5. pühapäev, 12.august

Jõudis kätte pühapäev ja meid ootas paatmaja. Just paatmaja pärast olime Kerala oma reisi sihtpunktiks valinud.

Hommik algas väikese jalutuskäiguga mere äärde. Nägime tänavalettidel müügil roosakaid tundmatuid värskeid kalu ja molluskeid ning tundsime vänget mereelukate haisu. Kuskil raudtee rööbaste kõrval tolmu sees ukerdas üks pisike paariaastane lapsuke- paljasjalgne ja määrdunud. Nagu poolkogemata avastasime mingi äsja avatud neljalaualise söögikoha hommikukohvi joomiseks. Toolid, kus istusime, olid veel kile seest lahtipakkimata. Lauale toodi teeklaasis piimakohvi, plekktaldrikutel india leiba ja keedetud ube. Hotelli magama jäänud lastele ostsime hommikusöögiks taas tänavalt kaasa pisikesi maitsvaid banaane.

Kella kümne ajal sõidutas hotelli peremees meid paatmajade sadamasse. Küsis, mis meil homme plaanis ja teatas, et tema võtab homme naise. Jäigi teadmata, miks nii rikas mees seda esmaspäeval teeb.

Olin varem lugenud,et Keralas on sajad punutud ajaloolised riisipaadid kohandatud kaasaegseteks romantilisteks veesõidukiteks. Nii nad siis seisid pikas rivis, üks uhkem kui teine. Meid tervitasid lahkelt kapten, madrus ja kokk, kellega koos plaanisime veeta järgnevad 22 tundi. Asusime kohe oma uut elamut uudistama. Tõesti fantastiliselt ilus: kaks laia voodiga ja mugavustega tuba magamiseks, suure ümmarguse lauaga lahtine veranda söömiseks ja teise korruse lahtine veranda lihtsalt puhkamiseks. Liuglesime vaikselt: taustaks ääretu avarus, vesi ja rohelus. Ümberringi liuglesid tagavetel samasugused armsad paatmajad. Aeg-ajalt möödusime külakestest, kus kanalite ääri palistasid väikesed elamud, mille õuesid kaunistasid nööridel kuivavad erksavärvilised sarid nagu siidised lipud.

Madrus soovitas meile kohta, kust õhtusöögiks hiidkrevette osta. Muidugi ihkasime korraks maale minna. Tingisime, kuid maksime ikkagi liiga palju. Ronisime tabureti abil uuesti paati. Meile serveeriti lõunat. Sõime ja puhkasime.Laeva meeskond puhkas ka, ainult mitte voodis ega pehmel toolil, vaid põrandal magades.

Vastu õhtut pakkus madrus meile välja võimaluse külastada kohalikku kirikut. Hüppasin paadilt maha nii õnnetult, et ei näinud lopsaka rohu varjus sügavat lõhet ja mu jalg vajus kuhugi auku. Karjatasin ja kukkusin. Oli valus, kuid õnneks suutsin end püsti ajada ja isegi jalale toetuda. Kinkisime kõigile väikestele külalastele, keda kohtasime komme, vihikuid ja pastakaid. Nad olid siiralt õnnelikud. Kirikus külastasime mingit ajalooliśt pühaku tuba, kuhu mahtus sisenema vaid käpuli roomates. Nüüd tundsin taas jalas teravat valu. Tagasiteel õnnestus meil ka ühte elumajakesse sisse vaadata - sisustus oli lihtne, kuid tubades valitses puhtus.

Videviku saabudes otsustas minu pere veel ühe jalutuskäigu piki kallast ette võtta ja mina ei tahtnud muidugi paati maha jääda. Kuna teel tuli ületada kitsas purre, aga vigastatud jalaga oli võimatu tasakaalu hoida, siis roomasin käpukil mööda kraavi. Hambad ristis ronisin treppi mööda kõrgele kõikuvale sillale: üles ja alla, üles ja alla. Vahepeal oli läinud päris pimedaks ja madrus tuli meid juba otsima. Kaldal mäletses lehm, ühest majast kostus, kuidas lapsed laulsid koos emaga- see oli kuidagi eriti südantsoojendav.

Õhtusöögiks sõimegi hiidkrevette. Siiri lasi külast tuua madrusel veel kohalikku puskarit, mis maitses väga kahtlaselt. Tajusin, et minu jalaga pole lood kõige paremas korras. Õhtune jalutuskäik oli liig, mis liig. Jahutasin jalga külma vee ja kodust kaasavõetud viinaga.

4. laupäev, 11.august

Hommikul jätame mehega oma lapsed sääsevõrgu alla hotelli laia voodisse magama ja lähme ise vajalikku kraami ostma. Üsna pea on šampoon, haaknõelad ja värsked puuviljad meil olemas. Joome ka koos kohalikega kohvikus tassikese kohvi-nimelist jooki ja sööme kõrvale sooje pontšikuid. Kohvik ise, mis on täis lärmakaid mehi, haiseb kummaliselt, aga trellitatud lahtise akna all lauas istudes see ei häiri.

Meid ootab ees huvitav päev. Otsustasime end kõigepealt Siiriga korralikult puhtaks küürida, sest lõpuks ometi teame kuidas saab Indias sooja vett. Hotelli toapoiss toob meile seda kohe kaks suurt ämbritäit ja meil avaneb võimalus ka lõpuks oma pikad juuksed puhtaks pesta.

Ega polegi pikka pidu, sest täpselt kell 10 ootab kahte eesti naist hotelli ukse ees džiip, et viia meid massaaži. Mingi arsti moodi onu võtab meid oma kabinetis vastu, käsib väärtasjad hoiukappi panna ja saadab restorani mingit teed jooma, mis pidavat vereringet aktiviseerima. Peale pikka ootamist valge linaga kaetud laua taga serveeritakse meile jook, mida mina nimetaksin pipra veeks. Lõpuks pääseme massööride juurde. Indias masseerivad naised naisi ja mehed mehi. Minu noor armas india naine inglise keelt eriti ei valda, aga vajalikud üksikud sõnad kliendi teenindamiseks on ta ära õppinud ja kuidagi žestide kaasabil me ikka üksteist mõistame. Mind pannakse alasti istuma taburetile ja kallatakse pudelist ohtralt pähe mingit lõhnavat õli. Algab peamassaaž. Milleks oli siis üldse tarvis seda hommikust šampooniostmist ja peapesu ? Järgneb ülekehamassaaž kõrgel libedal punasest puidust laual ja lõpuks sünnib kõige kummalisem protseduur. Mind pannakse istuma mingisse vineerist kasti nii, et pea jääb välja ja kuskilt tuleb mu paljale kehale kuuma auru. Aurusaun on vist selle asjanduse nimi. Teenindaja on nii lahke, et peseb puhtaks mu õlised juuksed ja keha. Igal juhul jään ülimalt rahule ja Siiri juba ootab mind õues. Varsti saabub ka autojuht, kes meid hotelli tagasi sõidutab.

Nüüd on viimane aeg kiirustada selle päeva tippsündmusele. Õigemini toimub siin täna selle linna aasta tippsündmus: traditsiooniline kanuudega sõitmise võistlus. Vaja vaid kiiresti takso tellida, sest hotelli peremees käskis kaks tundi varem kohal olla, et endale istekohad saada. Aga kahjuks taksojuht meid päris sündmuspaika kohale viia ei saa ja nii peame veel kasutama kohalike poisikeste teeneid, kes meid väikese kahtlase kanuuga üle jõe sõidutavad. Esimene tribüün, kus sillale astume, osutub valeks. Veel peame kõikuma suuremate mootorpaatide laines, minu jaoks see sõit küll turvaline pole, aga lõpuks ikka kohale jõuame. Esialgu jäävad istekohad leidmata, on vaid meeletu rahvas, lärm ja palavus. Meisse kui välismaalastesse suhtutakse siiski lugupidavalt ja õige pea istume parimate kohtade peal, kohe võistluse kommenteerijate selja taga.

Võistleb üle 50 kanuu, kus kõigil peal umbes 30-liikmeline meeskond. Enamasti küll mehed, aga on ka kaunites sarides naiste võistkondi. Kõigepealt avamine, siis mitmetunnine võistlus ise ja seejärel ülipidulik lõputseremoonia. See kuidas võistlust kommenteeritakse ja rahvast kaasa kutsutakse elama, on ülimalt temperamentne ja professionaalne. Kogu aeg mingi kiire jutt või laul, millele reageeritakse kaasakarjumisega ja nii tundide viisi. Juhtub, et mõned kanuud ümber lähevad ja siis ulbib kogu võistkond vees kuni inimelusid päästma minnakse. Kella kuueks olen mina küll nii läbi sellest kuumusest ja õhupuudusest, et keeldun seal spordivõistluse lõpuni istumast. Koduteed alustame jalgsi, kergelt tibutab vihma ja hämardub. Siiri vihmavarju alla surusvad end igasugu kahtlased noored mehed. Ikka ja jälle küsitakse inglise keeles: „Mis su nimi on? Mis su isa nimi on? Mis su ema nimi on? Mis su venna nimi on?” Ega nad vist rohkem küsida ei oskagi. Lõpuks sõidame taksoga hotelli ja veedame õhtu sealses söögitoas õhtustades.

