Kui inimestelt küsida mida või keda nad kõige rohkem kardavad?
Mida nad vastaksid?
Teatud mõttes pean ma konstateerima fakti, et kõik inimesed on siiski erinevad ja päris üheselt ei saa kellegi kohta öelda. Seega jah, sellele küsimusele vastates toimub siiski mingilmääral üldistamine.
Kuid selle jutu iva peitub veel paljuski muus.
Lastele kohaselt oleks ilmselt kõige loogilisem, et nad kardaksid üksindust, kummitusi või seda, et nende lemmik mänguasi läheb katki.
Noored ja teismelised, mässumeelsed nagu mõned neist on. Osad neist vastaks, et nad ei karda mitte kedagi ega midagi. Mõned teismelised tunnevad end nii julgelt ja uljalt ning kogu maailm on nende ees valla. Nad ei saa üldjuhul arugi, et nad tormavad pea ees vette ja neid huvitab tihti ainult see, et elus oleks põnevust ja ei kardeta omaenda hulljulgust.
Samas noori inimesi on nõnda palju ja kindlasti on olemas ka tagasihoidlikumaid teismelisi, kes võivad tunduda juba täitsa täiskasvanlikud. Nemad võivad karta seda, mis tekitas neis hirmu lapsepõlves või siis midagi ootamatut.
Nagu ma ennist mainisin saaks sel teemal pikalt arutleda, sest siiski kõik inimesed on omamoodi ja mitte kedagi ei saa üldistada.
Selleks, et saada teada, milline on keegi teatud persoon või mida ta kardab, tuleks seda inimest hästi tundma õppida. See võib võtta aastaid aga mõne inimese puhul ka mõni kuu või päev. Sõltub sellest kui avatud või kui kinnised inimesed me oleme oma lähedaste suhtes, keda me usaldame.
Kui te nüüd loete seda ja küsite iseendalt mida või keda kardaksite kõige rohkem?
Mingi osa meie sisemusest tahaks võib-olla vastata nagu mässumeelsed noored, et näida tugeva ja julgena.
Aga kas sellisel juhul räägime alati tõtt iseenda suhtes?
Peame ju tõdema, et meist keegi ei ole igavesti välimuselt noor. Kuid siiski tuleb endale meelde jätta, et hingelt oleme me täpselt nii noored kui noorelt me end tunneme.
Elu muutub ja inimesed meie kõrval muutuvad.
Siit küsimus, et kas tahaksime olla ausas iseenda suhtes või me olemegi ausad enda suhtes?
Kuidas keegi eksole. Aga miks siiski kardame rääkida nii nagu asjad tegelikult on?
Üks põhjustest võib olla see, et me ei oska kunagi aimata, mida arvavad sellest meie sõbrad, tuttavad või sugulased. Kuid tobe fakt on see, et me ei saa tihtipeale enne midagi teada, kui pole rääkinud või küsinud.
Võidakse hakata otsima kuldset keskteed, et sellele küsimusele vastata.
Paratamatult võib meie seas olla inimesi, kes üritavad siiski teistele pidevalt meelejärgi olla, kuid on ka palju neid kes arvavad just vastupidist ja on ka inimesi kes ei vasta midagi vaid ainult mõtlevad enda sees läbi küsimuse. Mõned mõtlevad tunni teised aga aastaid.
Siit küsimus, kas alati on ikka hea olla aus?
Jällegi sõltub olukorrast ja inimesest kellega sa räägid. Sest tihti ei ole me ausad sellepärast, et kallile inimesele mitte haiget teha.
Hirm kui selline või kartus millegi/kellegi üle on teema millest saab edasi mitu küsimust aususe ja teiste inimeste arvamuste üle samuti saab kartustest välja lugeda inimese suurimad soovid ja unistused.
Kui natuke jälgida inimesi ja nende käitumismaneere või miimikat siis võime panna tähele, et paratamatult kui inimesed mõtlevad millelegi mis neid hirmutab, üritavad nad selle hirmu blokeerida ja mõtlema hakata millelegi mis meis hea tunde tekitab. See võibki olla sellisel juhul unistus või suurim soov.
Elu on täis peidetud saladusi, mida saame lugeda iseenda või oma lähedaste pealt.
Peame lihtsalt silmad lahti tegema ja oskama vaadata nii iseenda kui ka teiste sisse ja sealt saab välja lugeda kõikidele meie küsimustele oma vastused. Niimoodi võime leida iseennast ja ennast usaldama hakata.
Samuti võime õppida elama oma hirmudega.
Tähtsaim selle juures on see, et inimesed ei kardaks elu ennast, sest siis tekib pidevalt tunne, et teen kogu aeg midagi valesti ja ei oska elada jne. Tõde on siiski see, et tuleks elada kuulates nii mõistust kui südant ja võttes arvesse teiste arvamusi aga kindlasti ei pea neid täitma, kui selleks ei ole vähimatki soovi.
Elu mis me elame on siiski iseendale mitte kellegi teise jaoks. Kui juhtub olema tõesti selline inimene, kes solvub selle peale, kui sa ei käitunud tema nõuandmise järgi, siis ta ei ole sulle õige inimene nõu andma.
Tähtsad on need kes hoolivad ja toetavad su arvamusi, mida sa ka ei otsustaks.
Tahan siiski oma jutuga öelda seda, et sina kes iganes seal teiselpool ekraani kui sa loed seda.
Kui juhtub olema, et sinus on väiksemgi tunne, et võid karda mida küll toob homne päev?
