Palju vett oli vahepeal merre voolanud ehk täpselt aasta oli mööda läinud viimasest tuuletallajate seiklusest Lääne-Euroopas, aga kirg vabaduse ja rattaga rändamise vastu polnud tuuletallajatel kuhugi kadunud. Seekord rääkisime augu pähe veel ühele rännuhimulisele noorsandile Kidrale, kes nõustus meiega liituma järgmisel rattaretkel Lätis. Just sinna võtsime seekord suuna. Nagu öeldakse, enne tuleb Nuustakul ja Lätis ära käia, siis võib sihte juba kaugemale seada. Nagu hiljem lugeda võite, siis esialgsed plaanid ja see, mis tegelikkuses välja kukub ei pruugi teps mitte kattuda. Nimelt võtsime plaaniks sõita rattaga Valmierasse, sealt istuda rongi peale ja sõita vahepeatusega Riias päris Lääne-Lätisse välja Liepajani ja sealt võtta suund Leedu ja Palanga poole. Kuhu me tegelikkuses välja jõudsime, see selgub pisut hiljem.
Seekord kattus meie rännaku algus traditsioonilise massiürituse roheliste rattaretkega, mis algas 8. mail ja lõppes 10. mail Kilingi-Nõmmel. Sealt oligi plaanis otse alla suunas tuhiseda, sest Läti piir sealt märkimisväärselt kaugel ei ole. Roheliste retkest pikalt siinkohal ei kirjuta, aga tegemist oli päris lõbusa ettevõtmisega, kus meiega liitus soliidses eas härrasmees Henn. Tema tipphetked saabusid teises laagripaigas Jõulumäel, kus ta üle laagri „Kentaur“ (seda mütoloogilist olendit pidas ta ise jaapani jumalaks) karjus korduvalt. Selle veidra sõjahüüu põhjuseks oli asjaolu, et eelmises laagripaigas polnud ta öösel suure kisa tõttu magada eriti saanud ja üks suuremaid häirijad oli taas otse meie telkide läheduses (kuigi retkel osalejaid oli üle 2000) omale õige koha leidnud. See nokastunud rattahunt siis hüüdis inglise keeles millegi pärast „get down“, mida Henn kuulis aga kentaurina ja nii ta oma sõjahüüdu siis kuuldavale lasi. Retk oli tore, aga laupäeva hommikul saime kõva sahmaka paduvihma, mis metsavaheteed Läti piiripunkti poole Iklas päris mülkaks muutis ja seetõttu sõidumõnule teatava pitseri jättis. Aga üldiselt oli järjekordselt avastamisrõõmu ja rändamise lusti küllaga. Roheliste retke pikkuseks oli sedapuhku 75+90+73km=238km.
Kokkulepe tuuletallajate Läti retke kolmanda liikme isand Kidraga oli, et saame pühapäeval 10.05. Kilingi-Nõmmest juba mõnevõrra Läti poole asuva Rae järve juures kokku ja liigume siis sealt ühiselt edasi. Esimese öö veetsime siiski veel Eestimaa pinnal, kuigi üsna Läti piiri lähistel. Leidsime Jäärja lähistel ühe mahajäetud lagunenud majavraki, kus sai vajadusel ka vihmavarju minna. Maja juurde jõudes selgus, et olime tahtmatult ühel toredal metskitse paarikesel omavahelist olemist häirinud ja need nüüd metsa poole silkasid, sokk enne metsa veel seisatas ja heitis meile pahase pilgu. Ära pikka viha pea hea kitseisand, ega me meelega!
11.05. hommikul kella 8 paiku ärkasime vihmasabina peale, mis õnneks siiski peagi üle läks. Käod olid ka õhtust saadik vist juba kukkunud ja lasid hommikul sama vilega edasi. Aga teekond Läti suunas võis alata. Peamine suund oli võetud Valmiera ja sealt edasi juba Cesise poole - vahepeal oli retke vanemate kogu pärast kaardi uurimist jõudnud otsusele, et Valmieras ei hakka me rongi peale siiski minema, vaid liigume sealt alla Ergli suunas. Sealt meie hädad alguse saidki.
Esimeseks pikemaks puhkepaigaks sai Mazsalaca nimeline väike kohakene pärast 51 km läbimist. Istusime ja mekkisime Cesise pindist alust ja puhkasime jalga. Valmieras varustasime ennast kõige vajalikuga õhtuks ja asusime laagriplatsi otsima. Leidsime selle u kella 17 paiku, kui hommikusest laagrist oli läbitud ca 80 km. Meeliülendav oli, et ilm oli meiega pisut lahkemaks muutunud – soe ja päikseline oli nüüd. Laagripaik üleval, saime ka nautida niisama olemist ja kohaliku 38%-lise piiritusejoogi „magusat“ maiku. Õhtu tõmbab jahedaks ja siis kulub kerge suutäis kangemat marjaks ära. Ja enne magama heitmist ühisesse telki jõime igaks juhuks, nagu vanadele sportlastele kohane, siiski algselt hommikuks jääma pidanud viimased õlled ka ära. Siis on teatavasti hommikul kergem liikuma saada, kui kondid ja pea pehmed.
Järgmisel päeval ehk 12.05. jõudsime Cesisesse. Enne seda saime juba ka esimesi toredaid tõusukesi maitsta, aga see ei tekitanud veel erilisi raskusi meiesugustele metshärgadele. Cesises käisime ilusat vana lossi vaatamas. Ja see oli üldse päris kena linnake, istusime ühe tiigi äärde einestama, kus paar musta luike kümblesid. Cesisest lahkudes ootas meid juba pisut mehisem maastik. Need tõusud olid „pisut“ hullemad kui Otepää ümbruses asuv kuppelmaastik. Nimelt saime ca 2 km järjest ülesmäge sõita, et siis kohe järgmist ronimist alustada. Pärast kaardi pealt lugedes selgus, et selle koha peale oli kaardil märgitud tingmärk, mis tähistas „huvitavat mäge“, mille kõrgus merepinnast oli 255m. Südant soojendab, kui jõuad tõusu tipus asuvasse kurvi ja näed, et tõus jätkub veel vähemalt pool kilomeetrit. Võttis kergelt vere ninast välja, perse praksus kergelt verevalumitest ja jalad tudisesid all, kui üles jõudsime. Jõudsime päästva bussipeatuseni, kus istuda, vaatasime Meelise ja Kidraga eesootavat ja prahvatasime korraga sõnagi lausumata naerma – ees ootas meid järjekordne mahlakas tõus. Pärast 10-15 minutilist istumist hakkasime juba ka ümbritseva looduse ilu nägema, sest vaade oli tõesti kena. Kidra, va vapper tinasõdur, aga teatas optimistlikult, et paar siukest tõusukest veel ja olemegi juba kohal ju. Bussipeatuses istudes kerkisid tumedad pilved pea kohale, mis tõotasid meile kindlat vihmasagarat koos äikesega. Seetõttu otsustasime natuke veel istuda ja oodata, kuni vihm üle jääb. Korra müristas, aga äikesevihm otsustas meid seekord siiski säästa ja pööras enne meie kohale jõudmist teise suunda. Umbes kella 18 paiku leidsime ühest metsarägastikust ka endale sobiva ööbimispaiga. Enesetunne enam kõige värskem ei olnud selleks ajaks, laagripaiga leidmine oli tore palsam me vaevatud kehadele. Päeva teekonnaks kujunes ca 70 km, mis polegi väga kesine arvestades, millises „kõrgmäestikus“ me pidime ronima.
