“Proovi! Osta! Vali! Võida! Kasuta! Helista! Võta osa! Tarbi! Ole meile kasulik. Me teame, et Sa vajad meid!”
Ja tõesti...võibolla tõesti ma vajan teid!? Äkki mul ongi vaja osta endale neid uusi, läikivaid ja ilusaid asju. Neid vastupandamatult häid ja kasulikke asju.
“Telli kohe! Kaks ühe hinnaga.”
Aga tõesti. Äkki peakski, kui see nii odav on? Kokkuhoid on ostu jõud! Nii võin endale veel paljugi lubada.
“Ei võta palju ruumi. Mahub kappi või voodi alla.”
Milline kompaktsus! See ei võta ju ruumi ka. Tundub nii tore. Tundub nii vastupandamatu.
“Tuntud kvaliteet, kuid siiski täiesti uus!”
Oo! Aga kui kõik väidavad, et see nii hea on, miks ka mitte? Miks mitte ise astuda rahulolevate kasutajate ringi. Miks mitte langeda meelituste võrku, anduda meediale ja saada õnnelikuks tarbijaks.
Tarbija olen ma nii või teisiti. Iga hommik, kui raadio avan, iga minuni jõudev sõna, noot, teade, kõik ahmin endasse ja seedin seda. Õgin lõpmatuseni infot, mida saadavad välja tuhanded raadiojaamad, levitavad kümned tuhanded trükitud väljaanded ja toovad minuni lõpmatud telekanalid. Mõtlen kergelt kuuldu üle ning omastan selle. Täpselt nii teevad ka miljardid inimesed üle kogu maakera, kuulates ja lugedes päevas sadu kordi samu sõnumeid ja teateid, omastades samu mõtteid ja teadmisi. Järeldusi ei ole vaja teha, sest need tehakse meie eest. Oma mõtteid ei ole vaja kasutada, need võib alla suruda. Vabalt! Kogu info, mis meile edastatakse, läbi teleekraani, raadio, ajalehtede, on juba teiste poolt valmis mõeldud ja kasutamiseks kohe kõlblik. Otse ahjust, soe ja meeldiv, ise ei ole vaja midagi küpsetada. Ainult seedida on vaja.
Oleme harjunud sellega, et kõike, mida näeme, kuuleme ja loeme, ei tasu võtta tõe pähe. Loomulikult ei ole kõik tõsi, mis meedias kajastub ega peagi olema. Tõde ei ole alati asi, mida kõik kuulda tahavad. See võib paljudele liiga reaalne, šokeeriv ja ebameeldivalt igav tunduda. Natuke peab ju ise ka elule vürtsi andma, kas või pisut luisates. Me oleme sellest vürtsitamisest vägagi teadlikud ja hea meelega kuulame ja usume oma valesid. Automaatselt. Naiivsus on meil südames ja veres. Kogu sellest suurest infohulgast ei jõuagi ju tõde valest välja sorteerida ja kellel seda vaja ongi? Nii võibki juhtuda, et me elame vales, illusioonides, teiste ja enda väljamõeldistes kartes maailmalõppu, tuumakatastroofi, terrorit ja kaost.
Meedia annab meile ühised mõtted, huvid, vaated, jututeemad. Omavahel võime arutada uuest seadusest, mis vastu võeti ja millest raadios räägiti, Euroopa Liidu miinustest ja plussidest, nälgivatest neegrilastest Aafrikas, keda eile televiisorist näidati. Me võime koos naerda naljade üle, mida lehest lugesime (oh kui naljakad need kõik on), või kohtuda uues restoranis, mida nii kiideti eelmisel laupäeval kuskil saates (ja tõesti need maitsed on erakordselt eksootilised). Me arvame, et oleme nii head ja vabad suhtlejad, kuid tegelikult elame hoopis kitsastes piirides, nende mallide järgi, mis meile meedia seab. Me oleme nõus kõigega, millega nõustub meedia ja laidame maha, mis meedia laiduväärseks peab. Me võime sattuda endaga konflikti, kui erinevad väljaanded probleemi heaks kiidavad või laidavad. Me võime sattuda segadusse, kui meedia seda soovib ja meiega vastavalt manipuleerib. Meedia võib meist staari teha ja meid ära tappa. Piisab vaid sellest, et meil on silmad ja kõrvad, et ta võrku langeksime, oma iseseisva mõttevõime kaotaksime ning kogu maailma universaalse mõtteviisiga ühineda saaksime.
