Ta on mitmeti rännanu, paljude kujudega mees,
täna tuleb ta hundi sabaga, kurvavõitu silmadega koerana,
ja nuusutab mu käsi. Olen pargis, siin on ikka koeri,
ja siin on naisi, kes jalutavad tühje lapsevankreid,
kuna nende lapsed on ammu kasvanud suureks ja viimaks surnudki.
Oleksin ühele järele jooksnud ja küsinud, et kuidas on,
kas olete juba uhke võsu üle, ent sel hetkel ja sealt ta tuligi,
polytropos, Odüsseus, pani pea mulle sülle ja muutus vanameheks,
selliseks habemikuks, nagu neid leidub kõigis maailma nurgis,
igal laiuskraadil, Hansas ja Wiiraltis,
parandavad oma pea ära ja lasevad sel siis särada,
parral ja täiskuupealael.
Ta on kibe sell – käib seenel, võtab veini ja viina,
armastab naisi, armastab nendega, mehi pisut pelgab,
nonde ligidal uhkeldab päevade ja tööga neis.
Tema elutöö on nüüd meiegi väikeses keeles ära tehtud,
viissada lehekülge, sõna sõna järel ja järelsõnagi.
Tuul pöörab lehti. Keegi neiu kissitab kõrvalpingil silmi,
päikene on juba soe,
peaks minema poodi ja tooma valget veini,
klapime raha ning räägime hämarani.
Kommunismi meile ei tulnudki, enne said riigid otsa.
Mindi poliitikasse ja viidi kivid neljakümneks aastaks kõrbesse.
Kivi ei tohi jääda kivi peale, sellise hooga teeme rahuaega.
„Ära sa, poiss, tuulest ja linnust ja puust küll kirjutama hakka,
see neile meeldiks,” loeb vanamees mulle sõnad peale.
Jalad olid harjunud võtma labürindikurve, sirgelt ei oskagi käia,
harjusime ridadega kiitma ja ridade vahel irvitama.
Nüüd näeb meie kirjutamine välja nagu tantsiksime,
või oleksime maani täis.
Ma ütlen talle, et „meil promotakse nüüd e-raamatut”.
Ta uurib vastu, et mis on „promo”, kus on „nüüd”, mis on „e-raamat”
ja kes on „meil”.
Ma näitan talle oma lugerit.
„Näh, päev on heledam.”
Jeesus tuleb õrnalt longates, kindad käes ja istub meie kõrvale.
Oleme vait ja kuulame esimesi kevadisi sulistähti puulatvades.
„Näete,” viipab ta kõigele ja kõigetule: „Mu papsi tehtud”.
Neiu kõrvalpingil on juba seelikus,
mustade sukkade põlved lähevad kuumaks – kõht lööb hiilgama –
ainus, esimene, viimane, ja igavene elu.
Keegi kutsub meile kolmele politsei –
me olevat valesti näinud päikest ja valgust.
Jeesus viiakse minema, tal on kindad verised, kindlasti arvel juba,
olla vaksalist kord litside ja parmude juurest platele viidud.
Teised saavad trahvi,
vanamees annab mulle oma paadimehekopika
ja mina luban ülejäänu eest hoolitseda.
„Mis sul üle jääb,” itsitab ta habemesse.
Veebruariõhtus lööb redel särama,
inglid hüplevad nõelteravail pulkadel üles ja alla,
igal astmel oma tantsupõrand.
Vanamees paneb käed tasku ja läheb neist läbi nagu teadja,
et kuhu, ja milleks, viimasel pulgal lehvitab,
ning loobub siis sellestki.
Juuli viimasel nädalavahetusel etendus Kohilas muusikal "Veterahva needus". Tükki, mis kohalike jõududega loodud ja esitatud, käisin pühapäeva õhtul kaemas minagi.
Olen nüüd paar päeva endast läbi lasknud kõike seda, mida soojal suveõhtul jõekäärus suure publikuhulga keskel istudes kuulsin ja nägin.
