantse ja körvaltvaatajale jääb üle ainult imestada, kuidas möni noormees, kes hetk tagasi vaevu püsti seista suutis, järgmisel neid hoogsaid ja keerulisi hüppeid teeb. Naised tantsivad samuti. Nende osa on palju rahulikum, tuleb lihtsalt elegantselt käsi väänutada. Aga seda tehakse luige kergusega ja vaatepilt, mis avaneb, on kadestustäratavalt ilus.
*
Linnad.
Tblissi. Pealinna staatus on igati öigustatud. Elanikkonda on umbes 1,5 miljonit – aga päris täpselt ei oska seda keegi öelda. Iga linnaosa on omaette elamus. Kohustuslik vanalinn on imeline – ja imeliselt lagunenud. Kuigi UNESCO kultuuripärandi nimekirjas, on 80% majadest otseses varisemisohus. Valitsus püüab seda jöudumööda renoveerida ning siin-seal on näha ka suuremahulisi ehitusprojekte, kuid praegu, majanduskriisi aegu on vist töenäolisem, et majadel laguneda lastakse. Peatänavad Rustaveli prospekti ümbruses näevad välja nii nagu igal pool maailma suurlinnades. Mönikord meenutavad möned idamaised arhitektuurielemendid (triibuline maja, värv, ornamentika), mis maailmajaos me tegelikult viibime. Hruschovkade linnaosa mäeküljel. Tavalised elamurajoonid, kus pöimuvad vana ja uus. See mulle köige rohkem meeldiski: itaalia öued. See tähendas rödudega palistatud siseöue. Rödudel kuivas küll enamasti pesu, aga selle völu ei kahandanud see siiski karvavördki. Aiad on väikesed ja enamjaolt hoolitsemata, igasugust kola täis. Majadelt koorub krohv ja värv. Ülemistel korrustel on eluruumid, alumisel korrusel sageli 24 tundi lahtiolev nurgapood. Väljast näeb see öige armetu välja, kuid samal ajal vöib kindel olla, et vajadusel saab köik eluks vajaliku sealt kätte.

Pakkides,
topin asju, asju ja veel asju,
et mõelda, kas sai kõik?
kas nüüd
lõpuks sai kõik!?
Loodan, et jõuan kohvrit ka kanda
ja check-in'i kaalu ei ületa.
Ära siit uniselt kriisimaalt.

Lennujaamas
turvaväravad ikkagi piukusuvad
ning kui üritan seletada
ortodondiprobleemist, metallist suust
kobatakse mind lihtsalt veel kord läbi.
Ja käsipagasisse ununenud käärid
(mis pärast mitmeid turvamehe poolseid katseid
ikkagi ohtlikuks osutuvad)
muudavad mu lausterroristiks.
Veendunult, et rohkem mõrvarelvi ei peida,
lubatakse mind siiski lennukile.

Lennukis
imen meeleheitlikult piparmündikommi,
et kõrvad poleks lukus.(Jah, nad ikkagi on.)
Oma kätt üritan vabastada
naabri kramplikust haardest.
Sul on lennuhirm, mul on kahju,
aga sõrmeluid pole lihtne kaotada.
Ja kui lõpuks kõrgun maailma kohal,
imetlen pilvevahtu, mis näib kui suhkruvatt,
millesse langeda, sinisesse unistusse.

Hotellides
ei taha enam, et registraator vaataks mu sääri,
kui hommikusöögilauda lippan, sest aknast paistis päike
ja hiljem, tuul oli siiski liiga külm, saaks onuke küsida:
"Where are your shorts, girl?"
Ja kurja pilgu ees vabandab, sest lihtsalt kartis juba enne,
et äkki mul hakkab külm.

Hotellitoas
vähkren võõraste linade vahel,
peitun võõraste pilkude eest-
"Camera in every bedroom. Safe to be."
Ja tualeti ei saa minna,
sest tulede süütamisel hakkab terve koridor undama.
Põgeneda, vabadusse, põgeneda.

Tänaval
kahetsuses, sigaret sai koju unustatud,
(jah, see ainus, mida iialgi ei puutu)
peitun laternaposti alla,
varjudes otsides valgust,
et kirjutada, üksilduses, tänav on vaikne,
kui jään passima aknaid, tumedaid, ent
kauni raamistikuga aknaid, kas nende ööd on õnnelikud?
Aga juba paistab, joodikuid on siingi,
samad kurvameelsed silmad ja haisev lõust
ikka vajub sülle.

Liftis
põgenenult, loodan peitust mängida veel tõega,
vajutan nuppe, kiiresti, rahutult,
viiendale, esimesele, neljandale, teisele, uuesti viiendale,
kolmandale, saatuslik viga,
oma korrusele eksinud.

Hotellitoas
endiselt, tuld ei julge süüdata
ja ronin aknalauale, päike tõuseb natuke varem,
ja usk maailma võib taastuda,
kui mul veel meenub, et on kuskil
joomata pool pudelit punast veini,
ehk ei soovigi veel koju.

Turistidena
joosta mööda antiikset linna,
pea taevas, suu ammuli,
viisteist kilomeetrit päevas,
(küll sammulugejad on ühed toredad vidinad)
aga ikkagi kõike näha ei jõua.
Colosseumi juures läheneb järjekordne nännimüüja:
"Hi, girls! Where are you from?"
"From Estonia"
"Ohh, Estonians, dobrje djen!"

Restoranis
rüüpan valget veini eriti piprase pasta kõrvale
ja ainus soov, et õhtu oleks veel täiuslikum:
seda meest mu vastas tarvis pole,
iga kord mu pokaali täites omaette nohiseb:
"Xорошая девочка, хорошая.." ja pilgutab silma.
Viimase päeva viimane pilk
linnale, inimestele, mägedele.

Ärasõidul
ootan bussi, et oodata taksot,
et kiirustada rongile,
et oodata lennukit ja veel teistki lennukit,
et tormata taksole, tormata bussile
ja pärast kaheksateisttunnist transporti
vajun voodile, jah, see polegi voodi, vaid õhkmadrats,
ent mind enam ei huvita, sest sina lamad mu kõrval
ja ma tunnen end elusana.

