Ma mäletan suvesid.
Neid, mis olid ammu ja varemgi veel,
neid mis olid alles ja mõned
alles tulevad veel.
Ma mäletan su sokke,
neid, mida kandsid ribadeks
kulumiseni
ja ema pesi salaja
laupäevaöösel
su pesu, nii et sa ei teadnud.
Mina tean.
Tean paljutki veel,
millest aimugi ei ole,
enamik sellest on alateadvusest,
ei ole Freud, ei keegi teine
ei saa sellest aru,
ei taha
ei taha
ei taha
või siiski?
Olla või mitte olla?
ja kui olla, siis kas olla
kõrs
või pii pooleks su
magamistoa ukselingil?
Ma mäletan sügiseid.
Oojaa, kuidas ma mäletan
värve ja tuult ja vihma
ooo jaaa
bussis sõites mööda ööpimedat
Lõuna-Eestit,
mida hing veel tahta võib?
kuidas lubasin korrektselt
kirjutama hakata,
aga siiani ignoreerin seda.
koma
koma
koma
koolon
Ma mäletan talvesid.
roosakaid taevaid, mida nägin
ainult mina
lumepalle mis lendasid täpselt
silma
aga sinikat ei tekkinud kunagi
nätaki
kaboom
võtsin fööni ja viskasin lumme
ei aidanud, miks peakski?
ah?
ütlesid midagi?
sest ma ei kuule
ma ei taha, ma ei näe
ma ei viitsi,
ma isegi ei proovi
Ma mäletan kevadeid,
siis ette lööb uue numbri
kellel? mul? ka mul.
su auto spidomeetril,
millega sõidad kaugustesse
vrõnn
vrõnn
Hasselhoff ei saa sulle järgi
isegi kui tal oleks
kolm
rääkivat autot
mida tal ei ole
kahju.
lõpp
lõpp
lõpp
lõpp
Mina nägin täna Sind. Ja Teda. Ja siis tema kollast koera, kellel olid sinised kõrvad ja elevandi jalad. Käes oli tal korv mille sees jooksid hiired ja genereerisid elektrit, mille abil vanaema vokiga pannkooke keetis.
See, mis järgmiseks tuleb ei ole väljamõeldis. Ma olen juba 2008 aasta algusest tegelenud oma unenägude meenutamise ja ülestähendamisega. Mingi hetk tekkis mõte, et teeks blogi. Mõeldud – tehtud. Nii hakkasidki sinna kogunema kirjeldused minu unenägudest.
Aegapikku hakkasid unenäod mulle üha detailsemalt meelde jääma. Mulle meeldis see. Püüdlesin niiöelda lucid dream’i poole. Kui see saavutatud...siis enam ei tahtnud. Jätsin asja unarusse.
Mida rohkem ma üritasin unenägusid mitte meenutada, seda värvikamalt ja selgemalt nad mulle meelde jäid. Vahest mäletan hommikul isegi viite ja rohkem unenägu.
Kui te leiate, et mu ülestähendused võiks olla detailsemad, siis jah, ma nõustun teiega. Kuid arvestama peab fakti, et seda, mida ma näen ei ole niisama lihtne üles tähendada. Vahel on seda lausa võimatu sõnadega kirjeldada. Olen püüdnud ja korduvalt alla andnud. Ma endiselt üritan ja loodan, et üks päev oskan teile ka seda öelda, mitu kivi selle üüratult pika tee sillutises asetseb.
Onu vajutas raadio nupust kinni. „Mis küll tõukab teid rääkima surnud Jumalast?“ ahastas ta. Anna kohmetus kergelt ning sõnas: „ehk on surnud Jumala kesta pugemine etem kui valgusest päris ilma olla, sest elu Jumalas on meile võõras“ Ta tundis kuis mürkroheline madu üle ta paljaste jalgade voolas. Mao liikumine oli täiesti hääletu.
Onu jalge ees kividel laius üüratu järv. Selle põhja vajuv päikesekera võõpas taevalaotuse apelsinikarva-, roosa- ja helesinisekirjuks. Madu põrnitses värvide mängu läänekaares ning onu süütas piibu. Anna silmitses oma kahvatuvalgeid käsi süles lebamas, kahetsustorked kurgus. Ta valmistus püsti kargama, et tagasi vaatamata lahkuda.