Esimene, mida tahaks öelda: ma nimetaksin lavastust pigem näidendiks lauludega. Muusikali mõõtu tükk päriselt välja ei andnud. Sest laule oli valitud seinast seina: erinevatelt autoritelt ja väga erinevas stiilis, seetõttu ei tekkinud muusikast tervikpilti.
Kuid alustagem sellest, mida esile tõsta tahaks.
Sellised lavastused on alati tohutud ettevõtmised, seega kõigepealt võtan oma suvekübara peast. Austusest kõigi tegijate ja osalejate vastu. Ärgitada laule looma inimesed, kes teenivad igapäevast leiba muusikakaugetes valdkondades, oli fantastiline idee, mis kannab omaette väärtust. Laulud olid toredad ja kavalehte omamata poleks küll vahet teinud, millised laulud on asjaarmastajate, millised tuntud heliloojate loodud (välja arvatud muidugi mustlaslaulud, mis oma eksimatult äratuntava stiili poolest alati kindlalt eristuvad). Eriti tahaks esile tõsta laulusõnade kirjutajaid - näkineiu- ja mustlasromantikaga väga hästi haakuvad ja kuulamapanevad tekstid, mis kohati oma headuselt meloodiatest kõrgemalegi tõusid.
Samuti meeldis mulle idee ära kasutada looduse võimalusi: Vana Säga tulek paadiga oli publiku seas elevust tekitav, tõeliste elusate hobustega mustlaslaager puude all oli veenev. Visuaalne külg oli nauditav: vahvad ja rolle toetavad kostüümid, muinasjutuline „lava“ kujundus jms.
Oli väga häid lauljaid ja väga hästi väljamängitud karaktereid. Eriti tõusid minu jaoks esile Birgit Õigemeel ja Maris Reinumäe. Meesnäitlejad jäid veidi kahvatumaks, kuid häid sõnu jagub neilegi, eriti meeldisid Lauri Lend ja Marek Jürgenson. Aga ootamatult imelise elamuse pakkus üks tegelane, kellest ma kahjuks ei saanudki lõpuni aru, oli ta mõeldud poisiliku neiu rolli või oli tegu noore poisiga, kel häälemurre alles läbimata. Seetõttu ei osanud ma kava vaadates ka ära arvata, kes seda tegelaskuju mängis, aga kiidusõnu tahaks talle tema äärmiselt elusa ja nauditava monoloogiesituse eest öelda küll.
Siinkohal tuleksingi ma nende nüansside juurde, mis järgmisel korral võiksid läbimõeldumalt tehtud olla.
Esiteks: kavalehelt võis lugeda kaks tulpa tegelaskujude nimesid, üks nimi leidlikum kui teine (tõsi küll, nagu kavalehtki teada andis, siis enamus näkineidude nimesid oli võetud Enn Vetemaa „Näkiliste välimäärajast“), samas jäi minule, kes ma enamust näitlejaid ei tunne, täiesti arusaamatuks, kes oli kes. Kui mõned näkineiud võis veel väljanägemise järgi tuvastada, siis mustlastega oli lugu juba hoopis täbar: mina isiklikult sain aru vaid sellest, kes oli parun ja kes paruness, kes nende poeg, kes poja mõrsja ja kes mõrsja austaja. Ning mustlaste tuleku ajal korraks üles astunud sitsiillanna tundsin ära ainult tänu eelnevale informeeritusele (ja arusaamatuks mulle jäigi, kuidas ta etteaste kogu ülejäänud looga seotud oli). Ülejäänud 29 mustlast, kellel kavalehel romantiliselt võõrapärased nimed, jäid kahjuks minu poolt identifitseerimata.
