Pea kõik siin maailmas koosneb kahest aspektist - heast ja halvast. Öeldakse, et nad käivad lausa käsikäes. Sellest leiavad lohutust paljud, kel viltu veab, kuid samas tekitab see muret õnnelikele, kes aimavad, et heaolu on kõigest ettevalmistus millekski halvaks. Seega ei saa päris kindlalt väita, et on olemas nii puhast heategu, mis mitte mingil moel ei põhjustaks mõnd negatiivset tagajärge. Andes järgi kodutu mehe palvetele ja rõõmustades teda mõne rahasummaga, on see küll heategu, kuid iial ei või teada kas heast südamest loovutatud kopikaid ikka õigel moel kasutatakse. Tuleb tunnistada, et ega räbaldunud inimesed tänavanurkadel ning prügikastide vahel ei oska selle vähese rahaga midagi mõistlikku teha ning joovad selle lihtsalt maha, langedes seeläbi veelgi sügavamale lootusetuse maailma. Kes oskab öelda, äkki minu annetatud peenraha eest soetati omale hoopiski mõnuaine, mis kustutas kellegi eluküünla. Seega, kellegi soovidele vastu tulemine ei pruugi kindlasti olla heategu. Ei saa ka väita, et abistajad peaksid Jumalat mängima, tehes ettekirjutusi ning surudes hädasolijatele peale seda, mida Nemad õigeks peavad. Tuleb arvestada, et iga heategu on suhteline. Kuid milline oleks õige heategu? Kas see, millest räägitakse muinasjuttudes, mis tekib puhtast südamest ning mis ei tekitaks negatiivse tooniga ahelreaktsiooni?

Välistaksin kindlasti igasugused materiaalsed "heateod", mis tegelikkuses kvalifitseeruvad pigem äraostmisena või leiavad aset oma musta südametunnistuse leevendamiseks. Nagu kallimale uue auto kinkimine või lastele suurema taskuraha andmine. Olgem ausad, kellelegi rõõmu toov ost ei ole tihti siiras, see on kõigest lihtsam viis oma igapäevasuhtluse emotionaalseid puudujääke kompenseerida. Heateo mainet rikuvad ka omakasupüüdlikud paharetid, kes aitavad rumalamaid, lihtsalt, et tunda ennast nendest targemana, või, et pälvida avalikkuse heakskiitu rahalistel eesmärkidel. Raske on eristada hingest tulnud heategu ülekavaldamisest. Nii palju võltsi headust on siin maailmas, et lihtsalt paha hakkab. Ehk selle tõttu ongi maailmas nii palju probleeme, et tehakse õigeid tegusid valedel põhjustel, ning heateo õndsus kaob, asendudes kahtlusega inimeste aususes. Kahepalgelisusest sündinud heateod ei vii nüüd küll kellegi elukvaliteedi parandamiseni.

Juhiksin tähelepanu pigem sedasorti heategudele, mis on palju vaimsemad kui käega katsutavad asjad. Uus auto hakkab ajapikku roostetama ning taskuraha raisatakse poodides tõenäoliselt tervist kahjustavate kommide peale. See, mis jääb, on inimstevaheline headus. Üksainus naeratus võib muuta paremaks terve eelseisva päeva, kallistus vähendab stressi ning hea sõna lisab enesekindlust. Lähedaste inimeste positiivne suhtumine meisse on suurem heategu kui kinkida ära kirstutäis kulda, sest iial ei või teada kas seesama kuld jõuab ikka abivajajateni või kasutatakse inimeste headust lihtsalt ära. Just positiivne suhtumine kõike elavasse ning ümbritseva austamine on see, mis muudab meid paremateks inimesteks. Kui kõik suhtuksid üksteisesse hoolivalt, tunneksime me oma tõelist väärtuslikkust ning usuksime oma võimetesse ISE oma eluga ilusti hakkama saada. See ei oleks ju abi, kui hakata hädalisi raha või toiduga üle ujutama, sest peamine kink on õpetamine, kuidas ise hakkama saada. Tänapäeval oleks kindlasti vaja pöörata rohkem tähelepanu abivajajaid ümbritsevate keskkondade negatiivsetele mõjudele ning üritada tuua inimvaremeid rõõmsatesse kohtadesse, kus on palju hoolivust ja armastust. Positiivne keskkond lihtsustaks neil oma tõelise olemuse mõistmist ning nad leiaksid üles oma ammu kinni kasvanud elutee ja taas-avastaksid iseenda.

