````````
Kord kui taksoga lennujaama poole sõitsin, küsis taksojuht, et kuhu lendan ja kui sai teada, et puhkusereisile, siis rääkis mulle oma reisisõltuvusest. Aga parim linn kuhu nad naisega ikka ja jälle tagasi sõidavad on Istanbul. Neil pidavat seal isegi oma lemmikhotell olema. Kui mina väitsin, et olen ka Türgis käinud ja erilist vaimustust ei tekkinud, siis vastas mees, et Istanbul on hoopis midagi muud - see pole Türgi.
````````
Kui ma nüüd õhtupimeduses Istanbuli terassikohvikus istun ja imelist linnasiluetti imetlen - olen nõus: Istanbul on midagi väga lahedat. Lihtsalt fantastilised on need tuledes sillad üle Kuldsarve lahe ja taamal valguskumas majakesed mäejalamil.
(järgneb)
Lend hullumeelsesse Mumbaisse, kust nädal tagasi alustasime, kestab veidi üle tunni. See linn on selgelt ülerahvastatud. Kõigil vaestel pole elamimseks isegi mite primitiivseid musta värvi prügikottidest onnikesi, nad elutsevad lihtsalt koos oma laste ja varanatukesega näiteks kuskil silla all - elava liiklusega tänava ääres.
Meile piisab seekord nelja peale ühest hotellitoast, on ju jäänud vaid veel viimased kaks ööd. Kuna eelnevalt olen lugenud, et selles linnas tasub külastada loodusparki, siis kaupleme taas omale võimalikult odavalt riksat. Üks noormees on meid nõus soodsalt kohale viima. Sõit jääb kahtlaselt lühikeseks. Ei tea, kas ta ei saanud meist aru või tõi nimelt valesse kohta, aga mina olen esialgu väga rahul, sest siin on tõeliselt kreisi. Pikk rand keset linna, kus meeletult palju karjuvaid ja rõõmust kilkavaid inimesi. Kõigil on riided seljas, kuid osad neist jalutavad läbimärgadena vees, aga mitte keegi ei uju. Ilm on tõesti palav nagu alati. Siinsamas pakutakse meile suveniire ja käe peale templeid ning siinsamas on ka korralik turg, kust võib isegi vokkpannilt sooja toitu osta. Mu ainus hirm on kaamerast ilma jääda, kuid teised pereliikmed tahaksid ruttu jalga lasta, sest ei tunne siin end üldse hästi. Eks võtame siis uuesti takso ja paistab, et seekord läheb õnneks. Sõidame ikka tükk aega, õigemini liigume kaheksarealises liikluses teosammul. Kõik sõidukid on ülitihedalt koos, märkan et kõrvaltvaate peeglid on eemaldatud, sest need lihtsalt võtaksid üleliigselt ruumi. Mõlkis sõiduked ma aga oma suureks imestuseks ei näe. Samuti pole siin naisautojuhte, rollereid juhivad küll ka naised sarides. Hoolimata ülitihedast liiklusest, jalutavad sõiduteel napilt riietatud tüdrukud, kes pakuvad meile autoaknast ajakirju müüa.
Lõunaks jõuame ikka looduspargi väravasse. Siin selgub, et iga poole tunni tagant käib pargisisene buss, mis viib inimesed keskusesse. Kui aga näeme kui ülerahvastatud see liiklusvahend on, kaob mul isu sellega sõita, hoolimata paistetanud jalast. Jalutame ja naudime loodust. Tavaline park, ainult rahvast on jube palju, eriti sinises koolivormis kohalikke koolilapsi. Neid jätkub pori sisse jalgpalli mängima, puude otsa turnima ja koos riietega madalasse jõevette sulistama. Muide vees on tüdrukud ja poisid eraldi, piiriks on tõmmatud nöör vahele.
