Võibolla ma olen lihtsalt laisk ja pole vajalikku teavet suutnud eesti keele ruumis üles leida, kuid mina pole avastanud sellist teksti, kus eestlased räägivad oma teadmisi lipu pühitsemisest. Kui selline tekst on siiski olemas, siis andke mulle teada ja ma parandan meelt. Kunagi oli suureks asjaks, kui Res Publica läks üksi kirikusse eesti lippu pühitsema. Kuidas ta selle mõtte peale tuli? Kes teda selle juures abistas? Seda mina ei tea. Mida ma tean, ja mis minule on selgeks saanud. See, mida Jumal on mulle ilmutanud, on järgmine.

Nõnda, nagu riikide vahel on diplomaatilised suhted, on ka Jumala ja inimkonna vahel sellised võrreldavad suhted. Antud juhul siis Jumala ja eesti riigi vahel. kunagi oli tõesti aeg, mil ei olnud võimalik riiklikult kinnitada Eesti lippu kui meie rahvuse sümbolit. Ja pöörduda siis Kõigekõrgema poole oli väga mõistlik ja julge samm. Kuid teha seda uuesti siis, kui rahu on käes ja mingit ohtu pole silmapiiril. Kas Res Publica rääkis koge eestimaa nimel või ainult oma partei nimel. Diplomaatilises õiguses on nõnda, et kui sa sõlmid uue lepingu ja selle osapooled muutuvad, muutub ka eelmine leping tühiseks. Eeldusel muidugi, et lepingu sõlmijatel oli selline õigus nii toimida. Rituaalne õigus, antud juhul Jumalalt lipule õnnistuse küsimine, on väga sarnane toiming.

Kuna minu teada ei esindanud Res Publica ei seal kirikus lippu pühitsedes, ega ka muidu tervet eestimaad, siis selle kaudu omandas selline pühitsus riitus lahkhelide pühitsemise tähenduse. Jumala ees on nüüd nõnda, et need inimesed on toime pannud õigusrikkumise, tühistades eelneva õnnistuse, mis oli lipu esmakordsel õnnistamisel saavutatud, siis kui rahvas oli rohkem üksmeelne.

Nõnda, nagu igal riigil on oma saatkonnad, ja seal võib toimetada vaid see riik, on ka Jumalariigil saatkonnad, nimelt kirikud, mida on antud küsimuses ebaotstarbekohaselt kasutatud. Küsimus pole selles, kas Res Publical oli luba tollelt koguduselt - nii tähtsas küsimuses oleks pidanud toimuma nõupidamine kõigi kristlike konfessioonide vahel ja kõigi paganlike ühenduste vahel, sest meie riik pole, kui ma viimati kontrollisin, kristlik riik. Ja kuna ma tean, et keegi pole sellist taotlust kusagil esitanud, siis milleks see kõik?

Samuti ei või ükski riik tormata sisse teise riigi konsulaati ja hakata viisasid väljastama. See õigus on reserveeritud üksnes vaadeldavale riigile, antud juhul Jumalariigile. - Kuna pole toimunud arutelu selles küsimuses, kus kõik pooled on laua juures ja üks partei tegi omategevust. - Mida selle kohta nüüd öelda? Kas Eesti riik kuulutab sellega Jumalariigile ja Jumalale sõja. Et tema silmis pole kirikute puutumatus reaalne? Et sellega võib poliitilises võitluses teha, nagu heaks arvad? Kas meie poliitikud peavad ühtlasi võimalikuks, näiteks USA viisadega kaubelda stiilis: "Kui sa valid mind, saad rohelise kaardi!" ? Kuid miks siis on Jumal teie jaoks nii vedel vennike, et tohib minna kirikusse üksiku parteina ja nõnda lippu pühitsema kukkuda.