Teiseks: stiililiselt kõikus lugu ühest seinast teise, püüdes ühtpidi olla rahvalik jant („Näkiliste välimäärajast“ võetud vaimukad nimed, näkkide tänapäevaselt küüniline „tahaks meest“ ja omavahelised kildudega pikitud nääklused), sealsamas tükkis esile hoopis magus-romantiline muinasjutt (õnnetu näkineid ja tema keelatud armastus ning sellega kaasnevalt väga romantilised laulusõnad, mida Merit Männiste esitas väga veenvalt). Selline vastuolu ei lasknud nautida õieti kumbagi. Üks stiil hakkas teist ära sööma: romantika ei olnud veenev, jandi-vaimukus ei pääsenud lõpuni mõjule.
Samasugune stiilipuder oli ka muusika: valitud olid väga head ja süžeega haakuvad laulud ning ka enamus tegelaste endi loodud laule olid toredad ja kuulamapanevalt esitatud, KUID… liiga erinevad stiilid hakkasid häirima. Kui üks stiil oleks jäetud iseloomustama veterahvast, teine mustlaslaagrit, siis oleks asi päris hea olnud. Ent kui mustlastüdruk, kes on esitanud kaks väga head mustlaslaulu, hakkab esimese vaatuse lõpus laulma sinna otsa kitarristi P.Põderi loodud laulu, mis on ju iseenesest hea laul, kuid ei sobi muusikaliselt stiililt absoluutselt ei tegelaskuju karakteri ega tegevusega, siis mõjub selline lauluvalik kogu eelnevat mahalõhkuvalt.
Ja kui juba muusikavaliku arvustamiseks läks, siis tahaks kohe kelleltki küsida, kas võimsate ja kohati natuke toorelt rämedate aldihäältega näkineiud oli ootamatu kontrasti tekitamiseks taotluslik valik või polnud lüürilisema häälega lauljaid lihtsalt võtta?
Kolmandaks: pean häbiga tunnistama, et tulin peale esimest vaatust ära, seetõttu saan siinkohal rääkida vaid esimese vaatuse muljetest ega teagi - võib-olla oli teine vaatus palju parem.
Miks ma ära tulin:
1. ma ei ole suuremasi rahvaliku jandi austaja, eriti kui see ei ole lõpuni välja peetud.
2. väga paljud võtted olid tuttavad juba eelmisest muusikalist „Puujala ja Ükssilma sõda“ (ehtekirstu ja riidekirstu revideerimine, üksteiselt asjade loata võtmine ja nääklused sellise tegevuse üle, mustlasnaiste sõjakad karakterid… isegi näkineidude omavaheline rivaalitsemine oleks justkui eelmise muusikali mereröövli naiste arsenalist üle võetud jne)
3. vaatamata kohati väga headele karakteritele ja hästi esitatud lauludele jäi etendus venima, sest seal leidus palju tegevusi, mille seotus süžeega jäi arusaamatuks. Samuti esines kordusi, mis ei mõjunud kinnistavalt, vaid pigem muutusid tüütuks. Tublisti võtsid tempot maha seisakud tegevuses, kus tühjust ei täitnud ka taustamuusika ja mina publikuna ei saanudki aru, kas oli tegu plaanitud vaikusehetkega või ei jõudnud mõni osatäitja lihtsalt õigeaegselt platsile.
4. osatäitjate tase oli väga ebaühtlane. Amatöörteatri puhul on see paratamatu ja pigem tuleks rõõmustada, et Kohilas on nii palju väga häid lauljaid-näitlejaid, et tugev keskpära nende kõrval juba nõrgana mõjub (Birgit Õigemeel, Maris Reinumäe, Merit Männiste, Lauri Lend, Maarja Sert, Marek Jürgenson jne). Ent tasemevahesid tuleks püüda peita. Kui pannakse trioks kokku üks väga hea laulja ja kaks tunduvalt nõrgemat (O. Ehala „Näkilaul“ ) või järjest laulma üks väga hea ja üks tuntavalt varasema solistikogemuseta ebakindel laulja (N. Mihhalkov „Luban end leida“ ja P. Põder „Üksik lootsik“), siis see kontrast on paraku kõrvale valus kuulata. Selliseid kooslusi ja järjestusi tuleks pigem vältida. Kui panna kokku lauluansambel, siis tuleks valida võimalikult lähedaste tasemetega osatäitjad ja nõrgemale kooslusele anda lihtsam laul, et mitte jätta neist publikule küündimatuse muljet.