Siis pühi see mõte peast ja ela täiel rinnal, naudi seda mida sulle elu pakub ja proovi palju põnevat mida elu pakub, siis varsti unustad üldse selle küsimuse ära.
Kuid soovitan jääda ausaks ka teiste suhtes, kui olla ebaaus juba teiste suhtes, siis lõpuks oled valelik ka iseenda suhtes.
Kuid hoia siiski ennast ja oma lähedasi, ole aus enda ja teiste suhtes.
Miks küll tekib küsimus, et mis need "teised" siia puutuvad? Vabandan, "teiste" kui sellise all pean ma silmas teile kalleid inimesi, hoidke neid ja nemad hoiavad teid, ärge tehke nii endale kui oma kallitele inimestele meelega haiget.
Mõistan, et siinkohal tekib väike vasturääkivus eelneva tekstiga eespool.
Aga palun öelge mulle inimene, kes tahaks oma lähedastele meelega haiget teha?
Ja kui tea teate või leiate sellise isiku, siis küsige tema ja enda käest -
See teema on üks nendest, mis mul öösel korralikult magada ei lase. Olen läbi-lõhki provintsist-- provintsis sündinud ja kasvanud ning ühes teises provintsis õppinud, seega kerjuste või rahavajajatega üsna vähe kokku puutunud (kui mõni üksik ja juba tuttav viinanina välja arvata). Seega olles hiljuti Tallinnasse kolinud on olukord minu jaoks trööstitu. Ma elan ka ise sente lugedes ja mitmel rindel rabades, et kuidagi noore inimesena hakkama saada.Olen tänulik, et mul on katus pea kohal ning leib laual (mõnikord ka lahja supp ja kartulikoored, aga söök on söök). Minu jaoks algas kerjuste-abivajajatega tutvumine pihta sõdurivormis (tuldi küll harva ligi) ja mingil ajal ka enne seda Tallinnasse sattudes (nn bussipileti kerjused).Ju siis on minu loomus selline , et mul paratamatult läheb süda haledaks, kui näen, et keegi on veel hullemas olukorras. Mõtlen ka ise, et äkki võin sellises olukorras kunagi olla , sõltumata oma nn "AKTIIVSUSEST" , mida meie võmuparteid pidevalt rõhutavad. Räägin neljast erinevast (kuid kindlasti mitte ainukestest) juhtumist:
1) Olin mõne aasta eest Tallinnas teatud asju ajamas (siis veel Tallinnas ei elanud). Puutusin esimest korda kokku nn bussipileti-kerjustega. Enamasti tegemist noorte inimestega, kelle riietusel pole üldiselt väga viga , kuid nägu on kahtlaselt kahvatu ja silmad vilavad. Veel noorema ja naiivsemana ma andsin ühele noormehele 5 krooni, kuid siis ta ütles, et ei tal on ikka busspileti jaoks kümmet vaja. Olin vaevu jõudnud teist viiekroonist rahalehte puutuda, kui jutt läks 15 kroonile. Ma ei hakanud oma õhukese rahakotiga eksperimenti tegema, et näha missuguse summa juures see jutt lõppeks (kaldun arvama, et rahakott oleks enne kindlasti tühjaks saanud). Ütlesin, et kõik ja "vsjo" ning astusin minema. Noormees järgnes mulle , kisades "palun" ja "palun". Läksin bussijaama hoonesse peitu, sest polnud mingit tuju selle tegelasega jagelema hakata või veelgi vähem kaklema minna (tegemist siiski õnnetu inimesega, arvestades sedagi, milleks tal seda raha ilmselt vaja läheks). Minu seiklused sellega ei lõppenud, kuna varsti lisandus teine ja kolmaski kerjaja. Ilmselt oli tegemist vandenõuga, et kui ühele ei anna, siis äkki teisele ikka. Või siis oli mõni kerjajast vaatljea aru saanud, kus see suur "rahaauk" peitub.
2)Märksa positiivsem lugu. Olin vormis ja ootasin Raekoja platsil tuttavat nägu ning tegin enne väeossa tagasi minekut aega parajaks. Olin selleks ajaks märksa enam kalgistunud ning nii lihtsalt enam orki ei langenud kui kunagise bussijaama-juhtumiga (bussijaama vajajatele raha ei andnud)Tuli aga üks umbes 40-aastane viisaka kõnemaneeriga meesterahvas: "vabandage, ma ei ole narkomaan, varas ega joodik, aga mul on diabeet ja ma pean enne rohu süstimist midagi sööma.." (olen kursis insuliinipuudusega). .."ma pole kolm päeva midagi söönud ja äkki te saaksite mõne sendikese anda , et siis ma küsin kellegi käest veel ja saan ehk raha söögiks kokku..."
Mul käis mõte peas kiiresti. Hoidsin kõiksugu rahakotid ja telefoni endal võimalikult keha ligi, olles teadlik vanalinnas liikuvatest taskuvarastest ja nende skeemidest. Sõdurina mul sissetulekut ega raha polnud ja ega ei kippunud ebameeldivate juttude ja kogemuste tõttu andma ka. Mulle meenus, et seljakotis on kodust kaasa haaratud õunakook ja lihapirukad. Pakkusin mehele toidumoona ja mees vastas jaatavalt. Ta tänas kiiresti ning võttis pirukatüki. Pakkusin talle, et ta võtaks paar veel. Mees võttis, tänas ja istus eemale"Draakoni" välisöögikoha pingile maha ning hakkas isukalt pirukat järama (nii , nagu järavad inimesed, kes pole pikalt söönud). Usun, et need pirukad läksid kindlasti õigesse kohta, hoolimata sellest, kui palju mehe jutus tõde oli.