13.05. hommik saabus koos päikesega, tuli oma vanad kondid telgist välja ajada, sest ees ootas järjekordne päev võitlust „Läti Alpidega“. Ainult, et hommikul ei osanud me veel aimatagi, millised teed meid ees ootavad. Vastasel juhul oleks me neid tõenäoliselt üritanud vältida. Nagu öeldud, olime otsustanud, et jätame siiski rongisõidu vahele ja läheme vaatame otse alla Lõuna-Läti suunas, kuidas seal olukord on. Mõeldud tehtud. Nii pisikestest asjadest saavad alguse legendid, mida veel aastaid mäletada!! Nimelt viis tee meid otse Ergli suunas. Alguses polnudki liiga hull, kuigi mägedele lisandus ka kerge tormituuleke vastu, mis tahtis suisa püksid jalast puhuda. Viecepalgas tahtsime poest midagi kehakinnituseks hankida, aga kohalik taat, kes vist ise poe suunas sammus, juhatas meid otse vastupidises suunas sellele, kus pood tegelikult asus. Ju vist kartis, et me kõik kangemad õlled eest ära ostame ja otsustas konkurendid kõrvaldada. Saime päris tükk aega seal ringi tiirutada, enne kui poe üles leidsime – see asus päris kaugel sellest, kuhu meid juhatatud oli. Taat poleks vist sel hetkel meie silme ette soovinud sattuda, eriti tänulikud me talle polnud. Poest lattide eest lunastatud kraamiga siirdusime edasi järgmisesse asulasse – 6 km kaugusel asus Ineši mõis, mille juurde poole 12 paiku jõudsimegi. Seljataga oli selleks ajaks 23 km. Selles paigas juhtus erakordne lugu, et süüa saime enne kui õlut. Isegi Kidra kõht hakkas protestima, et mis jama see siis on, et mingi söök saabub enne õlut. Inešist edasi sõites selgus, et lätlaste jumalal oli meile veel ühteteist varuks – umbes kilomeetri pärast lõppes asfalt, kuid tõusud jätkusid. Kruusateed olid täiesti treppi sõidetud ja kurvilised. Ka laskumistel ei saanud puhata, sest kurvid olid sissepoole nii kaldus nagu velotrekil, et nõudis suuri jõupingutusi, et ennast teepeal hoida ja kurvis laskumisel mitte kraavi lennata. Selle peale poleks tahtnud mõeldagi, mis siis oleks saanud, kui mõni rekka oleks vastu tulnud. Need tõusud ja laskumised lahtise kruusa peal treppi sõidetud teel olid ikka füüsiliselt päris kurnavad ja Kidra teataski ühes peatuspaigas puhkehetkel, et tema rohkem ei viitsi ja ta läheb kohe homme hommikul koju ära!! Soovisime talle selles ettevõtmises siis edu, kuna ühtki ühistransporti kuskilt ligilähedaltki ei lähe. Peale kella 16 leidsime teeäärsel heinamaal paiga, kus oma santlaager püsti panna, sest edasi sõita tol hetkel ei soovinud meist keegi, kuigi läbitud sai mitte eriti muljetavaldavad 50 km. Mella unistas murul lebades ja läti õlut kulistades, et tahaks sauna saada praegu. Kidra imestas seepeale, et miks taevapärast ta sauna tahab, tõusudel saime juba higistada ju küll. Aga murul päikse käes lebada ja õlut juua oli päris hea lõõgastus pärast sellist päeva. Järgmise päeva peale polnud isu mõeldagi, sest sarnased teed pidid veel ca 50 km jagu jätkuma. Huvitavad teed Lätis ikka, arvestades, et meie kaardi andmetel pidi see tee tugimaantee olema ja suunduma otse Riiga. Lisaks sellele liiguvad seal stratosfääris keeristormi pilved vastupidises suunas tuulega. Mina oskasin isegi rohelist taevast näha ja tegin meeldiva avastuse, et läti käod, kelle kisa kõik kohad täis on, polnud meile veel siia järele jõudnud. Päris suured ilmatargad oleme. Mella avaldas veel pettumust, et vihma pole peaaegu üldse saanud, mispeale tegi Kidra talle minu meelest ausa pakkumise ta esimesel võimalusel jõkke lükata. Seal peaks ka piisavalt märjaks saama.
Minu meeltesegaduse tipphetk saabus ka selles paigas. Nimelt pärast seda, kui teised jüngrid mõningase alkoholi manustamise järel põhku olid pugenud, otsustasin ma sealsamas heinamaa kõrval asuvasse metsa ringi tuulama siirduda. Loomulikult eksisin ma seal ära ja välja tõi mind sealt Kidra, kui ma olin mõnda aega ohoo-ohoo! hüüdnud. Seda tänitamist selle seigaga seoses ei jõua ma vist elu lõpuni ära kuulata. Aasta orienteeruja tiitel peaks vähemalt mul see aasta kindlustatud olema.
Järgmisel hommikul, 14.05., oli pisut pilvine, aga ei midagi hullu. Ruttu taaskord saime umbes kell 9 oma kodinad kokku ja siis sadulasse – meie kolgata tee ootas meid. Ikka need samad treppisõidetud lahtise kruusaga tõusud ja laskumised. Korraks naeratas meile ka läti jumal ja saatis meile vahelduseks ka mõnisada meetrit asfalti. Asfaldijuppi saatis see-eest meid paras vastutuul, et meil liiga kerge ka ei hakkaks. Kerge jalasirutus ühes jubedas bussipeatuses, kus küll peldik oli sisse tehtud, aga sellegipoolest olid lätlased oma ihuhädasid kergendanud peatuses sees. Peatuses leidis meie ühine püha üritus ka uue nime – Ergli maraton. Ergli kohanimena on kogu selle retke märksõnaks, mis tuletab meile igavesti sealseid inimese moraali laostavaid kruusateid meelde. Vahemärkusena, et mulle on silma hakanud ka mitmed teisi toredaid kohanimesid selles piirkonnas – Licupe, Liburi, Licmuiza. Vaesed lätlased! Vahepeal uurisime, et palju siis neid kilomeetreid juba seljataha on jäetud kokku. Tulemus polnud laita – 482 km Tallinnast.