''Kelle õlled need on?''
''Teie omad, kelle siis veel!'' ütles vanamutt
Silmitsesin veelkord õllekaste. neid oli sadu raisk vist. Igatahes oli pool trolli neid kaste maast laeni täis.
''Jõelähtme!''hüüdis trollijuht valjuhääldist.
Peale ei tulnud kedagi.
Teised veel magasid. Fidel krigistas läbi une hambaid. Närvid läbi vist.
Ajasin ta üles. Fidel tzekkis ähmase näoga õllesi.
'' Mis need siis on? Nahhui, kust need tulid,võtta võib vä?''
''Ma ei tea, mingi vanaeit ütles, et need on meie omad. Ju siis võib võtta ka..''
''Mis vanamutt?''
''Ma ei tea, oli siin mingi. Läks vist Jõelähtmel maha või kusagil.''
''No sellisel juhul panen ma ühe või paar tükki kõhtu kohe..'' ütles Fidel tähtsa näoga muiates ja võttis ümbritsevaid inimesi kiigates kolm õllepudelit. Avas endale ja mulle ühe pudeli ja pani kolmanda maha. Õlled olid omavahel öeldes üsna soojad, sellega seose tegid nad avanedes pisut lärmi. Pedro avas silmad.
''Ohoh, mis õlled need on?''
''Ma ei tea tundub, et miski pilsner..''
''Ei, türa, ma saan aru küll et pilsner, a kust nad siia said, Tallinnas neid ju polnd, käisite kuskil fuukimas vä?''
''Mina ei tea, Joey ütles et mingine vanamutt oli and. Et meie omad vist..''
''Ei and, ta ütles lihtsalt et meie omad on, mina ei tea kes need siia tõi. Kui mina ärkasin olid need siin..''
''Hee-hee, ikkagi fuukisite kuskilt, onje? Ma võtan igaljuhul ühe.'' ütles Pedro, naeris oma lolli naeru ja võttiski ühe pudeli.
''Tra, ma pole nii paljut õlut korraga näinud vist sellest ajast, kui ma veel elektras ekspediitorina töötasin. Päris mitu jaffi külgkorvitäit..''nentis Fidel
''Nagu mingis laulus, et õlut on nii palju et pooled võib puruks lüüa..''
''Idioot! Puruks.. Ära joome need, muist tee peal, ülejäänd mujal.''
''Ma ütsin ju et mingis laulus oli nii, debiilik.. Milla me Kohtlajärve jõuame?''
''Hui teab, see troll sõidab nii aeglaselt ja peatab ka igal pool koguaeg. Ma ei tea, mingi paar tundi läheb kindlalt veel. Või isegi rohkem. Eriti kui see kretiin veel Valgejõe kaudu ringi sõidab.''
Pedro hakkas kisendama.
''Türa ma ei kannata enam kauem, tõstame maha ja hakkame kohe jooma!!\'\'
''Kannata,'' ütles Fidel ''Kusagil Viitna kandis läheme maha ja seal vaatame mis edasi saab, joo õlut rahulikult niikaua.''
''Fidelil on õigus,'' ütlesin ma'' Viitna oleks okei koht, aga putsi, seda õlut on ju nii palju, kuidas me selle kõik maha saame siit trolli pealt?''
''Ära põe, kõik on tziki, ma räägin trollijuhiga ära..''
Kui olime pool tundi õlut larpinud ja Pedro üle Fideliga irvitanud, hõikas keegi vanamuttidest:
''Hei, näete, Tapa viadukt paistab, enam ei lähe kaua!''
Kõigi suureks üllatuseks keeras troll nr. 4 suure tee pealt maha, viaduktile viiva tee peale. Seejärel tulid trollil sarved maha.
''Tziki..'' vilistas Fidel naerda.
Trollijuht ukerdas sarvedega sada aastat enne, kui need jälle peale tagasi sai.
Fidel oli selle ajaga end nii sodiks tõmmata, et ta ei suutnud enam rääkida. Ainult vile tuli üle huulte. Otsustasime Pedroga pudelimängu teha, pudeleid ju sitaks.
Pudel jäis seisma, viidates Fidelile.
''Raisk, unustasime mõelda, et mida tegema peab.. Mis ta tegema peaks?''
''Mina ei tea,'' sügas Pedro kukalt ''Las ronib trussikute väel katusele.''
Mõeldud - tehtud, Hakkasime Fidelli paljaks koorima, mispeale see raibe
üles ärkas. Fidel hakkas mökitama.
''Mida te peded endale lubate, raisk? Mingid debiilikud olete vä?''
''Ei-ei, sa pead katusele ronima..'' kamandas Pedro, Fidelilt pükse jalast ära tirides.
''ja-jah, pudel otsustas, roni jah katusele, vana pede..'' olin minagi juba end käima tõmmanud..
''Täitsa lollid olete, laske magada!'' kisendas Fidel ja lõi vihaga õllepudeli vastu trollipõrandat puruks. Sajad prussakad jooksid üle põranda.
''Prussakad, prussakad!'' lõugas Pedro kileda häälega. ''Siin kuradi trollis on prussakad!''
''Need tulid ju minu pudelist vist vä?!'' Fidel hakkas jälle mökitama
''Mida iganes, siin trollis on prussakad, mul tulevad täpid peale raisk. Lapsepõlv szolnoki plokis tuleb meelde..!''
Pedro märatses täie raha eest.
''Ei-ei, need on tarakanid,'' targutas mingi vanaeit ''Ma tean, mul olid kunagi säänsed, kui ma Lüganusel õpetajate majas elasin..jaa-jaa, ma olen kindel, need on tarakanid.''
''Prussakas-prussakas!!'' kisendas Pedro
''Vituaugumunni, need tulid minu pudeli seest, see ei ole tziki, ma ütlen, kõik on perses, mehed!'' Fidel oli šhokis ja mökitas. Ta võttis uue õlle.
''Noh ja siis? Mis need Prussakad meile teha saavad, situvad meile näkku vä? nad ju ei hammusta ega midagi, nad lihtsalt otsivad süüa või midagi. Pohhui ei ole vä?'' Proovisin teisi rahustada.
''Poisid, need on tarakanid.'' targutas vanamutt jälle.
''Söö sitta, vanaeit!'' ütles Fidel ja me hakkasime kõik laginal naerma. Fidelil kukkus õllepudel käest ja jällegi jooksid sajad prussakad (tarakanid?) üle troll nr.4 põranda kaitset pakkuvaisse pragudesse. Väiksed silmad vahtisid aint sealt nüüd.
''Ah sa puts, mis nuss see on siis nüüd, see ei ole kindlalt tziki..!'' mökitas Fidel. ''Mingine nõidus raisk!''
''Massihallutsinatsioon! Ma ükskord mingis filmis nägin.'' arvas Pedro
Ja siis tulid siilid.
Meie lärmi tõttu oli troll seisma jäetud ja seda võimalust metsloomad kasutamata ei jätnud.
''Hei-hei, on's keski kodus ka vä? Halloo-halloo, kop-kop!''
Trolli sisenes siil, mingid vanad ''Marati'' lühikesed püksid jalas ja päikseprill peas, sigaret hambus.
''Ma kuulsin, et teil pidi siin mingi probleem olema?''
Pedro kukkus küllili. Fidel kihistas naerda:
''Vaata seda väikest värdjat, räägib värdjas..''
''Räägin, räägin, vaata, et sa ise liiga palju ei räägi, värdjas.'' vastas siil
''Minu nimi on Mart muide, mitte värdjas, värdjad.'' tutvustas end siilipealik Mart
''Ja me tulime teile appi. Selles piinlikus küsimuses, mis puudutab parasiite.''
Mardi eeskujul hüppas trolli veel trobikond päiksekatega ehitud siile, jalas needsamad ''Olge lahked''.
Nätsu näriv seltskond sülitas oma nätsud suust, hargnes mööda trolli laiali ja hakkas prussakaid otsima. Kui parasiidid leitud, pisteti need põske ja kugistati alla.
''Nii, '' ütles mart ''see delikaatne probleem on oma lahenduse leidnud, hakkame nüüd teist lahendama..''
''Mis teist?'' küsis Fidel
''No eks ikka seda õllekastiprobleemi, värdjas.''
Vahtisime teda juhmide nägudega, Pedro nohises põrandal ja lasi ühe tubli peeru.
''Olete ikka värdjad jah..'' ütles siil aegamisi, Pedrot tülgastusega vaadeledes.
Kui vana Pedro silmad avas, nägi ta, kuidas me Fideli ja paari siiliga ''Reis ümber maailma'' mängisime.
\'\'Jälle kuus!!\'\' kisendas silmini täis Fidel
\'\'Jälle kuus, jälle kuus, kuradi kunksmoor! Löön sul pea lõhki, ongi kõik..!\'\' ähvardas Mart, meie delikaatset õllekastiküsimust piinliku järjekindlusega lahendades.
Ka teised siilid lahendasid seda küsimust suure hoole ja armastusega. Nad olid kamba (koos mardiga seitse) peale oma neli - viis kasti õlut sisse kaaninud. Siilid vaidlesid parasjagu, kas õlu, mida nad joovad on, pilsner või premium tüüpi õlu. Kirjaoskust nad ei paistnud tundvat, või oli asi joodud õlles või hoopis päikeseprillides aga õllepudelil oli suurte trükitähtegega silt ''PILSNER''.
''Üldiselt on nii, et kas teie ka näete seda jama, mida minagi, või olengi ma hulluks läinud?'' küsis Pedro, kes oli üles ärganud ja avastanud et ta ei näinudki ennist und.
''Kuusalu!'' hüüdis trollijuht läbi kõlarite.
\'\'Kuusalu - Kuusalu,\'\' tänitas Pedro \'\'türa, meil on siin takoine probleem nahhui!\'\'
\'\'Mis kuradi Kuusalu, kas me vahepeal juba kuskil Viitna kandis pold vä?'' karjus Fidel trollijuhile
''Mis see sinu asi on tattnokk? Istu vagusi, las ma sõidan!Vaata,et sa välja ei pudene,poisu..'' vastas juht ülbelt ja andis gaasi.
''Oot - oot, raisk..'' Fidel hakkas oma kohalt püsti tõusma, kuid Mart pani talle käe õlale ja ütles rahulikult:
''Pole meile mingit jama vaja onju.. löön pea lõhki, ongi kõik..''
Fidel vaatas siilile lolli näoga otsa, nagu tahaks midagi öelda, kuid istus siiski. Kurat seda siili teab.
''Mis siin toimub, võiks keegi öelda vä?!'' kisenads Pedro
''Anna tuld, poja.'' pöördus Mart isalikult Pedro poole \'\'Ära põe ja kisenda siin koguaeg, poisid tahavad rahulikult mängida, sina küüritsed siin, ole nüüd mõistlik.'' Pedro andis pärast mõningast viivitust siilile siiski tuld. kurat seda siili teab..
Pealik patsutas talle õlale. ''Sa oled hea poiss, sinust võib ühel päeval veel siilgi saada.''
Pedro tahtis siilipealik Mardile kena kõrvakiilu anda, kuid poisid lühikestes tulid talle vahele ja väänasid tal käed selja taha.
''Poisid, võtke rahulikult, ega midagi halba ei mõelnud..''
''No bljääd..'' urises Pedro
''Rahu-rahu, näe, võta õlut..'' Mart ulatas talle ''PILSNER'' sildiga õlle.
Mart tõmbas selja sirgu ja hakkas kõnet pidama.
''Poisid, olge rahulikumad veidi, ma saan aru, et veri vemmeldab ja nii aga noo kuulge, kellel pole tripperit siis olnud?.. Mõistan, et olete noored..''
''Türa, säh sulle tripperit!'' karjus Pedro ja lõi Mardil õllepudeliga pea lõhki, nii et verd lendas. Mart, vana lohe, kukkus perseli maha, kriimustas okastega veidi põrandat ja jäi siis sinna vedelema, ning oligi kõik.
''Kes nüüd tripper on?!!'' kisendas ülejoonud Pedro
'' Või tripper? Türa, ma sulle veel näitan..'' ja ta hakkas Marti, kes juba vist surnud oli, jalgadega peksma.
''Aitab, aitab, see on surnd, mis surnd.'' targutas lilla peaga vanaeit
Püksikute poisid vahtisid juhmide nägudega algul Mardi poole, seejärel üksteisele otsa. Siis võttis üks neist õllekasti kaenlasse ja nad hüppasid parasjagu mingi vanamuti tõttu tehtud peatuses trollist välja.
''Vehkis sisse..'' konstanteeris Fildel.
''Saime sitakottidest lahti vähemalt..'' ütles Pedro ja tõukas Mardi elutu keha õhutusaknast välja.