Kui üks kuningas läks Iisraelis suitsutuspanniga pühakotta, et suitsutada Jumalale, siis lõi Jumal teda pidalitõvega; kui preestrid tõid võõra tule Jumala palge ette - sellise tule, mis polnud õigesti valmistatud ja õige kombe kohaselt toodud, siis hukkas Jumal need tema vastu eksinud preestrid! Mida peaksin ma sellest nüüd arvama? Eks Jumal pea nüüd Res Publicat oma vaenlaseks, sest tema pole küll selleks luba andnud, ega pole keegi ka käinud tema käest luba küsimas. Nagu on nähtav Res publica ajaloost, see needus juba toimib ja on ühtlasi kätte saanud ka Isamaa liidu, kes Res Publicaga on liitunud. See tabab kõiki, kes asjaga seotud inimesi oma keskele võtavad.

Nii kaua, kui riiklikul tasemel, ei paluta kirikutelt andeks, nende õigusalasse tungimise eest ja rituaalse õiguse rikkumise eest ja ei tunnistata, et Eesti vabariik pole mitte kristlik vabariik, vaid lihtsalt vabariik, või demokraatlik vabariik. Sest kristliku riigi juurde kuuluvad kõik need nõuded, mis on Piiblis kirjas, kuid mina küll ei näe, et Eesti oleks võimeline neid riigi tasemel täitma. Seega jätke see hullumeelsus. Nii kaua kui sellist riigi tasandil vabandust parteidega omavahel, et enam selliseid võtteid valimistel ei rakendata, ja Jumala ees, et selline asi toimus ainult ülemeelsusest ja mitte kurjast kavatsusest, ei toimu, võtab Jumal seda, kui sõja kuulutust temale ja tema õigusele. Teie ei või mitte pühitseda oma riigilippu kristlaste Jumalas! Sellega peatab Kristlaste Jumal igasugused diplomaatilised suhted Eestimaaga, kuni sellele noodile on adekvaatselt reageeritud ja süüdlased vastutusele võetud, kes oma voliala ületasid, kui selline asi leidis aset.

Saage kokku, ja otsustage, mis riik te olla tahate, kuid kristlik riik te ei või olla, sest Jumal on teid keelanud selle mõtlematuse pärast, et üks partei põlgas oma esivanemate tehtud lepingut ja tahtis ise suur olla, nõnda nagu Jumal polnud talle andnud! Milline on teie otsus, kuidas teie näete, eestlased?

Tere,
seekord vaatleme demagoogilisi küsimusi.
Kui ajakirjanik küsib, miks korterite hinnad teatud piirkonnas on langenud hoolimata üldisest majandusolukorra paranemisest, on küsimus arusaadav. Ent, ajakirjanik võib küsida nii: miks hoolimata üldisest majandusolukorra paranemisest on langenud xxx piirkonna hinnad? See pole veel demagoogiline küsimus.

Küsimus muutub demagoogiliseks siis, kui ajakiranik seab mingi eelduse: nt xxx hinnaga tehti selles piirkonnas tehing ning miks on see erineb üldisest hinnatasemest.

Põhiline skeem on selline: kasutatakse väljendeid: üldine hinnatase, piirkonna nõudlus, nõudluse vähenemine, antud piirkonna üldine ülepakkumine, ostjate hinnaootus, piirkonna elanikonna maksevõime, panga hinnang jne.

Neid termineid võib ilmselt koguda kümneid ning ma oma väikese kogu jaoks koostangi väikest ülevaadet demagoogilistest terminitest.

Aga, mis ma soovin öelda on see, et ostja jaoks pole ju tähtis "piirkonna potentsiaalne areng" millele võib lisada "infrastruktuuride arendamise" millele lisandub "nõudluse kasv ning ostjatepoolne turukompamine".

Kõike seda võisime lugeda LHV foorumist börsimulli lõhkemise ajal. Ning teame, millega see lõppes. Seepärast, minu kui endise Äripäeva ajakirjaniku soovitus on, et ärgem kasutagem sääraseid termineid.
Nii nagu Elari ütles, olgem ausad ning ütleme nii nagu asjad on, seda ka ajakirjanikele. Ajakiranikud peavad päevast päeva läbi närima börsiteateid, mis on meeletult pikad ning täis sääraseid väljendeid.
Need väljendid ainult varjavad mingit jama.
Aus info lugejateni viia on ainus võimalus. Seepärast, alati andke mulle teada oma mõtetest, kvuudised.ee avaldab ausa ning objektiivse info.

