Sõnupidi ära sõua, ära sosista mu nime,
igast tähest harunemas unevarju vajumine
Kadunute kaamed huuled, meretagune ja pime –
öine laine sügavusest peibutab kui meeleline
Samastuvad peegelpildid vihisevad nelja tuulde
Lahvatavad leegikeeled, sõnad hammustavad huulde
Kohisemas-kahisemas padja kaissu tahtmatagi
öised pärlimuttersilmad, unenõtkusesse sagin
Mõttelõngasõlmedesse keerutades taaruv taju
kaitsevaime hõikab koju, hõrenevaid läbi haju
Nagu sahinananana tõuseb, laskub, paisub, vajub
heli, nõrisedes hinge unepõhjatähesajus
Viirastusehoovusesse segunevad ööensüümid
samastades saladuste sõnumid ja sünonüümid
Laugemisi-libamisi sosistamas ulmeline –
Ära sõnupidi sõua Ära puuduta mu nime
Ükskord ammu elas Saaremaa peal mees, kelle kätes oli kuldne oskus sees, mõistis laevu teha sihvakaid kui siug, kelle puri oli suur ja kärme liug
Elas Liiva külas, Aadu nimeks tal, oli kannatlik ka suure pinge all, tema pojal Peetril aga veri kees, tuhat mõtet küpses korraga ta sees.
Aadu mõtles välja laevu oma peast - ei ta otsind malli varemate seast; ei ta paberile pannud ühtki joont, omas ehituse peale lihtsalt soont.
Kord üks rikas kapten Käsmu ranna alt tuli uhket purjelaeva tahtma talt. Aadu mõtles välja laeva „Tormilind“, silme ees tal seisis viimane kui pind.
Siiski rauges Aadu kätes peagi jaks, Peeter saanud oli isast jõudsamaks, võttis ise ohjad, laeva kallal asus, seda omanikul oodatagi tasus.
Pandi purjekale Hara rannas kiilu, taoti metsas mitusada kaaresiilu, veeti hobustega mereni ja naksti, löödi kinni, palgiraha välja maksti.
Tulid ametmehed käima Soomemaalt. Leidsid Peetri suure palgivirna naalt; ei nad uskunud, et tervelt painduks puu, kui ennäe, pea vajus ammuli neil suu:
lauad vee ja tule jõuga naks ja naks läksid üheteise kaupa kaarjamaks. Peeter naeris, eks te veljed imet kae, kuidas saagimata sündida võib lae´!
Hoolsalt töötas meister isa pilgu eel, leidis väikseid vigu vana veel ja veel, kuni silma ei jäänd ühtki konarust ega kaheldavat sõiduomadust.
Mastid tagurpidi püsti, pardad vahast löödi läikima kui portfell pargit nahast purjed pääle panti, et saaks sõita laev, terve aasta õmmelda neid oli vaev.
Valge kuue siis said kaarelauad Loksal, olid peagi meistrid niivõrd haljal oksal, et neil hõberaha masti alla ringiks jätkus laduda veel laevahaldja kingiks.
Oli meeskond reibas, kapten kaval mees, kes küll ütleks, mida hoidis vaatides, aga küsida on hilja kuna ammu katsus Tormilind ju lainetega rammu
Tahtis ehitaja isegi ehk kaasa sõita Tormilinnul üle laineaasa, aga taat ei luband, laevu pidi looma, selle eest au, kuulsust perekonda tooma.
Peeter mossitas ja tahtis minna varju Mulgimaale hoidma rikka onu karju, kuid siis leppis, uuris ajalehest vaid kuis ta loodud laev käis mööda kaugeid maid.
Oli laeval saare lapse südi hing - üle ookeani käis ta kaugeim ring trehvas lõbusaid delfiine, prisket pringlit, oleks jäämäe pärast vaat et kohand inglit.
Aastal 1 9 2 6 ehk oli see, üle ilmakeskmejoone kulges tee. Anti kaasa kodust kolme värvi lipp, hakkas paistma juba musta mandri tipp.
Nii sai Tormilinnust esimene alus eesti soost, mis Neptuni käest õnne palus, saivad ristitud kõik madrused ja jungad, liikudest neil tühjenesid tengelpungad.
Enne kui ta jõudis taaskord üle joone, võttis meri hoopis tumedamaid toone, tõusid marupilved, puhkes suur orkaan, mõtles laev, et kuidas nüüd küll koju saan.
Kuid tal meenus, et ta tormilind just ongi, ega vaja puksrilaeva-päästerongi. Ajas mastid sirgu, pidas vastu maru, kui ei tembutanud, hoidis selget aru.
Väike kaheksajalg oli tulnud kaasa, üle vetikate lainetava aasa. Hirmust tormi ees ta haaras ankruvinnist ega lasknud lõdvaks selle raudset kinnist.
