Ma ei tea, miks ma hakkasin seda arvustust kirjutama. Mina ja Arundhati Roy, me oleme täiesti erinevatest kaalukategooriatest.
Panin raamatu riiulisse, kuid lahti ma temast enam ei saanudki. Õieti, mulle tundus, nagu polnudki see raamat, mille ma ära panin. Vaid mingi kummaline, terviklik maailm. Ja seda maailma ei olnud kuhugile ära panna, ta tuli minuga kaasa.

Väga valus ja helge ühteaegu, eriline ja imelik. Koosnes värvidest, lõhnadest, peadpööritavatest ideedest, erakordsetest kujunditest, nukrusest, kiretusest ja armastusest ning kõikjal valitsevast rõskusest.

Selles maailmas ei armastatud paljusid lapsi, selles maailmas ei olnud ühtegi õnnelikku naist.
Ometi on raamat suure armastusega kirjutatud. Austus ja armastus oma maa ja rahva ning kogu inimkonna vastu, arusaamine ja andestamine kumavad välja igast lausest.
Niimoodi märgata, kirjeldada ja tunnetada oskab inimene, kes on ennast igapäevaaskeldustest distantseerinud. Kes vaatleb ja tunneb südamega. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid lihtsalt jutustab nukralt naeratades oma lugu.

Veel rohkem kui kirjaniku oskus inimesest aru saada, vapustas mind tema võime kõike nii erilisel moel kirja panna. Tundus, et raamatus ei ole ühtegi üleliigset sõna ja ometi oli kõik ülielav ja pidevalt korduv.

See on maailm, mille elanikud ammutavad jõudu Väikestest Asjadest, sest suuri neil lihtsalt ei ole.
Selles maailmas elab tüdruk, kes kaunistab lilledega lehmakooki ja poiss, kes ei saa midagi parata kui ta kinos „Heliseva muusika“ laule kõvasti kaasa laulma hakkab. Nad on kaksikud, kes „mõtlesid endist koos kui Minast, ja eraldivõetuna, üksikult kui Meist“ ja kes lahutati teineteisest kahekümne kolmeks aastaks.

Selles maailmas on Naine ja Mees ja „Armastuse Seadused, mis ütlevad, keda tuleb armastada. Ja kuidas. Ja kui palju.“

Selles raamatus on kõige ilusam armastuse jagamise kirjeldus, mida ma kunagi lugenud olen ja üks kõige täpsematest ja õudsematest surnuks peksmistest.
On täiesti hämmastav ja unustamatu kuidas Arundhati Roy kirjutab. Tema teksti lugemine on suur nauding ja hea raamatu kirjutamise õpetus ühekorraga. Romaanis kõnelevad ja väljendavad tundeid kõikvõimalikud asjad, kuid otsest dialoogi on vähe.
Kui keegi teeks ettepaneku anda talle Nobeli preemia, siis oleksin kahe käega poolt.

Kuid ometi , silma jäid ka üksikud kohad, kus oli häirivaid sõna või kujundi liigkordusi ning ülepaisutusi. Ja ka siis ma kahtlesin ja mõtlesin, et äkki on see siiski taotluslik.
Näiteks kirjeldatakse vana naist, kes toas voodi peal käsipõsakil istudes õhus jalgu kõlgutab ja ennast pidevalt edasi-tagasi kõigutab.
Proovige järgi teha ja näete isegi, et see on loomulikuks tegevuseks natuke liiga ebamugav poos.
Neid väikeseid ebatäpsusi oli hea leida, need andsid tunnistust sellest, et kirjanik on siiski lihast ja luust inimene. Vahepeal hakkasin ma selles lihtsalt kahtlema.
Rõõmu tegi ka esilehelt leitud tõendus, et raamatut kirjutati aastaid (st. vähemalt kaks või rohkem).
Tänapäeva kiirustavas ja pealiskaudses maailmas annab tehtavale pühendumine kindlustunnet ja usku nii kirjanikesse kui inimestesse üldisemalt.