Tere,
seekord vaatleme, kuidas ajakirjanik valib allikaid ning teemasid?
 
Üldine praktika on selline, et hommikusel koosolekul tuleb rubriigitoimetajal välja käia ideed, millest kirjutada. Näiteks tuli mul otsustada ning välja käia mõte, et järgmine lugu tuleb kesklinna üürikorterite turust ning väide on, et hinnad on langenud proportsionaalselt enam, kui müügiturul. Siin tulebki pahatihti ette vigu, sest kui väide on välja käidud, tulebki lugu sellele väitele üles ehitada. Mõnikord võib selguda, et väide polnud õige. Aastaid kinnisvarateemaga tegeledes ma suutsin enamasti sõnastada loo põhiväite õigesti. Ent tuli ette ka kordi, kus allikad ei kinnitanud põhiväidet.
 
Ent, kujutlegem olukorda, kus allikad ei kinnita väidet? Lugu peab ilmuma. Siis tulebki mängu nö. kallutamine - välja jäetakse need allikad, kes ei kinnita väidet, allikate sõnastusi sobitatakse vastavalt põhiväitele. Siin on ka põhjused, miks ajakirjanikku süüdistatakse hiljem mõtte moonutamises.
 
Selliseid asju tuleb ette, kui teema on konfliktne ning on planeeritud kas esikaanele või pildiga väljamängimiseks. Ja siis tehakse paraku kõik, et "nui neljaks" tõestada oma väidet.
 
Mida siinkohal silmas pidada?
 
Kui ajakirjanik võtab ühendust ning küsib küsimuse, siis oleks mõistlik alati pärida temalt, mis on loo fookus. Kui selgub, et loo fookus on vastuolus tegelike faktidega, siis on mõistlik paluda, et minu sõnu mitte kasutada. Kindlasti ei tasu öelda, et "ei kommenteeri". See vihastab ajakirjanikku ning see teeb asja hullemaks. Tasub lihtsalt, siiralt ja ausalt öelda, et sellise fookusega loo puhul pole midagi öelda. Siis ei tule pärast negatiivset artiklit.
Tere,
jätkuks eelmisele osale, seekord vaatleme, kas ajakirjanikku saab ära osta?
 
On suisa stambiks muutunud säärane netikommentaar, et "see artikkel on kinni makstud" või et "ajakirjanik on ära ostetud".
Kas Eesti ajakirjanikku saab ära osta? Oma kaheksaastase kogemuse põhjal võin öelda, et katseid loomulikult on olnud. Ent, ma ei tea ühtegi konkreetset juhtu, kus mõni arvamus või info oleks avaldatud selle pärast, et ajakirjanikule on makstud. Õnneks on Eesti ühiskond sedavõrd läbipaistev, et sellised asjad lihtsalt ei läheks läbi. Ajakirjanik, kes raha vastu võtab, kaotab oma nime kogu eluks. Ent nimi on ajakirjaniku suurim väärtus.
 
Kas ajakirjanikule võib kingitusi teha?
Loomulikult võib. Äripäevas näiteks on reegel, et kingituse maksumus ei  tohi ületada 200-300 krooni piiri. Selline kingitus ei kohusta mitte millegiks.
 
Aga siit  küsimus, miks ühe firma lood, arvamused hinnangud kogu aeg ilmuvad ning mõne teise firma omad mitte kunagi lehte ei jõua.
 
Vastus on väga lihtne.
 
Kujutlegem nüüd pressiteadet.
 
Firma XXX on pühendunud oma klientide parimale teenindamisele. Meie kõrgelt kvalifteeritud spetsialisid on 24 tundi päevas valmis aitama teid, et aidata valida parimat lahendust kinnisvara ostmiseks. Meie spetisalistide suurimaks sooviks on aidata klienti, et ta saaks osta oma kodu! jne, jne.
 
Ükski ajakirjanik ei avalda mitte kunagi sellist infot. Mitte keegi ei taha lugeda sellist juttu. Paraku laekub iga päev hulganisti selliseid teateid ajalehtedesse.
 
Tere,
jätkan sarja ajakirjanduse toimemehhanismidest.
Teema: miks ajakirjanikud teevad vigu?
 