Siis tuli teade, et troll sõidab Väike-Maarja kaudu. Läbi Tapa. Aeg oli jooma hakata.
Pedro ladus taarast püramiidi kokku et see siis kastiga laiali visata. Suure vaevaga sai ta selle lõpuks kokku, võttis hoogu ja virutas trollil akna sisse. Püramiid varises kokku.
Fidel vilistas ja vehkis midagi kätega. Alati kui ta oli joonud nii palju et rääkida ei suutnud, hakkas ta vilet laskma.
Vanamutid kommenteerisid ja tegid kihlvedusid järgmise püramiidi suhtes.
Kui Pedro selle lõpuks valmis sai, koperdasin ma sellele otsa ja midagi alles sellest peale kildude ei jäänudki. Fidel kihistas naeru ja vilet läbisegi. Pühkisin oma käed verest lillapeaga vanamuti mantlisse puhtaks ja hakkasin maha istuma kui Pedro mulle kallale hüppas. Lõin talle oma õlle pähe.
''Kuradi ahv, raisk!'' kisendas ta
Kurat teab, milleni see oleks läinud kui korraga koputas mulle trollijuht õlale ja palus üht õlut. Andsin talle selle hea meelega. Fidel vehkis kätega ja naeris. Rääkida ta enam tõesti ei osanud.
''Ah nii palav on ja need vanamutid ja värgid, ah tead isegi.. kuule, mis õlu see on?'' Trollijuht vabandas ja vingerdas kenasti, kuid pudeli jõi ühe sõõmuga ilma hingamata sisse nagu täitsamees. Trollitäis vanamutte jälgis teda imetlusega. Juht nõudis uut pudelit ja selle ta sai. Selle pani ta juba ilma mingisuguse tseremooniata suule, kuid jõi ainult poole.
''Ja need sarved ka veel, kurat..'' vabandas ta siiski ja pani ka teise poole hakkama.
Troll lisas kiirust, ning juht laäks vaatama, mis toimub.
'' Ah, üks vanaeit oli rooli pääsenud ja andis hagu, nagu jaksas.'' irvitas trollijuht
''Ütlesin talle, et ta mõistlikult sõidaks, igal pool mendid väljas, tead..''juht avas kolmanda pudeli.
Pedro magas, nägu verine.
''Teeks ühe ''duraka''? ütles korraga kõnevõime tagasi saanud Fidel
'' Davai, ma olen nõus a kes Pedro asemele tuleb?'' küsisin ma
'''Poisid, mina olen käsi, aga kas teil kaardid on?''
Trollijuhil oli õigus, meil polnud kaarte.
''Aga poisid, mul on kaardid olemas, pardadzokis, hei vanamoor, too meile kaardid! Jajah, sealt samast sahtlist. Nii, jah, väga hea..''
''Ega ma teil mingi poisike pole..'' pobises vanamutt, kes kaardid tõi
''Hea küll, vanamutt, pole sa mingi vanamutt'' ütles Fidel tiirase näoga '' Kes tõstab?''




