*

"Mida?"
Messa nägi Vertla liikuvaid huuli higises näos, kuid kurdistav muusika oli valjem sõnadest.
"Ma ei kuule," näitas ta käega ja raputas nõutult pead.
Vertla väänles lähemale läbi tantsivate kehade ning karjus muusikast üle Messale otse kõrva: "Me saame rikkaks! Ropult rikaks!!!"
Messa kangestus.
Külm langes kuklast üle keha.
Messa jäätus.
Valitses täielik vaikus.
Messa nägi uduselt hüplevaid ja tõmblevaid kujusid enda ümber.
Ta nägi Vertlat, kes taas huuli liigutas, kätega vehkles ja teda õlast raputas.
Tasapisi hakkas kuulmetesse imbuma helisid. Need valjenesid ja koos vaikusega kadus ka külmus.
"Noh, mis sa arvad?", keksis Vertla ühe koha peal lollakalt ja rõõmsalt. "Oled käpp?"
"Ei," sosistas Messa ja hakkas ukse poole trügima.
Vertla haaras temast ja keeras näoga enda vastu.
"Mis sa ütlesid?"
"Ei, enam mitte," röögatas Messa küsijale silmi ja katsus oma õlga tigedalt pitsitavast haardest vabastada.
Vertla nägu muutus äkitselt. Rõõmust sai raev.
Messa kukkus põrandale ja tõstis käed näo ette.
Põsk kirvendas valusasti, lõualuud olid vist tiba paigast.
Löök ribidesse peatas hingamise.
Kauaks, väga kauaks.
Taas oli väga külm ja vaikne.

*
Lumi hõõgus valusalt paljaste pihkude all.
Päike põletas nägemist ja helitus kaapis kuulmekäike.
Ta pidi edasi minema!
Messa tõusis jalule ja kohendas kotti oma valutavatel õlgadel.
Jalad olid tuimad ja saapasse kogunenud lumest märjad.
Ta sai sellest aru lirtsumise järgi, kui vaevaliselt edasi sammus.
Käte hõõrumine teineteise vastu ei toonud oodatud soojust.
Külm, vaikne ja valge.
Messa ei mäletanud enam, kaua see nii oli kestnud.
Nälg, valu ja väsimus.
Ta kukkus uuesti. Käed küünarnukini pehmesse lumme, hang vastu põske.
Messa sulges silmad ja soovis uinuda.

Lumi krudises kellegi sammudest. Kellegi suured labakud pühkisid Messalt tuisanud lund ning tõstsid ta kelgule.
Koer kelgu ees nuusutas uudishimulikult Messa kaamet nägu ning tõmbas sooja hingeõhku tundes sõbralikult keelega üle külmunupõskede ning käte.
Kelgujuht kattis kelgus lebava keha soojalt loomanahaga ning hõikas jalastele astudes koertele.
Kelk hakkas liikuma.
"Mu kott," mõtles Messa.
Ettevaatlikult kobas ta enese ümber.
Kott oli seljas, endiselt.
Soe tõi liikmeisse tulise valu.
Messa oigas.
Ja uinus taas.

Koda oli madal ja hämar.
Tulel rippus pada.
Messa aseme juures askeldas vana naine. Täitis kausikese leemega ja asus seda lusikaga lamajale suhu nõristama.
Kott oli padjaks.
See rahustas.
Vanaeit vaikis. Tegi, mis tegema pidi.
Kaks kuud võitles Messa haigusega.
Kaks kuud kogus jõudu.
Siis oli ta valmis.

Messa seisis uksel, jaks ihus ja kott seljas.
Vaatas tänuga vana naist, kes kojas askeldas.
Pihuga siis kotist võttis ja pakkus.
Vana imestunult kulme kergitas, mühatas ja selja keeras.

Messa lahkus.

*
Rikkus ja rikutus.
Huvitav sõnapaar.

„Kas tõid?“ oli Vertla tervitus inimesele, keda juba surnuks või vähemasti kadunuks pidanud, ahnus silmis kohtumisrõõmu asemel.
Messa ulatas koti.
Talle täiesti tähtsusetuks muutunud sisuga.

Rikkus.
Mis kasu on neist paberlipikutest ja metallsõõridest, kui keegi neid ei vaja?
Kui oled lumes ja külmud.
Kui ümber pole panku ega poode?
Kui asju ei osteta, vaid vahetatakse?
Kui tehakse tegusid vajaduse, mitte tasu pärast?
Kui..

Kui rahal pole väärtust., siis pole see rikkus.
Messa jaoks polnud kotil enam väärtust.
Ta oli elusalt tagasi tulnud.
Ta oli muutunud.

Ahne oli ta olnud, kui salaja ja kiirustades kokkulepitud kohas ja kombel koti vastu võttis ja kiiresti sellega põgenes.
Ilus plaan, mis vilja kandis.
Kuni lumeväljadeni.

Ekseldes ja põgenedes inimeste eest.
Siis, kojas tumma naise seltsis leidis ta end.
Leidis ja hoidis.
See oli tema rikkus.
See oli tema ainus rikkus.

Muud ta enam ei vajanud.

*
Messa sai taas hingata.
Valutades ajas ta end põrandalt üles ja vaatas vihast vahutavat Vertlat, keda kinni hoiti.
Kõrvus kohises, küljes pistis ja silm hakkas paiste tõmbuma.
Muusika mürtsus taldade all, inimesed vehklesid ekstaasis ümberringi.

Messa pöördus ja läks.

*

Kord elas ja ka ei elanud inimpaar, kel sündis tütar. Lapsele sai nimeks Mari ning mõnda aega oli kõik hästi. Laps oli rõõmus ja rõõmsad olid ka tema vanemad, kuni ühel päeval sattus nende linnakesse nõid. Alguses ei teadnud keegi, et tegemist on nõiaga, vaid arvati, et tulnud on arst, kes kõik läbi vaatab ja terveks teeb, mis oligi tegelikult nõia esialgne ülesanne.
Käinud ühest majast teise, ravinud vanureid, vanemaid ja ka väikeseid, jõudis nõid ühel heal päeval ka Mari ja tema vanemate koju. Isale anti teed ja emale anti teed, kuid näinud Mari, võttis nõid välja paberi ja hakkas joonistama. Isa ja ema ei saanud aru, mis toimub ja liikusid nõia selja taha, et näha, mida too kritseldab. Paberilt vaatas vastu inimese kujutis, kelle kehasse oli lõigatud kolm auku: peas, rinnus ja kõhus. See oli nõnda kohutav, et isa haaras südamest ja ema vajus põrandale enne kui nõid end sirgu ajas, Marilt käest võttis ja vanematelt tähelepanu palus:
„Ärge laske end kohutada sellest harjumatust pildist, millele teie teadmatusest pimestatud silmad langesid. See ei ole füüsiline, vaid mõtteline ennustus sellest, mis toimub, kui te selle väga erilise lapse eest õigesti ei hoolitse. Kolm tühjust pole tühjad ega ilmu korraga, kuid teie vastutus ja kohustatus algas tema tervitamisega siia ilma. Ärge laske end kohutada sellest harjumatust pildist, mis varsti teie ees avaneb.“
Nende sõnadega surus nõid pildi emale pihku, sosistas mõned sõnad Marile kõrva ning tegigi minekut, et külast lahkuda. Kui ta oli uksest väljunud, jõudis ema end piisavalt koguda, et järele pärimiseks välja joosta, kuid jõudnud lävele ei avanenud silmile muud, kui tühi liivane tänav päikeseloojangu varjus.
„Imelik naisterahvas ja imelik ütlemine.. meie Mari on ju täpselt nagu meie.“

***


Möödusid ajad. Möödusid kevaded, suved, sügised ja talved ajast, mil laps oli veel väikene, kuni oli aeg ta teiste omavanustega kooli panna. Tunnid möödusid ja päevad, nädalad, kuud ajani, mil ühel hommikul kui Mari valmistus karge talvetuule käes välja kooli poole astuma hakata, tundus emale, nagu kumaks midagi läbi lapse pea. Ta surus selle tunde alla kaheldes oma nägemisvõimes ja ratsionaalsuses, ning saatis lapse embuse ja suudlusega kooliteele.
Mida aeg edasi, seda enam tundus lapse emale, et miski pole päris korras. Olgugi, et lapsel olid paksud ja pikad heledad palmikud ning taiplikkust ka, kippusid asjad kaunis veidraks minema. Kuma, mida ema igal hommikul märkas muutus tugevamaks hetkeni, mil ema läbi lapse otsaesise midagi hallikat ja kiulist nägema juhtus ning soovimata isa asja segada lapsega rääkima hakkas.
„Mu armas, kas ka peeglisse vaatama juhtunud oled sa?“
„Alles eile. Alles eile peeglisse vaatama juhtusin ma.“
„Mu armas, mis pilt sulle sealt avanema juhtus ka?“
„Midagi naljakat, mida naljakat nägema juhtusin ma.“
„Mu armas, räägi, mida naljakat juhtusid nägema?“
„Üht tühjust, mis polnud tühi, vaid täitmist nõudis.“
„Mu armas, kus nägid seda tühjust, mis polnud tühi?“
„Oma laubal, mida tihti patsid varjavad.“
„Mu armas, ütle, millega täitsid tühjuse, mis täitmist nõudis?“
„Õpetaja täitis mu eest selle pehme valge vatiga, et täita tühjust, mis polnud tühi.“
Ilma edasiste küsimusteta haaras ema lapsel käest ja juhatas ta köögi seinal rippuva peeglini. Lasknud lapsel end enese ette paigutada, kergitas ema tukka lapse laubalt ning talle avaneski pilt haigutavast august, mille sisemuses tükk pehmet valget vatti, mis küünlavalguses sätendas. Sidunud lapsel silmad kinni, palus ema tal laulda rohust ja lilledest ja soojast suvisest tuulest. Mari laulis, ema võttis lusika ja õngitses vati tühjusest välja. Ometigi ei jäänud see tühjaks, vaid sinna jäi emale nägemata üks kübeke pehmet valget vatti, mis tühjusesse sulandudes nähtamatuks muutus. Ema võttis tühjuse täitmiseks laualt leivakontsa ja asetas selle kähku tühjusesse, mis haigutas lapse laubal.
„Mu armas, sa oled täpselt minu nägu. Ma vaatasin su laupa ja su õpetaja tööd ega näinud ühtegi viga. Mine nüüd sööma ja magama ja isale pole sul sellest vaja rääkida.“

***
Kaks nädalat hiljem.



Vanemad olid tülitsenud.
Annal viskas taldrikukildusest, kisast ja hüsteeriliselt nutvast emast üle ja ta tegi sääred.
Tee oli talle tuttav, maanteel võttis esimene auto ta peale ja tunni aja pärast oli ta linnas.

