Indiasse saabudes võtab meid vastu niiske ja soe õhupahvak, milles segunevad kirbe auto suitsuving ja erutavad lõunamaised lõhnad. Lennujaamast väljudes ei anta armu, kohe tormab meie poole hulk taksojuhte, kes ülientusiastlikult end kasulikuks püüavad teha. Takso välja valitud, hakkan esiistmele istuma- pagan miks rool valel pool on? Selge, vasakpoolne liiklus! Sisenen teiselt poolt, selgub, et põhjamaa mehe mõõtudega pole nende autode tegemisel arvestatud, põlved on valusalt vastu armatuurlauda ja pea vastu lage. Tagaistmel paistavad üle kotikuhila kolme eesti neiu peanupud, üks nendest Kristina, minu kallima oma, kes mulle õnnelikult naeratab. Lõpuks ometi oleme Indias, seiklus võib alata!


Bangalore

Mõnede kilomeetrite pärast jääme millegipärast ummikusse. Ilma midagi seletamata kargab juht autost äkki välja ja pistab ettepoole liduma. Tundub, et ta ei ole ainuke, autouksed avanevad ja juhid jooksevad samas suunas.“ Mis seal ikka“, mõtlen ja ühinen uudishimulikega. Lähemale jõudes selgub, et üks motorollerijuht on külje maha pannud, istub õnnetuna ja verise peaga tee ääres. Uudishimu rahuldatud, jätkame teekonda. Meie esimeseks sihtkohaks saab Bangalore- 8 miljoni elanikuga kiiresti arenev tööstus ja IT linn. Esmamulje on üsnagi jube- kitsad, räpased tänavad, tossutavad autod, nende vahel sagimas koerad, lehmad ja kerjused, kõnniteedel trügimas inimesed, kõikjal kaootiliselt reklaamplakatid, maas vedeleb kõikjal prügi, vahelduseks väike tempel, pärast seda jälle samamoodi edasi. Äritegevus käib väikestes garaaži meenutavates boksides, kus tehakse kõike- müüakse, parandatakse autosid, peetakse kohvikuid. Slumme meenutavad tänavad näivad lõputuina, neid täitmas peamiselt meestest koosnev inim-mass, mis liigub kaootiliselt. Kõik näib nii räpane, et käte pesemine muutub lausa kinnisideeks. Auto ristmikul peatudes koputab kerjusnaine mind märgates oma kõvera näpuga vastu akent, ise pomisedes monotoonselt ja arusaamatult. Vaatan süüdlaslikult talle korraks otsa, ta pilk on täiesti tühi, mind haarab korraga hirmusegane kummastav tunne, nagu oleks kellegi hinge vaadanud kel pole enam lootust. Õnneks võtab takso kohalt, kuid halb tunne minus ei kao. Ma tean ju, et raha andmine talle ei muuda ta elus midagi. Kui see midagi muudab, siis ehk teeb minul parema enesetunde. Kerjusnaine pole ainuke abivajaja. Vaesus vaatab ses edukas ärilinnas igalt poolt vastu, kuhu iganes ei vaataks. Või on see lihtsalt hoolimatus? Mõtisklemiseks pole meil palju aega, vaja on jõuda raudteejaama, et edasi sõita. Kohale jõudes selgub, et pileteid tänaseks ei saa. Õnneks leiame jaama lähedalt „reisibüroo“ kes pakub väikese tasu eest bussipileteid ja kõike muudki. Keha kinnitamiseks põikame ühte kohalike söögikohta. Kuna paljud toidu nimed ei ütle midagi, siis lähen kindla peale välja ja tellin mingi kana moodi asja . Mõne aja pärast saabub kelner endal uhke nägu peas ja tõstab joogiklaasid lauale. Klaasid on silmaga nähtavalt rasvased. Mis seal ikka, tuleb siis ise salvrätikuga üle nühkida! Kana on nagu kana ikka, ainult jube