Kõrge klaashoone alumise korruse pangakontori uksest astus sisse Rambo.
Vaikne vihmasabin, mis oli kestnud terve õhtupooliku, oli kastnud märjaks mehe T-särgi ja mustad kräsujuuksed ning tänavatolmu sisse kogunenud lombid pritsinud poriseks tema teksasääred. Panga hele valgus pani sätendama peenikesed veepiisad tema käsivartel ja kummist põsenukkidel. Üksikud möödakäijad, kes otsisid, silmad maas, kuivemat kõnniteepinda, ei pööranud tähelepanu endisele eriüksuslasele, kes musta kinnastatud käega panga ukse enda järel kinni tõmbas.
Ametlik pangapäev oli juba läbi. Panga suur teenindussaal oli suletud ja hilistele külastajatele mõeldud õhtukontoris istus vaid üks klient – keegi kaabu ja portfelliga meesterahvas, kelle probleemi lahendamine tema vastas istuvale telleriõpilasele ilmselgelt üle jõu käis. Vanem härrasmees seletas midagi ärritunult ning koputas seejuures sõrmega enda ette laiali laotatud dokumentidele. Teine teller, ilmselgelt vanem ja kogenum, seisis viisakalt naeratades oma kolleegi kõrval ja ootas hetke, et jutujärg üle võtta. Halliseguse peaga turvamees varjas käega haigutust ning vaatas juba teab mitmendat korda kella, mille osutid piinava aeglusega tööpäeva viimast viit minutit täis tiksusid. Kulus rohkem kui üks silmapilk, enne kui keegi neist taipas, et midagi on valesti.
VÄGA valesti!
Rambo liigutused olid kiired ja täpsed. Turvamehe pea jõnksatas, kui talle külm noatera ootamatult kõrile suruti. Käed üles, jalad harki ning nägu vastu seina löödi tema enda rauad talle paremale randmele. Käsi selja taha, teine sinna kõrvale ning rauad kinni. Kannakaarega niitis Rambo mehel jalad alt, hoides teda nii palju küünarnukist, et too põrandale räntsatades nägu puruks ei kukuks.
Raginal lendasid nööbid turvamehe mundrikuue eest laiali, paljastades hõlma alla peidetud kabuuri. Hetk hiljem oli relv Rambo peos ning sündmusi jälginud turvakaamera sihikul. Käis sähvatus ning pilt katkes.
Salvestis jätkus kassade kohal oleva kaamera vaatenurgast.
Mõlemad tellerid kühveldasid kassaraha suurde puldankotti. Palju seda ei olnud, sest sularaha saalis hoidmise kohta kehtisid ranged piirangud. Mündid Rambot ei huvitanud ning kupüürid, mis kassaneiude hirmust värisevate sõrmede vahelt maha pudenesid, jäidki sinna.
Ähmis klient kössitas oma toolis ning surus portfelli vastu rinda. Ta ei reageerinud ei relvatorule ega hoobile vastu toolijalgu. Alles jõuline rapsak mantlikraest paiskas istuja vaibale turvamehe kõrvale. Sinna ta ka jäi, rahatähed ümberringi ja portfell endiselt kramplikult kaisus.
Kassasahtlid said tühjaks. Rambo haaras noorema neiu kaelast uksekaardi ning osutas põrandale – pikali! Teine teller sai puldankoti sülle ning lohistati küünarnukki pidi tagumise ukse juurde. Viibe kaardiga avas ukse. Rambo vedas kaasavõetud naisterahva üle läve ning enne lahkumist viskas midagi pisikest, nähtavasti käeraudade võtme, üle laudade maaslamajate juurde.
Tagauks ei jõudnud veel kinni klõpsata, kui maas kõhutanud ärimees püsti kargas ning väljapääsu poole sööstis. Kummargil, portfell endiselt kahe käega vastu kõhtu surutud, põrutas ta õlaga vastu ukseklaasi, kuid põrkas käkaskaela tagasi. Jämeda trosslukuga kokku põimitud uksed raksatasid, kuid ei andnud järele.
Sündmused jätkusid seifiruumis.
Pisikese ruumi täitsid suured rauast kapid, kuhu paigutati kõik see, mis avalikus teenindussaalis hoidmiseks liiga väärtuslik – uued pangakaardid, arhiveerimisele minevad lepingud ning erinevates vääringutes sularaha. Rambo osutas telleri süles olevale kotile. Vabisev naine avas vastu vaidlemata õige seifi ning hakkas sinna peidetud rahapakke kotti laduma. Eurod, dollarid, naelad, jeenid – koti täitmine võttis mitu minutit ning kogu selle aja seisis Rambo rahulikult otse kaamera all.
Röövija oli noor mees. Sellele viitasid tugevad käsivarred ning musklis figuur musta T-särgi all, mis sobitus ideaalselt nähtavasti pilapoest ostetud kummist Stallone peaga. Mustad kindad, mida ta kandis, ei olnud mitte tavalised nahast lätud, vaid takjaribaga randme ümber kinnitatud taktikalised sõrmikud. Valvurilt võetud püstol sobitus nende pihku nagu valatult.
Kott sai täis. Rambo lükkas telleri eemale ning sundis teda maha istuma. Haaranud saagi kätte, taganes mees kaadrist välja, jättes naise seifiruumi nurka kössitama. Uks, mis käis mõlemalt poolt kaardiga, jättis ohvri väljast tulevaid päästjaid ootama.
Järgnes mitu lühikest lõiku erinevatest koridorikaameratest. Röövija teadis, mida ta teeb, sest ta jooksis ilma kõhklemata valitud suunas, relv ühes ja kott teises käes. Kõik kolm teenindussaalist kaasa võetud uksekaarti oli ta endale kaela riputanud.
Järgmine kaader näitas meie turvaruumi. Suured telekad seina peal kuvasid neljaks jagatuna üle maja paigutatud kaameratest tulevat pilti. Päris mitu signaali oli puudu – vastav monitorineljandik virvendas tühjalt. Suurel, enamuse laua pinnast enda alla võtval puldil, pilkus nõudlikult punane häiresignaal. Päevinäinud kontoritool oli lauast eemale lükatud ning tühi.
Turvaruumi uks avanes ning puldivalvur astus sisse. Ühes käes kohvitass, teine üles tõstetud ning Rambo püstol abaluude vahele surutud. Siis lõi ekraan valgeks ning salvestis lõppes.
„See on kõik, mis meil röövist video peal on,“ lausus turvaülem pulti käest ära pannes.
Härra Tomberg noogutas.
Juhatuse esimehe kabinet kõige ülemisel korrusel, kuhu ei minul ega ka minu ülemusel tavaliselt asja ei olnud. Me istusime mustades nahktugitoolides, seljaga härra Tombergi hiiglasliku pabereid täis kirjutuslaua poole ning meie ees, madala klaasist nõupidamistelaua kohal, rippus laest alla suur multifunktsionaalne teleriekraan. Piimjast klaasist vaheseina taha jäi sekretäri ruum, mis töisel ajal pidi eraldama tähtsad teemad väga tähtsatest. Tänane teema oli aga nii delikaatne, et härra Tomberg oli oma isikliku assistendi koju saatnud ning enda käega koridoriukse meie järel lukku keeranud.
„Mida politsei arvas?“
„See on professionaali töö, “ lausus turvaülem. „Nad ei öelnud seda otse välja, kuid röövel pidi olema kas endine politseinik või siis politsei tööd väga hästi tundma.“
„Millest nad seda järeldasid?“
„Nägite, kuidas ta valvuri raudu pani? Iga liigutus otsekui õpikust! Ja see pommihäire – keegi tegi vahetult enne kella kuute väljakutse Koplisse, kus pidi vedelema mingi kahtlane kott. Kui meie paanikahäire politsei juhtimiskeskusesse jõudis, siis ei olnud neil ühtegi vaba autot siinkandis – kõik turvasid demineerijaid. Meil on saalist viimasel ajal paar korda valehäiret tulnud, seega üritas juhtimiskeskus kõigepealt siia helistada. Alles siis, kui pult ei vastanud, saadeti naaberpiirkonna patrull kohale.“
„See tähendab, et Rambol oli piisavalt aega ja ta kasutas seda väga efektiivselt.“
Härra Tombergi lause ei kõlanud küsimusena, see oli pigem fakti konstateerimine. See oli valus fakt ning seda kinnitas ka mu ülemuse tahtmatu näokrimpsutus.
„Jah, röövi toimepanija oli teinud põhjaliku eeltöö. Ta teadis, millises seifis hoitakse sularaha. Ta teadis, et kui jätta teenindussaalis olijad ilma uksekaartideta, siis ei saa nad talle kohe järele tulla isegi kui politsei välisukse ette pandud luku trossi läbi lõikab. Ning eriti kaval oli tema mõte minna turvaruumi ja tuletõrjehäire käivitada. See külvas täiendavat segadust ning avas kõik elektroonilised lukud kogu majas.“
„Ja ta teadis täpselt, kus turvaruum asub!“
„Jah …“ Ülemus raputas pead. „Seda on küll raske uskuda, kuid tõenäoliselt on selle röövi taga keegi meie omadest.“
Härra Tomberg oli püsti tõusnud ja vaatas aknast välja. Avara, antiikse välimusega mööblit täis ruumi nurgaseinad olid üleni klaasist ning sealt avanes hingematvalt ilus vaade vanalinna katustele.
„Ma olen kindel, et uurijad selgitavad röövija isiku välja,“ lausus ta ning pöördus siis minu poole. „Sten, ma tean, et sa oled kõike seda juba korduvalt seletanud, aga palun räägi meile veel üks kord, mis juhtus pärast seda, kui turvaruumi kaamera kaabel katki lõigati.“
Köhatasin. Sellest hoolimata oli mu hääl kähe.
„Mul oli vaja tualetti minna. Kuna me oleme puldis üksinda, siis on meil lubatud kuni viieks minutiks …“
Härra Tomberg rehmas käega. Ilmselgelt ei pakkunud minu eneseõigustused talle huvi.
„Noh … ühesõnaga, ma võtsin just masinast kohvi, kui see … Rambo … püstol pihus nurga tagant välja hüppas. See oli nii ootamatu! Ma ei tea, kas te suudate endale ette kujutada, mis tunne on ehtsa, laetud relva toru ees seista?
Ühesõnaga, tema oli vait ja ootas, kuni ma ise taipan käed üles tõsta. Pöörasin talle selja ja ta nügis mind selga, kuni ma oma ruumi tagasi koperdasin. Vaevalt sain üle läve astuda, kui kuulsin selja taga kaamerakaabli naksatust.
Mind sunniti põlvili ja siis kõhuli. Kohvitassi jõudsin enne seda laua peale panna. Mul ei olnud … “ vaatasin vilksamisi ülemuse poole. „Ühesõnaga, me ei kanna turvaruumis relvavööd. See oli mul kapis – sealt saab selle kiiresti kätte, kui peaks tõesti vaja minema. Seekord mul lihtsalt vedas. Rambo kobas mööda mu külgi ning ma kuulsin, kuidas ta oma maski all vandus. Nähtavasti oli ta plaaninud ka mind mu enda käeraudadesse panna …
Ja siis tuli Vaikus!“
„Vaikus?“
Härra Tomberg pöördus ringi ning vaatas mulle otsa.
„Jah, Vaikus! Kõik helid ümberringi kadusid nagu oleks nad alla neelatud. Ma ei kuulnud mitte midagi, isegi omaenda südamelööke mitte. See oli nii õudne! Tundus nagu oleksin ma unes, kus ei saa ennast liigutada ega ühtegi sõna öelda. Tass kukkus põrandale ja läks puruks – aeglaselt ja haudvaikselt, otsekui tummfilmis. Kohvi pritsis mulle näkku, ma tundsin selle kuumust, aga ma ei kuulnud ühtegi heli ega suutnud ise midagi kõrist välja pigistada. Aeg liikus kuidagi teisiti. Mitte kiiremini, ega aeglasemalt, vaid … viltu!“
„Mida Rambo sellel ajal tegi?“
„Ma ei tea! Ma olin juba enne šokis, aga see lämmatav vaikus ajas mind täiesti paanikasse …“
„Ja siis?“
„ Ja siis tulid nemad!“
„Neeljad?“
„Jah!“
Ma olin nende kohta varem lehest lugenud, aga mitte miski ei suuda kirjeldada tegelikku õudust, mida ma tundsin! Suured, jämedad mustad kombitsad roomavad seintest välja, kiirates kurdistavat vaikust. Neil ei olnud selget algust ega lõppu – ühel hetkel nad lihtsalt olid ja siis neid jälle polnud. Nagu suitsukeermed – asjad paistsid nendest läbi ning nemad omakorda kumasid läbi toolide ja laudade. Oli selline veider tunne, nagu vaataks korraga kaht filmi, mida samale ekraanile üksteise otsa näidatakse.
„Neeljad tulid ja ma olin nagu halvatud. Vaikus läks järjest valjemaks. Õhk oli otsekui elektrit täis, mu käekarvad tõusid püsti ning kukla taga hakkas surisema. Nad pöörasid ennast siia-sinna, otsekui midagi otsides. Üks nendest puudutas mu kätt. See oli külm – nagu oleks jäätükk läbi keha tõmmatud.“
Käärisin käise üles. Kohas, kus Neeljas mind puudutanud oli, sinetas tume laik. See oli nagu tavaline sinikas, aga ei valutanud ega tahtnud ära kaduda.
„See puudutus oli minu jaoks viimane piisk. Ma kargasin püsti – mingi ime läbi sain ma ennast jälle liigutada – ja põgenesin.“
„Kuhu?“
„Ma ei mäleta …“
Härra Tomberg noogutas ning turvaülem pani video uuesti käima. Kaader oli võetud viimasest koridorikaamerast, millega jälgiti tagatrepist tulijaid.
Hõlmade lehvides sööstis mundris kuju nurga tagant välja trepi poole. Ta ei jõudnud eriti kaugele, vaid paar sammu kaamerast eemale. Miski peatas jooksja poole liigutuse pealt, jalad õhus, otsekui multikategelase. Mis iganes teda kinni hoidis, oli piisavalt tugev, et oma ohvrit kergitada ja õhus ringi pöörata. Aeglaselt keerati ülespoole kõigepealt kõht ja siis selg – just nagu peituks kusagil nähtamatu turuline, kes hindab müüja pakutud lihakäntsakat. Kaamera pilt hakkas lainetama ning tõmbus tumedaks. Vahetult enne pildi kadumist oli näha, kuidas munder tühjeneb ning lonti vajunult põrandale liugleb. Siis hakkas ekraan sahisema.
„Kaamerad ei võta Neeljaid,“ lausus turvaülem. „Nad ajavad elektroonika enda ümber lolliks, aga ise pildile ei jää.“
Sahin lõppes, nagu oleks keegi noaga kardina eest ära lõiganud. Neeljad olid läinud ja pilt taas kristallselge. Ma seisin alasti keset koridori, mundrikuub süles ja muud hilbud ümberringi vedelemas. Vahtisin ringi ja raputasin pead. Aeglaselt, otsekui maalt ja hobusega, jõudis mulle kohale, kus ma olen ja kuidas ma välja näen. Ma kõõritasin kaamera poole, kahmasin riidemütsaka sülle ning koperdasin tagasi turvaruumi poole.
„See on nüüd tõepoolest kõik, mis meil on,“ ütles turvaülem.
„Niisiis Neeljad võtsid su ja lükkasid tagasi?“ Härra Tomberg vaatas mulle otsa.
„Ma ei tea …“
Ma vahtisin endiselt väljalülitatud ekraani.
„Ma ei mäleta sellest midagi. Ma tean, et ma jooksin, mul oli väga külm …“
„Ja edasi? Mis juhtus peale seda kui sind teise dimensiooni imeti?“
„Ma ei suuda sellest mitte midagi meenutada. Arstid väitsid, et see võib olla topeltšokist. Ma ei mäleta, kuhu mind viidi, miks või kuidas mind tagasi lükati ja kuidas ma tagasi oma ruumi jõudsin. Tegelikult pole mul õrna aimugi, mis minuga väljaspool turvaruumi toimus. See tähendab, enne kui mulle seda videolõiku näidati.“
Ma jäin vait ja lasin pea longu. Härra Tomberg vaatas mulle otsa, aga kui ma rohkem midagi ei lisanud, siis pöördus taas mu ülemuse poole.
„Ma saan aru, et kriminaalasi siiski algatati? Hoolimata sellest, et me ei soovinud avaldust esitada.“
„Jah, tegemist oli relvastatud rööviga ja sellisel puhul viiakse uurimine alati läbi. Sõltumata kannatanu, see tähendab meie, tahtest.“
„Ma loodan, et uurimine viiakse läbi kiiresti ning delikaatselt. Lõppude lõpuks on meil siiski vaja teada, kes see Rambo oli! Aga avalikkusega suhtleb meie pressiosakond. Ja ainult! Me ei saa Neeljarünnakut maha vaikida, kuid me ei soovi seda ka suurelt reklaamida.“
„Neeljad puudutasid Steni, aga tema lükati ju tagasi. See ei tohiks kordusrünnakut põhjustada.“
„Ei tohiks! Aga inimesed on umbusklikud. Isegi kui me võtaksime Neeljate endi käest allkirja, et nad ei puutunud kedagi teist peale, siis ei usuks meid keegi. Või isegi usuks, aga hoiaks meist ikka igaks juhuks eemale. Samas pangana ei saa me endale lubada, et kliendid temast eemale hoiavad!“
„Arusaadav, ma räägin oma inimestega!“
„Tehke seda! Analüüsige juhtunut, täiendage oma … turvareegleid!“
Veel üks vari jooksis üle mu ülemuse näo.
„… aga, mis kõige olulisem – näidake oma alluvatele head eeskuju. Me rahuldame loomulikult kõigi soovijate lahkumisavaldused, kuid ma tahan, et iga töötaja kaaluks oma otsust hästi hoolikalt. Kõik need, kes selle kvartali lõpuni meie peamajas töötavad, võivad arvestada korraliku preemiaga. Lojaalsuspreemiaga!“
„Otse loomulikult.“
Turvaülem tõusis püsti ja noogutas. Ta tegi seda nii sügavalt, et kõrvalt vaadates tundus see kahtlaselt kummarduse moodi. Kuna audients tundus olevat lõppenud, siis ajasin ka mina ennast püsti.
„Sten, ma soovin sinuga veel kaks sõna. Oota palun, kuni ma Andruse välja saadan!“
Vastust ootamata haaras härra Tomberg laua pealt oma võtmekimbu ning suundus eesruumi, turvapealik kannul. Nähtavasti soovis ta ka Andrusele midagi nelja silma all öelda, sest piimklaasist vaheuks tõmmati kolksuga kinni.
Astusin akna juurde. Härra Tombergi käsutuses oli nurgakabinet, mille mõlemad seinad olid maast laeni miljonivaatega aknad. Üks eurodes ja teine dollarites. Või vastupidi.
