Saateks
Kes tahab saada mingit ülevaadet Lätist, see ei peaks ehk seda lugema hakkamagi. Siin on mõtted, mis mul tulid reisil olles ning need on kirja pandud suuresti muutmata kujul ja hetke ajel. Võib olla teen siin nalja, võib olla räägin tõsiselt - see on igaühe enda otsustada, aga kindlasti ei pürgi ma selle kirjatööga kuhugi. Tahan vaid edasi anda mõtteid ja muljeid. Kui see tundub kellelegi laialivalguv ja teemast kõrvalekalduv, siis see pole minu asi. Tegelikult on siia veel mõeldud rohke pildimaterjal, mida kahjuks veel pole.
Esimesed muljed
Lõpuks jõudsime õnnelikult piiripunkti, kuigi tee oli kruusane, pikk ja vaevanõudev. Piiril ei paistnud eestlasi üldse huvitavat, et nende riigi kodanikud tahavad emigreeruda lõunamaale. Läti piirivalvur viitsis isegi putkast välja tulla. Tõkkepuu oli esialgsel vaatlemisel pisike, aga see-eest motoriseeritud, kuid piirivalvur tõstis selle käsitsi üles!
Läti sõiduteed olid kaunis korrast ära, võrreldavad endise Tartu-Viljandi maanteega. Paljud teed olid sirged ja igavad - kui augud välja arvata.
Ööbimiskoha otsinguil sõitsime Valmierast läbi. Algul pidime jääma Koiva äärde, aga seal oleks meie koormaloomad kinni jäänud. Edasi liikudes leidsime puhkepaiga - silt nägi selline välja nagu Eestiski. Tsiteerides legendaarset multifilmi “Tsaar Saltaani”: “kasvab kuusk ja kuuse juurel ... lavats, mitte orav”. Seejärel sõitsime 1 km paremale, aga ei midagi. Keerasime siis tagasi, et tee äärde jääda - mingi porine plats oli kohe tee kõrval. Tagasi jõudes avastasin, et puhkepaigale viiv tee pole mitte suure maanteega risti, vaid peaaegu paralleelselt. Parkimisplatsilt maanteele oli 2 m! Kena.
Õnneks öösel metsloomad meid ei rünnanud. Hommikul avastasime, et puhkealal pole prügikasti ega ka wc-d, mida olen harjunud Eestis nägema. Platsiäärne ala oli (vist) pärismaalaste poolt ühtlaselt vägijoogipudelite ja söögijääkidega üle külvatud.
Edasi sõites “avastasime” raudtee. Ja Cěsisesse minnes (umbes 25 km) sõitsime sellest 10 korda küll üle, kui mitte rohkem. Tekkis tunne, et terve Läti on kaetud raudteevõrgustikuga tihedamalt kui internetiga.
Ja veel, teede ääres oli tohutult õunapuid. Toots poleks Teelelt pidanud noori istikuid võtmagi. Piisanuks ühest tiirust Lätti ja kogu aed oleks juba täies elujõus puid täis.
Cěsis
Seal näis puuduvat kolm asja – asotsiaalid ehk parmud, ketsid ja roolikate. Viimast tahtis meie loomaajaja pärast seda kui oli avastanud, et Läti õhk on happeline ja rool määrib käsi. Nägime turgu ja mina, kui keskmise mälupuudega inimene, kes oli unustanud saapad maha, mõtlesin, et ostan ketsid. Aga mida pole, seda ei saa ka osta.
Muidu oli linn ilus ja puhas. Pargid olid hästi hoolitsetud, aga tavalisi vaatamisväärsusi - parme, mida meil alati kohtab, siin ei märganud. On nad kontsentratsiooni laagritesse saadetud või lausa tapetud? Imelik maa.
Siis võtsime suuna Araišule (Araišile) - ehk on seal vähe rohkem kultuuri. Kuuldavasti pidid mingid vanad puust onnid soosaarel olema. Polnud veel linnast väljagi jõudnud ja teele jäi... Loomulikult raudtee! Ja üks asi, millele tuleks seoses sellega tähelepanu juhtida, on ülesõidud. Kui su loomal on valuvelg all ja sõidad raudteest üle, siis võta parem kohe hoog maha. Muidu võid sujuva sõidu ja ümmarguste ratastega hüvasti jätta.
Olime jõudnud metsikusse loodusesse. Siin näis käivat “Jääaeg 3” võtted - orav oli juba kohal ja proovis sõiduteel meie koormalooma rünnata.
Araiši
Seal siis tutvusime kohaliku elamuehituskultuuriga. Võtsin kohe üle kinnisvaraturu ja hakkasin maju müüma. Näited saad siit.
Ilus paikkond muidu, aga iga viimsegi asja eest sooviti raha saada. Näiteks koormalooma hoiule jätmise eest taheti 0,5 raha, jalutuskäigu eest 2 raha. Ainult pildistamine oli tasuta. Seal oli isegi prügikaste, aga täiesti unarusse jäetud. Suured, täis ja haisvad prügikastid seisid piletiputka kõrval.
Siis muutus kere heledaks – oli vaja otsida plats, kus saaks omaette einet võtta. Aga kus sa siis sellega, et omaette! Jõudsime tiheda liiklusega loomateele ja leidsime pärismaalastest loomaajajate söögikoha. Kena eine iseenesest, aga pooled salatiks kasutatavad juurviljad olid vist korduskasutusel - niivõrd kuivanud olid. Eks nad lasid juurikad vee alt läbi ja siis jälle uuele taldrikule. Mina isiklikult sõin küll kõik ära - ma ei tahtnud, et keegi saaks mu söömata porgandi pealt profiiti.
Veel peab mainima, et kohalikud ei armasta võõrkeeli. Meil on ju levinud söögikohtades menüü inglise, soome ja ka vene keeles. Aga söök oli muidu hea ja praad normaalse suurusega. Nägin ka prügikaste ja seekord isegi tühjasid!
Istusin laste mänguväljakul tillukese laua taga, tillukesel pingil. Minu kõrval oli tilluke prügikast ja selle peal konide kustutamiseks mõeldud kauss. Huvitav, kui levinud on siin suitsetamine laste seas? Igatahes oli seal kausis mitu koni.
(Tundub, et prügikastid on veel pikemat aega minu jututeemaks, kuna esimese hommiku meenutused ei taha peast lahkuda).
Seal oli ka laste peale kenasti mõeldud, mitte nagu meie imperialistlikus riigis. Näiteks, kiiged olid korralikult laagrite peal, mitte ei olnud lihtsalt mingi telg hästikuluvas materjalis auku kulutamas.
Ka tundus, et olin just olnud tunnistajaks kohaliku allmaailma tegemistele: tädi võttis tolle sama söögikoha tagaaknast vastu kaks ämbrit (supp?!). Ei läinud küll juurde uurima (pagan neid pärismaalasi teab), aga mis see ilmselt muud oli kui supp. Huvitav, kellele see läheb? Vastupanuliikumisele metsas? Või andegraundis olevatele revolutsionääride supikööki?
Kahjuks polnud sellel söögikohal nime.