„Kuule vanamutt, ära mölise, tule võta parem paar õlut!'' hõikas vanaeidele trollijuht (kelle nimi, tuli välja, oli samuti Mart) .
Vanamoor tuligi ja haaras kastist mõned õlled näpu vahele ja läks tagasi rooli taha.
'' Kõik on tziki..'' lausus Fidel tühja koha pealt.
Senikaua, kuni avariibuss tuli, mängisime kaarte. Troll nr.4 seisis kusagil keset pärapõrgut ja vanamutid päevitasid põllu peal.
Fidel muudkui võitis ja võitis raisk. Mina maksin talle õlles. Trollijuht piletite eest saadud rahaga. Fidel oli õnnelik. Muudkui irvitas, vilistas ja plaksutas käsi.
Mingi aja pärast saime edasi sõita.
'' Minu peatus!'' kriiskas roolitaga olev vanamutt, keeras trassilt maha. Siis hüppas ta koos mingiste teiste vanamuttidega trollilt maha ja silkas koos nendega üle põllu minema.

''Sa vist ei armasta mind, proua..'' ägises Fidel läbi une. Segane.
Läbi katuseluugi paistis kuu. Täiskuu. Maad kattis udu. Kõik olid purjus ja troll kihutas täiskäigul. Tundmatusse vist. Peterburi maantee oli omandanud uued mõõtmed. Nii see meile küll tundus. Viimasel ajal olime hakanud kõike kahtlaseks pidama. Imelikke asju juhtus ju. Aga me ei hoolinud. Sest õlut oli sitaks ja kell alles poisike.
''Trollis ei suitsetata!'' teatas trollijuht läbi valjuhääldi juba sajandat korda.
'' Kus sa ise oled ahv, sitaratas, lennukis vä? Paku parem üks suits, seltsimees bussijuht, ma annan õlle vasta.'' hüüdis Pedro.
Vanast krapist juhikabiinis kostus vana laul ''.. See on romantika..''
''Nagu kellavärk..'' irvitas Pedro
''Mul on sitahäda vist..'' kurtis Fidel

Kuusalu

''Kuule kas see on Kuusalu vä?'' küsis üks vanamutt Pedrolt
''Oli vä? Mis nuss see siin käib? Me oleme ju olnud juba Kuusalus esiteks. Teiseks, me oleme mitu korda kaugemal old ka ju bljääd?! Kuule ahv, tunnista üles, me teeme ringe jah?'' nõudis Pedro Trollijuht Mardilt
''Jah, teeme jah ringe..'' vastas juht rahulikult ja andis gaasi
''Aga türa, me oleme ju koguaeg otse sõitnud põhiliselt,'' ütlesin ma. ''kuid see selleks, kellel ''kuute'' on?''
Õhtu hakkas jälle kätte jõudma.