5. kahju hakkas väikestest udupiigadest ülal kaldal, keda ilmselt enamus ei märganudki, sest nende liikumise ajal toimus all jõe ääres tegevus Uduhaldja ja Näkineiu vahel ning publik jälgis seda. Minagi märkasin ülal tantsivaid lapsi silmanurgast täiesti kogemata ja kuni ma neid vaatasin, läks minu jaoks kaduma ülejäänud suhtlus jõe ääres – tegelased ja liikumisrühm olid üksteisest liiga kaugel, tervikut ei olnud võimalik jälgida. Jäi mulje, et lastele oli antud ülesanne ise mingi liikumine välja mõelda, sest igaüks vehkis ja kargas nii kuis juhtus. Poleks kavalehelt lugenud, et tegu on udupiigadega, poleks üldse aru saanud, kes need on ja mida nad seal teevad või kujutavad. Mõtlesin neid vaadates, et kui nad oleks pandud laulva Uduhaldja selja taha ja mõeldud neile välja paar sünkroonset liigutust tüllist sallide või looridega, oleks pilt olnud palju parem, vaataja oleks näinud tervikut, liikumine oleks toetanud Uduhaldja olemust ja sõnumit ning oleks ehk publiku tähelepanu laulja tagasihoidlikelt vokaalvõimetelt ka mujale tõmmanud.
Ja lõpuks:
Olen Kohilas näinud kaht väga head ja üht üsna head muusikalilavastust, seega potentsiaali midagi väga vaimustavat luua on siinkandi inimestes küllaga. Tegijail juhtub alati head kui halba, tegevusetul ei juhtu midagi. Tark õpib juhtunust, rumal süüdistab ilma ja inimesi. Seepärast jään huviga järgmist lavatükki ootama. Ja eriti põnev oleks, kui ka järgmise tüki puhul oleks kohaliku rahva loovus vankri ette rakendatud.
Tähtsad küsimused elu päästmise kohta
"To save a life" (2009, USA). Rež.: Brian Baugh. O: Randy Wayne, Deja Kreutzberg, Robert Bailey Jr., Steven Crowder, Sean Michael Afable, Joshua Wiegel. Stsenarist: Jim Britts. New Song Pictures, Outreach Films.
Film tegeleb üldiselt samade probleemidega, mis "Kolmteist", ainult probleemiasetus on filmil otse vastupidine. Kui "Kolmteist" rääkis pigem populaarsuse võidukäigust ja enese kaotamisest, siis "To Save a life (kes oskab pealkirja rahuldavalt tõlkida, tehku seda) on just eneseleidmise lugu. .
