Oli kord üks nõiutud mets, mis ühes soises ja külmas maailmanurgas kasvas. Õigupoolest ei teadnud keegi, miks seda paika just Nõiutud metsaks nimetati. Kui küsida metsas endas elavate pisimutukate ja muude metsaelajate käest, kes selles päevast päeva ringi sagisid, siis ei oska keegi öelda, mille poolest just nende mets eriline või nõiutud on. Suurele osale metsarahvast tegelikult meeldis metsas elada, ning need kellele ei meeldinud, olid ammu raske südamega ära läinud. Kes vähem, kes rohkem soiseid või külmasid metsi otsima. Üldiselt aga oli metsarahvas aastasadu omal kohal elanud, mitmeid erinevaid võõrvõime kannatanud, kuningaid ja tsaare üle elanud ja selle käigus maaga kokku kasvanud. Võõraid silmitsesid nad kahtlustavalt ja altkulmu, rääkimata üldse sellest, et võõrastele jäi metsarahva omavaheline salakeel, mis enamjaolt õlakehitustest ja mühatamistest koosnes, mõistmatuks.
Kui aga keegi sattus mõnel metsaelanikul tõesti natist kinni haarama ja asus teda metsa nõiutuse osas pinnima, siis võis minna kahel moel: esimesel juhul osutas vaene ärahirmutatud kohalik soise metsa serval asuva mäekünka ja seda ümbritseva salu poole, rebis siis end vangistajast lahti ja pani tuhatnelja plagama. Teisel juhul tunnistas julgem metsaelanik, et Nõiutud mets kandis oma nime seepärast, et lisaks tavapärastele metsaelanikele, keda võis igas metsas kohata, elas Nõiutud metsas lisaks ka mitut eri sorti nõiutud metsarahvast. Sellega tavaliselt piirdus ka kõige julgema metsaelaniku teadmistepagas. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult ei teadnud keegi metsaelanikest, miks või mismoodi need nõnda eredalt eristuvad asukad nõiutud olid, kuid üldiselt valitses seisukoht, et kui neilt just midagi saada ei olnud, tasus neist kaugele eemale hoida, muidu võis nõiduse veel endale külge saada.
Ka metsaservas olevale künkale ja seda ümbritsevale salule osutati just seepärast, kuna seal salus ja künkal elas lisaks suurele osale metsarahvast ka suur osa nõiutud elukaid ja seetõttu võimalus nõidust lähedalt toimimas näha. Kuidas täpselt nõidus levis, seda ei teadnud keegi, kuid kui mõni metsaelanik endale nõiduse külge sai, siis unustas ta koheselt endise elu, kõik oma sõbrad ja lähedased, ning hakkas seltsima teiste omasugustega. Samuti tekkis lausa pime viha kõigi teiste nõiutud olendite vastu kelle nõidus oli teistsugune kui... vaesel uuel ohvril. Kuna see küngat ümbritsev salu oli kõige suurem kogu metsas, siis nägi seal ka kõiki nõiutud rahva eri liike. Lisaks veel ka haruldasi elajaid, kelle nõidus metsast kadunud oli ja seetõttu need erilised ja haruldased elukad ka kivide, kändude ja haigete puude alla pagendatud.
*
Kõige enam aga püsisid tavalise metsarahva meelel ja keelel küngast ümbritsevas salus elavad väikesed rohelised samblakarva trollid. Need tundis ära pirnikujulisest lodevast täidlasest kehast, mis kõhnadel jalgadel seisis, karvutust mööda maad lohisevast sabast ja pikast lontis koonust, mille all oli väikeseid teravaid hambaid täis suu. Trollidel olid suured alatasa vilavad silmad ja väikesed püstised tutikesega kõrvad. Ning millist jubedat kõva häält nad oskasid teha!
Alati kui tuli mõnda kaastrolli kiita, siis olid kisakoor nii kõva, et muu metsarahvas kas toppis kõrvad kinni kõigega mis aga kätte sattus või kes ei saanud kõrvu kinni panna, see jooksis nii kaugele kui sai. Kiitmise peale olid trollid mihklid, õitepoolest tundus, et ainult kiitmisest trollid elasidki, sest kõige enim kiideti alati kõige suuremat ja paksemat trolli, kes tavaliselt oli ka kõige vanem. Samas aga läks iga troll, keda korralikult kiitma hakati, lõpuks paksuks.