''Tervist, ega see buss sadama poole ei liigu? Või kuhugi?''
''Ei usu küll..'' kihistas Fidel läbi hammaste naerda uue reisija küsimuse peale.
''Järgmine Mustjõe!'' teatati valjuhääldist
''Türa kas me ei peaks juba..'' Pedro ei lõpetand, sest Fidel pani talle mööda kõrvu.
''Mis see sinu asi ahv, on, kus me oleme?''
''Seda, et mina olen Ott Pokk,'' tutvustas end aupaklikult uustulnuk, '' ma vaatan et teil on päris palju õlut siin, kas ma võiks ka ühe võtta?''
''Võta - võta, türa ega me kõiki nagunii ära juua ei suuda ju, bljääd..'' vastas lahkelt talle mingi suurte tissidega vanamutt. Vene aktsendiga.
''Et mul oleks väljamaale vaja saada. Nimelt Aafrikasse. Mingeid puid istutama või midagi.'' seletas Poki Ott.
''Hä-hä-hä, sa seda lugu ei tea vä.. ''..pole mõtet kasvatada oblikuid kõrbes..'' Pedro ja Fidel võtsid laulujupi üles ja hakkasid looma häälega karjuma. See lõppes, kui Pedro Fidelile kõrvakiilu andis.
'' Türa sa ka..'' ja panigi vastu kõrvu. Fidel vaatas lolli näoga talle otsa ja siis trollirahvale. Seejärel vajus unne, mis tal juba ammu varuks oli. Ta vajus pea ees trolliistmete vahele, nii, et perse jäi suures kaares püsti. Seal ta nüüd siis norises, aeg-ajalt tatti pritsides.
Pedro otsustas uue reisijaga veidi juttu puhuda. Niimoodi maast ja ilmast. Nagu öeldakse. Kuid Pokk oli kadunud nagu tina tuhka. nagu öeldakse.
''Ah, mingu see ka, kus see ja teine..'' lausus Pedro solvunult. Fidel pani talle une pealt kõrvakiilu.
Trolli tagaosast kuuldus mingit kolinat. Seal toimetas Ott Pokk, kes mingise vanaeidega tantsu keerutas. ''Hei - hei, keerutame saba,'' kisendas ta, ''Kuule vanamutt, anna musu kah!''
''Mulle täitsa meeldib see Poki Ott juba. Kuule Pokk, mis mees sa oled siuke? Kas rännumees?'' päris Otilt Pedro
''Ei, mina olen muidumees ja täitsamees, Pedro. Jah-jah muidumees ja täitsamees..'' Hüüdis talle Pokk.
Tants ja trall kestis hommikul kella kuueni.
Kui esimesed reisijad ärkasid, nägid nad, kuidas Ott Pokk üksinda õlut kaanis. Vahepeal võttis ta oma kotist suupilli ja mängis mõnda vana viisi, mis tal meelde tuli, ning kaanis edasi.
''Priima..'' pomises ta
''Heee! Ott!'' röökis Pedro, kes oli ärganud '' Mängi üks hea lugu, tahaks tantsida!''
''No saab seda kah!'' sõnas Ott ja asus asja kallale.
Kõlas tundmatu meloodia, ilmselt Poki isiklikust repertuaarist ja Pedro tiris unesegase Fideli tantsima. Fidel ei olnud siiski suuremasi tantsumees hetkel, tegi puusadega mõned lollid liigutused, väsis siis vist ja prantsatas vahekäigust otse istmetesse külili. Üks vanamutt tõttas otsekohe abivajajale appi, kuid vanamutil jäi jõust pisut vajaka, pisut liiga napsune oli ta ka ja nii ta koos Fideliga tagasi trollipingile maandus. Fidel püüdis olukorda loomulikult kohe oma kasuks keerata ja hakkas vanaeide suuri ja ilgeid tisse mudima. Läheduses olijate kahjuks polnud ka vanamutil selle vastu midagi. Ei tea kuhu see rõvedus oleks välja viinud, kui Pedro seda lõpetanud poleks.
„Lõpeta värdjas! Ega see mingi libu ei ole! Ta on korralik daam ja väärib austust, kas pole Pokk?”
„Nii ta on, nii ta on! Kas tõmban ühe vana romansi, Pedro?” küsis Ott Pokk
„Tõmba jah!”
Kõlasid hingematvalt kurvad noodid. Trollibussi sisemust haaras melanhoolia.
Pedro kummardas vanamuti ees nii sügavalt et pool perset oli paljas. Vanamutt heldis, ning tõusis istmelt. Kuid enne veel, kui pedro ta oma tantsuhaardesse võttis, suudles ta daami kätt pikalt. Fidel jälgis neid kulm kortsus ja püüdis oma viha alla suruda.
Kui käsi suudeldud, võttis Pedro muti oma embusse ja kurblik kehade hõõrutamine algas. Pokk mängis „Õhtud Moskva lähistel”. Keegi vene vanamutt laulis venekeeles saateks. Pilt mis meile seal trollis avanes, jääb meelde.
Pedro ja vanamutt kiimlesid keset trolli ja mingist romantikast ja austusest oli asi väga kaugel. Keegi neile vahele ei läinud, kuna taheti näha kui kaugele nad minna söendavad. Vanamutt oli oma õnne tipul. Talle polnud kunagi keegi sellist tähelepanu pööranud. Ta õhetas näost ning kui nad parajasti ei suudelnud, siis ta oma kärnas ja kestendavaid huuli ootavalt veidi paokil. See oli rõve. Vanamutil olid suured prillid, Pedrol silm veidi sinine. Nad sobisid.
Niisiis kooris Pedro vanaeidel aeglaselt riideid seljast ja vanamutt lasi sellel kõigel ilmse rahuloluga juhtuda. Trollirahvas irvitas heakskiitvalt. See oli ütlemata lõbus vahepala. Kuna enamus oli väga purjus, ei kohutanud vaatepildi rõvedus eriti kedagi vaid pigem elati kaasa, ning loodeti veelgi rohkem nilbusi.
„Väärib austust..” kõkutas Fidelgi naerda.
Vanaeide ainsaks kehakatteks oli jäänud vana trussikupaar. Vanamutt uuritas perse püsti ja oli ennast üles kütmas. Tundus et talle hakkab see stripivärk üha enam meeldima. Pedro oli juba peaaegu kõrvaltvaataja rollis.
„Vittu! Piletikontroll!” kisendas trollijuht Mart rooli tagant.
„Mul pole piletit!” ehmus Ott pokk ja jättis suupillimängu kus seda ja teist. Selle peale tuli ka kiima täis vanamutt maa peale tagasi, punastas ja hakkas tulutult oma riideid otsima. Rinnahoidja oli ainus riideese, mille ta leidid, ülejäänud oli Pedro aknast välja pildunud. Kuid siiski, jumal tänatud, et niigi läks, edasine sõit oleks võinud jätkuda ka alasti vanamutiga.
„Mida türa! See on meie troll!” kisendas Fidel „Elusalt ma ennast neile kätte ei anna! Kas kuulsite! Ei anna!” Fidel oli hullumas.
„Õige! Mina ka mitte!” räuskas aluspesus vanamutt
„Mida vittu sa lõkerdad?” küsis Pedro vanamutilt, mille peale vanamutt tagasi oma kohale istus ja kõrvalistujaga mingeid kommentaare jagas.
„ Kuulge, valehäire, see polnudki kontroll, mingid hääletajad lihtsalt hoopis..” nentis Mart ja tundis teatud piinlikkust oma ennise pöörasuse pärast.
„Türa sa tuututad siin ilmaaegu, kui ei tea kindlalt?!! Näed, Ott oleks peaaegu ataki saand! Oleks ju Ott?”
„ See oleks võind olla küll jah, ega tea..” lausus Ott moka otsast.
„Noh, paneme siis edasi!” hüüdis Pedro mõne ajapärast Poki Otile
„Ma kardan et see pole hea mõte.. Panen vist pilli üldse kotti ära.. Teeme parem ühe partii malet, poisid?” pani Pokk ette.
Pärast mõningast malemängu tehti trolliga väike peatus, et mootor puhata saaks. Tee ääres oli just paras koht selle jaoks. Hea lai parkimisplats koos laudade ja istumiskohtadega, mis justkui olid meie reisijate loodud. Seal oli väga hea õlut juua.