Asjadest, mis meedias ei kajastu, ei tea peaaegu keegi mitte midagi. Neid pole maailma jaoks olemas, sest kuidas saab aktsepteerida asja, millest mul aimugi pole. Sama on inimestega. Kui ma pole meedias mainitud, siis mind ei olegi. Arvasid, et mõtled, järelikult oled olemas? Rumal, kui seda uskuma jäid. Täna see enam ei kehti. Olgu, oma lähikondlaste jaoks võibolla oled keegi, kuid maailma jaoks meedias mainimata inimesi lihtsalt ei eksisteeri. Tead, kes oli Marilyn Monroe? Loomulikult! Kes teda siis ei teaks! Tema oli kõige rohkem olemas, ta oli reaalsem, kui keegi meist hallidest hiirtest kunagi olema saab. Ta eksisteeris ja eksisteerib siiani inimeste teadvuses. Piisavalt paljude inimeste teadvuses, et temast saaks reaalne ja peale selle surematu…kui mitte igavesti, siis vähemalt mitmeteks põlvkondadeks surematu.
Kes meist ei tahaks olla surematu? Ära peta ennast, ära valeta, et ei taha saada sama edukaks nagu Bill Gates, nii suureks staariks kui seda on George Clooney ja täpselt nii ilusaks nagu Carmen Kass. Aga miks just selliseks nagu nemad? Sellepärast ikka, et nad on meile kõigile olemas. Säravad tähed, keda me kõik näeme selles tumedas meediataevas. Meie valeprohvetid ja jumalad. Ei ole vaja endale ideaale välja mõelda, kui on juba midagi, mis näib liiga hea, et tõsi olla. Ja kes ei tahaks särada sama heledalt? Ma küsin, kes ei tahaks olla olemas? Ma ei kuule, et keegi vastu väidaks. Meis kõigis on siis tung saada meile lubatud 15 minutit kuulsust võimalikult kiiresti kätte ja võimalikult pikaks venitada. Saada teiste poolt kuulduks, on meie unistus. Meie unistused täituvad, kui jõuame ruuporini, mis tugevdab meie häält, võimendades selle mitmesaja kordseks, ning kuhu võib karjuda oma mõtteid. Kas poleks see tore! See ruupor on meedia, ja mida kõvemini, selgemalt ja meeleheitlikumalt sinna karjuda, seda rohkem inimesi meid kuuleb, seda rohkem inimesi on meie kontrollida, mõjutada, manipuleerida.
“Sa vaata nüüd, milline sa oled,” poetab ta mõtete vahelt teravalt kõlava märkuse.
“Mis sa ütlesid?” vastan ärevalt ja segadusse sattunult. Mitte mingit piinlikust tundmata nähvatakse mulle: “Vaata milline sa välja näed! Vaata, vaata! Kuhu see niimoodi kõlbab?”
“Kes, kurat, sa oma arust oled, et mulle sellist asja ütlema tuled?” tunnen millegipärast ennast väga ärritatult.
“Kes ma olen? Olen su eneseväärikus. Nii et kuula hoolikalt, mis mul sulle öelda on.”
“See kõlas nüüd küll naeruväärselt. Noh, mis sul siis öelda on, tähtis tegelane?”
Siledalt peegelpinnalt vaatab mulle vastu väga kriitilise silmavaatega mees. Laseb oma pilgu hindavalt üle minu ja pöörab pea põlastavalt kõrvale.