kuivetu ja nii pagana vürtsine, et kisub pisara silma. „Oehh, on vist aeg kohaliku maitsega harjuma hakata“ mõtlen ohtralt jooki peale rüübates. Õhtul „reisibüroosse“ naastes hakkab lugu uusi pöördeid võtma. Lubatud takso asemel mis meid bussijaama pidi viima, ilmub välja üks vibalik mehike, kes meie kotid selga ja pähe sätib ning siis nendega liduma pistab. Meil ei jää muud üle kui talle järele joosta. Peale pooletunnist sörki mööda linna jõuame bussijaama, mis selgub, on täiesti vale. Bussijaama tegelane pakub meile rõõmsalt tuttavat taksojuhti, kes lähemalt uurides tugevas alkouimas on. Vaikselt tekib tunne, et oleme petta saanud. Olles 24 tundi magamata, öises võõras linnas, üritades aru saada kohalikust inglise murrakust on meeleheide kerge tulema. Püüan asjalikult mõelda, ent kõik näib nii pagana tragikoomiline. Kuulan kohalike mulinat, kuid olen liiga väsinud, et seda inglise keelega seostada. Õnneks tuleb üks hindu naine appi ja aitab meil leida kaine rikšajuhi. Naised tunduvad siin olevat omakasupüüdmatumad kui mehed. Algul tundub võimatu, et 4 inimest koos suurte seljakottidega sinna mahuks, aga meil on juba liiga ükskõik. Mõned kehaosad ja kotid välja tilpnemas, kihutab kollane rikša õige bussijaama poole. Buss millega me Cotchi hakkame sõitma on õnneks täiesti kaasaegne ja mugav. Väsimus on nii kõikehõlmav, et jään koheselt magama. Mind ei suuda isegi segada bussi pidev tuututamine sõidu ajal. Ühel hetkel piilun ühe silmaga aknast välja ja näen kuidas minu peast 10 cm kauguselt veoauto mööda tuhiseb. „India värk“ mõtlen ainult ja magan edasi.


Fort Cotchi

Cotchi on peale Bangaloret täielik tsill. Liiklus ei ole nii jube, loodust on rohkem ja inimesi on vähem. Peatume hotellis nimega Orion, mis osutub meeldivaks üllatuseks. Tuba tundub lausa luksuslik ja rõdult paistavad palmid. Mida enamat üks balti kahvanägu veel tahta võiks! Õnneks on ka meri lähedal, kuigi ujuda seal lähedal oleva sadama saasta tõttu ei saa. Ujumiseks on mõeldud basseinid. Kohalik taksojuht veab meid ühte hindu templisse ja näitab meile üht okastraadiga basseini, kus „many, many people died“ ehk siis ujumisnäljas tüübid ronisid basseini, mis kihas ussidest. Üks huvitavamaid ehitisi on Cotchis kindlasti India kõige vanem kristlik kirik, ehitatud aastal 1506 portugaallaste poolt. Seal on ka Vasco da Gama säilmed, kes väidetavalt oli esimene eurooplane India pinnal. Olles juba kuigipalju harjunud India kummaliste inimeste ja kommetega, paneb siiski nii mõnedki asjad kukalt kratsima. No esiteks juba see prügimajandus. Näiteks loobib alkoputka müüja oma väiksest luugist kõik ostutsekid putka ette tänavale. Arusaamatu. Kuna prügikaste ei ole kuskil, siis palun taksojuhil tühja kookoskoore ära viia. Taksojuht paneb viisakalt ja hämmeldunult mu kookose sinna samasse tänavaäärde maha, kus see meid iga hommiku väravast väljudes tervitab. Või siis see kui taksojuht peatab äkki takso ja mitte midagi seletamata kuhugi minema jookseb. Selgub, et oli vaja kirikusse küünal panna. No ok, saan aru, aga mis ei või enne selgitada siis?