Me ei saa võtta rahvamassi ja kohelda kõiki samamoodi, sest igal ühel meist on erinevad huvid, rõõmud ja mured. Et kedagi aidata, tuleb teada tema tõelist probleemi, mitte määrida pähe seda, mida keegi asjasse puutumatu isik heaks arvab. Enamus inimkonna probleemidest on koondunud selle ümber, et rahvas on unustanud, mida ta elult tahab ja alates sellest on läinud kõik allamäge. Alkoholism viib töö kaotamiseni ning sel teel sünnitab iga halb tegu aina uusi probleeme ning lõppu ei paistagi. Ainuke rohi sellise masenduse vastu toimib seespidiselt. Seega suurim heategu ühiskonnale oleks äratada inimesed üles sellest halvast unest, teha nad tuttavaks südame- headusega ning nad suudavad sellest mustast august ise välja ronida. Ei võta ju tükki küljest kui näitada üles oma hoolivust mõne hulkuva looma või inimese vastu. Sisimas igatseme me kõik headuse tunnetamist enese ümber nagu väike kassipoeg, kes pidevalt peremehele sülle poeb.

Meie hingejõud on tohutult võimas, peites endas lahendusi meie muredele. Tihti on see pisike olevus meie sisimuses nii peitu pugenud, et kaitsta end välise kurjuse eest. Tekibki hetk, mil inimene end kaotab ja vajab abi. Kindlasti peab ta saama taas iseseisvaks, mitte jääma hoolitsusest sõltuvusse, sest sel juhul ei paraneks ju miski. Keegi ei taha olla hüpiknukk, keda aidatakse materiaalselt, kuid kes iseseisvalt ei oleks mitte keegi. Nagu öeldakse ka valitsuste kohta - nemad ei pea andma rahvale leiba, vaid vajalikud vahendid, et igaüks saaks ise omale leiba küpsetada. Elu mõte seisnebki ju tegutsemises, töö tegi loomast inimese. Ma usun, et kellelegi ei meeldiks istuda käed rüpes ja oodata, samal ajal kui kõik ette - taha ära tehakse.

Teine lugu on inimestega, keda vaevab puue. Nemad vajavad füüsilist hoolitsust, kuid hooldajad on unustanud kui suur jõud on armastusel ning keegi ei arene kui erivajadustega inimesi koheldakse tuimalt ja isegi vastikustundega. Sellistel inimestel on eriti suur vajadus hingesoojuse järgi, neile on oluline, et ka neid aktsepteeritaks siin ühiskonnas hoolimata oma välimusest. Sisimas paelub meid kõiki hing, mitte välimus. Aastatega nähtav ilu kaob, keha vajub küüru ning muutub inetuks. Kuid sisemist ilu ei tuhmista miski ning see muudab ka kõige veidrama välimuse atraktiivseks. Kui vaid ühiskond murraks läbi oma "silmadega söömise" faasist, saaksid kõik kogeda tingimusteta armastust, mis on kõige tugevam tunne siin maailmas muutes kõik halva heaks. Headuse õpetamine ongi kõige suurem heategu. Armastades iseennast, elu ja oma lähedasi nii puhtalt ning siiralt, võime olla kindlad, et ükski õnnetus ei ole enam nii õnnetu ning ükski mure nii laastav. Seistes näoga päikese poole jäävad ju varjud seljataha.

Isamaa on midagi sellist, millele igapäevaselt ei mõtle. Eriti praegusel ajal, kui majandus räsib kriis vaadatakse isamaa poole rohkem närviliselt, süüdistavalt, pettunult. Paljud on oma jalge alt pühkinud isamaatolmu ning läinud otsinugretkele „suurde maailma”. „Kas sellist Eestit me tahtsimegi+” kõlab jutu sees üsna tihti. Ometi pole olukord nii hull, et isamaa-armastus meie seest päriselt kaoks. Armastuse väljendamiseks on tekkinud teistsugused vormid ja väljendusviisid, mis erinevad minevukust osalt sellepärast, et aeg ja olud on muutunud.