Kohal olles teadis ta kiirelt, kuhu suunda hoida, ehkki ta viibis siin tõesti-tõesti alles teist korda.
Seekord ta ei kartnud. Astus kindlalt edasi. Jälitajad ju päeval ei tegutse, või kuidas?

Linnajaod möödusid. Anna jõudis end kedranud tülihetkedest olevikku ja avastas...
Et seisab Kaupo maja ees.

On ta kodus? Korter number 11. Jah, vist oli. Kutsub... Kaameras käiks nagu vilksatus. Lastakse sisse. Midagi enamat küsimata.

"Kurat, me pole kaks nädalat rääkinud... On ta vihane? Vabandab ta hoopis ise? Äkki ma ikka ei peaks minema..."

Korteriuks on irvakil, justkui oodates avalikäsi sisenejaid.
Anna eirab tunnet, et midagi on valesti, sest viimase aja sündmused ongi olnud ääretult valesti võrreldes tavalise uinutav-igava rutiiniga. Igasugused õnnetused ja psühholoogid ja meediakarussell ainsa ellujääja ümber...

Uks kriiksub kergelt, kui tüdruk seda lükkab. Kedagi pole. Läpatanud õhk reedab hüljatust. Kurbust, mis matab kõik elusa ja õnneliku.
Samm, üks veel.

Teravnenud tajud reedavad, et ülimalt lähedal toimub kiire liikumine ja hirmust halvatud Anna tunneb tugevat mütsu, mis tabab tema kukalt.
"...telefon, millele te helistate - piiiiiiiiiiiiiiiks..." jõuab tal peast läbi käia ja siis võtab maad kõikehõlmav vaikus.

...
"Mis nüüd siis? Surm? Haha, ääretult naljakas, ma peaaegu muigasin. Aa, see on see maoune seeria. Muidugi. Okei, kus sa oled, ussu... "

Tüdruk lükkab kõrvale üht teooriat teise järel ja jõuab järeldusele, et on ärkvel. Sedagi vaevu, sest ta olemine on uimane. Kõik meenutab und, kus silmi avada ei saa, kuid unes saaks ta ometigi lennata või teha midagi muud imelist, mis ta hetkega luuseritarist kangelannaks teeks.

"Kurat, mis toimub. Ma ei mäleta, et Kaupole sellised mängud meeldinud oleksid."
Ta niheleb ja vajub külili. Silmaside nihkub kohalt ja vähekese nikerdamisega vajub see talle lihtsalt kaela.
Pilt, mis seina vastas kõveras lamavale neiule avaneb, paneb teda oigama: Hämar, küünlavalgusega ehitud pisike toake sisaldab lauda, millel ilmselged tugevaks sidumiseks mõeldud kohad. Laual on tumedaid plekke, mis meenutavad kuivanud verd. Põrand on räpane ja külm ja sinna on laotud kiviplaate. Seinad vanadest karedatest voodrilaudadest, kus küljes konkse erinevate köidikute ja jõhkramat laadi seksimänguasjadega. Lagi ja selles olev tiluke luuk paistavad olevat metallplaatidest ja kuna midagi sissepoole kuulda ei ole, ei vaevu Anna isegi karjumist teesklema.


Tüdruk punnitab ja niheleb veel ja saab end uuesti istuma ning märkab lauaserval mingi eseme pead. Läbi lahtuva uimasuse jõuab pärale, et see võib olla nuga.

***
"Pagan... Ma ei usu seda ikka veel. Ta nägi nii terve välja. Ta ei ole surnud. Persse! Baarman võiks juba uue viina kallata."

"Tead, poiss, aitab küll. Mine koju. Joomine ei too su ema tagasi. Pigem lähed talle ise järgi."

"Ja mis siis? Teie kallake. Küll ma omadega hakkama saan."
"Mul on õigus teid mitte teenindada, kui te üle käte lähete."
"Olen ma seda teinud? Kallake ometi. Te saate minust iga kell jagu, kui must mingisugunegi probleem tekib."

Ohkav baarmen kallab Kaupole napsu, mis võib tal juba tosinas olla. Kutt ei jää ka üldse täis, tundub talle.

***

Erik laulab dušši võttes: "We wish you a merry christmas, we wish you a merry christmas, we wish you a merry sexmas and a happy new mourn! Hahaaa!"

Tal on tunne, nagu oleks tegelikud jõulud juba käes ja rahvas väljas teeks vaid kurja nalja suviste dekoratsioonide ja plätudes käivate neidudega. Lumi on puudu, aga teda see ei morjenda.

"Oooh, ma saan selle beibiga niiiiii palju nalja.. Hahhaaa! Oooojaaaa!
...Õhtu tuleb pikk... Alustuseks väike tants... Tõenäoliselt ta putkib veidi, kuid kui ta loodab plehku saada, võib isegi jopata. Siis väike moešõu... Ei teagi, kas joodaks talle midagi? Liiga uimase ja ujeda linnukesega pole ka midagi teha. Oh, konni annan, kapis peaks Anatoli aegadest veel väheke Hennesseyd olema! Ja siis läheb lahtiriietamiseks... Mmmmm....."

***

Anna on laua kõrval. See on tugeva moega ja jalgupidi maasse pandud nii, et ta saab end sellele toetades end jalgadele ajada. Natuke veel... Veidi veel...
Puhkiv ja hingeldav vihapisaraist märja näoga tüdruk saab hambusse selle, mida ta enne silmanud oli - nuga. Õnnetuseks on see võinuga. Paistab, et tema vangistajal on viimasepeal huumorisoon. Kuid Anna pole sugugi loll. Maas on kivi, mille vastu hõõrudes saab noa väga teravaks ihuda. Kui vaid oleks aega...

Kuklasse ja suhu tekkiva valu käes nägu krimpsutav noorik hakkab hammastega kramplikult pidemest hoides nuga vastu kivi hõõruma. Ta teeb seda väga-väga aeglaselt ja suure tähelepanuga, et terav ese maha ei kukuks, sest iga sekund võib olla viimane.

Minuteid möödub ja väljast kostuva vaikuse tõttu julgust kogunud tüdruk lõpetab kurnava noateritamise. Seljataga on kaks kivi just sääraselt pandud, et noapea mahub sinna vahele. Lõputuna tunduva ukerdamisega saab see sinna asetatud ning algab köidikute sihiteadlik õgvendamine.

***

Kaupo suureks üllatuseks baarman lõpetaski peale nende viimast kõnelemist talle pearaputuse saatel kallamise ja peale arve maksmist ei osanud noormees endaga midagi peale hakata. Ta avastas end kodust.

"Uks lahti. Mida põrgut. Nii lohakas ma ka pole. Ja kurat, kust mul verd tuleb?"
Otsib Kaupo, mis ta otsib, kuskil tal haava pole. Seega, kust veri ta kodu põrandale tuli? Käis keegi siin mõrva sooritamas ja püüab seda tema kaela ajada?

Kell kaheksa õhtul ei kipu noor inimene väga magama ka, seega teeb ta enda jaoks ainuvõimaliku liigutuse - hakkab sihitult hulkuma.
Suuremad majakolakad vahetuvad väiksemate vastu, tund möödub ning peagi ka järgmine. Miski ebamäärane kolgas ümbritseb lontis riietega noorukit.
"Siin siis kõik lõpebki. Juhul, kui just imet ei sünni ja raisakotkad mu haisu peale kauges kaares plehku ei pane..."

Ja minuteid paigal seisnud ja halli ja räämas ümbrust vastärganud ilmel silmitsenud inimvare hakkab taas astuma. Jalg asetub teise ette, saateks südamelöögid läbi keha tagumas nagu šamaanitrummid. Mõistus karjub provokatsioone, kuid kedagi ei tule. Kõik on kadunud. Agulis valitseb vaikus.

Taevast langeb hämarusse piisk ja tabab Kaupot piki nina justkui teda osatav nips. Õite pea saab piisku terve armee ja käed laiali sirutanud nukker kuju tänab end mõttes, et mobiili koju jättis.

***

"Oi, ma olen viivitama jäänud, aeg on minna püha kohust täitma." Erik on peale põhjalikku dušši otsustanud, et viskab õuel asuvasse prügikasti ämbliku laiba, mis kummalist haisu levitab. Ei viitsi toda isegi terraariumist välja tõsta ja hakkab klaaskasti ukse poole viima, ent komistab köögilävel ja pillab selle hoopis maha. Sees olnud teine klaasnõu puruneb kõrvulukustavate helide saatel koos ämbliku hiljutise koduga plaaditud põrandal meeletuks hulgaks kildudeks ja Erik, kel on ääretult raske tolmurulligi jalgade all taluda, hakkab suure kirumise saatel koristama.
Meenub tüdruk ja tolle suured silmad hetkel, kui Erik talle paraja paugu piki pintslit pani ning mees tunneb ning meenutab ühtaegu, et tal läks meeletu kiirusega kõvaks... Killud pannakse ootele ning mõtted neiukesest vallutavad mehe ähmastest kirgedest tumestatud meeled.