15.00 paiku sai lõpuks see kolgata tee otsa ja jõudsime jälle asfaldile Suntaži nimelises kohakeses. See-eest oli taeva kogunenud ähvardavad pilved, mis meile midagi head ei tõotanud. Seekord pisut suuremas ja inimlikumas bussipeatuses jalga puhates hakkaski sadama. Kruusatee pealt seega räästa alla. Varsti pidi hakkama ka laagripaigale mõtlema, sest õhtu kippus kätte jõudma. Järgmises puhkepaigas järjekordses peatuses, kui vihma oli juba kenasti ladistanud ja taevas ühtlaselt hall, sähvatas Mellal idee, et võiks kuskil bussipeatuse taha metsa telgi üles panna ja kasvõi bussipeatuses teed vaaritada, vähemalt ei saja otse lagipähe. Kidra võttis sõnasabast kinni ja tormas üle tee asuvasse kuusikusse, mis eemalt vaadates võhikule võis tunduda täiesti võimatu telkimiskohana. Samas meie pundi ainuke puhas maalaps oli targem ja teadis, et kuuskede alumiste okste all on piisavalt ruumi, mis võib ka vihmavarju pakkuda, kui oksad piisavalt tihedalt on. Ja nii täpselt läkski, et saime suure kuuse alla telgi üles panna ja vihm sinna tõesti läbi ei olnud tulnud. Seega oli ka tore uudis see, et maapind oli telkimiseks sobilikult kuiv. Edasine õhtu pühendasime selle suurepärase idee autori kiitmisele ja tänamisele, tänu kellele ei pidanud me järgmised 15 km telkimispaika otsima suures vihmas, aga samuti tavapärasele tee ja läti piiritusejoogi manustamisele. Lisaks pöörasime näod taeva poole ja palusime, et jumal oleks inimene ja laseks edasi meil ilma vihmata rännata. Ja siis põhku. Teadmisega, et magame siis täna kuuse all.
15.05. hommikul oligi vihm vaibunud meie suureks rõõmuks. Ronisime kuuse alt taas päevavalgele ja kella 9 paiku ka minekule Sigulda suunas. Maastik oli selles piirkonnas juba pisut inimsõbralikum, kuigi vastutuul kimbutas endiselt. See on teatavasti ratturite „kutsehaigus“. Samas kippus ilm ka külmemaks minema. Mõtlesime, et ainuke asi, mida me veel maitsta pole saanud, on lumi. Õnneks nii kaugele asi siiski ei läinud - maikuus ei saja lund isegi Lätis mitte. Sigulda, kus asub ka kuulus talispordikeskus suure kelgurajaga, on mäe otsas, kust rattaga üles ronimine on paras ettevõtmine – 11% tõus. Läti politsei mõõtis meil seal tõusul kiirust, ise irvitasid habemesse. Hea, et meid veel kiiruse ületamise eest maha ei võetud. Turaida lossi juurde päris üles ei jaksanudki ronida, viimased paarsada meetrit läksime ratas käekõrval. Turaida lossi sisse me ei läinud sularaha kitsikuse tõttu – pilet maksis 3 latti. Kidra sai vähemalt Sigulda kepikesi täis müügipunkti ees pilti teha.
Laagri paiga leidsime seekord üsna varakult – juba poole 5 paiku leidsime Vidrižis ühe liivakarjääri taha rahuliku telkimiskoha. Enne seda istudes poe ees välgatas meie geniaalsetes ajudes äriplaan – teha loomaaed, kus ainsateks isenditeks oleksime meie ise, kes püherdavad poris ja roomavad mööda maad või upitavad ennast üles järgmise õlle järele, täis kui templielevandid. Võre peal oleks silt, et loomade söötmine ja jootmine on kohustuslik ja tingimus, et jook ei tohi olla alla 5% alkoholisisaldusega. Sealt poe eest oma ärimeeste mõtetega siirdusime siis teisele poole karjääri magama. Täna sai läbitud 55 km.
16.05. hommik oli taas meie rõõmuks päiksepaisteline ja pilvitu, isegi mina sain ilma suurema kobinata kargu alla. See-eest kallid kaimud ei unustanud mind taaskord mõnitada minu orienteeruja võimeid meenutades. Ja Ergli metsavahi austavast tiitlist vist lähiajal pääsu ei ole.
Sõit kulges suhteliselt rahulikult. Enne Limbažit tuli meile üks härrasmees vastu, kes sööbis meie mällu sellega, et oli vist viimati vett näinud aastal 1974 – nahk oli ühtlaselt mustaks tõmbunud (tegu polnud neegriga). Eeskuju missugune meilegi tulevikuks. Kella 12 paiku jõudsime Limbažisse, mis on üsna tore väike Läti linnakene, oma „pühajärvega“ (a la Tallinnas Lasnamäe karjäär). Selle püha järve ääres puhkasime ka läti õlle seltsis jalga. Mõtlesime, et nüüd võiks tagasi minna Turaida lossi juurde ja võtaks neid 11% tõuse ja langusi. Aga ülesse mineku ja ka laskumise põnevamaks tegemiseks sõidaks esimese või tagumise ratta peal nagu tsirkusekarud. Pole just laita plaan, aga tagasiminek jäi seekord siiski ära teatud füüsilistel kaalutlustel.
Ilm kippus vaikselt pilve minema ja tuul oli ka korralik, meie lohutuseks pole Eesti ning Kidra saun ja seapraad enam mägede taga – kõigest 2 päeva.