Infirmaarer, prior ja Tallinna artig on sõnad, mis keerlevad peas veel tükk aega pärast Indrek Hargla romaani „Apteeker Melhior ja Oleviste mõistatus“ lugemist.
Tempokalt algav lugu võtab küll varsti hoo maha ja pühendub põhjalikumalt ajastutruude tegelaste ja Tallinna hoonete ning tänavavõrgu detailirohkele kirjeldamisele.

Autor kirjutab huvitavalt ja vabalt ning maalib XV saj. Tallinna elust üpris üksikasjaliku pildi. Raamatust õhkub natuke vanameister Jaan Krossi hingust, tema ajaloole pühendumist ning värvikat ja täpset väljenduslaadi. Paistab nagu oleks Indrek Hargla oma ajaloosarja esimese detektiivromaaniga teinud aupakliku kummarduse Jaan Krossile, algab ju ka korüfee esimene suurt tuntust kogunud romaan „Kolme katku vahel“ pildikesega Oleviste kiriku juurest. Olen arvamisel, et päris juhuslik see kokkulangevus ei ole.
Ajalootruudus, põhjalik süvenemine, värvikad detailid, seda küll, kuid ka väikeste süžeeliinidega üle pingutamine, pealetükkivus erinevate pisiasjade rõhutamisel muutsid üldpildi minu jaoks liigselt kirjuks ja natuke laialivalguvaks. See sundis esimesel viiekümnel leheküljel raamatut käes kaaluma ja mõtlema, kas niimoodi jääbki.
Seitsmeteistkümnendast peatükist alates unustasin ennast tõeliselt lugema, selline kaasaelamine lõppes kahjuks natuke aega enne lõppu.

Kriminaalromaanide lugeja ja Agatha Christie kummardajana ei suutnud ma täiesti uskuda väljakooruvat lõpptulemust. Liig kunstlikud ja otsitud olid mõned seosed, liiga ebamäärased ja mitmetahulised asjaolud mis viisid apteeker Melhiori ainuõige lahenduseni. Psühholoogiliselt jäi karakterite väljajoonistamine nõrgaks, aga psühholoogial on selles loos võtmeroll.

No ei suutnud ma uskuda ilmikvend Wunbalduse loomuse sellist dramaatilist muutust. Halastamatust ja julmast sõjamehest pühendunud jumalasulaseks saamist, seda küll, kuid, et jälle vastupidi tagasi, see ei tundunud usutav. Oli ju eelnevalt kirjeldatud teda kui kõige tõsisemat venda, kes ei otsinud lunastust lihtsalt surmahirmust, vaid tõelisest soovist oma patukoormat natukenegi vähendada. Häirisid ka mõned teised väiksemad ebatäpsused ja otsitud traagelniidid, mis fakte kokku püüdsid siduda.

Seitsmeteistkümnendas peatükis öeldakse, et Melhiori ema lahkus enneaegselt, sest aitas oma mehel mürgi ära võita (Wakenstede needusest siis jutt), kuid kahekümne kolmandas peatükis saame teada, et needus Melhiori isa ei puudutanud, ta oli õnnistatud. Või tõsiasi, et dominiiklaste kloostri ristikäigu seinaehitus võimaldas ajutiselt kloostris viibival Freisingeril kuulda suuri saladusi, kuid päev-päevalt hoopis lähemal viibivad mungad olid kogu aeg täielikus teadmatuses ja õndsas usus oma kaaslaste õigsusesse.
Külmaks jättis mind meisterlaulik Kiliani ja tema peremehe lugu, kuid kirikhärra Rode ja prior Eckelli persoonid pakkusid värvikat lugemiselamust. Väga teravmeelne oli Pühavaimu kirikus pihtimuse lugu tervenisti.