Kõige suurem, paksem ja vanem troll oli trollikuningas, kes Suursalus kõrge tamme otsas oma asju ajas. Tema oli lausa nii suur, paks ja enesega rahul, et juba vähemalt kümme talve ei olnud tema oma troonilt tõusnud. “Troll oma parimates aastates,” nagu trollikuningale meeldis oma kõhtu silitades muheleda. Kaheldav oli kas ta üldse oli võimeline uuesti oma jalgele tõusma, mis tema koguka keha küljes hädiselt taeva poole rippusid nagu esimesed kevadised lillekesed. Kuna trollikuningas ise enam liikuma ei saanud, siis vedasid vähetähtsamad noortrollid kuningtrolli, tema trooni ja vahel ka mõnda tema ümber tiirlevat punastavat trollineiut igal hommikul tema kaugest kodust keset Suursalu oleva tamme otsa tööle ja õhtul taas koju. Söötsid ja jootsid teda.
Muu metsarahvas ei vaadanud sellele ammu enam viltu, kuningtroll oli nii kaua troonil olnud ja Suursalu valitsenud, et kõik metsaelanikud olid helgemate aegade lootuse maha matnud, ja ohkasid omaette kui järjekordset arvet nägid, mis kuningtrolli ja tema ekstsesside ülalpidamiseks läks.
Kuna trollidele meeldis üksteist kiita, siis oli trollidel ka palju häälekandjaid. Nii nagu Nõiutud mets ei olnud üldse nii suur mets kui selle elanikele tundus ja nõiutud olenditele meeldis ette kujutada, ei olnud ka Suursalu üldsegi suur salu. Ta oli suurim salu selles metsas, kuid kogu maailma metsade arvestuses üldsegi mitte. Ometi aga oli selles salus iga väiksemalgi nurgakesel oma ajaleheke, kokku kümme tükki, rääkimata üldse üldisest salu ajalehest või siis salu Rohelisest Ajalehest, mis rääkis samu asju, mida ülejäänud 11 nädalalehte, kuid üritas näidata kui säästlikult trollid linna juhtisid. Lisaks kaheteistkümnele ajalehele pidasid suursalu trollid üleval ka oma ruuporijaama, kisades täiest kõrist kõiki neid uudiseid, mis ajalehte ei jõudnud ning andsid pidevalt teada, et juba jälle on kuningtrolli käsul ja salurahva tahtel saanud kasvama uus puu, mõni seeneistandus või on kuningas avanud mõne uue jalgraja, mis on parem ja kallim ja toob salurahvale rohkem kasu kui mistahes asi, millega mets on kunagi varem hakkama saanud.
*
Suursalus olevatele trollidele vastandusid keset salu oleval mäekünkal elavad päkapikud ja härjapõlvlased, kes vaatasid viltu sellele, kuidas trollid Suursalus olevatelt metsaelanikelt kümnist kogusid ja seda sama kähku kulutasid, et metsas toimuvat oma salus uuesti kuid mitte tingimata paremini leiutada.
Päkapikkude ja härjapõlvlaste näol oli tegu kaht eri liiki olenditega, kuid kuna ei tavaline metsarahvas ega ka trollid suutnud (või tahtnud!) neil vahet teha, siis olid nad targu leivad ühte kappi pannud ja ühiselt metsavalitsuse moodustanud. Koos õnnestus haarata neil enamus kohtadest metsakogus ja seeläbi vältida trollikuninga ja tema alamkonna edasist paisumist.
Iseenesest oli päkapikkude ja härjapõlvlaste eristamine üpris lihtne. Päkapikud olid väikesed mehikesed ja naisekesed, kel suur pea väikese keha otsas. Meestel olid pikad hallid habemed ja naistel pikad hallid juuksed. Meespäkapikkude mütsid olid kuldsed, nagu ka päkapikunaiste pearätid. Metsarahva seas levivad jutud räägivad, et kunagi olla päkapikel punased mütsid olnud, kuid iga endast lugu pidav päkapikk eitab seda jalamaid ja vannub oma laste nimel, et tema müts on alati kollane olnud.