Päike pani vanalinna punaseid kivikatused õhetama. All tänaval voorisid tipptunniaegsed autod katkematu vooluna ühest valgusfoorist teiseni. Inimesi liikus palju. Siin-seal võis näha mõnda surmapõlgavat jalgratturit autode ja tänavaaukude vahel laveerimas. Otse meie maja ees seisis kollastes hõlstides kiilaspeade kamp. See oli sinna ilmunud peaaegu kohe, kui uudised Neeljatest telekasse jõudsid. Alguses olid nad ennast sisse seadnud keset teenindussaali, kuid pärast pikki vaidlusi suudeti nad siiski kuidagi välisukse taha puksida.
Selja tagant kostus võtmete kõlinat. Pöördusin ringi. Härra Tomberg astus sisse, tõmbas lükandukse enda järel uuesti kinni ning võttis istet. Märgates minu kahevahelolekut andis ta ka mulle märku uuesti oma kohale istuda.
„Sten, ma tahaks sinuga … veel veidi Neeljatest rääkida!“
Ohkasin. Kõik, kellega ma viimastel päevadel kohtusin, tahtsid minuga Neeljatest rääkida. Isa-ema, politsei, töökaaslased, naabrid … Eelmisel õhtul olin ma veetnud mitu tundi mingi instituudi uurijatega, kes pinnisid mind tükk aega ega suutnud rahulduda kinnitusega, et ma tõepoolest ei mäleta sellest kõigest suurt midagi.
„Kahjuks ma ei …“
„Ja-jah, seda sa juba ütlesid,“ lõi härra Tomberg käega.
Vaikisin. Härra Tomberg jälgis mind tükk aega, kuni ma seda enam välja ei kannatanud ja silmad maha lõin.
„Palju sa üldse Neeljatest tead?“ küsis ta ootamatult.
„Ma arvan, et … enam-vähem kõike, mida nende kohta kirjutatud on. Mul oli mitu vaba päeva ning ma googeldasin neid.
Ma tean, et nende rünnakud toimuvad neli-viis korda kuus, suvalises maailma paigas, kusjuures rünnaku täpset aega ega kohta ei ole suudetud kordagi ette ennustada. Nad võtavad alati kaasa kolm inimest – ei rohkem ega vähem. Pole teada, mille alusel kaasa võetavad inimesed valitakse, kuhu neid viiakse või miks mõned inimesed tagasi lükatakse. On igasuguseid teooriaid, aga ükski nendest pole siiani kinnitust leidnud.“
„Seega õige oleks öelda, et ei sina, mina ega ka keegi teine ei tea tegelikult Neeljatest mitte midagi,“ võttis härra Tomberg minu jutu kokku. „Varsti saab nende ilmumisest viis aastat ning me oleme sama targad kui enne.“
Kehitasin õlgu. Minu jaoks olid Neeljad siiamaani olnud nagu mustad mambad – vastikud ja ohtlikud elukad, aga kusagil mujal. Mitte minu magamistoas.
„Mis sina arvad, miks Neeljad meid ründavad?“
„Kellelgi on kusagil kõht väga tühi?“
Härra Tomberg muigas.
„Tüüpiline vastus sinu evolutsiooniliselt mälult. Sadu tuhandeid aastaid kogemust „Söö või saa söödud!“ ei kao meie alateadvusest veel niipea mitte kuhugi. See selgitab ka paanikat ja massihüsteeriat viis aastat tagasi kui Neeljad esmakordselt ründasid. Hea võimalus kõigile viimsepäevaprohvetitele ja neeljakaitseamulette müüvatele mustlastele.“
Pigistasin käe laua all rusikasse. Mul oli siiamaani meeles see külm juga, mis mu rinna alt läbi käis kui poeukse ees ohvreid passiv mustlastüdruk oma silmad hulga inimeste vahelt just minule naelutas. „Osta minu käest, ilus poiss!“ oli ta nurrunud. „Usu mind, sul on seda vaja! Sa ei kahetse…“
„Me ei tea, kas Neeljad nopivad inimesi söömiseks. Ma ise arvan, et mitte, sest sellisel juhul kõlbaks ka teised loomad. Või siis vähemalt valitaks äraviidavaid nende toiteväärtuse alusel.“
Tahtmatult vilksas mu pilk bossi kõhule. Tema vöö vahel oli toiteväärtust kindla peale palju rohkem kui minu õblukeses kehas kokku. Kerge naeruvine, mis korra üle härra Tombergi näo vilksatas, andis mõista, et minu taktitus ei olnud jäänud tähelepanuta.
„Erinevaid teooriaid on palju,“ jätkas ta. „Katseid tegevad tulnukad, orjapidajad paralleelmaailmast, keha vajavad deemonid – võid ise seda loetelu jätkata. Neid kõiki teooriaid ühendab üks ühine joon – teadmatus ning hirm selle teadmatuse ees. See hullem kui surm. Me ei karda ju tegelikult surma, meid hirmutab pigem teadmatus – mis meist peale surma saab.“
„Aga surm on ju paratamatu!“
Härra Tombergi silmad läksid särama. Samasugust sära olin ma näinud kunagi ammu oma matemaatikaõpetaja silmis kui ma ükskord ise, enne teda teoreemile õige lahenduse välja pakkusin.
„Just nii! Neeljad ON paratamatus. Me ei oska nendega võidelda ja me ei saa nende eest põgeneda. Me ei oska isegi nende järgmist rünnakut ette ennustada.
Siiamaani on teadlased suutnud tuvastada ainult kaks seaduspärasust. Tavaliselt ei mõjuta rünnaku toimumine teise rünnaku tõenäosust samas punktis. See võib juhtuda järgmisel nädalal või saja aasta pärast. Aga kui Neeljad on kedagi ära märkinud, siis on umbes kolmel juhul neljast viiakse järgmise paari kuu jooksul see inimene kaasa. Ükskõik kus ta ei oleks või kuhu ennast peidaks.“
Jälle see külm juga läbi kõhu! Hõõrusin sinist laiku oma käsivarrel. Härra Tomberg pani seda tähele.
„Me ei räägi siin loomulikult sinust! Kui sa oled Neeljate poolt tagasi lükatud, siis sa oled nende vastu immuunne. Neeljad ei võta sind! Maailmas on teada ainult paar juhtumit, kus tagasilükatu on teist korda kaasa viidud, kuid ka siis on ta uuesti tagasi lükatud.“
Surusin jõuga oma käed rahulikuks ning püüdsin kergemalt hingata. Härra Tombergi jutt võis olla küll rahustav, kuid tema ei olnud tundnud seda õõva, mida Neeljad endaga kaasa tõid.
„Nagu sa ütlesid, viivad Neeljad iga kord minema kolm inimest. Kaks neist on identifitseeritud – Meeli, kelle röövija seifiruumi lukustas ja üks hilja peale jäänud külastaja nullkorruselt. Kolmas oli see õnnetu Rambo.“
Härra Tomberg vaikis ning jälgis mind tükk aega pingsalt otsekui püüaks minu peas sagivate mõteteni tungida.
„Vaata … see külastaja sealt keldrikorruselt – ta oli seal koos Melissiga. Ta viidi ära otse Melissi silme alt!“
Mul läksid silmad pärani. Meliss oli laenude osakonna juhataja asetäitja. Meliss Tomberg, härra Tombergi tütar!
„See info EI OLE avalik! Meliss on praegu kodus. Ametlikult on tal närvivapustus ja haigusleht. Ta ei tule enne tööle tagasi, kui ma olen kindel, et temaga on kõik korras. Ma ei usu, et keegi siin pangas tema puudumisest suurt numbrit teeb …“
Selles polnud vaja kahelda. Laenude osakond oli harjunud, et nende juhataja asetäitja oli pidevalt kas kliendi juures või töötas kodukontoris.
„… täpselt niisamuti, nagu ei panda pahaks, kui me sind sinu tööülesannetest määramata ajaks vabastame.“
„Kas te lasete mind lahti?“
„Otseselt mitte,“ härra Tomberg puuris uuesti oma pilgu minu kolba sisse. „Kuigi meil ei oleks probleeme tõestamaks, et pärast juhtunut on sul psühholoogilistel põhjustel vastunäidustatud oma praeguste tööülesannete täitmine. Ma pakun sulle selle asemel uut ametit . Mu tütar on Neeljate poolt märgitud. Ma soovin, et sa kaitseks teda Neeljate eest!“
„Mismoodi …?“
„Valvad teda. Ja kui Neeljad talle järele tulevad, siis hoiad teda kinni. Ükski materiaalne asi Neeljaid ei peata – kaasa viiakse vaid ohver ise oma ihulikul kujul. Seega minu ainus lootus on, et sina, tagasilükatu, suudad Melissi oma ihulikul kujul nii kaua kinni hoida kuni Neeljad loobuvad ja kellegi teise kaasa viivad.“
Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Jõllitasin rihmapundart, mille härra Tomberg oli oma kotist võtnud ning minu nina alla laua peale visanud.
„Võta särk ära ja pane see endale ümber! Tõmmitsatugi jääb rinna peale ning trossi ots jäta pluusi vahelt välja. Päästikut ära puutu! Tõmmits on laetud ning võib sul näpud lõhki kiskuda, kui trossi teises otsas vajalikku raskust ei ole.“
Ma sain aru, et minu arvamus asjast, isegi kui mul see oleks olemas olnud, ei huvitanud härra Tombergi mitte üks raas. Isegi formaaljuriidiliselt mitte.
* * *
Ka Melissi nõusolek ei puutunud asjasse, aga erinevalt minust kavatses tema oma arvamuse häälekalt välja ütelda.
„Sa ei pane mind ketti!“ lõrises ta.
Ma ei olnud varem kunagi sellist laenuosakonna juhataja asetäitjat näinud! Beeži pükskostüümi asemel kandis ta viledakskulunud teksaseid ja pitsilist toppi, mille laiast kaelusest paistis nii mõndagi. Muidu alati kohev soeng oli sassis ning eilne meik üle näo laiali hõõrutud. Kõrgist äridaamist oli järsku saanud umbes minuvanune tibi, kelle peolemineku plaanid on õelad vanemad ära nullinud.
„Kui see tüüp peab mind valvama, siis las valvab! Aga tehku seda omaette! Mina ei kavatse niimoodi nööri otsas tolgendada.“
„Ilma tõmmitsata ei ole temast mingit kasu!“ seletas härra Tomberg rahulikult. Jäiselt rahulikult. „Ainus mõeldav alternatiiv oleks lukustada sind koos temaga vannituppa. Kui te ei ole Neeljate rünnaku hetkel teineteise käeulatuses, siis viiakse sind ära ilma, et ta suudaks midagi teha.“
„Persse need Neeljad! Mida teised minust niimoodi arvavad?“
„Teised ei arva mitte midagi! Kaks kuud oled sa siin korteris ega pista nina uksest välja. Kaks kuud või kuni Neeljate tulekuni – kumb kiiremini kätte jõuab. Steni ülesanne on sind kinni hoida, kuni Neeljad omale ohvreid valivad. Ma ei usu, et su sõbrad tahaks sel hetkel sinu kõrval olla.“
„Sa ei tunne minu sõpru!“
„Võib-olla mitte kõiki. Aga ükski nendest, keda sa mulle oled tutvustanud, ei ole oma pead paljaks ajanud ega jookse kollases ürbis ringi. Kuni sa seda laiku kannad, oled sa oma sõpradele persona non grata!“
Härra Tomberg osutas Melissi dekolteest paistvale sinikale, mis oli sama värvi nagu minu oma, aga palju suurem. Osa sinikast jäi üle rindade jooksva tõmmitsarihma alla ning teine pool kadus valge topi serva taha.
Melissi pilk vilksatas Neeljamärgile ning härra Tomberg kasutas kiiresti juhust. Ta haaras lameda toru, mis Melissi pluusi ülemisest nööbivahest välja tilpnes ning klõpsas minu tõmmitsa küljes oleva trossi teise otsa sinna sisse. Sama liigutusega püüdis ta ka kinni Melissi käe, mis, küüned õieli, isa põse poole vihises.
„Talitse ennast, tüdruk! Sa veel tänad mind selle eest …“
„Never!!!“
Meliss haaras trossist kinni ning püüdis seda tõmmitsast välja sikutada. Tross käis nagu vedruga koerarihm tõmmitsa sisse ja välja, kuid lahti ei tulnud.
„Trossi tõmbevõime on pool tonni. Teie rakmed ei avane ilma minu võtmeta! Suure tahtmise ja korralike tööriistadega saad sa oma rihmad muidugi lahti murda, aga ma hoiatan sind – see seadeldis maksis päris palju raha! Teist samasugust ma osta ei kavatse – kui sulle tõmmits ei meeldi, siis järgmise valikuna läheb käiku luku taga istumine!“
„Kallis,“ proua Tomberg ei olnud kogu selle aja jooksul ühtegi sõna öelnud. „Kannata palun see aeg ära. Sa oled meie ainus laps …“
„Käi persse!“
„Hea küll, lähme!“ härra Tomberg võttis oma naisel käest kinni. „Sina oled minul ka ainus … ja mina sinul. Järgmine rünnak võib toimuda iga hetk ning ei mina ega sina ei taha sel ajal kohal olla.“
Härra Tomberg noogutas mulle põgusalt ning astus esikusse. Proua Tomberg üritas Melissi emmata, kuid Meliss tõrjus teda pahaselt eemale.
„Palun …“ proua Tomberg surus minu käe oma pihkude vahele. Ta silmad olid kalkvel ning ta ei suutnud oma palvet lõpetada.
„Ma annan oma parima!“
Härra ja proua kiirustasid välja. Enne ukse sulgemist pöördus härra Tomberg veel kord Melissi poole.
„Ja ma palun, ära lülita Skypes kaamerat välja! Ma tahan näha, et sinuga on kõik korras!“
„Fuck you!“
Viimane repliik kõlas juba kinnisele uksele.
Me jäime Melissiga väikeses, kuid mugavas korrusmaja korteris kahekesi. Lõhnas äsjakuivanud värvi järele. Keegi – tõenäoliselt terve remondibrigaad – oli äsja üüritud korteri maast laeni üle käinud. Uus tapeet, värskelt värvitud põrand ning valgendatud lagi. Köögis särasid puhtad nõud ning nurgas sahisev külmutuskapp oli toitu täis.
Meliss viskas ennast oma tuttuuele, värskete linadega voodile selili.
„Mis sa passid, kao oma konkusse!“
Avar elutuba oli ajutise vaheseinaga kaheks jagatud. Mitte pooleks ja ka mitte vennalikult. Õhukese soome papist lükandukse taga peitus kitsuke ruum, kuhu peale tugitool-voodi ning väikese lauakese suurt midagi ei mahtunud. Laua peal seisis lamp, sülearvuti ning kõrvaklapid – härra Tombergi ettekujutuse kohaselt oli seda piisavalt suure hulga vaba aja veetmiseks.
Vahesein oli ehitatud paksust vahtplastist ning ainult väljastpoolt tapetseeritud. Trossi jaoks oli seina sisse lõigatud õnarus nii, et see ei takistaks ukse sulgemist. Nähtavasti eeldati, et õilis rüütel peitub oma urgu senikaua, kuni tuleb aeg kõrgestisündinud printsessi päästmiseks efektselt läbi seina hüpata.
Uurisin oma tõmmitsat. Härra Tomberg ei olnud asjata kiidelnud selle riistapuu kvaliteediga. Mulle meeldis aeg-ajalt nokitseda ning erinevaid vidinaid ehitada, aga seda materjali, millest tõmmitsa tross tehtud oli, polnud ma varem näinud. Huvi pärast proovisin köögist kaasa kahmatud leivanuga, kuid see ei jätnud trossile isegi silmaga nähtavat märki. Ketaslõikuriga oleks rakmete metallkinnistest kindlasti jagu saanud, aga ketaslõikur vedeles mul kodus, voodi all kastis.
Kodus ootas mind ka pakitud reisikott ja lennukipiletid Hispaaniasse. Kui seda jama ei oleks vahele tulnud, siis oleks ma reede õhtul juba puhkusel olnud. Mul oli kindel plaan Mallorcale minna ning kui õnnestub seal mingi tööots saada, siis sinna ka jääda. Turvamehe amet ei sobinud mulle. Isegi meie pangas, mis Äripäeva väitel pidavat olema üks ihaldatumaid tööandjaid, imes see töö vilinal. Kõrvulukustaval vilinal.
Ohkasin ja avasin interneti.
* * *
Meliss koperdas ja vandus. Tross jõnksatas, aga ma olin sellega juba harjunud ega lasknud ennast häirida. Nädal aega oli meie pealesunnitud kooselust suurema dramaatika juba välja lasknud ning jätnud vaid rutiinse vimma paarilise vastu, kes sinu vabadust piiras. Enam-vähem midagi taolist, nagu ma umbes kümmekond aastat abielus olnud paaride vahel ette kujutasin.
Sellesama nädala jooksul oli toimunud kaks Neeljarünnakut. Mõlemad kusagil pärapõrgus meie seisukohast vaadatuna. Esimene neist, mis langes peaaegu kokku meie kokkuköitmise päevaga, oli tabanud Mosambiiki. Loetud päevad hiljem viidi kolm vahialust minema paranduslike tööde kolooniast kusagil Habarovski oblastis. Kumbki nendest rünnakutest ei ületanud peavoolu meedia uudiskünnist, mis oli keskendunud meie linnapea ja peaministri kottimisele maksuparadiisi firmade omamise eest. Ainus Neeljaid puudutav artikkel võttis tagantjärele kokku meie pangaröövi. Pikk jutt ja palju detaile, kuid lõpuks pidi ajakirjanik ikkagi tunnistama, et kuna röövija isikut ei ole suudetud tuvastada, siis on selles loos küsimusi endiselt rohkem kui vastuseid.
„Aja ennast üles!“
Papist uks lendas tseremoonitsemata eest. Mina pidin iga kord sellest välja astudes koputama, kuid Meliss ei vaevunud seda kunagi tegema.
„Mul on sellest konutamisest kõrini, lähme tuulutame ennast!“
Vaatasin üllatunult Melissile otsa.
„Klubisse läheme. Mul on seltskonda vaja, enne kui ma lõplikult ära kuivan!“
„Aga su isa …“
„Paps võib sitale käia! See ei ole tema öelda, kus ma olen või mida ma teen. Ja sinu asi on mind valvata, mitte õpetada!“
Kehitasin õlgu. Korter, mis alguses oli mulle päris hubane tundunud, oli hakanud viimasel ajal ka mulle närvidele käima. Mitte oma urkas lösutamine! Ootuse paine oli see, mis mind ärevuses hoidis. Ma teadsin, et ükskõik, kui paksud oleksid mind ümbritsevad seinad, ei suudaks need varjata meid Neeljate eest.
Ajasin ennast püsti.
„Kobi duši alla! Kas sa ise ei tunne, kuidas sa haised? Ja midagi paremat sul selga panna ei ole?“
„Ei ole,“ lasin pilgu üle oma teksade ja T-särgi. „Su isa ostis mulle kuhja riideid, aga need kõik on täpselt samasugused. Ma arvan, et ta ei näinud ette, et mind klubisse kutsutakse.“
„Sind ei olegi kutsutud!“ nähvas Meliss. „Mind kutsuti. Tee kähku!“
Pressisin ennast kitsukesse vannituppa. Kiire dušš, deodorant ja puhas särk selga ei võtnud kümmet minutitki, kuid Meliss jõudis selle aja jooksul kaks korda koputada ja mind tagant utsitada. Seejärel vahetasime kohad – mina istusin vannitoa ukse taha toolile ning tema alustas oma iluprotseduure.