Trollibuss liikus tuulevihinal mööda maanteed. Kulunud oli juba lugematuid tunde, kuid me polnud jõudnud ikka veel kusagile. Reisijate seltskond oli ammu juba väsinud, väsinud tühjadest lubadustest varsti kohale jõuda, kasvõi järgmisse peatusessegi. Ja väsinud meeletust joomisest. Ilm oli vahepeal vihmale keeranud, hästi oli kuulda, kuidas vihmapiisad vastu katuseplekki tagusid. Fidel irvitas läbi une. Hä-hä-hä. Deliirium. Pedro oli kuskile ära kadunud. Istusin mingi vanamutiga vastamisi õllekastidest moodustatud laua taga. Vanamutt põrnitses mulle teravalt silma. ''Noh, järgmise teeme jälle raha peale vä?'' küsis ta
''Kuule vanamutt, sa tead et mul pole vashjee raha..''
''No aga siis peame midagi muud välja mõtlema...'' vanamutt muutus oma tiirase näoga eriti tülgastavaks. Ta suunurgast tilkus ila, segatud sihvkakoortesse. Ta proovis oma ainsa silmaga mulle silma teha. Õõv tuli peale.
''Mida sa silmas pead, vanamutt?'' ''Noormees, näidake mulle oma uuri..''
''Ei, kus kurat, seda ma mängu ei pane!''
''No aga siis jääb ju mäng katki, poiss. Kui sa just minuga veidi hullata ei taha..'' sõnas vanamutt sellesama tiirasusega silmas.
'' Sa vanamutiraisk teed ju sohki, ilge mõte on suga raha või millegi peale mängida nii. Sama hästi võin ju kohe kõik asjad aknast välja visata. Perse raisk.
Nüüd tahad sa nikku ka veel raisk. Mida veel? Sa vaata mihuke sa välja näed, kuradi orbik!'' vanaeit solvus ilmselgelt ja läks tagasi oma kohale.
Fidel lasi pika ja kõlava peeru. See kajas terves trollibussis. Ta vist ise ka ehmatas selle peale, igatahes ärkas ta üles.
''No mis vahepeal juhtund on? Kaugel me oleme? Ja kaua ma üldselt magasin?''
'' Türa, kas see on siin miski mnemoturniir vä? Kui ma üles ärkasin, siis sa igatahes juba magasid. Ulata mulle üks õlu, sai just läbi raisk, mai tea kui kaugel me oleme, see trollijuht enam ei ütle peatuseid, minu meelest pole ühtki peatust viimasel ajal olnud ka.''
''\Sa ei kujuta ette, mida ma unes nägin, perse raisk. Mingised siilid või mingid elukad tulid trolli peale mingis peatuses. Vist Kuusalus või kusagil. Rääkisid nagu inimesed ja nii kohe, jõivad õlut ka ja. Täitsa perses raisk.''
'' Ma nägin ka mingit jaburdust vist mingi aeg. Ulata mulle üks õlle, ole meheks.''
''Näe võta. A need siilid nagu tulid neid prussakaid tapma keda me ennem siin nägime.''
''Mis prussakaid, Fidel?''
''Siin olid ju prussakad?!''
Siis hakkas pihta.


--------------------------------------------------------------------------

Koondises

'' Rõsakov seletab et üks neljanda liini troll pidi kadunud olema. Sa ei ole sellest midagi kuulnud?''
'' Mis tähendab kadunud?!Trollid ei saa ära kaduda, juu on neil seal mingisugune rike, sarved maas või midagi. Küll nad teatavad või tulevad garaaži varsti.''
'' Ei-ei, pidi täitsa kadunud olema, ükski juht ega mehhaanik pole seda bussi juba eilsest saati näind..''
'' See ei ole ju võimalik, kuhu kurat saab üks troll kaduma minna? Ei-ei siin peab olema mingisugune arusaamatus!''
'' Oot Georg, teisest osakonnast püütakse sind kätte saada, kas ühendan?''
''Jah ,loomulikult ühenda..''
'' Tere, siin Nadja teisest osakonnast.''
'' Tere Nadja.''
'' Kas sa selle neljanda liini trollist oled kuulnud..?''
'' Jah Nadja, Pille valgustas pisut seda absurdsust. Ma saan aru, et sul on mingeid uudiseid, see troll leiti ikka üles jah?''
'' Ei, mitte päriselt Georg, keegi proua helistas ja teatas et ta nägi öösel üht trolli mööda lenska maanteed sõitmas. Me ei võtnud ta juttu algul tõsiselt, kuid neid kõnesid tuli ka teistelt inimestelt..''
'' Mida kuradit..!!''
'' Tõsiselt ka, ma ei tea, kas peaks kellegi saatma kontrollima või otsima või midagi?''
'' Hea küll, Nadja, ma tegelen sellega, ma otsin mõne vaba inimese ja saadan seda kuradi trolli otsima.''
Trammi ja trollibussikoondise nooreminspektor pani toru hargile ja jäi mõttesse. Hetke pärast ta tõusis ja läks einesööklasse ''Energia''.
'' Tere tüdrukud, andke mulle kakssada ja üks kiluvõileib..''