“Ma lihtsalt ei suuda. Esiteks – vaata nüüd oma riideid. Kas nii kõlbab üldse kuhugi minna? Mina küll ei usu. Kus on su särk ja viigipüksid? Väikesed, sa ütled. Sa ei ole mingi mees. Igal korralikul mehel on ikka need asjad olemas… “
“Oota nüüd natuke,” katkestan ma tüütava loetelu, “ma protesteerin. Leian, et sa ei ole pädev isik, mulle loengut pidama. Ise näed täpselt samasugune välja. Kui nüüd täpne olla, ja kui su väide peab paika, et sa mu eneseväärikus oled, siis oledki sina mina ja mina olen sina.”
“Kui aus olla, siis ei tule see mulle uudisena. Selle pärast ma sinuga räägingi. Me peame ennast parandama. Otsustasin, et sa ei meeldi mulle ja et ma pean su käsile võtma.”
“Mis mõttes käsile võtma? Mina olen siin see, kes otsustab, mitte sina, nii et pea oma suu.”
“Ma küll nii ei arva. Leian, et mul on vägagi suur õigus oma arvamust avaldada ja siin on veel teisigi, kes nii arvavad. Me leiame, et sa oled liiga dominantseks muutunud ja me peame su kõrvaldama.”
“Mulle näiteks ei meeldi see, kuidas sa teistega suhtled,” segab meie vestlusele kolmas hääl vahele.
“Mis see siis nüüd olgu?” tunnen end kohutavalt reedetuna, “ma ei mõista, kuidas teile see olukord ei meeldi. Mina olen oma elu ja iseendaga väga rahul.”
Mulle vaatab otsa kaks imestunud silmapaari. “Kuidas see nii saab olla? Kui meie ka siin kehas elame ja ei ole kaugeltki mitte kõigega rahul, siis kuidas saad sina olla asjadega rahul?”
“Tõesti, sul oligi õigus, olukord on kontrolli alt väljunud ja siin kehas valitseb diktatuur,” pöördus teine esimese poole, minust väljategemata, “ongi viimane aeg midagi ette võtta.”
Valitseb kohutav segadus, vererõhk tõuseb ja hakkan justkui plahvatama.
“Hoiatame sind, kui sa ennast parandama ei hakka, kukutame su troonilt.”
“Alustada võiksid sellest, et leiad endale korraliku tüdruku. Sellise, kellega sa kodu ja perekonna võiksid luua.”
“Kas natuke vara ei ole?” küsin viha tagasihoides.
“Mida? Meie vajadused sulle korda ei lähe, jah. Selge. Selline sa oledki. Tõeline ego, teistest ei hooli. Ja vot, seda tahtsin ma ka sulle ette heita. Pead rohkem teiste peale mõtlema ja sõprade tunnetega arvestama. Nad on ju ka siiski inimesed ja võivad kergesti solvuda.”
“Millest sa räägid? Oled olukorraga ikka kursis? Minu teadmistmööda on mul väga head sõbrad ja ma ei ole veel kellelegi erilist kahju teinud oma käitumisega.”
“Ei, ei…mina leian, et muusikamaitse on see, mis kõige rohkem ahastama paneb,” trügib vahele peeglisse ilmunud kolmas tuttava välimusega võõras, “tõesti enam hullemaks minna ju ei saa.”
Ma ei jõua enam vastugi vaielda.
“Muusika muusikaks, see ei ole ju nii häiriv kui ta pidev nälg ja õgimine. Olete te näinud inimest, kes temast rohkem sööks? Mina küll ei usu, et olete,” räägib juba neljas.
Ma ei suuda ennast enam tagasi hoida. Kõik see norimine ja kritiseerimine käib üle jõu. Minu vastas olevale seinale ilmub aina rohkem ja rohkem silmapaare ja suid, kellel veel midagi ütelda ja mille üle viriseda. Ühele ei meeldi mu soeng, teisele häälekõla, kolmandale, et ma ei oska süüa teha….mida veel? Pea hakkab valutama. Keegi justkui torgiks mu aju saja nõelaga. Kust nad kõik nüüd nii äkitselt välja ilmusid, kes neid nii äkki minu vastu üles on ärgitanud?
“SEE ON MÄSS!” pistan ma röökima.