Kujutlegem kahte ajakirjanikku.
 
Esimene ajakirjanik:
On sume pärastlõuna, ajakirjanik süütab kaminas tule ning istub tugitooli. Ta paneb jalga soojad villased sokid ning võtab kõrvale suure tassi kuuma teed ning shokolaadiküpsised. Ta mõtiskleb rahulikult ning kirjutab mõnuga. Teema on vanalinna korteri sisustamine. Ta armastab seda teemat ning käsitleb igat sõna, igat mõtet mõnuga ja rahulolevalt.
Loos ei ole vigu.
Lugu ilmub kuu aega hiljem mõnes ajakirjas.
Lugejaid on 1000.
 
Teine ajakirjanik:
Ta on online valvetoimetaja, mis tähendab, et ta alustab tööd hommikul kl 6.30. Väljas on pime ning sajab lörtsi. Tal on kõrval jahtuv kohvitass, millest ta pole jõudnud veel lonksugi võtta, sest on saabunud Arco Vara börsiteade. Börsiteade on 20 lehekülge pikk ning sõnastatud meeletult keeruliselt. Asi pole ainult selles, et see on keeruline, asi on selles, et börsiteatega püütakse sihilikult esitada fakte nii, nagu on ettevõttele kasulik. Ajakirjanik peab sellest tunni ajaga läbi närima ning esitama lugejale - nii palju kui on tema võimuses - objektiivse pildi. Kell 9.00 peab helistama ja küsima  Merko ja Nordeconi kommetaarid tulemustele. Käib võidujooks: Äripäev, Delfi, Postimees ja Päevaleht. Toimetaja nõuab, et esimesena peab just tema uudise üles jõudma, st minutite küsimus. Loos on väga palju vigu.
Lugejaid on 100 000.
 
Mõlemad pildikesed on võetud reaalsest elust.

Tere,
seekord vaatleme väga valusat teemat: äraütlemine.
Hoolikalt valmistatud ning korrektselt kirjutatud artikkel võib saada sellise saatuse osaliseks, et see lihtsalt ei ilmu mitte kuskil. Miks siis nii?
Ajakirjanikuna võin seda selgitada. Tihti pole põhjus selles, et lugu on sobimatu. Põhjused võivad olla puhtalt tehnilised. Võimalik, et lugu ei sobi oma mahu tõttu lehte. Seda ei saa ei loo kirjutaja ega toimetaja ette näha, sest reklaam on alati kõige tähtsam ning selle järgi seatakse loo maht küljel.
Teine oluline äraütlemise põhjus on promo. Kui toimetaja näeb, et artiklis on kasutatud enam kui ühte-kahte viidet ühele konkreetsele firmale, siis see liigitatakse promoartikli alla ning avaldamisele ei kuulu.
Mis siis teha?
Väga hea mõte on oma artikkel hakkida väikesteks tükkideks, siis saab toimetaja neid jupi kaupa kasutada, kui tal just selline ruum on ette nähtud. Nõnda saab mitu korda lehes erinevates kohtades pildile pääseda. Hea mõte on, kui igal väiksel tükil on oma mõte (pealkiri las jääda toimetaja hooleks)
Et vältida "promo" tõttu välja langemist, soovitan mitte kasutada sõnu "kvaliteetne" "soovitan konsulteerida spetsialistiga" ja teisi vanu ja kulunud väljendeid.
Alati olen valmis aitama, et mõelda välja uusi väljendeid, mis lehes läbi lähevad,

Tere,
seekord räägime jälle ajakirjandusest.
Teemaks võimendus. Ajakirjandus võimendab iga sündmuse tohutult üle, et see ületaks uudisekünnise. Mehhanism töötab nii, et sündmus muudetakse must-valgeks. Kedagi ei huvita hall värv, soovitakse teada, kes on antud loos hea ning kes halb.
Teine aspekt on see, et soovitakse selgeid seisukohavõtte, millest saab teha pealkirja ning juhtlõigu. Uuringud näitavad, et suur osa inimesi loeb lehest ainult pealkirju, juhtlõike ning pildiallkirju ning 2% lugejatest loeb loo otsast lõpuni läbi.
Seega, kui soovime olla ajakirjanduses mõjuvõimas, peame andma võimsa ning ühemõttelise sõnumi, mis on positiivne.
Kuidas seda teha?
See on minu ülesanne.
Aga vajan kõigi abi, seega andke teada kõige väiksemastki asjast, mis võiks uudiseks vormida. Saatke mulle valimatult kõiki vähematki huvi pakkuvaid asju ning arvamusi. Muidugi ei saa kõigest lugu. Aga väga palju saab ära teha!
´