Laagrisse jäime kella 5 paiku, ühte suhteliselt auväärsesse kuusikusse. Päevadistantsiks seekord u 67 km ja piirini jäi siit u 35 km. Olles juba einestanud ja õllegi lahti teinud lamasime metsa all nii, et tee pealt märgata meid ei saanud. Korraga peatus just selle tee kohal, mis meie laagripaika tõi, auto ja üks küllaltki päevi näinud läti proua tuli autost välja ja hakkas pisut tõtlikul sammul otse meie suunas tulema. Mõtlesime, et mis nüüd siis, kui korraga proua peatus, uuris kõhkleval pilgul pisut ümbrust ning kükitas meid märkamata maha oma ihuvajadusi rahuldama. Meie ees aga avanes kummaline vaatepilt – täiskuu säras oma täies hiilguses. Oli päris koomiline see vaatepilt ning üritasime oma naeru hääletuna hoida (irvitasime päris südamepõhjast), et vaesele lätlannale tahtmatult mitte infarkti põhjustada. Võib vaid ette kujutada inimese tunnet, kes tuleb suvalises kohas maanteelt metsa ja seal aelevad mingid eestlased juba ees. Meelis oli sunnitud lätlase infarktist päästmise nimel lausa näoga samblasse sukelduma – oma näoga kaitses naise ilu
See õhtu jäi Läti pinnal meie viimaseks. Ja kuigi keha Ergli kuppelmaastikust oli juba pisut nõder, oli siiski natuke ka kahju lahkuda. Oleme lätlastele lisaks retkel näinud ka kõiksugu muid nokalisi ja käpalisi isendeid – kitsi, rebaseid, sookurgi, kanakulli, kaeluskotkast (toetudes Kidra ornitoloogilistele teadmistele). Mõnda kohalikku varest ka lisaks (toetudes enda ornitoloogilistele teadmistele).
17.05., päev, mil oma rännakuga jälle Eestimaa pinnale jõudsime, algas jälle minupoolse porisemisega – miks raisad mul magada ei lase ja juba kell 9 üles peksavad. Aga ülesse ma sain ja rattaselga peagi asusime. Kella 1 paiku saabusime tagasi Eestimaale. Iklast saime veel viimast korda ka läti õlut, mida asusime piiri lähistel männikus ka lahendama, kiiret meil kuhugi ju ei olnud. Siinsetel teedel oli mõnevõrra mugavam pedaale tallata, sest selliseid 250 meetriseid „huvitavaid“ mägesid nagu Erglis siinkandis eriti ei esine, nii et anna ainult jalgadele valu.
Oma retke viimase laagripaiga leidsime u 33 km Pärnust poole 6 paiku – seljataga u 66 km. Ja see oli ootamatult hea ja lahe laagripaik – RMK poolt spetsiaalselt matkajatele tehtud paik väikeste kämpingute ja lõkkekohtadega, isegi WC majake oli olemas. Ühesõnaga ideaalne koht, mis suveajal võib päris ülerahvastatud olla. Praegusel ajal peale meie seal ühtegi hingelist õnneks ei olnud. See oli ka paras paik päikese käes ja ohtrate sääskede toidulauana mekkida veel viimast korda maitsvat läti samakat, mida seal brändi pähe müüdi. See keelekaste oli meil ka varasematel päevadel südant ja hinge õhtuti soojendanud. Või nagu ise hellitavalt seda jooki kutsusime – läti palsam. Kuna laagrikoht oli täpselt Tolkuse raba kõrval (roheliste retkel seal juba käisime), siis otsustasime, et läheme sinna hommikul päikesetõusu vaatama. Äratus seega kell 4.30, et õigeks ajaks kohale jõuda. See vaade seal varahommikul on ületamatu, sellist looduseilu ei kohta just iga päev. Rabast tõusis auru, kergelt oli veel hämar. Ja kui päike oma nina välja pistis, siis see võttis päris hinge kinni, saime seda vaadet vaatetornist imetleda. Pole vist ilusamat asja olemas kui päikesetõus rabas. Kõndisime laudtee ka läbi ja ma mõtlesin, et on paras aeg ka jalgupidi mülkasse astuda, õnneks Meelis järgis ka koheselt minu eeskuju. Aga siis läksime Kidraga veel rappa ka omadega, hüppasime vette. Väga mõnus karastus oli see.
Pärast paari tundi magamist siis uuesti rattale ja Pärnu raudteejaama poole teele – viimased 33 km. Kokku sai selle retkega maha sõita 753 km, arvestades ka roheliste retkel läbitud maad. Ja Tuuletallajad jäävad nüüd oma järgmist retke ootama – kõigi eelduste kohaselt saab järgmiseks sihtkohaks meie vennasvabariik Ukraina.
tuuletallajad on meie mitteametliku klubi nimetus, kus on tervelt 3 liiget. Isegi klubivest on olemas tuuletallaja pildiga. ja rattaga naaberriigis siis jutu sisuks.
Madridi provints (Comunidad de Madrid) paikneb kõrgel Hispaania keskplatool. Põhjapoolsetes sierrades on külluses suurepärast maastikku ja häid jalutuspaiku, mis on pelgupaigaks linlastele, kes lähevad sinna talveks suusatama või kõrvetaval suvel end jahutama.
Sierra de Guadarrama keskset lõiku külastati harva kuni 1920. aastateni, mil piirkond sai esimese rongiühenduse Madridiga. Tänapäeval on graniitnõlvad mände täis istutatud ja suvilatega üle külvatud. Siinsed külad, näiteks Navacerrada ja Cercedilla, on saanud populaarseteks suusa-, mägijalgratta-, alpinismi- ja ratsutamiskeskusteks.
Meil õnnestus üürida villa Cercedillas. Näpuga hispaania raamatus järge ajades kihutasime siit ajaloolise hõnguga paikadesse valides iga päev uue linna, mis juba keskajal oli endale nime teinud.
Oma külakeses (meie mõistes väikelinnas ) ringi jalutades või poeskäigul, olime üpriski hämmastunud kui meid tänaval teretati. Inimeste sõbralikkus oli meelitav, kuigi alguses võõristasime kangesti. Me harjusime kiiresti ning kui teinekord ei kõlanud laulva häälega Buenos Tardes ütlesime tema kohta – pole vist kohalik.
Meie olime Cercedillas varajased pääsukesed, sest ka Hispaanias oli pika külmaperioodi tõttu kevad sel aastal hilinenud. Reisil olles võid peaaegu kindel olla, et satud alati millegi erakorralise tunnistajaks – tihtilugu on see loomulikult ilm.
Puudesalud olid veel täiesti raagus. Nädala jooksul hakkasid õitsema sirelid ja kastanid. Toledos, mis on jupp maad lõuna pool rippusid akaatsiate valged õiekobarad õblukeste lehtede varjus, graatsiline mandlipuu ilutses oma lillakate õitega lausa kivisel tänaval ning maantee ääres vohas tundmatuid lilli ja päikselisi kollaseid põõsapuhmaid. Nädala lõpus puhkes meie hoovi nurgas õide magnoolia. Tasapisi käis aednik kasvuhoones ning hoovis kõpitsemas. Naersin endamisi kuidas lopsakas orashein võidutses äraõitsenud tulpide kõrval.