Mida siis öelda kokkuvõtteks, lahe ja huvitav lugemine oli. Nautisin ennekõike põnevat ajaloolist romaani, ajastu, linna ja tegelaste meisterlikku esitust.
On tore, et autor on leidnud sellise suurepärase võimaluse oma kahe huviala, kirjanduse ja ajaloo nii viljakaks ühendamiseks, sest see ei ole lihtsalt väljamõeldud tegelaste ja olematu reaalsusega raamat. Selle raamatu kaudu saame teada ja see teadmine on meile edasi antud vabas ja nauditavas keeles, meie kõigi hüvanguks ja päevade kaunistamiseks, nii on!

On reede õhtu.Kaminas tantsib leek ja oliiv veereb tasa üle laua.
Istun mugavas tugitoolis, seltsiliseks Tema ja klaasitäis pakatavat
veini.Me vestleme võimatust, ajatust ja tajutamatust, tajutava kirega.
Tunnen kuis' veri vemmeldab ja pulss on muutumas kiiremaks.Olen õhupall,
mis rändab fantaasiamaailmas ennast kaotamata ja Tema...,on leebeim
ankur.Igavik,igatsus ning mõte Ta sees on nii suur, et selleni jõudmine
lisab minusse müstilisi mõtteid kosmose äärealadelt ning iga äkiline
"vau" avab uued perspektiivid.
Üks meist on Hamlet ja teine Julia,kuniks elekter kohtub briljantrohelisega
ja Ta omab metafüüsilise olemuse, siis üks meist on liberalism ja teine
konservatism.Vigurid ja värin, kirg ja raskus, hüplev kirevus Ta galantses
kõlas.Puuviljade turgutav mahl niriseb suunurgast ja võbeleb muigeks...
Ta on Scott Walkeri 2006 aastal ilmunud kauamängiv "The Drift".

poogen_head.jpg on veebikeskkonna poogen.ee päisepilt (nö heading). Selle pildi juures on tähelepanuväärne tema madal JPG pakketihedus, mis jätab pildi uduseks ja mürarohkeks. Ka pildi visuaalse keele kohta tuleb midagi märkida: pikemale värvilisele vasemale poolele järgneb lühem mustvalge parem pool, mis on eelneva peegeldus. Meie kultuuriruumis loetakse tekste vasakult paremale, mistõttu selgub selle päise süntaktilisest järjestusest, et pikemale, elulisele, värvilisele järgneb lühem, elutu, mustvalge. Kas see on pildil kujutatava naisterahva tegevusega tähenduslikult seotud? Kas selle pildi sõnum on see, et elu peegeldamine kirjutistes minetab midagi olulist? Kas kirjapandu on värvitu võrreldes sellega, mis on tõeline-värviline? Selle päise tõlgendamine käib mulle üle jõu. Ütlen lihtsalt, et mina ei viitsi seda veebikeskkonda kasutada, kui sealt kogu aeg selline mannetu pilt vastu vahib.

Antud filmi ärgitas mind vaatama väga hästi kavandatud reklaamikampaania, mis koosnes ühest mittemidagiütlevast, see-eest müstilisest ja huviäratavast klipist, millele järgnes saladuslikult esitletud filmi pealkiri. Kui veel kuulsin ühe teise filmi vaataja negatiivset tagasisidet, nagu olek film „liialt sünge ja halb“ olin oma otsuse teinud – ja ma ei pidanud pettuma.

Lugu räägib ühest noormehest, kelle isa on veidrikust kaevandite uurija-sukelduja, kes otsib oma elumõtet maa-alla ronimises. – Seetõttu oleks hea enne filmi vaatamist tutvuda „Seitse aastat Tiibetis“ filmiga, kus loo mõte on leebemalt ja vähem nõudlikumatele vaatajatele visandatud. Samuti tuleks teose vanuse piirang 12-lt 14-le tõsta, kuna noorematel pole nii suurt kogemuste pagasit, et sellist filmi hoomata ja mõtestada. – Nii palju siis sellest lühikesest väljapõikest.