Mingil ajahetkel ma kahetsesin, et polnud taibanud oma arvutit konkust ära tuua. Vesi vannitoas solises, pudelid peegliriiulil klirisesid ning aeg-ajalt kõlas sinna vahele mõni mahlakas vandesõna. Ma imestasin, et töö juures ei olnud ma Melissi kunagi sellisel moel rääkimas kuulnud. Ma ei teadnud, kas preili laenuosakonna juhataja asetäitja maa peale laskumise oli põhjustanud ebaharilik olukord, kuhu ta ootamatult oli sattunud või kandis ta peene äripreili maski koos oma kostüümiga ainult pangakontoris ringi liikudes.
Kaks ja pool igavikku hiljem anti mulle käsk püsti tõusta ning ilma tagasi vaatamata oma ruumi minna. Tegin seda ning tõmbasin kergendustundega pappukse enda järel kinni.
Kulus veel määramata hulk aega, kuni Meliss mööda tuba ringi tuuseldas. Ma jõudsin kõik uudised läbi lugeda, Minecrafti mängida ja härra Tombergile ettekande kirjutada. Ma pidin seda tegema iga päev – isegi siis kui mitte midagi öelda ei ole. Lõpuks oli Meliss valmis ja ma ukerdasin oma urkast välja.
Sa püha püss! Kui Meliss poleks trossipidi minu küljes olnud, oleks ma kahtlustanud, et mu korterikaaslane on kellegi teise vastu vahetatud. See ei olnud preili ärinaine, aga see ei olnud ka too turtsuv hellik, kellega ma juba harjuma olin hakanud. Nagu minu vend oli kunagi öelnud – pole olemas ebahuvitavaid naisi! On kas liiga vähe raha või liiga vähe viina. Ja raha tundus Melissil jaguvat.
Minu jahmatus paistis Melissile head meelt tegevat. See oli siiram kui mistahes kompliment.
„Lähme, takso ootab!“
Taksomeetri järgi mõõtes oli takso oodanud juba päris kaua. Õhtu hakkas kätte jõudma ning väljas hämaraks kiskuma. Pugesime teineteisel käest kinni hoides vaikselt podiseva mersu tagaistmele nii, et meid ühendav ohelik väga silma ei paistaks. Meliss nimetas aadressi ning taksojuht noogutas – ilmselgelt polnud see tema jaoks võõras koht, kuhu meid sõidutada tuli.
Klubi, kuhu me suundusime, oli mulle tuttav, aga sissepääs, mille juures me autost välja astusime, mitte. Meliss ulatas taksojuhile kuldselt läikiva pangakaardi ning toksis PIN koodi terminali. Sama kaardi piida peale monteeritud lugejast läbi tõmbamine avas tagasihoidliku välimusega ukse trepikotta, kus pärast lõputuna tundunud ülesronimist pääses hubasesse katusekambrisse.
Privaatne peoruum oli hämar. Pehme põrandavalgus ning pisikesed küünlaleegid peente snäkkidega kaetud laua peal valgustasid lõbusat seltskonda, kes lösutas laua kõrval diivanitel ja suvaliselt laiali loobitud kott-toolidel. Üks paarike tantsis aeglaselt. Ruumi tagumine sein oli tervenisti tumedast klaasist ning selle kaudu oli näha all klubipõrandal trampivaid pidulisi. Üle terve maja kõlav tümps kostis läbi seinte siiagi, kuid jäi talutavale tasemele. Vähemalt seniks, kuni keegi alla peomöllu sisse viiva keerdtrepi ust ei paotanud.
Melissi saabumine võeti vastu ülevoolava hõiskamisega. Tüdruk tervitas ühte kallistas teist ning vedas mind seejuures nööripidi enda järel nagu suurilmadaam sülekoera. Ma ei saanud pahaks panna, et seltskond selle peale ennast laua alla naeris – ma tundusin endale ise sama koomiline. Ainult, et minul ei olnud naerutuju.
„Noh, kena poiss, ära nüüd solvu!“
Päevitunud blondiin surus mulle pihku klaasi värvilise joogiga. Meliss oli ennast laua äärde kahe noormehe vahele sädistama seadnud ning mina pikutasin lohmaka koti peal diivani taga.
„Räägi mulle midagi põnevat!“
„Neeljatest?“
Lonksasin mulle pakutud jooki. See oli kange ning surises tühjavõitu kõhust otse kõrvade vahele. See oli täpselt see, mida ma tol hetkel vajasin ning ma tühjendasin klaasi kahe suure lonksuga.
„Häh, Neeljad on igavad! Räägi sellest Rambost.“
Vaatasin oma kaaslannale otsa. Neiu silmad läikisid ning jutt nurrus pisut pehme keele kiuste. Klaas tema käes oli täis, ta polnud seda veel puutunud. Sirutasin käe välja ning kummutasin ka tema joogi ühe soojaga alla. Nagunii oli minu vestluskaaslane mitu ringi minust ees.
„Viimast Ekspressi lugesid? Seal oli temast pikk artikkel – rohkem kui mina sellest tean.“
„Aga sina ju olid seal kui see asi juhtus? Kas sa nägid, kes see mees oli?“
„Mina nägin ainult maski. Ja seda ka ainult lühikest aega enne Neeljate tulekut.“
„Jälle need Neeljad!“
Kiikasin üle õla. Meliss oli silmnähtavalt vindine ning kiskus rinna eest nööpe lahti, et enda ümber kogunenud meestele oma sünksinist rinda näidata. Vaatepilt oli ahvatlev. Ma usun, et isegi ilma Neeljamärgita oleks kõigi ümberkaudsete isaste reaktsioon üsna sarnane olnud. Osa tüdrukuid oli liitunud Melissi kuulajate pundiga, ülejäänud istusid veidi eemal, limpsisid kokteili ning näisid veidi solvunud, et nende tähelepanuvajadust ignoreeritakse.
„Ma tahan veel juua!“
Mõõtsin pilguga mulle külje alla ujunud „meeleheitel“ piduperenaist.
„Kui sa mulle uue joogi tood, siis võin ka mina pluusi seljast ära võtta ja rinda näidata. See on mul suur ja karvane.“
„Üleannetu!“ nipsas blondiin mulle vastu ninaotsa, kuid tõi meile siiski uued klaasid. Lisaks veel vaagen liha, jumal teab kust maailma otsast pärit juustu ja mingi pruuni õlise ollusega, mis pidi olema kuivatatud tomat.
Jõin, sõin ning kirjeldasin oma blondiinile ning paarile temaga liitunud tibile värvikalt turvakaameratest nähtut. Olin just jõudnud seifi tühjendamiseni, kui Meliss mind nöörist sikutas.
„Tule, mul on vaja vetsu minna!“
„Kas te käite seal alati kahekesi?“ mürises üksmeelne naer üle ruumi.
„Loomulikult,“ kõverdas Meliss huuli. „Tema tõstab minu seelikut ja mina hoian tema riista. Kaksiratsi istudes saame asja korraga aetud. Kutsuks teid vaatama, aga meil on seal kahekesi niigi kitsas!“
Rahvas naeris endiselt kui ma Melissi oodates tualettruumi kõrval vastu seina toetasin. Erinevalt korterist summutas alt kostev lõppematu tümps ukse tagant kostva solina peaaegu täielikult.
„Käi ka ära, ma ei viitsi sinu pärast eraldi siia tulla!“
Vahetasime kohad ja ma tõmbasin ukse kinni. Ma olin juba piisavalt joonud ning Melissi pakutud võimalus vesi välja lasta oli tegelikult täiesti teretulnud.
Tagasi laua äärde minnes leidsin ma pudeli, millega sain ise oma tühja klaasi täita. Meliss tantsis. Vähemalt võis seda oheliku otsas tammumist niimoodi nimetada. Blondiin, kelle kaaslase Meliss oli lõplikult kaaperdanud, püüdis ka mind tantsima vedada, kuid ma keeldusin. Mul ei olnud mingit soovi ämblikmehena kõiki ruumisolijaid oma nööri sisse mässida.
„Veel koksi! Kus see pagana kelner on?“
Enamus laua peal ja laua all olevatest pudelitest olid tühjad. Keegi poistest haaras seina peale kruvitud telefoni ja kurtis meie muret baarimehele. Veidi aega vaieldi üle toa, millise peene nimega šnapsu eelistada. Blondiin küsis ka minu käest, kuid mina kehitasin õlgu. Viin on viin – ükskõik, mida sinna sisse segatud on.
Umbes viie minuti pärast jooksis valge särgi ja musta kikilipsuga noormees mööda keerdtreppi üles ja astus tümpsupahvaku saatel sisse. Asetanud lahtikorgitud pudelid lauale, korjas ta kiiresti tühjad klaasid ja kägardatud salvrätinutsakad koos tühjaks saanud liudadega kokku. Seda tehes komistas ta mind ja Melissi ühendava trossi otsa ning oleks äärepealt tüdruku lahtinööbitud dekolteesse kukkunud.
„Vabandage, …“
„Oh, juhtub!“
Noormees ei vastanud. Silmnähtavalt jahmunult vahtis ta Melissi Neeljamärki.
„Kuidas on? Meeldib, jah?“ Meliss väristas pingul rinnahoidjasse topitud partiid kelneri nina all.
„Sina, kes sa kannad Tema märki … Mine ja me järgneme sulle!“
Mina olin piisavalt lähedal, et neid sõnu kuulda. Meliss kuulis, aga ma ei tea kas ta neile tähelepanu pööras. Selle asemel jõllitas ta veidralt alandlikku rinnahoidjat üllatunult. Situatsioon, millesse ta oli sattunud oli nii ootamatu, et ta ei osanud seisukohta võtta. Kõik teised ruumisolijad ahhetasid lihtsalt nähes tagasihoidlikku kelnerit Melissile külge löömas.
„Viisakas inimene küsib enne …“
Meliss ei jõudnud oma lauset lõpetada. Kutt, kellega ta enamuse õhtust semminud oli, hüppas üle laua ning lajatas ootamatult tekkinud konkurendile korraliku sirge vastu vahtimist.
Klirinal lendasid klaasid laiali. Õbluke noormees prantsatas vaibale ning lõi kukla kolksuga vastu maad nii, et see minema veeres.
„Kiilakas!“
Hoobist uimane kelner ajas ennast käpuli.
„Andke andeks! Ma ei oleks tohtinud!“
Noormees kobas mööda põrandat, kuni keegi pealtvaatajatest tema paruka talle sülle viskas. Kuidagiviisi sättis ta oma juuksed uuesti pähe.
„Anna mulle andeks,“ kummardus ta Melissi poole. „Märgitu…!“
Olukord oli veider. Seltskond vahtis vaheldumisi kelnerit ja Melissi, püüdes aru saada, kas tegemist on peene tüngaga või toimub tõepoolest midagi müstilist. Melissi tantsupartner hoidis tüdrukut oma käte vahel, varjates Neeljamärgi oma laia peopesaga.
Veel kord kummardades taganes kelner ukse poole, jättes nõud vedelema sinna, kuhu nad olid kukkunud.
„Oota …“
Melissi hääl kadus ukse tagant kostnud tümakapahvakusse.
„Issand, kas ta mõtles seda tõsiselt?“ Blondiin, kellel ma olin lubanud käe oma pluusi alla ajada, vahtis jahmunult Melissi sinikat.
„Mida?“
„Seda märgitu asja. Ja järgnemist?“
„Kiilakad ajavad Neeljaid taga. Nende meelest on Neeljad jumala saadikud, kes väljavalituid Tema aujärje ette viivad. Kui Neeljad peaks Melissile järele tulema, siis …“
„Sa räägid seda nii tõsiselt.“ Päevitunud blondiin võdistas õlgu.
„Kui sa oled Neeljaid korra näinud, siis ei ole nad enam naljakad.“
Blondiin keeras mu käsivart ning libistas sõrmed üle Neeljamärgi.
„Sa tahad öelda, et see olegi nali?“
„Miks see peaks nali olema?“
„Noh, Meliss on varemgi…“
Vestluskaaslase silmad läksid pärani. „Te olete mõlemad Märgitud?“
Blondiin kargas püsti. Meeleheitlikult nühkis ta sõrmi seeliku vastu otsekui püüaks mälestust minu Neeljamärgist nendelt maha kaapida. Ridikül kaenlas, kahmas ta nagist oma jaki ning pühkis kontsade klõbinal trepist alla.
Rahvas hakkas sumisema. Paarikesed otsisid oma asju kokku ning lühikese aja jooksul kahanes seltskonda poole väiksemaks.
„Pagan võtaks!“ kirus Meliss lastes silmad üle kohalejäänute. „See neetud jobu rikkus meie peo ära! Andke mulle juua!“
Juua oli piisavalt. Meliss jõi, tantsis, jõi, üritas tantsida, jõi, kudrutas oma kutiga diivaninurgas ning jõi. Ma ei suutnud parimagi tahtmise juures temaga sammu pidada. Mingil ajahetkel üritas ta isegi minuga tantsida, aga ma lükkasin selle ettepaneku tagasi.
„Aitab, lähme koju!“ teatas Meliss, kui oli tükk aega vetsus potiga tõtt vahtinud. Ta oli näost lubivalge ning joodud kraam ei tahtnud tal enam sees püsida.
„Kas tellin takso?“
„Nah, Risto viskab meid ära.“
Kiikasin Melissi kavaleri poole. Kutt oli ilmselgelt sama täis kui mina, kuid suutis veel päris sirgelt käia.
„Olgu, kes siin arve maksab?“
„Sitta sest arvest, küll keegi maksab!“
Meliss viipas Risto enda juurde ning kaelakuti koos lasi ennast mööda treppi välja talutada. Kõmpisin nende kannul ning püüdsin jälgida, et tross millegi taha kinni ei jääks. Päris mitu peolist tahtis meiega kaasa tulla, kuid Risto raputas pead ning Meliss tõmbas ukse enda järel pauguga kinni.
„Mul ei ole praegu sauna!“ teatas ta läbi autoakna pettunud kaaslastele. „Ma ei ela kodus. Mind on pagendatud ühetoalisesse uberikku, kus pole ruumi isegi joogat teha. Järgmine kord …“
Risto pani mootori käima ning pani ventilaatori täisvõimsuse peale.
„Mendid jahivad autosid, mille klaasid on udused!“ ütles ta, andes mõista, et ta teab, mida teeb.
Kutt sõitis hästi. Enamus minu tuttavaid kippus auru all olles uljalt gaasi vajutama, aga tema kulges mööda öiseid tänavaid sujuvalt ning ettevaatlikult. Ei liiga kiiresti ega liiga aeglaselt. Mõned äkilisemad jõnksud oleks võinud panna ka harjumatute pedaalidega auto arvele.
Ma ei imestanud põrmugi, kui koju jõudes Risto auto Melissi näidatud kohta parkis ning tüdruku käevangus sisse tuli. Meliss peatus vaid hetkeks esikus, et kingad nurka visata ning seejärel suundusime otse tema tuppa.
„Ja niimoodi te siis elategi?“ muigas Risto üle ukse minu ubrikusse kiigates.
„Jah, just niimoodi!“ vastasin ma kuivalt ning tõmbasin ukse tema nina all kinni. See urg oli minu oma ning vähemalt siia polnud temal asja.
Papist uks ei varjanud ühtegi heli. Veidi aega kostis läbi selle kahinat ja itsitamist ning siis muutusid hääled rütmiliseks.
Viskasin pikali ja surusin käed kõrvadele. See ei olnud minu asi! Hoolimata minu olukorra absurdsusest oli mu enda riist püsti ning nõudis samuti tähelepanu. Vaikselt, et kõrvalolijad ei kuuleks, võtsin ma selle pihku ning lasin paari tõmbega pingel välja voolata.
Nemad mürasid seal terve igaviku. Kui nad alguses veel üritasid vaikselt olla, siis mingi hetk unustati minu olemasolu täielikult. Mul ei olnud lootustki nende kõrval magama jääda, seega lülitasin ma arvuti sisse ja üritasin oma pakitsevat põit taltsutada.
Peo alguses olime me Melissiga alati koos vetsu ukse taga käinud. Umbes poole peal oli meil see süsteem aga segi läinud ning kumbki meist vedas teist tualettruumi täpselt siis kui vajadus tekkis. Nüüd oli minul see vajadus jälle olemas ning muutus iga sekundiga järjest pakilisemaks.
Tõmbasin kõrvaklapid peast ja kuulatasin. Kõrvalruumis oli vaikne. Lootuses, et nad on lõpuks ometi lõpetanud, koputasin ma vaikselt uksele ning tegin selle lahti.
Melissi voodi oli segamini. Tema tekk ja padjad vedelesid põrandal. Paarike ise oli teineteise külge klammerdunult voodis, pead ja jalad segamini.
„Mida põrgut …!“
Risto tõstis pea Melissi jalge vahelt ning heitis mulle vihase pilgu.
„Ma tahan …“
„Kao ära!“ kiljatas Meliss ning kargas püsti. Nähtavasti oli ta seda teinud veidi ettevaatamatult, sest Risto tõmbas ennast oiatades kõverasse.
„… vetsu …“
„Kurat, ma sulle näitan vetsu, pervo sihuke!“
Valge iPhone lendas minu poole ja tabas mind valusasti puusakondi pihta. Risto ajas ennast voodist ülesse.
„Kuule, mees!“
Ma olin küll purjus, kuid minu käed ja jalad mäletasid, meie iganädalast kohustuslikku treeningut. Risto rusikas möödus minu lõuast seda puutumata. Haare, kaarsamm ja tõmme ning ma istusin kõhuli väänatud noormehe seljas tema löögikäsi abitult laepoole väänatud.
„MELISS!!!“
Esikusuksele ilmunud sagriste juustega härra Tombergi nägi välja sama autoriteetne nagu oma kabinetis. See oli esimene kord, kus ma olin tõeliselt rõõmus teda nähes.
Lasin Risto käe lahti ning ajasin ennast püsti.
„Mul oli vaja minna …“ tahtsin ma ütelda, kuid siis jooksis maailm kokku.
* * *
Pea valutas.
Ma lebasin oma tugitool-voodis värskete linade vahel. Mind oli riidest lahti võetud ning mul polnud midagi seljas peale tõmmitsa ja … mähkmete. Keegi oli mulle suured, täiskasvanud inimese mõõtu mähkmed jalga tõmmanud. Ilmselt põhjusega, sest katsudes tundusid nad ka üsna märjad olevat.
„Ärkasid?“
Meliss konutas oma voodis pealaest jalatallani flanellpidžaama sisse mähitud.
„Jah,“ suutsin ma vastuseks kähistada.
„Tore!“
See oli kõik, mida tal öelda oli. Kergitasin veidi pead, kuid see oli viga. Terav valujutt kuklas pani mind tahtmatult oigama. Kobasin käega ning tabasin suure muhu, mille pealt oli keegi juuksed maha püganud ning nende asemele ohtralt plaastrit kleepinud. Lasin pea uuesti padjale vajuda.
Melissi tuba nägi välja teistsugune. Tema voodi oli rohkem vaheseina poole nihutatud ning minu ase sätitud selle äärde, esiku kõrvale. Nähtavasti selleks, et Meliss saaks kööki ja vannituppa minna, kui minul pilt taskus oli. Tapeet seintel lipendas, valgendatud lagi oli täis musti plekke ning laelambi asemel rippusid laes paljad juhtmed.
Vaatasin küsivalt Melissile otsa.
„See pervert oli lakke kaamera peitnud!“
„Kes?“
„Paps loomulikult, kes siis veel!“
