Topid end hommikul pärast ahjude kütmist, kohvi ja mitte liiga uinutavat sööki, siibrite kinnipanekut ja hambapesu palitusse, salli, käpikuisse ja number suuremaisse vilte, et ikka sokid ära mahuks, keerad ukse lukku, annad koerale paiseguse tohlaka piki turja, raputad endalt roidumuse ja asud erksust teeseldes teele.

Alguses tõstad jalgu kõrgele, vildid kriuksuvad sahavärskel teel, sa kuuled haraka kädinat, mõtled kui kohatu oleks magada kui päike on suures kõrges, on natuke palav, sa kisud oma poovat salli väheke lõdvemaks ja jõuadki peagi metsa äärde.
Muidugi oled sa püksisääred üle vildisäärte tõmmanud, et lumi sisse ei pääseks, ajad käed harali ja astud senirikkumata vatti, vajud põlvini sellesse külma pilve, kaotad tasakaalu, käed riivavad värsket tuhka.

Sa maitsed seda mõlemalt käpikult ja vinnad jala välja, see vajub raskelt otse su ette, sügavamale kui olid kavatsenud. Järgmine samm, sul on palav. Lumi kustutab janu, ent laialt käpikult satub seda näole, lumevesi kõditab ja seda pole millegagi ära pühkida. Juuksetutt pääseb mütsi alt välja, tükib silma, nühid mütsiga laupa, tulemuseks veel juukseid, vett ja kõdi, sa oled jalgupidi kinni vees, mis on võtnud tihke une kuju.

Sahming viib sind uppi, kukud perseli pehmesse lumme. Vähe hinge tõmmanud ja end lolli plaani eest korraks vihanud, venitad end gravitatsiooni haardest üles, otsustad teda võita kiirusega, sumpad hoogsalt vehkides puude vahele ja tunned kaenlaaluseid kipitamas, salli torkimas, saad oksaga vastu vahtimist, sellelt pudeneb sulle lund kraevahele, sa olid juba enne väsinud, mis siis nüüd veel, on ju vaja ka veel koju tagasi jõuda ja pole miskit tehtudki saanud.

Elu, miks oled nii karm! Talv, sa oled ilus AKNAST. Fakkadi fakk ja türademaa. Sa häbened oma roppsõna ja piilud enda ümber, et ega keegi su mõtet ei kuulnud, aga seal pole kuulajaid, kõik teised on sinust osavamad ja selles keskkonnas vilkamad. Jõuetult vajud lumme siruli, pool keha ebamugavalt pehmest pinnast sügavamal, viltides sulab lumi, mõtled, et hakkad inglit tegema, aga looda edasi. Sul on pissihäda.

Ja ta kõnnib mööda kitsast metsistunud teed keset lahtikistud surnuaeda, kus hauaröövlid taas on käinud elatist otsimas. Kõik on segi paisatud. Sügavale maa sisemusse maetud saladused, hirmsad teod koos rõvedate inimjäänustega on kistud vägisi pinnale roiskuma. Justkui emake Maa tõrjuks enda seest eemale need patused kehad, et kõik näeks nüüd nende räpaseid sisemusi, mis nüüdseks on kaotanud oma petliku ihaldusväärse välimuse.
Ta on juba ammmu tõstnud käed näo ette ja haaranud ninast, et mitte tunda seda õõvastavat lehka. Ammugi pole ta julgenud raibete poole vaadata. Järsku tunneb ta, et ei julge enam edasi minna. Ta sulgeb hirmust silmad ning tardub paigale kui koolnu.
Mööduvad minutid, kuid mitte tema hirm silmade avamise ees. Siiski teab ta, et ei saa külma öösse jääda. Äkitselt märkab ta mingit kummalist helendust läbi silmalaugude. Võttes kokku kogu oma sisemise julguse, avab ta lõpuks silmad.
Hämaras taevas paistab puulehtede vahelt sillerdav roosakas täiskuu. Mädasoo kallastel hõljuvad tuhanded õhkõrnad haldjad oma kiirgavates, säravates kleidikestes ja mängivad itsitades udulooride vahel peitust. Kõik ta ümber on imeilus.

Kui vaid kõik julgeksid silmad avada.

Armastus.
On püsiv. Ei muutu vihas, pigem peidab end vihavoogude vahel märkamatult, turvaliselt.
Särab taas koos õnnega, ilma ühegi kriimuta. Isegi plaastrit pole vaja. Pole vaja aega, et parandada haavu, sest kui see tunne on SEE, on ta tugevam kui teemant, kui kuld. Nagu kastes rasvase käe külma vette. Kõik ebavajalik lihtsalt voolab mööda külgi alla.