Meid meelitab tiigrisafari, aga nähes meeletut piletijärjekorda, hakkame kahtlema. Kohalikega vesteldes innustatakse meid, et asi on seismist väärt. Eks me siis kordamööda seistes kannatame kolm tunnikest ära ja lõpuks pääseme vanasse bussilogudikku, mis raputab jubedalt. Hoian end kahe käega kinni. Kui kaamera välja võtan, siis küsitakse kohe lisaraha. Aga siin pole ju midagi filmida: lihtsalt mets ja porine üles-alla looklev tee. Lõpuks suured kollased traatvõrkaiad ja kuskil kaugel põõsaste vahel magava tiigri peanupp, millest kohalikud lapsed meeletult vaimustuvad. Kuskil on samasugune puur magava lõviga, bussist välja meid ei lasta ja läbi bussiakna ei saa isegi mitte korralikku pilti. Vaesed india lapsed, kui nad vaid teaksid, milline loomaaed meil Tallinnas on. Tiigril ja lõvil paistab muidugi Indias elu üsna hea ja rahulik olema. Igal juhul saime unustamatu elamuse.
Tahaks varakult hotelli tagasi minna. Ehk jõuab õhtul veel kinnogi kohalikku filmi vaatama. Anname taksojuhile paberil oma hotelliaadressi. Kohale jõudes aga märkame, et meid on valesse kohta toodud. Õnneks saame ikka sama taksoga ja sama raha eest edasi sõita. Aga kui teine ja veel kolmas kord meid valesse kohta viiakse, siis tunneme pigem vaesele taksojuhile südamest kaasa. Õnneks kiiret meil enam kuskile pole, sest väljas on juba pime ning selge see, et kinominek jääb täna ära.
Meie õnnelik vabadus ei kesta kaua. Agi hakkab meid pommitama sõnumitega. Kuna Enelil mobiili pole, siis tulevad sõnumid kordamööda minu ja Siiri telefonidesse.
1.sõnum : „ Kui inimene magab 60 tunni jooksul 3 tundi ja peab samal ajal palju eest muretsema, pole närvid enam normaalses seisundis. Arvan, et võiks teed jätkata.”
Vastan, et meie koossõitmised on juba sõidetud.
2.sõnum: „ Eneliga tahaksin võimalikult ruttu kohtuda, kui ta nõus, hüvasti öelda. Praegu linnast Kotori pool, saan sinna 20 min jooksul kui vaja. Aasa magab.
Eneli ei taha kohtumisest kuuldagi.
3.sõnum: „ Pirko ristsõna, sinised prillid ja 5 l valget veini pole ka minu ega Aasa kraam siin autos, esmapilgul. Muid asju võib ka olla. Kui teate, öelge palun. Teie valmisolekust edasiminekuks vajan infot kiiresti, et hullult edasi kihutada, närvipingest vajan lahtisaamist.”
Kinnitan veel korra, et meie jääme praegu siia linna. Ennetame olukorda, kus meid visatakse taas bussist maha, aga mitte enam turvalises Montenegro linnas, vaid hoopis Albaania või Rumeenia mägedes.
4.sõnum: „ Selge. Finantsidest muidu jäi puudu Odessa-Kiiev rongipiletid, mis ostetud. Mul pole siis vaja teid oodata, vaid võin tuju järgi Aasaga edasi minna? Midagi pidi olema väga valesti, sest Aasa magab nagu surnud, vaeseke."
5.sõnum: „Leidsin tagant kokku kilekotitäie Eneli riideid, nendest tahaks lahti saada enne edasiminekut ehk võimalikult ruttu. Ei taha teiste asjadega ringelda.
6.sõnum:"Ootan supermarketi juures. Loodan, et asjadele tullakse järgi suht pea."
Otsustame, et tüdrukud lähevad kahekesi ja toovad asjad ära. Saab asi lõpuks ometi ühele poole. Samas annab Eneli võõrasisa Toivo meile endast märku: „Tere hommikut! Kuidas olukord on? Lähen pileteid ostma ja oleks andmeid vaja, ka linna nime, kuhu jõudma pean.”