Peamiseks meelelahutuseks saab meile šhoppamine ja söömine. Selleks on paljud kummaliste poodidega kaubatänavad. Üldjuhul on nii, et kui sa juba kuhugi sisse astud, siis omanik enne ei puhka kui sa midagi ostnud oled. Ta laseb kõrvust mööda kõik need rumalad väited, et sul pole vaja plastikust Buddha kujusid ega roosasid Ali Baba pükse. Ja kui sa midagi ostad siis peaks neid vähemalt kolm olema, ilma selleta on su elu ilmselgelt raisus. Kauplemisvõimalust aimates on hindud sama fanaatiliselt rõõmsad kui Al Qaeda terrorist sünnipäevaks pommivöö saades. Nad laotavad kõik oma tekid ja padjad su ette, ise pikki tiraade pidades kui kaua hindud oma väikeste kätega neid vaibakesi kudunud on, kui haruldane ja kvaliteetne on materjal ja kõige lõpuks kui eriline klient sa oled. „I´ll make special price for you, my dear frend!“ Siinkohal heldinud lääne turist murdub ja küsib: „How much?“. Nüüd on jäme ots müüja käes, kes lajatab letile mitmekordse hinna. Kui ostja hinnaga rahul ei ole,tuleb ahvatlev pakkumine, mida saadab kaval naeratus: “ Tell me your price!“ Mida iganes sa ei paku siis, vastus on ikka sama: “Give me a good price!“ Sellele järgneb üsnagi tüütu pikk kauplemine. Üsna pea avastame, et hea taktika on poest välja jalutada, teeseldes lahkumist. Müüja haarab veel viimasel võimalusel sabast ja hüüab sulle järgi, et on pakkumisega nõus. Sellele järgneb tehing mille jooksul müüja ei jaksa ära imestada kui hea klient sa oled ja kui hea kauba sa tegid. Kodus võib muidugi selguda, et hõbekett polegi läbinisti hõbedast ja aquamariin on hoopis kolm korda odavam muu kivim, aga see kõik ei morjenda sind hetkel kui sa võidukalt poest lahkud, sest elu Indias käib üks päev korraga.
Söögikohti on erinevaid, nii euroopalikke kui undergroundilikke. Kui teravaid elamusi ei otsi siis võib sisse põigata Teapot´i kohvikusse mis on selgelt inglise mõjudega, nii kujunduses kui toidu poolest. Õhtul tänaval jalutades võib kuulda reggemuusikat vaikselt kohvikuis tümpsumas. See on kindel märk, et võib õhtustada kirevamas seltskonnas kui tavaliselt. Ühes sellises kohas pakutakse meile teepotist õlut , kuna tüüpidel pole luba alkot müüa. Teenidus on kõikjal sõbralik, vahel tuleb ainult meelde tuletada, et „sorry I didnt get my chai! No problemo my friend, one sec“ ja sealt ta tulebki poole tunni pärast, ise kõrvuni naeratades, piimaga tee näpus.
Ühel kohal passimine pole meie jaoks, nii otsustame Backwater trip´i kasuks, ehk siis väike jõereis džunglis. Laevakapteniga tutvust tehes, satub jutt kohalikule poliitikale. Tuleb välja, et Kerala piirkonda valitsevad katoliiklikud kommunistid(!). Lisaks sellele jutustab kapten, et nende iidoliks on muuseas ka Stalin. Meie küsimusele massimõrvade kohta arvab ta, et ju need olid siis vajalikud riigi püsimajäämiseks. Me ei lase end sellistest mõttekäikudest heidutada ja laseme end tal mööda dzunglijõgesid sõidutada. Kahjuks ühtki teravat vahejuhtumit metsikute krokodillidega ei juhtu mida siin kirjeldada, õigupoolest neid seal kandis ei elagi. Kõige enam annab endast märku kaunilt värviline India rahvuslind- Kingfisher. Vees võib märgata ka meie jaoks kummalist tegevust. Kohalikud mehed kaevandavad sukeldudes jõe põhjast liiva, et seda edasimüüjatele müüa. Väidetavalt on see tulus aga samas illegaalne tegevus.