Jäiselt jahedad pikad sõrmed klammerdusid ootamatult ta õlgade külge. Anna võpatas ehmatuses. Külmajudinad seljas, tegi ta enda parima, et onule märkamatult tõusta. Tõusta esiti tolli - siis paari – kõrgusele õhku. Onu teeskleski, et ei märka midagi. Istus liigahtamata, kui mustas siidkeebis noormees Anna selga vinnas. Järgmisel hetkel vihisesid nad juba koos sihikindlamalt otse puudelatvade kõrgusele.
Noormehe mustad salkus juuksed lendlesid nagu metsikud õhus läbisegi Anna mustade kiharatega. Nad meenutasid mõnd suuremat sorti varest. Kahe peaga varest kelle pead kraaksatasid võidu ihust ja luust läbilõikavates kriisetes üksteisele armastust. Vares pööras lõplikult järve uppunud apelsinikerale selja ning kihutas kriisates üle-pea-kaela pimedusse.
Olla perfektsuse päralt. Üks osa sellest, mida kõik ahnelt pilgul jõllitavad. Ila voolamas pluusikaelusest solaariumipäevitunud nahale. Olla perfektne, kui sinna on suund. Olla kena, olla ilus. Olla tipus. Tunda end kenana. Puusakondid, värinad, väljakukkuvad juuksed. Ent samas XXS suurus rõivad, pisike, tiny, kõik imetlevad ja kõik tõstavad sülle. Kõik kannavad ääretu kergusega. Kellegi jalg ei väsi ära kui neile sülle istud. Keegi ei kurda silmapilgutusega kui raske sa päriselt oled. Ja keegi ei valeta sulle sest päriselt sa oledki pisike. Päriselt sa oledki sale, kena ja perfektne. Päriselt... On kõik korras. Ärajäänud päevad, närvilisus, kalorite lugemine, trennitegemine, enese sundimine.
Kuid kõik on korras. Sa sööd väikesi portsjoneid, öeldes, et sööd neid tihedalt ja see ongi sinu vormi saladus. Sa sööd sööd sööd salaja, sa binge'id. Sa õgid sisse šokolaadikooke ja vahukoort ja jäätist ja komme ja marmelaadi ja grillkana ja kartulisalatit ning hamburgereid. Samal ajal, kui sa neid õgid, sa nutad. Pisarad voolavad koos rasvaniredega mööda sinu kondist keha alla.
Esiletükkivad põsesarnad, rangluud, rinnad mida pole enam olemas, ribid, aukuvajunud kõht, puusakondid, reieluud, põlved mis trügivad ette.
Ja sa oled perfektne. Sa oled olemas. Sa lõpetad õgimise, sa viskad toidu minema. Kallad viimasele kanatükile peale kõik maitseained mis sul kodus on, et sa jumala eest, jumala eest ei sööks seda.
Sa lähed wc-sse ja topid näpud kurku, oksendad kuni suudad. Vaarud wc poti kõrvale pikali maha ent hüppad püsti. Kõik ei saanud välja, ei veel. Kalorid jäid sisse. Rasv jäi sisse. Kõik ladestub puusadele, sinu XXXS rõivad jäävad väikeseks, imetlus sinu peenikese keha üle kaob, võimalus saada tähelepanu kontidega kaob, võimalus šopata lasteosakonnas kaob, võimalus minestada ja nõrk olla, kaob. Niimoodi ei või! Niimoodi ei või!
Suundud ravimitekapi juurde. Otsid välja lahtistid. Nutuga pooleks võtad neid nii palju kui võid, kuigi tegelikult tahaksid terve purgi sisse kallata. Et kõik välja saaks. Iga viimnegi kui toidujääk. Miks ei saaks elada ainult õhust ja armastusest? Miks on vaja seda nõmedat toitu.