Sigulda
Mina arvan, et Lätis on mingi jama teeviitadega. Otsisime infopunkti ja nägime, et viit näitab sinnani 0,3 km. Sõitsime siis selle järgi ja jõudsime kesklinna. Seal näitas järgmine viit hoopis teises suunas jälle 0,3 km. Mängi nagu noolemängu mööda linna. Igatahes, lõpuks jõudsime õigesse kohta. Ning ikka ja jälle: "On maid mailman tuhandit ja rahvit mitmit miljunit, üits ainus läti kiil...". On siis nii palju tahetud mõni sõna muus keeles kirja panna?!
Järgnevateks märksõnadeks: köisraudtee ja banaaniautod.
Keegi meie seltskonnast arvas, et “lahe kui köisraudtee nii lähedal on”. Sest Alpidesse minemiseks pole ju raha ega ka mõtetki minna. Lund on ju siinmailgi ja suuski leiab kah. Ja ainult köisraudtee pärast Alpidesse sõita oleks ka puhas jaburus.
Julgemad persoonid said alla sõita mingite kollaste banaaniautodega. Mina aga ei tahtnud raha raisata (sosinal: tegelikult oleks natuke jube ka olnud, aga ärge teistele öelge). Vaadata sealt mäe otsast tegelikult polegi suurt midagi, ainult jupp Koiva jõge paistab. Ja see mägi oli kohutavalt kõrge. Siguldast me keppi ei saanudki.
Turaida
Koivast üle sõites nägime mingit lossi ja muidugi kohe tekkis vajadus minna vabastama aadlipreilisid, kes kindlasti seal lossis vangis on. Jõe teisel kaldal selgus, et keppi saab hoopis sealt. Mina ei tahtnud, aga osadele meeldis see väga. Kõige parema kepi sai meie tagasihoidliku grupi kõige noorem liige (3 a.).
Nägime tasulise parkimise märki. Seal oli küll parkimisautomaadi pilt, aga automaati ennast polnud kusagil ning juhatusi polnud ka kusagil kirjas. Siis nägime neoonrohelise vestiga naisterahvast, kes lehvitas oranžide piletitega, mida ma olin mõnel koormaloomal märganud. Tuli välja, et tema ongi parkimisautomaat ning ta oskas isegi mõne sõna eesti keelt (!). Kui me poleks seda tädi leidnud, siis ilmselt oleks meil 60 senti alles jäänud, sest kontrolöre ma küll ei näinud. See-eest nägime suurel hulgal kaasmaalasi.
Loss oli vägev, aga kahjuks aadlipreilisid kuskil näha ei olnud. Ma poleks arvanud, et lätlased on meist paremad ja restaureerivad oma ennemuistsete rõhujate maja ning veel ülistavad neid enneolematu uhkusega. Lossis oli ka muuseum mitmete sissekäikude ja korrustega. Ja muidugi küsiti selle kõige eest jälle raha. On ikka inimesed! Siinkandis on vist üldse kõige tavalisem pileti hind 2 raha. Õnneks pidime ainult väravast sisenemise eest raha maksma. Kõikidesse teistesse kohtadesse saime tasuta sisse, välja arvatud üks suur torn.
Isegi sellisesse suurest ilmast ära lõigatud paika on tsiviliseeritud maailm oma jälje jätnud - nägin õdesid anorektikuid. Muidugi kui arvestada, et see on selline hüljatud paik, siis võib ka olla, et vanemad ei ole neile üldse süüa andnud...
Üldised vahemärkused:
Paistab, et väga kerge on panna välja silte "Teetööd" ja "Kiirusepiirang", kui tee on lihtsalt korrast ära. Samas pole töödest enestest mingit märki. Nii on olnud mitmes kohas.
Andke andeks! Ühes kohas isegi tööd käisid, aga see on ka Via Baltica.
Saulkrastis nägin esimesi parme. Paistsid Viljandi Kunnarite sugulased olevat.
Ma pole näinud siin ühtegi kihutajat. Paar tükki küll sõitsid 30-ses alas meist mööda, aga see pole päris see.
Avastasime ka, et teatava summa eest on võimalik poest hankida eesti keelsete kirjadega jäätist ja jääteed. Pudelil eesti pant ka ja puha.
KUMMALINE JUHTUM LÄTI MERE ÄÄRES
Otsisime tükk aega kohta, kuhu telk püsti panna. Enda meelest leidsime suhteliselt kõrvalise koha ja ajasimegi koormalooma puude alla. Jõudsin just oma telgi lahti rullida, kui kusagilt ilmus välja hõbehall jeep. Kõrvalistuja tegi meie koormaloomast pilti ja leelotas midagi omas keeles. Meie loomaajaja tahtis teada milles asi, aga jeep tagurdas kohe minema ja tõmbas tuld. Ideid tekkis mitmeid, et miks jne, aga vastust me ei saagi teada. Minu arvamus sellest maast ja rahvast, mida me näeme veel mõne päeva, langes tubli paar pügalat.
Edasi läksime kämpingusse, sest sinna “kõrvalisse” kohta jääda me enam ei riskinud. Seal taheti saada looma eest 2 ja inimese eest 3 raha. Hea, et lapse eest ei pidanud maksma. Siin on vähemalt seinal inglise keelne hinnakiri, kuigi perenaine rääkis hoopis vene ja saksa keelt.
Öösel oli meie “meelt lahutamas” äiksetorm. Hommikul pidasime nõu, et kas ikka tohib siin oma süüa teha. Võtsin oma samkompunn pliidi ja hakkasime vett keetma. Söögitegemise käigus lahendasin meid juba iidsetest aegadest peale painanud küsimuse: kust tulevad meie kööki äädikakärbsed. Tõestatult võin väita, et Lätist. Lihtsalt vett keetes tuli neid potti umbes 10. Ja kohe, kui ma olin kohvile selja keeranud, olid umbes samapalju tassi kallal ja üritasid seda võsa vahele vedada. Mystery is solved.
Tulime just merest - soovitan soojalt minna. Salukrastist 5 km põhja poole ja mere poole keerata ongi meie kämping. Suur tuul oli, aga oodatud üheksandat lainet ei tulnudki.
Jälle prügist:
Vähe sellest, et prügikaste on vähe. Sõitsime just Suurele maanteele ja keegi oli jätnud pudelikoti bussipeatuse posti kõrvale. Uurima ei läinud, aga seal võis ka muud prahti olla. Ei oska midagi arvata. Eile oli keegi näinud tervet kottide virna ja samamoodi bussipeatuse posti kõrval... Äkki on neil nii korraldatud prügiring?
Liiklusest:
Kummaline komme on siin moodustada kahest sõidureast sujuvalt neli. Nagu naksti!
Riia
Otsisime motomuuseumi. Kuna Riias silte üleval ei ole, siis pidime kaks korda teed küsima, et kuhugi karup...sse sõita. Linnaosa nägi välja nagu täpselt nagu Lasnamägi. Ühest bensukast saime juhiseid ja nii jõudsimegi lõpuks kohale. Üllatus - siin on pileti hind ainult 1 raha.
