mis kasu sul oleks sest
kui sul oleks keegi kes
tuleks ja laulaks sinu paneelmaja ees
erinevaid oode ja serenaade

mis kasu sul oleks sest
valge täkk vaid oleks žest
kui tuleb mööda asfaltteed
hobusel klapid silme ees

mis kasu sul oleks sest
kui tal oleks raudne vest
kui ikka kodust ära kaob ta
tuuleveskitega võitlema

Ref:

lõhume kõik illusioonid ära
mälestustest las kaob kodu värav
tõmbetuules kukub ümber kaardimaja
unustame mida meil ei ole vaja



mis kasu sul oleks sest
kui teaksid et elu vaid test
et õppida õigesti elama
kuid tulemusi kunagi teada ei saa

kivi kivi peale
igal lool on oma lugu
oma maa ja oma muru
kivi kivi peale
kivi kivi peale
igal lool on algus lõpp
skeleton ja moonakott
kivi kivi peale
kivi kivi peale
alustuseks vundament

kummaline tüdruk, kes ihkab kohata surma
ta kalaluusid viiuldab aknalaua turjal
kuulates muusikat näeb ainult värve
ja mõtleb mis karva võiks maalida surma
paljunäinud närve
siis tõuseb ning avab silmades kirkad
meelespead ja sirutab sõrmeotsad vilkaks
et klaasile tõmmata hingeõhuarmastust
südant ja noolt ja pritsmeid täis kannatust
kuni tuleb tuul ning oodatud kangastus
peopesad sulguvad, aknaklaasid viuksuvad
tüdruku hammastes liivaterad kriuksuvad

KIVI KIVI KIVI PEALE!

ööst kostub möiratus, kuust lahvab välgatus
tuul hoiab eneses maailmakärgatust
tüdruk astub õhku, keeleots väljas
küüned kriibitud, silmad näljas
vihmatilkadest hoiab, hoiab end kukkumast
ära lase mind lahti! hüüatab luksuvalt
siis tõmbab hinge enne kui märkab
otse ta ees kaks silma on tärkand
hõõguvat visklevat kuuhõbedaga võistlevat
pilgutus ning kadunud, tüdruk jahmunud,
kui jookseb mööda vihma, mis jalge all tahkunud
jälitab valgust, mis rahu talt viinud
jookseb läbi maailma siiru-viirudest
lumma all kaotatud kiirgusest
seisma jääb viimaks kividest seina ees
kohtudes surmaga soovib end iseeneseks
sõrmed vajuvad kivisse, käsi teiselpool hoiab ta kätt
maale vajub pinguletõmmatud rätt
silmad ja silmad kohtuvad taas
ahhetus, naeratus, vabalangemissööst
karjatus...kuni keha all linane trööst
tüdruk astub rätilt lõhnava maa peale,
voldib selle kokku ning seob juuksepaelaks

kivi kivi peale
kivi kivi peale
aastad laovad kivi kivi peale
kummaline tüdruk, kes kohanud on surma
ta kalaluusid viiuldab aknalaua turjal
naeratab vaikselt vaadates värve
mis lõuendil püüdmas surma kõikenäinud närve
hetkes, kus aeg pöörab peegelpildi
ning surmast saab lõik elu jätkuvas filmis
kaunis figuur, silmades teadmine
pihkudes vikerkaaresed seadmised
tüdruk tõmbab klaasile hingeõhuarmastust
südant ja noolt, mis väärt kogu kannatust
surm sulgeb silmad ja pahistab õhku,
kui meenutab oma elu
elupäästjast filmilõiku

kivi kivi peale

kivi kivi peale

igal lool on oma lugu
oma maa ja oma muru
kivi kivi peale
kivi kivi peale
igal lool on algus lõpp
skeleton ja moonakott
kivi kivi peale
kivi kivi peale
lõpetuseks hingav lehv



.

Mööduvaid samme kuuldes mõtlen ma Sul,
nägusid võõraid nähes kujutlen Sind.
Ma võin aimata lõhna, mis Sust külge mul jäi,
tunnete piina, mis Su puudutus tõi.

Vihmast pärlendav öö nüüd lahutab meid,
kaugusse viivaid miile ja lõputuid teid.

ref. Taaskord sajab vihma nagu toona
vihmasabin aknal meelde toob Sind.
Kuulatades tuule tumma hüüdu
igatsuse viisi laulab mu hing.

Sõnu nii kauneid laususid mul tol ööl, kallis,
pilke nii leebeid kinkisin Sulle veel.
Vaikuse mõnus võbeles küünlaleek
vihma vaid kuuldes huuled kohtusid meil.

Vihmast pärlendav öö nüüd lahutab meid,
kaugusse viivaid miile ja lõputuid teid.

ref. Taaskord sajab vihma nagu toona
vihmasabin aknal meelde toob Sind.
Kuulatades tuule tumma hüüdu
igatsuse viisi laulab mu hing.

Külmad vihmad lageväljal
tiivutut kus tallab tuul.
Ilm on hukas, sina näljas. Eluhelk kus?
Mõtted puus.

Iselised kokkupõrked
leiavad sind kuni nõrked..
Iselised kokkupõrked leiavad sind
kuni nõrked!

Silmad suled. Vale valus põues
pilkab pimedust.
Halastajat pole. Jalus ahelad on.
Ime kus?

Iselised kokkupõrked
leiavad sind kuni nõrked..
Iselised kokkupõrked leiavad sind
kuni nõrked!

Lootusega lootusetus
vägikaikavedu seab
vinnamisi. Küsid, et kus
on see hea, kes armust teab?

Iselised kokkupõrked leiavad sind
kuni nõrked!
Lootusega lootusetus
vägikaikavedu peab..

Väsinuna kukud teele,
poris vaibub hädahääl,
vaikust kuuled äkki. Meeles
sosistavat sisehäält:

Külmad vihmad lageväljal lõputuna
näivad vaid!

Iselised kokkupõrked lõpevad
kui viimaks nõrked,
valu koorma viskad maha,
jätad eilse seljataha,
paged eitamise teelt,
tiivad avad.

Kannab tuul..

Hommikune hõõguv päike
pliidituli silmades
leegimustrist salakäike
unenägu peseb tees

Ref:
Näole paiskub sooja õhku
vaikust nöökab vali prõgin
mitmeid keerulisi lõhnu
laotab päeva sibav krõgin

Hommikune hõõguv päike
pliidituli .. aeg taas sulab
minu pilk kui süttiv äike
hetkeks nõiutuna mugav

Siis sa lähed .. ja ka mina
kallistused .. veel.. üks veel
argipäevaõhtuil .. igal
alles näeme poolel teel