Tüdrukud on juba tükk aega ära olnud, siis saan sõnumi Siirilt: „Me läksime vales suunas, loodan, et kauplus on siiski teisel pool!” Pole ka ime, et tüdrukud võõras linnas ära eksisid, tulime siia ju taksoga, mis tiirutas mööda mäenõlva edasi-tagasi. Mind kutsub aga majaperenaine vahepeal hommikukohvile oma koju. Ta on väga õnnelik selle üle, et oskan temaga vene keeles suhelda, mis siis, et sellest keelest ise vaid lihtsamaid sõnu teab. Kodu on puhas ja mugavalt sisustatud. Elu pidavat siiski äsja iseseisvunud riigis raske olema ja tööpuudus suur. Mina joon diivanilaua taga kohvi ja püüan lahkele perenaisele selgitada meie viimase päeva sündmuseid. Tunni aja pärast saan Siirilt uue teate: „ Kõik on OK, Agi normaalne, vabandab jne. Tahab sinu käest ka vabandust paluda. Palun ütle aadress ja ta toob meid koju.”
Muidugi on tüdrukutel lihtsam, kui neid koju tuuakse koos 5 liitri veiniga, aga Agit ma küll väga ei oota. Tõesti, mees on täna hommikul jälle normaalne. Tänab mind, et mul oli eile ikka mõistust ja ma Eneli eest hoolitsesin. Pakub meile veel kord võimalust reisi koos jätkata.Saan muidugi aru, kui raske on roolis olla ja samas 2-aastase tütre eest üksi hoolitseda. Räägin, et meil on juba tagasisõidu piletid olemas ja oma Kiievi lennupileteid kavatseme sügisel kasutada. Mees kahtleb, kas nad Aasaga nüüd üldse kahekesi nii kaugele jõuavad, kui meil koos sõita oli plaanis. Muidugi on ka minul kahju, et nägemata jääb Must meri, Albaania, Moldova, Rumeenia, Bulgaaria, Ukraina koos Karpaatidega, aga ... see oleks liiga suur risk. Terve eilse päeva suutis Agi meil ära sisustada, kas täna jälle. Mees söödab rahulikult Aasat ja mitte ei sea ennast minekule. Meie aga kibeleme randa, lõuna juba käes ning kõhud ka tühjad.Lõpuks lehvitame minejatele.
Lõunatame kolmekesi rannas kenas stiilses kalarestoranis, mida kaunistavad vanaaegsed tuukrite skafandrid, kalapüügiriistad ja paadid. Suur vaagen mereande maksab 9 eurot ja sellest saame kolmekesi kõhud enam kui täis. Sellest, kui maitsev kõik on, ei maksa rääkidagi. Päikesevõtmisest enam suurt midagi välja ei tule, kuid tunnikese siiski leban rannakividel. Siiri ja Eneli korjavad merest rannakarpe, et nendest kodus proovida suppi keeta. Õhtusöögiks ostame linnast kaasa ka tomateid, virsikuid ja muud värsket kraami. Järsku heliseb minu mobiil, Agi palub Enelile edasi öelda, et tüdruk kell 19 tema bussi juures oleks. Eneli aga keeldub minemast ja mina teatan sellest Agile sõnumiga.
7.sõnum: „Aasat hõlmav asi, mitte otseselt mind või Enelit. Lisaks pole ikka vaja kokku leppida, kui soovi pole, alati alternatiiv.”
8.sõnum: „Mulle endale kama, kes tuleb. Lihtsalt Aasale tahan 6-12 tunniks koha orgunnida ja kui viltu läheb, siis kauemaks, Muidu tahan ainult edasi.
9.sõnum: „Kuhu mul vaja minna, ei saa Aasat kaasa tõmmata. Mul ka võimalus, aga ei taha teda võõrastega jätta.
10.sõnum: „ Teie jaoks savi, aga mulle meeldiks rohkem kui Aasal tuttav inimene võmmi asemel. Savi, te olete kõik tema jaoks midagi. Võin ta ka vaekotta jätta.”
Meil kõigil kolmel tunne, et tõesti ei taha selle mehega enam mingit tegemist teha. Tunneme kaasa vaid väikesele Aasale. Samas kardame, et Agi võib tulla meie ööbimispaika märatsema ja see tooks vaid pahandust kaasa. Koju me täna aga teisiti ei pääse, kui peame mööduma parklast, kus seisab Agi buss.