Loomaaed. Sõbralik nõuanne - ostke endale alati linnakaart kui siin varem käinud pole. Soovitavalt hästi suur, kus oleksid kõik tänavanimed peal. Pärast seda kui olime juba mitmendat korda igalt poolt valesti ära pööranud ja ennast kadunuks lugenud, laiutas meie ees suur silt: Loomaaed. Ju me siis ise oma sisemise jõuga leidsime selle üles. Keeruline linn on see Riia. Kuskil lähedal parkida küll ei saanud. Märkidest ei saa siin kah aru - "Peatumiskeeld" võib tähendada seda, et terve tänava äär on täis pargitud. Kummaline!
Kurat võtku neid tänavanimedeta kaarte ja lätlasi, kes on pärast kaardi väljaandmist mitmeid tänavaid juurde teinud, nii et nende loendamisest pole ka kasu. Jälle oleme eksinud.
Lõpuks jõudsime ikka õigesse kohta, aga siin on nüüd ummik, ummik, ummik... Tallinn on selle kõrval poisike. Aga samas, ummikus näeb huvitavaid asju – isegi Riias on oma Tallinn.
Jõudsime eile tundmatusse kohta. Oma eesmärgist peaaegu 15 km edasi. Aga mis sest ikka. Enam ei julgenud omapead randa ronida. Leidsime mingi kämpingu, mis oli odavam kui eelmine ööbimiskoht. Hommikul teatas meie loomaajaja, et oli öösel avastanud välipeldiku juures lademetes kärbsevaklu. Nõrganärvilised - hoidke Tǔja-st eemale.
Aga siin olime peaaegu jälle mere ääres - plaaž oli 3-4 meetrit allpool. Tekkis mõte, et telgi oleks võinud panna kalda äärde, uksega mere poole. Siis oleks olnud hommikul hea värske äratus. Masohhism?
Meie kõige noorem reisukaaslane on meid pidevalt terroriseerinud: eile peksis meid kepiga, täna tahtis mõnda lahti riietada. Õnneks pole tal eriti palju jõudu, nii et suudame veel natuke vastu panna.
Veel üks imelik juhtum, millele meie kui kinnised eestlased, vastu ei julgenud vaielda. Eelmine õhtu öeldi meile, et maksta võime hommikul. Olime kokku liitnud 5 raha, aga hommikul küsiti vaid 3. Sitta kah! Ja mis kõige parem - sain aru, et me oleks selle raha eest võinud jääda kuni järgmise hommikuni! Aga kahjuks polnud meil aega.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et Tǔja on väga mõistlik koht ning inimesed, kes armastavad rahu ja vaikust, võiks just sinna minna. Hommikul avastasime suure sildi, millel olid mahatõmmatud kõlarid ehk siis vali muusika oli keelatud. Meie küll õhtul natuke oma raadiot näppisime, aga heli päris põhja ei keeranud ning keegi ei tulnud midagi ütlema kah. Mulle meeldis see koht.
Münnchauseni maja ja mets
Vot see vend oleks mulle küll meeldinud. Me arvasime, et Münnchausen on väljamõeldud tegelane, aga võta näpust. Selline mees oli täitsa olemas ja rääkis kõrtsis sõpradele igasugust jama kokku. Ta olla olnud kahe kirjanikuhärra peale väga vihane, et nad tema jutud kirja pannud ja terves Euroopas valetajaks tembeldanud. Münnchausenit ollagi kutsutud Parun Valetajaks. Tal oli ikka eriliselt helge mõtlemine ja suur kujutlusvõime, et selliseid jutte välja suutis mõelda.
Maja teisel korrusel olid vahakujud mingitest lätlastele tähtsatest tegelastest nagu Raimons Pauls ja Karl Gustav.
Minge metsa! Seal on lahe, eriti kui ilm on palav. Temaatiline metsarada ootab külalisi.
Maja ees oli pisike auto. Ma tahtsin sinna püsiekspositsiooniks jääda, aga teised ei lasknud. Mõtlesin, et elangi seal autos ja palun almust. Eks muuseumi töötajad oleks ka vahest süüa andnud ja... Ma oleks ju nagu kohalik tola, vaatamisväärsus ja lisaväärtus olnud, aga jah - teised viisid mind jõuga ära.
Kokkuvõtteks
Läti on kummaline maa. WC-d ei maksa peaaegu kusagil raha, mis on hea. Samas pole prügikaste. Mõnes kohas on need küll olemas, aga samas on pingitagune uppumas konidesse. Lätlased oskavad oma vaatamisväärsused teha atraktiivseks. Leidsime ka, et lõunanaabrid on oma rahakulutamisega palju mõistlikumad kui meie - nad tuunivad maju, mitte autosid. Majad olid neil tõesti väga ilusad. Olen meie maal näinud hüti ees seismas ka väga kallist autot. Lätis oli näha enamaltjaolt vanemat sorti autosid. Ja vene autosid liigub seal ikka tunduvalt rohkem ringi kui meil. Teed on neil korrast ära, sest kogu jõud on vist koondatud Via Balticale, mida siis ka tõeliselt ehitatakse.
Hommikul hotellitoas ärgates tervitab meid seinal roomav sisalik ja kohe meenub, millisel eksootilisel maal viibime. Seekord joome hommikuteed ja -kohvi hotelli teise korruse söögitoas, kus lahtistest akendest avaneb oivaline vaade otse lainetest vahusele merele. Mööda mereäärset teed kõnnivad inimesed ja sõidavad üksikud riksad. Kohe siinsamas on ka väike palvemaja, kus järjekord, sest vaid üks inimene saab korraga palvetama minna. Laual seisavad suured vaasid kunstroosidega. Plekilisele laudlinale ilmuvad pea ka banaanivaagen ja pannkoogitaldrik. Hommik missugune!
Mu mehe suureks sooviks on siin koos kohalikega kala püüda ja see saab ka teoks. Lähme mõne meetri kaugusel asuvasse liivaranda, kaasas kivi ümber mähitud tamiil. Kalur näitab ette, kuidas sööta lainetesse heita ja siis tuleb lihtsalt aegajalt tamiili sikutada ja saaki oodata. Ranna ääres paiknevad kohalike onnikesed ehk elamud, kus kasutatakse WC-na seda sama rannaliiva: kaevatakse lihtsalt väike auguke ja aetakse see siis pärast asjatoimetust kinni, aga mitte alati. Peab ikka hoolega vaatama, et mitte sita sisse astuda. Siiri proovib ka kalaõnne ja kohe näkkab kaks värviliste uimedega kalakest korraga. Kohalikud matavad need kalad ruttu liiva alla (- ei tea millisesse auku) ja lõpuks saab ka mu mees kalamehe uhkust tunda ning oma väikese saagi suurtest hiidlainetest välja tõmmata. Paadiga pole nende lainete tõttu merele minek lubatud. Järsku tuleb meile kaela suur vihmavalang. Me Lauriga jõuame poolkuivana hotelli tagasi. Kalapüügi eest maksame natuke raha ka, ostame ühelt rändkaubitsejalt paar maastikupilti mälestuseks ja tellime riksa, et bussijaama sõita. Sellise paduvihmaga pole hetkel siin linnas enam midagi teha, aga me ei kahetse, et peatusime paigas, kus turiste massiliselt ei voori.