Isamaa-armastus väljendub igas inimeses erinevalt, paljusid hoiab isamaa mullas kinni meie ainulaadne traditsioonide pagas. Meie traditsioonidekogumit on hinnatud terves maailmas, eriti meie laulu-ja tantsupidusid. Eestlased on tulnud läbi tule ja vee - kõik tänu laulule ja tantsule nagu mõnele meeldib öelda, Eesti võlgneb oma vabaduse meie vanematele ja vanavanematele, kes laulsid meid vabaks. Siiani pole laulu-ja tantsupisik meist kuskile kadunud ning , me seame iga nelja aasta tagant sammud Lauluväljakule, et jätkata traditsioone ja tunda naudingut eestlasest olemises. Just sellepärast ongi Eesti muusika haruldane, et võrreldes Lääne-Euroopa kultuuridega tehti seal alatasa „ maailma muusikat”, tänu millele jäi enda unikaalsus tagaplaanile ja muutus kahvatuks. Sellest hoolimata on tänapäevani neil säilinud mingi osa pärandist,aga seda ei anna võrrelda Eesti muusikaga.
„ Rahvus eeldab ühest minevikku, ühtekuuluvustunnet olevikus ja soovi näha ühist tulevikku.” Nii on öelnud 19. Sajandil tegutsenud prantsuse filosoof ja teadlane Ernest Renau. Eestlastel on ühine minevik. Rahvusriigi eest olid mehed valmis andma oma elu , selle püsima jäämise eest taheti võidelda. Iga kodanik on aidanud oma riiki nii heas kui halvas. Sinna gruppi kuuluvad ka eestlased, kes on küll rahva arvult väike, kuid hingelt ja loomult suur rahvas. Ühtehoidmine aitab säilitada meis rahvuslikkust ning süvendab kodumaa juuri. Mina, täis teadmisi ja õppimistahet noor inimene, olen Eesti tulevik, kes võibolla pole suutnud veel isamaa eest seista, kuid teen seda omandatud hariduse ja oskuste baasil. Paljud Eesti noored soovivad praegusel ajahetkel tuua majanduskriisi poolt räsitud kodumma porilobist välja. Seega on tänapäeva Eesti Vabariigi noored Eesti tulevikuvõti, mis võib tuua õnne ka meie õuele. Noorte eesmärgiks võib eelkõige lugeda kõrgeltharitust. Me soovime elada jõukas ja paremas Eestis. Parema Eesti all võib silmaspidada paremat haridust, töövõimalusi ning paremat riigipoolset suhtumist noortesse. Üksteise toel ja inspiratsioonil, ühise õppimise tulemusel saama kujuneda headeks ning tegusateks, osavõtlikeks inimesteks. Noored kasvavad tegutsedes, mille käigus tekib neil tahe ja missioonitunne kodanikuna riigis ees. Ajapikku kujunevad meil välja väärtused ja põhimõtted, mille järgi me enda elu talitleme.
Kodumaa juurte lahtikisumine ja rändamine piiri taha on samuti mõnede noorte eesmärgiks. Neile võib tunduda, et Eestis pole piisavalt võimalusi karjääri edendamiseks ja alati on parem kuskil mujal. Pikka-aega oma kodumaalt eemal olles hakkavad nad mõistma ja väärtustama kodumaa tõelisis väärtusi, milled ollaks heidetud unarusse, pea ununemispiirile. Vanaduse saabudes naaseb siiski iga tõeline eestlane, kes on tolmu pühiknud isamaa tunnetest tagasi kodumaale, õndsat vanaduspõlve nautima.
Eestil on tulevikku, kui me ainult ise hoiame enda riiki, traditsioone ega lase teistel rahvustel rahvustunnet rikkuda. Me peame suutma seda säilitada kokkuhoides ja aidades teistel rahvustel integreeruda meie ühiskonda, aksepteerides nende maailmavaateid.