Tere,
kuidas leida hea idee artikli kirjutamiseks?
Teha nii nagu tegi Ted Turner, CNNi asutajast miljardär.
Tema kohta räägitakse, et ta tuli hommikul koosolekule kümne uue ideega, millest üheksa olid uskumatult halvad. Aga ometigi ei tunta teda kui meest, kellel oli igal hommikul üheksa halba ideed!

Tervist,
vaatleme ajakirjandust nüüd selle pilgu läbi, miks peaks ajakirjanik avaldama kommentaari?
 
Ajakirjandusel on mõned põhimõtted, millel peatun. Selle skeemi järgi valitakse uudiseid.
 
Esmalt, ajakohasus. See tähendab, et sõnum peab olema uus. Uus tähendab seda, et üksi teine konkureeriv büroo pole veel sel teemal sõna võtnud. Siin on teema valdkond lai. Arco üllitab oma turuülevaadet kaks korda aastas, Pindi teeb turuülevaate korra kuus. Meie võimalus on anda iga nädal midagi uut. Inimesed tahavad teada midagi uut. Seega, kui midagi uut toimub, kohe andke mulle teada, vormistame sellest uudise ning Uus Maa on jälle kõige uuema infoga eetris.
 
Teisalt, prominentsus. Tähtis on see, kui keegi, kelle nimi maksab, midagi teeb. Loomulikult on maakleril konfidentsiaalsuse nõue. Ent tehingud, mis niikuinii välja tulevad, tasub kohe teada anda. Avaldame need kvuudised.ee-s ning jälle on Uus Maa pildil.
 
Kolmandaks, lähedus. See tähendab, et mida lähemal Tallinnale, seda olulisem on info.  Võib tõmmata joone Raekoja platsist - mida lähedamal, seda tähtsam. (Siinkohal kehtib see kõikide teiste linnade kohta ka).
 
Neljandaks, olulisus. See tähendab, et kui suur oli tehing. Hiljuti jõudsime ajakirjandusse sellega, et Tornimäel müüsime ca 5 miljonise korteri. Kõik olulistes ning huvitavates objektides tehtud tehingud on huvitavad. Andke kindlasti teada, sellest saab jälle uudise ning Uus Maa on tegija. Nagu ikka.
 
Viiendaks, inimlik huvi. See tähendab seda, et kui on müügis või on tehing tehtud millegi huvitavaga. Millel on ajalooliselt mingi lugu, nt. keegi tuntud isik on seal elanud, sellega on seotud mingi huvitav lugu jne.