Muigasin tahtmatult kujutades ette puldisolija nägu, kes eilset õhtut monitoridest pidi jälgima. Võttes arvesse, kui kiiresti härra Tomberg kohale jõudis, siis pidi meil ööpäevaringne valve peal olema.
„Ära irvita!“
Vabandasin. Kui ma midagi härra Tombergist teadsin, siis polnud see mitte ainus kaamera siin korteris. Vastasel juhul oleks remondimehed juba kohal olnud.
„Tahad sa midagi süüa? Kohvi?“
Vaatasin üllatunult Melissi poole.
„Oleks kena,“ vastasin ma ettevaatlikult. „Ja ma käiks korra vannitoas ära.“
„Okei!“
Meliss hüppas voodist üles, astus üle minu ning hakkas köögis kolistama. Ajasin ennast ettevaatlikult püsti ning komberdasin vannituppa.
„Sinu riided on kuivatis!“ hõikas Meliss mulle läbi ukse.
Kiskusin märjad mähkmed jalast ära ning surusin sügavale prügikasti. Üritasin ennast veidi loputada ning tõmbasin värskeltpestud teksad jalga. Pea valutas endiselt, kuid vähemalt tundsin ma ennast juba inimese, mitte ülekasvanud beebina.
Meliss oli keetnud mune. Valasin omale masinast kohvi, määrisin singivõileiva ja koputasin muna vastu lauda. Tavaliselt koosnes meie „kodune“ eine mikrolaineahjus soojendatud roogadest, seega tuli Melissi tehtud hommikueinet hinnata ning isegi hoolitsevaks pidada.
Köögiakna taga säras keskpäevane päike. Linnud siristasid laste liivakasti kohal suure puu okstel, mis ainsana siia majakarpide vahele pressitud rohelapikesel seisis. Otse meie akna all oli ennast sisse seadnud kamp kollaseid hõlste. Osa neist jalutas ringi, teised istusid rätsepistes muru peal ning näisid mediteerivat.
„Kust need välja ilmusid?“
„Ma ei tea,“ vastas Meliss. „Nad olid hommikul juba siin, kui ma ärkasin.“
Üks kiilakatest nägi mind aknast välja vaatamas. Kiitsakas noormees, kelles ma arvasin ära tundvat eilse klubikelneri, krapsas püsti ning kummardas meile, käed rinnal. Ülejäänud seltskond kogunes kiiresti tema ümber ning kummardas samuti nagu üks mees meie akna poole.
„Shit!“
Meliss vastas austusavaldusele põlgliku printsessipilguga.
Jõin oma kohvi lõpuni. Pea valutas ning erilist isu mul ei olnud. Uurisin Melissilt aspiriini järele, kuid tema koukis oma käekotist välja hoopis kangema tableti, mida tohtis vaid kord päevas võtta. Neelasin rohu alla ja tõstsin mustad nõud pesumasinasse.
Olin just arvuti süles pikali visanud, kui mu Skype-ikoon hüppama hakkas . Krabasin ärevalt kõrvaklapid, kuid minu kergenduseks oli teises otsas härra Tombergi asemel hoopis mu ülemus.
„Jõudu, Sten, kus sa oled?“
„Hetkel pikali. Sain eile õhtul veidi … kannatada.“
„Boss ütles, et sa olla eriülesandel. Läksid mõne pätiga kaklema või?“
„Võib ka nii öelda.“
„Hea küll, ma ei pressi peale. Kuule, sinu käest on vaja DNA-proov võtta. Oled sa millalgi nii vaba, et saad uurija juurest läbi astuda?“
„Hetkel on see veidi… raskendatud,“ lasin kiiresti läbi pea võimalikud ettekäänded, kuid ühtegi mõjuvat, mis samal ajal ka härra Tombergile antud vaikimiskohustust poleks murdnud, ma ei leidnud.
„Aga milleks seda vaja on? Minu DNA’d on kogu turvaruum paksult täis.“
„Jah, sinu ja kõigi teiste turvade. Selles see probleem ongi, et me tahaks meile teadaolevad näidised sellest pahnast eraldada. Me otsime siiamaani Rambo võimalikke jälgi ja pole mitte kriipsugi leidnud. Me kõik andsime oma proovid juba ära, ainult sind ei ole uurija kätte saanud. Su telefon ei vasta ning kodus sind ei ole.
Ma olin uurija saadetud e-kirju näinud, kuid polnud tahtnud neile vastata. Mul ei olnud mingisugust isu oma DNA-näidist politsei andmebaasidesse saata.
„Ma olen hetkel… seotud. Kui sa arvad, et see proov on tähtis, siis räägi bossiga. Tema saab selle asja korraldada.“
Ülemus ohkas. Nähtavasti oli ta seda juba teinud. Ma ei kujutanud ette, mida ja kui palju härra Tombergi talle rääkinud oli, kuid mehe reaktsiooni järgi otsustades oli teda lihtsalt pikalt saadetud.
„Hea küll, kaua sa veel hõivatud oled?“
„Ma ei tea. Kui hästi läheb, siis järgmise kuu lõpuni. Vist.“
„Ma küsin uurija käest, et kas ta saab ilma sinu proovita või kannatame kuidagi selle ülesande lõpuni. Kuidas muidu läheb?“
„Noh … elus veel!“ See oli minu tavaline vastus. Ma ei usu, et mu ülemus aru sai, et esimest korda olin ma seda öeldes surmtõsine. „Ja mis teil uudist?“
„Saime kiilakatest lahti. Eile sumisesid nad veel meie ukse taga, aga täna hommikul olid nad kadunud.“
„Ahah, seda ma …“ köhatasin. „Seda ma vist kusagil juba kuulsin. Et nad olla kohta vahetanud.“
„Ükskõik! Minu poolest piketeerigu nad kasvõi Toompeal. Peaasi, et nad mind ja minu ülemusi närvi ei ajaks!“
Naersin ning soovisin turvapealikule head jällenägemist.
Tablett oli mõjunud kiiresti ja tõhusalt. Pea tuikas endiselt, kuid valu oli taandunud ning pea ei hakanud ringi käima, kui ma ennast püsti tahtsin ajada. Koos valu kadumisega oli tagasi tulnud ka minu hommikune söögiisu ning ma kavatsesin vaadata, kas mõni Melissi keedetud munadest veel alles on.
Alles püsti olles panin ma tähele, et keegi koputab uksele. Ta oli seda teinud nähtavasti juba tükk aega. Meliss kuulas oma klappidest muusikat ning kumbki meist ei pannud seda vaikset koputust tähele. Sikutasin vaikselt trossi, et tüdruku tähelepanu tõmmata.
„Keegi on ukse taga. Lähme vaatame, kes see on.“
Melissi näost oli näha, et ta ei taha kedagi näha, kuid sellest hoolimata tõusis ta püsti, et ma välisukseni ulataks. Klõpsasin sneprit, keerasin alumist võtit ja võtsin ukseketi eest ära. Nähtavasti oli Meliss papa ootamatust külaskäigust ikka veel šokeeritud, sest uks oli hoolikamalt lukus kui tavaliselt.
„Lugupeetavad…“
Terve trepimade oli paksult täis kollaseid hõlste. Mingi ime läbi suutsid nad sünkroonis meile ka kummardada.
„Ma saan aru, et meie palve võib teie sündsust riivata, kuid kas oleks võimalik ka minu vendadele osutada au puudutada Kutsujate märki? Me oleme viisakad ja küsime …“
Kiilakate eestkõnelejaks oli tõepoolest toosama vibalik sealt klubist. Oma kollase ürbi ning ilma parukata nägi ta küll teistmoodi välja, kuid värske lõuahaagi jäljed näos kinnitasid, et ma ei eksi.
„Mida nad tahavad?“ küsis Meliss minu selja tagant.
„Sinu sinist rinda katsuda. Viisakalt!“
„Mida? Mingu nad …!“
„Proua, me kinnitame, et meie palve, hoolimata selle näivusest, on südamepõhjani süütu ning kantud ainult siirast soovist saada osa Teile osutatud Kutsest. Te olite minu vastu eile õhtul nii lahke, et me lootsime - kui me viisakalt küsime, siis …“
„Käige persse! Mul on sellest Neeljatrallist lõplikult kõrini! Ja ma EI OLE PROUA!“
„Vabandage, preili!“
Kogu kollane kamp kummardas uuesti. Keerasin oma käsivarre nende poole.
„Preili on pärast eilset pidu veidi… väsinud. Järsku ajab see asja ära?“
„Kaks Kutsutut!“ Kiilakate hääles kostis samal ajal austus ning kurbus.
„Ainult üks koht Järgijate jaoks.“
„Austame Kutsutut ja kummardame tema lahkust!“
Üksteise järel astusid veidrad tüübid minu juurde, võtsid käest kinni ning lugesid maha oma mantra. Meliss sikutas paar korda mind trossist, kuid ma lasin kõigil ukse taga olijatel oma rituaali läbi viia.
Nädala lõpuni ei juhtunud midagi põrutavat. Neeljad külastasid Brasiiliat – järjekordne vähetähtis episood, mis saavutas veidi laiema kõlapinna fakti tõttu, et asi toimus nudistide rannas, mistõttu oli alguses raskusi äraviidute kokkulugemise ja identifitseerimisega.
Vahetult peale Neeljarünnet käis meie juures Tombergide autojuht, tuues uut toidukraami ning muud vajalikku. Ta viskas välja prügi ning tõi meile postkasti pistetud valge, ilma aadressita ümbriku. Ümbriku sees oli üksainus valge leht, millele konarlike trükitähtedega oli kriipseldatud kolm sõna:
„KADUGE SIIT MAJAST!“
„Me ei ole naabrite hulgas just populaarsed.“
„Arvata võib,“ Meliss nööpis lahti sidruniga õllejoogi ning kulistas otse pudelist terve janutäie. „Kiilakad on ju meie juures. Kiilakate juuresolek ajab kõik ümberkaudsed närviliseks. Paps just rääkis, et nemad tunnevad ennast pangas ilma majaesise laagrita palju turvalisemalt.“
„Ega kiilakad ju ise Neeljaid välja ei kutsu.“
„Mõned arvavad, et kutsuvad. Mida muud see rististes pomisemine ikka tähendab. Pealegi on veider vaadata usuhulle, kes ise ennast tappa üritavad.“
„Nende meelest ei ole see mitte surm, vaid edasiminek. Ülendumine …“
Heitsin pilgu aknast välja. Kitsas asfaldiriba maja kõrval, mis tavapäraselt puupüsti täis pargiti, oli praktiliselt tühi. Ainult paar räsitud väljanägemisega masinat, mida ma siinviibitud aja jooksul veel kordagi sõitmas polnud näinud. Isegi jalakäijad püüdsid vältida seda lõiku, mille olid hõivanud meie akna all rahulikult ootavad kiilakad.
Kollaste read olid täienenud ning neid tuli iga päev juurde. Enamus uutest tulijatest ei rääkinud eesti keelt. Ka vene või inglise keel, mis nende suust kostus, oli tavaliselt kõva aktsendiga. Korra päevas, enamasti õhtu poole, koputati aupaklikult meie korteri uksele, et uued tulijad saaks meile kummardada ning minu kätt katsuda. Meliss hoidis ennast sellest eemal, kuid ei takistanud mul oma väljavalitu rolli nautimast.
Paar päeva hiljem külastas mind uurija. Viisakas noormees, kes rääkis eesti keelt veidi kangelt, kuid püüdlikult. Nähtavasti oli härra Tomberg korralikult kahvlisse aetud, sest uurija toimetati kohale bossi isikliku autoga. Ma ei tea, mida ja kas üldse oli talle minu olukorrast räägitud, kuid minu ja Melissi vaheline köidik ei pälvinud vähimatki kommentaari.
DNA andmine oli vabatahtlik. Ma sain suure, hulga täidetud lahtritega paberilehe, millele ma pidin selle kinnitamiseks oma nime ja allkirja panema. Oma sisimas pulbitseva eriarvamuse jätsin enda teada – kui ma ei anna oma proovi vabatahtlikult, siis eksisteerib mustmiljon võimalust see märkamatult võtta. Ning liiga suur uudishimu minu tagasihoidliku isiku tegemiste vastu oli mulle juba sünnist saadik ebameeldiv olnud.
Paberid vormistatud, sain kaks pikka vatitikku, mida pidin suus hõõruma. Üks tuli pista vasakusse põske ja teine paremasse. Samal ajal voltis uurija kokku papist karbi, kuhu tikud asetati. Üks ühte pidi ja teine teist pidi tugede vahele, et nende otsad karbi seinte, ega teineteisega kokku ei puutuks.
„Sa ei ole meile helistanud,“ küsis uurija oma asju kokku korjates. „Me väga loodame, et sul tuleb siiski midagi veel meelde. See aitaks meid väga palju.“
„Mul on kahju,“ raputasin ma pead. „Ma kirjeldasin teile kõike, mida ma mäletan. Pärast Neeljate ilmumist ei suutnud ma millestki muust mõelda peale selle halvava hirmu, mida need minus tekitasid.“
„Aga järsku sa nägid, kuidas Neeljad röövija kaasa viisid?“
„Mind ei olnud sel hetkel turvaruumis. Ma jooksin sealt välja peale seda, kui Neeljad olid mind puudutanud ning mis edasi juhtus, seda te juba teate. Kui ma tagasi tulin, siis olid seal ainult Rambo riided, kott rahaga ja kõik muu, mis tal kaasas oli.“
„Aga kas Neeljad teda ka puudutasid, enne kui sa turvaruumist välja jooksid?“
„Ma ei tea! Mul oli endaga piisavalt tegemist.“
Uurija võttis oma mapist foto ning lükkas selle minu ette. Pilt oli nähtavasti pärit kiirreageerijate kaamerast, kes tükk aega pärast juhtunut turvaruumi lahtise ukse maha jooksid. Ma istusin juhmilt põrandal, munder ja Rambo riided ümberringi segamini. Mask ning kott rahaga vedelesid laua all kohviloigus. See ei olnud ilus pilt!
„Siin pildi peal on näha, et sul on aluspüksid jalas. Millal sa need jalga tõmbasid?“
„Ma ei tea. See võis olla lihtsalt refleks – piinlikkusetunne alasti olemise tõttu.“
„Me leidsime ka teised trussikud – sinu mundripükste seest.“
„Kas te tahate mulle öelda, et ma tõmbasin jalga võõrad alukad?“
„Me ei tea! Mida rohkem me seda röövi uurime, seda kummalisem kõik see tundub. Kas sa tõepoolest ei oska meile midagi rohkem rääkida?“
„EI!“
„Kahju!“ Uurija võttis foto minu käest tagasi. „Ma väga loodan, et su mälu suudab taastuda.“
Saatsin noormehe välja ning lukustasin tema järel ukse.
Uurija külaskäik mõjus mulle masendavalt. Kui vähegi võimalik, oleks ma selle õnnetu röövi enda ja ka teiste mälust pühkinud. Ma ei kujutanud ette, millise näoga ma peaksin tööle tagasi minema, kui minu eriülesanne peaks ühel heal päeval ära lõppema. Kõik mu kaaslased olid kindla peale näinud neidsamu pilte ning videoid, mida mulle näidati. Ükskõik, mida nad ülemuse käest kuulevad, põhjust irvitamiseks ning tagarääkimiseks oli seal rohkem kui küll. Võib-olla oli härra Tombergil õigus selle psühholoogilise mittesobivuse koha pealt.
Järgmine päev tõi jälle midagi uut.
Olime just kokku leppinud, et seekord on meil lõunaks guljašš kartulipudruga. Otsisin külmkapist õige pildiga karbid välja, torkasin kaanekilesse kahvliga augud ning viskasin nad kaheks minutiks mikrolaineahju. Meliss seisis köögiakna all ning lasi endale kummardada.
„Naabrimutt kaebab kiilakate peale,“ muigas ta.
„Kas ta on jälle politsei kutsunud?“
Regulaarselt, vähemalt korra päevas, käis meie akna all oleva kollase laagri juures politseimasin. Ma usun, et väljakutseid võis isegi rohkem olla, aga kõigile neile ei pruugitud masinat välja saata. Tavaliselt piirdus kohalkäik kiire vestlusega läbi autoakna. Mõnikord pandi veidi hägusemate silmadega palvetaja puhuma või lasti tal narkotestrit mäluda. Viimasel korral oli patrull hoopis naabrimuti läbi sõimanud – seni kuni korda ei rikuta ja avalikus kohas alkoholi ei tarbita, siis ei ole neil mingit alust kedagi minema saata. Olgu see kõrvalseisjatele kui ebameeldiv tahes.
„Ei, seekord on telemehed kohal.“
Lükkasin kardina kõrvale. Keegi ärajoonud näoga prillipapa hoidis mikrofoni kõrvalkorteri perenaise nina all. Kaameramees tema kõrval filmis suurt plaani, et rääkija emotsioonid võimalikult värvikalt ja koos süljepritsmetega vaatajateni viia. Mingil hetkel osutas naabrinaine meie aknale ning raputas rusikat. Tõmbasin kiiresti akna juurest kõrvale, et mitte kaamerasse jääda. Melissi tema poole suunatud objektiiv ei häirinud.
„Huvitav, mis saatesse nad selle panevad?“
„Reporterisse tõenäoliselt. Nad käisid ka panga juures passivaid kollaseid filmimas.“
Mikrolaineahi tegi „kõll“ ja ma tõstsin toidu lauale. Meliss tõmbas oma portsul kile pealt maha, segas kartulipüree kastmega segamini ning kaapis taldrikule. Teist sama palju kuhjas ta sinna kõrvale toorsalatit.
Mina sõin oma portsu otse samast kausist. Kodus üksinda elades olin harjunud võimalikult vähe nõusid määrima.
„See naabrimutt on ikka tõeliselt hull,“ mainisin ma.
Kardinapraost piiludes oli näha, kuidas reporter püüdis kiilakatega jutule saada. Operaator filmis nende laagrit, paar ilusat kaadrit mediteerivatest noortest naisterahvastest ning siis panid telemehed oma asjad kokku. Ei midagi põnevat, aga uudistesaate lõppu jäänud augu täidab ära – näis nende õlakehitus asja kokku võtvat.
Viimane pilt võeti naabrimutist, kui see, käed puusas, äraminejatele midagi järele hüüdis.
Viskasime tühjad karbid ning kasutatud lusikad prügikasti. Meliss avas kompotipurgi, mina võtsin ühe õlle.
„Ma tahan siit ära!“ Meliss mälus mossis näoga virsikut. „See on hullem kui vangla! Istu ja oota, millal timukas suvatseb sulle järele tulla. Ma lähen siin hulluks!“
„Ja kuhu me siis läheme?“
„Ma ei tea, ükspuha!“
„Koju, klubisse, mereranda päikeseloojangut vaatama?“
„Ma ju ütlesin sulle, mul on täiesti kama. Peaasi, et saab siit välja! Ja nii, et need kiilakad meil sabas ei tolkneks!“
Meliss vihjas eelmisele õhtule, kui meil oli tekkinud plaan jalutada kvartalikeskuse poodi kangema kraami järele. Me ei saanud tookord isegi naabermaja nurgani mindud. Niipea, kui me uksest välja astusime, kargas kogu kiilakate laager nagu üks mees püsti ning kiirustas meile järele, iga paari sammu tagant kummardades. See vaatepilt oli nii veider, et me loobusime Melissi soovitud šnapsust ning kulistasime selle asemel pudelite kaupa lahjat õlut, mida härra Tomberg oli soostunud meile lubama.