Isamaa tunne peitub suuremal või vähemalt määral igasühes meis. Sõltuvalt ajas ja inimesest on kodumaast kinnihoidmistugevus varieeruv. Üks probleem, mis meid ähvardab on üleilmastumine ja kogu maailmaga kaasa minemine, oma unikaalsuse ja omapärase rahvuse hajumine. Seda ei saa juhtuda, kui noored juurutavad enda juured sügavalt Eestimaa mulda, raskusi trotsides. Parim viis selleks on jääda eestlaseks, kuid samas saada eurooplaseks.

Ma olen veidi mures, sellepärast et toimuvad koolitulistamised. Mis türadi uus populaarne šokihuumor see on? Ja kes - mis selles süüdi on? Mina näiteks arvan et selles on süüdi meedia, sellepärast et kuidas siis nüüd järsku paari möödunud aasta jooksul see probleem nivõrd kiiresti on hakanud kõikidel eri kontinentidel rahulikku koolielu laastama? Üks võimalik stsenaarium on siis selline et esimene koolitulistamine toimus nö originaalis, aga nii kui see pommuudis laia maailma levis on asi hakanud üha intensiivsemalt levima, ja ka tagajärjed on järjest fataalsemad.


See on rohkem kui loogiline, see kõik on ju nii selge...
Samamoodi nagu noored mürsikud suruvad endale sada kuus numbrit suuremad pusad selga ja lasevad traksipükste traksid tagurpidi rippu nagu munnikarvad, siis on selge et nad tahavad olla mõne rapmoguli moodi
või siis kui noored poisid värvivad enda küüned ja huuled mustaks siis on ka selge et nad palavalt Marilyn Mansonit armastavad.
Niisamuti võtavad ka noored poisid relvad ja kukuvad oma klassis tulistama, inimesi kellega koos veedetakse põhiline osa oma päevasest ajast.
See tulebki sellest et nad televisioonist või ajalehtedest lugesid et nii on tehtud, ja tahavad ka karmid ja tõelised olla ja ennast kuidagi väljendada.


Minu seisukoht siin on selline et KUI poleks meedia kaudu laia maailma edasi lastud esimest koolitulistamist, oleks ka sellele järgnevad tragöödiad ära jäänud. Ega ju see et me kõik oigame siin ja näiliselt kaasa tunneme ei leevenda ju omakeste valu sellepärast. Aga sellist asja me juba keelata ei suuda, et seda teemat laiali ei laseks ja et vaikiks järgnevaid tragöödiaid ennetades asja maha.
Türa ajalehti jääb ju niipalju müümata, kui selliseid pommuudiseid ei sisalda, Puts. Munn Võibolla nii olekski kõige targem viis hakata majandust elavdama et võtame kõik ak- 4 jad ja galilid kätte ja padavai üksteisele kuuli persse tulistama. Riigikassasse võõlavad miljardid nagu vesi neeva jõkke ja kõik on nii ilus ja sillerdav nagu anu saagimi päevinäinud rinnapartii.

Inimene on teadaolevalt kõige arenenum liik Maa peal ning koos sellega ka mõistagi kõige avastamisrohkeim. Tahetakse mõista inimest kui tervikut, mitte ainult füsioloogilist poolt, kuigi ka selles on veel kõvasti arenguruumi, rääkimata psühholoogiast - inimese loomusest juba midagi keerukamat on raske leida. Inimeste avatus ning nende hingeelu kui osa psühholoogiast – üks tänapäeva aktuaalsemaid teemasid, mis teadusharuna on võrdlemisi uus, võrreldes näiteks matemaatikaga, mille esimesed teadaolevad märkmed ulatuvad mitmete aastatuhandete tagusesse ajajärku e.Kr. Varem, kui põhjalikumad psühholoogiaalased teadmised puudusid, peeti seda üheks filosoofia haruks. Mida aeg edasi, seda täpsemaks, huvitavamaks ning muidugi ka mahukamaks meie avastused muutuvad, täpselt nõnda on ka hingeteadusega. Üheks selle huvitavamaks osaks on üksteise mõistmine kõige sügavamal tasandil, seal hulgas ka usalduse võitmine, mis võib oodatust hoopis keerukamaks kujuneda.