Tervist,
seekord vaatleme ajakirjanduse ühte huvitavat tahku, nimelt soovi lahendada "müsteeriume".
On selge, et lugejaile pakuvad huvi nö. saladused. Seepärast kasutatakse kollases meedias palju sääraseid termineid, mis viitavad erinevatele "müsteeriumidele" ning "saladustele". Kui vaadelda pealkirju, siis on sõna "saladus" ülimalt eklspluateeritud sõna.
Asja kurbloolisus on selles, et meie ühiskonnas pole kuigipalju saladusi ning müsteeriume. Ent see ei takista ajakirjandust neid ise tekitamast, et neid siis lahendama asuda.
Hetkel, kui suvise aja tõttu on kirjutamisainest niigi vähe, kuluvad kõikvõimalikud müsteeriumid marjaks ära. Hästi palju toovad internetis klikke säärased "müsteeriumid" nagu vennad Voitkad või  Ruhnu karu, rääkimata erinevatest tundmatutest lendavatest objektidest, kui parasjagu midagi paremat võtta pole. Need näited on muidugi eelkõige kollase meedia pärusmaa.
 Ent, kes on jälginud Äripäeva, on võinud täheldada salapärase ärimehe Toomas Tooli fenomeni. Nüüd, pärast kohtuasja käimaminekut andis Tool ka intervjuusid ning teda saadi pildistada. Sellega kaotas ta oma salapärasuse oreooli. Ent üsna mitu aastat suutis ta ajakirjandust vältida ning sellega kõvasti huvi tekitada, kui räägiti "müstilisest investorist" jne. Ajakirjanikud viskasid nalja teemal, et kas Toomas Tool on ikka päriselt olemas jne. Eks see on veidi lapsik, ent nii need asjad ajakirjanduses käivad.
Nüüd, suvel, kui midagi muud silmapiiril pole, on ajakirjandus, eriti Postimees võtnud lahendada uue "müsteeriumi". Nimelt Jaan Tätte. Naljakas on see, et Jaan Tätte on aastaid olemas olnud ning oma võluva esinemise ja toredate lauludega kuulajaid rõõmustanud.
Ent nüüd järsku on saanud temast "müsteerium", mida tuleb lahendada. Küsimus on selles, et miks ta ikkagi nii populaarne on? Sõna võtavad inimesed väga erinevatelt eluaaladelt. Arvamusi on mitmeid.
Aga, mis oluline ajakirjanduse puhul silmas pidada: selged ja lihtsad asjad pole huvitavad. Kui tegu polegi mingi "müsteeriumiga" tuleb see luua ning siis seda lahendama asuda. Ma usun, et kõik meist on kunagi lugendud või vaadanud mõnda detektiivilugu - siin on mehhanism sama: ajakirjanik soovib saladust avastada ning lugejad ootavad lahendust. Isegi siis, kui põhjust justkui polekski.

Tere,
seekord vaatleme teemat, miks uudis üldse lehte jõuab või ei jõua.
 
Toimetaja otsustab seda mitme kriteeriumi alusel, seega vaatleme neid.
 
Selle kohta on ka väga põhjalik ajakirjandusteoreetiline käsitlus, ent see ei tööta väga tihti reaalses elus ning vaatleme seda Uus Maa seisukohalt, kuidas kinnisvara-alased uudised jõuavad lehte.
 
Esiteks, uudis peab olema värske. See on huvitav küsimus, sest olenevalt infost võib termin "värske" varieeruda mõnest minutist mitme päeva või suisa nädalani. On selge, et kui jalgpallis lüüakse minuti kestel kaks väravat, siis esimene värav on juba vana uudis. Samas, kinnisvaraturul nii ei ole ning uudis võib olla huvitav ning värske siis, kui see on ka nädal aega vana, kui tehakse näiteks nädal aega tagasi huvitav tehing. Seega maksab alati anda teada, kui midagi põnevat tuleb müüki, müüakse ning ka see, kui müümata jääb, ent maakler on klienti hästi aidanud. Ka see on uudis. Uudis on see, kui kliente on hakanud huvitama mingi konkreetne arendus jne.
Ajakirjandusteoreetikud ajavad ennast selle jutu peale tagajalgadele, aga see pole meile tähtis, sest see töötab reaalses elus.
 
Teiseks, uudis peab olema võimalikult lokaalne. On selge, et kui Ameerikas juhtub avarii 10 hukkunuga, on see hoopis väiksem uudis, kui see, kui Eestis toimub avarii 1 hukkunuga. Ent, me ei pea Uus Maa kontekstis üldse nii laialt vaatama. Kuna paljud olulised sündmused toimuvad Tallinnas, siis huvitab lugejaid, kes elavad Tallinnas, just need tehingud. Ent, see ei tähenda, et sündmused, mis toimuvad Rakveres, Viljandis või Kuressaares, oleks ebaolulised. Just vastupidi. Rakvere, Viljandi ning Kuressaare inimeste jaoks on justnimelt Tallinna tehingud ebahuvitavad ning kohalikud uudised huvitavad. Seega peab arvestama lugeja vaatepunkti.
 