---------------------------------------------------------------------------

Pedro kukkus rooli tagant välja. Pool perset paljas, jäi ta oma okse sisse magama. Trolli sõidumaneeris muutus midagi oluliselt, see hoidnud enam oma enam-vähem sirget kurssi, mis küll viimase tunni jooksul oli veidi slaalomi sarnaseks muutunud, kuid teelt polnud me varem väljas käinud. Troll kündis ohtlikult teepeenart. Juba käisid parempoolsed rattad üle mullamuti aukude, mis põlluserva oli kaevatud. Mingi vanamutt kukkus, tolksti, oma kohalt keset vahekäiku, otse õlletaara peale, õlletaara puruks, nii et perse piipus. Sealt püsti saamisega oli tal aga tublisti tegemist. Lõpuks ajas ta siiski oma vana paksu keha püsti ja kõikide suureks imestuseks tormas ta juhi istmekoha juurde ja hüppas kergejalgselt suure kaarega rooliratta taha ja kukkus rooli väänama. Lõpuks see vanaeidel ka õnnestus ja me jätkasime sõitu. Seal kus ülejäänud liiklejad tavaliselt sõidavad.
Vanamutt kruttis raadio Elmari peale ja keeras heli põhja. Jälle kõlas''Romantika''.
Järgmiseks lasti Justamendi '' Kaua sa kannatad kurbade naeru..''
Vanamutt ümises kaasa. Pedro köhis põrandal verd. Fidel laulis samuti kaasa. Ma mängisin ühe vanaeidega stripp-pokkerit. Vanaeidel olid tissid täitsa paljad juba. Ainult trussikud olidki jalga jäänd. Mul ei puudunud ükski riideese. Vanaeit oli hirmus loll või mängis kaasa. Võibolla lootis et see on tal viimane võimalus nikku saada. Kui keegi meist veel ühe päeva selles trollis vastu peaks pidama, võib vanaeide soov täide minna. Vahepeal hakkasid mulle ta tissid täitsa meeldima. Aga siis tuli järsku mingisugune selgushetk ja mul läks süda pahaks. Kuid ma mängisin siiski edasi. Mingi kummaline perversne hasart oli mul sees. Vanaeit tegi kavalat nägu. Proovib bluffida midagi jälle, tundus. Ei. Ta oli nii loll lihtsalt. Ta arvas tõesti et tal on hea mäng. Kus kuradi kohas ta üleüldse mängima õppis. Igatahes olid nüüd tal trussikud ka läinud. Ja mina taarakastidest kombineeritud laua tagant samuti.