Filmi sisust:
Jake Taylor (Randy Wayne) on populaarne keskkooli õpilane ja korvpallur. Film algab tema endise parima lapsepõlvesõbra, Rogeri (Robert Bailey Jr.) matustega ning seejärel Jake'i meenutustega sellest, mis tema sõbraga õieti juhtunud oli. Pärast Jake'i võidukat korvpallimängu keskkooli alguses sai Jake kiiresti populaarseks, leidis oma tüdruku ning kaugenes lapsepõlvesõbrast. Jake meenutab mitmeid hetki lapsepõlvest, kus Roger auto ette hüpates tema elu päästnud oli jne. Pärast sõbra kaotamist populaarsusele muutub Roger üksikuks, hakkab kolama internetifoorumites ja on kaasõpilaste poolt pilgatud. Jake'i elu aga liigub ainult ülesmäge - populaarsus suureneb, ta käib koolipidudel, on suhtes kooli kaunitariga (Deja Kreutzberg) ning on vastu võetud soovitud ülikooli. Ühel päeval tuleb kooli tema kunagine sõber Roger ning laseb end teiste õpilaste ees maha. Jake hakkab uurima sündmuse tagamaid ja mõtleb, mida tema oleks saanud teha, et Rogeri elu päästa. Oma otsingutel leiab ta iseennast ja satub kristlikku noortekogudusse, mille juhiks on karismaatiline pastor Chris (Joshua Weigel). Chrisist saab Jake'i mentor ja teejuht pärast seda kui ta Rogeri matuste järel end Jake'le tutvustab ning oma telefoninumbri annab. Ühelt läbikukkunud peolt lahkudes helistab Jake kõigile tuttavatele ja sõpradele, kuid ainus, kes talle järele tuleb on pastor Chris. Jake muutub ja kaugeneb oma tüdruksõbrast, Amy'st, kelle jaoks Jake'i transformatsioon vastuvõetamatu on. Samuti on majanduslikult mõtlev isa ja hoolitsev ema, mures sellepärast, et Jake oma eneseotsingutel ja kirikuga tegeledes enda tuleviku hooletusse jätab. Jake kutsub koguduse noori korrale, öeldes, et käiakse küll koguduses koos, aga järgmine päev koolis ei muutu midagi - ikka mõistetakse hukka, ollakse endistes gruppides ja elu läheb vanaviisi edasi. Ka Roger olevat enne enesetappu koguduses käinud, aga ei saanud sealt mingit abi. See paneb alguse kristlasnoorte liikumisele koolis, kus vahetundide ajal kogunema hakatakse. Kõiki "tõrjutuid" võetakse vastu. Jonny (Sean Michael) on üksik poiss, kes tegeleb enesevigastamisega. Jonny suhtles ka Rogeriga. Jake üritab Jonny'lt uurida, mida Roger mõtles või miks ta sellise otsuse tegi, märgates ka Jonny probleeme (eneselõikumist, endasse sulgumist, sotsiaalset üksindust). Jonny'st saabki Jake'i päästeobjekt, kelle puhul ta üritab teha seda, mis Rogeri puhul tegemata jäi. Kõik läheb taas allamäge kui Jake saab teada, et tema endine tüdruk, Amy, on rase. Omades juba ise suurt probleemipagasit, hülgab ta korraks ka Jonny. Erinevalt filmist "Kolmteist" on lõpp õnnelik ja lahendusi pakkuv. Jonny leiab toetava tüdruku, Jake ja Amy lasevad lapse hoolivatele vanematele lapsendada ning Jake mõistab, mis on elus tegelikult oluline.
Kui "Kolmteist" esitas küsimusi ainult siis kui neid näha tahtsid ning needki olid lahtised, millele pidi vastuseid vaataja ise otsima kui soovi oli, siis "To save a life" annab nii küsimused kui ka konkreetsed vastused. Kes peab seda halvaks, kes heaks- maitseasi. Mina pean seda ainult positiivseks. Tegemist on eneseotsingu- ja arengulooga. Küsimusi "Mida mina saan teha, et maailma paremaks kohaks muuta? Keda saan mina päästa?", "Mis on elus oluline!", "Mul läheb hästi, aga miks ma ennast ikka nii halvasti tunnen?" võiks iga noor ja üldse iga inimene endalt elu jooksul küsida, sõltumata oma maailmavaatest või usutunnistusest (kuigi viimane on kindlasti abistav aspekt nt Jake'i, Jonny ja nii mõnegi teise end otsiva noore jaoks).
Filmis on valitsev positiivne olustik. Tegelane ise pole ka sugugi paheline, erinevalt "Kolmteist" karakteritest. Populaarsu- ja peojanu on, aga tegelane ise on juba enne oma muutumisprotsessi üsnagi sümpaatne tegelane (ei teagi, kas see on karakter või loob näitleja sellise mulje). Seega on noorel hoolimata traagilisest süžeest Jake'ga lihtne samastuda.