Paaritunnine bussisõit Allepeysse osutub parajaks katsumuseks, kuigi nelja peale kulub selleks raha vaid umbes 30 eesti krooni. Mina pean istuma kahe india naise vahel ja selg väsib hirmsasti ära. On umbne ja palav ning paljud reisijad seisavad püsti. Ühes peatuses siseneb ema röökiv laps süles, aga tükk aega ei paku talle keegi istet. Bussist väljudes sajab ikka veel. Üks noor poiss näitab bussijaama varju all meile agaralt oma bossi hotelli pilte. Tundub ilus ja mõnus paik olema, otsustame riksaga kohapeale vaatama sõita. Nagu alati käib kauplemine, kas võetakse 4 reisijat ühte autosse või mitte ja nagu alati õnnestub meil tagaistmel üksteise otsas suurepäraselt sihtpunkti liikuda.
Hotell on väike ja hubane vanaaegne ehitis, meenutab koos oma siseõuedega mõisat. Võtame kaks kõrvutiasetsevat vaheuksega tuba koos dušširuumidega. Voodite kohal ripuvad siin sääsevõrgud. Hotellist saame tellida kohe järgmise päeva suureks ürituseks piletid ja ka paatmaja rendi koos meeskonnaga. Kuna linnas toimub aasta suurim üritus, siis hotellitoa hind on poole kallim, aga pole hullu.
Lähme kohe veel enne pimenemist linna peale jalutama, siiani polegi olnud võimalust perega omaette kohalikku elu-olu uurida. Ostame vihmavarju, mis näib hetkel väga vajalikuna, kuigi selleks päevaks on sadu juba lõppenud. Ometi õnnestub mul tänaval suurde lompi astuda ja end sopaseks teha. Prügikastides tuhnivad kitsed ja lehmad. Kõikjal vaid lärm, kummaline kaup ja igasugu india inimesed. Keegi vanamees haagib ennast meile sappa, me üritame temast mitte välja teha ja siis kui lõpuks teatab ta kurvalt: „Ma lähen nüüd oma koju”, hakkab mul millegipärast mehest kahju. Lehvitame sõbralikult.
Otsime tükk aega söögikohta ja lõpuks leiame sellise, kus vaid turistid istuvad. Kõrval lauas mees ja naine valmistuvad just hoolega söömiseks. Puhastavad salvrätikutega käed, joogipudelid ja söögiriistad. Isegi taldrikud nühivad nad üle. Meile meenuvad hotelli seljakotti mahajäänud „Pampersi” puhastuslapid. Tegelikult pingutasime üle ja tassisime neid liiga palju kaasa. Vähemalt Keralas on ka WC paber turistidele täiesti olemas. Kelner sokutab turistidele mitmekordse hinnaga värsket kala, millest rooga tahab valmistada. Meie keeldume, sest menüüs on valik piisavalt suur ja hinnad odavad. Tellime kala ja kana ja nuudleid ja riisi ja salatit ... nii nagu ikka õhtuti. India valget sooja leiba „naani” või „rotat” palume tuua teist kordagi.
Võtame jälle riksa, et sõita meie hotelli, kus istuvad ühes söögitoas kõik külastajad täna koos ja võivad tellida omale nii süüa kui ka juua., isegi kokteile. Meie lepime värske mahla ja õllega. Tore on sedasi taas eurooplaste seltsis, kuigi me kellegagi otseselt ei suhtle, ainult tervitame. Mind haarab väsimus, teised jäävad siseõuele hotellitöötajatega mängima mingit nipsutamise mängu, mis sarnaneb koroonale. Tore, et saame selles koduselt hubases hotellis olla veel järgmisegi öö.
Hommikul on mõnus ärgata teadmisega, et ei pea kuhugi kiirustama. Hotelli tube võime kasutada poole neljani päeval (st 24 tundi). Kuna Siiri otsustab hommikusöögi sisse magada, siis lähme restorani kolmekesi. Soojade tundmatute toitude valik on piisavalt suur, aga midagi eriti maitsvat me küll ei avasta. Lauda tuuakse piimaga kohv ja tee, mis tuletab meelde, et oleme kodust kaugel. Röstisai on ainus tuttav toit ja puuviljad magustoiduks maitsevad väga hästi. Pisikesi banaane lähme veel teist kordagi võtma.
Hotelli administraatoritelt tellime omale auto koos juhiga, et võiks minna linna avastama. Taas saab tunda end konditsioneeriga mugavas sõiduautos valge inimesena. Ilm on päikesepaisteline ja kuumus täiesti talutav. Esiteks sõidame vaatama Kerala pealinna uhkemat 500 aasta vanust Sri Padmanabhaswamy templit, mida kaunistavad tuhanded kujukesed. Kohalikele oli tempel avatud, meie lepime siseõuel jalutamisega. Erksates toonides sarides naised mõjuvad siin kuidagi värskelt ja eriti indialikult. Autojuht pakub meile edasi sõites ja laiale jõele osutades, et kas me ei tahaks paadiga siia sõitma minna. Loobume.
Järgmine peatus kestab ligi paar tundi. Tutvume pargiga (pilet 10 ruupiat), kus väikeste tiikide ja lillede-puude-põõsaste keskel naudime lõunamaist loodust. Tiigi kaldal jalutab hanekari, heinamaal sööb rohtu valge lehm ja hobused on valmis meid oma seljas sõidutama. Õigemini küll hobuste omanikud pakuvad meile korduvalt sellist teenust. Hetkel tundub india hobuse seljas ratsutamine väga mõttetuna, hoopis sobilikum loom selleks oleks siin elevant. Isegi Lauri tõdeb, et park on ilus. Lapsed ostavad paar jäätist, raha küsitakse algul 10 ruupiat jäätise kohta, aga pärast võetakse 15, sellist asja tuleb võtta kui loomulikku nähtust. Teeme veel mõned pildid suurte kujude taustal enne, kui lahkume. Mul mees ei saa aru, miks neil naiste kujud igal pool alasti, kui ise käivad palavaga pikkades sarides ringi. Ka mina tahan teada, mis tunne on kanda sari ja palun autojuhil järgmisena sõidutada meid poodi, kust saab sellist riietust osta. Kolmekorruselises kaubamajas käib paras rüselemine, sest indudest ostjaid on piisavalt palju. Suured riiulid on maast laeni täis saride komplekte, valime Siiriga kiiresti mõned välja ja palume müüjal näidata, kuidas neid kasutada. Kõigi eelduste kohaselt meesmüüja naist puudutada ei tohi ja seepärast jääb pikkade riidetükkide passitamine üsna pealiskaudseks. Üks müüja väljastab tšeki, teine võtab raha ja peale järjekorras seismist õnnestub kolmandalt mehelt kaup kätte saada.