Armastus.
Ei, selle olemasolu ei kinnita armukadedus. Armukadedus, see on Ego väljamõeldis karjumaks "Armastage kõik mind!" Armastus, see ei tekita mitte kunagi mitte mingeid negatiivseid erimeid.
Ükski viga, halb sõna või tegu ei suuda mitte kunagi muuta tõelist armastust, mis oli juba enne kõige algust. Armastusest vist tekkiski Suur Pauk.

Armastus.
Kortsude tekkimine, väheaktiivne suguelu ning öösiti lekkiv põis- see ei morjenda. See ei morjenda, sest tõeline armastus kulgeb käsikäes, kepp käes, vanaduses. Aja mõiste ei suuda mõjutada midagi nii vägevat. See pole ka klammerdumine nooruse ilu ja kire külge. Tuleb lasta vabaks ning leida armastust igas põselohus, murekortsus, kõiges enda ümber. Just nüüd ja praegu. Ja kui see on tõesti SEE, siis tagasi mõeldes ongi see tunne täpselt sama ilus kui ta oli päris alguses.

Armastus.
On tegelikult hingede tants. Energiad naudivad teineteist tingimusteta. Harmooniline, imeline liuglemine. Kuid hingedel ei ole ju sugu. Just, ja tantsida võivad kõik. Armastus on alati puhas, leidugu ta kus tahes. Meie moraalid püüavad seda piiratleda, kartes seda kui midagi ohjeldamatut, mõistmatut. Ja nad ei mõista, sest armastus ei olegi ju mõte, see on tunne!


...
Muidugi, kui oled kunagi kohanud tõelist armastust. Selle kõige siiramas, ilusamas tähenduses.

Keskmise inimese kõhuõõs ei tohiks normaalolekus väga suur olla. Määrav on aga, kui suureks antud kõhuõõs venida võib, kui seda pidevalt teatud toidukogusega täita. Sellest tulenevalt võib ka juhtuda, et antud kõhuõõne sügavus end mitmekordseks paisutab, kui äkitselt sisemine kindlus kellegi lojaalsuse suhtes vankuma lööb.

Teoreetiliselt eraldab kõhu- ja rinnaõõnt vahelihas, mis tähendab, et keskmine inimene on täiesti võimeline eraldama seda näljatut tunnet tollest hoopis teistsugusest, kõikehaaravast tunnete ülevoolust.

Kas asjale teistpidi lähenedes südamesse kogunenud pisarate vool ei peaks mitte kõhtu täitma? Armunute isutus sellise loogikaga ei ühildu - samas, armunud inimesel puudub nagunii igasugune loogika...

Ma olen alati arvanud, et keskmine inimene on ääretult igav, isiksuseta, värvideta, sisuta keha, kes end oma keskkonna järgi suunab ja iseennast seetõttu kas väga hilja või väga väheses koguses tundma õpib. Seetõttu pole ma end ka kunagi keskmiseks inimeseks pidanud. Nüüd aga, oma elus mingisse veidigi kaalukamasse vanusesse jõudes, selgineb vesi ja jõgi näitab mulle, et olen veetnud lõviosa oma elust näojoonteta šabloonina.

Kas tõesti on kortsud alati kiiremad saabuma kui äratundmine?

Miski mu südames liigutas end taas üle pika aja.

See tuimus, mis end mu sisemuses viimaste kuude jooksul suureks ja laiaks on venitanud, pandi eile korraks siplema ja ma mõistsin, milline sõltuvus on emotsionaalselt ebastabiilsetel inimestel selle seisundi järele.

Ametlikult olen ma tasakaalukalt armunud suhtes, kus üldine toon on hooliv ja hea. Me veedame lõviosa oma päevadest ja öödest mitte ainult kõrvuti, vaid tõesti koos. Meil pole millegi üle tülitseda, kuna oma sisemuses oleme me sama inimene. Sellepärast ma su ju valisingi. Et kergem oleks.

Aga päris ausalt peegliga rääkides pean tunnistama, et mulle pakkus mingil haigel tasandil naudingut, kuidas sa end taas haavata üritasid, kuna minu ees enese narkootiliste ainete mõju all alandamine sulle lihtsalt pähe ei mahu.

See peab ju nii olema, teist seletust ma ei leia. Ilmselgelt pakub mulle mingil põhjusel mõnu vaatepilt: sina piinades. Sest ma olen ise õnnelik ja miski peab sellele kaalukusele vastukaalu pakkuma, et ma end kümne küünega kaljuserval rippuvana vähemalt mingistki fiktiivsest pingest erutada laseksin.

Ma oleksin ju võinud mõned tassitäied kohvi juua ja eilse öö sündmustest hoolimata end ellu äratada. Aga ma lasen pigem sinul piinelda, vaid selleks et mu tuim süda varajasse talveunne ei vajuks.