Vargsi virguvad vanamehe vaevatud silmad
Nagu vastsündinul vaikselt siia ilma
maalima maailma
värvid on samad
toonid on teised
omatahtsi ootama
vanamees vist ootab surma
kartusega ootab
vastsündinu ootab ka
virgumist, ema, lutti
midagi ikka ootab-
ootus-lootusega risti-põiki-sega-summa paisatud
Alati ootus - see kripeldav siplegas

...........

Vaimustun-
hõljun kehast kõrgemale.
Väreledes hingetukseist.
Suu kramplikult kinni,
et mitte sügavalt joovastuda-
kaotaks ümbritseva.
Laseks hammastega lahti ahela,
mis mind hingega köidab
ega suudaks kiirelt realiseerida
mõtteid analüüsida,
et olla valmis millekski.

................

Oodatud saabub
kõige ootamatumalt, kuid ta naaseb.
sest on oodatud.
Kuidas võinuks olla teisiti
- plaanitud, krohvitud, kammitud.
Tagantjärgi mõtlen
nii vist oligi ilusam, puhtam ja parem.

......................

Heledas pimendab
kõikvõimatu
võimalikuks saab
aeg-ajalt
kõikvõimast mängides

...............

Ümarakujulised kevadnäod
nurgelise ninaga
vaatavad taeva poole
lumelohukesi asendavad
naerulohukused
sissepoole kaardu.
Muusik võtab talve seljast-
liiga soe on.

....................
Pilkane pimedus
heledasuline helgesuline
armastuse narrid oleme kõik.
Mure lõpeb seal, kus armastus algab.
vesirattana õõtsuvad tiivulised.
Võõraste sulgedega ehitud põdrad
pääsu punus pesa
Vastsündinud kitse jalad.
chemistry of passion.
Mida teha ühe hunniku saamatusega?

-------------------
Viin oma kohtumised
vildakalt valudesse...
Valu on vahepeal siingi
ja õnneks ei talu puuri
niriseb aeglaselt silmist välja
rõõmustki osa voolab välja

Ja tõuseb kõrgemale
kergem, vabanenum vaimuvalu
Osa MINUST voolanud välja

.................

Raamat on kustunud

Häbi on, enda, mitte sinu pärast
häbi, et ma olen sinu ees nagu avatud raamat,
mille lehed viimne sügistuul lahti rebib.
Külm on, vihma sajab, valus on,
kuid häbi, et ma nii tühine,
et Sulle see korda ei lähe
nagu vananenud tarkus tolmunud riiulil,
mille kaante vahel on tükike mälestust -
minevikuveini, millest vanasti lugu peeti.
Kuid nüüd on postmodernism, karjäär, tehnoloogia,
võistlus, kaikad kodarate vahel.
Minu ajal oli armastus, oli kirg,
nüüd on see tabu, mida voodis pärast seksi
juletakse õrnalt sosistada.
Unustate raamatu, sest tarkus on edu,
mis saavutatakse läbi konkurentsi,
jõudes püramiidi tippu, pilk alla suundub,
oi raisk, mis kõik pokerilaual maha mängitud sai.
Tundub imelik? Ongi! See tekst, Sa mõtled?
Ei, midagi suuremat, mis samas elutu, kuid hingab.
Maa, mis tahaks hingata koos meiega,
maa, mis meid toidab, njaa.. teeme iga päev
pisikese sammu, et maa ei saaks hingata.
Miks see nii on?
Sest raamat on möödanik, see on seniilsus,
mida kolm hambutut vanamutti veel meeles peab.
Ja viimne leht on tuul viinud,
armasta mind nii nagu mina Sindki tollal.

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Ohjad

Karmid sõnad minema viivad,

kurvad mõtted tagasi toovad.

andsin ohjad käest,

tõusen püsti ja edasi liigun,

alla ei vannu ja hoian sõpru häid,

kuid ei, kõik on läind!

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Mõttepuntrad - vaimu kamasutra

Taas dešifreerides mõtet
enese tundmustest lahti,
leian ususõrme
mõttepuntrais salamahti.

Teistkordselt mõtteahastuses
käimas vaimuorgia,
mentaalne suurpuhastus,
meelesegadusest oigan.

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Ära küsi

Sa ei pea küsima luba,
et tasaselt nutta mu õlal.
Sa ei pea ütlema,
kui väga sul on valus,
ei, ära ütle midagi,
näen seda isegi.
Kui seista ei suuda,
raske on;
nõjatu mu turjale,
Sind kannan läbi ööde.
Kui ühel päeval jõud
ja jaks leiab Su üles,
ära täna mind,
mu armul puudub hind.
Ühte vaid palun,
ära kunagi muutu teiseks,
armastan Sind, mu sõbranna;
niisama puhtalt – jäägitult.

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Hambavalu

Maailm ihub hammast,
toda samast,
mis hammasrattasse
ei mahtunud.
Maailm ihub hammast,
silm, puri või lõike,
tont seda teab.
Igal juhul on nii,
et metamehhatroonilise
viienda tsükli hoovastuselementide
perekonda ta ei kuulu.
Maailm ihub hammast
ja seda seni, kuni SINA
loodust ei säästa!