3) Kolmas lugu on äärmiselt lihtne. Kõnnin iga päev Viru väravatest ja seal istuvatest (või palvetavatest) kerjustest mööda. Mäletan üht meest, kelle elukohta ma tean ( see ei ole ei maja ega koht, kus kindel katus pea kohal oleks. Tegemist on uruga kiviehituse all paiknevas kaares. Lootsin, et mees on taas oma tavapärases kerjamiskohas. Läksin toidupoodi ning ostsin saiapätsi (see oli vähim, aga mingiks abiks ju seegi – ega tühja kõhuga palju süüa ei tohigi). Kahjuks ma otsitud meest ei leidnud, kuid andsin saia ühele vene vanaprouale. Olin ju näinud teda küünlaga palvetamas ja lumises ning talvises Tammsaare pargis põlvitamas. Äärmiselt füüsiline töö ju seegi selles vanuses prouale. Andsin talle saia. Korra kahtlesin, et äkki ei võtagi vastu ja tahab siiski raha. Võttis vastu , tänas vene keeles ning pani saia kollasesse kilekotti.
4) Olin õhtul Solarise R-kioskist ostnud hot dogi. Kaubanduskeskusest väljudes astus mu juurde vene keele aktsendiga kõnelev tütarlaps ja palus raha. Ütlesin, et ma ei kanna sularaha kaasas ja kõndisin edasi. Peatselt oli minu kõrval vene keele aktsendiga kõnelev noormees , ütles , et ei tulnud mind röövima. Tegelane hakkas mind kohe noomima, et kuidas ma ei anna tütarlapsele kui too palub. Olevat ju ta ise näinud , kuidas ma endale R-kioskist sellesama hot dogi ostsin (tagantjärele mõtlen, et oleksin pidanud noormehele hot dogi pakkuma, aga miski takistas mind seda tegemast). Laususin, et ei kanna sularaha kaasas mitte kunagi (ja see vastab ka tõele). Noormees küsis kahte eurot, et ma võtaksin viis automaadist välja ja annaksin talle. Homme saavat ma ülejäänud kolm tagasi. Ütlesin „Ei!“ Ta küsis, et kas ma olen mingi nohik. Vastasin, et olen küll ning ületasin sebra. Noormees jäi mulle järele sajatama ning vene keeles sõimama, selliseid sõnu kasutades, et isegi mina sain vene keelest aru.
Viimase juhtumi suhtes on ju olemas selge skeem (äkki olen ma paranoiline) :
-saadetakse tütarlaps raha küsima, tekitatades süüme isikus, kellelt raha küsitakse
-seejärel, kui on saadud eitav vastus, astub juurde justkui kõrvaltvaataja rollis olnud tegelane, kes mind minu taktitundetu käitumise eest noomib ning viitab sellele, et mul on kõik hästi , kuna kaup on käes ja järelikult saan puudustkannatavaid aidata.
-„kõrvaltvaataja“ mängib justkui mingit mängu, et nö „testida“ , kas ma raha oleksin valmis välja võtma ja andma , kui ma tõepoolest sularaha kaasas ei kanna.
Kummastav on see, et hoolimata läbinähtavast taktikast, jäi see kõik mind ikkagi kuidagi painama. Nagu mind jääb painama iga kord see, kui olen kõhu täis söönud ning näen inimesi, kellel kindlasti söögirahaga probleeme on. Ma mõtlen ikka, et kui oleksin pakkunud külastust toidupoodi, siis kas noormees oleks mind viisakalt oodanud, kuni ma talle ja ilmselgelt tema kaaslasele toidupoolist toonud oleksin? Siis hakkab ka tööle kahtlustav mina, kes mõtleb, et narkovajadustes inimene on närviline ning üha enam tekib kiusatusi ja võimalusi kelleltki midagi salaja või vägivaldselt ära võtta, et ainult oma doosini jõuda.
Samas ma ju mõistan , et tegelikult on ka narkomaanias vaevleval ilmakodanikul äärmiselt keeruline elu ning ka see probleem on kõike muud kui kerge. Kuid, kas taolisele „abivajajale“ raha andes ei toetaks ma mitte narkokaubandust ning lõppkokkuvõttes ei aitaks ma ju ikkagi kuidagi seda inimest? Just sellised mõtted mind öösiti painavad nii, et endalgi tekib tunne, et piisava koguse alkoholita und ei saagi.
Siiski on see kõik ühiskondlik probleem, mille vastu ei aita võimukartelli fraasid: „mine tööle!“ (mis tööd meil siin vabariigis siis ongi?) või „koli Soome!“ Muidugi ma ei saa muretseda iga elusolendi pärast lõpmatult, kuid ma arvan, et kõik pole siiski nii „mustvalge“ , et „ise süüdi!“ Fakt on see, et nii palju kui ka seda ei sooviks , siis lõplikult ei lahene see probleem kunagi. Kuigi selline lahendus, nagu Eesti Wabariigi-aegsed Harku töölaagrid nendele kerjustele, kellel käed-jalad otsas, poleks ehk just kõige halvem mõte. Ma usun, et sellele probleemile on lahendus, kuid seda vaid neile abivajajatele, kellel pole süüvinud probleeme mõnuainetega. Ja tundub, et sääraseid abivajajaid on Eestis samuti üha rohkem, kuid enamus neist ehk kerjama ei jõuagi. Narkomaania probleem on juba midagi nii sügavat ja jubedat, et selle võimalikule lahendusele ei oskagi mõelda. Tekivad ju narkomaanidel viimaks krambid, mille vastu ükski võõrutuski enam ei aita ning ainus, mis tundub kõike leevendavat on uus kogus ainet. Aga sellest teemast , juba mingil muul ajal ja mõnes teises kohas.