Hiilime varga kombel rutates ja samas bussi poole piiludes, aga Agit me ei näe. Samas annab piiks telefonis märku uuest saabunud sõnumist.
11.sõnum: „Kas peab olema nii siga, et ei tohi mööda minnes nägu näidata ja tere öelda? Eestlase iseloom!”
12.sõnum: „ Siis maksa mulle Odessa-Kiiev piletid ja räägi ka vastu näkku, mitte sms-ide vahendusel või ole vait!”
Rohkem sõnumeid Agilt ei tule, aga öösel ärkame kõik koputuse peale. Hirmujudinad jooksevad mööda selga. Seekord pole Agi, vaid naaber, kes võtmed tuppa unustanud. Hommikul tuleb vastu minna Toivole.
Bakuu valmistus valimisteks. Esimest korda ajaloos lubas Aserbaidžaani valitsus katsetada demokraatiat. Idee oli uudne ja tekitas palju elevust. President Mutalibov oli otsustanud iga hinna eest tagasi valitud saada. Ta oli mobiliseerinud kogu talle alluva riigiaparaadi ning miilitsa. Ainsad plakatid linnas kujutasid ametis olevat presidenti. Mutalibovit toetas ka istuvale võimule lojaalne nõukogude armee. Mägi-Karabahhis armeenlastega peetav sõda oli hea ettekääne sõjaväe tänavatele toomiseks. Kes püüdis teha Mutalibovi vastast propagandat, oli huligaan. Kes püüdis valimisjaoskondadesse sõltumatuid vaatlejaid kutsuda, oli diversant või mässaja. Tänavatel seisid veoautod sõduritega, linnaväljakutel passisid tankid ja soomusautod. Valimisjaoskondade ruumides valvasid automaatidega sõjaväepatrullid. Ka miilits oli täies koosseisus rivis. Ristmikel seisid metallist liiklustõkked, mille juures miilitsad autosid läbi otsisid ning inimeste dokumente kontrollisid. Kuigi eriolukorda polnud Bakuus välja kuulutatud, lubati linnas viibida ainult kohaliku sissekirjutusega inimestel.
Olin Bakuus maandunud hilja öösel. Koos teiste reporteritega Eestist, Lätist, Leedust, Peterburist ning Moskvast lendasime Bakuusse Aserbaidžaani rahvarinde kutsel – valimisi kajastama. Lennujaamast viisid rahvarinde tellitud bussid meid otse hotelli ning enamus kolleege vajus lennust väsinuna magama. Mul aga polnud und. Istusin rõdul pehmes lõunamaa öös ning vahtisin sadamatulesid. Uni ei tulnudki. Kui taevas päikesetõusu eel helendama hakkas, otsustasin linna jalutama minna. Võtsin igaks juhuks fotokoti kaasa ning kõndisin läbi pargi ranna poole.
Jalutasin päris pika tiiru. Läbi rannapargi, mööda mereäärseid tänavaid ning tagasi kesklinna poole. Rannas pingil jaurasid mõned eelmise õhtu peost purjus madrused, kuid muidu oli kesklinn üsna inimtühi. Kvartali jagu enne hotelli aga peatus mu kõrval Volga, kust hüppasid välja kaks ähmi täis habemikku. Kas ma olen ajakirjanik Pribaltikast? Jah, mis siis? Siis tuleb ruttu autosse tulla ja minema sõita, sest kõik muud hotellis ööbinud ajakirjanikud oli miilits kinni võtnud ning elegantselt maalt välja saatnud. Anti viis minutit asjade pakkimiseks ja viidi valve all esimesele Moskva lennukile. Minu puudumist olevat märgatud ja miilits otsivat mind mööda linna taga.