Kolmandaks, uudis peab olema prominentne. Kui Ansip ütleb midagi mitte eriti olulist on see siiski olulisem, kui see, kui seda ütleb Mees Metsast. Prominentsus loeb alati, ent siin saab ka luua erisusi. Kes on prominentne nende jaoks, keda huvitab kinnisvara? Ansip on nö. üldmõistes prominent, ent kinnisvaraturu seisukohalt on terve rida inimesi, kes on suuremad prominendid kui tema. Keegi ei küsi Ansipi käest, mida ta arvab kesklinna turu trendidest. Sest ta ei oska midagigi arvata. Aga Uus Maa maakleri arvamus on antud juhul prominentne.
 
Kokkuvõttes: kui midagi kinnisvaraturul toimub, on Uus Maa maakleri poolt antud info värske, lokaalne ning prominentne.
Seega, kõik, mida me Uus Maas teeme on huvipakkuv ning alati tasub mulle teada anda ning sellest võib saada uudise.
Värske näide on see, et Uus Maa müüb 100 mln objekti. See uudis on üleval kvuudised.ee-s, tasub lugeda ju!

Tere,
vaatleme seekord kommenteerimise teemat.
 
Kommentaarid uudiste juures on tekitanud väga suurt poleemikat, mistõttu on paslik siinkohal seda teemat vaadelda.
Üldiselt on kommentaaridega selline reegel, et mida rohkem, seda uhkem. Kommenteeritakse ju seda uudist, mis läheb inimestele korda, mis erutab. Aga kõige tähtsam reegel on see, et kommenteeritakse seda uudist, mis vihastab, mis on vastuoluline. Siin on üsna õhkõrn piir selle uudise vahel, mis lihtsalt lahmib ning on üdini "kollane" ning mis erutab ning vihastab, ent on siiski õige. Kirjutajad ei taju tihti seda piiri ära ning astuvad "sammukese üle". Siis on kommentaare ka vähe, sest inimene ei soovi kommenteerida uudist või arvamust, mis on selgelt "üle võlli" ehk siis puhas lahmimine. Samas ei kommeteerita ka uudist, mis ei intrigeeri. Seega käib ajakirjanikel ja toimetajatel pidev kõndimine noatera peal.
 
Kommenteerimisel on ka teine tahk - seaduse järgi vastutab väljaanne selle eest, et kommentaarid ei oleks laimavad. Kui ilmub laimav või ropp kommentaar, tuleb see mõistliku aja jooksul (see on üsna veniv mõiste) ära kustutada. Siin on samuti vastakaid seisukohti, et mis on ropp ja laimav ning mis jääb veel lubatud piiridesse. Kehtib näiteks selline reegel, et kui kommentaator kasutab roppu sõna, ent kommentaar iseenesest on asjalik, siis toimetaja peab asendama ropul sõnal osa tähti tärnidega.
 
Kommentaaride hulk on ajakirjanikule väga tähtis. Näiteks Äripäevas on iga kuu rahaline preemia kõige kommenteerituma loo eest, hoolimata kommentaaride sisust. Sarnased reeglid on ka teistes suurtes portaalides. Siin on muidugi erand Päevaleht, kes nõuab kommenteerimisel enda autentimist. Tulemus on see, et neil on uudisel heal juhul paar-kolm kommentaari.
 
Kuna rahaline preemia kannustab ajakirjanikku, siis on loomulik, et ta püüab saada võimalikult palju kommentaare. Esimene võimalus, mis on ka mitte ainult lubatud, vaid suisa kohustuslik - kirjutada ise enda uudisele kommentaare ning ärgitada sellega vaidluse tekkimist. Seda on mõnikord naljakas jälgida, sest ajakirjanikud kasutavad üsna läbinähtavaid nippe. Üldiselt võib arvata, et esimene või teine kommentaar on ajakirjaniku enda kirjutatud ning selleks, et tekitada vaidlust, ründab ta  teravalt iseenda seisukohta. Kui ajakirjanik on mees, siis kasutab ta naisenime ning teeb ka meelega kirjavigu, et näida "päris" kommentaatorina. On selge, et iseenda loo ründamine on raske, seepärast on loomulik, et ajakirjanik kasutab meelega lapsikuid argumente, et meelitada järgmisi kommentaatoreid omakorda seda kommentaari ründama ning lugu või arvamust kaitsma.
 