Andrus Ansip kui märterkeemik Eesti nimelises laboratooriumis ehk küsimus kuue pärna* kohta, süleldes tammepuud
Juured: Mis küll taastoodab ühe väikeriigi peaministri poliitilist paksunahalisust? Avalik, sisemine künism ja sellest välja poegiv nahaalsus? Olles kas pelgalt näiline, lõdva püksikummine, eneseusu puudumist varjav pidev pükstekergitus või siis vastupidiselt, kindel taotlussihitis, põhinedes oma veendumustele, et pikemas perspektiivis õigustub praegune tegevusliin tulevikus stabiilseks poliitiliseks ja majanduslikuks rentaabluseks? Millest paraku pööbel e rahvas nagunii aru ei saaks, seega pole neid sellest vaja üldse valgustada ega asjasse pühendada? „Püha Lihtsameelse“ roll on parim lahenduskäik seda tüüpi lavastus valikus. Tootes ohtralt valitseja lollusesse uskujaid ja selle eest palvetajaid.
Tüved: Ajalooliselt pole reformistid kunagi olnud populaarsed, pigem diktaatorlikud uuenduste sunniviisilised täideviijad. Mis sünnitavad kindlaid, etteaimatavaid proteste. Loodab nüüd reformistist peaminister, et rahvas tänavaile ei tule, seda massiliselt nagu mujal, näiteks Lõuna-Euroopas? Islandist ei hakka siin rääkimagi, (täpselt nagu seda ei tee eesti massimeediagi) varuventiilselt endit virtuaalsesse virtsa maandades? Nii ehe eestlaslikult end maha hääletades? Kuidas siis nii? Ikka selle va arvuti klaviatuuri kaudu. Reaalne protest jääb Ansipil vist nägemata.
Elumahlad: Meenutades Otto Eduard Leopold von Bismarckile omistatud ütlust: "Lähtudes üldriiklikest huvidest, see on võimatu!" Kas ei kõla see sarnaselt meie peaministri avalikkuse ette paisatud loosungitega? Missugused esitatud üliemotsionaalses helistikus. Kusagilt kummitab lisaks M. Gorbatšov oma naiivsuses, küll valitsejana ülipopulaarsena välismaal, kuid nii vihapõlatud NSV Liidus ja praegusel Venemaalgi. Paraku on aeg keeranud uue lehekülje, seega ei saaks nagu neid näiteid-malenuppe tänapäevasele mängulauale asetada?
Aga! Vaadakem nüüd seda postsovetlikku Euroopa osa kaarti. Põhiliselt on millegipärast pukikantslites need „endised“.
Võrad: Aga millele siis loodetakse, mis on see tagataskusse peidetud mängukaart? Selline jõuline äss. Ja kus asuks siis kaardipakk? Berliinis või Brüsselis? Samas kohe küsimus: Brüssel kui Berliini varjatud käepikendus?
On see kaart hoopis Moskva pihus? Kelle käsi jõuliselt Euroopa energiapulssi pigistab, ajutiste gaasitarnete katkestamiste kaudu mõista andes, et võib selle vereringe üldse peatada?
Lehestikud: 1994. aastal kadusid KGB toimikud, pluss muu, kaasnev kompromiteeriv informatsioonihulk, nüüd kahtlustatakse selle lekitamist Eesti poliitruumi. Kuhu neid vaid jätkuportsude kaupa edastatakse. Tekitamaks üldist kaost ja moraalseid usalduskriise.
Veel üks teooriake: mingi rühmitus nagu provotseeris kõrgametnikke rahalistes afäärides osalemaks. Kes siis?
Eesti kui näidislabor kus oma geograafilise väiksuse tõttu on mugav ja kiirelt võimalik katse-eksimuse meetodil näha tulemusi Euroseaduste rakendamistel. Teadagi: eriti püüdlik laborant on endine patune.
Õied: Reformistist Andrus Ansip kui märtrist pühak? Kes läheb aega lukku kui Jean d’Arc, John Bunyan ja Martin Luther?
Kuid oodakem, oodakem! Kas enne ei tuleks mitte hoopis olla patune vaenlaste silmis ja kangelane omade seltsis? Muidu jääksid ehk eestimaalaste kannatuste puudel õied tarbetult viljatuiks.
Tammepuu iidne tarkus: Jaga omadele kulda, rahvale õhku, siis saad sina valitud
*Otto von Bismarck külastas Eestit 27. juulil 1867. aastal. Kus jõi talumeestega võidu õlut ja istutas tammepuu ja kuus pärnapuud Tuhisoo mõisa parki.
Sulgudes: hea et Saaremaad ei külastanud, neid kadakaid niigi palju. Uusi ja vanu.
Lk 19:7 "Ja seda nähes nurisesid kõik: "Tema on patuse mehe juurde öömajale läinud!"