Hotellis kutsume toatüdruku, et ta mulle ja Siirile sarid ümber keeraks. Toatüdrukule, kes sõnagi inglise keelt ei oska, näib see igati lõbus tegevus olevat. Vahepeal vaatab ta aga nõutult ringi ja otsib sahtlitest midagi, arvata võib, et kolmeosalised hilbud vajavad ka kinnitamiseks mingeid nõelu või klambreid. Õige pea omandame me india naisele sarnase välimuse. Anname kumbki toatüdrukule 10 ruupiat ja jääme imetlema oma uudset välimust: Siiri valges ja mina tumesinises saris. Mehed on juba hirmul: „Ega te nii ometi välja ei mõtle minna”. Siiri suudetakse ümber veenda, aga mind mitte. Väga mugav tundub olla ja peeglist vaadates sobib see kuldne riietusese mulle suurepäraselt. Koos kompsudega liigume raudteejaama poole, mis siin üsna lähedal. Selgub et rongi väljumiseni Kollamisse on aega üle tunni. Ostame piletid, perroonilt topsi piimakohvi ja suundume vagunisse, mis meenutab nats aega kaugest lapsepõlvest, mil mööda raudteed sai suveks vanaema juurde sõidetud. Tegelikult vist selliste rongide ja vagunite aega polegi Eestis olnud, aga kõigele vaatamata osutub see täitsa mugavaks liiklusvahendiks. Ruumi ja õhku jätkub, vaguni akendel (nagu paljudel bussidelgi) asendavad klaase trellid. Tunnikese siin oodata ja paar tundi sõita kannatab ära küll. Vähemalt saame sedasi u 70 km põhja suunas tagasi Mumbaile taas lähemale ja vaade aknast on igati huvitav: kenad looduspildid vaheldumisi ülerahvastatud asulatega.
Rongi peal tutvume u 40 aastase mehega, kes valdab piisavalt hästi inglise keelt, et mu tütrega terve tee vestelda. Mees peab inseneriametit ja sõidab Allupysse, et seal toimuvatel kanuusõidu võistlustel osaleda. Ka meil on plaan laupäevaks samasse kohta jõuda, aga enne veel tahame näha vahepeatusena paika nimega Kollam. Seepärast lükkame tagasi ka üritusele tasuta piletite pakkumise ega nõustu koos mehega edasi sõitma.Muide mees märgib muuseas ära, et mu sari olevat valesti ümber.
Rongilt perroonile astudes tunnen, et sari hakkab vajuma ja jalad takerduvad riietesse. veel paar sammu ja mu tütar karjatab: "Issand, ema!". Kindlasti on see pilt üsna jube, mil mu punased aluspüksid keset perrooni sari alt paistma hakkavad, istun ruttu pingile. Meie meessugu on ammu piinlikkust tundes meist kaugemale jooksnud. Meie Siiriga aga istume pingil ja naerame kõhtu kinni hoides. Kuidagi saan selle sari ikka endale uuesti korralikumalt ümber.
Kollam osutub väga meeldivaks linnakeseks. Saame vastu õhtut omale odavad, kuid korralikud hotellitod ja seekord asub meie ööbimispaik mere ääres. Võtame riksa ja palume end viia kalasadamasse. Õige pea näeme ehtsat kaluriküla: väikesed erksavärvilised paadid mere ääres ja nats eemal pisikesed elamud kahel pool kitsast tänavat, mida mööda riksajuht tuudutades sõidab. Inimesed naeratavad ja lehvitavad meile, tänava lõpus peatume kõrge majaka juures.
Edasi sõidame suuremasse kalasadamasse, mille territooriumile pääsemiseks tuleb maksta nii inimeste kui ka fotoaparaadi pealt, kuigi on pildistamiseks juba liiga pime. Uudistame püütud kalu, mis jääga segatult suurtes kastides ja korvides transporti ootab. Mu mees saab kohalike traalpaadi meestega ka kuidagi jutule, kuigi kümnest mehest oskab vaid üks mõnd ingliskeelset sõna, aga üks-teisest ikka aru saadakse ja näidatakse lahkelt ka paati seest poolt. Selgub, et sellise paadiga sõidetakse mitmeks päevaks ja ööks kalale. Küsimisele, et kus mehed öösel puhkavad, näidatakse tüürimehetagust paarimeetri pikkust ja meetri laiust lavatsit. Uskumatu, et sinna mitu meest korraga magama mahub. On juba nii pime, et silm seletab vaevalt tagasiteed, aga riksamees ootab truult meid sadama väravas.
Avaldame soovi veel enne hotelli jõudmist kuskil õhtust süüa ja autojuht valib mele selleks pererestorani, kus meid väga viisakalt teenindatakse. Isegi sääsepeletamise küünlad pannakse laua juures põlema. Elamusterohke päev, mis tõestas, et sari kandmine polegi lihtne, on nüüd selja taga.
Mumbais astume lennukitrepist alla ja tunneme end nagu aurusaunas. Jaama eest valime omale ühe kolmerattalise riksa, kaupleme hinna 200-lt ruupialt 150-le, istume neljakesi tagaistmele ja sõidame kohalike lendude lennujaama. Vasakpoolne liiklus, kus kõik juhid igas minutis vähemalt kolm korda signaali annavad, et eessõitvale autole ennast teatavaks teha, on tõesti pöörane, aga samas väga lõbus. Kahe käega peab kõvasti kinni hoidma, et usteta sõidukist mitte välja lennata. Taksojuhil pole muidugi meile kahesajalisest rahast midagi tagasi anda, aga olgu peale.
Selgub, et lennuk Trivandrumisse väljub juba paari tunni pärast ja ka piletid kassas saadaval. Soov veel täna ookeani äärde jõuda näib igati reaalne ja lennuväli täiesti normaalne paik ootamiseks. Lend lükatakse küll paar korda edasi, aga lõunaks maandume suure Boeinguga Kerala pealinnas. Muide laskumisel avaneb tohutult ilus vaade: sinine ookean liivarandadega ja ererohelised palmisalud- maa nagu muinasjutus.
Riksajuhil palume end mõnda odavamasse hotelli sõidutada. 450 ruupiat maksvatest tubadest, mida meile näidatakse jookseme aga ruttu välja ja otsustame omal käel uut ööbimispaika otsida, kuigi meie taksojuht pakub korduvalt, et sõidutab meid ise edasi. Sammume seljakotid seljas mööda palavat ja räpast linna. Ületame silla, mille jalakäijate teel lamab inimene, keda me ei oska määratleda ei surnuks ega elavaks, sest päev hiljem lamab ta ikka liikumatult samas kohas, kuid üks jalg on vahepeal asendit muutnud. Kohati tungib ninna vänge hais. Kuigi Kerala piirkond on tänu viljakatele muldadele, kus riisi kasvatatakse, üks arenenumaid ja jõukamaid India paiku, riivab siin vaesus siiski silma. Enamus mehi kannab Keralas seelikuna ristkülikukujulisi riidetükke, millest saab vastavalt vajadusele keerata omale ümber lühema või pikema hilbu. Palavusega igal juhul praktiline riietusese.