Klirin. Kõik kohad on kilde täis ja igalt killult peegeldub vastu veel üks nägu, veel üks ärritatud väikemees, veel üks minutaoline, kuid palju pretensioonikam mehike. Killud pudenevad maha ja kõik isikud kaovad. Seitse aastat õnnetust, kuid ma ei hooli sellest. Palju tähtsamaks pean seda, et sain nendes tüütutest virisejatest lahti.
Sellest päevast alates väldin enesega üksi jäämist. Palun ärge jätke mind maha. Ma ei taha omaette olla, muidu tulevad nad äkki tagasi ja nõuavad oma osa minust. Nad võivad trooni vallutada ja mu pagendusse saata. ÄRGE JÄTKE MIND ENDAGA!
Minevik, olevik ja tulevik - kolm maagilist sõna. Minevik seostub minu jaoks millegi väga vanaga, justkui ei kuulukski ka eilne päev minevikku. Olevik on aga jällegi vaid hetk – üks imetilluke osa meie elust, mida me tihti tähelegi ei pane. Ma ei ole kunagi mõelnud, et praegune hetk on minu olevik, mis jääb sellest tahapoole, kuulub juba minevikku ning kõik, mis veel tuleb, on etteaimamatu tulevik. Ju siis on olevik minu jaoks nii iseenesestmõistetav.
Tulevikuga on aga hoopis teised lood. Kui olevik ja minevik on need osad minu elust, millele ma eriti pikalt ei mõtle, siis tuleviku üle arutlen endamisi päris tihti. Samas on ka, millest mõelda. Maailmas peitub ju tuhandeid erinevaid võimalusi ja miljoneid põnevaid pakkumisi, mille hulgast tuleb igal ühel enda jaoks parimad välja valida. Valikute tegemine ei ole aga tänapäeva kirjus maailmas sugugi lihtne, sest ahvatlusi on tõeliselt palju ning mida aeg edasi, seda rohkem neid juurde tekib. Ometi peame kahtlemata kõik endale oma tuleviku kujundama. Seejuures ei küsita meilt – on see raske või kerge? See on lihtsalt midagi, mida on vaja teha ja millest möödapääsu ei ole.
Võib juhtuda, et oleme suutnud otsustada – oleme valinud suuna, mis meile sobib ja millega tegeledes on meil lootust elus läbi lüüa, kuid ootamatult ilmub meie teele uus pakkumine – parem ja lootustandvam, kui see, mille kasuks otsustanud olime. Mis siis nüüd edasi teha? Kas riskida ja pöörata uuele teele või jätkata juba koduseks saanud raja läbimist? Üks, mis kindel, on see, et seisma jääda ei saa. Edasi liikuda tuleb igal juhul.
Olen jõudnud puntki, kus inimesed jagunevad kaheks – ühed neist valivad uljalt uue suuna, kuid teised jätkavad edasi rühkimist vanal ja juba tuttaval teel. Neile, kes riskeerimisest loobuvad, ei saa seda pahaks panna, sest ilmselgelt kuuluvad nad inimeste hulka, kes hindavad lihtsust ja stabiilsust. Kui nende õnn seisneb rahulikus ja äkiliste muutusteta elus, siis palun väga. Lõppude lõpuks on ju kõige tähtsam, et inimene ise oleks õnnelik!
Hoolimata ilusatest mõtetest, peab tõdema, et ühiskond tervikuna vaatab rutiinsete inimeste peale viltu. Neist räägitakse, kui arengu pidurdajatest. Kes aga tahaks, et tema peale viltu vaadatakse? Arvatavasti mitte keegi. Võibolla selles peitubki põhjus, miks enamik inimesi terve elu kuhugi tormab ning kasvõi kohapeal rabeleb – on vaja otsida ju uusi väljakutseid, paremaid lahendusi ja paljutõotavamaid võimalusi. Mis siis, et võibolla südamepõhjas tahaksid mitmedki rikkad ärinaised pühenduda hoopis laste kasvatamisele ja kodule - nad ei tee seda -, sest üldine vool liigub teises suunas ja sellele vastu ujumine on raske.