"Maandamata pinge on üks väga sitt pinge... " ümiseb mees vaikselt pool tundi hiljem viimaseid kilde terveks jäänud terraariumipõrandale visates ning selle hävimise protessile uut hoogu andes.

***

"Haa, lahti," ütleb tüdruk köit poolsurnud kätelt maha tirides. Jalad saavad järgmisena kammitsaist vabaks. Ta hakkab kaelas olnud silmasidet ära kiskuma, kuid ebamäärane mütsumine peatab ta tegevuse.
"Oi püha taevas, appi, ta tuleb!!! Jessas, mis ma teen?!"
Mütsumine läheneb ühtlaselt tüdruku asukohale ning too otsustab end uuesti kinniolevaks maskeerida ja magamist teeselda. Nuga jääb pihku ja niipea, kui võimalik, leiab see koha tema vangistaja keres. "Ebaõnnestumine ei ole võimalus. Kui see on Erik, võib väga raske olla, kuid ikkagi tuleb sellest urkast end välja vedada." vasardab tüdruku peas, kui ta end pikali heidab ja käed seina vastu seab ning noa varrukasse pistab.

Luuk avaneb. Silmanurgast sideme serva alt veel hetkeks piiluv Anna märkab, et sisse lastakse paari laia vahega astmega metallredel ning tehakse paar aeglast sammu. Tuhm mats annab märku, et luuk sai kinni.

Tüdruku närvid on viimseni pingil ja ammuununenud palved tikuvad meelt ummistama, sest igaüks tahab oma võimalust.
"...Keskendu, sul on vaid ÜKS võimalus. Sa ei pea olema osa naiste kahjuks rääkivast statistikast!"

Käib paar metalliklõksu, mis meenutavad tooli lahtivõtmist ja sellele istumist ning kõlab eelnevat kinnitav rahulolev ohe.

"Äratus, päkapikk! Ma tulin kingi järgi!" teatab käskiv kare hääl. Anna teeskleb magamist edasi, enese süda topeltkiirusel peksmas.
"Kukimuki!"
Side kistakse jõuga peast ja Annal tuleb teha ärkamise rituaal. Talle vahib vastu lüheldane jässakas kuju, keda ta eales näinud pole.
Lai rõõmameelne nägu küsib: "Aga minu kingitus?" ja annab jahmunud näoga vahtima jäänud tüdrukule laksu vastu kõrvu.
"No kuradi sitt maitse sel mehel ikka... Peab vaatama, kas siit üldse asja saabki," kostab mees rahulikult püksilukku avades.
Anna on vait, kui sukk, võõra ees esimesed kuumad pisarad mööda nägu voolamas. Nuga on nii kõvasti peadpidi käes, et teeb haiget, kuid see aitab tal end kontrolli all hoida, kui ta näeb, et mees tõsimeeli kavatseb teda jõuga võtma hakata.

"No mis sul viga on, kas kass sõi keele ära? Näe, ma annan sulle uue asemele... Õrnalt nüüd ja ma ei tee sulle rohkem haiget..."

***

Kaupo näeb hämaruses veidrat madalat kuju. Keegi roomab mööda maad. Poiss otsustab asja lähemalt uurida, sest kiiret pole tal niikuinii kuskile. Ükski pidepunkt ei hoia teda elu küljes kinni: ema on surnud kasvajatesse, millest ta pojale rääkidagi ei suvatsenud, tüdruk saatis pikalt, kool sai läbi, mis tähendab, et sõpradest ka kedagi pole. Isegi Maria läks Iirimaale oma kullakallist IT-värki õppima.

Too madal kuju koriseb ja on sama must, kui öö, mis neid kahte - vaatlejat ja vaadeldavat - ümbritseb.
Noormehel hakkab kaaskannatajast hale ja lähemale jõudes tahab ta teda puudutada, kuid too haugatab. "See on hoopis koer! Tume nagu tont, aga koer, sinder!" Loom hingab katkendlikult ning üritab edasi liikuda, ent ei jaksa enam. Niipalju, kui poisi silm ja teadmised selgitavad, paistab koeral mitu murtud ribi olema ja vähemalt ühe ots on liiga palju kurja teinud, et see vaene hing järgmist koidikut näeks.
Ligemale ta uudistajat aga ei lase. Nii tuleb Kaupol edasi minna. Taamal on põld ja tukake lepavõsa. Sinna võtab hetkeks meelde tulnud kohapiltide peale mõtelnud nooruk suuna.

Eespool kõnnib pikk vibalik kuju ning metsatukas kaob too Kaupo ehmatuseks järsku.

***

Erki kõnnib ja kõnnib ja põld, mille meetreid ta tuttavliku teed kõmpiva mehe vilumusega läbib, tundub täna kuidagi eriti suur olema.

"Pagana illusionistide paradiis!" Lepavõsas kuulatab ta natuke, kas punkris miskit elumärki on. Kostab mitut laadi mütsatusi ja poolkiljuv lause: "...ära tee!"
"Mida nalja siin ka saab?" röögatab luuki lahti rebiv vihane kuju allolijatele.
Kõik toimub järsku väga aeglaselt: Annat juukseidpidi püsti hoidev Anatoli vaatab ootamatult ilmunud Erkile otsa ja Anna, nähes uut ohtu ilmumas, röögatab täiest kõrist: "APPI!!!!!!"
Erki, kes on reeturliku endise sõbra tema maiuspala juurde ilmumise peale rohkem, kui vihane, hüppab alla ja kargab Anatolile kallale. Nende rüseluse käigus tõugatakse tüdruk laua kõrvale maha ja ta hüppeliiges teeb kahe mehe ühise vajumise jõust tekkinud survele järgi andes tugeva raksu.
Appikarjet kuulnud kahekümne viie meetri kaugusel mõtliku sammuga lähenev Kaupo tajub, et hääles, mis selle meeleheitliku kisa välja saatis, oli miskit tuttavlikku ja lontsib aegamisi veelgi lähemale, justkui vaadates kehva filmi, mille asemel tal midagi etemat võtta ei oleks.

Jõudnud luugi juurde, vaatab ta kiretul ilmel alla ja märkab kahe mehe tirida olevat Annat, nägu sinikais ja juuksed sassis.
"Reaalsuskontroll," nõrgub pähe asjakohane sõna ning Kaupo kaineneb millisekundiga täielikult.

Kogu pilti hoomates haarab ta peast kinni ja vajub põlvili. Tüdruk, kellest hetkeks lahti lasti, ajab end üles ning vaatab kahte pikali maadlemisega ametis olevat kuju ning suunab peopessa libisenud noa tera Eriku peal oleva Anatoli kaela poole. Erik vaatab juhuslikult laeluuki ja näeb sealt sisse lendavat raudkivi.

Anna käsi teeb järsu lükke ning tera siseneb teise inimese unearterisse. Samal ajal maandub Eriku jalale Kaupo poolt luugist sisse heidetud raudkivi ja üks mees hakkab röökima samal ajal teisega.

"Anna! Ruttu, aja end püsti!!!" käsi Kaupo šokis tüdrukut, kes tardunult maasolijaid vahib.
"Kiiresti!!!"

Tüdruku ekslev pilk vaatab luugi poole ja leidnud sealt Kaupo, ütleb ta: " Ma jätsin Su maha. Sina mind mitte."

" Jaa, jaa! Keri enda kondid sealt nüüd välja! Tuleee!"

Sellest piisab, et Annat tagasi olevikku tuua ning ta komberdab luugi poole. Seda näinud Erik, kes Anatoli uriseva ja veritseva karjuva kogu alt välja püüab saada, haarab tüdruku haigest jalast. Kõhklemata äsab viimane karjatades talle noaga kriimu kirja ning haarab redelipulkadest. Kaupo sirutab oma käe vastu ja pooleldi tõmbab neiu üles selle asemel, et tolle vaevalist ronimist ära oodata.

"Pane luuk kinni!" ähib tüdruk ja Kaupo sõrmed saavad kinni redelist millisekund enne Erikut, kes end lõpuks lahti rabelenud on. Ta vehib ja püüab redelit kätte saada, kuid adrenaliinist kantud liigutusega viskab poiss selle luugi kõrvale, luugi mütsatusega kinni ja redeli koos ühe suuremat sorti raudkiviga sinna otsa.

Anna puhkeb ohjeldamatult nutma ning Kaupo haarab tal õlgadest: "Sa said välja. Hinga, hinga, muidu lämmatad end omaenese silmaveega veel." Poiss tõmbab neiu kaissu ja peale tugevat embust aitab tal tõusta ja kõndida, et koos lähimat ohutut telefoni otsima minna. . .

8.8.'11

Ta istus rannas ja ootas Katariinat. Peale tema polnud sel kevadisel õhtupoolikul seal ühtki teist inimest. Üksnes kajakad kisendasid ta pea kohal tiireldes ja merelained olid rahutusest vahul. Talle avanevas melanhoolses pildis näis peegelduvat ta enda seesmine torm.

Ta oli 25-aastane noormees Kristjan. Tema naine, Merit, oli jälle hulluks läinud, seepärast ta randa rahunema läkski. Kristjan pidi kell kuus kohtuma rannas Katariinaga, kuid tuli juba tund aega varem kohale, et värskes õhus mediteerida.