Öömaja otsimine pole eriti meeldiv tegevus. Kuigi umbes iga kolmanda putka peal on silt: „Restoran & Hotel”, ei leia me peale räpaste söögitubade midagi. Ingliskeelse küsimuse peale, et kas teil on vaba ruumi, juhatatakse meid mingisse pimedasse urkasse, kus tahetakse süüa pakkuda. Mu 13-aastane poeg tõstab juba kisa: „Ema, kuhu Sa meid ometi tõid! Ma tahan kohe koju tagasi sõita!” Otsime edasi hotelli vaid korrusmajadest ja nendes tundub olukord normaalsem olema, teenindav personal oskab isegi inglise keelt, kuid paar korda saame vastuseks, et vabu tube ei ole. Umbes poole tunniga õnnestub meil siiski väga luksuslik öömaja omale leida, kus politsei ja uksehoidajad meid trepil tervitamas ja toapoiss liftis saatmas. Toa eest koos hommikusöögiga küsitakse siin küll 2000 ruupiat, aga elamine tundub igati luksuslik. Puhkame veidi ja tellime hotellist omale 400 ruupia eest paariks tunniks auto, mis sõidutaks meid veel täna India ookeani äärde. Auto on uus ja mugav ning juht sõbralik. Tunneme end tõesti igati hästi. Esimese peatuse teeb mees maalilise järve ääres, mida ümbritsevad palmid. Teeme mõned fotod ja sõidame edasi.
Pea lainetab meie ees ääretu sinine ookean. Lained on võimsad ja politsei peab vahti, et inimesed veteväljale liiga lähedale ei astuks. Pilved liiguvad madalalt ja kergelt hakkab juba hämarduma. Jalutame neljakesi mööda rannapromenaadi ja uudistame kalarestoranide menüüsid. Õige järsku algab tugev vihmasadu, pistame jooksu ja poolmärjana jõuame ühe väikese restorani laua taha istuma. Meid teenindatakse väga sõbralikult. Laurile tuuakse isegi käterätt juuste kuivatamiseks. Tellime mahla ja õlut, kala, kana ja kalmaare ning lisaks nii riisi kui ka kartuleid. Kõik peale vesiste ja magusate kartulite maitseb meile hästi. Isegi õlu nimega Kingfisher on minu arust täiesti joodav ja samanimelise linnukese pilt pudelisildil sümboliseerib armsasti seda maad, sest Kingfisherit (e jäälindu) kohtasime looduses järgnevatel päevadel tihti. Toitu tuuakse nii palju, et vaevu suudame ära süüa. Esimese õhtu puhul tuleb meil selle reisi suurim toiduarve: 1 010 ruupiat ja see on natuke üle 300 krooni Eesti rahas.
On juba üsna pime, laudadel põlevad laternad, kõrv kuulab india lauluviise ja vaevu seletab silm veel möllavaid laineid. Mõnus on istuda siin, kuid meid ootab taksojuht, et tagasi sõita. Eks eelmine lennukis veedetud öö annab end ka juba tunda ja ongi viimane aeg hotelli puhkama minna. Kahju, et meie hotell siin ookeani ääres ei asu, kus on nii võrratult ilus.Oo, ookean !
Saarte Kogule minek tuli ikkagi ootamatult. Ülejala. Sest äsjase laulu- ja tantsupeo muljed võtsid meeled ja enam lahti ei lasknud. Kuigi Manilaiule sõitmise aeg oli ammu teada. Ja seegi, et seal veest, tuletornidest, kalanudsest ja kultuurist räägitakse.
Unustasin õhtul "seina seest" raha võtta ja nii oli mul reisipäeva hommikul kaasas umbes sada krooni. See rahajutt on nõme. Ma tean. Aga taolised väheke abituks tegevad hetked tuletavad meelde, kuidas me oleme ajas muutunud. Kuidas me anname väikeste tükikeste kaupa käest oma elu ära. Mugavusest. Ei viitsi enam mõelda. Toimib ettekujutus, et elu meie mõttest sõltumata lihtsalt kulgeb. Ja muretseda või midagi plaanida polegi vaja.
Manilaiul käik tuletas meelde, et osad inimesed peavad väga tõsiselt merega arvestama. Vaid korra nädalas saab praami ja autoga üle vee, väikese paadiga muidugi sagedamini.
Hiiumaalt sõitsime neljakesi – Ene, Reet, Tõnu ja mina. Veidi enne kümmet olime Rohukülas ja poole kaheteiskümne paiku Munalaiu sadamas. Seal ootas palju inimesi – tuttavaid, vähem tuttavaid ja suisa võõraid. "Jõuab, küll jõuab," mõtlesin. Hiljem selgus, et kõigiga tuttavaks saada ei jõudnudki.
Munlaiu sadamahoone on üsna uus ehitus. Korralike kempsude ja kohvilõhnaga. Kuigi ühest ja selget sõiduplaani kiiruga leida ei õnnestunud. Võib olla see oli ka, kuid lisaks veel rohkelt igasugusu silte, mida kõiki lugeda polnud piisavalt aega, sest laevale tuli minna. Reedeti käib Manilaiule "Amalie". See on väike praam, mis ülejäänud aja Munalaiu ja Kihnu vahet sõidab. Või vähemasti on ta üks neist praamidest, millega Kihnule saab.
"Amalie" meeskond oli tilluke. See koosnes kaptenist, mehhaanikust ja kahest naismadrusest.
Mõni päev hiljem ütles Hiiumaa praami St.Ola kapten Tiit Jõgi, et naismadrused võivad tema meelest laeval olla küll. "Iseasi kaua nad jaksavad, " arvas ta.
Igatahes "Amalie" naismadrused täitsid oma ülesandeid ausalt. Vaevalt kümne minuti pärast sildusime Manilaiu sadamakail.
Manilaiu sadamahoone on puust kuuri moodi maja, millest umbes kolmandik on poolkinnine katusealune. Praami saabumist ootas sadamas kirjakandja, kelle jalgrattal uhkeldas Eesti Posti logo.
Meile oli vastu tulnud Riida talu peremees Tiit, kelle auto järelkärusse oma pakid upitasime. Sest edasi pidime minema jala. Ja üldsegi mitte sada meetrit, vaid vähemalt pooleteise või kahe kilomeetri jagu. Aga see oli mõnus minek.
Manilaid on pikk säär meres. Keskelt vahepeal väheke laiem, aga meri paistab külateele kogu aeg kätte. Puid on Manilaiul vähe. Õhtul saare vanemad naised rääkisid, et nad mäletavad aega, kui Manijal polnud veel puudekõrguseid puid, puhta lage oli.
Manilaiule tuldi elama alles 1933.aastal. Enamasti asuti ümber Kihnust. Eelmisel suvel rääkis Järsumäe Virve mulle, kuidas elu siis oli, kui tema Manilaiul elas. Virve sattus Manijale väikese tüdrukuna. Ta oli umbes kahene, kui vanemad saarele elama tulid. Kihnu läks Virve tagasi alles kaheksakümnendate keskel. Elmar Rand rääkis mulle järgmisel päeval, kuidas tema ja teised Manija mehed Virvet ja tema peret aitasid märtsikuus Kihnu kolida.
Maja, kus Virve elas, kuulub praegu filmimees Mark Soosaarele.
Kõndisime Enega kõrvuti mööda külatanumat ja ahmisime silmadega kõike, mida oskasime. Unistasime ka. Kuivatatud lestast ja värskest kartulist.
Manilaiu põllud on väikesed, madala maa peal. Mõnel aastal jääbki saak saamata, sest kartul tuleb maha panna hilja. Tihtilugu teeb külm taimedele liiga. Võib olla ei tee ka. Vähemasti sain ma asjast niiviisi aru, et põllupidamisega on võrdlemisi kehva.