See üksik kirjakoht kirjeldab Iisraeli rahva reageeringut sellele, kui Jeesus soostus ööbima maksukoguja Sakkeuse kojas. Sel ajal tegid maksukogujad tihedat koostööd rooma keskvõimuga. Nad olid midagi sarnast nagu nõukogude tšekistid, kellel olid ulatuslikud eriõigused ja voli. Raha eest saadud ametis, võis selline mees kas mõne tee või kauba pealt nii palju tolli küsida, kui pidas õigeks. Sisuliselt mingeid piiranguid polnud, peale selle, et kui rahvas liiga palju mässama hakkas, võisid peast ilma jääda, kuid muidu eriti piiranguid polnud. Kui oskasid mõistlikult röövida, nõnda et inimesi päris ära ei tapnud, siis ei saanud sind keegi puutuda. Selline mees oli Sakkeus. - Ja tema juurde läks suur õpetaja Jeesus öömajale. Ning sellest tõusis rahva keskel nurin. - Võiks lausuda, et õigustatult. Tuues loo tänapäeva konteksti: Mida tunneks õigeusklik (s.o piiblitruu kristlane) inimene selle peale, kui Jeesus võtaks Andrus Ansipi või Edgar Savisaare kojas ööbida ja nendega ühises lauas istuda ja süüa? - Kõik nende sõbrad ja tuttavad tuleksid kuhugile eraldatud krundile kokku ja "Kroonikal" oleks tagantjärele kuude kaupa materjali, millest pajatada. Leivamurdmine või Hambakrigin? Õigeusklik inimene tunneks ennast kõige sügavamas mõttes solvatuna. Et kõik tema olemus on kahtluse alla pandud. Kuidas võib meie mees läbi käia nendega?? Kas ei peaks Jumalamees mitte seltsima kalevaste õigete meeste ja naistega - ja mitte nende teiste; nende Õelatega? Kas ei peaks mitte Jumal lausa laskma tuld ja tõrva selliste peale sadada, aga mitte neid õnnistama oma osadusega. - Idamaades ei ole kõrgemat austust, kui see, kui sa istud ühisesse lauda leiba võtma. Sest lauaosadus on idamaades püha, mis puhul minnakse lausa vereni välja, et selle osaduse pühadust võimalike segajate eest kaitsta. Kh 19 on lugu sellest, kui kaugele selline külalislahkus võib minna ja ma ei too seda kirjakohta siin tekstis ära ainult selletõttu, et see pole mõeldud nõrganärvilistele. Kokkuvõtteks olgu öeldud, et külalislahkus ja lauaosadus oli nii püha, et see kaalus üles kahe naisterahva elu ja tervise! - Ja nüüd on Jeesus läinud selle Sakkeusega nõnda kaugele, et on talle seda suurt au osaks lasnud saada, et on pühamehena tulnud tema juurde öömajale!! Ja rahvas võttis selle peale nuriseda, sest midagi sellist polnud varem nende keskel juhtunud.
Kuidas nii, Jeesus! Sina tahad vereimeja ja kollaborandi kojas ööbida? - Süüa nendega ühes lauas ja lüüa karikaid kokku, kes Kolgata mäel meie vabadusvõitlejaid ristivad? Kas selline ongi sinu rahuriik, et tuleb kõigele kodumaa armastusele ja keelele ning kultuurile süljata - lausa laias kaares süljata! - Kas nüüd hakkame Roomlasteks?
Sellised mõtted ringlesid juudi lihtrahva ja tema ülikute peades. Iga mees, kes sellest kuulis, sellel hakkasid kõrvad kumisema, nagu oleks ta kuulnud uudist sünnitavast mehest, või naisest, kes kaitseb meest! Sellist asja polnud varem juhtunud, et pühamees ööbib maksukoguja kojas - täiesti võrreldav tolle hullu preestri Hoosea tembuga, kes abiellus Gomeri Tiblaimi tütrega, kes oli baali templi prostituut! Rituaalses mõttes oli Jeesus saanud hakkama enesetapuga. Ükski endast lugupidav poliitik poleks tolle aegses Iisraelis sellist sammu astunud.
Selline oleks näinud välja õigeuskliku juudi-pühamehe vaga käitumismuster: Nähes Sakkeust puuotsas koogutamas, oleks see pühamees puu sellise jõleda vaate pärast ära neednud, nõnda et see tema all järele annab ja maa veel pealekaupa avaneb ja kuivanud puu ühes õnnetu inimesega alla neelab, nagu kord Iisraeli ajaloos juhtus, kui Moosese autoriteet oli kahtluse alla seatud! - Ja nõnda oleks õiglus Iisraelis jälle jalule seatud, et nii roojane mees julges üldse Jeesust vaadata - ja nii kõrgelt!! Kui palju inimesi sirutas Jahve Iisraelis maha, kui lihtrahvas käis vilistimaalt tagasi tulnud seaduselaegast "vaatamas" - missest et see vaatamine oli kätega? Kuidas suri Ussa välgust maha rabatuna, et tahtis takistada seaduselaekal vankrilt ülepeakaela porri langemast, ainult et seda ei kantud õlul, nagu vastav eeskiri ette nägi? Kuidas surid Aaroni pojad "võõra tule" - eeskirjavastaselt valmistatud tule toomisest altarile ja Jahve palge ette? - Kas selle Jumala pühamees võib siis nüüd nii roojase inimese kotta astuda? Kus on siin Tõde ja Õigus!