Olime Hispaanias maipühade nädalal. Suuremate magistraalide kohal rippus elektrooniline tabloo, mis hoiatades õnnetuste eest kutsus maanteedel mõistlikult liiklema. Samas oli ära toodud eelmisel aastal hukkunute arv.
„Kui tahate Hispaanias autot juhtides ellu jääda, unustage liikluseeskirjad ja usaldage oma ürginstinkte. Kui soovite jalgsi käies ellu jääda, loobuge käimisest.“
Läbi lugenud Drew Launay heatahtlikud soovitused, kahtlesin ma väga, kas Hispaaniast on üldse võimalik terve nahaga koju pääseda. Nii äkiline see elu siiski polnud.
Aga väikese ehmatuse (rahakott sai suurema) saime juba esimesel päeval. Saanud kätte oma „Villa Pilari”, toad omavahel viisakalt ära jaotanud ja kohvrid sisse toimetanud, otsustasime kohe El Escoriali sõita, et teha algust vaatamisväärsustega. Valmistasime kaasa portsu võileibu, kallasime ühte termosesse kuuma kohvi ja teise külma apelsini mahla ning sättisime end autosse. Villa juurest kuni väravani oli kitsas mäkketõus, mille Jüri osavasti sooritas, seejärel pööre vasakule mööda Calle de Andres’i-ikka väike tõus, üle viadukti, mille alt kohalikud rongid läbi kihutasid. Viimasel päeval enne ärasõitu käisin seal metsikuid iiriseid pildistamas. Saime veel mõni minut sõitu nautida kuni pöörates paremale, toimuski kokkupõrge. Punasest autost väljus kõrgetel kontsadel noor ärritunud naisterahvas. Ta kandis tumedat sviitrit, põlvedeni üleskääritud teksapükse ning ta tuju oli sama krässus kui soeng. Minu pettumuseks ei olnudki ta kuigi jumekas ja ma ei märganud tulukesi silmades, nagu hispaanlannasid iseloomustatakse. Igatahes rahunes ta ruttu kui olime väga vabandavad ja tema abiga politsei kohale kutsusime. Nördinud oli ta endiselt. Politsei teavitas lahkesti, et tänav on ühesuunaline ning oma villast välja pöörates tulnuks meil hoopis paremale pöörata.
Kahjuks unustas meie lugupeetud majaomanik seda teemat puudutada ja vastavat liiklusmärki loomulikult polnud, täpselt nagu raamatus hoiatatud. Autodega ei juhtunud suurt midagi, ainult paar katkist esituld ja mõned plekitükid, mis tagantjärgi vedelesid veel mõnda aega tänaval. Politseinikuga saime teretajateks ning tervitasime edaspidi linna vahel igaks juhuks ka tema ametivendi, arvates et tegu on meie omaga. Sant lugu oli hoopis see, et pidime ootama rendifirmalt puksiirautot, mis meie autojuhi koos renditud Opeliga Madridi tagasi toimetaks. Kuigi auto oli täiesti sõidukorras ja ise vahetama sõites oleksime hoidnud kallist aega kokku, aga see ei tulnud kõne allagi Niisugune oli kord.
Õnneks jätkus meil nutikust, et mitte hakata hispaanlastega vägikaigast vedama puuduliku liiklusmärgi pärast, sest vaevalt oleksime midagi käegakatsutavat saavutanud.
“Kõik Hispaania seadused räägivad üksteisele vastu, reeglina peetakse enesestmõistetavaks, et süsteemid ei toimi,” tsiteerides uuesti Drew Launay’d.
See oleks veel puudunud et nad meie peal praktiseeriksid oma mañana’t, mis tähendab: homme, järgmisel nädalal, hiljem millalgi, kunagi, mitte kunagi jne. Tulemas olid maipühad ning eel-järelpühad.
Istusin kõnnitee äärde nautides kuuma päikest, minu must T-särk tõmbas soojust lähemale- oli kohutavalt mõnus. Jalutasin tänavatpidi üles, piilusin hoovidesse, kuulatasin sumedat hispaania keelt kui minust möödus vanapaar, naine mehe käevangus ja tundsin, et olen Hispaanias.
Pilvi vaatan jaanurikuus lihtsameelselt, augustis neid polnud ja septembrikuus neid ei usu.
Vihmatibu algas juba eile õhtul, kui rühkisin kindlal meelel Margareta saarele vanasse kohta telkima. Enne tugevat vesitamist sai sisse. Aga kas põhjus oli puude all peitmine või mis muu iganes, kuid oli tunne, et nüüd peab panged mängu tooma. Päises ja jaluses on väikesed vaiksed loigud tekkinud, aga muidu elus ja terve. Ükski lihanäljas karnivoor, kes minuga koos telki roninud, pole mind veel ära söönud. Ainult pikajalgne õnneämblik oleksleb oma lastele mõeldes nurgas. Toob õnne algavaks päevaks -- tähendab see mis juba eilsest kallanud saab varsti otsa.
Kõrvahargid on endalegi mugava koha leidnud. Ehk katuseluugist sooja peale sisse kobinud. Üks kukkus mulle ennist suu peale. Jõudsin alla neelamist vältida, kuigi proteiini ja krõmpsumist lubatakse piisavalt. Haarasin kärmelt viimasel sabast ja viskasin telki pimedamaisse nurka.
Politsei käis eile õhtupoolikul. Kammivat saart läbi ja otsivad... midagi. Koputasid telgile. Avasin luku ja pistsin lõngamütsis oma kodutu pea välja.
"???"
"English?"
"You are English!?"
Ei, ma olen eestlane, aga vahet pole.
"Are you alone?"
Sellele küsimusele ei saanud ma pihta, sest avasin rohkem oma lukku, et pead neile lähemale liigutada, et neist aru saada. Esitasid siis aga küsimuse uuesti ning tuldi kohe taskulambiga uksevahest sisse piiluma.
"Yes, alone."
Kui telkivaid kodutuid otsisid, siis loodan, et nad said eitava vastuse, kuid ka keelebarjäär võib olla põhjus, miks nad minuga tegeleda poleks viitsinud. Eriti niiskes pimedas vihmasajus.
Krokodill Gena lauluke ilmus pähe: "Vihma sajab, on mul maja, mõtteid ajab nüüd taga üke väike kõrvahark." Muidugi lõpp meloodiasse ei kipu.
Otsin kotist õuna, aga käed pettuvad. Otsivad küll edasi, et ehk siiski. Kui hästi uskuda, siis porgand võib ka õun olla.