Ta vaatas laineid, kuulas kajakaid ja tahtmatult tungis ta mõtteisse teadmatus oma eksistentsi vajalikkusest. Teda tabas hiiglaslik soov kogu maailmas ära lahustuda ja üldse mitte olla keegi tähtis. Liiatigi teadis ta, et oli end inimestele tähtsaks kujundanud ja nautinud tähelepanu ning isegi teatavat imetlust. Nüüd aga näis talle kogu see imetlus asjatu, kõige rumalam üldse, mida tahta. Ta otsustas, et tollel õhtul on ta eikeegi, lahustunud suhkur, läbipaistev vesi, puhas peegel. Neid mõtteid mõeldes lakkas ta tasakesi mõtlemast, nihkus enda minast eemale, vaatas merd ja ühel hetkel lihtsalt nägi.

Kristjan nägi, kui palju teavad linnud, kes rannas lendavad. Ta nägi, kui rahulolevad on lained, kes inimeste muredest mitte midagi ei tea. Ta nägi tuule tantsu, lainete ooperit ja olemise lihtsat ilu. Vaikselt kõike vaadates, eemal sisemisest dialoogist, tundis Kristjan ühtäkki rahu, mis pani ta seletamatul kombel naeratama. Kristjan sulges silmad ja tundis, kuidas Päike teda paitas.

Istudes pingil suletud silmadega, oli esmalt ta silme ees sama rannavaade, mida ta hetk tagasi nägi. Ta rändas rannas silmad kinni ringi ja piilus põõsaste alla, puude ja kivide taha. Kui ta oli alfa-tasandil piisavalt randa vaadelnud, hakkas ta äkitsi nägema türkiisset virvendust. Ühtäkki oligi kogu ta ümbrus heleda türkiisi värvi ja selles seletamatult piiritlematus ruumis ringi liikudes tuli talle vastu surnud vanavanaema hing. See hing polnud üldse Kristjani vanavanaema kujuga, aga ometigi tundis noormees ta ära.

Kogu see suhtlemine ja olemine, mis teispoolsuses Kristjanile osaks sai, ei kasutanud inimeste maailma vorme. Ilma sõnadeta andis kadunud vanavanaema Kristjanile edasi lause :“Ma tean, miks sa tulid.“ Kristjan esitas lihtsalt tundega, ilma sõnadeta, küsimuse :“Miks siis?“ Ja oma vanavanaemalt sai vastuse :“ Sest sa tahad teada seda, mille sa maa peal elades oled ära unustanud. Kõik on tegelikult väga lihtne, nagu sa laineid vaadates nägid, aga inimesed teevad kõik keeruliseks.“ Kristjan tundis hinge puudutust ja soovis, et vanavanaema edasi räägiks. Vanavanaema jätkaski:“ Kui paat on viinud su üle vee, tuleb sul ta maha jätta, teda igavesti kaasas kandes ei jõua sa kuigi kaugele, sest varsti läheb sul vaja jalgratast, siis kaamelit ja lõpuks autot. Sa ei saa neid kõiki omada, sul pole neid kuhugi panna!“ Olles oma lause lõpetanud, haihtus vanavanaema, jättes endast järele vaid õrna hõbedase virvenduse. Kui Kristjan üritas seda viirastust mõttes puudutada, kadus kogu türkiisivärvi maailm ja ta kuulis taas laineid. Kristjan avas silmad ja nägi saabumas Katariinat.

Kristjan oli kerges segaduses, teda oli just äsja tabanud äärmiselt müstiline kaemus, kuid ta ei teadnud, mismoodi tuleks vanavanaema sõnu tõlgendada. Talle näis, et variante on ääretult palju ja hing on liiga habras, eksida on lihtne. Tal oli vaja rahulikult see asi läbi mõelda.

Kristjan ütles Katariinale tere.

Katariina vastas „Tšau!“ ning istus Kristjani kõrvale pingile. Sel hetkel tahtis Kristjan kõik Katariinale ära rääkida, aga ta siiski ei julgenud. Pealegi ei kutsunud mitte tema Katariinat randa, vaid hoopis Katariina oli Kristjanile helistanud ja soovinud rääkida.

Kristjan tegi ettepaneku istumise asemel jalutada. Seda kuuldes kadusid Katariinal hekega pooled pinged. Ta ütles Kristjanile: “ Jalutades ringleb energia tõesti paremini.“ Seepeale vastas Kristjan: “ See mõte on küll tänase päeva täheke!“ ja vaatas Katariina õrnade helepruunide silmade sisse tõde otsiva pilguga. Katariina soovis, et see hetk kestaks igavesti.


Kristjan õppis viimast aastat geodeesiat, tegeles jooga ja joonistamisega. Katariina oli 20-aastane õpetajaks õppiv tudeng, kes tegeles samuti joonistamisega. Nad kohtusid alati kaks korda nädalas müstilise joonistamise kursusel ja ühel päeval oli selgunud tõsiasi, et nad on naabrid. Sellest ajast peale jalutasid nad alati koos pärast joonistamist koju, ja mingist ajast alates läksid nad aeg-ajalt ka koos joonistama.

Kristjanile meeldis olla kui Toomas Nipernaadi. Ta nägi ilu enda ümber, nägi ilu inimestes ja eriti tüdrukutes. Ta tahtis, et kõik inimesed, eelkõige kõik tüdrukud, keda ta tundis, tunneksid ennast erilistena, seepärast tegi ta neile alatasa komplimente. Kuid see Nipernaadi moodi olek oli siiski vaid koorekiht. Tegelikult tundis ta ennast üksildasena ja alatasa näis talle maailm liialt täiusetu, ta soovis seda paremaks muuta ja otsustas seetõttu tuua inimeste omapära esile. Loomulikult ootas ta, et teda märgataks ja oli õnnelik, kui keegi temaga nõustus või teda koguni imetles. Sest need hetked panid teda tundma iseennast erilisena. Ja ise läks ta endale eriti palju korda. Ta armastas ennast väga palju, sest teadis, et ta ise on ainus, mis tal tõeliselt on. Ja seda ei lubanud ta kellelgi endalt ära võtta. Kui keegi talle midagi halvasti ütles, siis muutus ta kurvaks ja tihti ka solvus. Ta polnud nõrk, ta oli hoopiselt ebatavaliselt tundlik noormees ja see tundlikkus tegi ta romantiliseks.

Katariina oli õrn ja äärmiselt naiselik noor naine. Ta jalutas nii kergel sammul, justkui oleks pilvebaleriin ja tõuseks kohe lendu. Ta oli veetlevalt habras, rahulik ja müstiline. Kunagi ei püüdnud ta teiste tähelepanu, ehkki ka tema nautis seda, kui see ootamatult sai talle osaks. Talle meeldis, kui keegi talle ilusti ütles. Ta otsis maailmast erinevaid tõdesid ja tema usaldav olek muutis tema juuresoleku turvaliseks. Katariina pikad pruunid juuksed ühtisid ta silmade värviga ja tema pilk oli tihti liigagi teadlik ja läbinägelik. Ta oli väga siiras ja tundlik neiu.


Nad jalutasid parajasti mööda ühest suurest kivist, kui Katariina taas murelikuks muutus. Kristjan rääkis Katariinale kajakatest, kes tema silmis olid palju teadlikumad kui inimesed. Ta küsis: “ Kas sa ei arva nii?“ ja nägi Katariinale otsa vaadates, et tüdrukut miski vaevab.

Katariina vastas: “ Jah, muidugi on nad muretud!“
Kristjan lausus: “ Ma näen, et sul on mure.“

Katariina oleks tahtnud Kristjanile öelda: “Jah, mul on mure – mis siis, kui ma armastan sind? Kas see oleks õige?“ kuid vastas hoopiski sedasi:“ Ma ei tea, mis elus on õige!“

Katariina viimane lause ajas taas Kristjanil kõik kogu maailma asjad segi. Ta teadis, et oli oma äärmiselt iseteadliku naise, Meriti, toimetanud esmase psühhoosi tõttu psühhiaatriakliinikusse. Kliinikus oli Merit kohtuniku otsusega tahtevastaselt kaheks nädalaks ravile võetud ja Meriti ema süüdistas nüüd juhtunus Kristjanit. Kuna Kristjani emale väga meeldis Merit, otsustas Kristjan enda sugulaste eest juhtunut varjata. Ta jalutas rannas koos Katariinaga, oli veidi aega tagasi kuulnud kummalisi mõtteid vanavanaemalt ja ta ei teadnud ammugi, mis on elus õige ja milliseid valikuid peaks keegi tegema. Kristjan seisatas, vaatas Katariinale täpselt samat värvi silmadega otsa ja lausus mõtlikult: “ Küllap tõde on alati meie kõrval, aga me lihtsalt ei oska seda lugeda!“

Katariina mõtles seepeale:“ Huvitav, kas sa näed mind läbi?“ ja küsis: “Aga kuidas õppida nägema?“

Kristjan teadis, et tal oleks eriti vaja õppida nägema ja tundis taas maailma täiusetust. Ta tundis ennast nurkasurutuna maailma poolt ja ühtäkki voolasid temasse kõik maailma mured. Ta oli kui lill keset ohakate põldu. Et sellest kohutavast tundest vabaneda, lausus ta Katariinale: “ Ma täpselt ei tea, aga mul on tunne, et sinu sõnad õpetavad mind nägema!“ Seepeale punastas Katariina, tundis ennast erilisena ja tajus, et nende vahel on midagi suurt. Ta vastas lihtsalt: “ Aitäh!“

Nüüd teadis Kristjan, et oli ennast petnud. Ta lubas ju endale, et on täna õhtul puhas peegel ja selge vesi, et ei aja taga imetlust, aga ikkagi oli ta taas läinud mööda lihtsat teed. Ilma, et ta märgatagi oleks jõudnud, jutustas ta Katariinale lugu sellest, kuidas Päike kollase värvi sai ja Katariina nõustus absoluutselt kõigi Kristjani välja pakutud ideedega selle loo suhtes. Kui Kristjan lugu lõpetas ja ütles, et tema arvates oli see lihtsalt imeilus ja ta tahaks ise olla Päike, lausus Katariina imetlevalt: “ Ma tahaksin ka osata nii imepäraselt lugusid jutustada!“ Kristjan tänas Katariinat, tundis ennast erilisena, kuid sisimas valitses torm.