     Peamine põhjus, miks meil, inimestel, eriti eestlastel on tihtipeale keeruline üksteisele läheneda, on meie hingeline kinnisus ning tagasihoidlikkus. See võib olla tingitud erinevatest asjaoludest või isegi mitmest asjast korraga.
Kõige tähtsamaks võib pidada lapsepõlve ning kasvatust. Kuni kümnenda eluaastani arvatakse kujunevat noorel inimesel või õigemini lapsel välja tema iseloom kohandatuna ümbritseva keskkonnaga, mis saadab teda kogu ülejäänud elu ning juba kord õpitut ja alateadvusesse talletatut on peaaegu võimatu unustada, veel vähem olematuks muuta. Seepärast ongi tähtis just esimestest elupäevadest peale lapsele hoolt, tuge ning armastust pakkuda, et temast sirguks avatud, sõbralik, hea kohanemisvõimega, otsustusvõimeline ja terve mõtlemisega inimene.
     Teiseks võimalikuks põhjuseks ning eelmisega tihedalt seotud tegur võib olla kultuur. Iseloomud, põhimõtted ja erinevad arusaamad on mingil ebamäärasel tasandil regiooniti lahterdatavad. Kõige levinum stereotüüp on, et põhjamaa inimesed on iseloomult jäiselt külmad ehk isegi emotsioonitud, kinnised, tagasihoidlikud ning eelistavad oma muresid ja probleeme elada sissepoole. Vastupidiselt põhjamaalastele peetakse lõuna pool asetsevaid inimesi emotsionaalseteks, avatuteks, temperamendilt kuumadeks ning elavateks, kus lähedasi inimsuhteid saab omavahel hoopis hõlpsamalt sõlmida. Eks igas näites esineb erandeid, kuid peab nentima, et see stereotüüp vastab enamjaolt tõele.
     Veel üheks oluliseks asjaks on kogemustepagas. Keegi ei taha mitu korda ühte ja sama viga teha ja kõige parem viis selle vältimiseks on tehtud vigade analüüsimine enda jaoks, olgu need siis, kas enda või teiste tehtud. On nii geneetiliselt kaasa sündinud kui ka õpitavaid instinkte, ilma milleta oleks meie praegune eksisteerimine suure küsimärgi all. Tõmmates paralleele evolutsiooniteooriaga, tekib seos ürgsete instinktidega, mille päritolu küündib kaugesse inimese eellaste tagusesse aega, kus iga väiksemagi eksimuse eest võidi maksta eluga. Keskkonna ärrituse põhjal omandatud instinktiks võib aga lugeda väikese lapse esmast tutvust kuuma pliidiga. Esimene kord katsub, tunneb valu, proovib kinnituse saamiseks ehk veel korra või kaks ning saab aru, et see on ohtlik ja teeb haiget – edaspidi hoiab sellest eemale.
     Eestlaste puhul eriti sagedaks probleemiks, mis raskendab eneseavamist veelgi, on levinud eksiarvamus, et enda isiklikud mured ja probleemid on tühised ning oleks ebaviisakas või isegi isekas teisi nendega koormata. Jagatud mure on ikkagi pool muret, paljud isegi peavad taolisi isiklikest mõtetest kõnelemisi suureks usaldusavalduseks ning oleksid sellest lausa meelitatud. Pealegist, võib selline lüke ka teises kuulajas avaldada soovi ja võimalust ka enda muredest kõneleda. Tihtilugu sobib muredekuulamiseks suurepäraselt ka iga teine veidikenegi usaldusväärsema muljega võhivõõras inimene. Peale rääkimisest tekkinud kergendatud tundest, võib sellest areneda ka sügavamat sorti sõprusside.
     Tagasihoidlikuse äärmuslikuks vastandiks oleks ülemäärane uhkus. Teatud hulk inimesi kardavad oma inimliku külje, nii-öelda nõrkuse, väljapaistmist: et ka nemad on inimesed, ka nemad eksivad ja ka neil on probleeme. Aegunud arusaamade ohvriteks langenud inimestel on oht inimestest võõranduda ning elada oma elu raskemaks, kui see muidu võiks olla.