On hea tõdeda, et meie hulgas on ka neid, kes julgevad ja tahavad ning seeläbi ka jõuavad ujuda vastuvoolu. Võibolla esialgu peetakse neid veidi imelikeks, kuid aja muutudes muutub ka see. Kunagi jõuab kätte aeg, mil just neis nähakse edasiviivat jõudu ja siis nähakse kunagistes ambitsioonikates noortes neid, kes voolu suunda muudavad. See, kui ruttu neil seda teha õnnestub, sõltub aga paljuski nende sihikindlusest. Loomulikult õnnestub neil taktikeppi viibutada ainult niikaua, kuni on platsis uued tegijad, kelle eesmärgid on seatud veelgi kõrgemale ja kellel on veel rohkem püsivust. Nii läheb see muudkui edasi ning just seetõttu muutub maailm meie ümber. Muutub maailm, muutuvad inimesed, muutub suhtumine ja seda kõike väga kiiresti.
Tekib küsimus, kas see metsik kiirustamine ka kuhugi välja viib?. Tänapäeva noortele on maalitud pilt niiöelda heast elust ja tehtud selgeks, et kõik peavad selleni jõudma. Juba väikestele lastele selgitatakse, miks nad midagi tegema peavad – et saada edukaks. Kahjuks on unustatud või ebaoluliseks peetud fakti, et mitte kõigi jaoks ei seisne õnnestunud valikud suures majas, kiires autos, ilusas naises ja hiiglaslikus pangaarves, sest just läbi nende nelja vaadeldakse kordaminekuid tänapäeva maailmas. Noori õpetatakse väärtustama pigem seda, kuidas kiiresti ja lihtsalt võimalikult rikkaks ja võimukaks saada kui nägema edu erinevatest vaatenurkadest. Neile on jäetud mulje, et edu saab tõlgendada ainult ühtmoodi ja õnn on saavutatav vaid kindlaid teid läbides. Sellised arusaamad panevad noored elu pelgama.Kõige rohkem kardavad noored seda otsustusvõime puudumist ja tahtejõuetust. Suurim hirm on kuuluda läbikukkunute hulka. Tajutakse tugevat konkurentsi ja saadakse aru, et läbi löövad need, kes on valmis pingutama. Usutakse, et tähtsaim on saada sisse õigesse kooli ning õppida prestiižikat eriala. Paljud noorukid ei julge olla sellised nagu nad on. Neile läheb hirmsasti korda see, mida arvavad teised ja mida ootab ühiskond. Sellised teadmised tekitavad kartusi ning asjatut stressi. Hirmutunne võtab noortelt võimaluse elust rõõmu tunda.
Hea küll. Oletame, et lapsel on vanemad, kes annavad talle võimaluse õppida mõnes eliitkoolis ning omandada kõrgharidus koguni välismaal. Ka seda loomulikult kallis erakoolis. Pärast seda, kui noor on saanud kätte kõik vähegi hinnas olevad paberid, asub ta tööle mõnda tunnustatud ettevõttesse või loob hoopiski isikliku firma. Viimasel juhul saab ta hoobilt firmaomanikuks, kuid esimeselgi juhul ei alusta ta madalamast ametinimetusest, kui juht. Ta on kulutanud aastaid õppimisele ning lõpuks on ta oma eesmärgi saavutanud – tal on töökoht, mis toob talle palju raha sisse ning tal on võim, aga mis edasi? Nüüd hakkab ta enda ümber ringi vaatama – sõbrad, kes õppisid tavakoolis ja kellega kunagi koos palli sai mängitud, on loonud omale pere ning soetanud hubase kodu, kust ei puudu esmapilgul midagi. Võibolla raha võiks veidi rohkem olla, aga neile ei ole see esmatähtis. Mis nüüd edasi? Noorel juhil ei ole ei peret ega kohta, mida ta võiks tõeliseks koduks nimetada. On vaid koht, kust kahe koosoleku vahel läbi hüpata ja kuhu õhtul magama minna.