Nii nagu (puhtalt kokkusattumusena!) punaste mütsikestega jõulupäkapikud, väitsid ka Nõiutud metsa kollaste mütsikestega päkapikud, et nende tööks on õnne ja rõõmu tuua. Kuid nende kingituseks oli hoopis kuld. Päkapikkudele meeldis arvutada ja kuulutada kõigile, kui palju kulda nad on metsarahvale toonud ja maa seest välja võtnud. Mida suurema numbri nad kokku said, seda kõvemini nad kisasid, ning sestap ei teadnud metsarahvas kunagi, millist numbrit ja kas üldse uskuda, sest säärast salamatemaatikat nagu päkapikud, ei osanud nad kohe kindlasti. Sellest aga, kust laialijagatav kuld pärines, ei soostunud ükski kollase mütsikesega päkapikk kunagi rääkima. See oli ainus ja ehtne märk, et tegu oli päkapikuga, sest kui päkapikk avaldas, kust tema kingitus ja kuld tegelikult tulid, siis ei pidanud enam keegi teda isetuks ja süütuks päkapikuks.
Päkapikkude muinasjutul kullast ja küllusest oli metsarahva silmis kaks murekohta: esiteks teadsid kõik, et päkapikud ei kaevandanud peaagu üldse kulda, kuigi nad seda oma laste nimel vandusid. Tegelikult tuli umbes pool metsaelanikelt kogutud kümnisest ning teine pool veeti sisse hoopis suurematest ja jõukamatest metsadest, kuhu nad iga viie talve järel lamenti lööma läksid, kurtes, et Nõiutud mets ei ole nii vana ja suur kui tõsiselt vanad ja suured metsad ja need peavad Nõiutud metsa nii nõu kui jõu, kui ka (peaasjalikult ja eelkõige!) kullaga aitama.
Teine murekoht oli see, et kogu oma arvutamise ja numbriarmastuse juures ei teadnud nad mitte halligi sellest, kuidas raha liikus ja mida kuld tegelikult metsaelanikele tähendas. Nii suutsid nad alati kogu saadud kulla tilkhaaval mõttetutele asjadele ära kulutada nii, et kui metsaelanikud, sonid ja pearätid näpus, päkapike jutule läksid, et natuke kulda oma tarbeks saada, laiutasid päkapikud käsi ja ütlesid et punast krossigi pole anda. Samas jätkus naljakal kombel kulda küll ja veel, kui oli vaja päästa kogu Nõiutud metsa aud ja uhkust: õhupalliliini, mis suurtesse metsadesse viis. Sellele sai isegi kalli raha eest lipsustatud kuldse mütsikesega päkapikk palgatud, kes lubas suure töö ära teha, kuid lõpuks pani hunniku kulda hakkama, kahmas sületäie endalegi ja seadis end mugavalt metsa ühe uhkema tamme otsa elama.
Selle ja paljude muude vigurite pärast, mida päkapikud korda on saatnud, on suurel osal metsarahvast tekkinud küsimus, mis päkapikel tegelikult mütsi all on. Üldine veendumus on, et pea ei saa seal olla, peab olema kas õhk, või see sama kuld, mida nad laiali jagada lubavad. Päkapikud ise muidugi naeravad selle jutu peale ja hirmutavad metsarahvast, et kui neid uuesti metsavalitsusse ei valita, siis ronivad trollid salust künka otsa, lubavad trollikuningal küllusesarve sõlme keerata ning niristada sellest vaid nii palju kui trollidele endile vaja.
*
Trollide ja päkapikkude omavahelist sõnnikurahet vaatasid kahetiste emotsioonidega pealt härjapõlvlased. Härjapõlvlased olid umbes nagu päkapikud, kuid kehalt lühemad ja jässakamad. Härjapõlvlaste meestel olid mustad habemed ja tumesinised mütsid, naistel aga mustad juuksed ja tumesinised pearätid. Kahetiste emotsioonidega silmitsesid härjapõlvlased seda sõda salu ja künka vahel seepärast, et ühelt poolt tundus see neile, nagu muulegi metsarahvale naeruväärne ja absurdne. Kuid kui metsarahvas oli ammu lootuse kaotanud, et üks kahest võiks võita ja sõda võiks sellega lõppeda, siis härjapõlvlased olid pigem kurvad, kuna erinevalt metsarahvast nägid nemad ka ideaalset maailma, kus päkapikud suutsid kohati mõelda ja trollid oskasid vait olla. See muidugi ei aidanud kedagi, sest härjapõlvlastele osaks saanud nõidus või neetus oli pealtnäha kõige leebem, kui samas ka kõige karmim ja kurvem – pikaealisus. Härjapõlvlased elavad vähemalt kaks korda kauem kui metsarahvas või muud nõiutud olendid.