Veidi kõheldes istusin autosse kahe tõmmu tegelase vahele ning auto hakkas kummalisi ringe ja haake tehes sõitma. Juba mõne aja pärast olin suunataju kaotanud ega saanud enam aru, mis suunas liigume. Konspiratsioon, saad aru. Et näha kas keegi jälitab ja neil silmist kaduda, seletas üks habemikest. Lõpuks suundusime kuhugi äärelinna. Auto peatus Lasnamäe moodi linnaosas kõrge kortermaja ees. Maja oli suur ning räämas, koridori aknad katki ning lift ei töötanud. Ronisime mööda kassikusehaisust treppi nii palju korruseid üles, et mul läks lugemine sassi. Mind juhatati korterisse, kus ootas veel neli habemikku. Ka korter polnud kõige paremas korras. Tapeedid olid seintelt rebenenud, põrand kulunud ja kohati kummis. Ka sisustus oli üsnagi räpakas. Kardinate asemel olid aknad ajalehtede või tekkidega kaetud, lambi kohal rippus laes paljas pirn, ustel puudusid lingid. Asjad vedelesid läbisegi mööblil ja põrandal, köögis seisid virnades pesemata nõud. Vann ning kõik köögis leiduvad anumad olid vett täis varutud. See on sellepärast, et vett antakse ainult paar tundi ööpäevas, seletas üks korteris olnud meestest. Istu ja oota, me kontrollime, et kõik oleks turvaline, seletati ning osutati kulunud diivanile elutoas. Istusin, nagu kästi ning mehed hakkasid köögis omavahel vadistama. Närisid sihvkasid ja jõid teed, mida nad endale luitunud emailkannus pidevalt juurde keetsid. Mulle pakuti tassitäis lahustuvat kohvi. Lahjat ning suhkruta. Võtsin märkmiku välja ning hakkasin oma läbielamisi üles tähendama.
Pärast pikka ootamist tulid mu hommikused autokaaslased tagasi ning ütlesid, et nüüd võin nendega kaasa minna. Väljas hakkas hämarduma. Sõitsime jälle kuhugi. Suured majad asendusid madalamatega, tänavad läksid kitsamaks ning haljasalad tihedamaks. Isegi kui mul olnuks linna kaart, poleks ma siiski suutnud öelda, kus olen või kuhu sõitsime. Sõit oli pikk. Lõpuks peatusime väikse lehtla ees, kust tuli isuäratavat šašlõkilõhna. Mind juhatati lauda, kus juba istusid mõned mehed. Meid tutvustati omavahel. Tegemist oli rahvarinde juhtidega, kes olid korraldanud ajakirjanike kutsumise. Istusime lauda ning mind kostitati rikkaliku õhtusöögiga. Söömise ajal rääkisid kohalikud, et nende andmetel kavatseb Mutalibov valimistulemusi võltsida ning edasi presidendiks jääda. Kuid suur hulk elanikke teda ei toeta. Seepärast loodab rahvarinne, et välisvaatlejate ja eriti teiste maade ajakirjanike toomine aitab tagada demokraatlikke valimisi ja õiglast häältelugemist. Rahvarinde mehed olid moslemid. Kuigi nad seda oma peamiseks eesmärgiks ei seadnud, oli islamile suuremate õiguste tagamine üheks nende sihtidest. Mutalibovi kukutamise kõrval. Sütel grillitud kalkuni kõrvale rüüpasid mehed vahvalt konjakit ning toostidega tervitati vabadust, rahvaste sõprust ja demokraatiat. Ning tõsteti klaase, et islamiriik ikka saabuks. Edu sooviti ka mulle. Et mu kirjutised nende raskest olukorrast kutsuks rahvusvahelist üldsust üles neile appi tulema. Niisuguse püha ürituse tarbeks kõlbas ka minusugune uskmatu koer. Õhtusöök lõppenud, ütlesid konspiratiivse rinde pealikud, et minuga nad ilmselt enam ei kohtu. Mind usaldati Farhadi nimelise mehe hooleks. Koos temaga pidin end kuni valimisteni varjama, tema määrati mulle tõlgiks ja teejuhiks. Saime ka auto ja autojuhi ning Farhad asus mind kommunismist islamisse sammuva Aserbaidžaani oludega kurssi viima.