Ja ometi tegi Jeesus just seda, teades Sakkeusest kõik, mis on Jumalale võimalik inimesest teada ja austas seda mees viisil, mis ei mahu inimkeelde ega sõnadesse! Õigeusklikule juudile oli see Jumalateotus, mille pärast tulnuks Jeesus kividega surnuks visata. - Just selliste asjade pärast löödi Jeesus risti, et ta lävis valede inimestega, kes pühakirja valgel ei oleks tohtinud olla tema prioriteet. Pühakirja prioriteet tuleb kõige paremini välja Süro-Foiniikia naise seestunud tütre loos, kus Jeesus nimetab õnnetut hinge koeraks ja tema probleemi sekundaarseks, ning soovitab siis jälle tulla, kui lapsed on kõhud täis saanud, mis tähendab niipalju kui: "Sina saad siis abi, kui Tallinn valmis saab!" Sest Jeesus ütles teises kohas ise: "Vaeseid on alati teie seas, kuid mind ei ole alati!"
On olemas pühad ja ebapühad asjad; sakraalne ja profaanne - terve käsuõpetus selle küsimuse ümber tiirleski, et kuidas Jahve Jumalat õigesti teenida, et Jumalariik tuleks maapeale ja inimesed saaksid tagasi Eedenisse! Terve rida eeskirju, kuidas määratleda pidalitõve ja muid rüvedusi, mis keelasid jumalateenistusest osavõttu; terve rida ameteid ja rahvaid, kes olid iseenesest roojased ja ei tohtinud kunagi siseneda Jumalariiki või templisse! Kui inimesed arvavad et "puutumatutel" oli ja on Indias raske, siis nad lugegu Jo 9 kuidas Gibeonlased said nõnda neetud, et isegi ristija Johannes neid võttis nimetada oma kurikuulsas vormelis, kui ta rääkis Jeesusest: "Mina pole väärt talle isegi kingapaelu lahti päästma!" - Sest see sai Gibeonlaste tööks, nendest madalamat orja polnud Iisraelis kogu nende ajaloo jooksul! Ja kui nad poleks tarvitanud seda kavalust, millega nad Joosuat petsid, oleks nende rahvakild samuti hävitatud nagu Ai ja Jeeriko ning kõik kuningad Jordani mäestikus. Kui Korahi lapsed laulsid Ps 84, siis sellepärast, et nemad pidid ainult Jumalakoja uksel valvama ja tegema lihttöid teistele preestritele, mida need olid liiga pühad tegema - ja nad ei võinud siseneda pühakotta! Sellises olukorras, kui sul pole osa Jumalariigis, muutub sulle arm ja heldus kullast kallimaks.
Samamoodi reageerisin mina Jeesuse kutsele, kui ta mind mu endisest elust ära kutsus - nagu Sakkeus Jeesuse ees - teades, kui vähe ühist oli minul ja käsuõpetusel!
Ja selline armulikus Sakkeuse suhtes, et pühamees Jeesus astus tema kotta; sõi ühes tölnerite ja patustega - see ei mahtunud juutide hinge. See pani rahva nurisema.
Kas Jumalamees poleks pidanud olema nagu Eelija, kes hukkas ära baali prohvetid ja tõi tule taevast alla, mis sõi ära nii ohvri; altarikivid ja sinna peale ja ümber kallatud vee? - Kas ei ütelnud pühakiri, et kui tuleb Messias, et tema on nagu Eelija! Aga Jeesus seltsis tölnerite ja patustega. Kuidas inimesed vihastusid Savisaare peale, kui see käis vene rahadega kirikut ehitamas - samuti on võrreldav juutide viha Jeesuse vastu. Kuidas ta seda julges?!
Jeesuse puhul ei pääse inimesed üle ega ümbert ühest küsimusest, mis kõige paremini on esitatud filmi pealkirjana: "Crouching tiger; hidden dragon". Seal filmis oli sama stseen - shaolini munk halastab vargale, kelle õpetaja on tapnud tema õpetaja ja õpetab temale shaolini saladusi! - See on ju ennekuulmatu! Kogu film kerib end usalduse ja pühendumuse ümber. Kuidas vana naisvaras on kibestunud elu ja meeste peale, et tema ei tohtinud shaolini mungaks õppida. - Kas see pole nii sarnane juudi variseri kibestumusega, kui ta näeb Jeesust Sakkeuse kojas õhtustamas? Kui valus see on, nagu tähendamissõnas kadunud pojast: "Kõik need aastad olen ma sind orjakombel teeninud ja sa pole mulle andnud tallegi, et ma võiksin sõprade keskel olla rõõmus; ja nüüd tuli tagasi see lurjus, kes soovis sinu surma ja sa oled temale tapnud nuumveise!" Kas see pole õiglane karje iga esmasündinud poja suus, kui ta isa tahab halastada üleannetule pojale? Kas nii pole mitte õige, et mees peab saama vastavalt oma tegudele, mitte koguaeg andeks? - Juudid olid niipalju juba ohverdanud ja teeninud; kas neil polnud mitte õigustatud ootus, saada just selline Messias, keda nemad ootasid, mitte selline, kes räägib Samaaria hooradega kaevul ja rikub hingamispäevi? Siis, kui Jeesus tunnustas Sakkeuse koda ja mitte Annase ja Kaifase koda: kuipalju korrektsem oleks see olnud poliitlises plaanis, kui Jeesus oleks nõnda talitanud, ja teeninud ära variseride ja saduseride tunnustuse. Eks see oli, mida Saatan Jeesusele kolmes kõrbekiusatuses pakkus ja millest Jeesus uhkelt loobus: 1. Rahva kõht on rahva süda - tee neile palju imesid ja rahvas armastab sind! Nõnda püsivad eesti erakonnad võimul, pakkudes rahvale leiba ja tsirkust. 2. Teatraalne sisenemine on puhas võit - samamoodi tuli poliitilisele areenile Res Publica oma "Raudse ja äraostmatu" poliitikaga, ja samamoodi see ka lahkus - lippe lehvitades ja skandeerides. 3. Kummardus õigele poole on alati hea, kes see võitjate üle kohut mõistab? Või miks sai president Obama Nobeli Rahu Preemia - kindlasti mitte ilusate siniste silmade eest, mis laulu järgi pidid südameid võitma.