Meie, kes me pole Soomeski käinud, sattusime korraga Egiptusesse. Sattusime on õige sõna, kuna see ei olnud hoolikalt kaalutud minek. Mõte küll oli, kuid otsuse mineku kohta tegi siiski meie eest poeg. Olulised asjad ei tule planeerimise peale, nad lihtsalt juhtuvad.Terve suvi sai tööd vehitud niiet kukal vahus ja mõtlesime ikka väheke reisida, kuid alati kippus see mingite pisiasjade taha kinni jääma. Ükspäev pistis poeg meile piletid pihku, igatahes väga kena temast, ütles et minge. Ja läksimegi.
Sharm el Sheiki lennujaamas,kõrvad lukus, üliõnnelikena et kindel pind jälle jalge all, saime esimesed ristsed Egiptuse turismindusest. Eestisest keskkonnast tõmmude Egiptuse meeste (just meeste) maailma astumise esmamulje oli kohutav tohuvabohu. Mõte, et valitseb kord ja süsteem mille järgi on võimalik organiseeritult hotelli jõuda, tuli kähku minema visata ja püüda leida sellest sagivast massist vihjeid bussi asukohast. Kamp plakatitega vehkivaid ja omaarust vene keelt rääkida püüdvaid kohalikke püüdsid ihu ja hingega meile selles ülessandes abiks olla. No keelest ei olnud küll mingit abi. Plakatid ja zestid aga juhatasid meid siiski bussidesse. Fakt, et kõik sinna ka jõudsid, näitas, et süsteem siiski töötas. Sõit Coral Bay kuurorti ei olnud pikk, natuke ehmatas pisikeste, mustas vormis automaatidega meeste hulk, keda teepeal nägime. Pärast saime teada, et need mehed on seal enamasti turistide kaitseks. Sissepääs meenutas mõneti vene sõjaväeosa pääslat. Effekti võimendas kogu kuurorti ümbritsev okastraataed, niiet korraks käis läbi veidravõittu hirmujõnks. Aga ei, ei olnud vangla, lihtsalt omaette kuurort, millel isegi oma, muust maailmast erinev, tunni võrra ees olev aeg. Kontrastiks traataiast väljaspool valitsevale kiviklibusele tühjusele, laius aia sees paradiis. Palmid, kahe ja kolmekordsed üleni valgeks võõbatud majakesed nagu araabia unenäos, kristalselt klaari veega basseinid, kilomeetrite kauppa laugjalt vonklevaid kiviaedu ja muidugi kümneid ja kümneid tõmmusid naeratavaid nägusid, kes vähimagi turisti ilmutatud kimbatuse peale kohale joostes oma abi pakkusid. Ja muidugi, koos paljude harjumuseks saanud asjade kadumisega, oli kadunud ka maapinna tasasus. Tee mäest üles, mäest alla, iga maja eri kõrgusel. Selleks, et kuhugi välja jõuda oli vaja ka omajagu õnne. Enamasti viisid kõik teed ikka kuhugi välja, kuid võis olla ka tee ootamatu lõpp ja soovitud kohta saamiseks tuli teha ootamatult pikk mäest üles, mäest alla teekond. Milline vaade kõrgeimast punktist! Hotellis rõngastati meid sinise plastikkäevõruga ja varustati kaardi- ja toitlustussüsteemiga. Algul võttis selline sotsialismi meenutav kord veidi nõutuks. Seda enam, et esmapilgul oli asi vägagi segane. Iga söögikorra jaoks erinevad kohvikud, paketi hinnas olevaid jooke võis saada ainult ettemääratud kohvikutest ja basseinidest. Mujalt sai ka, kuid raha eest. Ühelt plaasilt said käterätiku kaardi ettenäitamisel, teiselt jälle ei saanud üldse. Kohvikute ja muude kohtade nimetused instruktaasis ja kaardil ei klappinud üks üheselt. Kui asja selgeks saime, tuli arusaamine, et kogu see korraldus oli ikkagi turisti hüvanguks, et ta näiteks ei peaks basseinis joogisoovi tekkimisel rahakotti otsima minema. Et erinevate hindadega puhkusepakettidel oleks erinevad võimalused vastavalt nende maksumusele. Paistis, et teede süsteemil, mis enamasti viisid kohale, kuid mitte alati, oli olemas sarnasus organisatoorse süsteemiga, kus samuti oli vaja teada milline valik võimaldab saavutada soovitut ja milline mitte. Ka toitlustuse „rootsi laud“ võimaldas süüa just seda ja just niipalju, kui süda soovis. Milline efektiivsus, nii toidu kasutamises, kui söögikoha läbilaskevõimes. Tõsi, jäid silma mõned erandid, kes ise endale tõstetud söögist märkimisväärselt palju alles jätsid. Miks küll nii! Hmm! Kuna toidud olid nii head ja koguse piirangut polnud, läks küll vaja kaameliannus enesedistsipliini, et mitte sattuda liigsöömisse. Transport kuurordi piires, mis jala läbikäimiseks liiga suur, oli tasuta. Pisikesed põrisevad „taf-taf“ bussid sõitsid ööpaev läbi. Neil olid küll oma peatused, kuid vähimagi soovi ilmutamisel peale või mahaminekuks, pidasid nad ülima vastutulelikusega kinni. Üldse tundus, et kuurort on üks suur hästi organiseeritud masinavärk. Ühest otsast lähevad väsinud stressis turistid sisse ja teisest otsast tulevad puhanud, päevitunud, rahulolevad turistid välja. Muretus, päike, basseinid, punane meri oma hämmastavate korallide ja värvidest tulvil igas suuruses kaladega. Kogu maastiku ja arhitektuuri mitmetasandilisus ja vaimustavad vaated. Stress hajus nagu oleks teda suure luuaga pühitud. Üks asi jäi silma. Ehki kohalikud olid turistide teenistuses, teenindades ja ümmardades neid, võisid saada küllaltki jäise kohtlemise osaliseks, kui püüdsid ilmutada üleolekut. Eestis on tihtipeale klient nagu kuningas, kõrgemal astmel, teenindaja aga rohkem alamas seisuses. Mõlemad pooled tunduvad sellist seisu aktsepteerivat. Ütlusgi olemas: klient on kuningas. Egiptuses sellist klassivahet ei tundnud. No vähemalt mina mitte. Klient ja teenindaja olid võrdsel tasemel. Otsekui sipelga ja lehetäi sümbioos. Egiptlane küll hoolitseb turisti eest, kuid mitte kui ori, vaid nii lihtsalt on vaja teha, et turist rahapisara välja pigistaks.
Hea küll, kuurort kuurortiks, kuid see ei ole ju tõeline Egiptus. Niisiis võtsime bussiekskursiooni Kairosse. Sõit läbi öiste mägede oli elamus omaette. Kuigi oli ju teada et homne päev tuleb raske ja targem oleks silma looja lasta, oli siiski kahju vaatepilti lihtsalt maha magada. Mitte ainult kummituslikud kivihunnikud, vaid ka õhkkond. Kuskil seal pimeduses istub vaiba varjus hasisist läbiimbunud beduiin. Milliseid mõtteid ta küll mõtleb või milliseid unenägusid näeb. Isegi õhust oli tunda, et ümberringi on vaid elusloodusest tühjad mäed. Ah, lõpuks vajus silm ikka kinni. Päevavalgus tõi nähtavale Egiptuse oma ehedas ilus. Kiviklibu, kiviklibu, mingi betoonikamakas, praht, kilekotid, kiviklibu, liiv. Ei rohtu, ei puid. Tee ehitusest jäänud teeäärset segadikku pole keegi üritanudki siluda, prahti pole püütudki korjata. Taamal mägede nõgudes valendab midagi. Giid ütleb, need on kilekotid. Prrr. Üks pommilehter on teeveerel. Elektriliinid. Madalamad kui meil, pikemad kui meil. Palju pikemad. Need pidada muide olema ehitatud kadund NL poolse abina. Samuti ka Egiptuse ainuke Assuani hüdroelektrijaam, mille elektriküllust ja odavust näitasid pidevalt igal pool põlevad tuled. Sõidame mööda asulast, tervenisti piiratud kõrge kiviaiaga. Tükk maad tühja maad ja jälle asula, ning jälle aed ümber. Ei mingeid laialivalguvaid külasid. Kui on asula, on seal majad tihedalt külg külje kõrval ja kogu asulal kõrge aed ümber. Siis aga jälle kilomeetrite kauppa täiesti tühja maad. Palju oli mingeid kummituslikke asulaid. Keset tühja maad on keegi ehitanud kümmekond ühesugust kahekorruselist majakarpi. Ainult karbid, ei midagi muud. Varsti jälle. Nagu oleksid nad sinna kasvanud. Laev. Ja jaa. Laev keset kiviklibust kõrbe. Tegelikult isegi mitu laeva. Suessi kanal pidi olema Egiptuse jaoks suuruselt teine sissetulekuallikas. Number üks on turism. Suessi kanali aluse tunneli läbinud, oleme Aafrikas. Aaa, aa, Aaffrika. Teeääred näevad välja täpselt samuti kui Siinai poolsaarel, kuid tunne on nüüd hoopis Aafrikasem. Ka asulaid hakkab olema tihedamalt. Annab tunda tsivilisatsiooni omadus koonduda keskuste ümber. Eriti veel sellise keskuse nagu Kairo. Jeruusalemmani 430 kilomeetrit. Vaaraode, püramiidide, ristiusu, islami sünnikoht. 20 miljonit (loetud) elanikku, Niilus, suursugusus ja viletsus, kõik ühes linnas. Moosese teekonna algus. Koormate all vankuvad eeslid. Hea et saab sõita bussiga, sest mis kasu oleks kõndimisest sellises linnas. Lõpuks näeme ka kohalikke naisolevusi. Vähe, kuid siiski. Giid seletab naiste vähesust kohalike traditsioonidega, et naise koht ongi kodus pliidi ääres. Tema märkus, et ka Eestis võiks rohkem seda süsteemi järgida, kutsub esile bussis viibivate naiste kurjakuulutavad häälitsused. Egiptuse naised aga pidid süsteemiga rahul olema. Eks igaüks võta asju oma rikutuse tasemelt. Seksist Egiptuses ei räägita. Pornograafilisi ega erootilisi ajakirju ei müüda. Üldse valitseb seal seksi koha pealt täielik vaikus. Eks sel ole head ja vead. Kuna puudub igasugune informatsioon seksuaalelust, on tavaline, et vastabiellunutel pole aimugi, mida magamistoas ette võtta. Teisalt võimaldab seksuaalelu stampide puudumine läheneda asjale just sellest kõige isiklikumast küljest. Kairo näeb välja nagu suurlinn ikka. Majad, nii madalad kui kõrged, nende vahel ja kohati suisa läbi kulgevad sildadel sõiduteed ja nende all valitsev mustus ja viletsus. „Surnute linn“ on klass omaette. See on küll tegelikut hauakambritest koosnev surnuaed, kuid nüüd elab seal vaesem ühiskonnakiht, oma miljon elanikku, hauakambrites, mis vaevalt inimesekõrgused, pooltel pole katuseidki peal. See asub all orus, millesse kogunenud päikest sunmmutavad sudu ja liivatolm muudavad selle linnaosa eriti araablaslikut muinasjutuliseks. Kairo liiklus. Oooh, mina jääksin seal kindlasti hätta. Sõiduread on küll maha märgitud, kuid kõrvuti sõidab just niipalju autosid kui mahub, ja neid ikka mahub, nii kiiresti kui saab, ja ikka saab, nii väikeste pikivahedega kui võimalik, no mis te siis arvasite, muidugi väikestega. Kõige selle juures on imestamisväärne, et kahe Kairos viibitud päeva jooksul ei näinud ma ühtegi avariid. Paljud autod aga meie tehnilist ülevaatust küll mingil tingimusel ei läbiks. Kohalik taksosõit on omaette elamus. Hind on mõistlik kokku leppida enne autosse istumist. Pool maha kaubelda on tingimise keskmine tase. Kui rohkem suudad, oled kõva mees. Kui küsid hinna kohale jõudes, maksad kolme- neljakordselt.Taksoga tasub sõitta, sest meie hindadega võrreldes on takso seal üliodav. Kuna taksojuhid püüavad ummikuid vältides lühemaid otseteid sõitta, satud tänavatele, mida suures ekskursioonibussis liigeldes ei näe. Pimedad sillaalused, kitsad tänavad, eeslid, lastekarjad, keegi müüb hobuvankrist banaane. Pole elu sees nii palju banaane korraga näinud. Lehmad mäletsevad. Üks lehm on siruli otse sillutisel, pea seal kõrval maas ja veri voolamas rentslisse. Seal see lehm siis tükeldadakse, küpsetatakse ja süüakse. Säh sulle euronõuded. Keset pikka ja pimedad tänavat istuvad maas kolm meest, silmad pahupidi peas. Kaubamajas tormavad kui tuuleiilid teismeliste hordid. Neid korralekutsuvate meeste pihus vihisevad hirmuäratava välimusega piitsad. Üks meie grupi tüdruk rääkis pärast, et oli seal kaubamajas saanud totaalse ahistamise osaliseks. Korraga oli teda katsunud niipalju käsi kui kehale mahtus. No ta päästeti sealt ikka ära, aga hirmus kogemus sellegipoolest. Öösel magasime hotellis kui notid. Järgmine päev läksime siis püramiidide juurde, kaasas giidi põhjalikud õpetused, kuidas vältida kohalike suveniirimüüjate ohvriks saamast. Mitte ainult suveniiriostmise mõttes, vaid neil pidi seal olema täiuslikult lihvitud koostöö, kuidas panna väikese nendepoolse kingituse ja näitemänguga turist sellisesse piinlikku seisu, et vaeseke pärast sealt pääsemiseks mitmekümnest või sajast eurost nõus loobuma on. Sellise kõva ettevalmistuse peale oskasime suveniirimahviat täielikult ignoreerida, millest viimased ka päris kiiresti aru said. Püramiidid ise aga paistsid eemalt vaadates naeruväärselt väikesed, tundus, millest küll selline lament nende ümber. Lähedale jõudes aga lendas selline iseteadlik ülbus küll kõige nelja tuule poole. Päris püramiidi jalamil seistes täitus hing aga ülima aukartusega. Vahest mõnes kirikus või kirjeldamatu vaatega looduskaunis kohas olen tundnud pühadusevärinaid, kuid see ületas kõik eelnevad kogemused. Ja ega seal ju muud polnud kui turistide jõugud, relvastatud valvurid kaamelitel, segadus, kaamelisitt ja suured kokkukuhjatud kivimäed. Aga. Ka minusuguse keskealise mehe võttis see põlvist nõtkuma. Nojah, võibolla ehitusmehaanikast kaugel seisvale noorele naisterahvale ongi see ainult üks kividest poollagunenud vorm. Mina, kes ma ka omajagu kive olen müüriks ladunud, vaatasin seda monstrumit ja kujutlesin kuidas kõik need kivid sinna ükshaaval kohale on veetud, kui täpselt nad omavahel kokku on sätitud ja KUI PALJU tööd on selleks kulunud. Just see töö hulk on see, mis võtab reaalsuse võdisema ja juhib mõtteid mööda pühaduse radu liikuma. Käisin ka püramiidi sees. Naine ei julgenud, ütles, kardab vaarao needust. Mina ei oleks aga mingi hinna eest seal käimata jätnud. Ehkki jah. Natuke ikka ehmatas see käik ära küll. Kõnnid seal poolküürakil, mööda käikku alla, jupp maad horisontaalselt ja siis jälle üles. Käik on kitsas ja madal, peakohal aga miljonid tonnid kive. Lambid küll põlevad, kuid kui need äkki peaksid kustuma, oleks pimedus pimedatest pimedaim. Kambris sai hinge tõmmata. Kuid mis hingetõmme see oli. Kunagi varem ei ole ma kopsudesse tõmmanud sellist õhku. Õhk, nagu oleks see kivist välja imetud. Üldiselt olid käik ja kamber pidevas jorus liikuvat rahvast täis, kuid oh imet. Korraga leidsin, et seisan kambris täiesti üksi. Sulgesin silmad ja keskendusin. Näen vägagi selgelt, seisan kuskil kõrgel ja vaatan alla kõrbesse. Pagana selge vaade. Avasin silmad ja uurisin ehitaja terase silmaga kiviseid seinu. No mida hullu küll. Seinad polnud nii sirged et oleks täielikut reaalsustunde ületanud. Paarikümne meetri peale tundus kõikumist tasapinnast ikka sentimeeter või kaks olema. Kuid see polnud ju krohvitud sein vaid kõige pesuehtsam „tahutud“ kivi. Polnud näha ühtegi liitekohta, ühtegi viga. Mõtlemise insenerlik pool ajas ennast tagajalgadele püsti ja protesteeris valjuhäälselt. See pole võimalik. Kuid, ise ma seal seisin ja ise seda vaatasin.. Oh, püramiidist välja saades pühkisin otsaeest higi. Ja mitte ainult füüsilisest pingutusest. Muidugi avaldasid muljet ka sfinks ja balsameerimiskamber. Kuid siiski olid püramiidid need, mis panid end tundma tolmukübemena mitte ainult ruumis vaid ka ajas. Kairost jäi palju mälestusi, kõikki ei jõua üles kirjutada. No mõned eredamad. Näod. Pole ülbeid, maailmanabalikke ilmeid. Kaupmehed püüavad sul nahka üle kõrvade tõmmata, kuid nende nägudel ei peegeldu kunagi lipitsust ,pugejalikust, ega nahaalsust. Sulle naeratatakse ja lehvitatakse, naeratustes pole võltsi, nagu meil liigagi tihti näha võib. Ei ühtegi purjus nägu. Islam keelab alkoholi. Kuid tundus mulle, pole asi niivõrd usulises keelus, kui traditsioonis. Liikluses ei näita keegi näppu ega hambaid. Sõidetakse just nii nagu saab. Kui ei saa, ei ilmuta keegi selle üle pahameelt. Keset kõige suuremat liiklusummikut võib korraga risti üle kõikide sõiduradade liikuda hobune vankriga. Ja ime küll, ta saab sealt läbi. Kõikjal vedeleb praht ja sodi, kuid neid omadusi ei peegeldu inimeste nägudelt. Kummaline, kummaline Kairo. Pärast Kairo siginat saginat kuurorti naastes, tundub selle paradiislikus veelgi rõhutatumana. Terve päev soolastes sulisevates mullivannides vedelenud, mõelda vaid et mõne päeva pärast on jõulud, tundub Kairo sumin ja lõppematuna tunduv autode tuututamine veel ainult kauge kajana. Nädal Egiptimaal lendas mööda nagu niuhti. Kummaline, kuidas selle „niuhti“ juures niipalju elamusi jõudis koguneda. Arvestanud ümber aega, teisendanud kroone naelteks, dollariteks , eurodeks ja vastupidi, proovinud pihta saada hinnale, kui see nii veniva väärtusega on, püüdnud tungida meile nii võõra ühiskonna liikmete mõttemaailma, mõistmaks nende omapära. Maa (peale Niiluse oru muidugi), kus taim või puu kasvab ainult siis kui inimene talle selleks mulla ja vee võimaldab. Liiklus, mis vaatamata liiklusseaduste puudumisele nii koosttöövalmilt sujub. Võibolla tähendab see, et reeglite ja juhiste puudumine õpetab asja sisuliselt võtma. Võibolla tähendab see, et meie duaalse maailma seaduspärasusi arvestades on igas seaduses ka alge selle rikkumisele. Rikkus ja vaesus paistavad kontrastsed. Nojah, seda on meil kodus ju kah. Üldine mulje Egitusest oli mulje vaesest riigist. Keskmine palk ju ka naeruväärne 50 dollarit. Võiks ju rohkem pingutada, õppida, rohkem ja efektiivsemalt tööd teha. Leiutada nippe ja võtteid kuidas rohkem raha kokku ajada. Müüja maha kõik loodusvarad. Päeval ja ööl ainult raha peale mõelda. Ehk tuleks siis õnn ka Egiptuse õuele. Või on targem lasta teiste riikide turistidel raha riiki tuua. Kasutada sellist loodusresursse mitte raiskavat sissetulekuallikat nagu Suessi kanali rent. Elektrit toota samuti loodust koormamata Assuani hüdrolektrijaamas. Naftat mitte müüja riigist välja, vaid kasutada seda ainult oma maa tarbeks. Siis aga istuda vesipiipu imedes vaibal ja vaadata kuidas aeg lendab. Mis küll seda inimest õnnelikuks teeb? Koju jõudes avastasin, et vaatamine on kõvasti muutunud. Asjad, mis enne tundusid nii vajalikud ja tähtsad, tunduvad nüüd nagu raudnaelad mis mind maailmapildi külge kinni on naelutanud, piirates minu ühinemist universumi dünaamiliste muutustega.
Ahjaa, bensiiniliiter maksis seal kolm ja pool krooni.