Tegelikult oli Farhad vägagi haritud mees. Õppinud kahes ülikoolis ning rääkis mitut keelt. Aega oli meil palju ning nii arutasime tema kodumaa päevapoliitika kõrval ka laiemaid teemasid. Igavikulisemaid. Religioossemaid. Sain ülevaate Aserbaidžaani islamist, osalesin atentaadi ohvrina langenud muhameedlasest aseri sõjapealiku matustel, olin austatud külaliseks peredes, kes põranda all ringi hiilivale ajakirjanikule öömaja pakkusid.
Farhad rääkis väga hingestatult oma jumalast, tema vägevusest ning konfliktist teiste jumalatega. Õigemini sellest, et teisi jumalaid ei ole. Et kõik muud religioonid on väärõpetused ning teisi jumalaid kummardavad inimesed seega uskmatud. Kel puudub õigus taevasse saada ning kelle suhtes ei laiene ligimese abistamist nõudvad reeglid. Uskmatule kerjusele ei tohi raha anda, samas kui islamiusulisele abivajajale peab korralik moslem alati abi pakkuma. Eriti emotsionaalseks läks Farhad juudisugu ristiusulistest armeenlastest rääkides. Kuulsin mitu pikka loengut Karabahhi konflikti asjaoludest, ajaloost ning sellest millist ülekohut on armeenlased aseritele teinud. Kristlastest armeenlaste tapmine oli Farhadi arvates täiesti õige ning jumalale meelepärane tegu. Ainus mure oli, et armeenlastel oli rohkem raha ning parem relvastus, nii et nende tapmine oli üsna keeruline. Seda juttu kuulates ei tundnud ma oma sümpaatset ja erudeeritud teejuhti enam äragi. Nägin sallimatut ja mõistmatut verejanulist mägilast, kelle ainus mure on, et jõud ei käi üle vaenlasest, keda ta tappa tahaks.
Farhad teadis üsna palju ka teistest religioonidest. Kristlusest, budismist, hinduismist, vana-hiina erinevatest usunditest. Arutasime ning võrdlesime, milles on erinevad religioonid sarnased, milles erinevad. Leidsime, et monoteistlikud usud on paljuski üsna sarnased. Küsisin, et kas pole siis ikkagi nii, et tegelikult on seal üleval ikkagi ainult üks jumal, universumi looja ning maailma asjade seadja? Keda erinevate religioonide pühad raamatud lihtsalt erineva nimega kutsuvad ning inimesed erineval viisil kummardavad? Sama jumal, erinevad nimed? Õige, Allah on suur, nõustus Farhad rõõmuga.
Mis edasi sai? Tegelikult on see juba hoopis teine lugu. Lühidalt öeldes, jäin vahele. Valimispäeval vedas konspiratsioon alt. Pildistasin läbi autoakna ühe valimisjaoskonna ees patrullivaid sõjaväelasi, kui nood mind märkasid. Algas tagaajamine. Minu moslemist autojuht üritas küll eest ära sõita, kuid ilmselt ei olnud tal taevariiki pääsemisega veel piisavalt kiire. Igatahes ei võtnud ta põgenemist kuigi tõsiselt ning lasi ennast pärast lühikest võidusõitu teeserva rammida. Sõdurid rebisid mind autost välja ning lõid pikali. Asjad võeti ära, film tõmmati aparaadist välja ning mind togiti veel pisut automaadikabade ja jalgadega. Siis topiti mind uaziku trellitatud kongi. Kaptenipagunitega sõjamees, kes ennast Bakuu komandandiks nimetas, ütles, et minu saatus sõltub sellest, kas ma ikka olen uudisteagentuuri TASS Eesti osakonna töötaja, nagu ma väitsin. Pärast paaripäevast istumist komandantuuri kartseris sõidutati mind sõjaväe villisega lennuväljale ning viidi eskordi saatel lennukile. Ilmselt oli mu kohta tehtud järelepärimisele tulnud õige vastus. Moskvas maandudes olin vaba minema kuhu iganes. Välja arvatud Bakuusse tagasi. Ja ega ausalt öeldes eriti ei tahtnud ka. Mutalibov võitis Allahi abiga valimised, kogudes 98 % häältest. Oleks minagi Allahisse aupaklikumalt suhtunud, oleks ta ehk mindki keretäiest säästnud. Nüüd aga viis punaarmee jumaliku otsuse nõukogude bürokraatiamasina täpsusega täide.