     Avameelsel kui kinnisuse antonüümil on palju eeliseid ja plusse vaimses mõistes väärika elu elamiseks. Juba eelpool mainitut veel kord rõhutades, siis jagatud mure on pool muret. See omakorda liidab inimesi ning hõlbustab inimsuhete loomist. Lisaks sellele kõigele on probleemide lahendamisel kindlasti rohkem kasu mitme inimese poolt pakutud lahendustest, mis tihtipeale on tükkmaad leidlikuma ja mõistlikuma sisuga kui enesekeskis maha peetud mõtteline monoloog. Oma mõtete ja tunnete selgesõnaline väljendamine aitab vältida arusaamatusi ning kaasa arvatud ka neist tingitud probleeme, tülisid ja möödarääkimisi. Olles avameelne ja kergesti lähenetava ilmega, soodustab see ka veel võimalust lasta teistel kõrgendada enda eneseusku motiveerimise abil. Viisakas tänuavaldus seevastu teeb jällegi kiitjale meelehead. Pealegist on tõestatud näiteks kiitusest tingitud enesekindluse tõusu mõjukust võrdselt võimekate õpilaste peal. Neid, kellesse usuti ning motiveeriti, saavutasid paremaid õpitulemusi, kui need, kel jäi see saamata.
     Liigne introvertsus võib olla laastava mõjuga. Probleeme ammutades ja kõike endasse elades tekib varem või hiljem tunne, et ollakse oma muredega siin maailmas ihuüksi. Selline mõtlemine on aga üheks masenduse või depressiooni eelduseks või sümptomiks. Loomuliku tulemina peegeldub see samuti jahedas suhtumises teistesse ning – nii nagu küla koerale, nii koer külale – ka vastupidi. Täpselt nagu on lood vägivallga, nii ka ükskõiksusega: ükskõiksus sünnitab ükskõiksust. Taolises murede keerises võib isegi kahtlema hakata elu mõttekuses ning selle tarviklikkuses. Mis omakorda tingib väärnägemust, et suitsiid on parim, kergeim väljapääs või õige lahendus probleemidele.
     Inimese puhul, kes pole loomult avameelne, vaid hoopiski pigem vastupidi, on raske võita tema usaldust ja teda lähemalt tundma õppida. Siiski, üks parimaid võimalikke viise selleks on läheneda sõbraliku hoiakuga, kujutamaks mitte mingisugust ohtu. Teha endki haavatavamaks, täpselt nagu lapsega kõneldes on soovituslik langeda ühele kõrgusele ja seda igas mõttes, nii ka kinnise loomuga inimese puhul. Mõistvat suhtumist säilitades, vältides hukkamõistu ning muid ebameeldivad, endast ohtu kujutavaid, väljendusviise, võib üsna hõlpsalt luua mentaalse liidu ning tugeva usaldussideme optimaalse ajaga. Üheks tähtsaks tugipunktiks on ka veel see, et murede pajatamine poleks ainult ühepoolne, vaid, et see isiklike mõtete vahetus oleks vastastikune, mis looks mõttelise tagatise ning turvatunde. Kindlustunde, et usaldussuhe on mõlemapoolne, mis aitab tõrjuda skeptilisi kahtlusi võimalikus manipuleerimises.
     Kinnisust peljates ei tasu ka päris meeleheitlikesse piiridesse langeda ning oma südant igale ettejuhtuvale puistama hakata. Kõigel on piirid, nii ka sellel, aga eks igaüks defineerib ja tunnetab neid enda jaoks veidi erinevalt. Tagasilöökide puhul ei tasu ka siili kombel hirmust kerra tõmmata ning okkad puhevile ajada. Soovitatav on leida endale kindel usaldusisik, kes on või vähemalt paistab piisavalt sobiv ning usaldusväärne, olgu selleks siis psühholoog, parim sõber, nõustaja, võhivõõras või hoopiski lemmikloom.
Kirjutatu põhjal järeldust tehes selgub, et kinnisus võib olla tingitud mitmetest erinevatest asjaoludest ning tagajärjed ei pruugi alati parimate killast olla. Mõistagi on, nii endale kui ka teistele, parem olla pigem avameelne, kuid sedagi õigel määral ning õigel ajal. Ükski asi pole liialdades hea. Teise mure täheldades tuleb aga leida sobiv lähenemine ning teha seda võimalikult taktitundeliselt. Iga indiviid on eriline ja tema mure ainulaadne. Ei maksa loota, et teise inimeseni jõudmine juhtub üleöö, kuid kindla, tasakaaluka ning järjepideva suhtumisega on olemas selleks kõige paremad võimalikud eeldused.