See sama torm valitses ka Katariina sisemuses. Ta nimelt teadis, et suhtlemine Kristjaniga on ohtlik. Ta oli pannud tähele, et nõustub liiatigi kõigega, mida Kristjan ütleb ja see teeb temast mängukanni. Ta ei tahtnud olla see lihtsalt ilus tüdruk, kes Kristjani ego paitab, aga ta ei suutnud tihti teha muud, kui nõustuda kõigega, sest Kristjan rääkis seda kõike nii ilusti. Katariinale oli kombeks näidata välja nõustumist vahel ka siis, kui ta tegelikult üldse ei nõustunudki, et hoida häid suhteid. Nüüd oli ta jälle langenud Kristjani võrku. Ta pani tähele, et Kristjan juhtis vestlust, otsis imetlust ja saigi seda. Katariina sai enda peale pahaseks.

Kui Kristjan ütles, et valged pilved on palju ilusamad kui tumesinised, hakkas Katariina talle vastu: “ Mina küll nii ei arva. Minu arvates on tumesinistes palju rohkem tundeid!“ Selle peale kohkus Kristjan, vaatas uudistava pilguga Katariinale otsa. Ta mõistis, et nende vahel hõljuv kristall on väga õrn. Ta sai aru, et Katariina sai aru. Kristjan läks kaasa Katariina mõttega ja otsustas teda mõista. Ja ühel hetkel oligi Katariina suutnud ära põhjendada, miks on tumesinistes pilvedes rohkem tundeid – neid on seal sellepärast rohkem, et neist võib tulla äikest. Ja ootamatult oli juhtunud, et Kristjan tegi komplimendi, mida ta mõtles absoluutselt tõsiselt ja mille eest ta ei tahtnud enam midagi saada.

Nüüd oli Kristjan juba lahustunud pilvedes ja jätnud eemale oma ego. Jutt pilvedest oli teda palju rohkem rahustanud, kui veidi enne seda saadud imetlus. Nad jalutasid tagasi kodutänava poole ja neid mõlemaid valdas ühtäkki rahu. Nad ei teadnud, mis on elus õige, kuid otsustasid nautida hetki, milles nad olid. Ja need hetked olid nende mõlema jaoks kahtlemata kaunid.


Järgmisel päeval läks Kristjan psühhiaatriakliinikusse Meritit vaatama. Kui ta puhkeruumi uksest sisse astus, nägi ta oma naist laua taga koos kahe teismelise tüdrukuga kaarte mängimas. Ta ütles tere ja võttis nende kõrval istet.

Merit ei tahtnud Kristjanist üldse väljagi teha, sest tema arvates oli Kristjan neurootiline egotsentrik ja ta arvas üldsegi, et hoopis Kristjan peaks seal kliinikus konutama, mitte tema.

Kristjan oli juba kümme minutit istunud nendega ühes lauas ilma mingisuguse tähelepanuta, kui ta otsustas, et ei viitsi enam seal tühjalt passida. Ta lausus: “ Merit, ma tõesti soovin sinuga rääkida!“ Merit vastas: “ Aga räägi, ma ju kuulen!“ Kristjan jätkas: „ Ma tahan sinuga kahekesi rääkida!“ Seepeale ütles aga solvunud Merit, et tema ei soovi ja ei teinud enam Kristjanist välja. Ta mängis edasi oma uute sõpradega kaarte ja asjatult püüdis Kristjan oma naisega veel terve tunni kontakti saada.

Kristjan läks rääkima Meriti raviarstiga. Kogenud psühhiaater jutustas Kristjanile sellest, kuidas 24-aastane Merit nüüd peab kaks aastat neuroleptikume võtma ja et neile tuleks kasuks paariteraapia. See kõik ajas Kristjanit veelgi enam segadusse. Ta väljus majast ja suundus joonistuskursusele.


Jälle tabas teda see helge hele maa, kus kõik on nii kena. Kristjan oli Narkissos ise, kes kohe, kohe oli muutumas nartsissiks. Ta joonistas vigurstiilis lilli ja nägi neis kõigis iseend, miski polnud kaunim kui joonistuse müstiline maa. Pärast joonistamist jalutas ta koos Katariinaga koju, vestles lillede ilust ja tundis elu täiuslikkust. Paraku jäi see täiuslikkus koju jõudes ukse taha.

Ja see polnud üldse esimene kord, kui nii juhtus. Tavaliselt oligi tema jaoks joonistamas kõik täiuslik, aga kodus tundis ta eelkõige täiusetust. Kristjan nautis aega, mille sai pühendada joonistamisele, ja sel perioodil elaski ta nende hetkede nimel.


Katariina teadis, et Kristjanil on naine Merit, aga ta polnud teda mitte kunagi näinud. Kristjan ei rääkinud temast kunagi ja Katariina ei julgenud ka midagi küsida, sest sisimas ta armastas Kristjanit tohutult ja lihtsalt kartis kõike välja näidata. Katariina ootas alati neid kahte päeva, mil joonistamine toimus ja nautis nende jalutuskäike. Kui ta Kristjanile helistas ja Kristjan ei vastanud, tabas Katariina südant valu ja kui ta kutsus Kristjanit õue, aga selgus, et Kristjan hoopis sõbra juures oli, tundis ta samuti kurbust. Katariina nautis nende koos veedetud hetki, kuid kõik need hetked tegid teda ka murelikuks. Ta teadis, et Kristjan on üks paras Nipernaadi, kes ka paljudele teistele tüdrukutele joonistuskursusel ilusaid asju ütles. Ta oli tähele pannud, et Kristjan otsib aeg-ajalt liiga isekalt imetlust ja ta ei teadnud, mida ta õieti Kristjanist tahab. Katariina jaoks oli kaks võimalust – ta kas ei tunnista iial oma tundeid ja mõtleb Kristjani sõbraks, või tunnistab, teades, et neist saab paar. Kuna aga selles, et neist paar saab, ei saanud ta mitte kindel olla, mängis ta pikalt kestvat vaikimismängu.

Ka sel õhtul hakkas Katariina taas muretsema. Ta istus kodus laua taga, sulges õpiku ja otsustas, et räägib enda sõbrannale, Lisettele kogu loo ära.

Katariina teadis Lisettet juba 7. klassist peale. Vahepeal olid nende teed lahku läinud, kuid nüüd olid nad taas kohtunud joonistuskursusel ja ootamatul kombel olid neist lausa sõbrannad saanud. Lisette õppis animatsiooni ja elas koos enda arstist elukaaslasega. Lisette oli tihti veidralt kummaline. Ta võis ühel päeval rääkida Dali kunsti võrratust loomust ja automatismi võludest, teine kord jällegi mossitada mitu tundi järjest ja lugeda ette depressiivseid luuletusi. Ta ei solvunud kunagi millegi peale ja ometi elas temas õrn poeesia. Aga just ettearvamatus tegi Lisette loovaks ning Katariina silmis muretult õnnelikuks. Katariina ei teadnudki, miks, aga millegi pärast usaldas ta seda tüdrukut täielikult. Ta usaldas teda rohkem kui enda ema.

Samal ajal, kui Katariina Lisettele pikka kirja Kristjanist kirjutas, istus enda maja ees trepil Kristjan ja meenutas oma esimest kohtumist Meritiga.

Nad kohtusid neli aastat tagasi, kui kirsipuud õitsesid. Tol päeval pidi Kristjan minema enda ema sünnipäevale ja ruttas poodi torti ostma. Ta käis ühes pisikeses külapoes, kust sai kõige maitsvamaid torte. Tolle poe ees oli aga vaid paar parkimiskohta ja kui ta poest väljudes enda autosse tahtis minna, leidis ta kellegi teise auto enda auto eest sedasi, et tal polnud üldse võimalik kuidagi välja saada. Seda avastust tehes muutus Kristjan närviliseks, sest ema sünnipäev oli tema jaoks kõige tähtsam päev terves aastas. Ta armastas oma ema ja seejuures polnud ta üldsegi memmepoeg. Talle oli ema lihtsalt ääretult oluline ja iga hinnaga tahtis ta emale valmistada täiusliku üllatuse. Siis aga ei pääsenud ta kuidagi sealt poe eest ära. Ta seisis auto kõrval, jalutas rahutult poe ees ringi, mõtles välja lauseid, mida öelda ja lõpuks saabuski saatusliku auto omanik.

Sellesse valesti pargitud autosse suundus suure küpsisekotiga nuku moodi õrn nuttev naine. Kui Kristjan teda nägi, oli ta kui halvatud – ta lihtsalt ei suutnud öelda ühtki halba sõna naisele, kes nutab. Nuttev naine oli tema jaoks nähtus, mis teda täielikult nõrgestas – seal oli iselaadi ilu. Ja seepärast otsustaski ta, et ei ütle mitte midagi. Paraku kukkus aga nutval naisel võtmekimp maha, mille ennast kontrollimatu Kristjan üles korjas ja nende vestlus oligi alanud. Nüüd märkas noor naine, et oli oma auto valesti parkinud, palus nuttes vabandust ja lausus: „Kõik on nii pahasti!“ Kristjan pakkus talle taskurätikuid ja ütles naisele, et ta rahuneks: “Te võite mulle ennast tühjaks rääkida, kui see midagi paremaks muudab!“ Nuku moodi naine oli nõus. Ta parkis enda auto õigesti ära ja nad istusid läheduses viibivale pingile. Kristjan tutvustas ennast ja nuku moodi naine vastas: „Ma olen Merit.“

Seda algust meenutades mõtles Kristjan: “ Ta oli juba siis psühhootiline, ma oleks pidanud sellest aru saama.“ Aga ometi otsis ta endale õigustust ja meenutas, mis edasi sai.