Kõiketõotav teekond Kiievisse – Kõikide võimaluste linna

Sissejuhatus

Niisiis, millest ma alustan ? Okei välja mõtlesin... Algas see kõik sellest, kui mõtlesime reisikaaslasega, et võiks kuhugi puhkama minna ja kuna Rimis oli just mingi kampaania, et saad umbes 700.- AirBaltic-uga (odavlennufirma) erinevatesse kohtadesse sõita. Meie muidugi langesime kohe reklaami ohvritteks ning otsustasime, et ostame selle ära ja lähme puhkama, kuhu seda me veel sellel hetkel ei teadnud, aga kuna sihtkohta oli võimalik internetist valida, siis otsustasime, et valime sihtkoha paari päeva jooksul... kuna valikust kõige eksootilisem tundus Kiiev, siis valisime selle. Alguses tahtsime minna Bakkuu-sse, aga kuna sinna sai selle e-pilet-iga alles alates märtsist, siis tuli see mõte varna riputada ja kunagi hiljem ehk ka teoks teha.

Niisiis, reisi ettevalmistused algasid 7.dets, kui pakkisime kotid ja tõime hommikul töö juurde, et ei peaks hiljem tassima hakkama, ööbisime me nimelt Tallinnas, Vallo ema juures (kotid olid alguses Murastes – üürisime seal maja mitme peale), kust me siis ka hommikul startima pidime. Ahjaa, unustasin mainimata, et reisi kestvuseks määrasime 8.dets – 16.dets.

Enne reisi tuli muretseda ka veidikene kohalikku valuutat, milleks olid siis uahhid ehk krivnad. Raha vahetasime Rocca Al Mare kaubanduskeskuse Davidis (see oli üks vähestest, mis nii hilja veel lahti oli). Kohalikku raha, ehk siis uahhe ehk krivnasid vahetasime kokku umbes 10000 krooni eest, ehk siis 5000 krivnat, kuna majutuse peale arvestasime umbes 3000 krivnat ja kohapeal elamiseks kahepeale 2000 krivnat, ehk 1000 krivnat (u. 2100.-) näo peale. Raha vahetatud, läksin ostsin endale peegelkaamera Canon EOS400D ära, mida olin juba ammu tahtnud soetada, aga varem ei olnud selleks lihtsalt võimalust olnud. Ostud ostetud ja ettevalmistused tehtud läksime reisikaaslase ema poole, sõime kõhud täis ja üsna varsti heitsime ka magama.

Hommikune äratus oli omaette väljakutse, kuna pidime ärkama 4:45, et õigeks ajaks bussi peale jõuda. Kuidagimoodi saime kargu alla, sõime kõhu täis ning reisikaaslane helistas taksofirmadesse (mis oli kah omaette väljakutse, kuna enamus taksofirmasid teatasid, et neil ei ole vabu taksosid ning mõtlesid samal ajal, et kas me oleme lolliks läinud, et nii vara kuhugile koplisse taksot tahame), et jõuda 6:10 Riiga minevale bussile. Õnneks saime peale pikka üritamist lõpuks Krooni takso kohale tellitud ning saime sellega ka üsna odavalt bussijaama (88.-) ning astusime rõõmsalt Riia bussi peale ning magasime mõnusalt (vähemalt mina magasin) kuni Läti piirini, kus bussirahvalt dokumente küsiti.