21. teisipäev, 18 .juuli 2006 ALBAANIA PIIRI ÄÄRES.
Tänaseks plaaniks on võetud mööda rannikut Albaania piirini välja sõita, mul on südamest kahju, et me renditud autoga piiri ületada ei tohi. Kaart käes ajame Siiriga kordamööda näpuga järge ja otsime teed Montenegro suurimale liivarannale. Teame, et selles piirkonnas elab palju albaanlasi ja loodame tunda natuke teise riigi hõngu. Eksleme ja vaidleme, lõpuks ületame mööda silda jõe, kus näeme vee peal kummalisi kalurionnikesi - hurtsikuid, mis kala õngitsedes vaid vihma korral peavarju pakuvad, ei enamat. Auto parkimise eest maksame 1 euro ja kohal me olemegi. Kohe autost välja astudes tunneme vänget haisu ja näeme usteta peldikust, kuidas üks ema oma poga asjal käies abistab. Tegelikult on see mingi vana maha jäetud WC, mille põrandal hunnikud kuhjas. Mõni meeter eemal peab suur seltskond puude varjus piknikut ja sööb rõõmsalt arbuusi.
Rand on tõesti ilma kivideta, aga seda tolmu siin ei saa ju ometi liivaks nimetada. Ranna pikkus ulatub vähemalt 10 km-ni. Inimestele on looduslikust materjalist päikesevarjud ja rannatoolid tasuta kasutamiseks. Tõenäoliselt arvestatakse nende tarvitamine parkimishinna sisse. Turiste siin eriti pole, kuid kohalikud pered koos lastega naudivad suve täiega. Jääb arusaamatuks, mis naudingut pakub sellele meeletule rahvamassile tolmupilvede sees lebamine. Mulle tundub, et siin pole tõmmuks saamiseks päikest vajagi ja samas sulpsan ma soolastesse lainetesse... Meri on tõesti mõnus ja jahutav. Mööda randa lõpmatusse jalutamine sisustab meie päevast paar tunnikest... muidugi tuleb tagasi ka tulla. Vahepel vaja WC-s käia, ootan kannatlikult, kuidas minust eelmine kasutaja kükitades oma suitsu suitsetab ja lahtisest uksest rannavaadet naudib.
Lõpuks on kõigil meil neljal sellest eksootilisest rannast kopp ees ja otsustame nüüd päris piirini sõita, et midagi süüa. Meid ootab imearmas väike jõeäärne kaluriküla, kus reas 4-5 tillukest kalarestorani. Võtame istet terassil ja vaatame kuidas kohalikud kalurid paatidega mööda jõge edasi-tagasi tiirutavad. Meile pakutakse suure potiga kalasuppi, mis maitseb hästi, aga meenutab konservi "Räim tomatis". Eriti hea on muidugi praad grillitud kalmaaridest.
Jalutame veel natuke ringi ja heidame pilgu kohalikele suvilatele, need on enamasti lihtsad armsad puuehitised tihedalt reas, nats ligadi-logadi, kohati värviga kaetud ja samas leidub ka üksikuid väga korralikke ehitisi.
Tagasiteel läbime liiklusummikus linna, mille tänavatel hakkavad silma kerjused. Linnaäärselt turult ostame albaanlasest naise käest baklazaane.Kuigi küsime ühe, annab ta meile sama raha eest kolm suurt vilja. Majutuspaika tagasi jõuame hämaras ja kui majaperenaise küsimusele vastan, et kus täna käisime, siis ootamatult kõvasti korratakse sõna: "Albaania!". Püüan ruttu seletada, et ainult ju piiri ääres ja pärin, ettevaatlikult, et miks ei tohi. Saan vastuseks: " Nad ju taovad meie riigi numbrimärgiga auto katki, kui sinna lähete." Õnneks oleme meie elusalt ja tervelt koos autoga tagasi.