See ei olnud hea mõte. Keset ööd tekkis hetk, kus me oleks äärepealt tõepoolest kahekesi koos tualettruumi trüginud.
Ukse tagant kostis koputamist.
„Saada nad kuradile!“ turtsus Meliss. „Kaua võib!“
„Need ei ole kiilakad! Kiilakad koputavad palju viisakamalt.“
„Mul ükspuha! Ma ei taha kedagi näha!“
Läksin esikusse. Meliss nõjatus magamistoa uksepiidale, et ma ulataks piiluma, kes ja mida meist seekord tahab.
Uksepraost kõõritas mulle vastu sünkmust pimedus. Kahest rauast korraga.
Põrkasin tagasi. Saepuru lendas ning kõmakas lõi kõrvad lukku. Kett lendas ukse küljest ning Meliss kiljus kükakil. Tagasilöök oli naabrimuti sihiku paigast löönud ja järgmine pauk külvas mu üle laest rabiseva krohvipuruga.
„Kes teid siia kutsus, raisad!“ kähistas muti ning murdis püssi lahti. Suitsevad kestad lendasid põrandale ning punnis põlletaskust õngitsetud padrunid topiti asemele.
„Aaaahhhh!“
Esimesena kohale jõudnud kollane lasi kuuldavale metsiku sõjakisa ja lendas täie hooga naabrinaisele selga. Mõlemad kukkusid ning põrandale lennanud püss paukus veel kord.
„Kurat!“
Külje sees kihvatas ning käsi tundis, kuidas särk soojaks ja niiskeks läks. Meliss kriiskas. Ta ei olnud pihta saanud, seda võis taibata detsibellide arvust, mida ta suutis kuuldavale tuua.
Üha uued ja uued kiilakad trügisid meie esikusse. Püss oli lükatud üle köögiläve ning naabrimuti seljas kõrgus kollane külakuhi. Korra käis peast läbi, et nad lämmatavad ta ära, kuid valujutt külje sees võttis mult igasuguse kaastunde ära.
Kiskusin särgi seljast.
Võrreldes esmamuljega oli auk minu külje sees häbematult pisike. Tilluke kriimustus kahe ribikondi vahel ei pruukinud isegi olla otsetabamus, vaid rikošett või isegi seinast lahtilöödud prahitükk. Verd tuli, aga sellised nahahaavad veritsevadki alguses korralikult.
„Kaduge siit! Käige välja!“ röökis Meliss, kui ma teda selja tagant sülle võtsin ning voodi peale viisin. „Mul on kõrini! Mul on sellest kõigest kuradi, kuradi kõrini!“
Politsei saabus üllatavalt ruttu. Mina neid välja ei kutsunud, aga kolm kõlavat pauku jahipüssist kostis kindlasti üle terve kvartali naabermajadesse.
Esimese asjana võtsid korravalvurid enda kätte relva. Alles seejärel õngitseti naabrimutt kollaste alt välja ning viidi, käed selja taga, autosse.
Seejärel kulus veel mitu igavikku. Kõigi asjaosaliste käest võeti tunnistused. Eraldi kohale sõitnud operatiivuurija vaatas pilbastunud ust ja sõelapõhjaks lastud lage ning klõpsis fotosid. Välisuks oli põhjalikult sodi – ketikinniti asemel haigutas auk ning lukusüdamik koos lingiga oli paigast ära. Lagi ja sein olid korralikult ära äestatud. Esimene libamisi seina tabanud lask oli jätnud tapeedi sisse pikad jutid, teine – lakke põrutatud laeng – oli löönud krohvi maha kuni betoonini välja. Mahapillatud püss oli suutnud oma viimase pauguga kustutada meie külmutuskapi ning hävitada enamuse allesjäänud õlletagavarast. Pruun humalavesi lainetas köögipõrandal ning haises.
Koos politseiga kohale kihutanud kiirabi kleepis kinni minu külje ning tegi ikka veel värisevale Melissile rahustava süsti. Üks kollastest oli oma käe välja väänanud, kuid keeldus kiirabiga haiglasse sõitmast. Tema meelest võis iga hetk, mil ta meie kõrval ei olnud, tema jaoks saatuslikuks saada.
Kõige viimasena jooksid kohale samad telemehed, keda me olime juba näinud. Meliss magas, aga ma laenasin talt sõnavara, millega hilised tülitajad pikalt saata.
Kui kõik olid läinud, koristasin ma nii palju, kui mu trossi pikkus võimaldas. Köögipõranda sain ma enam-vähem kuivaks, kuid see hais ei tahtnud kuidagi ära minna. Pesin käed ja istusin enne magamaminekut arvuti taha.
Skype oli täis sõnumeid härra Tombergilt. Boss oli nähtavasti kusagil komandeeringus, sest muidu oleks ta nähtavasti juba, hoolimata Neeljahirmust, oma tütart vaatama jooksnud. Härra Tombergi sugused mehed ei lase oma hirmudel välja paista, kuid ka alfaisastel on piisavalt tugev alalhoiuinstinkt. Sa ei saa ju karja juhtida kui sa surnud oled. Klõbistasin talle vastuse, et kõik on korras.
Meliss magas endiselt sügavalt. Ma ei tahtnud teda üles ajada, aga purukslastud lukuga välisuks ei lasknud mul ennast rahulikult tunda. Mitte, et ma oleks kartnud mõne võõra salamahti tehtud külaskäiku. Truud kollased istusid katkise ukse kõrval nagu valvekoerad. Pigem pelgasin ma härra Tombergi visiiti peale tema komandeeringust naasmist nagu ta oli lubanud.
Hõikasin ukse taga istuvatele kollastele ning kutsusin nad appi. Kahekesi nihutasid nad raske esikukapi vastu välisust. Nad oleks ennast hea meelega sinnasamasse maha sättinud ja meie und valvanud, kuid ma tegin toaakna lahti ja palusin neil sealtkaudu välja ronida. Noogutasin armulikult vastuseks nende kummardusele ning kobisin magama.
Ärkasin vaikse koputuse peale.
„Sten, mul on vaja ära käia!“
Ajasin ennast ohates üles ning tõmbasin hommikumantli selga.
Meliss oli magama jäänud riietes ning ilma õhtuste iluprotseduurideta. Istusin vannitoa kõrvale tooli peale ning üritasin läbi veesolina tukkuda, kuni ta oma meiki maha võttis ja hambaid pesi.
„Mul ei ole und!“
Meliss oli samuti hommikumantlisse pugenud. Kortsus pluus ja teksapüksid vedelesid vannitoa põrandal.
Haigutasin.
„Sten…“ Meliss võttis mul ümbert kinni. „Anna mulle andeks!“
„Mille eest?“
„Et ma sind selle jama sisse tõmbasin. Ma ei suuda neid püssipauke ja sinu verist külge kuidagi oma silmade eest ära saada. See kuul oli tegelikult määratud mulle …“
„Vanamutil oli kaheraudne. Ja terve taskutäis padruneid.“
„Sten, hoia mind!“
Ronisin tüdruku kõrvale voodisse. Melissi hommikumantel oli õhuke ning tal ei olnud selle all midagi seljas. Hoidsin teda ettevaatlikult õlgadest ning tundsin, kuidas ta väriseb.
„Tead… see pole tõsi, et ma Neeljatest midagi ei mäleta.“ Melissi hääl värahtas. „Ma lihtsalt ei tahtnud sellest kellelegi rääkida. Nii nagu sinagi, ma arvan …“
Vaikisin.
„Me… noh, mina, Stiina ja paar kutti… Me panime panga keldrisaunas pidu. Isa ei teadnud sellest midagi või … kui teadis, siis ei teinud märkama.
Me olime kõik kõvasti joonud. Üks kutt, ma ei tea isegi ta nime, tuli koos minuga saunalavale. Ta polnud küll minu maitse, aga … noh, me olime kõik ikka väga täis.
Ja siis tuli see Vaikus!“
Neelatasin. Melissi suust kõlas see sõna „Vaikus“ täpselt nii võika ja pahaendelisena, nagu mina seda mäletasin.
„Ma ei saanud alguses arugi, et miks ta pooleli jättis. Siis nägin teda õhus seismas … nagu tahaks taevasse minna. See oli hirmus naljakas. Nii hirmus ja nii naljakas korraga. Laval oli hämar ja ma ei pannud alguses neid musti haarmeid tähele. Me olime mõlemad alasti. Laval oli soe, aga minu rind oli külm, nagu oleks keegi seda lumepalliga visanud. Üritasin kutist kinni haarata, aga mu käsi vajus temast läbi. Käis mingi veider plõks ja ma tundsin, et mul on jälle hääl – ma sain karjuma hakata. Stella ja see teine kutt lasid jalga – ma ei tea, kas keegi üldse teab, et nemad ka seal saunas olid. Helistasin isale … tema karjus minu peale …“
Surusin Melissi enda vastu. Ma ei saanud midagi sinna parata, et minu keha reageeris sellele nii, nagu see ühel normaalsel isasel ikka käib. Ma püüdsin küll ennast küljega Melissi poole hoida, aga see oli asjatu vaev.
„Hoia mind!“ sosistas ta. „Hoia mind kõvasti, kõvasti!“
Ma olin üksinda oma konkus seda olukorda üritanud ette kujutada, kuid sellest hoolimata oli asjade loomulik kulgemine minu jaoks täielik üllatus. Melissi mantel vajus üle õlgade, minu käed libisesid üle ta sileda naha, tema värske mentooli järele lõhnav hingeõhk segunes minu omaga.
Mulle tundus, et ma olin mitu nädalat seda plahvatust enda sees hoidnud. Ma lükkasin täiest jõust ja Meliss surus ennast minu vastu. Liikumatult lasin ma selle õndsuse endast läbi voolata ning siis märkasin, et Meliss nutab.
„Mis juhtus?“
Meliss ei vastanud. Ta nuttis vaikselt, silmad kinni ning suured pisarad laugude alt voolamas.
„Kas ma…?“
„Ei … mitte sina …“
„Aga miks sa …“
Meliss hakkas vaikselt tihkuma ja pööras pea ära.
Melissi reaktsioon oli hoop minu kõige hellemasse kohta. Ma oleksin oodanud ükskõik mida, aga mitte seda, et seks minuga paneb tüdruku kedagi teist taga nutma! Lükkasin ennast Melissist eemale ning tõusin püsti. Tegin seda võib-olla veidi äkiliselt, aga sel hetkel oli mul ükskõik.
„Vabandust!“
Ma ei tea, kas Meliss seda märkas, aga mu hääl kõlas jäiselt. „Mitte sina!“ kajas mul kõrvus nagu tsüklisse jooksnud grammofon.
Kargasin püsti ning sööstsin oma uberikku. Papist ust ei olnud ka parimagi tahtmise juures võimalik pauguga kinni lüüa. Needsin oma lollust ning tõmbasin teksad jalga. Tross ei tulnud tõmmitsast lahti, soonis ainult peopesadesse ja tegi haiget. Ajasin näpud elastsete, pingutiga rihmade alla ja püüdsin neid maha kiskuda. Härra Tomberg oli meile küll öelnud, et neid ei saa ilma tema võtmeta maha võtta, kuid ma vähemalt proovisin, keerutades nagu märatsev hull, kes tahab oma särgist välja pugeda.
„Sten!“
Meliss tõmbas ukse pärani.
„See ei ole mina, keda sul vaja on!“ kähvasin vastu. „Minule aitab! Mine mängi Whitney Houston’i kellegi teisega.“
„MELISS!“
Välisukse tagant kostis prõmmimist. Nähtavasti oli uudis meie kähkukast juba härra Tombergini jõudnud.
„Sa ei lähe ära!“ nõudis Meliss. „Mul on sind vaja!“
„Milleks? Et sind Neeljate eest kaitsta?“ puhkesin põlglikult naerma. „Mind ajavad nad taga sama palju kui sind!“
Ma ei olnud tagasilükatu! See oli Riks, kes ootas üleval kohviautomaadi juures, minu munder seljas. Ta ei olnud piisavalt julge, et ise Rambot mängida. Seega pidin mina raha üles tooma ning seejärel Riksiga kähku riided vahetama. Minu plaan oli täiesti perfektne! Kõik oleks olnud ilus, kui …
Meliss vahtis ümmarguste silmadega minu käsivarrel sinetavat märki. Püüdsin teda eest ära lükata. Tüdruk tõrkus liigutamas ning ma rammisin end vihaga plastseinast läbi.
„Sten!“
„MELISS!“ Papa Tomberg tagus jalaga välisust nii, et kapp värises. „Tee lahti!“
Haarasin prügikastist katkise pudeli kaela ning üritasin nööri läbi nüsida. Lootusetu katse. Meliss lebas voodi peal selili, käed kõrvadel ja kisendas.
Ma ei kuulnud mitte midagi.
Prõmmimine ukse taga oli lõppenud. Meliss karjus, aga haudvaikselt. Ümberringi oli …
VAIKUS!
Pudeliroos pudenes mul peost ning veeres voodi alla. Mustad haarmed voolasid läbi seinte. Täpselt samamoodi, nagu nad olid tulnud turvaruumi. Nad keerutasid oma päid otsekui pimedad ja kurdid ussid, kes püüavad lõhna järgi saagi asukohta kindlaks teha. Ma teadsin, et nad otsivad mind. Ma kandsin nende puudutuse märki ning nad mäletasid seda.
Meliss hüppas voodis püsti ning püüdis padjaga Neeljaid tabada. Padi lendas mustast udust läbi ning kukkus põrandale.
Tundsin, kuidas jäine külmus ennast ümber minu mähib. Põrand kadus jalge alt ning kogu keha muutus kuidagi veidralt lõdvaks. Mind kutsuti! Melissi tuba muutus ähmaseks ja hakkas laiali voolama.
Järsu nõksatusega tõmbusid mu rakmed pingule. Kusagilt kaugelt udu seest lendas välja Meliss, käed laiali, ja haaras minust kinni.
* * *
Me olime … kusagil.
Veider udu ümberringi veikles kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes värvitoonides. See tuli lähemale kui sa ei vaadanud ning põgenes kaugemale kui käsi välja sirutada. Keha tundus sulgkerge. Mitte kusagil ei olnud ühtegi toetuspunkti. Mul polnud vähimatki aimu kas ma kukun alla või lendan ülespoole. Või heljun lihtsalt tolmukübemena keset värvilise hägu voogu.
Neeljate külmus minu ümbert oli kadunud. Pöörasin pead, et uurida kui sinimustavöödiliseks nad mu pigistasid, kuid neist ei olnud jäänud ühtegi jälge. Isegi esimesest puudutusest jäänud must märk käsivarre pealt oli kadunud.
Neeljate asemel oli Meliss ennast ümber minu põiminud. Ta oli alasti, isegi rohkem alasti kui hetk tagasi voodis, sest tõmmitsarihmad olid kadunud. Meid mõlemaid oli kaasa viidud meie „ihulikul kujul“ nagu härra Tomberg oli seda nimetanud ning kõik muu materiaalne oli jäänud … sinna. Ma ei osanud parimagi tahtmise juures määrata, kust poolt me olime tulnud.
„Hoia kinni, tola!“
Raputasin pead. Mõte töötas kuidagi väga aeglaselt nagu ma oleksin täiega pilves. Millegipärast ajas see mõte mind kohutavalt naerma – ma ju OLIN täiega vikerkaarepilves ning mind kutsuti …
Alles nüüd panin ma seda tähele, et värvilise vine taga oli veel midagi ja see kutsus mind. Must miljon õnnelikku häält üheskoos laulmas – tule!
Saa meiega üheks …
Meliss surus oma küüned mulle selja sisse.
„Hoia kinni! Ära lase ennast uttu tõmmata!“
Tundsin Melissi prinkide rindade survet enda vastu. Meie mõlema ihukarvad seisid pulksirgelt püsti ning ma tundsin sädemepraginat kui ma sõrmedega üle ta selja libistasin. See erutas mind ning ma kohendasin ennast veidi, et mu erutus meie vahele ära mahuks.
Udu lõppes.
See mitte ei hajunud ega jäänud meie selja taha, vaid lihtsalt haihtus. Me leidsime ennast hõljumas keset säravat lõpmatust, laulva päikese kõrval.
Üks karvututest lendas õnnispühaliku ilmega meist mööda, otse kiirgava kutse poole. Meid nähes tegi ta sügava kummarduse. Me ei kuulnud, pigem tunnetasime, et ta laulab sedasama viit, mida kollased omakeskis pidevalt ümisesid ja mis moodustas eemal kõrguvast kerast kostuvaga kummalise, kuid täiuslikult kõlava harmoonia. Hetk hiljem kostus see juba kera seest olles sulandunud teiste sama õnnelike häälte sekka.
„Ülendugem …“
„Kerige kuradile!“ kähistas Meliss.
Ma olin tema olemasolu hetkeks täiesti unustanud. Kutsuvalt tuiklev kera oli olnud siinsamas, peaaegu käeulatuses. Aga Meliss oli veel lähemal. Tema käest ei olnud keegi küsinud ning ta ei kavatsenud selle ülendumise jamaga tegeleda.
See mõte ajas mind naerma. Tundsin, kuidas mu kutse pettunult järele andis ning me loovisime säravast puntrast veidi eemale.
Veiklevast udupahvakust voolas välja veel üks alasti kuju. Krimpsus näo ja lotendava nahaga naabrimutt põrutas meid märkamata kiirgava kera poole. Nähtavasti ei peetud teda ilma püssita enam ohtlikuks ning politseinikel ei olnud südant vana naist ööseks tsemendi peale jätta.
Raashaaval pudenesid naabrimuti juuksed, küüned, kortsud ja rasvavoldid sätendavateks terakesteks. Nähtamatu tuuleiil, mis meid ei puudutanud, puhus selle eemale otsekui haldjatolmu. Hetk enne lahustumist kutsujatesse võis näha noore ja sihvaka tütarlapse kontuuri, kes oli lõpuks pääsenud oma aastakümnete taagast.
„Üks veel!“ sosistas Meliss. „Ma tahan sind! Ma tahan sind endale, ära anna alla!“
„MELISS!“
Härra Tombergi autoriteet ei vajanud riideid. Talle oli pakutud uut väljakutset ning ta oli suvatsenud selle vastu võtta. Ta „kõndis“ enesekindlate sammudega mööda tühjust hiilguse poole ning vangutas Melissi nähes pead.
„Sa ikka ei usu mind! Ma ju ütlesin sulle, et sa veel tänad mind selle eest, tüdruk.“
Meliss kehitas õlgu.
„Võib-olla tänangi …“
Tagasihoidliku pahvakuga pihustus härra Tomberg laiali ning lahustus teda ootava seltskonna sisse. Kera hakkas tukslema ja tema laul muutus. Uued hääled sulandusid uutmoodi rütmi sisse kaotades huvi meie vastu. Pimestava pahvakuga mähkis teab kust tekkinud vikerkaareudu meid taas endasse. Maailm klõpsas korraks pimedaks ning siis hämarhalliks. Me maandusime Melissi voodisse, oma töö teinud tõmmitsa rihmade otsa. Väljas koitis. Köögis lahti jäetud õhuaknast kostis varahommikuste lindude siristamist ning oma laagrit kokku pakkivate kiilakate kurba laulu.
Tahtsin üles tõusta, aga Meliss ei lasknud mind lahti. Ta surus mind enda vastu ning nuttis ja naeris ühekorraga.