Kui lõpuks Riia bussijaama jõudsime, siis istusime ümber teise bussi peale jaalustasime sõitmist lennujaama, kus oli umbes 4 h mõttetut passimist, kuna lennujaama jõudsime me umbes 11:00, aga lennuk väljus alles 15:45, kui ma õigesti mäletan (kuna ma olen looder, siis ma ei viitsi teise toa otsa minna ja järele vaadata).
Kui lõpuks see piinarikkas passimine lennujaamas oli läbi saanud ning lennuki peale pärast mitmekordset kontrolli saime, siis olime üsna õnnelikud, eriti veel mina, kes ma sõitsin lennukiga esimest korda - eelnevalt olen kõik reisimised kas bussi, auto või laevaga teinud.

Tegelikult ma lootsin lennukisõidust midagi enamat, aga sain ainult selle, et kõrvad läksid hirmus lukku ning ilm oli kah suhteliselt pilvine, seega eriti maaltoimuvat ei näinudki, kui välja arvata see väike lõik, mil me õhku tõusime ja esimeste pilvedeni jõudsime. Siinkohal tuleb mainida seda, et tegelikult olid ka pilved päris ilusad ja tundusid esmasel ja ka hilisemal vaatusel nagu ilmatu suured vatikuhjad, kus peal saab hüpata ja karata ning vajadusel ka peitust mängida või hundiratast visata. Sain pilvedest ka mõned korralikud pildid, aga kahjuks ei saanud kaua pildistada, kuna hakkas pimedaks kiskuma. Ülejäänud lennureisi sisustasin ma magamisega ning unenägude vaatamisega, kui seda tegevuseks saab nimetada.

Kiievis

8.dets 2007

17:10 maandusime Kiievis, astusime uhkel ja paljutõotaval sammul lennukist välja ning olime valmis Kiievit avastama minema, ennem tuli aga täita mingisugune Immigration Card vms.. ning alles seejärel sai lennujaama territooriumilt väljuda – diskrimineerimine, kas pole ? Kiievi lennujaam ise ei olnud midagi erilist ja lennujaama ümbrus oli kah suhteliselt selline, mis ootused ja lootused madalamale pulgale viis.
Igatahes oli meil vaja lennujaamast saada Hostel „Kiiev“-isse, mis asus aadressil Artema 52-A (hea oli, et meil aadress kirja oli pandud). Samal ajal, kui me lennujaamas uurisime Kiievi kaarti astus meie juurde üks ukrainlane (meessoost) ja seletas midagi vene keeles (mina venekeelt ei oska, seega ma midagi aru ei saanud ja tundsin ennast veidikene nagu must lammas... õnneks sai mu reisikaaslane aru) ning küsis, et kuhu me saada tahame või mida otsime. Vastasime (tegelikult olin mina vait, kui sukk), et on vaja saada hostel Kiievisse, mille peale onklikene teatas, et on nõus meid 150 krivna (u. 300.-) eest sinna ära viskama. Mõeldud tehtud istusime auto peale ja sõit võis alata, pool teed seletas ta meile vaatamisväärsustest ja rääkis Kiievist üldiselt ning kõige tipuks viis meid lõpuks valesse kohta ehk hotell Kiievi juurde, aga meie tahtsime saada hostel Kiievisse, sinna oli ta meid nõus sõidutama veel 70 krivna eest, seega mis meil muud üle jäi kui lasta ennast kohale viia ning rasket rahakukrut veidikene kergemaks muuta, kuna linna me ei tundnud ja üsna pimedaks hakkas kah juba minema (mitte, et ma pimedat kardaks, aga siiski). Muideks unustasin mainimata, et lennujaam on Kiievi linna piirist umbes 20 km kaugusel ja kesklinnast umbes 30 km kaugusel, seega oli sinna üsna pikk maa ja jala ei oleks seda maad me mitte mingil juhul läbi suutnud käia, arvestades seda, et meil olid päris pirakad kotid kaasas ja lennureisist ja lennujaamas passimisest oli kah suhteliselt siiber, sestap otsustasime me investeerida tulevikku ja lasime ennast mugavas ja soojas autos kohale sõidutada.

Hostelis anti meile tuba, kuni 10.detsembrini (vaja oli meil kuni 16-ndani), kuna tädikene ei olnud päris kindel, kas tal peale seda vaba tube on, protsent, et ei ole oli küll tema kahe näpu vahe suurune, aga siiski. 2 öö eest maksime esialgu 240 krivnat 2 peale ning saime tuppa koos ühe ameeriklasega, kes on Kiievis mingis rahvusvahelises koolis õpetaja. 1500 krivnat panime kõrvale, kuna ka järgnevate ööde eest ning lennujaama sõidu eest on vaja maksta. 1400 krivnat võtsime mõlemad kulutamiseks.

Nagu me esimesel päeval juba avastasime on siin hinnad kohati odavamad ja kohati samal tasemel Eesti omadega (enamasti siiski odavamad), näiteks suitsupakk maksab siin 1 krivnat kuni 7 krivnat, 1 krivnaga saab mingisuguse priimataolise (meil nimetatakse seda põhuks) suitsupaki kätte, L&M maksab siin näiteks 2.80 krivnat, osades kohtades ka 2.90,. Suitsuhindu nähes ostsustasin ma kohe, et võtan siit terve bloki kaasa (blokihind on 28 krivnat) või isegi mitu, kui vaid teada saan, kui palju suitsu ja alkoholi tohib üle piiri viia. Õlu maksab siin 2.50 – 7 krivnat, olenevalt margist ning Mac-eine MacDonald`sis maksab näiteks 18.90 krivnat (veidi alla 40 krooni), Eestis maksab see üle 50 krooni. Metroo/bussi/trammi/trolli piletid on 50 kopikat (0,5 krivnat ehk u.1 kroon). Kohalik mingisugune riisiviin 0,7L maksis 19 krivnat. Tänavapeal putkades maksab kohvi 1 – 2 krivnat ning Hot Dog 3 krivnat. Kohalikult turult sain ma megalahedad püksid 50 krivnaga ning korralikud joped olid seal veidikene üle 200 krivna.

Veidikene vahemärkusi...

Tegelikult on Kiiev meeletult mitmekülgne ja huvitav linn, sellesmõttes, et kesklinn on siin meeletult ilus ja on uhked ehitised ja poed, aga kui metrooga sõidad äärelinna, siis on suhteliselt selline nagu Tallinnas Balti jaamas, ainult, et turupiirkonda ja kõike muud on kordades rohkem, kui Balti jaamas.

Kiievi liiklusest ma parem üldse ei räägi... või tegelt räägin ikka... nimelt võib tänavatel sõitmas näha nii sigauhkeid Merzedeseid, kui ka Ladasid, Moškvitse ning vanu žapakaid, bussid on enamjaolt sellised nagu meil 10 aastat tagasi. Linnaliinibussid on ka võrdlemisi väiksed, võrreldes Eesti omadega, see-eest aga trollid on umbes samasugused nagu Eestis, kohati isegi sama uued.
Kiievis on üsna raske ka jänest sõita, sest nii bussis, kui ka trollis on olemas spetsiaalne tädikene (võibolla ka onukene, aga siiani olen ainult tädikesi näinud), kes pileteid müüb, Eestis näiteks sellist asja ei ole. Metroos on nii, et 50 kopika eest antakse sulle mingisugune väiksema žetooni moodi asjandus, mille pead enne väravast läbiminekut sisse panema, et läbi saada.
Metroo-rong ise on muidu üsna selline kilisev-kolisev, aga selle eest sõidab kuskil 80 – 90 km/h kiirusega kah. Metroo läheb umbes 200 meetrit maa alla umbes samasuguse trepiga nagu Viru keskuses vms kohtades on, sellised kuhu astud peale ja see viib sind ise alla/ülesse. See vaatepilt sealt trepilt on igatahes vägev, ma ei ole vähemalt ennem selliseid treppe näinud, mis kuskil 200 meetrit maa alla lähevad.

Rahvast on meid sõidutanud taksojuhi jutu järgi umbes 3 miljonit (need kes on siia registreeritud), pluss veel hulgaliselt elamisloata Kiievis elavaid inimesi, ehk siis kokku umbes 4 miljonit või veidikene üle selle. Kiievi tänavad on rahvast suhteliselt täis, Tallinnas nägin ma selletaolist rahvamassi tänaval näiteks siis, kui Metallica kontsert lauluväljakul oli.

Mainiks ära ka selle, et Kiievis on hästi palju pankasid ja notareid... ma ei tea miks see nii on, aga igatahes peatänaval Artema nägime me umbes 10. erinevat pangakontorit ja hunnikus notarikontoreid, samas ei ole see midagi imestusväärset, kui arvestada, et Tallinnas on kokku 11 erinevat panka ning elanikke umbes 400 000, Kiievis seevastu aga 4 miljonit elanikku. Kui nüüd matemaatika appi võtta, siis selle valemi järgi peaks Tallinna kvoodi järgi olema Kiievis 110 erinevat panka.



9.dets

Ärkasime hommikul veidikene peale 12:00, tegime ennast korda ja läksime linna peale, kaasas raha ja fotokas. Esmalt otsisime mõnda korralikku supermarketit, sellist nagu Tallinnas näiteks Rimi, Prisma või Selver on, aga tee või tina, mida ei ole, seda ei ole... vähemalt meie ei leidnud, ei kesklinnast, ega ka sealt äärelinnaosast, kus me metrooga käisime. Tuiasime siis veidikene niisama mööda turge ning vaatasime hindu ja mina ostsin endale ka püksid ning ühe Hot Dog-i. Lõpuks me midagi Säästumarketi sarnast isegi leidsime, see oli küll üsna väiksevõitu, aga kuidagi rahuldas me vajadused. Kaubavalik oli üsna selline keskmine, aga siiski rahuldav, kiirnuudlid maksavad siin 50 kopikat või veidikene üle selle, vorst ja muu selline on umbes samal tasemel meie hindadega, alkohol, niipalju kui seal seda oli maksis kah üsna vähe ning üldine hinnatase oli üsna palju madalam, kui Eestis. Ostud ostetud, oli õues juba üsna pimedaks läinud ning pidasime targemaks kesklinna poole tagasi minna ja otsida koht, kus saab Wifi-sse, ainuke, mille meie leidsime oli MacDonald`s, seega istusime umbes 2 tundi seal ning lugesime mõlemad oma meilid üle ja tegime muid vajalikke ja mittevajalikke asju.
Seejärel kobisime oma hostelisse tagasi... ennem ostsime 4 õllet, kuna kohaliku alkoholi peab kah ju ära maitsma (õllede juurde me ei ole veel jõudnudki, olen kogu selle aja kirjutanud ja veidikene aka raamatut lugenud), igatahes nüüd ma lõpetan ja jään homset seiklusrikast päeva ootama.


10.dets

Ärkasin hommikul kell 10:30, reisikaaslane veel magas õndsat und, ehk isegi nägi unenägusid, ei tea, pole uurinud. Igatahes reisikaaslane ärkas veidikene peale seda, kui hostelitädikene (ilus nimetus) meie ukse taha ilmus ja teatas, et peame tuba vahetama, põhjustest ma küll aru ei saanud, aga see ei olegi oluline, igatahes pidime kolima senisest toast, mis asus 5. korrusel, ülesse 7.korrusele. Mina läksin pärast hostelitädikese lahkumist duši (deem... ma ei tea, kuidas seda õigesti kirjutada) alla, kus ennast enne seiklusrikka päeva algust puhtaks küürisin. Tuppa naastes oli ka reisikaaslane ärganud ning otsustasime asjad kokku pakkida ning kolimisega algust teha, mis siis ikka, võtsime oma seitse asja, keerasime ukse lukku ning teatasime hostelitädikesele, et me oleme nüüd valmis kolima (kell oli siis 11:45), hostelitädikene andis meile toa võtme ning kui maksta tahtsime, siis teatas, et maksaksime õhtul ning soovis meile edukat päeva.