Noormees on oma isaga vaikivas tülis, sest nad elavad erinevates maailmades ja pojale ei meeldi, et isa „üritus“ liiga palju tema tähelepanu nõuab, jättes perekonnale väga vähe aega. Loo esimene stseen on tüli varuballoonide pärast, mida poeg pidi maa-alusesse laagrisse tooma, aga jättis tegemata, sest ilm oli ilus ja „Mis saab maa all viltu minna?“. Loo põhitegelaseks on ootamatult koobaste võrgustik ise, koos jõesängiga, mida veidrikust uurija üritab avastada, et minna viimasesse kohta maapeal kuhu inimene pole veel jalga tõstnud.

Lugu hakkab lõimuma koopale lähenevast vihmahoost, mis peab kahe päeva pärast kohale jõudma, kuid üllatab uurijaid sellega, et muutub tsükloniks või pigemini taifuuniks ja jõuab varem kohale, jättes koobastes olijad lõksu. Vahepeal on üks üleväsinud tuuker hukkunud, sest ei pidanud kinni ohutusnõuetest ja jätnud mulje, nagu oleks rühmajuht selle korraldanud. Hästi on välja toodud „ükski heategu ei jää karistamata“ loogika, kus rühmajuht üritab oma tuukrimaskiga ohvrit päästa, kuid too kaotab igasuguse närvi ja hakkab selle pärast võitlema, mille tulemuseks võib olla ainult valikuolukord – üks või kaks laipa.

Sellest esimesest laibast võimendub ka isa-poja vaheline vaen, kuigi nende puhul on tegemist Oidipuse ja tolle isa arhetüüpidega. – Ainult ema rolli peavad täitma ülejäänud meeskonnaliikmed vaimses mõttes. Poeg otsustab maa alusest laagrist lahkuda ja avastab selle käigus, et torm on kohale jõudnud ning asub eht ameerikalikus stiilis alla jäänuid päästma, sest kuna üks sidekaablitest on katkenud, ei tea maa alused mitte mõmmigi.

Teine tüli, tuleb sellest, kui ülespääsu ette vajub kivi ja seda vältida püüdnud mees alla kukub ja kõik luud-kondid murrab, kuid ellu jääb. Rühmajuht otsustab kõrgema hüve nimel tema uputada, et ta ei peaks liiga kaua piinlema, sest kitsastes käikudes poolsurnut kaasa vedada pole mingi valik. – Sellest ka teiste pahameel, kes esindavad üldist arvamust, et kõik eluda tuleb igas olukorras ja asendis päästa, kasvõi teiste elude hinnaga.

Kolmas tüli tuleb sellest, kui rühmajuht käseb rahastaja pruudil – kes mõlemad on samuti tulnud seiklust uudistama – surnu tuukriülikond selga ajada, sest tal endal pole seda ja nad peavad koobastest pääsemiseks leidma alumise otsa, ehk siis ujuma. Tulemuseks on see, et too tüdruk on nii nipsakalt uhke ja õiglane, et tema ei rüveta surnuid ja ei pane tuukriülikonda selga. – Ja võtab kätte ujuda mägironija jopes!!! – Ning jääb samas kohas kinni, kus esimene laip oma tuukrivarustuse hävitas, kuid õnneks pääseb selleks korraks eluga.

Vahepeale sureb pensionile jäänud endine tuuker rõhuhaigusesse, kuna tema organism ei suuda enam kasvava pingega vette ja veest välja tulemisel-minemisel, mida serveeritakse altruistlikus kastmes. Vahepeal neljaliikmeliseks kahanenud meeskond koosneb juba kahest väljakjunenud kildkonnast – Isa ja poeg ning ärikas ja tema pruut. Isa paneb ette jätkata väljapääsu otsimist põhjast, samas kui ärikas paneb ette otsida väljapääsu natuke kõrgemalt.