Filmimuusika on alati maitseküsimus, aga tõeliselt võimsa ja kananahka ihule toova positiivselt liigutava olustiku lõi see kahtlemata. Switchfoot'i "Dare You To Move" on kindlasti kohane, et küsida: Mida saad sina teha, et rohkem nii ei juhtuks?
Küsimusi, mida film teadlikult püstitab on palju ja neid siin loetlema hakata oleks sama hea kui arvustusraamat kirjutada. Tegemist on tähtsate küsimustega. Kui filmile midagi ette heita, siis võib ju filmist leida tüüpilist puberteedifilmi imalat käekirja. Mina seda isiklikult miinuseks ei pea. Muidugi on nii filmi heli- kui pildikäekiri märksa Hollywoodilikum kui "Kolmteist", aga vähemalt on see üks hea moodus pilgupüüdmiseks ja küsimuste esitamise ärgitamiseks.
Üks oluline probleem, mida siiski viimase aja noorsookirjanduses ja -filminduses äraütlemata palju esitatud on, on populaarsus ja klassihierarhia koolisüsteemis. Sellesama probleemiga tegeles ka näiteks kodumaine film "Klass" ja seriaal "Klass: Elu pärast" Sama teemat lahkab ka Margus Karu romaan "Nullpunkt". Keda huvitavad eneseotsingud, lugegu nii "Nullpunkti" kui ka vaadaku "To Save a Life". Ma ei julge lubada, et see kellegi elu kardinaalselt muudab, aga kui ajurakud mingis suunaski tõstatatud probleemile vaatavad, siis on juba eesmärk enam kui saavutatud. Film on grupikäitumise aluste õppimiseks ideaalne. Erinevalt "Kolmeteistkümnest" ei langeta antud film tuju, vaid pigem tõstab seda.
Kolmteist (Thirteen, 2003, USA). Rež.:Catherine Hardwicke. O: Evan Rachel Wood, Nikki Reed, Holly Hunter. Fox searchlight.
Kogu teismeliste probleemide teemaassortii on antud filmis esindatud: suureks kasvamine, populaarsus, halb sõprade (sõbra) mõju, seks, sotsiaalsed ja individuaalsed pahed, nagu uimastid, alkohol, enesevigastamine, lahuselavad vanemad. Lugesin kuskilt, et film on inspireeritud Nikki Reedi enda lapsepõlvest. Seda pole tõepoolest raske uskuda. Teismelise elu on ju teema, millega pole võimalik palju liialdada. On ju elusid ja perekondi tõepoolest igasuguseid. Seega loob film üsna reaalse olustiku.
Lühidalt filmi sisust. Tracy (Evan Rachel Wood) on kolmeteistaastane, kes elab koos oma lahutatud ja endise narkosõltlasega (Jeremy Sisto) kooselu üritava ema (Holly Hunter) ning vanema vennaga (Brady Corbet). Janunedes populaarsuse ja tähelepanu järele idoliseerib ja üritab ta sõbruneda kooli pahelise ja populaarse tüdruku Eviega (Nikki Reed). Pärast enesetõestamist kotivargusega ja äkilise stiilimuutusega see peategelasel ka õnnestub ning tüdrukutest saavad parimad sõbrad. See tähendab ka Tracy sattumist pahelisse seltskonda, uimastite tarbimist, erinevate kehapiirkondade augustamist, võõraste meestega tutvumist, eemaldumist vanadest sõpradest, koolitööde unarusse jäämist, vargust jne. Üha enam süvenevad ka juba esinenud probleemid emaga. Evi tundub olevat ainuke päästerõngas, aga kui tema ka ühel õhtul Tracyta peole läheb, tõuseb peategelase jaoks taas esile üksindustunne, mida ta eneselõikumisega leevendada üritab. Evie saab osaks perekonnast. Tracy emale see mõte ei meeldi, kuid kuna Tracy manipuleerib juttudega raskest lapsepõlvest ja ahistavast isast, siis saab Melaniest (Tracy emast) samuti tema majutaja ja toitja. Muidu filmi jooksul üsnagi apaatseks jäänud ema sekkub lõplikult olukorda koos Evi emaga filmi lõpus, kus leiab aset Tracy reetmine ja süüdlaseks lavastamine Evie poolt, mis viib peategelase lõpliku murdumiseni.