Kui metsaelanikel oleks mingitki arusaama sellest, misasi on filosoofia, siis nimetaksid nad härjapõlvlased kohe filosoofideks. Kuna nad aga filosoofiat kuidagi ei mõista, siis vahel nimetavad nad naljatlevalt härjapõlvlasi teorahvaks. Seda põhjusel, et härjapõlvlased mõtlevad kaua ja sügavalt ning huvituvad traditsioonidest ning nende edasikandmisest. Sellega kaasneb ka võimetus mõista tõmblemist ja sagimist otsese kasu nimel, millega nii metsaelanikud kui muud nõiutud elukad tegelevad. Nii keskenduvadki härjapõlvlased pigem plaanidele, mis sündisid siis kui kedagi peale nende veel elus ei olnud või mis saavad oma lahenduse siis, kui kõik peale nende on ära surnud. Seetõttu on neil ka raske seletada oma suurt arusaamist maailmast ja metsast sagivale metsarahvale ja alatasa tähelepanu nimel siblivale nõiutud rahvale. Kõigile tundub, et härjapõlvlased virisevad absoluutselt kõige üle ja ei tea tegelikult isegi, kuidas metsa probleeme lahendada. Kõik lahendused näivad nende jaoks halvad. Härjapõlvlaste silmis on aga kõikidel plaanidel üks viga: läbimõtlematus. Nimelt on härjapõlvlaste plaanid nõnda õrnad, vanamoelised ja traditsioonidele rõhuvad, et ei arvesta noorema rahva sagimisega ja nii keeravad nooremad nõiutud asukad need alatasa vussi.
Vaid seetõttu lõid nad mesti päkapikkudega, vaid seepärast, et päkapikud nende häält rahva sekka kannaksid, ning pakuks samas võimaluse saada võimu juurde ja panna liikuma terve hulk plaane, millest ehk mõni üksik lõpuni veereb ja oma eesmärgi saavutab. Eesmärgi, et mets püsib kauem kui tosin talve, mille jooksul kõik muud nõiutud rahvad seda enda poole kisuvad nagu ainsat tekki külmal talveööl. Päkapikud võtsid härjapõlvlased aga kampa vaid seepärast, et just härjapõlvlased olid need, kes siinse metsa paarkümmend talve tagasi uuesti kasvama said ja sügavale sohu juurisid. Nõnda sügavale lausa, et nüüd on metsarahvas saanud oma metsa ise, ilma võõraste kuningateta korraldada oluliselt kauem, kui esimesel katsetusel.
*
Neljas nõiutud rahvas selles metsas olid näkid. Kõhnad kahvatud kalanäoga olendid, kes pilgutavad oma silmi nii päkapikkudele kui trollidele. Näkid olid ühed kummalised olendid. Nagu nendel näost selgesti näha, olid nende eellased libedad kalad, kes elutsesid kunagi märgades laiades rabajärvedes nii idas kui ka läänes.
Jutud räägivad, et kalad, kellest arenesid hiljem tavapärase metsarahvaga läbi käimise ja kuiva maailmaga kokkupuutumise tulemusena näkid, sündisid sada ja viiskümmend talve tagasi läänes, suurtes rabajärvedes, mille asemel nüüd laiuvad tähtsad metsad. Neist metsadest rändasid osad kalad idametsadesse ja tõid seal ligi sada talve tagasi kaasa veeuputuse, lootuses, et veeuputus pühib üle kogu maailma. Nii päris ei läinud, kuid paarkümmend talve pärast veeuputust seisid kalad Nõiutud metsa piiril ja panid praeguse metsarahva kauged esivanemad valiku ette, kas kõva torm või vee- ja kalauputus. Tollane metsarahvas valis kõva tormi. Tormi, mis rebis maast lahti kaugelt suurema osa nii metsast kui ka rahvast kui keegi arvata või karta julges.