Endiselt iseendaga

Õhtu tuul? Miski räägib. Metsa poolt tulev hääl. Mind ja metsa lahutab kraav. Keegi on hädas ja miski liigub ühest põõsast teise ning tagasi. "Appi! Aita mind!" Nüüd on selge, seal on metssiga ja keegi veel, suremas. Lähen kiiruga majja, kööki, võtan sahtlist kõige suurem ja teravama noa. Astun majast välja, nuga pihus, metsa poole. Ise seesmiselt hirmust suremas. See põõsas peaks olema see põõsas.

Liigun sinna ja ei midagi. Vaatan hirmunult ümber. Minu selja taga?? Kus ? .. Kedagi ei leia, kuid keegi siin on.

Hirmuga jooksen nii kuis saan majja tagasi. Hingeldan, hirmupiisad jooksevad mööda keha alla. Kohutav kogemus valdab mu meeli.

Järgmine hommik toas. Seinalt peegelduv päike puudutab mu juukseid. Nii selge, nii ere. Liiga palju valgust. Poen peitu teki alla. Seal ei leidu rääkivaid kiiri, mis mind süüdistavad:"Perekonna haav. Mina olen lõhkunud südamed." Ja see haav peegeldab seinal minuni tõde, mida ma tegelikkuses ei mõista.

Köögis. See lill? Ta närtsib, alles ta oli ilus ja õrn omas värvides. Nüüd aga justkui surnud. Miski tapab teda. Ma tean, siin majas lehkab mürgi järele. Kui ma kohe ei lahku olen järgmine. Hirm. Tunnen võõrast lõhna. Panen riide suu ja nina ette, et mitte hingata sisse seda ollust. Lahkun majast. Ahmin väljas värsket õhku. Kas olen pääsenud?

Tuigerdan mööda teed teadmatusse, pole kindlat kohta, kuhu minna. Raudtee? See tundub hea koht mõtete kogumiseks. Enda kogumiseks. Mis siis kui rong tuleb? Kui astuks selle ette, lõpetaks. Näeks ehk, mis peitub elu taga. Milline on elu pärast surma. Kuidas see mõjuks mu perele? Lihtsalt oled ja ühel hetkel enam mitte. Rong tulebki..

Astun mitme sammu kaugusele raudteest. Minus lihtsalt pole julgust surra. Pole kunagi seda soovinud. Ainus, mis ma tahtsin, on pääsetee. Mingi lahendus ja selgitus mu elule.. Tundub, et ma ikka seiklen kui eksinud paat merel. Sellest hoolimata, tundub raudtee kuidagi südamelähedane koht.

Aeg minna koju. Nagu polekski midagi olnud.

Ehmatan. Kaon sellest sügavast rahust. Telefon. Vastan- ema jutustab oma tegemistest. Teda kuulates justkui uinun.

Hirm on saanud mu elu iseloomustavaks sõnaks. Oma elu jooksul olen õppinud hirmule vastu hakkama. Astuda tähelepanu keskpunkti, kui vaja." Esinemisoskus on elus vägagi vajalik" nii mulle öeldi. Ka kõige suuremas hirmus teen ma põgenemise asemel vastupidist. Miski hoiab mind paigal. Nagu midagi kohutavat juhtuks duši alla minnes. Lähen end pesema ja olen hirmuga koos. Suur plõksatus käis mu peas: "Organismis lõhkes miski!" Nüüd olen veel suurema hirmu all kui varem . Kardan surma. Kas ma tõesti suren?? Nüüd?

Ootan ja ootan..

Ühes ootamisega tuleb rahu. Kuid rahus edasi elades meenub alatihti see tunne ja mõte. Nagu korduks, kuigi on kõigest mälestus sügaval sisimas. Meenutus teisel tasemel -kohe kindlasti mitte tavaline.

Mustast bakeliidist telefon helises pimedas toas öökapil.

Telefon helises uuesti. Selle pistodana torkava kõlina vaim kajas ruumis veel kaua aega vastu.

Veelkord helises telefon. Seekord hakkas keegi tumeda öökapi kõrval olevas voodis vähkrema ja klõpsas põlema telefoni kõrval oleva laualambi. Paarikümnevatise hõõgpirni ere valgus peegeldus kandiselt telefonilt ja hajus korrastatud magamistoas.

Enne, kui telefon jõudis uuesti heliseda, haaras kellegi karvane käsi toru ja tõstis telefoni hargilt.

“Kas te teate, mis kell on!?” küsis ärritunud unine hääl, käsi nihutas telefonikorpust, et paljastada öökapil olevat hõbedase metallraami ja paksu sihverplaati katva klaasiga äratuskella, mis kolmandat hommikutundi näitas.

“Seltsimees kindralmajor,” kõlas telefonis asjalik hääl, “parool – punane epsilon.”

“Punane epsilon?” küsis hääl huviga.

“Punane epsilon, kinnitatud,” teatas hääl, “auto on välja saadetud.”

Telefonikõne katkes. Mees viskas teki jalgelt ja tõusis püsti. Ta astus eemal ukseava kõrval nagis rippuva vormiriietuse juurde ja asus riietuma. Tõmbas mõned minutid hiljem juba saapaid jalga ja seisatas siis peegli ees, et samblakarva sinel kurguauguni kinni nööpida.

Asetas vormimütsi pähe ning haaras siis peegli eest lauakeselt pudeli pipraviinaga ja pitsi. Kallas pitsi täis ja valas siis kurgust alla. Jäi korraks oma peegelpilti hämaras toas olevas peeglis silmitsema. Paaripäevane hall habe, hallinevad mütsi alt välja ulatuvad juuksed, suur nina ja väikesed lähestikku hallid silmad, kõrge lauba otsas trooniv vormimüts. Valas pitsi uuesti täis ja jõi sellegi ära. Pipraviin äratas keset ööd paremini ja magusamalt kui mistahes kohv.

“Kindralmajor Anatoli Volkov. Erialluvusega 47. salabaasi komandör, 12. peadirektoraat. See on sinu päev,” ohkas mees.

Anatoli Volkov oli kogenud ohvitser. Tema isa oli olnud punaarmee kolonel Suures Isamaasõjas, tema vanaisa oli olnud ohvitser tsaari armees. Ja nüüd oli tema, selle kuulsusrikka rivi lõpus. Seisnud siin juba kuus aastat, võtnud vastu kindralmajori auastme ja koha Eestis asuvas tagalabaasis ning pööranud selja tähelepanuväärsele teenistusele Afganistanis.

Kellelegi kõrgel nõukogude kaitseministeeriumis oli ta silma jäänud, keegi oli ta välja valinud ja teinud talle pakkumise, millest ei saanud keelduda. Juhatada 12. peadirektoraadi alla peidetud erialluvusega eksperimentaalse suunitlusega 47. salabaasi, milles toimuvast ei olnud aimu isegi mitte valgetes kitlites teadlastel endil, rääkimata ohvitseridest või Moskvast. Riskida tundmatuses paari aastakümne pärast maksatsirroosi suremisega selle nimel, et kui hullunud akadeemikud baasi õhku ei lase ja tõesti millegi kasulikuga välja tulevad, võib temast saada läbi aegade kõige kõrgema auastmega ohvitser Nõukogude armees.

Kindralmajor pööras pilgu pimedale magamistoa aknale, mille taga peksis paduvihm. Hoolimata vihmast võis tunnetada klaaside värisemist kui teispool akent ladisevat vihma ja mustavat hekki lähenes temale mõeldud konvoi mööda auklikku külateed.

Seltsimees Volkov tõmbas kirsad jalga ja kustutas siis tuled. Ta sammus läbi tühja väikese spartalikult sisustatud maja, mis peaaegu kasutamata näis, avas puidust madala välisukse ja seisatas väikese tellistest hoone ees eterniitplaadi all, vaadates läbi vihma, kuidas pimedat ööd ja musta vihma lõhestavas eredas tänavavalgustuses seisatasid tänavani kulgeva jalgraja ees kolm Uljanovski autotehase villist, presentkatusega masinad saateautodeks ja koorikkatusega masin tema jaoks. Koorikkatusega neljaukselisest väljus seersant ja avas vihmavarju, sammudes nüüd mööda jalgrada kindralmajori poole.

“Seltsimees kindralmajor!” andis noormees au, “meil on parool: punane epsilon. Teie kohalolu on vajalik!”

“Kas teile on teada, milles häire seisneb?” küsis Volkov.

“Baasist tuli teade, et on sündinud punane epsilon. See on kõik.”

“No olgu,” ohkas Volkov ja sammus siis seersantiga koos autoni ja istus selle esiistmele. Seersant sulges ukse ja istus ise masina kitsukesele tagaistmele. Aeglaselt hakkas konvoi veerema mööda kruusateed edasi, mitmete läbipääsupunktide poole, mis metsade vahel peituvat ja miiniväljadega kaitstud ohvitserideküla turvasid.

Kuus aastat oli ta siin olnud. Seda oli vaid veidi vähem kui siinsel ohvitseridekülal oli vanust. Tõtt-öelda ei olnud veerand sajandit pikk virelemine unustatud armeebaasis ainus oht tema tulevikku mustamas. Eelmise kümnendi keskel oli ohvitserideküla olnud põhja pool, lähemal nimetule linnale. Siis aga juhtus midagi. Baasis toimunud uurimistöö katsetused Agropromis andsid suurepäraseid tulemusi, kuid katsepõld otse vana ohvitseriküla kõrval läks hukka. Taimed muutusid ülimürgisteks, mürgitatud tolm kandus tuulega ohvitseridekülla ning mürgitas enne inertseks muutumist mõned kõrgemad ohvitserid ning likvidaatormeeskonnad, kes kõike põletama saadeti.

Sündmustiku kohalik mahavaikimine ei õnnestunud ning sellest räägitakse siiani kui Surmapõldude intsidendist. Ametlikult levitatud lugu on, et raketikütuses olevad ained kuhjusid bioloogilistesse protsessidesse, kuid tegelikult ei tea keegi, mis juhtus või kes on süüdi. Teatakse vaid, et algselt pärines probleem siit samast 47. salabaasist. Toimik, mida ta kunagi oli näinud, tähistusega “must gamma”. Must tähistamas, et projekt on baasist välja jõudnud ja kannatab lokaalse testimise trükimusta.

Konvoi lähenes esimesele väravapaarile, mille juures seisis kahekorruseline väravahoone. Hoone juures parklas seisid käivitusvalmis neli iseliikuvat suurtükki ning mitmeid muid abisõidukeid, samuti seisid väravahoone otsas raskekuulipildujatega sõdurid. Veidi vihmas määrduvaid pabereid, mida taskulampide eredates valgusvihkudes uuriti ning pärast läbivalgustatud sõidukisalonge jätkus sõit mööda käänulist teed järgmise väravani.

Kindralmajori jaoks oli tegu harjumuspärase rutiiniga, ning teine kaitseliin oli see kõige karmim. Seal oli lisaks väravahoonele veel kaks tankiehituse viimast sõna, mis oma kahureid pidevalt maantee suunas hoidsid, keerates need kõrvale vaid siis, kui emmast-kummast piiripunktist tuli teade läbisõidu kohta. Lisaks sellele vaadati siin sõidukite põhjad peeglitega üle, lisaks tavapärasele paberiuurimisele.

Vormiliselt allus ohvitserideküla turvateenistus talle, nii nagu ka lähedalasuva sõjaväelinnaku valve koos motoriseeritud laskurkorpusega. Tegelikkuses polnud tal, kes ta pidi valitsema ja juhtima terve 47. objekti igapäevatööd ja valvet, kunagi õnnestunud kamandada ainsatki ohvitseride küla valvavat sõdurit. Ilmselgelt allusid need hoopis teisele 12. peadirektoraadi allüksusele, mille käsuliin oli hoopis teistsugune.

Kindralmajor üritas näha sõiduki akna taga mööduvaid vaevuaimatavaid teeäärseid puid, kui nad olid viimasestki võrdlemisi ohutust piiripunktist läbi pääsenud, ning teel suvilarajooni ja teispool seda asuva baasi poole. Öös oli asju. Ning tema, tema sõdurid ning siia rajatud baasid ja teed olid kui kutsumata külalised siinses maailmas, kus öö oli külm ja pime. Isegi mitte Siberi tuumapolügoonidel polnud ta kohanud säärast vaenulikku maailma kui siin.

Ta ei osanud isegi öelda, milles otseselt see maailma vaenulikkus väljendus, kuid kõik tunnetasid seda, temast kuni noorsõduriteni välja. Raske ja rõhuv tunne, öö pimedus ja vihma raskus, mis end tulest ja elektrivalgusest segada ei lasknud. Baasi kõrval varitsev Keelatud mets, ohvitseride küla ümbritsevad mustavad metsad, mis näisid igal ööl külale lähemale hiilivat, miinidele astuvat ja hooneid oma juurtega puruks lammutavat. Tundmata maa, millele saadetud masinad ja sõdurid kunagi tagasi ei tulnud. Ning isegi ööpimeduses üle kogu maa küünitav Nimeta linn, mis ikka ja jälle meenutas, et tegu ei saanud olla päris tavalise maailmanurgaga.

Surmapõllud ei olnud ei esimene ega viimane juhtum baasi lõpututes arhiivides, mis panid vähemasti mõtlema, miks oli just see piirkond olnud viimase kaheksasaja aasta jooksul nõnda oluline vallutada ja hoida. Viimase kolmesaja aasta jooksul aga lausa paaniliselt oluline kontrollida. Kusjuures veel nõnda oluline, et avalikult ei tohtinud selle olulisust välja näidata. Von Schwann ainult keskendas ja koondas siin peituvaid vägesid, ladus vundamendi, millele hakkasid ehitama kõik muud. Ka suur Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, mis selles vallas võrreldes fašistide ja imperialistidega märgatavid edusamme on teinud.

Kindralmajor jäi silmitsema autoaknast paistvat heinamaad, üle mille paistis uinunud suvilarajoon. Sellest tuli neil veel läbi veereda, et baasini jõuda. Kohalikke täis unine suvilarajoon, kus pealtnäha mitte midagi ei toimunud. Kohalikud olid üleüldse üks imelik rahvas. Nemad ei tunnetanud öö võõrast põhjatut pimedust ja kõledat külma. Nemad ei kartnud öösse ära eksida ja hommikuks surra. Isegi Keelatud mets ja Nimeta linn ei tundunud neile millegi erilise või ohtlikuna. Need lihtsalt olid. Olid osa maailmanurgast, millega nad olid lapsest peale koos elanud, sellega koos elama õppinud ja kasvanud. Küllap seepärast ei kohutanud neid siinsed ööd. Küllap seepärast ei vajanud nad relvastatud kolonne ja tugevaid pimedusse ruumi lõikavaid prožektoreid, et öösel ringi toimetada.