Naersid kalad seda veidrat vahejuhtu, kapten lootis, et sest päevaplaan ei luhtu, tõsti ankru sõitis välja Thamesi jõest mööra Merilinnust, oma väiksest õest.
Mitmeid meresid veel kündis Tormilind, üle Atlandigi seilas, kiilus ind, nägi maju tipp mil otsapidi taevas nii et elanikud sõitsid pilvelaevas.
Veel tal seiklusi sai tehtud uude ilma, ahvid-papagoidki tegid talle silma. Tormilindu imetleda said ka britid, kuna Londonis on purjelaevad hitid.
Inglismaale tõi ka Argentiinast palke mööda jõge, mis täis krokodille kalke. Ainult kolm neid mahtus peale, 15 meest ümbert kinni võist hoida palkidest.
Igas sadamas kui ilmus laeva puri, elu linna keskel päris välja suri laeva uudistama tuldi suures summas; seisti kai peal tema valges purjelummas.
Teised laevad andsid au ja tegid ringe, see läks eestlastele eriliselt hinge. Valge laeva suur ja kummituslik kere hüüdma sundis „Lendav Hollandlane, tere!“
Siiski koduigatsus ta mehi pures, palju ohtegi ju troopikas on juures, pööras nina põhja, lumelõhna haistes, rühkis kodumaale põhjapäikse paistes.
Kodu poole sõites laeval murdus mast, sest ta pardaid liigselt kõikuma lõi last. Kahvelpuri oli kiuslik, tõrkus tuul, polnud müntegi all uuel mastipuul. Kapten Ruudi ütles: Nüüd me peame puhkust, võime pääsemisest tunda tõsist uhkust, läks siis puubisse kõik mees ja vihtus tantsu; ostis suveniire koduste jaoks santsu.
Aga mehed olid harjund palavaga, parasvöötmes toppis selga iga naga mitu kampsunit ja kasuka ja salli, nii et meenutasid kuumaõhupalli.
Selle kõige juures kattis pead neil kübar, mida panamana tunneb koljumügar. Oli see vast veider –kasukas ja kaap! Õnneks varsti varjas kubujusse staap.
Aga ühel hetkel otsa lõpeb õnn: pole iga mees ju kuulus Kihnu Jõnn. Tuuled madalikul külje peale kreeni vajutasid Tormilinnu päris veeni.
Ei siis aidand muud, kui meeskond randa ujus. Mõnel nobedamalt, teisel vaevu sujus see kuid lõpuks metsa mööda jõudsid sihti, metsavahimaja võeti joonelt rihti.
Murtud tiibadega Tormilind puksiiris leidis pääsemise põhjanaabri piiris. Soomes vesi välja imeti ja dokki toodi Tallinnasse vaest kui märga sokki.
Tekki nuditi ja mastid olid mädad, juba kimbutasid keskeas laeva hädad. Abiks mootori sai laev ja taas läks vette, kuid jäi saksa luurajate teele ette.
Teenis sõjavankrit, allveelaevu püüdis, meie Lembitule hoiatusi hüüdis. Kuni kadus...räägitakse, uppus ära. Kuid ma arvan, see on lihtsalt tühi kära.
Mina arvan, et ta merepõhja mööda siniseid ja selgeid päevi saadab mööda. Ujub sügavikes, kohutab kalmaare, leiab üles mõne vettevajund saare.
Vaatab ülespoole, meenutades läinut, kõiki kauneid kohti, kus ta varem käinud. Räägib lugusid neist viigerhüljestele, kel ta kuulamisest kere kõhn ja hele.
Unes Tormilindu tähemeri kannab kosmosesse, poideks paar planeeti annab. Nende vahel kulgeb tema laevatee, mastil kaelas ripub meteoorikee.
Sabatäht tal püsib kannul nagu koer, saba liputab ta oma veidral moel. Mööda seilavad ka UFOd, tähelaevad, maha jäänud on kõik maised tööd ja vaevad.
Siin ta lõpeb, meie Tormilinnu-lugu. Kuid ta enda tee ei lõppe mitte sugu. Kes teab milliselt planeedilt kord võib leida, selle laeva, kui end jäädavalt ei peida
Mõne pilve taha, siis vaid vahi üles, ja näed kõrgeid purjeid linnuparve süles. Või ehk kevadise tormi lainevahus, laev ja meri, need ei ole iial lahus.
Minu vanavanavanaisa oli Aadu Sepp ja vanavanaonu oli Peeter Sepp, minu vanamamma vend, kuulsast Saaremaa laevaehitajate dünastiast, kes on loonud nüüdselt kaduma läinud Tormilinnu, Eesti kunagi uhkeima barkantiini. Tahaksin teha temast lasteraamatu.....seega panin tema loo erinevate juttude ja mälestuste põhjal luuletusena kirja. Ja lisasin omalt pool ka midagi.... Tormilind, ma tean, et sa seilad veel kusagil, võibolla kadunud Atlantises!!!!