Just selliste kogemuste tõttu vaatab metsarahvas kõiki vähegi kalanäoga elukaid korraga nii ülima kahtluse kui ka mõningase nostalgiaga, mis siis, et kohalikud näkid ei oma mingit seost idas elavate kaladega. Näkid, olgugi et nad on tulnud pika maa maha võrreldes oma läänekaladest esivanematega, jäid siiski vee-elukateks ja hoidusid tavaliselt soise metsa rabajärvedesse. Näkke eristas kõikidest muudest nõiutud rahvastest see, et nad olid natuke imelikud ja näisid rebivat korraga kahel teineteisele vastukäival eesmärgil.
Ühelt poolt tahtsid nad ülimat võrdsust, et metsaelanikud peaksid kõik koos vaid piisavalt kulda ja rasket kümnist maksma, et kõik saaksid võrdselt laisad olla ja keegi ei peaks eriti palju töötama. Näkid olid mihklid tulema välja plaanidega, mille eesmärgiks oli, et tugevam metsarahvas aitab sõbralikult neid, kes ei ole nii tugevad. Kahjuks ei olnud nad tegutsemises nii osavad, kuna ükski nende suurepärane plaan ei olnud selles metsas veel läbi läinud. Metsarahval oli ikka veel värskelt meeles viimane kord kui keegi metsavalitsuse kaudu üritas metsarahvast võrdsustada ning lõpptulemusena närisid kõik muru. Pärast seda kui olid ära õppinud uue sõna “defitsiit.”
Teiselt poolt, kuna näkkides on endiselt kala, siis on kõikide näkkide unistuseks vesi ja veeuputus, mis metsa maast juuriks ja lahti rebiks ning kõige täiega ära pühiks. Mis metsarahvast pärast veeuputust sai, polnud kaladele kunagi oluline olnud, ning näkidki ei hoolinud sellest väga. Nende nägemus oli, et kes tahtis kohale jääda, see kasvatas lõpused ja õppis ujuma. Näkirahvas, kes soovis näida igati ontliku metsarahvana, näitas muidugi harva oma juuri välja. Kogu oma mineviku olid nad õppinud, et veeuputus, mis neile paradiisi algusena näis, hirmutas muu metsarahva tummaks ja peletas neist eemale ning seda ei soovinud näkid mitte. Muu metsarahvas oli aga ikkagi kahtlev kalapilgu ja muliseva jutu suhtes, mis rääkis pudrumägedest ja piimajõgedest, mis kõigile lahti on, kui vaid igaüks enamuse oma sissetulekust kümniseks maksab ja piimast ja pudrust ainult lusikatäie võtab. Sellele, et piim ja puder roiskuma lähevad, näkid muidugi ei mõtle.
Samas kardavad nii päkapikud kui härjapõlvlased piima ja pudru halvaksminekut lausa niipalju, et hoiavad pigem piimaklaasi ja pudrukausi tühjad. Nii eristab näkke ja päkapikke teineteisest see, et kui päkapikud oskavad arvutada lausa suurepäraselt, kuid ei tea halligi sellest, kuidas kuld töötab ja kuidas see mõjub metsarahvale ja nende elule, siis näkkidega on täpselt vastupidi. Suurt plaani, ideed, turusuhteid ja raha mõistavad nad suurepäraselt. Seda mõistsid ka kalad suurepäraselt. Kogu tulevik on nende silmis lahti ja seisneb suurejoonelistes ideedes, mida nad veeuputusega võrdlevad ja mis toovad kaasa uue maailma ja uue parema elu metsarahvale. Põhipõhjus aga, miks seni pole ükski selline idee teoks saanud, peitub selles, et arvutada näkid ei oska. Näkid on veerahvas, mis siis, et õppinud kuival maal ringi käima. Vees pole arvutamine vajalik, on vaid kaks äärmust, kas kuiv maa või vesi. See nägemus teeb aga nii kuiva maaga harjunud nõiutud rahvast, kui ka metsaelanikke murelikuks.
Nii on näkid sageli oma väljaütlemistes numbritega mööda pannud, lubades natuke siit võtta ja natuke kuhugi mujale lisada, kuid eitades kogu plaani, kui keegi neile meenutab ja selgeks teeb, kui suur “natuke” tegelikult on.