Nägime paari-kolme kitse, hulgaliselt lambaid ja mägiveiseid. Kas kellelgi piimalehm ka on, seda ma ei taibanud kohe küsida. Ehk on.
Minu magamiskoht oli paadis koos kahe mõnusa Saaremaa naise Lii ja Valvega. Valve juhib Saaremaa kultuurielu ja Lii "vana turismikalana" õpetab nooremaid Kuressaare kolledžis.
Ene tuli meile paati külla. Vaatama kuidas on. Ja siis tuli veel üks mees, kes parasjagu mööda jalutas. Saaremaa naised tundsid teda hästi ja ma ei hakanud ennast tähtsaks tegema, et küsida täpselt kes või kust. Hiljem oli mul seepärast piinlik. Aga sel hetkel tundus aega küll olevat, et kõigiga rahulikult tuttavaks saada.
Mees tiris kotist välja kaks suitsuahvenat ja kuivatatud lesta. Natuke õlut oli meil ka. Kõik kokku sai korraga parim, mis võis üldse võimalik. Muhe nali ja mõnus tögamine käib neil puhkudel asja juurde.
Oleks ma vaid teadnud, et tegu oli Vahase saare mehe Arviga, oleksin teda ja tema kalu osanud rohkem imetleda ja hinnata. Sellest on tagantjärele kahju. Isegi Vahase kohta pidin pärast küsima, kus see saar asub. Abruka kõrval, meelde tuli.
Kui me olime end paati mõnusalt sissesedanud ja esimese peogi maha pidanud, tuli lõunasöögiaeg. Talu perenaine Ülle Tamm on kindlasti omaette Manija vaatamisväärsus. Sooja huumori ja vahetu, mõnusa suhtlemisega naine, kes fantastiliselt süüa teeb.
Ülle oli kunagi Manilaiul kooliõpetaja, siis töötas ajalehe juures fotograafina, aga praegu peab turismitalu ja toimetab valla lehte "Tõstamaa Tuuled". Võib olla oli lehe nimi ka kuidagi teisiti, aga kindlasti oli sellel üsna tuuline nimi.
Ülle oli teinud saarte sõpradele suppi. Sellist ühepajatoidu paksust, tummist oasuppi suitsulihaga, mis tõeliselt hästi maitses.
Mis Manilaiul edasi juhtus on mul üsna katkendlikult meeles. Sest soe tuul, soolane õhk ja igast äärest silmi trügiv päikesesillerdus merel nõudsid oma. Tuli tahtmine istuda vaikselt üksinda kuskil eemal. Ja püüda aimata, kuidas sellel saarel on. Elada ja üldse.
Ajakirjanik olla on neil kordadel väga vilets, kui südametahtmised segavad. Püüdsin lennupildi ja laulu järgi linde määrata. Lennus oli liike vähevõitu, peamiselt kajakad.
Kella kolme paiku toimus Eesti Saarte Kogu üldkogu pidulik avamine. Pidulikkusega muidugi keegi üle ei pingutanud. Ei pidanud ka. Tõstamaa vallavanem Toomas Rõhu tervitas tulijaid ja rääkis Manilaiust veidike pikemalt. 48 sissekirjutatut, neist veidi alla paarikümne ka talvel saarel. Ja üks kooli- ning üks lasteaialaps, kes iga päev Tõstamaal käivad. Kalurid ja väheke muud. Naised, kes mõistavad imelist käsitööd teha.
Siis räägiti veejuttu, sest väikesaartel on veeasjad korrast ära. Selleks, et veeproov õigeaegselt laborisse jõuaks, peaksid riigiametnikud saareelanikele vastu tulema. Vähemasti mõistvusega.
Kirjutasin vahepeal Tõllu ja Leigri loo, mille aines on rahvaluules ja majandusministri määruses. Viimane seab Hiiumaa ja Saaremaa ettevõtjad täbarasse olukorda ning teeb nende meele kurjaks. Lugu sai ropp. Senini pole keegi seda avaldada tahtnud. Aga mulle tundub, et omal moel on Tõllu ja Leigri kubernerile kalade viimise lugu olukorda väga täpselt kirjeldav. Mis sest, et hiiu nali mõnele alles kolmandal päeval kohale jõuab.
Ühel hetkel kõneles Laine Tarvis Saarte Naiste Kogu tegemistest. Nagu arvata võib, on nad toimekad ja tegusad. Eriti muidugi Laine. Ausat ka. Olen teda elus mitmel korral kohanud ja alati imetlenud saarlast temas - saare väärikat ja visa naist. Laine järjekindlus on see, mis mind puudutab. Kui olen oma tuhande ja ühe asjaga kimbus, siis vahel taban end, et mõtlen Lainele. Tema järjekindlusele.
Laine mapi vahel oli kiri "Kui tume veel kauaks ka...". Need on esimesed sõnad Juhan Liivi luuletusest. Laine osutas kirjale ja ütles: "Näed, siin on mul need saarte asjad."
Poolteist talve tagasi viisistasin sama luuletuse. Nutsin vihast, kui jäätee-alge suure laevaga läbi sõideti. Nördimus ja jõuetus said lauluks. Kas see just õige on, aga sel hetkel oli sedamoodi vaja.
Veel rääkisid Maret Pank ja Antti Karminen tuletornide projektist. Antti on suur Eesti sõber, kelle abiga väga paljud eestlased on Soomemaal koolitust saanud. Isegi mina.
Antti ütles, et parim turismitoode Eesti saartel on Hiiumaa tuletorniring, mida saab jalgrattaga läbi sõita.
Räägiti ka Väinamere kalanduse arengukava koostamisest. Sellest tahaks lähemalt lugeda, sest kalandus on ühelt poolt nii hell ja teiselt poolt nii tõsine asi.
Veel kõneldi hüljestest. Et Kihnu mehed neid küttida võiks. Tradistioonilisel moel ja natukene.
Siis läks Reet Manija rahvast meie hulka kutsuma. Nad kogunesid külakeskuses, mis asus kilomeeter eemal. Reet jäi üsna kauaks ära. Pärast selgus, et asja pärast. Ta pidi inimesi veenma.
Aga ühelt maalt nad tulid. Kõigil naistel kördid seljas. Seelikutriibud nagu elukirjas – punane, kollane, roheline ja must vaheldumisi. Nägin hetke, kui naised Manija ja Kihnu kördi triipe võrdlesid. Selline mitmete põlvede tarkus silmis.
Seda ilmselt Mart ei näinud. Hiljem läksime temaga üle saali vaidlema. Ennsoosaareliku suureestluse pärast. Võib olla on Mart tema kirjutisi suureestlusest lugenud, võib olla mitte. Minult võtab suureestluse jutt emotsionaalse tasakaalu. Koheselt. Ja hetkega.
Mardi meelest olid kõik kuidagi kurvavõitu. Selles oli tal muidugi õigus. Aga viriseda peab kah vahel saama, kergem hakkab.
Mart arvas, et ega saarte murrakute kadudes eestlased veel kuhugi ei kao.
Edasi ma täpselt ei mäleta. Igatahes sai jutt vali ja emotsionaalne. Hiljem oli mul piinlik. Ei, mitte öeldu tõttu, vaid seepärast, et ma seda vaiksel häälel ei teinud.