Hiljem istud wc-poti peal, sülearvuti on süles. Vahid lõpmatuid thinspo pilte: Nicole Richie, Lindsay Lohan, Twiggy ja siis paljud, tundmatud näod internetis, kelle kehad on perfektsed, kes on kõike seda mida sina tahad olla. Mida sina tahad saavutada ja kuhu sina tahad jääda. GoalWeight 1: 55kg GW2: 50 kg GW3: 45kg UltimateGW: 40 kg!
Ja siis oled pisike, kena, väike, kõik kiidavad kui nunnu sa oled ja kõik haaravad sülle ning kõik on korras. Ja sa tuled sellest välja, kindlasti tuled. Kui sa oled endale kuude viisi sisendanud kui paks sa oled on jõhkralt kerge hakata uuesti normaalselt sööma. Kui sa oled endale kuude viisi sisendanud kui halb on toit, pole sulle mingi probleem vorpida 40kg-ni jõudes näost sisse saiakesi. Mitte mingeid süümepiinu, enesevihkamis ja haletsemishooge ei teki. Kindlasti ei teki. Teised ei suuda, aga sina suudad. Sa suudad UGW-ni jõudes uuesti sööma hakata, aga samas püsida selle maagilise 40kg piirimail.
Ja kui sa lähed magama, nutad end magama, sest sa oled liiga paks, su unenäod on täis saledaid kehasid.
Hommikul sa ärkad, kurk kipitab, tulitab sest on tüdinud sinu teravatest, happelistest maomahladest. Näljatunne lärmab kõhus. Ent sa eirad seda. Nälg on hea. Nälg on hea, mõnus, tekitab tunde, et sa saavutad midagi.
Tõmbad dressid selga, lohvakad dressid, et keegi ei näeks kui vastikul lodev ja paks on su 57kg-ne keha 175-cmse pikkuse juures. Ja lähed jooksma. Varahommikul, et keegi ei näeks läbi riidekihi sinu rasva hüplemas.
Ja sa jooksed, sa suudad 20 min joosta, kui su keha annab alla. Tema ei taha enam. Sa kukud, näoli mutta, sa oled teadvuseta, pimedas tühimikus... Kauges pimedas tühimikus, kus kõik on nii hea ja sale ja kena... Perfektselt korras.
TREPP ON KÕIGEST HETKELINE TAKISTUS
ootasin kuni mööduvad need tunnid. ootasin viimast sekundit
kuulasin... kell tiksus
aeglaselt
HULLUMEELSELT rahuldav ... oli kuulata
naudin
VIIMANE SEKUND!!!
pean minema
... ei tohi hilineda
trepp... kõigest üks hetkeline takistus
täielik nautimine
kõik on mööduv
kuid miski ei kao
Aste allapoole ... TERVE IGAVIK
mul on huvitav.... õnneks.
Üks sekund mõttes
läbin takistuse... nagu teeks seda TERVE AASTA
kedagi ei võta kaasa...
...
Uks on mu ees
vahib ähvardavalt kõige selle RUUMI ees
AVAN VAIKSELT
Tuul puudutab silmi, nägu ... keha
jälgin tühja maailma
on tunne, nagu oleksin ainus... AINUS elav olevus
tühjuses
Vastu vahivad surnud ja MATMATA hooned
kõnnin
laipade keskel
ühtegi vaimu ei ole
Panen suitsu põlema
naudin seda
... kui leek AHELDAB endasse
õrnalt mõrkja aroomiga sigareti
täielik nautivus
mõttes sekund
TREPP ON KÕIGEST HETKELINE TAKISTUS
...
Kõnnin tagasi ukseni
näen
korraks ehmatan
MINU omaenese VARI
ma ei olegi üksi
minu vari- TERVE MAAILM- kõigi nende laipade VAIM
tühjus justkui kadus
Kõik täitus sekundiga MAAILMA ja MINUGA
naudin
Järan hüvasti surnud hoonetega:
" HOMME, KUI SEE!!! SEKUND LÕPPEB, LÄBIN TAKISTUSE. AVAN UKSE.SULAN TEIE HULKA... HINGAN TAAS ENDAST MAAILMA VARJU... keha seest välja. HOMSENI! "