*
Lisaks eelpoolmainitud nelja sorti nõiutud rahvale räägivad jutud ka paljudest teistest nõiutud elukatest, kes aegade jooksul on kas värvi või karva vahetanud, mõnel kevadel kivide ja juurte alt välja tulnud, et veidi hiljem taas tagasi pugeda, või on salapärastel põhjustel järsku metsarahval nii meelest kui keelest haihtunud. Ning kui nõiutud rahval oli üks nõrkus, siis seisnes see selles, et kui nad ei suutnud pidevalt tavalise metsarahva meelel ja keelel olla, siis ei pruukinud neid üldse olemaski olla. Metsarahva tähelepanu oli nende eneseusk.
Nii sosistasid mõned tavatult pika mäluga metsaelanikud idakaladest, kes lühikest aega olid rabajärve põhjasogas uimerdanud ja otsustasid lõpuks näkkideks saada. Ka räägiti väikestest helerohelistest trollidest, kel ei olnud peale välimuse ja soovi kisa teha mitte midagi muud ühist suuremate samblakarva kiidutrollidega. Väikeste rohelist trollide kisa ei olnud aga kiitmine vaid kiunumine sel teemal, kuidas nii metsarahvas kui ka metsavalitsus metsa looduslikke võimalusi ebamõistlikult kasutavad. Kuna aga metsaelanikud oma eluviisil midagi parandada ei näinud, siis ei teinud nad ererohelistest trollidest enam väljagi ja kes tahtis kivi alla tagasi pugemisest pääseda, pidi oma märsi näkkide tiigi juurde lohistama.
Hoopis huvitavam lugu oli olnud nõiutud rahvaga, kes olid oma maa küljes kinni hoopis enam kui muu metsarahvas. Nemad pidid seisma hea metsa ja selle maa eest. Kuid lõpptulemusena kaotas metsarahvas nende vastu huvi kui tulid ilmsiks vigurid, mille käigus metsavalitsusse saanud elukad hakkasid maid vahetama - kogusid muult rahvalt kokku säilitamisele määratud pühad hiied ja laaned, mille alla midagi külvata või mille otsa midagi ehitada ei tohtinud ja andsid vastu sama palju metsa maad, millega omanik võis teha, mida tahtis.
*
Tuleb tunnistada, et nõiutud rahva trikitamised ei piirdunud ainult Metsavalitsuse ja Suursaluga. Kokku leidus metsas veel paar suuremat salu, milles toimuvat metsarahvas huviga jälgis. Kuid kuna metsarahvas oli paarkümmend talve tagasi olnud nii elevil, et sai taas ise oma metsa üle otsustada, siis jagati mets ligi veerandtuhandeks erineva suurusega saluks, et kõik tõesti saaks ise otsustada. Ning sellistes saludes toimuvale ei pööranud peale nõiutud rahva endi enam keegi tähelepanu. Muu metsarahvas oli ammu lootuse kaotanud, et sellises paikades võis kunagi taas elu mõistlikuks muutuda, ja midagi muud toimuda kui vempe täis tüli mitut eri sorti nõiutud elaja vahel. Omaette huvitava märgina kogu olukorra naeruväärsusest leidus metsa servas lausa salu, mille ainsaks olemasolu põhjuseks oli pidada vahti, millal idametsadest sealne metsarahvas siinsele soisele metsale tormi hakkab jooksma.
Nõiutud elukad on küll juba mitmeid talvesid veetnud isekeskiste plaanidega, kuidas väiksemaid salusid suuremateks teha, kuid pole ligi tosina talvega suutnud jõuda kaugemale mõttest, et see tuleb ära teha. Lõpuks hakkas surmani ära tüdinud metsarahvas seda korraldust ise muutma ning sellele loobivad kaikaid kodaratesse kõik nõiutud olendid. Seda muidugi siis, kui neil parajagu mõnda muud vigurit käsil pole, millega ülejäänud nõiututel nahka üle kõrvade tõmmata, metsarahva tähelepanu püüda või kullaks vahetatud kümnist oma sugukonnale ümber jagada.
mustpaike 04.05.2013
Autori kommentaar
Poliitiliste tele-diskussioonide vaatamine on kahjulik. Siin on tulemus.