Goa- Palolem

Üks tunnike lendu ja juba olemegi Goas,mis on teadagi rannamõnusid pakkuv rannikupiirkond. Palolem on üks mõnusamaid randasid selles piirkonnas ja sinna saab kõige kiiremini taksoga. Võib- olla peaksin siinkohal veidi pikemalt peatuma taksojuhtidel. Indias reisides nendest juba ei pääse. Esiteks on nad jube pealetükkivad. Teiseks arvavad nad kõik, et nad on väikesed sebastian loebid. Eesti rullnokad on nendega võrreldes nagu lalisevad aegluubis kulgevad roosad jänkud kolmerattalistel. Ah, et peaks enne ristmikku aeglustama, paremale- vasakule vahtima? Nalja teete või? Enne ristmikku tuleb hoopis hoogu juurde panna ja hirmsasti tuutuluututada! Ainuke peegel mida nad kasutavad on sisemine, sest välimised on kas küljest sõidetud või lihtsalt maha keeratud. Möödasõidul tuleb seega tuututamine eriti kasuks ja seda ka tehakse. Mõnedel on isegi auto taha maalitud sügavmõttelised üleskutsed: SOUND OK HORN ja STOP SIGNAL. Goa lennujaama taksojuht ei ole nende hulgas mingi erand. Me kihutame nagu hullud, mööda maanteed. Piilun arglikult spidomeetrit, see näitab lubatud 50 asemel 90. Surun põlved tihedamalt vastu armatuurlauda ja mõtisklen lage vaadates, kuhu mu pea kokkupõrke korral satub. Samal hetkel jookseb teele väike koerake kes ilmselt ei aimagi, mis kohe juhtuma hakkab. Mu närv ütleb üles ja ma panen lihtsalt silmad kinni. Tüdrukud taga kiljuvad. Takso pidurdab veidi ja tuututab, ootan matsu aga seda ei siiski ei tule. Õnnelik peni. Tee läheb edasi veel käänulisemaks, taksojuht arvab, et nüüd on viimane oma aeg võimeid proovile panna ja alustab pimedas kurvist möödumist. Hetkeks tundub, et mahume mööda, kuid siis välgatab nurga tagant välja väga suur ja tuututav liinibuss. Murdosa sekundi jooksul oleme oma reas tagasi. Mulle hakkab selline sõiduviis tunduma jumala kiusamisena ja ma palun alandlikult taksojuhil hoogu maha võtta. Tundub, et just õigel ajal, sest teel paistab raske avarii teinud liinibuss. Kannatanud inimesi me ei näe, kuid see on viimane piisk minu karikas. Luban endale pühalikult mitte eales enam eesti liiklust kritiseerida!