Umbes kell 12:15 olime valmis oma teekonda Kiievis alustama, marssisime uhkelt välja ja tegime näo, nagu oleksime Kiievis juba sada aastat elanud, aga mõne aja pärast pidid meie egod kõvasti kannatama, kuna olime algselt plaaninud minna otsime supermarketit - Kiievis sees on muideks ainult 1 supermarket, mis oma nime väärib, nime ma sellel ei mäleta ning ülesse me seda kah ei leidnud. Nimelt avastasin, et mu reisikaaslasel on tekkinud hetkeline orjenteerumishalvatus ning tänu sellele suutsime me minna valele poole ning olime jõudnud SOHO juurde. Kiievi SOHO ei ole mitte ööklubi, võibolla see öösel täidab ka ööklubi eesmärki, aga päevasel ajal on SOHO selline rohkem viksim söögikoht, kus käiakse ülikondade ja pidulike riietega. Astusime SOHO väravatest korraks ka sisse ning piilusime korraks ka uksevahelt sisse, lootuses, et ehk ka meile „matsidele“ seal midagi mõistlikku leidub, aga peale seda, kui olime näinud paari ülikondades klienti, siis analüüsisime oma riietust ja leidsime, et me parem otsime mõne mõistlikuma söögikoha.

Meie põhiideeks/eesmärgiks oli ikka veel leida supermarket, stiilis „miks minna otse, kui saab ka ringiga“, ehk lähme aina edasi ning vaatame kuhu välja jõuame ja kui joppab siis ehk jääb teepeale ka mõni suurem poekene, mida me armastame kutsuda supermarketiks. Astusime uhkel sammul tundmatusse ja kõndisime koguaeg mööda põhitänavat otse, et mitte ära eksida. Igatahes peale seda, kui olime veidikene kõndinud tuli reisikaaslane ideele, et võiks metrooga üle jõe sõita ja vaadata, mis seal on... mis siis ikka mõtlesin endamisi ja tegin ettepaneku, et lähme jala järgmise metrooni (kuigi üks metroojaam oli sealsamas meie juures), aga mõne hetke pärast taipasin, et ma peaks endale kuuli pähe laskma ning lootma, et selle tulemusena kaoksid ka ajud, mida ma viimasel ajal olen väga agaralt ja väga valesti mõtlemisele kasutanud, kuna esiteks pidime me mitu kilomeetrit kõndima ja teiseks olid mu jalad juba nii väsinud, et kindlasti nad endamisi mõtlesid, miks nad ei sündinud tänavakaunistustena või miks nad ei võiks lauajalad olla, peaasi, et kõndima ei peaks. Kui olime umbes poolel teel metrooni, siis pidasin targemaks küsida reisikaaslaselt kaarti, et vaadata huvipärast, kuhu me välja oleme jõudnud... küsimise peale aga teatas tema uhkelt, et ei saa kaarti anda, kuna tal on ilgem põiekas ja see aeglustaks tema tempot. Ma siis soovitasin tal põiekas kuskile põõsa alla ära teha ning veidikene endast Kiievile jätta, alguses saatis ta mu pikalt, aga pärast seda, kui olin seda mõne aja pärast uuesti öelnud, leidis ta, et see on üsna asjalik idee ja kõmpis kuskile põõsaste vahele häda tegema. Samal ajal, kui tema põõsastes hädaldas, pildistasin mina läheduses seisvaid vanu busse või tegelikult oli see mingisugune väiksemat sorti bussiromula, igatahes busse seal oli, see kas nad ka sõitsid jäi kahjuks tõestamata.

Olime lõpuks lähenemas metroole ja märkasime ka M tähte. Jätke kõik meelde, seal, kus on mõni M täht on kohe kindlasti ka mõni metroo ja kui ei ole, siis olete te lihtsalt halvad otsijad või matside keeles öelduna lollid.

ALGUS
3. juuni 1998.a. Tallinn

Kell on 11:35. Istume emaga reisisadama A- Terminaalis, suured kompsud kõrval ja ootame, et kohale jõuaks buss numbriga 070 ALI.
Bussi ei paista veel kusagilt. Meie grupi peašamaan Taaniel Saks on kirjeldanud seda suure ja kollasena.

Ahaa! Mingi kollane buss siiski paistab. Ruttan vaatama ja saan teada, et too pole too. Peab hoopis sommid Pärnu viima.

Ootame veel mõniteist minutit. Terminaali koguneb inimesi. Ema leiab tuttavaid nägusid. Siirdume nende juurde. Järsku tuleb kuskilt välkkiire sõnum- BUSS! Tarime pakid kaasa ja padavai välja. Spordikott on neetult raske. Tagantpoolt tuleb ema reisikohvriga, mis sisaldab sellist toiduvaru, et võiks tundras restorani avada.

Kogu jõudu kokku võttes jõuan lõpuks bussini. Buss on suur ja kirju, peal kiri- “Taisto Reisid”. Nii- kohad, kohad! Kähku ära võtta! Hiivan spordikoti trepist üles ja edasi tegutsen nagu korvimängija. Haaran meie magamiskotid ja viskan nad ettepoole, x- suunas. Suunavalik on osaliselt õige. Üks on maandunud vabale kohale, teine aga kahjuks ühele astroloogile pähe. Õnneks ei tee muhe mees probleemi ja tagastab mulle “taeva kingituse”. Kohad on hõivatud ja buss pilgeni kompse täis. Saame teada, et meie omad pagasiruumi ei mahu, sest seal on ees rahva toiduvaru. Tuleb kõik kodinad enda ümber ära mahutada. Tehtud! Ruttan välja, meie grupi omad on ümber bussi kogunenud. Leian seal ema eest ja palun tal veidike rahvast selgitada. Ta tutvustab mulle Taanieli (kelle hääl telefonis üsna kuri tundus), kuid kes lähemal vaatlemisel osutub päris eksootiliseks ugrimugri vanameheks. Tooni annavad selleks lilla peapael, millel põimuvad kaks hõbedast madu ning lai, maavillane hõlst, mida ei tohi pontšoks nimetada ( kuigi meie reis on kerge Hispaania kallakuga). Veel saan ma tundma Urmas Lesta, kes on päris noor mees naiivse näo (loomult mitte nii naiivne!), vuntside ning siiliks areneva kiilaspeaga ( tema on budist).
Bussist lehvitavad mulle Silvi ja Ulve, keda ma tunnen Neijing kooli I kursuselt. Lehvitan vastu.
Taaniel on hakanud laevakaarte jagama. “Fantaasia” väljumisaeg on 13:00. Seame sammud passikontrolli.

LAEVAS, 14:15
Sõidame Helsingi poole. Istume emaga muusikabaaris ja joome “Sprite´i”. Mul on jubedalt palav ja häbi oma lillade pükste pärast. Need said just sellepärast jalga aetud, et tundras on külm. Tundrani on aga 1200 km. Püksid on voodriga, kukekad ja pärit humanitaarabist. Teotus on nendega nii peene laeva pardal viibida. Oma narmendavate paeltega matkasaabastest ma parem ei räägi. Otsustan kogu aeg paigal istuda. Sellele tõmbab kriipsu peale ema, kes tahab kohvikusse minna. Kohvikus ostame krevette ning “Sammalhabeme” mahla ja ühe valge topsiku, pealkirjaga “Maito”. Identifitseerimise käigus selgub, et topsik sisaldab piima. Puutumatult rändab see kilekotti ning saab hiljem pahanduse allikaks.

HELSINGI 16:30
Laeva pealt mahatuleku aeg. Sommid on ummistanud kogu ukseesise. Õllelast, mida nad kaasa tassivad on metsik. KOFF ja KOFF. Head koffimist, pekkad!
Tolliterritooriumile sisenedes hakkavad silma sildid EUROPEAN ja NON EUROPEAN COUNTRIES. Nii öelda sikkude lammastest eraldamine, eesmärgiga hõlbustada tolliametnike tööd. Euroteadliku inimesena asun NON EUROPEAN sildi alla seisma. Kohe hakkab silma praegune mitte-eurode eelis eurode ees. Eurod seisavad pikkades sabades ja pühivad higi. Mitte-eurod saavad kibekähku tollist läbi. Rõõmsa näoga suomen poikka küsib minult passi uurides- kuhu minek? Vastan- Lapimaale. Somm teeb suured silmad, soovib head kullaõnne ning lööb hoogsalt templi.
Ruttame terminaali alla parkimisplatsile kuhu meie “Taisto Reisid” on juba kohale saabunud. Taaniel jagab reisikindlustusi ja korjab toiduraha. Muuseas ütleb ta, et Soome toll oli kõvasti õiendanud meie toiduvarude pärast. Kapitalissimus ikkagi!
Rahvas koos, kobime bussi. Sõidame läbi Helsingi ja peatume linna südames Arkaadia tee ääres. Kes tahab veidike Helsingit vaadata? Mina olen nõus. Haaran fotoka ja lähen välja. Meid koguneb paras salk. Juhiks hakkab noormees nimega Arkadi. Ta juhatab meid mööda Arkaadia teed ning jutustab üht-teist linna kohta. Teekond möödub lõbusalt. Sihiks on kaljukirik, mis räägitakse olevat omaette vaatamisväärsus. Kohale jõudes osutub see tõeks. Kirik on võimas. Kuulame soomekeelset jumalateenistust (millest mina kahjuks aru ei saa) ning naudime Bachi orelimuusikat.
Tagasitee kulgeb ringiga läbi Helsingi. Läheme läbi vanalinna, jälgime poodide vaateaknaid ning õhtust linnamelu. Põikame sisse ühte vanalinna kõrgesse ja kitsasse hoovi, kust kostab lõbusat bluesi stiilis muusikat Hoovis käib pidu täie hooga. Ülespoole vaadates võib suurtest akendest näha, kuidas inimesed jõusaalis treenivad. Naljakas on see, kuidas nad teevad seda otsekui altpoolt kostva tilulilu järgi. Ma ei armasta seda sorti muusikat, kuid see mida need tõmmud mehed seal laval mängivad on päris kihvt. Arkadi on sellest musast lausa vaimustuses. Jääme siia ankrusse.
Me ei saa muusikat kaua nautida, sest meie poole suundub välibaari blond näitsik ja teeb selgeks, et kohad on klientidele. Arkadi veenab teda, et oleme vaid viis minutit. Lisaks hakkab veel vihma tibutama ning me tõuseme, et minna.
Tagasiteel silmame tuledesäras kohvikut, terrassil purskkaevud. Läheks istuks, ohkab keegi. Kohviku õuel toimub etendus. Kaks neidu pakuvad klassikalise muusika saatel huvitavat tantsuetendust. Graatsiliselt paindub üks tahapoole ja teine virutab talle suure hooga kujuteldava kõrvakiilu. Publik naerab. Hakkame taas minema. Möödume Vene õigeusu suurest valgest katedraalist, läheme üle suure väljaku, kus poisid ruladega trikke teevad ja olemegi viimaks bussi juures tagasi.