Siin põrkuvad kokku loo kaugemad vastandid, milleks on Võim ja Vaim. Ärikas mõtleb, et kuna tema on selle kõik kinni tagunud, tuleb ka temale vastavalt austust üles näidata, kuid palgatud grupijuht ei pane teda mikski, sest ärimehel pole vajalikke kogemusi sellel alal. – Aga pinge ja olukord ning vana vaen ei mõju pääsemisele soodsalt. Konflikt jõuab haripunkti, kui ärika pruut jääb juukseidpidi õhku rippuma ja ignoreerib grupijuhi hoiatust, mitte juukseid noaga läbi lõigata – ja kukub alla, sest koos juustega lõikas ta läbi, end üleval hoidva köie.

Siia on jälle palju tähendusi sisse pargitud. Ühelt poolt elulõng, mille inimene ise läbi lõikab, nagu pattulangemise lugu, teiseltpoolt halva sõnumitooja mahalaskmine. Süüdlaseks tehti jälle grupijuht, et tema head nõu andis, mida ei järgitud, ja et naisterahvas surma sai. Lõpuks ärikal saab kannatus otsa ja ta püüab iseseisvalt pääseda, jättes isa ja poja saatuse hooleks, kes pääsevad müstiliselt nahkhiirekäigu kaudu, mille juhuslikult avastavad – nahkhiirte koobas on aga tekkinud jaapani amfiibtangi läbi katuse kukkumisest tekkinud avast laes. Isa ja poeg jooksevad uuesti ärika otsa, kes on kõik oma hapniku varud kulutanud ja maiustab oma pruudi kallal, kelle jõgi sinna soppi uhtus.

Sekka mõned kohustuslikud kangelaslikud kaklused ja õige mehe bravuurid, ning isa sureb kukkumise läbi teravatele kaljuodadele ja rebestab oma kopsud, aga ärikas üritab pinnale tõusta ilma varustuseta ja hukkub.

Filmi kõige liigutavam hetk on nn „Mantlipärija“ stseen, kus isa soovitab pojal usaldada oma vaistu ja palub tal teda aidata, nagu tema aitas luud-kondid murdnud meeskonnaliiget. Pärast mõningast vastupuiklemist, jääb poeg nõusse ja asub viimase hapnikuballooniga jõe merrevoolu kohta otsima. Selle teeb eriti ilusaks tagurpidi poeesia, kus hapniku otsa saades poeg hingab kaljusoppide kaudu, mis on visuaalselt nii hästi tabatud nagu kujutataks veejoomist nõnda, et kõik on pahupidi käänatud. Ülal on all ja all on ülal. Poeg pääsebki ainsana elusalt sellest seiklusest, mida oleks saanud vältida varuballoonide õigeaegne toomine, et esimene ohver ei saaks üleväsimusest tekkida ja teisi doomino-efektiga põhjustada.

Võrdlusmomente võiks tuua veel „Kärbeste Jumal“ lõpustseenist ja põssa hukkamisest, kuigi siin on see intensiivsem. Eluvõitlus ja retk „Püha Graali“ järele on viidud ülima pinge ja murdumispunktini, kus kellelgi pole otsustamisest pääsu. Väga õpetlik film, kes kunagi soovivad mägironimise; sukeldumise vms. tegeleda, kuna näitab, mis võib valesti minna, kui kirjutamata reegleid mitte täita. – Lõpuks sai pojast oma isa sarnane veidrik, kes leidis elu mõtte vees hulpides, nagu tema isa oli seda otsinud. – Oidipus oli üle elanud „ärkamise“ et on abielus „emaga“ (leidnud sama väärtuse e. muusa) ja tapnud oma isa (hooletuse kaudu) . See, mis enne tundus mõttetuna, leidis sügavama mõtte läbi endise surma. – Väga sügav film ja julgen kõigile soovitada, kuid ühtlasi ka väga nõudlik film, niiet popkorni pole mõtet kaasa võtta, sest selle krõbistamiseks ei jää lihtsalt aega.

Tegemist on ühe filmiga vähestest, mida hollywood pole suutnud ära lörtsida ja eriefektidega üle pakkuda. Kõik on omal kohal ja omas tähendusest ning ülimalt esteetiline ja üleinimlik!
Minu poolt 5 punkti 5 võimalikust.