--
Päev otsa telgis end kuivana üritanud hoida. Vahepeal pauside ajal olen sügist välja läinud kaema. Puud on suured. Täpne põhjus külm läätsesupp hakkama panna.
--
Kui inimesed iseendaga räägivad:
"Ma vaatan sulle silma. Ei, ma helistan sulle. Täielik lollus. Marlene Dietrichi viimane korter asus Pariisis ühel tundmatul ja pikal puudega avenüül, kus punase ukse number koosnes kahest kuldsest üksteisele järgnevast numbrist, mil viimane numbrike on esimesest täpselt kaks korda suurem. Ühtki tähte ei järgnenud. Piilun hoopis kõrva."
Uus-Meremaa reis 26. Jaanuar-9.märts 2012
Marsruut:
Tallinn-Amsterdam-Dubai-Melbourne-Auckland-Dunedin-Queenstown-Wanaka-Twizel-Mount Cook Village-Chrischurch-Picton-Wellington-Palmerston North-Whanganui-Ohakune-Taupo-Rotorua- Tauranga-Waihi Beach-Auckland-Whangarei-Kaitaia-Cape Reinga-Mangonui-Paihia-Auckland-Melbourne-Dubai-Amsterdam-Tallinn.
26. jaanuari hommikul kell veerand viis istusin Mustamäelt oma maja eest takso peale, et lasta end viia Tallinna Lennujaama. Sealt hakkas kell 6.40 minema Estonian Airi lennuk Amsterdami. Jõudsin ilusti kohale Schipholi lennujaama. Kell oli veel vähe, mitte palju üle kaheksa. Kui pagasi, mis koosnes eelnevates reisides tublisti räsida saanud seljakotist, kätte sain ja tahtsin ootesaali minna, tuli üks asjapulk juurde ja tahtis et ma paneks oma koti läbivalgustus aparaadi alla. Küsimusele kas ma viibin Hollandi Kuningriigis turismi või bisnessi eesmärgil, vastasin ,et vat ei viibi kummalgi eesmärgil, vaid hoopis hakkan reisima Uus-Meremaale varsti. Jäi rahule ja kui oli tutvunud monitorist minu seljakoti sisu kajastava pildiga, märkis, „You also have a book“, Noogutasin ja sain tulema, jutt oli minu Lonely Planeti raamatust teadagi.
Amsterdamis ööbisin mingis ökohullude hotellis, kus isegi laud oli tehtud kasutatud kohvitopsikutest jne. Järgmisel päeval tutvusin Amsterdami vaatamisväärsustega. Ülejärgmise päeva hommikul läksin varakult ökohullude hotellist Leidsepleinile bussipeatusse. Buss number 197, 4 Euri ots, tuli varsti ja ei läinudki kaua aega kui võisin uhkelt käes hoida kahte pardakaarti, üks Amsterdam-Dubai ja teine Dubai-Auckland, Emiratesi logod peal ja puha.
Emiratesil oli lausa oma security check, see oli see karmimat sorti, röntgeni moodi, mitte nagu värav. Ja isegi röntgenist ei piisanud neile, üks asjamees otsis veel läbi ka inimesed. Siis lõpuks pärast pikka ootamist sai lennuki peale. Mul vedas, sain emergency ukse juurde sinna ette tähendab koha ja ei pidanud oma pikkade jalgade pärast füüsilisi piinu tundma. Emirates on tuntud oma ilusate stjuardesside ja hea toidu poolest. Vahelemärkusena, Araabia Ühendemiraatides on ka teine, kuulu järgi veel vingem, rahvusvahelisi lende sooritav lennufirma, Etihad, kus inimene võib, kui raha on, lausa omaette kupees lennata.
Umbes seitsme tunni pärast maandus lennuk Dubais. Kell näitas keskööd. Lennuk Uus-Meremaale pidi minema kell 10 hommikul. Noh siis kuidagi veetsingi öö Dubai lennujaamas, mis ei uinunud hetkekski, kõikjal, eriti tax free kaubatänavatel kees vahetpidamata vilgas tegevus. Kuulasin oma pleierist moodsat trance muusikat, mida olin ekstra reisi tarbeks endale soetanud suures koguses ja võitlesin ligitikkuva unega. Üks lugu on ca 8 minti pikk, hea ajaviiteks.Hommikuks ajasid kõrvad juba pilli kah. Lõpuks tuli lennukile mineku aeg ja see sõit kestis umbes 13 tundi. Iga natukese aja tagant anti süüa. Kuulasin isiklikust, eesistuja tooli sees olevast, meelelahutusussüsteemist Lady Gaga ja David Guetta viimaseid plaate, siis hakkas pidev vaevlemine. Minu kõrval istuvat kaks ilusat mustanahalist tütarlast paistsid reisi palju paremini taluvat, muudkui itsitasid ja vahtisid oma ekraanidelt Twilighti ja teisi plikade filme. Kaotasin ajataju, mille sain tagasi siis, kui lennumasin Melbournes maandus. Mina ja Austraalias! Täitsa lõpp! Aga see polnud veel kõik, mõne aja pärast oli uuesti lennukile minek ja siis nelja tunni pärast oligi Uus-Meremaa!
Aucklandi piirikontrollis läks kõik väga kiiresti ja formaalsusteta, põhiliselt muretsevad nad sellepärast et kas sul pole toiduaineid kaasas jne. No ma natuke seal formularis luiskasin ka mis täita tuli. Seal oli küsitud, et kas te olete viimase kuu aja jooksul metsas viibinud. Ma kirjutasin, et ei ole, kuigi tegelikult käisin alles reisile eelnenud pühapäeval Harku ringil suusatamas…
Esimene mulje Uus-Meremaast oli, see et hästi roheline oli kõik ümberringi. Muru oli roheline ja kõik igasugu taimed ja värgid samuti. Ühesõnaga väga kosutav eesti talvest tulnule. Ilm ei olnud üldse väga palav, selline paras umbes 25 kraadi, merelt puhus kerge tuuleke ja kui päike juhtus pilve taha minema oli päris jahe. Oma majutusse jõudmiseks hakkasin mööda Aucklandi põhilist, Queen Streeti astuma ja korraga hakkasin muretsema, kas mind kogemata hoopis Hiinas pole maha pandud! Ma arvan, et see tunne on tuttav kõigile Aucklandis aga eriti Queen Streetil viibinutele. No põhiliselt ongi hiinlased ainult. Läksin oma majutusasutusse, kell oli mingi pool viis õhtul ja järgmine kord ärkasin alles kell 11, väljusin majutusasutusest, et midagi hamba alla otsida, mis ka tänu Burger Kingile õnnestus. Siis järgmisel päeval käisin Aucklandi linnas ringi ja samuti külastasin Auckland Art Gallery-d, kuhu muideks oli sissepääs tasuta ja mille eksponaatidest meeldis mulle kõige enam teos, mis koosnes vanast, tsementi täis valatud plekkvannist.