03.06.98 ÕHTU. Kell on 23:20. Sõidame otse põhja poole. Soome teeolude kiituseks võib öelda, et need on väga head. Tee on sile nagu peegel ja hästi valgustatud. Pimedusest on vaid aimata teeäärsed kaljupangad ja rohked järved ja järvekesed. Kui vaadata Soome kaarti, siis sõidame praegu läbi kõige järvederikkama piirkonna.
Mina ei saa kohe kuidagi und. Siplen istmel edasi- tagasi. Budistist Lest on end vahekäiku pikali sirutanud ja magab õndsalt. Vaatan välja pimedusse, pähe tulevad igasugused mõtted. Tukastan alles valgevarul.
     
Ärkan. Väljas on suur valge. Silma hakkab juba Põhjala maastikku. Eestis võis vabalt kasevihtu vorpida, siin on lehed alles noorukesed. Ilm on hall ja vihma tibutab. Taaniel teatab mikrofonis: “Nüüd keerame siia bensiinijaama sisse. Peatus 4 tundi. Sööme natuke, bussijuht puhkab. Siis sõidame edasi”.
     Rahvas hakkab end liigutama. Kõik on rõõmsad, et pääsevad umbseks läinud bussist õhu ja valguse kätte.
     Välja saades hingan mõnuga värsket õhku. Siis põrutan bensujaama poole. Sealses tualettruumis on meie omad juba ees. Ühele kraanikausile pretendeerib korraga viis inimest. Lõpuks jõuab järjekord ka minuni.
     Uurin väljasolevat Soome kaarti ning saan teada, et sõita on jäänud umbkaudu pool maad. Issand, juba siin on nii õudselt külm! Tagasi bussi juurde lähen kiirendatud tempos. Meie tõlk Tiiu ja Võru nõid Aita teevad jaama kõrval metsajooksu. Taaniel seab neid valjul häälel teistele eeskujuks ja käsib rahval bussist välja kobida. Tema jutu peale on kuulda urisemist.
Bussi kõrval on märgata sebimist. Süüa jagatakse! Ma ei viitsi välja minna. Ema läheb ja toob mulle singivõileiva. Kohvivee järele on nii suur nõudlus, et enamik jääb ilma. Mulle tuleb meelde eileõhtune laeva pealt ostetud maito.
Küünitan end seda pakivõrgust võtma kuid keegi jõuab minust ette. Taaniel üritab oma šamaanitrummi kätte saada, mille asukoht õnnetuseks minu kilekoti kõrval juhtub olema. Lurtsti! teeb kilekott ja pritsib Taanielile valget vahtu habemesse. Taaniel puristab kohkunult ja kukub siis röökima. Piimahabemest raevutsev Taaniel on kihvt vaatepilt. Hirmsasti ajab naerma. Saan endast hädavaevu võitu ja ulatan talle ruttu paberkäteräti.
Bussijuht on une täis saanud ja seisab bussi kõrval, ühes käes aurav kohvitass ja teises juustuvõileib. Taaniel lõpetab oma võitluse piimaga ja trumm käes, trügib väljapääsu poole. Hetke pärast on kuulda kõva trummipõrinat. Rahvas koguneb bussi. Taaniel teatab mikrofonis, et Oulust me läbi ei sõida vaid põrutame kohe Botnia lahe ääres olevasse Kemisse. Mis siis ikka. Sõit läheb lahti.

KEMI, 10:05
     Seda linna kutsutakse Soomes ka Lumilinnaks. Loodus on varakevadine. Inimestel on joped seljas ja kindad käes. Sajab peenikest uduvihma. Peatume “I” punkti ees. Taaniel ja Urmas Lest lähevad uurima, kus siin see kivimuuseum asub. Varsti on nad tagasi ja sõit läheb edasi läbi linna Jalokivi Gallery poole. Poodide vaateaknaid jälgides paneb ema tähele, et siin on ilusaid asju müügil.
     Kivimuuseum asub lahe kaldal. Meie grupp saab sooduspiletid. Ema tahab hirmsasti linna, kaupa uurima minna. Tagasi on aga kaunis pikk tee ja määravaks saab see, et ta ei viitsi käia. Läheme siis muuseumisse.
     Kive on seal rohkesti. Kvartsi ja muid poolvääriskive lihvitud ja lihvimata kujul. Lihvitud kive müüakse alates 10 marka tükk. Need on suures kastis, mille kallal meie rahvas otsekohe revideerimist alustab.
Ema ostab kaks punast, mina ühe rohelise kivi. Edasi siirdume väljapanekute maile. Siin on väga kauneid ehteid ja huvitavaid kunstiteoseid, muuhulgas ka Vene tsaari kroon (jäljend). Isu täis vaadanud, lähen suveniiride leti juurde kust ema eest leian. Ta vaatab põhjapõdrakujukesi. Ostame ühe ära ja läheme siis kohvikusse. Seal ripuvad seintel puutükkidele maalitud pildid. Tahaksin kangesti mõnda omada, kuid mul pole kahjuks niipalju raha.
Kell saab kohe 12 ning me läheme bussi juurde. Buss valmistub juba ära sõitma kuid järsku avastab keegi, et Urmas Lest on puudu. Kuradi Lest, kirub Taaniel üle kogu bussi (mikrofon on järjekordselt sisse unustatud). Kuradi Lest ilmub mõne aja pärast muuseumi uksele, õnnis nägu ees. Temal polevat kella olnud. Taaniel ei viitsi temaga enam õiendada. Lahkume Kemist, sõites otse Põhja.
     Oleme sõitnud juba oma paar tundi. Aknast paistab maastik, mis üha kiduramaks muutub. Vaevakased ja samblane maa vaheldumisi järvesilmadega Sõidame läbi tundramaastiku põhjapolaarjoone poole.

LAPIMAA
Suur silt Napapiiri teeb lõpu meie polaarjoone ootusele. Sealsamas paistab suveniirikauplus ja püstkoda. Buss peatub ja me ruttame välja. Taamal paistab aedik, kus nosivad süüa kaks ilusat poro. Lähen vaatan neid lähemalt ja teen pilti. Põhjapõdrad on väga armsad. Nad põrnitsevad mind korraks suurisilmi ja söövad siis rahulikult edasi.
Lähen suveniire kaema. Ema on juba jõudnud ühe särgi välja valida. Ostan endale ka särgi, millel on hundikutsikad ja veel ühe karvase rebasenäo. Pood on otsast-otsani igasugu huvitavat kraami täis. Kohati tuleb päris jõulutunne peale. Vastukaaluks hakkab väljas ladinal vihma sadama. Õhk on polaarjoone piirkonnast hoolimata päris soe. Läheme veel kord põhjapõtrade juurde ning siis jookseme tilkuvate riietega bussi. Sõit läheb ikka otse põhja- Norra poole. See on meie reisi väike kõrvalepõige, mida annab väga edukalt teostada kuna Skandinaaviamaade riigipiirid on vabalt ületatavad. Piirist saame kohe üle. Meie bussi ei peeta isegi mitte kinni.
Sõites Põhja-Norra kaljude vahel looklevat kitsast teed mööda võtab avanev vaatepilt hinge kinni. Kõrged lumised kaljud ja nende vahelt purskavad kosed miljonite kristallpisaratega. Taaniel, kes on Norras varem mitu korda käinud, kommenteerib innustunult avanevat looduspilti. Haaran fotoka ja klõpsutan nagu hullumeelne.
Oleme sõitnud juba mitu tundi ning päev hakkab õhtusse kalduma. Nõnda näib see vaid kella järgi, sest asume ju maal, kus praegusel aastaajal kestab lõputu päev. Taanieli šamaanitervitus “Päikest!” millega ta alati oma juttu alustab ja lõpetab, tundub sellel maal eriti asjakohane.
     “Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt!” kaigub üle bussi kõuehäälne hüüe. See on Taaniel, kes küll ei tule mitte taevast vaid alt, bussijuhi kabiinist. Ta teatab, et varsti peatume kaunis kohas mägijõe kaldal, teeme süüa ja jääme sinna ööbima. Buss keerab teelt kõrvale. Ronime välja ning uudistame ümbrust. See on tõepoolest väga kaunis koht. Näib, et asume orus, sest kaugelt, kuhu silm iganes ulatub, piiravad meid lumega kaetud kaljud. Meie aktivistid-söögitegijad eesotsas Aitaga sätivad gaasi üles ning hakkavad tatraputru keetma. Nad agiteerivad kõiki kaasa aitama. Osa hakkab salatit ja võileibu tegema. Mina võtan enda peale veetoomise kohustuse. Laskun järsust kaldast alla ning ammutan vett otse jõest. Veevool tormab vahutades ja pritsib mind märjaks.
Laagris on rahvas hakanud telke üles sättima. Suur lõke on põlema süüdatud. Arkadi otsib sobilikke telgivaiu, Tiiu oma jope nööpi, mis on kuhugi kadunud. See teeb ta tusaseks. Osa meie rahvast on leidnud igasugu huvitavat tegevust. Suurem osa neist on ju tervendajad. Reiki-meister Tõnu, peas suveniiriputkast ostetud sinine kütikaabu ja seljas Tiiu roostekarva pontšo, ravib eemal kivi peal sensitiivist Sirjel peavalu. Lähen sinna juurde uudistama. Sirje teeb hirmsaid grimasse ja röögatab aeg-ajalt kõvasti. On ka põhjust, nagu ma varsti oma nahal kogen. Pärast Sirjet võtab Tõnu mind ette. Kurdan kehva nägemise üle. Tõnu teostab hoolika anamneesi. Siis võtab ta mu käe ja hakkab teatud punkte sellel eriti terava kiviga masseerima. Seda teeb ta kogu jõuga. Mul läheb hirmsast valust silme ees mustaks. Karjuda tundub ka imelik. Tõnu näeb minu reaktsiooni ja käsib oiata. Ma siis proovin võimalikult vaikselt röökida. Pärast vaatan oma käsi, kus pärast raviseanssi ei leidu sellise hirmsa pigistamise järel ühtegi sinist plekki!
     Alustatakse söögipalvust. Rahvas on kogunenud Taanieli ümber ringi ning vaatab kuidas ta sooritab šamaanirituaali. Kirjus hõlstis sinise kütikaabuga Taaniel, vaikselt istuv rahvas ja mets ning kaljud ümberringi loovad kummalise tunde. Oleme otsekui aastasadu vahele jätnud ja istume siin nagu tõelised laplased, kuulamas šamaani loitsimist.
     Aita ja kompanii on teinud head tööd. Toit on tõeliselt maitsev. Pärast sööki läheme ümbrust uurima. Jõe kaldal on silt, mis keelab kalapüügi. Maas vedeleb kuivanud kände. Pistame ühele tule otsa ja kargame üle. Mis sellest, et jaanipäev alles ees seisab.
Loodus on siin imeline. Õhk on värske ja puhas. Kaskedel on hiirekõrvad ja päike paistab öösel. Kell on pool kaks kui magama heidame. Linnud vidistavad ikka laulda. Nende laulu kuulates jään magama.
06.juuni
Hommikul kell 6 on äratus. Naised alustavad söögitegemist. Mina haaran oma käteräti ja lähen jõe äärde. Jääkülm vesi teeb silmapilk värskeks. Vaatan ringi ja näen reiki-meister Tõnu end porgandpaljana vette kastmas. Lasen sealt kähku jalga. Aita märkab mind ja palub putru valvata. Poole tunni pärast on hommikusöök valmis. Taaniel teeb teatavaks edasise marsruudi.
“Nüüd läheme Altasse”, teatab ta. “See on üks Põhja-Jäämere äärne fjord. Siis sõidame edasi Hammerfesti, mis on kõige põhjapoolsem linn üldse ja sealt tagasi läbi Karasjoki Soome-Lapimaale”.
     Teekond Alta fjordi äärde kestab terve hommikupooliku. Lõpuks oleme kohal. Ilm on mahe ja selge ning Põhja- Jäämeri sillerdab päikeses. Alta muuseumis pakutakse välja kohalikku vaatamisväärsust- vanu kaljujooniseid. Nendeni viib pikk laudadest tee, kust maha astumine on keelatud. Jalutame ning imetleme Põhja-Jäämerre sulanduvaid Alta kaljusid. Kaljujoonised osutuvad väga huvitavateks. Seal leidub viikingilaevu, põtru ja muid elukaid. Inimesi on ürgsed kunstnikud kujutatud tolle aja töödes-tegemistes. Loodusesõber Tiit satub joonistest nii suurde vaimustusse, et uurib igaüht oma pool tundi.
     Hakkan vaikselt tagasi minema. Kevadpäikese käes niriseb kaljudelt vett. Kohalikud poisiklutid kihutavad oma mägiratastega ja teevad lausa hulljulgeid trikke.
Et suurem osa aastast on siinmail väga külm, siis kevade üle on inimesed kindlasti üliväga rõõmsad. Fjordid oma iluga võtavad lausa hinge kinni. Seda ei saa sõnades edasi anda, lihtsalt peab ise nägema!