Teist korda olen jõudnud punkti, kus inimesed erinevaid valikuid teevad. On neid, kes leiavad, et ka nemad eelistaksid pigem peret ja kodu, kui viimase peal autot ja üldtunnustatud koolide lõputunnistusi ning muudavad oma eesmärke. Teisalt on inimesi, kes leiavad ennast täpselt samasugustelt mõtetelt, kuid kes ei peatu, sest muidu läheks kogu siiani tehtud töö ju raisku. Niisiis rügavad nad edasi ja lisavad veel hoogu juurdegi, et vältida edaspidi sarnaste mõtete tekkimist. Kolmandat laadi inimestel ei teki hetkekski selliseid mõtteid. Neile ei tule pähegi vahetada autoriteetne positsioon pereelu vastu. See lihtsalt ei ole nende jaoks ja nad on juba leidnud selle, mis neile rahuldust pakub.
Antud juhul tunnustaksin mina eelpool mainitud kolmest inimtüübist kahte – neid, kes leidsid, et nad ei ole oma eluga rahul ja otsustasid seda muuta ja ka neid, kes leidsid kinnituse sellele, et nad on tõepoolest valinud enda jaoks parima tee ja astuvad sedamööd julgelt edasi. Pean lisama, et mina isiklikult ei näe edu kõrges ametipositsioonis ega sea raha endale eraldi eesmärgiks, kuid sellegipoolest ei mõista ma hukka neid, kellele meeldib kaheksast viieni töö ning keda muudab õnnelikuks teadmine, et iga kuu laekub tema pangakontole meeldivalt suur summa. Kui just need on tingimused, mis peavad olema täidetud, et olla õnnelik, ja need õnnestub realiseerida, on ju tore!
Igati positiivne on ka see, kui inimene ühel hetkel avastab, et ta ei ole rahul sellega, mida ta teeb ja leiab endas julguse oma elu muuta. Kusjuures eelpool toodud näite puhul on olemas võimalus ka karjääritegemise juurde tagasi pöörduda, kui pereelu mitte kuidagi ei sobi, sest ega kõrgkoolipaberid ju kuhugi kao, kuid seejuures peab arvestama ka teiste inimeste tunnete ja eesmärkidega. On äärmiselt egoistlik luua endale pere ja seejärel nad lihtsalt hüljata ning kunagi ära proovitud karjääritegemise juurde tagasi pöörduda. Sellise olukorra tekkimise võimalikkus ja selle lahendamine tuleks hoolega läbi mõelda. Ilmselt pole mitte vähe neid, kes põhjalikul kaalutlemisel leiavad, et ilmselt ei suudaks nad ennast enam pere luues piisavalt teostada ning otsustavad kõigest hoolimata ikkagi tormamisele kindlaks jääda.
Sellist vaatepilti on kahtlemata kurb vaadata ja jääb arusaamatuks, millest see tingitud on. Sellele mõeldes jõuan ringiga tagasi ühiskonna poolt avaldatava surve juurde. Kui poleks välja kujunenud prototüüpi, et edu saab vaadelda vaid majanduslikust aspektist, ei oleks inimesed oma valikute tegemisel ja otsuste langetamisel ehk nii kahtlevad. Võibolla saadaks aru, et tõeliselt edukaks võib saada ainult siis, kui mõistetakse edu laiahaardelisust. Inimesed julgeksid võtta rohkem riske ning teha seda, mida nad tahavad. Praegu veel ei vaadelda vabadust kui üht tähtsat edu osa, kuid loodan väga, et kunagi jõuab kätte ka see aeg, mil inimesed valivad selle, mida armastavad ja armastavad seda, mille nad on valinud.