Sõit koju algas sellest, kui autojuht kolm korda üle vasaku õla otse mulle näkku sülitas. Mootor turtsatas, sidur vabanes, gaasipedaal vajus. Rattad nõksatasid paigast. Läbi tolmuse esiklaasi paistval silmapiiril suitses miinikraater. Kabul oli juba mitme päeva eest selja taha jäänud.
Pühkisin näo puhtaks ja jätkasin märgetega vihikusse:
„Kapteni logi nr. 20011307
Meie, BCC grupi inimjäänused, liigume ida suunas. 3,4 meest. Mina, autojuht Grisha, radist Rabinovitsh ja jalad, mis kunagi kuulusid Abdurahmanile, kohalikule giidile.
Oleme kaalust pea 6 kilo alla võtnud. Abdurahman veel enam.
Paari päeva eest Kabulist lahkudes jäi Bala Hissar, iidne kindlus, pommihaavadest puretuna maha.
Saime enda kasutusse kadunud kindral Ahmed Shah Masoodi maasturi.
Üritame jõuda Jalalabad`i. Meestele teeb antud koha nimi teatud põhjustel nalja. Rabinovitsh tonksab enda ees olevat kasti. Meid vaevab pidev janu. Juba kolmandat aastat valitseb Afganistanis meeletu kuivus.Väidetavalt globaalse ilmastikumuutuse tõttu. Kuna soovime pidurdada kuivuse pikenemist, oleme vastu võtnud üksmeelse otsuse: mitte kasutada osooni kahjustavaid deodorante.
Kuivuse tõttu on taimestik närbunud ja loomad veel hullemas olukorras kui inimesed.“
Grisha karjatas. Tõstsin hämmeldunult pilgu tema lihaselisele kuklale. Grisha karjatas veel korra ja seejärel hakkas tema kurgust kerkima imelikke häälitsusi, mörinat. Siis taipasin. See polnud muu, kui tema pleieri kõrvaklappidest kostuva muusika reproduktsioon. Pleier kuulus meie kadunud giidile. Ime kombel oli see seadeldis pärast plahvatust terveks jäänud. Grisha oli ilmselgelt uhke oma lauluhääle üle. Seda võis lugeda tema terashallidest silmadest ja kuldhammastega raamitud naeratusest. Tema kiilanevat pead kattis kulunud tübeteika.
Rabinovitshit Grisha „laul“ ei häirinud. Tukkus teine pärast pikka unetut ööd. „Peaks ka silma looja laskma“ mõtlesin ma, kuid miski sundis mind ärkvel olema. Kahel pool teed kõrgusid teravad mäed.
Sulgesin korraks silmad ja meenutasin Bamiyanis nähtud pea poolesaja meetri kõrguseid liivakivist välja tahutud Buddha hiiglaslikke kujusid. Asusid nood paari päeva tee kaugusel Kabulist läände. Olime oma grupiga ühed viimastest, kes neid suursuguseid kujusid nägi.
Kuid nüüd… nüüdseks oli neist saanud vaid mälestus…
Jätkasin märkmete lehitsemist.
„Kabul. Kohalik Talebani usupolitsei kihutab ringi uute Jaapani päritolu maasturitega. Kontrollib pea kõike mis tundub kahtlane. Nii elavat, kui surnut.
Burkadega (maani must riietus) kinni kaetud naised liiguvad viirastustena mööda tänavaid. Saatjateks meespoolne sugulane. Tolleks võib olla isegi vast kõndima õppinud pisipõnn. Kuid see eest on naise turvalisus suurem.
Mazar-i-Sharif , teisisõnu „Üllas haud“, on kontsentratsioonilt üks kõige usuhullurikkam linn põhja Afganistanis. Ehk siis usuhullude ja muidu hullude omavaheline suhe oleks 40 ühele. Afganistani siseministeeriumi andmeil on usuhullud selle linna kõige suurem ekspordiartikkel kaameli kuivatatud sõnniku kõrval.
Baseerudes ajaloolisele faktile ja kohalikule legendile asub siin Hazarate Ali (Prohvet Ali) haud. Kes ajalootunnist poppi tegi siis meeledetuletuseks, et Prohvet Ali oli Prohvet Mohammad Mustafa sugulane. Haud ise meenutab helesinist pärlit kuldses kõrbeliivas. Iga aasta saabub siia tuhandeid inimesi hauakompleksi ilu nautima.ja Uut Aastat vastu võtma.“
Laul jäi Grisha kurku kinni. Kuivus tegi oma töö. Viimane tilk joodavast veest oli moondunud piiskadeks Grisha otsaesisel ja lõhnavaks odööriks kaenlaalustes dzhunglites, kus isegi kirbust Tarzan ei oleks elama jäänud. Me pidime leidma vett.
Voltisin koltunud kaardi lahti. „Nii“, ajasin sõrmega mööda auklikku paberit. Kaardi järgi pidime kohe kohe jõudma külla, mille nime väljaütlemiseks oleksin pidanud loobuma kogu oma süljevarust. Aga see oleks olnud juba liiast. Grisha kiirendas sõitu. Ja seal too keerulise nimega „küla“ oligi.Õigemini piimapukki meenutav ehitis, mille peal kõõlus väike poiss. Grisha kriuksatas piduritega.
Tolmupilve langedes astusin masinast välja. „Hei!“ hüüdsin poisi suunas. Poiss hüppas „piimapukilt“ alla. „Kas leidub siin mõni kaev, kust vett saaksime võtta?“ Poiss ütles selle peale vaid „Kümme dollarit!“ Hmm. Proovisin veel kord. Võtsin abiks miimika. „Vett! Kas siin on vett?“ samas uppuva kala nägu tehes. Grisha ja Rabinovitsh irvitasid. Poiss muigas ka. „kümme dollarit!“ No mis see siis olgu. „Kui annan sulle kümme dollarit, kas siis saame vett?“ „Jaa“ noogutas poiss ja vaatas oma süütute silmadega otse hingepõhja. Janust ja väsimusest hullumas, haarasin rahatasku järele. Vaimusilmas haihtus poiss koos rahatähega suitsuna õhku. „Säh, kas nüüd saaksime vett?“ Poisike
pani jooksu. Seda ma arvasin! „Ja mis teie passite?!“ kriiskasin oma hirnuvatele kaaslastele.
Poiss kadus suure kivihunniku taha. Lidusin talle järele, komistasin, kukkusin…
Tõusin ja tardusin paigale. Silme ees avanes imeline vaatepilt. Taevakarva järv sädeles päikese käes.
VESI! Lõpuks ometi!
Tegu oli Darunta nimelise järvega ning too küla, see tähendab õige küla, asuski kivihunniku taga. Siinne valuuta sissetulek põhineski lääne poolt tulevate januste võõraste pügamises. Aga miks polnud seda järve kaardi peal? Vaatasin taas kaarti. No muidugi. Täpselt järve koha peal oli kõrbenud äärtega auk.
„Lõpuks ometi Jalalabad. Afganistani talve pealinn.Sõjardite keskel olev puhkepaik suvitajatele.
Oaas keset ähvardavaid mägesid ja juhtiv kaubanduskeskus India ja Pakistani vahel. Apelsinid, riis, suhkruroog ja muidugi khmm…valge ninapulber on suurimateks müügiartikliteks.
11 km lõunasse asub iidne Budistide püha paik, Hadda. Sajandeid tegutses siin munkadest kubisev kloostrite kompleks. Isegi Buddha ise olla külastanud seda paika. Kuid nüüd on see suuremalt jaolt vaid arheoloogide pärusmaa. Midagi vabaõhumuuseumi laadset.“
Õhtu hakkas kätte jõudma. Maandusime soodsas öömajas. Teetolmust täisimbunud riided seljast visatud suikusime voodeisse. Grisha matsutas värske apelsini kallal. Rabinovitsh koukis nariseval voodil mõtlikult nina, lootes vist leida sealt elu mõtet. Mina panin kirjapulga käest ja korrastasin pabereid. „Aaah,“ ringutasin mõnust, „homme oleme samal ajal juba lennukis, teel kodumaale….“
Silmad vajusid kinni ja viimane mida nägin, oli ameeriklastele kuuluvate lennukite tume helk. Loojuva päikese punane kuma segunes napalmi leekidega, mis neelasid ehitisi kus arvatavasti oli kunagi ööbinud Osama bin Laden.

Tore on muidugi see, et iga aastaga saan targemaks, elu kingib kogemusi ja kogemisi ja siis tekib rohkem teadmist, kuidas elada, kuidas rahul olla ja mida soovida ja kuidas neid unistusi t2ita.
6pin seda, et elus tulebki unistada ja siis neid unistusi elama hakata. Annan endast parima!

Unistused on sellised kavalad loomad, et kui v2ike olid, siis oli neid palju, aga siis m6istus hakkas suuremaks kasvama ja s6i osad unistused 2ra, sest arvas, et need pole elu v22rt ja pole v6imalikud.

Nyyd ma n2en vahest vaeva, et neid unistuseriismeid yles otsida ja ellu 2ratada, sest maailm n2itab, et unistused tuleb t2ita, sellep2rast nad olemas on.