Pärast kunstisaali külastust käisin ka kuulsas teletorni, Sky Toweris, mis on lausa Aucklandi sümbol. Ülevalt avanes päris suurejooneline vaade linnale ja lahele. Uusmeremaalased on kavalad.vanu katedraale ja muid väga väärikaid hooneid neil seal kesklinnas ei ole, võtsid kätte ehitasid teletorni ja kõik külalised uudistavad nagu ilmaimet. Esimese Uus-Meremaa päeva õhtuks oli kurk haige ja muidu vilets olek. Järgmisel päeval sõitsin lennukiga Lõunasaarele Dunedini ja seal oli juba päris paha olla. Subway pikk vorsti-juustu võileib tuli igatahes öösel hostelis välja. Järgmine päev liikusin Dunedini tänavatel nagu udu sees, haige mis haige. Õnneks tervis järgnevatel päevadel siiski paranes, jäi vaid paar nädalat kestnud nohu, millesarnast mul pole kunagi olnud.
Dunedinist läksin bussiga Queenstowni, mis asub järve ääres. See piirkond on igasuguse spordirahva aga eriti ekstreemspordirahva paradiis. Neid paljudel viisidel allalaskmisi, allasõitmisi, allahüppamisi ja allalükkamisi ei suuda üles loendada. Näiteks linna kohal kõrguvast mäest saab mööda verdtarretavat metsateed mägirattaga alla sõita, kuna aga lähedal asuval Nevise jõel asub maailma kõrguselt teine benjihüppe koht, Nevis Highwire, mida haldab benjihüppe asutaja Hacketti firma. Mulle meeldib rohkem ülespoole ronida, seda tegin mainitud Queenstownis ja ka teistes kohtades.
Queenstownist liikusin edasi linna, millel on mustamäelase/nõmmeka jaoks ilus kodune nimi-Wanaka. Sealgi on linna kõrval suur järv ja sealgi on head tingimused paljudeks sportlikeks tegevusteks, matkamiseks, jalgrattasõiduks, jooksmiseks jne. Kogesin esimest korda, et nädalavahetuseks, eriti reede õhtuks peab majutus olema ette broneeritud, kõik vähegi soodsamad kohad olid kinni, siis läksin ühte veidi kallimasse motelli, kus tõsi küll oli väga kvaliteetne ööbimine. Wanaka linnas sooritasin juba tõsisema matka, mis vältas umbes seitse tundi. Maastik oli mägine, aga veel selline mis siledalt maarjamaalt tulnul konti ei murdnud. Inimesed ,kes kas jalgrattal või jalgsi vastu tulid, ja neid oli laupäeva ennelõunal palju, vaatasid rõõmsa näoga otsa, mitte ei põrnitsenud tigedalt maha, nagu meil nii sageli võib kohata. Parajasti toimus linna lähedal rockfestival, mida peetakse iga kahe aasta tagant.
Kui väikebuss hakkas Queenstownist Wanaka poole minema, kuulutas bussijuht: varsti tuleb peale missis Forbes, 95 aastane daam, kes käib kuus korda nädalas Queenstownist Wanakasse kohvikus! Sinna on poolteist tundi ja tagasi ka poolteist tundi. Ja siis ta tuligi, vaatamata oma väärikale eale kõbus, vestlesid bussijuhiga terve tee. Huvitav küll miks ta nii tihedalt seal Wanakas peab käima, kas ühest korrast nädalas ei aitaks?
Mina ei saanud Wanakast esimesel katsel minema, nimelt vedas mu käekell alt, jäi pooleks tunniks seisma ja nii hilinesin bussile. Soetasin kohalikust spordipoest uue kella. Tänu sellele intsidendile sain veel nautida sooja ja päikeselist pühapäevaõhtut seda nii koduse nimega linna palistavatel järvekallastel jalutades.
Vahelepõikena, esimene raamat, millest ma Uus-Meremaa kohta teada sain, oli „Maailm ja mõnda“ sarjas ilmunud Rudolf Sirge reisikiri „Meretaguste juures“. Sirge ja Voldemar Panso said kaugel vene ajal 66, 67 aastal, käia kaks korda nõukogude kultuuritegelaste grupiga turismireisidel USA-s, Austraalias ja Uus-Meremaal. Kui libistada üle need kohad ,kus autor esitab kohustuslikku teksti töörahva raskest olukorrast ja kohalike punaste aktivistidega kohtumistest, saab sest raamatust Uus-Meremaa kohta teada küll. Maooridel peatub ta pikalt, sealt raamatust saingi teada ,et maoorid on Pika Valge Pilve maale tulnud Polüneesia saartelt paatidega ja varsti tekkis mul ka küsimus, et kes siis siin enne elasid. Kas oli võimalik, et nii suured saared olid inimtühjad, enne kui maoorid 800 aastat tagasi sinna saabusid. Ühel saksa tüdrukul kellega hostelis seda teemat arutasime, oli oma versioon, mingid inimesed elasid siin ka enne maoore, aga maoorid sõid nad ära. Täitsa võimalik. Sirge raamatu vahvaim koht on see ,kus Panso ostab endale paarimeetrise mõõga suveniiriks, mis on loomulikult enam kui nüri. Olles juba Melbourne lennujaamas tagasiteel kodu poole ja nähes tax free kaupluses samuti paarimeetrist didgeridood, tärkas minus hetkeks soov teatrimeest suuregabariidilise suveniiri ostus üle trumbata. Aga kust ma ikka täpselt tean, et didgeridoo mille ostaksin ,on Panso mõõgast pikem? Nii jäigi didgeridoo ostmata, kuigi ma lausa jumaldan seda pilli ja inimesi, kes seda mängida mõistavad.
Kõige meeldejäävam pilt Rudolf Sirge raamatust on vaade Cape Reingale, pildiallkiri oli: „Cape Reinga Põhjasaare tipus. Maoorid uskusid, et siin asub maailma lõpp“ Küll mustvalge, aga seda võimsam, Cape Reingas, seal maailma otsas otsustasin kindlasti ära käia. Selleks hetkeks oli minu kollektsioonis juba kaks maailma otsa, Fisterra Hispaanias ja Ushuaia Lõuna-Ameerikas. See tunne, et enam kuhugi edasi minna ei ole, ainult tagasi, see tunne on kogemist väärt. Aga seal, otsas ärakäinuna, ei ole me kindlasti enam päris need kes sinna minnes.