Tegelikult ei hakka ma pelmeenidest rääkima. Õpilase elus on ka tähtsamaid punkte, millega nõus olla ei saa, nagu näiteks kodused tööd, eriti nädalavahetustel.
Nädalavahetus on puhkamiseks koolist ja enda vaimu ettevalmistus tulevaseks nädalaks. Midugi on vaja ka õppida.Õppima peab, kui tahetakse täiskasvanuna head ja toitvat töökohta. Kuid kui nädalavahetusel peab tegema referaadi, valmistuma tunnikirjandiks, kordama kaheks kontrolltööks, tegema matemaatikas ära hirmpika ülesande, mõtlema välja viis küsimust ja kirjutama ajaloo töövihikusse kolm lehekülge Prantsuse revolutsioonist ja Napoleonist, siis kuidas ma küll puhkan?
Ma saan aru, et need tööd on vaja ära tea, aga natukene vähem ei ole ju palju palutud. Kuigi neid töid ei saa päris kokku võtta. Ei saa ju teha vaid pool referaati või viie küsimuse asemel kolm, kui läbitöödeldudtekst on poolteist lehekülge pikk. Teisalt jälle saab ajaloos teha vais ühe peatüki Prantsuse revolutsioonist ja Napoleoni jätta tunnitööks.
Ma tahaks veel kirjutada, millega ma nõus ei ole, sest inimesed ju alatasa kaebavad millegi üle. On juhtunud aga nii, et minul kui õpilasel ei olegi millegi üle kaebelda. Mina ei saa ju veel pensioni, et vinguda kui madal see on ja et ma ei saa selle raha eest isegi maja köetud. Ma ei sa kaevalda, et mu palk on liiga madal, kui ma veel tööllgi ei käi. Ma ei saa vinguda millegi üle ja sellega ma ei olegi nõus. Ma ei ole nõus sellega, et ma ei saa millegi üle kaevelda. Ma võin ju vinguda vanaema pensioni ja ema palga pärast, aga kedagi see ei huvita.
Mulle ei meeldi, et ma olen 14 ja suvel tööle ei saa, ainult tutvustega. Mitte, et ma tahaksin palga üle vinguda, vaid ma tahaksin taskuraha. Ma võin veel noor olla, aga taskuraha kulub ju alati.
Tahaksin väga teha mingisugust tööd kasvõi selle jaoks, et teada saada, kas ma olen iseseisvaks eluks valmis, kuigi ma alles 14 sain. Ma käin juba kaheksandas klassis, ehk siis poolteist aastat veel ja ma kolin linna, teise kooli. Linnas ma alustan iseseisvat elu ilma igapäevaste vanemateta ja kui ma saaksin suvel tööl käia valmistaksin ma ennast selleks ette.
Nüüd mu nö. "kaaneloost" ehk siis pelmeenidest.
Ma ei ole nõus uue kujuga pelmeenidega, sest neid on halb praadida. Vanu pelmeene oli palju mugavam praadida ja ka palju parem süüa. Uusi pelmeene süües libisevad need taldrikult maha ja kahvliga on neid peaaegu võimatu kätte saada. Te võite nüüd naerda ja arvata, et ma olen peast päris soojaks läinud, kuid ma teen ju endale kodus ise süüa. Olen juba piisavalt vana, et pliiti kasutada. Ma tõesti tahaksin süüa seda, mida on mugav ampsata ilma- kui ma internetist uudiseid loen- et mõni pelmeen klaviatuuri peal suud otsib. Mulle meeldis pelmeene praadida nii, et nad ei jäänud jahuks ja ma sain neid korralikult pannilabidaga ringi keerata. Uued pelmeenid on ümmargused ja neile ei meeldi, kui ma neid ringi tahan keerata.
See ongi kõik, millega ma nõus ei ole. Mina, kui õpilane.