Palolemi saabudes võtab meid vastu selline pilt, nagu reisibürood oma reklaamides ületöötanud inimesi kiusavad- liiv, palmid, soe vesi ja päikeseloojang. No hea küll, mõned lehmad ja pealetükkivad kaubitsejad välja arvatud. Räägitakse, et bangalo võib saada seal 50 isegi ruupia eest. Meie otsustame mugavuse kasuks, ööbides kivimajas, mille toa üür on 700 ruupiat (u 175 kr) öö. Järgnevad päevad mööduvad laisalt kulgedes orbiidil kohvik- poed- päikesevõtt. Ühel hommikul viskan nalja, et: „Näe, peab jälle tööle minema“. Tõepoolest, päevad vahelduvad mõnusalt voogavalt ja rutiinselt. Müüjad tervitavad mind juba nagu vana tuttavat ja see on täitsa meeldiv. Põhilised probleemid on umbes sellised, et millist kohvikut täna valida ja kas osta see kaelakee või mitte. Kohvikud on suhteliselt sarnased, erinevus on põhiliselt suuruses ja teeninduskiiruses. Pakutakse nii tavapärast euroopa maitse järgi toitu kui ka eksklusiivsemaid hõrgutisi nagu hailiha ja tohutu suuri vähi moodi elukaid. Palju nalja pakub meile hõrgutis „Paneer pasanda“. Ettevaatusest jätame selle siiski proovimata. Minu isiklikuks lemmikuks saab „Veg noodles“ ehk nuudlid köögiviljaga ja kohalik tee tšai. Korraga tekib kummaline probleem, liigsest niiskusest on hakanud riided toas hallitama. Nuusutan pükse, lõhnavad täitsa nagu hallitusjuust, söö või ära. Otsustan oma kraami ära pesta, kuid olen uue dilemma ees. Asjad lihtsalt ei kuiva ära, ka peale kolme päeva on ikka kõik niiske. Lahenduseks saab kohalik pesumaja, kes kotitäie pesu, 100 raha eest ära peseb ja triigib. Päike teeb siin ka oma trikke. Vahel kumab malbelt läbi pilve, siis jälle lajatab täiega pähe. Meie sõber Imbi unustas jalad päikesevarju alt välja ja õhtuks oli tulemus käes- sinine ja villis nahk. Edasipidi näeme teda ainult kurguni kinni nööbitult, sokid jalas ja kreemipurk laskevalmis.


Mumbay (Bombay)

Reisi lõpus avastame end jälle suurlinnast, seekord Mumbayst. Lennukiga saabudes lendame üle tohututest väljadest, mis on kaetud hurtsikutega, mis on tehtud kõikvõimalikest kättesaadavatest vahenditest. Teretulemast rentslimiljonäri koju! Nagu hiljem teada saame elab selles linnas ka palju rikkaid aga turist nendega naljalt kokku ei puutu. Tänavad on siin suurlinlikult neli või enamgi ridu laiad. Kõik need read on täis tossutavaid ja tuututavaid autosid. Mumbays elab umbes 19 (!)miljonit inimest, mida on lihtsalt hoomamatult palju. Ilmselt võtaks kuid, et seda linna täpselt tundma õppida. Need india suurusjärgud on lihtsalt sellised. Näiteks elab siin ühel ruutkilomeetril umbes 22 000 inimest. Umbes 10 miljonit elab slummides. Aasia suuruselt teine Dharavi slumm asub samuti selles linnas, mis majutab umbes 800 000 inimest. Usuline pilt on ülikirev: moslemid, budistid, jainid, kristlased, sikhid, parsid, juudid ja kõige lõpuks hindud ise, keda on kõige rohkem. Kõiki usu eripärasid ei jõuaks siin kirjeldada, aga näiteks parsid on sellised tegelased, kes jätavad oma surnud omaksed raisakotkastele söögiks. Kuna kotkad on välja suremis ohus, vedelevad surnukehad pikki perioode spetsiaalsetes tornides, lehvitades oma aroomi ümbruskonnale. Hotell milles peatume kannab pretensioonikat nime- Bentley. Kõik on olemas: ventilaator, telekas, dušš. Mõned pisiasjad nagu katkised tekilinad ja kuivanud saiad hommikusöögiks teevad meele siiski mõruks, arvestades hinnaklassi - 1600 raha öö eest. Suurlinna mõju on muudeski hindades tuntav, enamus asju maksab rohkem kui harjunud oleme. Jällegi