Kõigele sellele pööras Jeesus oma teenistuses selja; seepärast astus ta Sakkeuse kotta - sellepärast lõid juudid roomlaste kätega Jeesuse risti! - Sest nende rahvuslik identiteet nõudis seda, et selline lojus peab surema, kes nende juudiks olemist sellisel tasandil tühjaks teeb. Jeesusega kohtudes sa pead teda kas armastama või vihkama - kolmandat võimalust ei ole. Sest tema teod räägivad enese eest. Teha hingamispäeval inimene raskest haigusest terveks ja siis jutlustada, kuidas Sarepta lesknaine oli parem kõikidest juudi lesknaistest, kes sõjas ja näljas ja katkus hukkusid ja ei võinud päästa oma poegi ja tütreid; et Süüria väepealik oli Jumalale armsam kui Iisraeli kuningad! - Kui keegi räägiks Eestis, et Ivan Julm ja Vlad Dracula on Jumalale armsamad kui Põder ja Ilves, siis see tabaks märki, et kirjeldada Jeesuse võrdumeid, ja kuidas need juutidele mõjusid. Jeesuse ristisurm oli kolmeaastase süstemaatilise veenmistöö lõpplahendus ja sellisena tuleks rääkida rituaalsest enesetapust - küll õilsal eesmärgil - kuid siiski enesetapust; eutanaasiast, aga mitte terve mõistusega inimese tegevusest. Inimlik mõte lõpetab selles kohas, kus Kolgata mägi algab ja inimese pilk peatub Kristusel ristil! Isegi tema viimased sõnad seloodile olid õigeusklike kõrvus nagu skorpionimürk: "Veel sel päeval pead sa minuga ühes paradiisis olema!" - Juutide jaoks oli puusse poodud mees Jumala enese poolt neetud, mida saab selline mees teisele samasugusele lohutuseks öelda? Kuidas saab ristilöödu kõnel olla üldse tähendust? Selles suhtes on pilkajaks nimetatud seloodi kõne teisel ristil palju inimlikum - sest ta rääkis surmahirmust; veel alla andmata vaimust, mis ka ristil tahtis veel kaotatud võitlust edasi võidelda. Kuid Jeesus valis alistunud hinge vabadusvõitleja asemel; nõnda nagu ta varem oli valinud tölneri variseri asemel. Kas mitte maailm pole täis kirikuid, mis on ehitatud variseride kümnisest - ja kui palju on neid ehitatud tölneri kahetsusega?
Mis on teie eesmärk, kui te tulete vaatlema Jumala palet ja tema poole palvetama - kas see on lihtsalt mingi blatsebo otsing, et hinge rahustada ja linnuke kirja saada, või olete nagu Sakkeus, kes oma kääbiku kasvule vaatamata ronis puuotsa ja sai tasuks audientsi Jeesuselt? - Kui kaugele olete nõus oma veendumuste nimel minema ja kuna ütleb teie tahe: "Küllalt! - Nii madalale ma end ei alanda! - Ma olen..." Aga, Jeesus, olles Jumal Taevas, sai maapeale sündima madalas loomalaudas, kui sohilaps ja kõigi poolt vihatud mees; kes tegi Iisraelis kõike seda head, mis on kirjutatud; kes võttis tasuks vaid sülge ja sõimu ja kel polnud kohta, kuhu asemele oma pead panna, kes armastas Iisraeli nõnda palju, et läks ristile ja suri kõige autumat surma, mis on olemas, nõnda et kõige roojasemast märgist sai aumärk, mida inimesed kannavad uhkusega kaelas, ehkki algselt tähendas õigeusklikule juudile risti all seismine, et ta on seitse päeva roojane ja ei või siseneda pühakotta, enne kui ta pole preestrile toonud pärast eraldust õigeid ohvreid! Kes arvab, et on kerge olla kristlane - ta lugegu Vana Testamenti ja mõelgu, et kõik see tuleb Jumalat ja inimest armastades oma elus täide viia, ja öelgu siis, et see on lihtne. Uus Testament on vana seletus, sest Jeesuses on kõik prohvetid ja kiri täide läinud, et tema on Messias; Kristus - Seetõttu võis tema rikkuda seadust olles ise Seadus; olles ise Jumal, et temas oli see seadus täidetud ja tema surmas sai see kinnitatud - patu palk on surm! Ja ülestõusmises kostus vägev armu trompetihüüd: "Teile on andeks antud!" Et Jumal ei nõua mitte ohvrit vaid Halastust!