Kuid nemad – sõjaväelased, nende baasid ja uurimisasutused, olid võõrad. Jõuga siia paisatud. Ning seda oli tunda. Oli tunda, kuidas see paik neid võõristas. Kuidas loodus ainult talus endasse löödud haavu, küll mitte väga hea meelega.

Kuidas oli see võimalik, et ühel paigal oli selline tugev vaim? Mis oli siin juhtunud? Mida olid Von Schwannid ning nende vaimsed ja füüsilised järglased siin korda saatnud, mis selle maailmanurga nõnda äraspidiseks olid pööranud? Baasis oli terve ajaloofakulteet pühendatud linna, Instituudi ja selle ajaloo uurimisele ning hoolimata sadadest köidetest, Instituudi enda abist ja ressurssidest ning täieliku ajakava rekonstrueerimisest ei olnud võimalik öelda, mis oli juhtunud. Või kas üldse oli juhtunud. Paigad ja nimed muutusid, kuid loodus jäi, inimesed, Instituut ja kogu maailma seletamatu salapära jäi. Maailmanurk rändas läbi ajaloo, oli rännanud juba aastasadu, kuid pealtnäha ei muutunud justkui mitte miski.

Sellistel lühikestel kuid ometi pikkadel sõitudel baasi või külasse, eriti sellistel pimedatel öödel, kui ka hein ja teeäärne rohi härmatise peale võtsid, hakkas Volkov lausa kahtlema, kas muu maailm, muu seda linna ümbritsev maailm oli üldse olemas. Raadiosidet muude baasidega ei saanud, või kui sai siis vaid paariks sekundiks, ka kohalik raadioside oli häiritud ja levis vaid mõnisada meetrit ning suure vaevaga veetud vaskkaablid kas katkesid iseeneselikult või näriti puruks tundmatute metsaelajate poolt, keda keegi polnud kunagi näinud või kuulnud.

Just sellised sõidud, kui keegi autosolijaist ei lausunud sõnagi, ka autodesse paigutatud raadiojaamad vaikisid või kostis neist vaid valget sahinat. Kui ei olnud ainsatki viperust ning teeserval võis mõnikord vilksatada vaid üksik põlev silmapaar, mida ei saanud liigitada ei inimeseks ega loomaks. Just sellistel öödel tekkis tunne, et nii tema kui ka kõik muud nõukogude kodanikud olid siia tulnud ja siia jäänud, kinni nagu soomülkasse. Ning kui nad siit lahkusid, siis lahkusid nad vähematena, kui olid tulnud. Lahkusid maailma, mis oli hoopis külmem ja kõledam, maailma, mis oli midagi vähemat, kui see, kust nad olid tulnud. See siin oli Piirkond. Tsoon.

Autokolonn peatus roostes värava ees mööda Keelatud metsa serva kulgeval laial kruusateel. Paremast autoaknast paistis killuke Keelatud metsa, ning vasakust teispool kõrget betoontara olev Lõunamets, kuhu ühegi inimese jalg polnud juba pikka aega astunud. Ja kui oli astunud, siis ei olnud sealt veel tagasi tulnud. Villise tuledevihk hajus enne, kui eesseisva masina vaevumärgatavate tagatuledeni jõudis. Niisamuti valgustasid ka kolonni esimese auto tuled vaevu ära väravaraame katva roostes raudvõrgu ja endiselt kallava paduvihma.

Vihmakeebis valvur uuris samuti läbivettinud pabereid ning signaliseeris siis valveputkasse, et väravate kohal kõrguv suur prožektor süüdataks ja väravad avataks.

Volkov teadis juba, kuhu tee edasi kulges. Pimeduses võis vaid aimata enam kui pool kilomeetrit eemalt algavat kaldteed, mis sügavale maa alla viis. Paksude varjendiusteni, mööda raskekuuli-pilduja positsioonidest seintes. Samuti ei paljastanud pimedus tohutusuurt betoonvälja, mille servad olid täis pikitud metallist prožektoritorne, kus olid helikopterite maandumisplatsid ning liftid lennumasinate liigutamiseks. Samuti asetsesid eemal Lõunametsa serval maa-aluse tankibaasi kaldteed, ning kaugemal kunstlik järv, kuhu pumbati madalamatest tasanditest pidevalt sissevalgunud põhjavett.

Kindralmajor Volkov oli baasi komandör, ometi aga oli temagi jaoks salastatud terve hulk baasi näitajaid. Sealhulgas ka teadustehniline isikkoosseis, osakondade arv või loetelu, isegi baasi täispindala või allmaatasandite arv või sügavus. Samuti elektri- ja muu tehniline spetsifikatsioon. Ainsad võimalused kuidagi baasi tegevusest või ulatusest aimu saada, oli kas uurida ajaloofakulteedis olevaid toimikuid või siis oodata kuni kas mõnel teaduskonnal oli midagi näidata, et ta saaks oma silmaga kinnitada, et midagi on saavutatud, või kui toimub järjekordne intsident. Intsidendid andsid tavaliselt rohkem aimu kui saavutused, sest nende seletuskirjad olid ka erialase ettevalmistuseta inimestele loetavad.

Autokolonn kulges sügavale maa-alusesse baasi ja peatus hiiglaslikus garaažis.

“Seltsimees kindralmajor,” lausus polkovniku õlakutega mees naeratades kui oli villise ukse avanud.

“Teil oli mulle midagi näidata?” küsis Volkov.

“Tulge minu järel palun.”

Nimetu polkovnik juhatas kindralmajor Volkovi suurest kõrge kaarja lae ja näis, et ringikujulisest sõidukihallist lähima laia struktuuri keskmesse viiva käiguni ning siis lähima liftini. Polkovnik ja Volkov astusid lift ning pärast liftiuste sulgumist võttis polkovnik kaelast keti otsas rippuva võtme ning avas liftiseina peidetud paneeli, et paljastada mitu rida lukke. Ta lükkas võtme seinapoolse rea ühte lukku ning keeras võtit. Hetk hiljem hakkas lift kiiresti allapoole liikuma.

“Kuhu me läheme?” uuris Volkov.

“See on salastatud,” teatas kiilaspäine halli põskhabeme ja ümmarguse näoga polkovnik kahtlase naeratuse saatel.

“Mina kui selle baasi pikaaegne komandör nõuan, et te teataksite mulle, kuhu me läheme!” lausus Volkov ärritunult.

“Te ei mõista,” lausus polkovnik naeratades, “te olete ümbritseva baasi komandör, kuid te ei ole 47. objekti kömandör, mida baas ümbritseb. Teie ülesanne on tagada objekti salastatus ja raporteerida selle avastusi Moskvasse.”

“Kes on 47. objekti komandör?”

“47. objekt on autonoomne objekt. Teil ei ole õigust teada mitte midagi peale selle detaili. Etteruttavalt ütlen ära, et minu ähvardamine või õiguste nõudmine ei anna teile paremat infot.”

Lift hakkas aeglustuma ja peatus lõpuks, selle uksed avanesid ja Volkov astus koos saatjaga välja kitsasse metallist seinte ja laega koridori, millele olid kinnitatud ajutised elektriliinid ja harvad valgustid. Ühes koridori otsas võis näha kedagi redeli otsas turnimas ja mingit laedetaili keevitamas.

Polkovnik juhatas kindralmajori mõned koridorid eemal paikneva relvastatud valvega koridorijupini, mille ava katsid mitmekordsed paksud kilekardinad.

“Astuge palun edasi, seltsimees,” julgustas polkovnik Volkovit.

Kindralmajor Volkov paotaski kardinaid ja astus nende vahelt sisse, sammus edasi järgmiste kardinateni ja astust nendestki edasi, ning paar meetrit eemal viimasestki kardinapaarist, seisatades lõpuks kõrge laega ümmarguses ruumis, mis näis olevat otsekui aluskivimist välja lõhatud. Selle seinu ja lage toestasid metalltalad ning keset ruumi oli tehnilise aparatuuri juures kummargil valges kitlis mehekogu.

Volkov tõstis pilgu lae poole, silmitsedes mööda ümmarguse ruumi servasid kulgevat metallist armatuuri, milleni viisid jämedad kaablid. Armatuurile näisid toetuvat kolm mustavat kera, mis hääletult aga ometi kummalist vibratsiooni, rohkem peas kui kõrvus, tekitasid ja mööda metallist ringi veeresid. Näis nagu hõõruksid kerad üksteise vastu ja toetusid vaid servapidi armatuurile, veeredes justkui ühtse keskme ümber.

Polnud aru saada, millest need kerad olid tehtud, või kas need üldse olid päris või ainult mingisugune illusioon. Neil ei olnud peegeldust, ei olnud isegi mingit ruumilisust, olid vaid aimatavad piirjooned. Need ei näinud välja isegi kolmemõõtmelised, pigem nagu multifilmi tarbeks joonistatud asjad. Lisaks sähvatas nende mustavate kerade vahelt erinevaid värvi sädemeid, mis näisid allapoole langevat, kuid samas olematusesse hajuvat kui piisavalt madalale jõudsid.

Volkov tõstis käe, üritamaks kerasid puudutada, kuid ei ulatanud.

“Seda ei maksa proovida,” tähendas hääl.

Kindralmajor langetas käe ja pilgu, silmitsedes enda ees seisvat õlgadeni hallide juustega vanameest, kes pea samamoodi naeratas kui polkovnik.

“Professor Joonas,” sirutas vanamees reipalt luise käe välja, silmitsedes üle paksude prillide kindralmajorit.

“Kindralmajor Volkov,” lausus Volkov, “miks seda ei maksa teha, on see kuidagi ohtlik?”

“Ei,” vastas professor lõbusalt, “või tähendab, me ei tea veel. Kuid teil ei ole lootuski seda puudutada, kui väga te ka ei prooviks. Need kerad võivad paista, nagu nad oleksid seal, kuid tegelikult nad ei ole.”

“Mida te sellega öelda tahate?” küsis Volkov.

“Lubage ma näitan,” professor Joonas asetas põrandale viinapudeli ja toetas vartpidi sellesse suure hiina päritolu ilutulestikuraketi.

“Mis teil õige kavas on!?” küsis kindralmajor järsku, kui professor raketti süütama kummardus, “See ju põrkab laest tagasi ja lõhkeb siin samas ruumis!”

“Usaldage mind palun,” lausus professor, ta tõmbas enesekindlalt tikku ja süütas nööri, taganedes siis kiirel sammul.

Süütenöör põles lõpuni ja rakett sööstis lae poole, kuid selle asemel, et laest tagasi põrkuda ja ruumis kaos tekitada, lendas rakett läbi lae ning edasi kerade poole, kadudes lõpuks silmist. Samal hetkel kui rakett silmist kadus, näis jälle, et aeglaselt pöörlevad ja kummalist vibratsiooni tekitavad kerad veeresid mööda metallsõõri aga mitte ei olnud selle taustaks. Hetk hiljem plahvatas rakett hääletu pauguga ja paiskas kogu armatuuri taguse pimeduse täis purpurseid jooni. Kui jooned hajusid, näis jälle, et aeglaselt ümber ühise keskme pöörlevad kerad olid vaid käeulatuses puudutada.

“Olgu,” lausus Volkov, “misasi see on?”

“Me ei tea.” kehitas professor elevil näoga õlgu. “Parim teooria senimaani on, et mingit sorti värav või aken. Kuid aken kuhu, seda me ei tea.”

“Kuidas on võimalik, et see aken meid või õhku endasse ei ime?”

“Me oleme selle üle mõelnud,” sõnas professor, “meie teooria on, et tegu ei ole kosmosega selle tavalises mõttes. Meie maailm on kolmemõõtmeline, sel on pikkus, laius ja kõrgus. See maailm, mida te näete seal, omab rohkem mõõtmeid. Me näeme seda vaid sel põhjusel, et footonid on footonid, neid mõõtmete arv ei huvita.”

“Jah, aga misasi see on?”

“Ma olen aus mees, seltsimees,” sõnas professor, “kui ma ütlen, et mul pole aimugi, siis mul ei ole aimugi. Ma ütlen, et see on õnnetusjuhtum. See on auk aegruumis, mis ei oleks pidanud mitte kuidagi juhtuma. Me ei tea, mis teispool seda akent toimub või kas sinna on võimalik minna ja ellu jääda. Me ei tea isegi, kuidas see juhtus, meie poolelt on see vaid umbes kahesajamegavatine aken.”

“Kahesaja.. ..megavatine?” küsis Volkov.

“Jah,” noogutas professor Joonas, “see võib tunduda suur number, kuid objekti põhjas olevad reaktorid..” mees vakatas ja naeratas siis, tajudes, et oli avaldanud salastatud infot. “Ma tahaksin arvata, et see on maailma taga asuv kaadervärk. Just selline on universum tegelikult. Just need on sirgjooneliselt kõvera ruumi ehitusklotsid. Need ei ole samast mateeriast, mis meie. Need ei ole isegi mitte sama ruum, mis meie. See, et rakett sinna sööstis ja edukalt plahvatas ei tähenda, et loodusseadused seal teistsugused ei oleks.

Kuna see oli leitav nõnda lihtsalt ja samas spetsiifiliselt, siis ma arvan, et see on tempel.”

“Tempel?” küsis Volkov.

“Tempel,” kinnitas Joonas, “tempel, kus käivad kummardamas kõik ruumiolendid. Tempel, kus kohtuvad ja palvetavad ühiste kosmiliste jõudude, jumalate poole kõik universumi mõistusega olendid.”

“Te teate, et nõukogude rahvas on ateistlik rahvas ja on teadustehnilisest protsessist piisavalt valgustunud, et ei tunnista religiooni valet ja jumala müüti?” küsis Volkov.

“Nõukogude rahvas ei tunnista kristlikku või muhhameedlikku religiooni,” tähendas professor nimetissõrme tõstes ja Volkovit üle prillide silmitsedes, “kuid kui ta eirab kosmilisi jõude ja jumalaid, kes on kahtlemata siinset piirkonda ise ja isiklikult puudutanud, siis on ta pimedam kui kristlased ja muhameedlased kokku.”

“Arvate tõesti, et ma seda usun, et eksisteerivad tõesti mingid jumalad, kes kuskil avakosmoses tähtede vahel hõljuvad ja omi mänge mängivad?”

“Aga miks mitte?” uuris Professor, “selle akna leidmine ei olnud juhuslik. On isegi võimalik, et see kamber siin ei ole juhuslik. Keegi on selle loonud, keegi enne meid.”

“Kas te kujutate mind ette sellest kõigest Moskvasse raporteerimas?” küsis Volkov nüüd, “et jumalad on olemas!? Et maavälised olendid on olemas!? Et mõlemad on siinset maanurka külastanud ja puudutanud? Mind naerdakse selle peale välja ja saadetakse psühhiaatriahaiglasse!”

“See on juba teie mure!” teatas polkovniku vali hääl, kui ta ruumi astus, “teie ülesanne on raporteerida Moskvasse meie leiud ja avastused, eriti just mitteametlikud. See on teie teha, millisel määral ja kui ausalt te oma kohust täidate. Nüüd te saate ehk aru, miks meie objekti salastatus on nõnda oluline. Ühelt poolt on siit pärit info nõnda uskumatu, et paikneb tavainimese jaoks kaugel teispool fantastika ja skisofreenia piiri. Teisalt ei saa me lubada, et ainuski asjassepuutumatu inimene jookseks ringi ja levitaks seda salastatud infot, ükskõik kui uskumatu või skisofreeniline see ka ei oleks.

Teie väike külastus meie objekti juures on läbi, seltsimees! Tulge palun minuga.”

“Mul on veel palju küsimusi,” lausus Volkov, “te ei saa sundida mind minema!”

“Meil kõigil on küsimusi,” lausus polkovnik, “küsimusi, mis ei saa kunagi vastuseid, kuna on liiga rumalad, et päris vastuseid mõista. Meil kõigil on palju tööd teha. Teil on kaks võimalust: kas tulla minuga vabatahtlikult või siis ärgata omaenda voodis, teadmata, kas just kogetu oli unes või ilmsi.”

Kindralmajor ohkas sügavalt, heitis veel viimase pilgu pea kohal mööda metallringi veerevatele keradele ja suundus siis polkovniku järel tagasi pimedasse metallkoridori.

“Juhuslikult veel üks asi,” sõnas polkovnik, kui nad tagasi lifti poole sammusid, “kui just praegu nähtu end teile unedes luupainajana ilmutama hakkab, andke sellest kindlasti baasi meditsiinipersonalile teada. Nad teavad, mida teha.”

Pärast vaimuhaiglat

"Tapa end!"

Olen sügavas unes ega mõista, toimuv kui reaalsus. Terve armee mu peas. Mõni hea, teine halb "Mida sa teed?! Nad ei salli sind. Keegi ei taha sind. Sa ei vääri elu!!" "Tapa end." Sõnad kui füüsiline surve, sunnib mind.. nii raske on tagasi hoida. Keegi, palun, päästa mind. Aita mind. Miks keegi mind ei aita????? "Tapa end!"

.. Hirmuga avan silmad.

Pimedus. Käed? Kus mu käed on?? Appi, mul pole käsi ??!?!?!Kus mu käed on, miks ma ei näe neid? Käed!?

Olen kodus. Liiga palju on aega möödunud magades. Laiseldes. Ma ei taha olla selline. Kohe üldse mitte... aga miks ma olen?

Võtan kogu kapi riietest tühjaks. Hakkan neid kokku panema. Paar tükki ja suutmatus. Vaatan seda hunnikut ja masendus ründab. Seda on liiga palju, ma ei suuda. Ei suuda. Miski hirmutab mind teise tuppa. Leian oma teelt paberi ja pliiatsi. Joonistan kriipsujukude perekonna. "Miks ma ei tunne, et mul oleks perekond..." Pisarad mu silmis, olles mõtte kütkes. Tõusin püsti, võtsin hommikumantli ja kõndisin välja. Miski ajab mind taga. Pean põgenema.

Olen maal, rohus rohelises ja vaatan unistavate silmadega pilvi. Igaüks oma kuju ja oma jutuga. Nad kutsuvad mind endaga kaasa, sinna kõrgele ja kaugele. "Appi! Ma tapsin elusolendi," kuulsin krõpsatust, mida tekitas võilille õis mu jalge all.. ". .. tapsin elusolendi." Hirm pani mind mõistma: " Ma olen mõrvar!"