sukeldume India kaubandusmelusse. On lihtsalt imekspandav, millist leidlikkust kohalikud kasutavad, et raha teenida. Kaks poissi teevad metallist võtmehoidjaid sealsamas müügiputka ees. Üks saeb kujundid välja ja teine poleerib üle. Tulemus on hämmastavalt hea. Korraga tunnen togimist vastu külge. Pead keerates näen kellegi käekönti ja selle omaniku küsivat nägu. Kiiresti viskan talle midagi pihku ja püüan eemale saada. Kerjuseid on siin jube palju. Osa neist kes on jalutud, kelgutavad rula moodi asjadel ringi, ise ülespoole vaadates, et äkki kukub kuskilt midagi. Osa näib olevat täiesti terved aga on ilmselt vaimse puudega. Üks tüdruk, endal vanust vaid 10 ringis, vehib paberrahaga mu nina ees, samal ajal teise käega suu suunas näidates. Mina mõtlen kuidas tast lahti saada aga tema on nagu takjas igal pool kannul. Tüdrukul on veidi rumal nägu, üks rind paistab kleidikese vahelt välja ja nägu on pesemata. Tundub, et ta on otsustanud mind mitte peost lasta. Annan lõpuks alla ja surun talle euro pihku. Tundub, et ta pole sellist raha näinud ja oletab, et tahan temast lihtsalt lahti saada. Mul saab sest jandist küll ja ma käratan: „Dšallo, dšallo!“, mis tähendab hindu keeles, et lase jalga. Tundub, et asi töötab, tüdruk kohmetub ja jookseb minema. Tema puudutuse jälg mu randmel näikse lausa kipitavat. „Ilmselt on see ainult psühholoogiline järelmõju“ mõtlen. Sellist vaesust pole minu silmad küll enne näinud, terved perekonnad, sõna otseses mõttes elavad tänaval. Ühel päeval näen kuidas pereisa magab hambad laiali, pea rentslis, endal imik rinnal. Tundub, et emad on samuti aru saanud, et lastega kerjamine on efektiivsem, ning käivad üks hoidmas last ja teine käsi armuande oodates õieli. Kui siis jalutav rahakott, nimega eurooplane oma rahakoti avab, on abivajajate järjekord kiire tekkima. See kõik ajab eurooplasest maailmaparandaja õilishinge lihtsalt hulluks. Üha enam taipan mida tegelikult tähendab sõna „arengumaa“. Järgmisel päeval linnapeal taksoga tuuri tehes, näitab taksojuht kuidas siis rikkad siin elavad. Rikkad perekonnad elavad mitmekümne korruselistes korrusmajades, mille tippe ehivad helikopteri maandumisplatsid. Põhimõtteliselt ei pea nad lihtrahvaga eriti kokku puutuma. Rikkureid on Indias siski ülivähe, arvestades rahvaarvu. Dollari miljardäre on terve india peale kokku alla 30- ne. Keskmine sissetulek on indias 3-4 tuhat ruupiat, ehk siis umbes 1000 krooni. Ei saa märkimata, et Mumbays on ka palju ilusat, kaunis arhitektuur, head söögikohad, mereäärne promenaad, mida kutsutakse õhtuste tulede sära pärast „Kaelakeeks“, mille ääres sõidavad tohutud uhkeldavad kaarikud, hindu templid, mis meenutavad nagu kommipaberisse keeratud marmorit ja palju muud vaatamisväärset . Kõik see ilu tuuakse teieni indiapärase hullumeelse garneeringuga, mis lõhnab vürtsi, hallituse, vingugaasi ja sita järele.

Kihutame läbi öise Mumbay lennujaama poole. Meist mööda tuhisevad punased foorituled ja meie juht on kehastunud tuututavaks vormelisõitjaks. Me möödume sadadest hurtsikutest kus keegi elab, mõnel pole sedagi, on lihtsalt endale teki üle pea tõmmanud ja kössitab magades müüri ääres. 19 miljoni inimesega linn ei maga ööselgi, autosid ja inimesi on kõikjal liikvel. Endamisi mõtlen möödunud reisile, läbielatud asjadele ja kõigile neile kellega kohtusin. Esitan endale küsimuse, kas tuleksin turvalisuse keskelt, siia hullu kontrastide maailma tagasi? Peas kõlab endalegi üllatuslik vastus- see on „Jah!“