Merit nuttis tol päeval sellepärast, et talle üks õppejõud äärmiselt kohatuid lauseid oli öelnud. Merit polnud rahul, et sai sellepärast halva hinde, et ta naiselik on ja see muutis ta kurvaks. Ta ei tahtnud hakata mehelikuks naiseks lihtsalt seetõttu, et tähtsad õppejõud koolis leidsid, et õige piloot ei saa olla naiselik. Seda kõike kuuldes näis Kristjanile Merit lausa võrratu – ta jumaldas naiselikke naisi! Ühel hetkel oli ta suutnud parandada Meriti tuju ja kui ta ütles, et läheb ema sünnipäevale ja tal veel kingitust ei ole, pakkus Merit välja suurepärase idee. Merit joonistas väikse pildi järgi Kristjani emast vaid viie minutiga imepärase visandi, mille Kristjan ära raamis. Jah, tol päeval jäi Kristjan enda ema sünnipäevale küll hiljaks, aga sellest kingitusest kujunes ema kõigi aegade lemmik.

Nüüd mõtles enda meenutuste peale Kristjan, et ta ei saa pidada Meritit psühhootiliseks – Merit on teda väga palju aidanud.

Talle meenus, kuidas ta tol korral koolist akadeemilisel puhkusel oli ja mõtles üldsegi kõik sinnapaika jätta ja hakata lihtsaks poemüüjaks, kui just Merit tõi talle tagasi armastuse geodeesia vastu. Kristjan teadis, et geodeesia on ta elus üks õigematest asjadest. Ta armastas maad ja ta oli aja jooksul õppinud lausa tunde järgi vee sooni üles leidma. Ka kuulsa geodeedi Holger Oidjärve pendlitrikid ja meisterlikkus joogas olid talle innustavad. Pärast Meritiga kohtumist avastas Kristjan jooga ja meditatsiooni ning ta teadis nüüd seal trepil istudes vägagi hästi, et ilma Meritita poleks ta eelmisel õhtul enda vanavanaemaga kohtunud. Need olid müstilised asjad, mis ühendasid Kristjanit ja Meritit ja sellest kõigest polnud võimalik niisama mööda vaadata.

Tahtmatult meenus Kristjanile vanavanaema lause: “Kui paat on viinud su üle vee, tuleb sul ta maha jätta...sa ei saa kõike omada, sul pole seda kuhugi panna.“ Kristjan oli segaduses. Ta ei teadnud, kes või mis on paat. „Kas see võib olla Merit?“ mõtles ta. „Aga äkki mõtles vanavanaema hoopis Katariinat. Ka Katariina on mulle ju näidanud valgust!“ Kristjan oli segaduses ja läks tuppa. Ta heitis voodisse pikali, et praktiseerida hingerändu, kuid see ei tulnud tal välja – ta jäi hoopiselt magama.


Järgmisel päeval läks Kristjan taas pärast kooli Meritit vaatama. Ka sel kohtumisel mängis Merit teismeliste tüdrukutega kaarte. Kristjan nägi kui rahulikult ja rõõmsalt Merit mängu kaotas ja hakkas juba kahtlema, et sel naisel tõesti võis kunagi olla olnud psühhoos. Ta pidi sealt ruumist kohe välja saama.

Kui Kristjan maja sisehoovi jõudis, istus ta pingile ja üritas aru saada, kas Meritil üldse oligi psühhoos. Ta hakkas selles ühtäkki tõsiselt kahtlema. Ta meenutas nende üleeilset päeva ja seda, kuidas Merit ühel hetkel taldrikuid puruks hakkas loopima, kõik asjad toas laiali viskas ja tundetult Kristjanile maasikamoosi juustesse määris. „See oli kindlasti psühhoos,“ jäi Kristjan endale kindlaks. Kristjan läks tagasi Meriti juurde ja üritas temaga rääkida.

„Ma kuulan sind, Kristjan“ lausus Merit, kui nad koos olid kliiniku sisehoovi jõudnud.
„Ütle, Merit, mis tol päeval meiega juhtus?“
„Ma olen hull, nagu sa näed. See seletab ju kõike!“
„Ei, Merit, ma ei usu seda. Meie esimesel kohtumisel sa ju polnud hull!“
Seejärel hakkas Merit laginal naerma.
„Ma olen alati olnud hull. Olen nõrk ja olen hull. Ja sina oled maailma kõige targem poemüüja!“

Millegipärast puudutas see viimane lause Kristanit päris tõsiselt. Pärast Meritiga kohtumist oli aina kasvanud temas elav uhkus ning eneseimetlus ja puhas mõte sellest, et ta lihtsalt teisi teenindab ja on poemüüja, pani teda ennast halvasti tundma. Kristjan teadis, et ilma Meritita ta tõesti oleks poemüüja, igatahes väga lihtne inimene. Aga nüüd oli ta muutunud suure egoga inimeseks. Ta mõistis, et Merit mõnitab teda.

„Sa hoolid ainult endast ja oma egost!“
„Ahahh“, häälitses Kristjan solvunult.

„Jah, Kristjan. Sa arvad, et amet on nii oluline, aga tegelikult ju pole. Minu jaoks on Prisma käruvedaja palju väärtuslikum kui mõni tobe pangajuht, aga sina nii ei arva. Ma juhatasin sind eduni ja sa läksid peast segi. Nüüd oled sa masin ja tahad ainult head mainet. Arvad, et ma ei tea, kui väga sulle imetlus meeldib? Sa lausa kerjad ju seda!“

„Tead, ma lähen nüüd ära, räägime teine kord!“ lausus Kristjan ja lahkus, hing Meriti pärast pisarais.


Katariina muretses ikka veel Kristjani pärast. Ta kohtus pärast kooli Lisettega, et temaga rääkida. Lisette oli terve pika kirja läbi lugenud ja tõdes, et ei pannud Katariina ja Kristjani vahel toimuvat tähele enne, kui ta talve keskel nägi neist und. Tolles unenäos nägi Lisette, kuidas nad kolmekesi öises kesklinnas jalutasid ja Kristjan Katariinal käest kinni hoidis. Pärast seda pani Lisette juba kõike tähele. Kuna Lisette huvitus väga sügavalt inimestest, kuulas ta Katariinat suure huviga.

Kogu selle loo peale, mida Katariina rääkinud oli, sai ta Lisettelt palju vastukaja. Et see kõik oli omamoodi saladus, otsustas Lisette, et sellesse loosse võib tuua selguse üks tema enda saladus.

„Tahad, ma räägin sulle nüüd ühe saladuse?“ küsis Lisette.
„Olgu! Aga kas see on väga jube?“
„Ei, Katariina, see pole üldse jube, kuid ma olen seda rääkinud vaid ühele inimesele – enda elukaaslasele. Sina oled nüüd teine.“
„Siis on mul ju lausa au!“ lausus Katariina.

Lisette alustas juttu kaugelt: „Mul on alati olnud teejuht, sellest ajast peale, kui olin 12. Alguses oli selleks mu klassijuhataja, hiljem avastasin, et üks joonistamise õpetaja, siis oli selleks kunstnik Endel Pinal ja sügisel, kui ma animatsiooni tulin õppima, sai selleks Leonardo Lender. Sa ju tead teda?“

Loomulikult teadis Katariina seda üle 60-aastast kuulsat kunstnikku, luuletajat ja graafikut. Ta vastas: “Jah, ma tean teda, paar tema tööd on üleval Kumus.“

Lisette jätkas: „ Kui ma Leonardot esimest korda nägin, sain aru, et ta on sügav inimene. Kui ta esimest korda meile koolis loengut pidas, mõistsin, et ka tema on üks mu teejuhtidest. Ma lihtsalt tundsin seda. Ta meeldis mulle ja ma tundsin, et meie vahel on mingi teatud laadi side ning ma ootasin alati ta loenguid. Ma lausa lugesin tema kohta raamatuid. Ühel päeval, kui ma kooli hilinesin, märkasin, et minu töö oli seinalt maha kukkunud ja tõstetud lauale. See oli üks ajalooline uurimus, mille otsustasin teha enda kodu kohta. Meil oli Leonardoga parajasti kompositsioonitund. Ülesandeks oli kaks joont tühjuses. Kui ma enda töid näitama läksin ja selgus, et ükski ei sobinud ja kõik olid pahad, andis Leonardo nõu teha söe ja joonlauaga ning märkas mu pettumust. Ta lausus seepeale: “Te olete väga tundlik naine!“ Ma liikusin parajasti tagasi enda kohale ja ei vastanud midagi. Peagi ütles ta, et luges mu tööd ja mul on väga huvitav perekonna ajalugu ning lisas sinna otsa: “ Te olete väga võluv naine!“ Ma ei oskanud seda kuidagi imelikuna võtta ja vastasin talle siiralt: “Aitäh!“. Mida sa sellest arvad, Katariina?“

Katariina ei teadnud, mida arvata, aga teda huvitas, mis edasi sai.

