tuul dirigeerib
vihmatrumm aknalaual
saadab kankaani

süda tilgub verd
"anna aega," sosistan
vaikselt hääbub hing

tahe armasta-
da on nii suur, et kõik mi-
nus muutub kurvaks

imelisest i-
melisem, vaikus kõrvu
eal ei sosista

keel sisemusse
embab sügavus hirmu
endasse upud

keha kumab kui säilik
äraütlemindkirjad