20 aastat tagasi tehtud asi, sattus kogemata, koristades, näppu ja oleks äärepealt põlevaks prügiks saanud. Elu on naljakalt kurb või hoopis kurvalt naljakas.
Käib tuul nüüd sala üle kõnnumaa,
ja kikivarvul kevad tema järel.
Jõgi see ei malda magada,
üle sängiääre tõuseb vaatama.
Saab pajuokstelt kaldal pragada,
et miks ta nõnda lakamata värel.
Ei ühtki päiksevaba päeva järel.
vaid üks ja ainus lustiline valge,
ja allikatel karastab ta sääred,
ja oma õrnalt rõõsa palge.
Ta lilli põimib omal juustesalge,
ja tikib täis kõik omad kleidiääred.
Ja pihikugi laseb lahedamaks,
ei enam nööri kehha kinni hinge.
Ööd ta ketrab aina vahedamaks.
Teeb laante ümber oma võluringe,
laulab nagu ööbikk üle kingu
oma kõige heledamal häälel.