Kõik saalisolijad teadsid ju lahendust. Saarte inimeste erilisus ja esivanemate tarkus tuleb tõeks elada. Nii lihtne see ongi.
Vaatasin Kihnu Annelid ja Maret ning meel läks rõõmsaks. Nende sitkus, silmasära ja helge meel on esimesed, mis Kihnu kiituseks kõnelevad.
Muidugi on kõigil saartel oma riiklikku programmi vaja. 45-50 tuhat saarte elanikku väärivad seda, et meie erilisust arvestataks. Et "merega piiratud mõistus" hinnatud saaks. Esimesed 760 tuhat krooni on järgmise aasta riigieelarve projekti sisse kirjutatud. Jube vähe küll, aga algus on tehtud.
Siis tuli Imre mõttele Manilaiu laul kirjutada. Viisi ja esimese salmiga sai ta lihtsalt hakkama. Järgmiste salmidega pidi keegi jätkama. Kuidagi natuke rumalalt läks, aga proovisin seda laulu edasi teha.
Just nimelt proovisin. Sest meie turismitalu ainus valgus paistis kuur-saalist, kus üks noormees hakkas rahva rõõmuks laulma ja kortsu mängima. Pagesin õue, aga kaugemale akende alt ma minna ei saanud. Lugesin püüdlikult silpe ja kujutasin ette, et niimoodi ka asjast midagi välja tuleb. Ei tulnud. Läänemere lained ja need teised laulud tahtsid kaasa jorisemist.
Lootsin viimse hetkeni, et jõuan ära oodata, kuni pillimees lõpetab. Ei jõudnud. Pillimees mängis edasi ka siis, kui kõik magama läksid.
Lõpuks leidsin uue koha – katusealuse, kus päeval suppi sõime. Sirje ja Antti tulid juttu rääkima. Laua äärde jõudsid ka Kaia ja Kaarel, kes läks varsti ära. Kuskilt tuli Reima.
Lõpuks jutustasimegi kolmekesi Kaia ja Reimaga. Vahete-vahel käis peast läbi, et peaksin laulule sõnu tegema, aga ma ei raatsinud neile seda öelda. Saarte murded, Aino Kallas, orelid, oma saar ja palju muud tuli jutuks. Mõnus oli.
Kella viie ajal läksime magama. Pildistasin Manilaiu hommikut. Oleksin tahtnud kõndima minna, aga kujutlem, et järgmisel hommikul tuleb tõsiselt tööd teha, sundis paati.
Kell 7.58 tegin silmad lahti. Mulle tundus, et keegi küsib lauluteksti, mida ikka veel polnud. Hakkasin uuesti silpe lugema ja sõnu kirjutama. Pärast Imrega kohendasime.
Saarte kogu pidas hommikul aastakoosolekut. Reet valiti tagasi eestseisuse esinaiseks. Õnneks. Olen viimasel aastal temaga palju kokku puutunud. Kõigil tähtsate ametnikega kohtumistel ajab Reet oma asja – seisab südilt Hiiumaa ja teiste saarte eest. Ta teab ja oskab seda.
Siis tuli Manilaiule minister, regionaalminister Vallo Reimaa. Kõik oleks olnudki tavaline, aga vastne regionaalminiter tegi ennekuulmatu avalduse. Ta ütles, et saared vajavad erisusi.
Üksiki regionaalminister pole sellist avaldust varem teinud. Vahest mõni on mõelda julgenud, aga mitte öelda.
Kirjutasin oma uudisloos selle peamiseks, aga toimetaja lõikas välja. Ilmselt oli vara veel...
Laupäeval oli Manilaiul ka laulupidu. Isetegevuselased tulid saarele Treimanist, Audrust ja Tõstamaalt. Õige pidu oli just samal ajal kui Saarte Kogul ministriga kohtumine. Kui meie vana koolimaja juurde jõudsime oli rahvas vihma eest majja pagenud. Nad laulsid seal Läänemere laineid ja neid teisi laule. Üks naine mängis süntesaatoril saadet.
Mõned inimesed jalutasid õue peal. Kaks triibuseelikutes memme, üks Kihnu memm, kes nüüd Tõstamaal elab ja üks Manilaiu memm, istusid kaevu juures ja ajasid ennastunustavalt juttu.
Juba tuli auto, mis meid sadamasse viis. Mandrile sõitsime "Aul"-ilga, mis on väikelaev või postipaat nagu kohalikud seda kutsuvad.
Tagasiteel jagasime üksteisega omi tähelepanekuid. Ene teadis, et keegi sai ühelt Manija memmelt kirimustriga sokid osta. Kadedaks tegi.
Imre ütles, et tal on plaanis saarte lauludest plaat teha. Tahtis Hiiumaa laulule sõnu.
Aga kas mul neid on?
Kas ma mõistan riimuvatesse stroofidesse kirjutada loopealsete lõhna, laiulindude kisa ja kodukiriku oreli helid?
Kuidas tuleks kokku siduda Reinu kalurimured ja vali hääl, Aira metsaasjad ja lossiaknad, Merle kalatittede muinasjutt, Mänspäe Heino sõbralikkus, Maie käe soojus, kui ta haige jalaga kassi tagasi elule aitab, Karini, Taavi ja Mareti taimeriigid, Heli laulutunnid, Külli, Ruthi, Helgi ja Sirje naer, kui nad lastega proovi teevad, Inge ja Merikese tarkus ning kindlus hädalise kõrval, Argo jutluste selgus, Marje õmmeldud rõivad, Tiidu, Aare, Taneli ja teiste meeste ettevõtlikkus, Ene ja Anu kiire ja terane mõistus, Toomase ja Hiiumaa põllumeeste sirge selg, Sõruotsa meeste toimekus, Helle-Mare, Helgi ja Kristiina tantsujoonised, Reeda roosipuud, Tiiu vaibad, Liia akvarellid, Erkki-Sveni, Siimu ja Kristiina muusika ning Katrini küidukangas, Sveta soojus Kõput siduda ja Merikese võime Kassari inimesi sügava austusega hinges hoida?
Kas ma oskan pugeda Tiidu piltide taha või Kristiina hindava pilgu sisse, kui ta Hiiumaa maastikke uurib?
Kas ma mõistan tabada Evaldi teadmiste äärt, Maimo lastearmastust ja Viiva laulude alltekste?
Saan ma aru Oti ja Märdi maalidest, Astridi pillimängulustist või Raivo jääluure julgusest?
Oskan ma kuulata Marianne ja Ave hääle värvi kui nad hobuseid kutsuvad?
Kas ma mäletan kõiki Lepa Anna, Miku Kaarli, Lehe Aeda ja Kõrmi Aadu lugusid?
Kuidas ma saan aru Helgist, kes saare eluolu hiidlase mõtteks mõistab kokku võtta?
Kas ma tunnen ära Külmkinga ja teised metsahaldjad?
Oskan ma kõnelda hiiepuude ja ohvrikividega, rääkida merega või palvetada lahkunud omaste eest?
Hiiumaa on nii rikas. Teda on sadade laulude jagu. Rohkem veel.