"Ta on siin... punases pusas... " Vaatan värisedes oma käsi, mis muutusid valgelaiguliseks. "Mis toimub?!?1" Kõnnin metsa poole. "Surmahirm.." "Ma pean end tapma.. pean end tapma.. ennast tapma." .. See ongi tema, seal kaugel, ma teadsin, ma tundsin... aga ta ei tule. Koos temaga kadusid ka laigud mu käel, kadus hirm.. Kokkusattumus?? Kõik need elamused ei lase mul kokkusattumustesse uskuda.

Kujuta pilti, mis maagiline ja hoiab endas tundeid. Puhun võilille seemneid. "Üks soov mu südamel." Need lendlevad seemned..

Sissejuhatus:

Hirm on ees sõnades, mida käega katsunud. Minevik on haihtunud, kuid ei jäta mu taga kõndimist. Kus olen pole eile. Kuhu lähen, seda ei tea karma ega saatus. Samm- sammult lähenen lõppu, või vähemalt nii ma arvan. Kaob tasakaal ja põlvini olengi. Iga kord püsti tõusmine nõuab minult seda vähekestki hääbuvat jõudu, mis alles. Liigun või liigub maapind minu all? Lähenen bussijaamale, mis asub pargi kõrval. Seal pargi taga on miski.. miski täis sisu ja jutte. Toetun lähima puu vastu. Üha udusemaks muutub vaatepilt. Ainus, mis mõtetes, on see käidud rada, see rada, mis pidi jääma viimaseks.

Ligi astub mulle tuttav arst:" Kas sul on halb? Tule istu."
Tuigun pingi peale, pisarad voolavad.
"Mis lahti, mis juhtus?"
Need rasked sõnad tulid mu suust:" Ma sõin terve karbi ärevushäire rohtusid."
"Kui palju siis?"
"30tükki," meenub, kuidas neid ükshaaval lugesin, kuidas end kogusin, kuidas meenutasin kedagi kallist..

Kiirabi tuli mõne hetkega. Minu maailm jäi seisma, kuid elu minu arvamust ei küsinud ja läks edasi.

1. Episood

Istun kiirabiautos, keegi mu kõrval kui ka vastas. Olin võimetu midagi ütlema, midagi arvama, kuhugi vaatama. Mulle anti süüa söetablette, mustad, suured, maitsetud. Neid vastuhakuta närisin ja alla neelasin. Kohe mitu tükki. Võib- olla ma tahan elada või siis olen hoopis liiga nõrk ja uimane et käsku mitte täita. Edasi on ümbrus udune. Ei tunne midagi. Kuulsin ainult:" Neela seda toru." .. "Sa oled hea neelaja." Täitsin seda magu loputavat käsku. Edasi olin teadmata kus ja teadmata kaua haiglavoodis, oksendasin vahelduva eduga. Kuulsin liiga palju.. Küsimus on, kust ja keda ma kuulsin, millist maailma ma tajusin? Ma ootasin, et keegi tuleks minult aru küsima. Kuid ei. Inimesed liikusid liiga kiirelt, rääkisid liiga kiirelt. Minu paranoia hakkas ründama. Mind jälitatakse. Minust räägitakse. Kõik teavad mind ja minu tegu. Midagi on teoksil. "10, 9, 8, 7 .. 0. Erektsioon." Minu keha paindus ega allunud kontrollile, miski kõrvetas number nulli juures. "Ta sisenes teise mõttemaailma." Siit said paljudki uskumused alguse. Mind viidi ratastoolis kuskile, kes teab kuhu. Ma ei mõelnud sellele enne kui see juhtus- vaimuhaigla.

2. Episood

Olen tilgutite all. Tundub nagu kogu mu sisikond tuleb välja. Oksega täitub kauss kausi järel. Kas keegi tuttav on juba kohal, mind ootamas.. seinad rääkisid.. midagi.. tundsid mulle kaasa, kuid minu juurde ei tulnud. Nad rääkisid kaugemal. Ei mõista, miks nad eemale hoiavad. Nad on ju siin, ma tean ja tunnen ja kuulen.

Vanemad astusid sisse, isa mu voodi kohal, hoiab kätt. Pisarad. Vägagi emotsionaalne hetk. Kõik olid löödud. Keegi ei uskunud, et selline asi minuga võib juhtuda.
"Miks sa tegid seda?"
Vastus jäi tulemata ja küsimus neid kummitama. Vaikus.

Ma ei öelnud vanematele, et seinad räägivad, et on veel keegi, kes mind näha tahavad. Nad olid ka pärast vanemate lahkumist.

Aeg möödus, kuid oli ikkagi täna. Pidin end pingutama, et WC'sse saada, nõrkus, mul puudusid prillid, et näha, kes arstide juures aga ma olin kindel, et tean teda ja tema mind ja minu pärast on siin.

Järgmine hommik venis pikaks. Esimese asjana ärgates anti mulle antidepressante. Olin vihane ega mõistnud, miks neid võtma pean, vastust ei saanud ja vastu ka ei hakanud. Minu arstiks oli P.

3. Episood

Oli lõuna. Päike valgustas mu palatit, taevas oli muinasjutuliselt selge. Tõusin voodist ja käisin korduvalt aknast välja vaatamas, et näha oma külalisi. Olin kindel, et see tume auto kuulub neile. Olin kuidagi liiga õnnelik seetõttu ega suutnud neid emotsioone alla suruda. Minust hoolitakse. Keegi õde ilmus mu palatisse toiduga. Ütlesin automaatselt enda kaitseks ja vabanduseks:" Küll on ikka ilus ilma täna." Ja õde oli minuga sama meelt.

Suureks miinuseks selles paigas on, et igale poole kuhu vaatad, näeb kaameraid. Kellelgi pole siin privaatsust, kõik on näha. Ainuke turvaline koht, kuhu peitu pugeda saaks on WC. See on justkui minu kindlus, kus aega veeta ilma liigsete silmadeta.

Haiglas on toidukordi üsna palju. Ei jõua ühte korda äragi süüa kui juba järgmine tuleb. Kutsuti. Astusin esimest korda oma palatist välja. Mind halvas üle keha kohutav hirm. Keda või mida ma kardan? Mis see on? Nii kohutav...aga ma pean liikuma, ühe laua valima, nad kõik on võõrad... kuhu edasi ..

Need kurjakuulutavad ööd

Esimene

On öö ja unetus kiusab mind. Stress, kahetsus, ärevus, teadmine? Pimeduses leidub ka silmi. Nad vaatavad ja vaatavad, ma tunnen neid omal kehal, igal kehaosal. Eemal akendest paistavad arstid. Sonivad midagi minu uurimisest. Masinad, juhtmed. "Emotsiooniskaala" "Haav, mis ainult suureneb ja suureneb" See on must, see haav.... igavikuline auk.. täis valu ja piina, mida ei oska sõnadesse panna... mis pole mõeldud teiste kõrvadele.
Ma ei taha, ma kardan, palun ei. Tundub, et naine on selle vastu (minu poolt). Aga äkki ma tahan seda ikka?
Mees :"Ta on järjekordne number statistikas."

Ma tajun nende kadumist ja ootan ..

.. Õde siseneb ja pakub palderjani, et uinuda saaksin.

Teine

"Psühhopaat" Kes see on? Teen väikse uuringu internetis... leian nii palju huvitavat, tavainimese tegelikkus, arvamus ei vasta meditsiinilistele terminitele. Ühiskond loob omad kindlad mudelid, mis on täis vaenulikkust ja silte, mis on valed. Meditsiinis pole terminit "hull" .. Meditsiinis on kõik selgitatud .. Aga kui sa ei tea seda selgitust, lähtud vaid sellele, mida näed ja kuuled... lood seoseid... mis on nii valed aga ka väga valusad..

Reaalsete inimeste reaalsed ..

Minu esimene palat oli jälgimispalat, videovalve, kust ma mõne päeva möödudes pidin ära kolima. Sain palatikaaslasteks kaks depressioonis olevat naisterahvast. Ei suhelnud nendega sõnagi, neil oli otsaette kirjutatud "deprekas". Masendav hall mass.
Miski või keegi rääkis minuga. Sellest sosinast oli raske aru saada, see hirmutas mind. Põgenesin palatis olevasse WC-sse ja istusin maha, nuttes... nagu ma seda sel saatuslikul päeval tegin.. Tekitasin hallile massile mõtteid. Minutid möödusid ja möödusid.. Tõusin, olles näoga ukse poole. Meenus üks koolipäev, kui tahtsin väljuda WC-st. Minus on miski millest aru ei saa. Nimelt, linki haarates, tahab nägu naeratada. See polnud normaalne naer, vaid sunnitud füüsiline olek. Miks? ?? Mis ?? Mida see tähendab? Miks ma kord suudan ja kord mitte? Miks ma olen nagu olen???? Jõudsin siia haiglasse. Ei oska abi küsida ja keegi ei paku ka seda. Kas minujaoks leidub üldse kohta? Äkki mina, kes ma olen nõrk ei ole mõne sõnul elu vääriline, peaksin rongi ette kõndima? Peas tiirleb ja tiirleb, kuniks jõuab kohale: "Ma kuulen teiste mõtteid." Täpsemalt, nende arstide. "Ma olen psühhoterapeut ja aitan sind" Kes see psühhoterapeut veel on?? Jooksin välja koridori peale, lähima akna juurde. Šokis, ma ju ikkagi kuulen teiste mõtteid, nad mängivad minuga ja see hirmutab.

Niisiis, olen selle akna juures, keegi liitub minuga. Tüdruk nimega E, kes on korduvalt ja korduvalt siia sattunud.

E:" Miks sa nii kurb oled?"
Mina:" Ma sain lollusega hakkama."
E:"Mina ka. Ma olen siin juba seitsmes kord."
Mina: " Miks? Mis su elul siis viga on?"
E:" See on ainus koht, kus saan rahus olla,kus pole koolikiusamist ega venda. Kus pole kogu maailma, kes mind jõllitaksid."

Hea, kui sul on koht kuhu tulla. Tundub, et mulle pole seda määratud. Kes usuks? Kes mind mõistaks? Mida ma ütlema peaks? Ma ei tea ega oska. Minu jaoks peituvad silmad igas nurgas ja iga sein, see kuuleb.

Kell on juba õhtu ja nagu ikka on just õhtu mu jaoks kõige sotsiaalsem aeg. Ei tea, miks just sel ajal suudan normaalse inimese moodi olla. Hiilisin E palatisse ja rääkisime elust olust. Temaga suheldes sain nii mõndagi teada. Kuulsin nii mõndagi, mis minu jaoks tuttav.

Keegi ei saa valida vanemaid. Saatus määrab meid kokku, meie tuleviku. Ma ei mõista inimesi, kes jätab oma 2 kuuse lapse maha lihtsalt sellepärast, et ta on tüdruk, mitte poiss. Seetõttu peab E kannatama oma kasuisa, kes joob ja üsna tihti. Purjus peaga öösiti peksab aknaid sisse, laamendab laste toas ..Ja keegi ei vastuta. Üks tüüpiline Eesti perekond, kus lastakse lastel kannatada. Sellises elus pole võitjaid. Kõik kaotavad. Paljud, kuuldes, et kes on korduvalt vaimuhaiglas, on ikka hull küll. Selliseid pole vaja. Sellised on hullud .. Selle sõna "hull" taga peitub ja leidub palju, kuhu paljude mõistus ei ulatu, sest paljud elavad muinasjutulist elu. Elu on lill. Elu raskustest ei teata midagi. Ei mõisteta. Seleta palju tahad.. ikka teed valesti. Ikka oled vale ise. Ära alahinda seda silti, sest isegi "depreka" taga peitub lihast ja luust inimene.

Ma olen juba mõned päevad siin olnud ja keegi ei küsi, miks ma siin olen. Kas ma ise oskan sellele vastata? Vaevalt. Aga ühte ma tean. Ma olen "Sensatsioon" "Imelaps" .. sest kuulen mõtteid, reaalsete inimeste reaalseid mõtteid.

Peamised mõtted

Uinumisest ei tule ka seegikord midagi välja. Terve öö mu voodi suunas seatud kaamera räägib minuga või õigemini, töötaja selle kaamera taga. Kuulen auklikke lauseid. Nii põnev, minuga räägitakse, mind pannakse proovile ja see on REAALNE! Alati, kui teda kuulen, pean ma noogutama, et tõestada kuuldavat. Ja niiviisi uskudes möödus terve öö, kord nägu patja peites, kord kaamera poole noogutades..
Järgmine kord, kui see juhtus, lahkusin hirmuga voodist, koridor oli pime, tundus, et see sama mees istub seal akna all diivanil ja vaatab mind. Neid on hoopis kaks. Keerasin selja ja läksin töötajate ruumi, hüsteeriliselt nuttes :" Ma kuulen hääli. Ma kuulen hääli!" Kaotasin kontrolli ja oleksin kogemata ühe riiuli ümber ajanud. Vastuseks sain karmilt öeldud sõnad:" Ei kuule sa midagi!" Ning anti mulle mingit rohtu ja magama ma ka läksin. Järgmisel hommikul, poleks nagu midagi olnudki. Ja kedagi ei huvitanud.

Peamisteks mõteteks mu elus on saanud "Psühhopaat. Psühhopaatne perekond." "Skisofreenik. Skisofreene perekond." Aga seda, kes skisofreenik on, endalt ma ei küsinud. Selle peamise, kirjutasin ma läpakasse, juurde lisasin kui mitte psühhopaatne perekond mul on ja kui mitte skisofreenne, teadmata selle tähendust, ja seda kohe mitu A4 lehekülge. Ütleme nii, et jutt jooksis, olin koolist saanud harjumuse kirjutada järjest paberile need mõtted mis pähe tulevad. Kogu see info oli mu läpakas. Ja iga töötaja tahtis seda iga hinna eest lugeda, pean valvel ja vägagi ettevaatlik olema.

Väga tavaliseks on saanud söömine E palatis. "Söögi sisse on kindlasti rohud peidetud." Neid muu ei huvita, kui rohtude võtmine ja mis sümptomeid need tekitada võivad. Mina, kui "terve ja tugev inimene" söön taldriku tühjaks.

Mõtted, mis tunduvad võõrad. Mõtted, mis korra vilksatavad ega oma suurt tähendust.

Palatis on ka lisaks E'le üks paksem vanatädike ja eluga väga sassis, välimuselt ebameeldiv naine. Ma olen nende mõlemaga lähemalt tutvunud ja lootusetusse ellu lootusi toonud, mida poleks pidanud tegema, sest mida kõrgemalt kukud, seda valusam on. Seda tean omast kogemusest ja vägagi hästi.

Me mängime doominot. Vanatädi nutab vahel oma kurba elu ja loeb sõnu peale, et ma enam midagi sellist ei teeks. Vahel hoian peast kinni ja ütlen neile, et kuulen hääli. Neile, mitte õdedele või arstidele, keda mitte üks raas ei usalda.. kelle eesmärgiks nagu ma aru olen saanud, on antidepressantide söötmine.

Mul tuli külaliseks õde. Istusime, kus tavaliselt süüakse. Minu instinktid automaatselt märkasid samba taga kahte meest, kes suure tõenäosusega kuulasid pealt meie juttu. Paranoia on alati minuga. Kuna mu õde on suhteliselt blond, rääkisime mõttetut juttu mingitest asjadest, mis mulle korda ei läinud. Tähtsam oli minu jaoks ümber toimuv. Ühel hetkel nägin silmanurgast meestöötajat sisenemas jälgimispalatisse, kus asus mu sülearvuti. See oli kui õudusunenägu. Kogu see teadmine ja selle koorem. Kõik tuleb nii päevavalgele. Hakkasin nutma nii kuidas suutsin:" Nad ei lase mind siit välja. Ei lase. Mitte kunagi." Õde üritas lohutada ja vastupidist rääkida aga vot niipalju ma kartsin neid... need reaalsete mõtete reaalsed omanikud.

Liiga loll

Jälgimispalatist on saanud diskosaal. Helilained, kiired nagu nad on, liiguvad ka teiste kõrvadesse. Minust on saanud muusika, muusikast mina. Laulame ja tantsime Terminaatori lugude saatel. Lõbu oi kui palju selles depressiivses õhkkonnas. Liigutasin käsi nii kuis oskasin. Mul on ikkagi "elektriseeritud käed". Keskendun neile suunates elektrilaineid. Pole midagi tähtsamat neist. Olen osav. Minust võiks tantsija saada.. selles pole midagi rasket. Pluss, ma olen eriline, mul on need võluvad käed. Seda näeb ka mu publik, kellele ma nii agaralt esinen. Olen kui staar tuhandete vaatajate ees. Minu austajad.

Tegevust haigla rahvale jätkus. Oli olemas suur telekas, kust uudiseid kuulata. Haigete seas valitseb enamasti vaikus. Üksteist ei tunta ja neid kõiki on "ebaõiglaselt" koheldud, et sellisesse asutusse pandi. Kui doomino on ära tüüdanud, siis sai karoonat mängitu, E puistas mu pea tärklist täis. Karoona- mäng täpsusele. Täpsus oli juba lapsepõlves minu ala. "Sa oled täpne..Sa oled täpne ..Sihi . No kuidas nii mööda. Sa ei oska mängida. Tohman. No mida sa üritad? See on mõttetu!..Mõttetu oled. Kuulsid JAhhhh!! ... Sa oled hale! HALE!! " ..Noo nii ei saa ju keskenduda asjale, mis meeldib. Ma pean lõpetama, sellest ei tule nii midagi välja.

Hiljem värvisime kriitidega üksteisele kiisu vurrud.. no nagu väiksed lapsed, ausõna. Ja samas, see pole üldse minu moodi.. kes ma olen selline? Aga nagu üks ütles:" Sellisele asutusele vägagi vastav." Kui üksteist täis joonistatud, tuli äkitselt mul kohtumine minu arstiga. Jaa just.. äkitselt hakkas teda miski huvitama..kas mina.. või oli tal vaja pigem paar lauselt kirja panna.

Esimese asjana käskis ta mul näo ära pesta ja mina keeldusin. Tema lähtus ühest psühholoogilisest testist, et mina olen vale kooli valinud. Väidab, et see käib mul üle jõu. Ma muidugi ärritusin. Lubasin tõestada, et ta eksib. Inimene, kes midagi ei tea, loeb mingist haledast testist välja, et ma olen liiga loll selle kooli jaoks. Võibolla on asi selles, et ta peab mingi seisukoha võtma, mingi selgituse leidma ega suvatse süveneda. Nõid nagu ta on.

To be continued .. ..