Järgmine sihtkoht, kuhu otsustasin minna, oli Mount Cook Village, Uus-Meremaa kõrgeima mäe jalamil. Teel sinna peatusin väikeses linnas nimega Twizel. See linn on ehitatud kunagi 70-datel lähedalasuva hüdroelektrijaama ehitajate tarbeks. Kõige rammusamatel aegadel oli see linn koduks umbes 6000-le inimesele, ehitajatele ja nende peredele. Kui elektrijaam valmis, ähvardas linn tühjaks jääda, kuivades rahvaarvult kokku 1000 inimeseni. Viimastel aastatel on Twizeli rahvaarv jälle kosunud, nagu ka kinnisvarahinnad, kuna linn asub populaarsete mägikuurortite läheduses siis soetavad paljud inimesed endale siia väikese elamise, mis kokkuvõttes tuleb siiski odavam kui kuurortites maja/korter osta. Twizel oli väga vaikne ja rahulik linn, kogu elu toimus ainult meie kunagisi kolhoosikeskusi meenutavas linnasüdames, kus oli kaks supermarketit, kohvik ja ametiasutused. Seda üllatavam on, et just Twizeli lähedal on üles võetud populaarse „Sõrmuste Isanda“ filmi välisstseenid.
Twizelist sõitsingi Mount Cook Village-sse. Tee peal tegi bussijuht peatuse ja lasi reisijatel pildistada hingematvalt kauneid vaateid Pukaki järvele. Samuti jagas ta igakülgset informatsiooni „Sõrmuste Isanda“ filmiga seotud üksikasjade kohta. Mount Cook Village on väike, Euroopa alpikülasid meenutav asula, mille kuulsaim ehitis on Hermitage hotell, asutatud Everesti ühe vallutaja Sir Edmund Hillary poolt. Ma ütlen, ühe vallutaja, kuna olen alati rõhutanud, et Hillary ei olnud mitte mingil määral tähtsam sherpast Tenzingist, kellega koos nad 1952 aasta mais Everesti tippu jõudsid. Nad jõudsid tippu koos, jah tõsi küll Hillary oli Tenzingust paar meetrit ees. Kuidas üks noor ajakirjanik kunagi lehes kirjutas: Everesti vallutaja Hillary ja tema saatja Tenzing, no sellele artiklile kirjutasin väga põhjaliku vastulause. Eks see kõik ole sellepärast, et väiksena lugesin raamatut „Lumetiiger“, mis on Tenzingu elulugu ja see lihtne, kirjaoskamatu mees, kes inglaste ekspeditsiooniga maailma katusele jõudis, on alati minu suur iidol olnud.
Olles, nagu öeldud Tenzingu fänn, tutvusin siiski põhjalikult Hillary muuseumiga Hermitage hotellis, lisaks väljapanekule kõlas lindilt Hillary hääl, pajatamas ekspeditsiooni kohta. Hillary oli väga pikk mees, umbes kaks meetrit, näitusel oli tema elusuuruses foto, nii et igaüks sai end temaga võrrelda. Mul on rõõm tõdeda, et ma eriti palju alla ei jää sellele kuulsale mesinikule, kes sai Everesti vallutamise eest sir-i tiitli ja kelle pilt on Uus-Meremaa viiedollarilise rahatähe peal.
Muide, Hillary oleks võinud kergelt ka sellest aust ilma jääda, kui aasta varem oleks Tenzingu ja Shveitslase, Raymond Lamberti tipputõus õnnestunud. Tenzing ja Lambert jõudsid 8600 meetri kõrgusele, tipp asub 8848 meetrit, neil jäi tõepoolest vähe puudu, aga kuna ilm oli halvenemas ja jõuvarud lõppenud, olid nad sunnitud tagasi pöörduma. Nagu Tenzing „Lumetiigri“ raamatus ütleb: tippu oleks me ehk jõudnud kuid elusalt alla kindlasti mitte. Kui Tenzing aasta pärast Everestile jõudis oli tal kaelas Lamberti sall. Tenzing ja Lambert olid omavahel suured sõbrad, ehkki Lambert rääkis ainult prantsuse keelt ja nad omavahel peale kahe sõna „Ca va bien“ , kõik on korras, rohkem vestelda ei saanud. Hillaryga Tenzingul sellist sõprust ja klappi ei olnud kuigi Tenzing rääkis hästi inglise keelt. Suhetele ei mõjunud hästi ka see, kui Hillary oma raamatus kirjutab, et järsul astmel enne tippu (mille nimi on Hillary step), oli Tenzing tõeliselt hädas ja tema vinnas sherpa sealt lihtsalt üles ja kui ta oli üles jõudnud lamas ta tükk aega lumel ja „hingeldas nagu suur kala“.
Minu mäevallutus hõlmas tõusu mööda Muller Hut tracki -i nimelist matkarada samanimelise, 1800m kõrgusel asuva metallist ööbiskoha juurde. Noh, see oli juba sport, Mueller Huti rada koosneb kahest osast, esimene väga järsk tõus on varustatud treppidega, teine osa on lihtsalt kiviklibuga kaetud väga järsk nõlv. Olen ka ennem, Lõuna-Ameerikas järskudel tõusudel matkanud, aga see ületas oma raskuselt kõike varem kogetut. Üleval oli igilumi ja kaunid vaated Mount Cooki mäemassiivile, kust alatasa kostis laviinide mürinat. Istusin, jalad lumes mõnda aega ja kosusin meeletust tõusust. Ühed matkajad küsisid, et kas ma olen Soomest, et soomlastel on komme paljajalu lumes käia. Vastasin, et peaaegu Soomest, Eesti on Soome ligidal. Allatulek oli täitsa riskantne vahepeal olid sellised täitsa tagumiku peal allalaskmise kohad, kõik läks siiski õnnelikult ja õhtuks jõudsin puruväsinuna Mount Cooki külasse tagasi. Ma ei tea, millist koormust pidid taluma need matkajad, kes eesmärgiga Mueller Hut-is ööbida, vedasid neil ränkadel nõlvadel kaasas suurt seljakotti. Minul oli väikse seljakotigagi raske ronida.
Mount Cookist sõitsin Twizeli kaudu Christchurchi. Olin eelnevalt informeeritud, et möödunudaastase maavärina tõttu on Christchurchi kesklinn aiaga piiratud, aga nagu eriti ei uskunud, et olukord nii hull on. Nüüd veendusin oma silmaga. Maavärinast laastatud Christchurchist ja sellest kuidas reis edasi kulges, juba järgmises osas.