Lisette jätkas: “ Pärast kompositsioonitundi läksin koos kursusekaaslastega ühte galeriisse näitust vaatama. Me läksime kolmekesi, aga tagasi kooli läksin sealt üksi – teised läksid mujale. Ma läksin kooli, sest mul polnud kodus printerit ja mul oli väga vaja printida. Printeri juures kohtusin taas Leonardoga. Ta ütles mulle, et ta tahab minuga rääkida ja läks ära. Ma ei saanud aru, miks ta nii ütles ja olin segaduses. Läksin klassi ja avastasin, et Leonardo oli ka seal. Ta ütles, et ta mõtles küll, et kui ma talle linnas vastu peaksin jalutama, et ta räägiks siis, aga olgu, kui me siin juba kahekesi oleme, võib ta kohe rääkida. Katariina, kas sa kujutad ette, mida ta mulle ütles?“

„Ei kujuta ausalt öeldes, aga olen põnevil, see kõik võib olla ju sõnastamatu!“

„Jah, Katariina, sul võib olla õigus, aga ma proovin siiski seda sõnastada. Leonardo vabandas mõned tunnid tagasi aset leidnud familiaarsuse pärast, ütles mulle, et ta on minusse armunud ja palus selle eest vabandust. Ta küsis, kas ma annan talle andeks ja ma andsin talle andeks. Ta lisas, et pole kunagi pooldanud õppejõudude ja üliõpilaste vahelisi suhteid, selgitas, et ei taha minust midagi ja ta sooviks ainult minuga mõnikord kohvikusse minna ja vestelda. Ta ütles ka seda, et niisugust asja pole temaga juba kakskümmend aastat juhtunud, et ta kellestki niivõrd sissevõetud oleks. Lõpuks ütles ta veel, et kui ta hommikul minu tööd luges, oli see ta lõplikult ära võlunud.“

Lisette jätkas: “Ja nüüd, mõned nädalad tagasi hõikas Leonardo mulle üle Raekoja platsi järele, et ta mind armastab ja läheb kohe hulluks. Ta kutsus mind kohvikusse, aga loomulikult pole ma veel temaga kohvikusse läinud.“

„Sul on päris võimas saladus!“ lausus Katariina.

„On tõesti. Minu jaoks oli kõik nii uus – see linn, see kool ja pärast seda, kui Leonardo tunnistas mulle, et ta on minusse armunud, ei saanud ma lihtsalt enam üldse aru, kuhu ma sattunud olin. Ta kahtlemata oli mu teejuht. Kui ma talle ütlesin, et mul on oma Prints olemas, ei hoolinud ta sellest üldse. Sellistes asjades polegi ju kolmandatel inimestel tähtsust. See oli tema tunne, ta ise teab, mida sellega peale hakkab ja teistel pole siin midagi kobiseda. Ma hindan väga tema ausust.“

„Aga kas sa tahad öelda, et Kristjan on mu teejuht?“
„Ei, Kata, ma tahan öelda, et tundeid võib tunnistada ka ilma, et midagi hakkaks olema.“
„Aga tunded on ju nii õrnad.“lausus Katariina ja vajus mõttesse.
„Jah, Katariina, sul on õigus, nii see on, aga kõike ei pea ju võtma nii keeruliselt!“
„Ometigi on kõik just nimelt keeruline.“lausus Katariina raskusest ohates.
„Kas sa tead, Kata, et armastuse kohta on öeldud, et tõeline armastus on nagu eriline kristall – ka viis, kuidas ta puruneb, on kaunis?“
„Ei teadnud, aga ma ei tea ka seda, mida ma Kristjanist üldse tahan. Üleeile ma mõtlesin, et mis siis, kui ma armastangi teda? Mis siis saab? Ma ei tea isegi, mis tasandil ma teda armastan.“
Lisette ei teadnud seda ammugi. Katariina jätkas:
„Sõprus on ju ilus. Ma ei taha seda rikkuda!“
Lisette mõistis, et Katariina ei tea tõesti, mida ta Kristjanist tahab. Ta lausus:
„Ma näen, et miski ajab sind segadusse - äkki tema naine?“
„Oeh, ma loodan, et Kristjanil on kõik hästi. Ma nii tahaksin ta korda teha. Ma loodan, et tal on oma naisega kõik korras.“
„Ma loodan ka!“ lausus Lisette.


Kristjan polnud juba kaks päeva käinud Meritit vaatamas. Oli pühapäeva hommik, ta oli asjade üle pikalt järele mõelnud ja otsustas sõita kliinikusse.

Kui Kristjan psühhiaatriakliiniku puhkeruumi jõudis, ei mänginudki Merit enam 18-aastastega kaarte, vaid istus hoopiski läbinisti rahulikuna diivanil ja luges romaani. Kristjan ütles Meritile tere. Merit märkas teda ja lausus: “Sa ikkagi tulid!“ ning jätkas: “Ma ei arvanud, et sul minust enam midagi on. Ma ju ei imetle sind sedasi nagu need noored tüdrukud - ma nägin küll aknast.“

Kristjan sai enda naisest aru. Ta oli vahepeal Meriti sõnade ja enda solvumise peale pikalt mõelnud. Ta lausus: “ Merit, tead, ma ei taha olla ego, see pole loomulik. Ma tahan lahustuda kõiksuses ja sellepärast teengi ma joogat ja mediteerin.“

„Sa räägid ju endale vastu!“ütles iseteadlik Merit.

„Jah, kallis, ma räägin endale vastu, sest mul on probleemid. Ma muutusin kurvaks, kui sa ütlesid, et ma kerjan imetlust. Kõige hullem on see, et sul ongi õigus. Ja kas sa tead, miks ma nii teen?“

See oli esimene hetk üle pika aja, mil Merit näis Kristjanit tõsiselt võtvat. Tema pilgus oli suur rahulik huvi. Ta vastas: “Palun räägi mulle ometi!“

„Sellepärast, et minu arvates on maailm nii täiusetu. Ma muutun kurvaks alati, kui selle avastan ja ainus väljapääs on kuulda enda kohta midagi head. Siis ma ütlen nimelt midagi head kellelegi, kes võiks seepeale mind imetleda. Ja kui ma saan oma imetluse on mul kinnitus selle kohta, et terve maailm ei ole veel hukas, sest mina ju pole hukas.“

„Kallis mees, kas sa mõistad, et see on nõiaring?“

„Jah, Merit, see imetlusmäng annab mulle rahu vaid hetkeks. Ma ei taha sind vahetada ühegi noorema tüdruku vastu. Nad ei imetleks mind ju siis enam. See poleks mingi lahendus. Ma ei tea, mida ma tahan. Võib-olla oli sul õigus, kui sa mulle moosi pähe määrisid – äkki peaksin hoopis mina siin hullumajas viibima.“

„Kristjan, see pole üldse hullumaja! Minu jaoks on see pigem puhkemaja. Siia võib sattuda igaüks, isegi mina, kas sa kujutad ette?“
See lause ajas Kristjani sügavalt naerma. Nad mõlemad naersid südamest.
„Mismoodi saab hullumaja olla puhkemaja?“
„Mind on see maja maha rahustanud. Kõiki mitte, aga mind on. Ja sellepärast ma ütlengi selle kliiniku kohta puhkemaja.“
„Sa arvad, et sind hoitaksegi siin kaks nädalat?“
„Ei, arst lubas mind tegelikult juba homsest koju, aga ma veel ei tule. Sa pole valmis.“
„Küllap on sul õigus.“
„Jah, sa võid ju arvata, et need noored tüdrukud nii hästi sind tunnevad, aga mina näen sind ikka paremini läbi. Tea, et mina ei taha sinust midagi – ma armastan sind, tahan sulle parimat ja sa oled vaba. Tee sedasi, nagu sa ise kõige paremini tunned!“
„Kuidas ma küll olen võinud unustada, kui imeline sa oled?!“
„Mina seda ei tea, kallis mees, aga sa võid selle üle mõelda.“


Kui Kristjan psühhiaatriakliinikust väljus, seisatas ta ja peatas oma sisemise dialoogi. Kristjan vaatas taevasse, vaatas Päikese poole, tundis soojust ja sulge, mis ta laubale maandus. Ta nägi enda pea kohal lendamas tuvi, võttis langenud sule kätte ja venitas veidi. Talle näis, et see sulg on kui millegi lõpp – nii õrn, ise langev, nii loomulik. Osho ütleb ju ka, et midagi ei pea inimene maha jätma, vaid kõik, mis peab, jäägu ise maha. Ise jäi maha tuvisulg, ise jääb maha kõik, mis peab.


Järgmisel õhtul ruttas Kristjan taas joonistuskursusele, mõneti ta ootas Katariinat, mõneti mitte, aga seekord Katariina ei tulnud. Katariina oli külmetunud ja jäi koju. Küll aga olid kohal kõik teised. Ka Katariina sõbranna, Lisette.

Kui Kristjan pärast joonistamist veidi maad koos Lisettega jalutas, sai ta aru, et oli joonistama läinud just eelkõige mõttega leida Lisette taolisi tuttavaid – tüdrukuid, kes on huvitavad, kellega on tore ja kellest ta kunagi kõike teada ei saa ja kellele võib vahel ilusaid asju öelda, ilma et sellest midagi väga hullu mõeldaks. Ta oli tulnud joonistama, et leida sõpru, lihtsalt sõpru. Just selline oli Lisette. Lisettega veidi aega jalutades, hakkas ta paratamatult seda tüdrukut Katariinaga võrdlema. Ta võrdles neid tihti ja mingis mõttes näisid nad sarnased, kuid ta teadis, et neist ühes on midagi, mida ta teises ei näe. Kristjan sai aru, et Katariinaga polnud tal oma tavaline Nipernaadi plaan õnnestunud. Katariinas oli midagi palju rohkemat kui teistes!

Kristjan küsis Lisettelt: “Kui tihti sa reisimas käid?“
„Väga tihti!“ vastas Lisette.
„Kas sulle ei tundu, et alati kuhugi ära sõites muutub elu ilusamaks?“
„Jah, tundub küll!“
„Minu arvates on nii, et tagasi tulles on alati kõik jälle täiusetu.“lausus Kristjan.

Sellega aga polnud Lisette nõus ja ta vastas: „Minu jaoks on just pärast reisimist mõnda aega kõik täiuslik. Ma võtan reisilt kaasa täiuslikkuse ja puistan ta oma kodukanti laiali.“

See polnud aga üldse lause, mida ootas Kristjan. Lõpuks ütles Lisette üldsegi, et talle see teema ei meeldi ja Kristjan tundis end poolikuna. Ta ei mõistnud täpselt, mis või kes on puudu, aga midagi oli ometi puudu.