HAMMERFESTi
Sõidame, ikka aina sõidame mööda kitsast kaljudedevahelist teed. Bussiaknast on näha pilvedesse mähkunud kaljud. Fjordide kallastel asuvad tillukesed kalurimajakesed. Majakeste kõrval on kummulipööratud paadid. Kalapüük näib siinkandis olevat peamiseks elatusallikaks. Oma teel sõidame läbi asulate ja nüüd hakkab silma ka suuremaid maju. Majad on värvitud mahedat pastelset tooni, mis sobib suurepäraselt ümberkaudse loodusega. Tähelepanu köidavad huvitav arhitektuur ja ohtrad pitskaunistused. Ümbrus on väga korras ja puhas. Nii et ütlemine- “kõik on korras nagu Norras” ei olegi vaid sõnakõlks. Siinjuures võiks muidugi mainida selle maa kõrget elatustaset ning selle aluseks olevaid maavarasid, samuti on norrakad kõrvalise ilmanurga rahvana enamasti pääsenud suurriikide korraldatud ajuloputustest. Nii et mis neil viga elada! Kuid sellest hoolimata arvan, et see riik lihtsalt hoolib oma loodusest ja inimestest.
     Suur sild ühendab kahte hiigelkaljut. Sõidame parasjagu üle. Minu lähedal istuvad Tõnu ja Tiit arendavad huvitavat vestlust teemal- kui kaugele võib inimene oma teadmistega jõuda. Pragmaatikust Tõnu istub kaksiratsi istmel ja seletab Tiidule, et vahel peab selle pärast lausa noateral tantsima. Tiit püüab teda narritada ja ütleb, et tahaks päris näha, kuidas Tõnu noateral tantsida oskab. Siinkohal sekkub jutusse Tiidu kohanaaber Vaike öeldes, et vaat, kui tantsiks parem kreissael. Mõlemad naeravad. Tõnu pööritab silmi ja ütleb, et oh mis koledad mõtted inimestel kaunist loodust vaadeldes pähe tulevad.
     “Paremal Norra puukirik!” teatab Taaniel iga natukese aja tagant. “Vasakul suur silinder-UFO” püüab ka Tõnu omalt poolt lisa anda. Vasakult paistab kaljudele ehitatud linn. “Hammerfest!”- teatab Taaniel. “Kohapeal tutvumiseks tunnike, siis läheme minema. Päikest teile!” Sõidame linna sisse. Kui see peab kõige põhjapoolsem linn olema, siis on see küll üks imelik põhjapoolsus! Päike paistab, inimesed käivad tänaval tuulejakkides ja lausa särgiväel ringi. Mina olin põhjamaad ette kujutanud jäise ja lumisena. Küllap see on nõnda talvel. Praegu on siia kevad kohale jõudnud.
     Bussist välja ja linna uudistama! Väljas on soe ja lõhnab kala järele. Nagu ikka Põhja-Norras, tegeletakse ka siin peamiselt kalapüügi ja -töötlemisega.
Kõnnime mööda peatänavat, mida ääristavad mitmesugused poed ja poekesed. Järsku kuulen tuttavat häält. Pööran ümber, kuid ei näe kedagi meie omadest. Siis taipan ülespoole vaadata ja näen Triinat ja Riinat, kes on roninud kaljule ja lehvitavad sealt rõõmsate nägudega. Triina viskab mind fotokaga ja palub pilti teha.
Kahjuks on meie aeg väga piiratud ja seepärast traavime kiirkäigul mööda peatänavat ning teeme välkkülastusi mõnda poekesse. Bussi juurde tagasi minnes köidab pilku kalameeste töö sadamas ning juba ongi kuulda tuttavat häält mis kuulub Taanielile: ”Rahvas, koguneme!”