Miks ma pean selline jobu olema? Ah? Miks ma tahan midagi, mida ma kunagi ei saa? Istun kodus ja salvestan oma laulmist. Lootusetu. Mul polegi ju mingit laulmist. Aint mingi jorin. Sellest on ikkagi vähe, et ma viisi pean ja muusika meeldib. Laulmiseks peab ikka annet ka olema. Keda ma lollitan, kui ütlen, et tahtmine on kõige tähtsam. Tegelikult on -- palja tahtmisega sai Geri Halliwellist staar, Osakab ta laulda? C’mon! Isegi mina jorisen paremini! Aga ta tahtis ja ta sai. Ma tahan ka, aga ei saa, sest ma tahan olla HEA. VÄGA HEA. Ma ei taha olla mingi kutt, kelle 1 mõttetu lugu on mingi euroopa muusikaedetabelis 1 nädala ja siis kaob. Igaveseks. Kui mõtlema hakata, siis ma olen mingi… 12 aastat tahtnud staariks saada. Sellest ajast, kui Michael Jackson Venemaal käis. Aitäh Popikuningas - sa rikkusid mu elu. 12 aasat mingi mõtetu bullshit. Hale. Aga raudselt läheb see jama veel edasi… Laulan veel 1 ja 2 ja 5 aasta pärast ka ja teen nn “DEMOSID". Ma olen hale. Teretulemast minu maailma: tänaval kujutan ette kuidas inimesed mind vahivad. Kohvikus ma süüa ei saa, sest tundub, et inimesed vahivad. Staarikompleksid.
Mis krdi staari! Mees, vali sõnu. Sa oled haige! Mingi värd, kes ei suuda reaalsusega leppida! Krdi värdjas! Tapa ennast ära, siis ei tüüta sa enam oma staariksaamisejuttudega teisi. Sa oled veel haledam, kui Oksmaa! Oksmaa vähemalt tegigi midagi… Sina aint vingud ja seletad. Kas sellist elu sa tahtsidki! Mees: sul on vale suund! Keera kusagile ära, enne kui hilja. Soovitavalt metsa poole. Seal sulle ju meeldib!
Kui ma saaks, ma annaks endale peksa! Endalgi tuleb naer peale. Enne oli nutt :)
Ära kasuta mingeid smilesid! Asja ei saa kuidagi paremaks muuta. Sa võid ju kujutada, et saab, aga ei saa. Sa oled sita sees. You stinking motherfucker! Oleks sul siis emagi. Ematu motherfucker! Idiootsuse tipp!
Aitäh ema, et sa mu maha jätsid. Nüüd ma ei saa vähemalt motherfucker olla. Kus sa üldse oled? Sa peaksid praegu siin olema ja lohutama mind. Ei. Sa lits oleks pidanud must niipaljugi hoolima, et oleksid mind muusikakooli saatnud. Aga jah, kus sa oled? Ma loodan, et taevas. Sest ma ei ole nii madal, et hakkaksin kellelegi halba soovima. Ja ma loodan, et kui ma taevasse tulen, siis me kohtume ja arva ära! Arva ära, mida ma sulle ütlen? Mitte midagi! Ma näitan sulle hetki, kus mu kaaslased tegid OMA emadele emadepäevakaarte ja mina pidin INERTSIST kaasa minema. Ma näitan sulle hetki, kus laps jookseb emale vastu ja ema võtab lapse sülle. Ma näitan sulle jõulufilmi, kus kogu pere on koos kamina ees. Ma näitan sulle hetke, kus täiskasvanud mees läheb pisarsilmi ema juurde, sest mees armastab oma ema. Ma näitan oma hinge: kõiki neid kriimustusi, mis tekkisid siis, kui ma vaatasin, kuidas lapsed joonistasid emadepäevakaarte. Kuidas ema võttis oma ARMASTATUD LAPSE sülle. Kuidas kogu pere oli jõuluõhtul kamina ees. Kuidas ma lapsena jooksin tühja tuppa, viskasin enda voodile pikali ja nuttes kisasin EMME! Sul on pisarad silmis? Peavadki olema! Siis sa tead, mida mina tundsin! Mida ma tunnen! Ära tule rääkima, et sul oli raske lapsepõlv! Esiteks ma ei tea, kas oli, sest SINA ei hoolinud nii palju, et rääkida. Ja teiseks mind ei huvitaks see. Kolmadaks ei ole see õigustus enda lapse lapsepõlve rikkumiseks! Ja arva ära, miks ma seda pragu seda räägin? Sest ma tahan saada staariks, sest minu elus on asju, millest ma olen ilma jäetud. Tähelepanust. Armastusest. Hoolimisest. Keeludest. Tülidest. Ja ma tahan saada staariks, sest staaridest hoolitakse. Neid armastatakse. Nendega arvestatakse. Nagu sina oleks pidanud käituma minuga, kui ma veel väike olin. On sul süümekad? Kuidas sa ennast tunneksid, kui ma pühendaksin staarina sulle loo nagu Backstreet Boys: “…Cause mom you were the perfect fan…". Või Spice Girls “…Mama I love you…". Tunneksid rõõmu või häbi? Arva ära… Ma kirjutaksin sulle loo. Ma laulaksin seda kogu maailmale. Nagu Eminem. “Cleanin’ Out My Closet". “… I hope you die… Im gonna make you look so ridiculous now…” Tead seda lugu?