Kogu filmi olustiku võtab kokku filmi viimane stseen, kus Tracy seisab pöörleval karusellil ja karjub. Terve lugu ongi minoorne, raske on leida sealt positiivseid noote, kui välja arvata teismeliste lõbujanuline elupõletamine. Samuti ei ole tegemist mingisuguse arengulooga, vaid kohati tundub, et tegemist on lihtsalt sündmuste peegeldamisega. Tracy pereprobleemid ise on saanud alguse juba enne loo algust ja paiknevad märksa sügavamal kui lihtsalt uue pahelise sõbrannaga tutvumisel. Viimane on ilmselt vaid reaktsioon varasematele perepahedele (narkosõltlasest ema elukaaslane, lahuselav ja tööga hõivatud isa). Niisiis ei lahka film probleemi sügavuti vaid annab sellest ülevaate. Ülesehitus on üsnagi hüppeline. Peegeldatakse vaid olulisi etappe, mistõttu on film hõlpsasti jälgitava tempoga, jäämata ühte punkti venima.
Film paiskab õhku palju küsimusi ent jätab peaaegu kõigile neist vastamata. Tracy olukorra teeb masendavaks just see, et ema kui toetaja ise vajab noorena ja ebastabiilse minevikuga toetust, mida talle mingil määral suudab üllataval kombel pakkuda tema pahede küüsis viibinud elukaaslane. Taoline olukord loobki nähtuse, kus laps peab olema lapsevanemale lapsevanema eest. Sama tendentsi võis ka näha Eesti oma traagilises linateoses "Surnuaiavahi tütar" (2011). 12-aastane teismeline ameeriklaste teenfilmist, nagu ka 9-aastane lapse Eesti linateosest, pole aga antud vastutusrikkaks ülesandeks piisavalt suuteline ning satub omakorda pahede nõiaringi. Filmi küsimused on head, stseenid lausa südantlõhestavad ja teismelistele tüdrukutele ilmselt pisaraainet pakkuvad, kuid filmi iseloom protokolliv, mis jätab kogu linateosele lootusetu mulje.
Alati jääb õhku küsimus, kas selline film kedagi aitab või annab hoopis niigi pahuksis olevale noorele mõtteainet lollusteks ning paheliseks käitumiseks. Kas "Kiirabi haiglat" vaatav inimene on kaastundlikum haige kaaskodaniku vastu või jätab ta sarja vaadates trepikotta surema? Kas eluga pahuksis oleva lapse ema jääb filmi vaatama, teadmata, kus ta laps hilisel tunnil hulgub? jne. Küll aga on küsimused alati head - eriti just avatud küsimused, mis ka tuima inimese mõtlema panevad.
Lugesin siin paar päeva tagasi midagi "haikutaolist"..
Haiku on siiski väga kindla silpide arvuga (5-7-5) kolmerealine värss. Silpide arvust kinni pidamine näitabki seda, kui hästi vormi vallatakse.
Kirsside õitsemine ja selle haikuks vormimine on sajanditepikkuse traditsiooniga.
Kirsside õitsemist, nii et Fudži mägi jääks taustaks, minnakse vaatama massiliselt ka tänapäeval. Mägi kui igaviku sümbol, ning kirsiõite valevus ning haprus selle vastandiks. See motiiv on levinud laialt ka jaapani kujutavas kunstis, keraamikas.