Seda esseed ärgitas mind kirjutama sügav mure eesti kirjanduse ja eriti ajakirjanduse pärast, et miski pole enam nii, nagu esimese eesti ajal. Ma muutun nostalgiliseks, kui mõtlen Wabariigi peale. Kuid kui ma vaatlen tänast "Postimeest" mille päislehel irvitab vastu järjekordne reklaam, siis mul läheb silme eest mustaks. No kurat! Kui kaua ma pean seda ajude treimist kannatama, et mu lemmikajalehe esikaanel on reklaam ja mitte essee või artikkel või päevauudis? Kas siis "Postimees" on nii vaene, või pole tal küllalt tellijaid, et ta peab ennast nii odavalt müüma ja iga kaupmehega voodisse minema, kes tahavad end tema esikaanel üle kullata? - Mida ma pean sellest nüüd arvama. Kas Eesti Kirjanike Liit on kirjutajatest tühjaks saanud, et pole igal päeval kasvõi pastakast imetud esseekest anda, et peab olema reklaam? Ja nätsupaberist ma üldse ei räägigi! Kunagi oli see nii ilus leht oma malenurkade ja artiklite ja muuga. See oli nii täiuslik, seal oli nii vähe reklaami, mis kõik olid surutud kuulutuste veergu lehe lõpus. Kuid nüüd on ainult reklaamid, üks suurem ja läikivam kui teine ja ikka terve lehe pikkuses. Kas tõesti pole ühtegi uudist või esseekest või romaanikatkendit, mis seal asemel oleks? Või ei ole "Postimehel" lugejaid, et nad peavad nõnda?
Tõnisson ja Jannsen püherdavad oma hauas, kui nad kuuleksid, mis on "Postimehest" saanud! Ma ei arva, et ma peaksin, pärast kahte 15h töövahetuspäeva, kui ma kodus puhkan, et ma peaksin seda raiskama lehele, mille esileht on reklaam! Või ei ole "Postimehe" toimetuses piisaval määral ajakirjanikke, kes oma tööd valdavad, et igaks päevaks adekvaatseid ja tasakaalustatud uudiseid ning kultuurielu pulsil kätt hoidvaid arvamuslugusid edasi anda? Mida ma pean sellest nüüd arvama, et "Postimees" on rohkem reklaamleht, kui ajaleht? Kas see on see uus tulevik, mille poole me tüürime? - Rohkem pinnapealsust ja säutse Ilvese stiilis ja vähem sisutihedust ning nidusust; oma aadete väljendust ja elamist ning uute arhetüüpide avastamist, et kalevased mehed ja naised ei kaoks maamuna pealt, et eestlase keel ja vaim võiks ka edaspidi üles taevapoole tõusta ja ned sellisena uhkelt tunda. Aga selle asemel on mingi kloaagi soperdis ja tualettpaber. Ma tean küll, et Mona-Lisa rippus kunagi Prantsuse kuninga peldikus, et ta saaks oma ihuhädasid esteetiliselt rahuldatud, nõnda et silm looja ei läheks raske töö juures, kuid ma kahtlen, et "Postimees" selle ülesande kõrgusel kunagi saab olema, nõnda nagu nad reklaami kummardavad!
Ja milline ebaesteetiline reklaamindus "Postimehe" veergudel on. Kui ma üldse kunagi neid reklaame jälgin, siis selleks, et need tooted musta nimekirja kanda, et nad on "Postimehe" ära risustanud. Kunagi mulle meeldis juua Coca-Colat - päevani, mil nägin selle reklaami "Postimehes". Ma ei tea, mis inimesed PR - osakonnas töötavad, et iga nende reklaam nii rahvuslikult solvav on. Kas on palju palutud, kui inimesed lehes mõtleksid ka esteetiliselt, et ma ei peaks hommikuti hambaid pulbriks kiristama ja juukseid katkuma, kui "Postimees" mu postkastist vastu vahib? Miks on see leht nii halvasti kujundatud?
Õige Eesti rahvusliku ärkamise pärandi Lipulaeva taoline ajaleht peaks olema selline: Selle esilehel ehk päislehel on päevauudis või essee täis mahus, mitte kärbitult; mitte stiilis lugege internetist ja säutsuge. Küla-Mats, kellel paksus kuusemetsas pole ei internetti; arvutit ega telekat, kellele "Postimees" on võibolla ainus ühendus muu maailmaga - tema tahab ka midagi viisakalt lugeda! Või pole tema enam inimene, et tal neid eelpool mainitud asju ei ole? Teisel ja kolmandal lehel on intervjuud poliitikute ja kalevaste meeste; naistega, neljandast lehest seitsmendani kultuuri uudised; kaheksas lehekülg välisuudised; üheksa kuni kaksteist sport ja selle seis eestis ning maailmas. Kolmeteistkümnes lehekülg olgu reklaamid - üks reklaam ei pea üle terve lehekülje laiutama, mahuvad kõik ilusti samale lehele ära, kui veidi alandlikumad on ja läheb ka eelarves kulu vähemaks - ikkagi kokkuhoiu poliitika praegust; neljateistkümnes kuulutused; viieteistkümnes orbituaarid; kuueteistkümnes võib jääda astroloogia jms. jaoks, kuigi parem, kui seda üldse ei oleks. Malenupuke ülesannetega võiks ka seal lehel olla. Ja siis kõige lõpuks, kuni leheküljeni kakskümmend kaks järjejutt. Viimase lehe välisküljel võib ka ilmateade ilutseda, siis on ilus lehte sulgedes teada, kas vihmavari tuleb kaasa või mitte.
Aga praegust ei ole nõnda, on üks reklaam teise otsas, mille kõrvalt üldse ei märkagi, kui midagi huvitavat ka on kirja juhtunud, või on pealkirjad juba nii etteütlevalt imalad-igavad et ei taha üldse lugemise peale aega raisata, kuna lausestus reedab juba esimesest kolmest lausest, mida kogu tekst mõtleb ja see röövib kogu lugemise esteetika. Minu silmis on "Postimees" kähkukas ja libulaev aga mitte see leht, mis kunagi Tõnissoni ajal ilmus, ja see on väga kahju.