SOOME-LAPIMAALE. Tagasisõit Soome on pikk, kuid mitte mingil juhul igav. Maastik on fjordide läheduses kaljune, sisemaale jõudes hakkavad tooni andma kidurad tundrumetsad. Karasjokki jõudes peatume kohaliku füüsikainstituudi ees, milleks on väike pruuniksvärvitud puumaja. Meie tahame hoopis siinset šamaanimuuseumi külastada. Taaniel ja Sirje lähevad kohalikke olusid uurima ja tulevad tagasi teadmisega, et otsitav on kahjuks suletud. Rohkem me oma teel enam ei peatu ning õhtul kell kuus sõidame makilindilt kostvate lorilaulude saatel sisse Inari Eräkeskusse.
     Maja, kuhu me elama asume, kannab huvitavat nimetust- Birrakotta (tõlgituna vist Pirrukoda?). Viime oma pakid sisse ja majakese rahvas, sealhulgas ka meie emaga, hakkab paaniliselt kohti otsima. On päris naljakas, kohtade üle käib elav kauplemine. Maja on kahekorruseline, üleni puidust ja teisele korrusele viib kitsas, redelit meenutav trepp. Taaniel saab väga vihaseks kui teda tahetakse teisele korrusele saata. Lõpuks otsustame ise teise korruse kasuks, seal on rohkem privaatsust. Vinname oma rasked kodinad ülesse. Siin on päris mugav olemine. Magamiskotte enam tarvis ei lähe, sest madrats ja voodiriided on kõik olemas.
All on ka köök koos pliidi ja mikrolaineahjuga. Seal sebivad parasjagu Silvi ja Aita, kes arutavad, mida täna õhtusöögiks tegema peaks. Silvi võtab nüüdsest alates peakoka kohustused enda peale ja hästi teeb, sest tema juhtimise all hoole ja armastusega valmistatud toit on tõesti väga maitsev. Õhtusöögiks koguneb kõik meie rahvas majja (osa elab maja ees platsi peal telkides) ning meie boss Taaniel loeb söögipalve.
Pärast õhtusööki jaguneb meie seni terviklik grupp kaheks: need, kes viieks päevaks seminarile jäävad ja need, kes sel ajal mööda Soomet ja Norrat reisivad. Reisijate grupp saab šamaanide omalt pool toiduvarust ja soovituse- õnn kaasa!
     Siis on kell juba kümme. Me ei viitsi õue minna ja kohvitame üleval. Allkorrusel käib kõva möll. Hispaania õpetajad, Manuel ja Enrice on meie majja külla tulnud. Erika ja Maie itsitavad külaliste naljade peale. Keegi, vist Aita, tuleb suure rutuga ja käsib kõigil, kes tahavad, ruttu sauna minna. Ei viitsi täna. Kell on pool üks öösel ja päike särab täies ilus. Sellest hoolimata peab magama heitma.
     Hommik. Kell 7:00 algab meditatsioon. Tuleb üles tõusta. Üllatusega näen, et meile on öösel rahvast juurde tulnud. Unise näoga naisterahvas tunnen ära oma kursusekaaslase Marianni. Ta räägib, et nad saabusid oma grupiga öösel ja tema enda seltskonna majja ei mahtunud.
     Ruttame loengule. Dr. Padilla on kohal ja alustab meditatsiooniga. Kõik otsivad endale kohad. Saal on kogunenud rahva jaoks liiga väike ja seetõttu on päris tegemist. Taaniel on tark olnud ja auto siserehvi kaasa võtnud ning troonib sellel rahulolevalt. Pärast meditatsiooni algab loeng, mis kestab vaheaegadega kuni kella seitsmeni õhtul. Loengul käsitletakse huvitavaid teemasid intuitsioonist selgeltnägemiseni. Teemad nõuavad süvenemist ning see on raske, kuna doktori jutt antakse edasi läbi nelja tõlgi. Rootslasi ja norrakaid on kokku seitse, neil on üks ja sama tõlk, kes esineb väga väljendusrikaste liigutustega, mis sageli rahva naerupahvakuid esile kutsuvad. Sakslasi on koos oma tõlgiga viis. Soomlasi on kolmekümne ringis ja nende tõlgiks on noor tumedapäine naine. Meid, eestlasi on kõige rohkem. Selle peale muheleb dr. Padilla, et eestlane tuleb ikka kohale, kas või kaameliga!
Meie tõlk on Tiiu Põder. Läheb väga kaua aega kuni tõlkimisjärjekord temani jõuab, lisaks viskab lugupeetud doktor vahepeal nalja, mis meile, hispaania keele mitteoskajaile, kahjuks kaduma läheb. Paarist naljast saame siiski osa. Nimelt on hispaanlastel iga päev tavaks valida endi seast inimene- süüdlane, “culpado”, kelle kaela selle päeva äpardused aetakse. See hoidvat ära pahanduse ja tüli. Päris hea mõte, muide! Esimese päeva süüdlane on noormees nimega Paco, kelle kaela aetakse esmalt halb ilm ja lõunamaa inimesi vaevav nohu.
Ei tea, ehk hakkab ilmal Pacost kahju, aga õhtuks läheb ta ilusaks. Päike särab taevas, kuigi õhk on külm. Ilusa päikese tõttu lähen ilma jopeta järve äärde ja tagajärjed ei lase end kaua oodata. Saan ehtsa lapi nohu.
Õhtul on meie majakeses kärarikas nagu ikka. Meile on tulnud üks külaline- Alejandro, nõelraviarst. Ta aitab meil süüa teha ning tema oskus noaga ümber käia on suurepärane vaatepilt. See väike tumedapäine mees saab endale korraga terve majatäie patsiente. Ta räägib veidi inglise keelt ja Arkadi vahendab teda abivajajatega. Järgmisel õhtul tuleb ta jälle ja siis on veidi rahulikum. Kutsume ta üles teisele korrusele, seal on tema jaoks paar patsienti. Alejandro ronib meie kaelamurdvast trepist üles ja sätib instrumendid valmis. Kõigepealt küsitleb ta patsienti ja asetab siis täpselt ja osavalt kohale nõelad. Meie Marianniga küsime temalt ta elu-olu kohta. Ta räägib, et võtab kodus patsiente vastu ning armastab väga süüa teha. Lisaks õpetab ta meile kuidas raviinstrumente- nõelu õieti hoida ja kohelda. Temal on selleks väike karp, kus on nõelad, käärid ja vatt. Rita, kes on praegu patsiendiks, palub mind, et pildistaksin Alejandrot talle nõelu panemas. Trepilt kuuldub kobinat ja siis pistab pea tuppa filmikaameraga Urmas Lest, kes lõbusalt hüüab, et oh kui suur haarem on Alejandrol siin! Käsime tal koos kaameraga alla kebida, va paparatso sihuke!
Kui Alejandro on ravimise lõpetanud, läheme allkorrusele, kus Sulev akordioni mängib, Taaniel trummi taob ning rahvas on ümber laua kogunenud.
Väike hispaanlane võtab oma seljakotist suure viskipudeli ja kostitab meid joogiga. Ta küll ise ütleb selle peale, et hoopis konjak on kõikidest jookidest etem.
Seejärel tuleb õhtusöök. Siinjuures pean ma ütlema, et täna õhtul on fiesta- see tähendab pidu. Pärast sööki hakkabki meie rahvas peoks valmistuma.
Iga rahvus esitab mingi etenduse. Meie pantomiimi stsenaarium on järgmine: kõigepealt astub esiplaanile inimene (mängib Aivar), kes püüab otsustada, mis teda huvitaks ja millest ta rõõmu tunneks. Ta mõtleb, kuidas oleks olla joodik - seda kehastab Taaniel koos ehtsa vodka, räsitud ruudulise särgi ning Aita retuusidega. Siis rokkar, keda mängib kirju peapaela ja kisseritega Tõnu. Edasi narkar- Arkadi, riietatuna nahkvesti ja -pükstesse, käterätti ümber käe mässimas. Varas on meil ravitseja Lembit ja vargaks olemine tuleb tal näidendi peaproovis suurepäraselt välja. Edasi õhulistes riietes “litsid”- neid kehastavad Riina ja Marikka, kes stsenaariumi kohaselt võrgutavad rokkarit ja annavad narkarile jalaga. Ning kulminatsiooniks on šamaani ( mängib idee autor Sirje) ilmumine. Riina teeb Sirjele selleks puhuks ülikihvti soengu, ning ta jumestatakse äärmiselt nõialikult. Kätte saab šamaan suure vitsakimbu. Marikka küsib minult saapaid laenuks, ning Sulev tahab jetimütsi pihta panna. Laua ümber käib hirmus sebimine ja näitlejate garderoobi kujundamine. Keset riietusesemete ja nõuannete laviini astub uksest sisse meie õpetaja Sherokee, kes otsekohe rahvaga ühineb. Viimaks on kõik okei ning me asume peopaiga poole teele. Pidu toimub loengusaalis, algselt kavandatud õuepidu jääb kehva ilma tõttu ära.
     Saaliukse peal on ees soomlased, kes pritsivad iga sisseastujat veega ning viskavad rosette pähe. Otsime endile saalis kohad ning etendus võib alata. Sätin valmis fotoka, paljudel on filmikaamerad. Soomlased alustavad oma pantomiimi, näitlejad kujutavad inimesi, keda tänapäeva tavaelu on põhjalikult ruineerinud, ning kes otsivad olukorrast pääseteed. Selline teemakäsitlus on kõigi rahvuste ettekandeis läbivaks. Igaüks on selle omamoodi lahendanud. Sakslaste staar on kogukas vanahärra, kes mängib “lendtähte”. Ta “lendleb” kohale, riietatuna üleni valgesse ning tema habemesse on patsikesed põimitud.
Hispaanlased on oma esinemisel ehk kõige tulisemad. Neil on peale muude tegelaste, kelleks on loba ajav ajakirjanik, ränkraske kotiga koolitüdruk, spordihull ning telekahaige, ka “liputaja”, keda mängib Enrice. Tema action võetakse vastu eriti suurte naerupahvakutega. Viimasena esinevad eestlased. Kõik läheb väga vahvalt- esiplaanile tuigerdab valju lauluga Taaniel, tema järel tulevad kõik teised tegelased. Aplaus on vägev. Kõige lõpuks laulab meile pime Fernando Kolumbiast. Tema hääl lummab kõiki. Siis on kava läbi ning kõik siirduvad söögisaali poole, kus iga rahvus on katnud laua.
Kohale jõudes tuleb välja, et pipstükkide rohkusega oleme hiilanud kõige rohkem meie, eestlased. Taanieli töö! Kohe algavad aga arusaamatused, mis lõpevad päris häbiväärsel kombel. Nimelt püüab üks agar soome noormees Taanielile selgeks teha, et kaasatoodud veini pole söögisaalis lubatud juua. See aga on juba päris norimine! Põhjus on ilmselt selles, et joogid (ja soovitatavalt ka söögid) tuleb baarist osta. Sommid muretsevad muidugi oma baari käibe pärast, mis peale eestlaste korraldatud toiduuputust õige kesiseks kipub jääma. Kõik teised rahvad nimelt ründavad juba agaralt meie lauakest. Taaniel on äkiline mees ja saab noormehe peale padutigedaks. Ta sõimab ja vannub, ning tema vihast võib ka aru saada, sest on ju tõesti palju vaeva nähtud. Kompromisslahendusena võtame oma plasttopsikud ja lahendame need väljaspool saali. Pärast läheme küll sisse tagasi, kuid midagi huvitavat parasjagu toimumas ei ole. Õues valab ladinal vihma kui me oma majakesse tagasi läheme.
Eelviimane päev. Hommikul on nii mõnelgi hirmus väsimus kallal ( pärastpoole oli siiski peoks läinud). Riina magab meie juures üleval ja ei tõuse isegi lõunasöögiks. Urmas Lest on omadega päris läbi. Loengule tulijaid neist ei ole. Õhtul, pärast loengut läheme Marianniga erakeskuse juures olevale spordirajale. Selle nimi on Ketunlenkki, mis tähendab rebaserada. Puust käpajäljed viivad ühest turnimis- ja ronimisrajatisest teiseni. Mõni näib päris akrobaadile mõeldud olevat. Saledat Marianni ei kohuta miski, kuid minul, spordivõõral inimesel, võtab küll selja märjaks. Pingutus tasub end igati ära, sest mõne rajatise otsast avaneb imeilus vaatepilt ümbritsevale tundramaastikule. Pärast jalutame veel metsas ringi ning juhtume nägema metsikuid porosid. Nad lasevad endale päris ligi ning ma kahetsen et mul midagi suupärast kaasas pole. Käime ka all järve ääres, mis on igast küljest kaljumägedega piiratud. Järve ääres on saun. Vaprad saunalised tulevad parasjagu leiliruumist ning hüppavad karmauhti vette, milles ujuvad jäätükid. Prrr! Läheme tuppa, seal käib parasjagu kõva möll. Varsti minnakse mäe otsa kohaliku püstkoja juurde seminari lõppu tähistama.
Viimane päev. Hommikusöök ning asjade kokkupakkimine. Varsti peaks kohale jõudma ka meie reisiseltskond. Juba nad tulevadki suure mürinaga uksest sisse. Kuidas oli? Vägev oli! Käidi viies vaatamisväärses kohas, sealhulgas planetaariumis ning šamaanimuuseumis. Loodusesõbrast Tiidul leidub seljakotis vähemalt viit erinevat sorti Norra linnupesi ning tal on rongasuled juustes, mispeale teda rongaisaks kutsuma hakatakse.
Juba ongi käes lahkumise aeg. Neli päeva on kuidagi märkamatult otsa saanud.
Meid tulevad saatma Sherokee ning Leopoldo. Leopoldo on noor mees, musta lokkis juuksepahmaka ning samasuguse habemega. Räägitakse, et oma kodumaal elab ta koopas. Tõepoolest, ei ole puudust huvitavatest inimestest! Sherokee ning koopaelanikust Leopoldo kallistavad kõiki hüvastijätuks ning soovivad head päralejõudmist.

KOJU! Sõit kodu poole läheb lahti. Taaniel toob lagedale endatehtud õlle, mida ta ise kontoriõlleks kutsub. See olla tal algusest lõpuni kontoris tehtud. Õlu on O.K. ning teeb rahva rõõmsaks. Teel põikame läbi Inaris asuvast suveniiripoest, kust ostame poronaha ja kütikaabu. Nüüd on suveniirid käes ja süda rahul! Tahan osta ka lambanahkset vesti, kuid raha, kuramus, saab otsa. Õnnetul Lestal õnnestub jälle bussist maha jääda. Oleme juba oma kümme kilomeetrit kaugemal kui seda märkame ja otsa ümber pöörame.
Edasine tee kulgeb ilma viperusteta. Peatume veel polaarjoonel enne Rovaniemit, Jõuluvanakülas. Kell on juba seitse õhtul ja Jõuluvana kahjuks ära läinud. Taaniel- Šamaaniel, Tiit ja Tõnu haaravad oma trummid ning teevad kõva mürgli. Tiit lööb oma trummi lõhki ning kaotab tantsides pooled rongasuled, kuid tema head meeleolu see ei riku.
Pikk sõit läheb jälle lahti. Enam me peatusi ei tee vaid sõidame terve öö. Hommikul oleme juba Jyväskylä lähistel ning päikese tõustes on sooja oma 20 kraadi. Meil aga on kõigil alles talveriided seljas. Bensiinijaamas, kus me peatuse teeme, vaatavad kohalikud meid päris korraliku imestusega. End veidike korda seadnud ja õhemad riided selga pannud, jätkame teekonda Helsingi poole.
Helsingi sadam. Tagasisõit toimub vana hea “Fantaasiaga”. Merel jääme äikesetormi kätte. Ema ja mina istume parasjagu restos ja sööme, kui laev kõikuma hakkab. Ilm läheb ümberringi päris pimedaks. Õnneks ei jää keegi merehaigeks! Tallinna jõudes tervitab meid taas õhtupäike.
Pärast passikontrolli koguneme kõik oma bussi juurde ning võtame kodinaid maha. Pärast Taanieli karukaisutust ning hüvastijättu sõpradega siirdume auto poole, millega mu vend on meile vastu tulnud. Viimased 120 kilomeetrit lahutavad veel kodusest Pärnu linnast.
Nii! Nüüd on seal siis käidud! Kullaotsijate, igavese päikese ning põhjapõtrade maal, külmal, kaljusel, kuid kauni loodusega Põhjamaal.

Tänan kogu südamest meie reisi korraldajat Taaniel-Samaanieli, tublit bussijuhti Andrust, peakokk Silvit, reiki- meister Tõnu ning kogu meie toredat ning südamlikku reisiseltskonda!

3- 11. juuni 1998.a.

Pärnu- Tallinn- Helsingi- Kemi- Põhjapolaarjoon- Alta- Hammerfest- Karasjok- Inari- Rovaniemi- Jyväskylä- Helsingi- Tallinn- Pärnu.