Tegelikult… Tegelikult ma ikkagi armastan sind. Sest sa oled ikkagi mu ema.
fakk. ... ma ei tea, mul on lihtsalt vist igav, et ma seda värki siin kirjutan.. nagunii see midagi ei muuda...
ühesõnaga , vaatasin eile üht filmi , "waking life". soovitan kõigile.. järgnev ongi vist arutelu selle linateose kohta... või ka mitte.
ühesõnaga....
alguses oli maa ja taevas... heh.. kus oli Jumal? aga siiski.... käisin Tartu tänavatel jalutamas.... täna hommikul.... unenäolisus ja tõelus... kumb on õige? millises elada?
"saada aru, et oled kõigest tegelane kellegi unenäos ja sellega leppida, siis oled ennast lõpuks leidnud...."(tollest filmist, edaspidi lihtsalt jutumärkides).. aga..
armastus.... miks peaks keegi kirjutama luulet, kui ta on juba leidnud oma tõelise armastuse? siis on ju kõik juba olemas... kui aga oled ikka .. endast väljas, depressiivne ja ennasthävitav, siis pole ta sinu jaoks.... ta ei ole lihtsalt su teine pool... tervikut ei moodustu...
blah...
niisiis.. tegin okcupidis mingi nõmeda testi.. . seal on üldse palju vägevaid asju, soovitan kõigile.. aga jah.. ..test ütles et minu elu ei ole elamist väärt.. no kurat.. ma tean seda nagu ise ka...
raha.... kes ei armastaks raha.... kui tihti te annate kerjusele mõne krooni?
mina annan .. ma ei tea... tekitab tunde, nagu oleks ma seeläbi parem inimene.. kuigi see ei ole minu raha ega... üldse.. see kõik on silmakirjalikkus, valetamine.. nõme..
["waking life"- maailmas on liiga vähe unistajaid.... unistamine on keelatud, unustatud.. keegi ei oska enam selles keeles mõtelda ega rääkida...] "recent times have not been easy on dreamers...."
kaotatud aega tagasi ei saa. tuleviku olemus kajastub minevikus ja olevikus... There is no time... hah.. muidugi on... aga ikkagi kui tõepoolest on kõik see ainult illusioon.... kattevari meie mõistusele, et me unustaks: Jumala tulek on saabumas...
kas ma usun? tegelikult oli seal veel üks lahe mõte... Et miks pole inimkond saavutanud oma potentsiaali maksimumi... et juba need kuradi kreeklased olid sama arenenud kui meie praegu.. noh.. ülekantud tähenduses... aga vastus sellele... "peitub küsimuses: mis määrab rohkem inimese käitumist, kas laiskus või hirm?" mina lisaks veel kaks mõistet: ahnus ja kadedus... siis oleks valem täiuslik...
The Holy moment.... mis on üldse enam püha? mis on teile püha? selline sõna on normaalsete inimeste mõistusest juba ammu pühitud.... kui nad just mõne sekti liikmed ei ole..
"all the world is a stage.." ja need järgnevad sõnad..
kuhu ma siis välja tahtsin jõuda selle jutuga siin?
kõik teed viivad kuhugi.... leidke endale tee ja püsige sellel...
edu .......