Kui Lisettel oli aeg paremale pöörata, et üksi oma teed edasi minna, vaatas Kristjan talle otsa, soovis, et Katariina oleks siin olnud, ütles head aega ja läks oma teed.

Kristjan läks enda maja ukse juurde, istus trepile ja mõtles Meriti sõnadele ning möödunud jalutuskäigule Lisettega. „Ei, ma ei taha kõigi tähelepanu. Ma tahan Katariina tähelepanu!“mõtles Kristjan ja võttis taskust tuvi sule. Ta keerutas seda sõrmede vahel ja pani taskusse tagasi. Ta ei teadnud, miks ta seda tahab, sest ta tahtis tagasi võita ka Meriti.


Kolm päeva hiljem läks Kristjan uuesti randa, kus ta oli hiljuti kohtunud oma vanavanaemaga. Ta ei öelnud kellelegi, et ta sinna läheb, sest vaimud olid nii soovitanud. Kristjan istus seal samas pingil, kus eelmine kordki ja vaatas taas laineid.

„Istun mere ääres maas,
vaatan laineid.
südamed peos mul taas –
selged, kained!“

Ta ei teadnud endiselt, kus on elus tõde ja kas maa peal ongi täiust. Ta sulges silmad ja sattus peagi hingedemaale. Taas kohtus ta vanavanaemaga. Vanavanaema hing jutustas talle tõest ja väest. Kristjan teadis, millest mõtleb Katariina. Ta teadis, millest mõtleb Merit. Ta teadis, et Katariina muretseb, aga Merit armastab teda täies rahus, ilma, et Kristjan üldse peakski olema temaga. Vanavanaema ütles Kristjanile sedasi:“ Kuula ja vaata ja siis tee õigesti!“ Jälle kadus vanavanaema äkitsi ja kui Kristjan tema viirastust katsuda tahtis, kadus kogu hingedemaa. Ta kuulis laineid ja avas silmad.

Nüüd nägi ta, kuidas paremalt poolt jalutas tema poole Katariina ja vasakult poolt Merit. Ta võttis taskust tuvi sule, et näha, kuhu see maandub. Möödus vaid viiv.

Ta oli õnnelik, et Merit otsustas koju tulla!

"Suudle mind!" sosistas ühtaegu sundiv ja meelas hääl tüdruku ajurakkudes. Kreete sai aru, et vastupanu on asjatu. Aga ta ikka proovis, surus endas maha vajaduse suudelda seda ajatut elukat, kes seisis otse ta vastas ja vaatas. Oi kuidas vaatas...
Elukas oli pikk, sihvakas ja metalne, tema heledad elutud, punase läikega silmad surusid sundmõtet Kreete ajju: suudle... suudle... suudle...
Kreete tõusis kikivarvule, lähendas suu eluka elutule koonule ning... EI, EI, EI sundis ta end ning tahtepingutusega surus kannad tagasi vastu maad. Ta suutis end taanduma paar sammu ukse poole. "Suudle, suudle, suudle" kajas tüdruku ajus.
"Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha!" röökis tüdruk, silmad pealuust välja tungimas. Kreete ei suutnud meenutada seda, kuidas oli ta sattunud siia tondilossi, ega sedagi, kuidas teda kutsuti.
Kui elukal oleks inimsilmad olnud, oleks need sel hetkel uudishimust pilukil. See tüdruk, õbluke ja heledapäine närvetu olevus suutis talle, Lummajale vastu hakata! Lummaja ei teadnud, et vahetult enne seda, kui kutse jõudis haigevoodis lebava Kreete ajju, oli püütud temast haigus välja ajada sama haiguse vaktsiiniga. Nii oli kõhn tüdruk näiliselt haigem kui kunagi varem. Eluka jaoks. Kreete aga hakkas tervenema...
Masina jaoks ei muutnud see midagi. Sest juba seitsekümmend kolm aastat polnud keegi suutnud Lummajale vastu hakata. Alati olid nad tulnud siia, tema häärberisse, pooleldi teadvusel, uimased kutsest. Tema kutsest.
Kutse oli signaal, helikõrgus, mis jõudis inimesteni läbi teadvusetusse, sundis neid unesoojana lahkuma tõvesängist ning kõndima läbi linna, teinekord mitmeid ja kümneid kilomeetreid ilma päriselt üles ärkamata. Nii mõnigi kord tiriti Lummaja ohver keset tänavat uimast välja, kas siis heasoovliku hilise teekäija poolt või langes uneskäija mitte nii heasoovliku tegelase kätte. Neist viimastest võis tehisintellekt saada infot siis, kui ühendus politseiuudiste lainele.
Reeglina aga jõudis üks kümnendik tõbistest uneskäijatest Lummaja häärberisse. Tema kutse oli tungiv, sundiv, ahvatlev. Ja siis, siis võis Lummaja võtta inimese suu enda suusse, närida end läbi habraste kudede... siis oli ta täitnud oma ülesande. Ülesande, mille oli tema Meister pea kolmveerand sajandit tagasi talle sisestanud.
Tüdruk osutus siiski tavaliseks abivajajaks, ta tuli Lummaja juurde, vastutahtsi, nagu nukk, mida juhib Meister. Ja Lummaja täitis oma ülesande, täiuslikult nagu alati.

###

Haigusest hiilgavate silmadega vaatas seitsmekümnekolme-aastane Meister oma kätetööd. Seal ta seisis, ilus, sihvakas ja metalne, heledad silmad läikimas pikerguses näos, mida raamisid ronkmustad juuksed. Tehisinimene, muidugi mõista, aga ikkagi... kui ebamaiselt kaunis! Eriti uhke oli Meister selle üle, et peale paariaastast pusimist oli tal õnnestunud valmis kirjutada valem, mis töötas perfektselt. Ilma igasuguste kõrvalkalleteta. Tal oli vaja vaid sisestada kiip iluduse paremasse meelekohta ehk spetsiaalsesse pessa, ja voilà!, valmis see töö oligi. Töö, mis lahendaks paljud probleemid maailmas, sealhulgas ka tema oma. Muidugi mõista oli selleks kulunud palju aega ja palju katsekiipe.
Meister kobas prillide järele. Neid polnud laua peal, pintsaku taskus ega ka mitte pealael. Jah, nii mõnigi kord oli meister leidnud prillid kukla tagant. Nüüd neid lihtsalt polnud. Ta vidutas silmi ja uuris end igaks juhuks arvutipeegelduselt. Mida pole, seda pole... Kiip aga oli hoolikalt paigutatud ekraani kõrval seisvasse läbipaistva klaaskapi esimesse sahtlisse, seda nägi meister selgesti.
Kiip paigas, lülitas Meister Lummaja tööle. Just nii oli hakanud ta hüüdma oma lapsukest, aastakümnete pikkust töö vilja. Esialgu ei teinud masin midagi. Kummaline, imestas Meister. Aga siis hakkasid masina heledad silmad särama ning Meister tundis oma erutatud, kuid haigusest kurnatud kehas vajadust ja tungi... suudelda. Vastupandamatu kutse levis ajust reetlikesse jalgadesse, mis viisid väsinud keha otsa Lummaja käte, suu ja hammaste vahele... Kõigepealt läksid huuled, siis keel, näo alumine pool... Meister kaotas teadvuse oma õnneks juba esimeste sekunditega. Nii ei saanudki Lummaja looja teada, et ta söödi sõna otseses mõttes elusalt ära. Juhul, kui saab kasutada seedimise-eelset sõna tehisintellekti puhul, kes lihtsalt hakkis oma teravate hammastega metoodiliselt ära kogu elava koe, kõhred, jättes järele vaid hulga konte.
Meister suri oma kätetöösse.
Õige kiip jäi aga oma aega ootama Meistri tooli seljatoele asetatud kitli vasakusse põuetaskusse, sinna, kuhu olid peidetud ka Meistri prillid. Õigust öelda teadis vaid Meister oma hunnitu olevuse saladust, ja seda, mille jaoks oli Lummajale antud õigus eksisteerida: ta pidi inimesi ravima surmavast tõvest, süües haigusi. Katsekiibil, mille Meister ekslikult Lummajasse sisestas, oli käsk esitatud vale kodeeringuga, mis lasi Lummajal süüa haigust koos selle kandjaga.

###

Seisev õhk kõhutas vanas häärberis kõigi nende vanarauaks amortiseerunud inimlaadsete olevuste jäänuste kohal, ümises igivana laulu lahtivajunud uste kriiksumise sisseunustatud taktis ning mahajäetud prügi, mis kahtlaselt sarnanes kondihunnikuga, lisas muidu minoorseks kiskuvale viisile kolisevaid akorde...
"Suudle... suudle... suudle... " kõlab vaevu inimhäälele sarnanev appihüüe iga sajakahekümne minuti tagant. Heli allika kindlakstegemiseks peab hoolikalt kuulatama, siis kaevuma kolahunnikusse, loopima eemale kette, plastmassist jäsemeid ja väiksemaid metallist vidinaid. Seejärel võib sirutada käe ühte suurde juhtmepuntrasse ning välja tirida tugevast plastmass-sulamist pea. Õigemini, asja, mis tuletab meelde pead ja millel olid kunagi juuksed, kõrvad, ja silmad. Suu on ka praegu peaaegu olemas, selle asukohta tähistab hulk tehishambaid ja üks väljaulatuv kihv.
Aeg on halastamatu. Rooste järab, sekundid murravad. Ja see oligi ainus, mida räsitud, aga ikka veel funktsioneeriv masin võis karta. Seda juhul, kui Lummajas oleks emotsioonid...