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Vaimne või peast haige

Ebastabiilne, normeeritud
võistlus loobunud – kaine.
Kolm raamatut, hingelt hea,
surumata päev, tundmatu tipp.
Kõigub, kuigi ei kaota teed,
lookleb ehkki eksinud meel.
Üht-teist õpitud, kolmandik
on ees, tulemas taevast.
Virgumiseks jõudu veel hulgana,
mis metronoomilise täpsusega
võrsub hingehaljast üle pea.
Ei tea kumb, üks kõrge,
teine koletu, kuid siiras.
Üks austust jagab hulgana,
kõiki sipelgaid paneb kummardama.
Teine kui kärbsepiits ühiskonnast
välja peksab, kuid vabana surra
ehkki mitte vabasurma võidukalt
langeda seeläbi pole raske.
Vaimne või peast haige,
selles on küsimus.

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Müts

Müts-müts on peas,

müts-müts kostuba taamalt.

Müts-müts on peast,

müts-müts kostub taas.

* * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

***


Kutsu seda maaks või taevaks -
ükski sõna paika ei pea.
Seal lahkus august pisarates
või teades, et iga kord võib jääda viimaseks.
Seal käisin rada tähtsaimat taaskohtumise altarini
ja kaugel majakas veel teadis lootusest.






langend


Pühi õige see irve oma näolt –
tean, et meil siht on sama ees.
Ja üleüldse, kuule, mees,
kas tead, mis juhtub, kui sind tabatud on teolt?
Kõrge lend laksab maadligi ja vägev plaan eos on kaos,
hilja puterdada veel üht vabandust.
Kui kangutanud vale ust,
ilma jääd sa oma jaost.
Ja kui saabund murdehetk,
mis osutab, kes meist vallutanud enim,
siis pettunult sa minema siit venid,
sest lõputult ausam minu omast olnud su retk.
Hoia endal’ oma Taevas,
minul ees on plaanid muud.
Kuigi õilis olla päästetud,
nüüdsest katla alla sütt kaevan.





Faux pas

Eks vist vaid taevas meie üle teab neist möödunud päevist…. Olin veel üsna roheline, kuigi nii mõndagi juba näinud ja teinud. Ja seal sa tulid, teadlik sellest, et vaid alandlikke ülendatakse…kui sedagi. Millegipärast meenusid mulle sind nähes käärid ja õmblustöö – miks ajendas neid mõtteid see detail, on mulle seniajani arusaamatuks jäänud. Jah, siis ma veel ei teadnud, kellega tegu. Et jagasin elupaika varieteestaariga, kes suudab võib-olla isegi lõhustada aatomeid ja kirjutab praegu oma teadustööd.
Tea, et ma ei unusta sind.







kutse

jah, aeg teha ruumi magusale valule, sest tean – pilk üles ja on üsna võimatu tunda midagi muud. Mis ka ei juhtuks, tähed seal ülal ei kao. Või siiski, kõik ju kaob?… kõik, millel on algus, on ka lõpp, kas pole nii. Ja neid tähti pole seal alati olnud. Aga mis oli enne neid? Ma parem ei lasku neisse mõtteisse. Igapäevaelu ju tarvis elada…vähemalt alates järgmisest hommikust. See taevas jääb ka siis, kui mina olen läinud ja tulnud on uued, kel tahtmine otsida ülalt seda, mida mujalt leida pole võimalik. Aga keegi neist, ja ma ütlen veel kord, mitte keegi neist ei vaja seda nii nagu mina.



ajurünnak

kas on tõsi see, et pärast neid lühikesi aastaid siin teiste keskel peab inimene alistuma ja võtma suuna kas üles või alla…? Ei tahaks uskuda, kuid nõnda see vist on. Praegugi näen kõlkumas seal kasepuu tipu lähedal kellegi vanu ja väsinud jalgu. Taevas on nagu seltskonnaveerud ajalehes…kõik tahavad sinna saada, aga kaua seal keegi vastu peab, pole teada. Pehmet vatti, kallid inimesed, on ka padja sees, loopige seda.

Köidetud silmade tagant – mõtliku, lembe- ja loodusluulet aastatest 2007-2009.

Käesolev kogu ei ole valimik minu parimatest teostest, sest et ma oma enesehinnangut kõigekõrgemaks ei pea. Piisavalt kõrgeks aga siiski, et jagada teistega seda, mida üks noor hing on kirjutanud pea 3 aasta jooksul. Perioodist september 2008 kuni august 2009 on praktiliselt ainukeseks luuletuseks lumetoomise laul, tegelikult tegin sel ajal ka tõlkeid ungari keelest, kuid neid ma siia ei pane. See kogu sisaldabki siis kõike seda, mida olen kirjutanud alates aastast 2007. Luulet olen loonud ka varem, kuid ilmselt ei ole need digitaliseeritud kujul säilinud.
Katsusin teha sellise jaotuse, et alguses olekski mõtlevama ja arutlevama alatooniga luuletused, seejärel minu tagasihoidlikud armastusluule – nimetagem seda siis nii – katsetused ja kõige lõppu ka pisut loodusteemalist luulet.
Eraldi peatüki moodustavadki kogus haikud, mis on loodusluule all. Hakkasin haikusid kirjutama arvutisse seoses ühe konkurssiga, millel ma aga ei osalenudki, kuid haikude vastu huvi säilis ja nii olen neid vahelduva eduga kirjutanud viimaste aegadeni.
Kogu viimaseks luuletuseks on minu enda kirjutatud unelaul, mida ma lihtsalt ei osanud kuskile mujale paigutada.
Kogu siia koondatud materjal on esialgu märgistatud kui vaba kunstivara.

Meeldivat lugemist soovides
Dengo Jürgen