Kui õnnestub tekitada tuline vaidlus, siis on ajakirjanikul juba hasart veel "õli tulle valada" ning vastavalt sellele, kuidas vaidlus areneb vastavalt teist poolt toetada teravate ning suhteliselt lapsikute seisukohtadega.
 
Kogu kommenteerimise mõte on muidugi selles, et inimene, kes on kommentaari kirjutanud, tuleb uudise juurde uuesti ja uuesti tagasi, et näha, mida talle on vastatud. Eesmärk on muidugi see, et mida rohkem inimene ühe uudise juures käib, seda suurem on tõenäosus, et ta vaatab ka reklaami.
 
Mõned reklaamiandjad astuvad üle piiri ja soovivad nii väga oma reklaami rõhutada, et panevad kommentaariumisse lingi oma kodulehele. See läheb esmajärjekorras kustutamisele, ning kui see ka mõnda aega üleval on, siis on see liiga läbinähtav ning rumal käik.

Tere,
seekord vaatleme teemat: valetamine.
On selge, et allikad valetavad ajakirjanikele. See on vägagi tavapärane käitumine ning ajakirjanikud näevad enamasti selle läbi.
 Aga kuidas valetatakse?
Üks variant on, et "mul on koosolek". See on nii naljakas, et seda väidet kasutatakse nii tihti. No üldiselt koosoleku ajal telefoni võttes on ju aru saada - kasutatkse summutatud hääletooni või säärast kõnet, et "ma helistan tagasi". Tihti saab aru ka sellest, kui mobiitelefoni taustal on kuulda kellegi teise häält kõnelemas, siis on aru saada, et oli tegelikult koosolek. 
 
Aga tihti pole see nii. Allikas väidab, et ta on koosolekul, ent tema mobiitelefoni taustana kõlab näiteks automüra, raadio, mingi kõnelus, mis pole üldse koosolekule omane jne. Siis on selge, et inimene valetab.
 
Ajakirjanikule valetamine on nii mõttetu.  Palju mõistlikum on öelda, et ma soovin selle küsimuse üle järele mõelda ning soovin meili teel vastata. Aga milleks kasutada selliseid nükkeid? Need on kõik läbinähtavad.  

Tere,
seekord vaatleme teemat: ajakirjaniku isiklik vihkamine.
 
Eesti ajakirjandus on sõltumatu ning ka eetikakoodeks keelab kasutada allikana sugulasi ja lähemaid sõpru, kellega võib olla mingi vägikaigas vedada. Selles mõttes pole suuremat probleemi.
Ent isiklik viha võib tekkida ja tekib siiski. Põhjuseks ei ole see, kui allikas käitub ääretult jämedalt. See on suhteliselt tavapärane, kui peale enese tutvustamist ütleb inimene: "Ma Äripäevaga ei suhtle" ning katkestab kõne. Mõnikord katkestatakse kõne kohe peale seda, kui ajakirjanik on ennast tutvustanud. See on tavapärane ning ei tekita mingit isiklikku viha. Mõnikord jääbki siis asi katki.
Viha tekib siis, kui allikas alustab kassi-hiire mängu. Esmalt ütleb, et tal on koosolek. Arusaadav. Palub uuesti helistada. Ajakirjanik helistab uuesti, allikas ütleb, et tal on ikka koosolek. (Konkreetne juhus, kus taustal oli kuulda raadio Elmar). Ja nii seitse-kaheksa-üheksa korda järjest. Siis on järgmine samm: saatke palun meil. Meilile ei vastata. Edaspidi katkestatakse kohe kõne. Terve rida nükkeid, mille vilunud ajakirjanik näeb ju läbi!
Järgmised sammud ajakirjaniku poolt on muidugi räigemad - kui on tegemist väga avalikku huvi pälvivate tegelastega: Annus, Pant, Savisaar, Parbus, Viisitamm, Kruuda, Reiljan jne.
Tuleb minna ja ta tänaval kinni püüda. See on ajakirjaniku jaoks mõnes mõttes raske ja ränk, ent samas on ärganud jahinstinkt.
Siin tehaksegi allikate poolt suur viga, nimelt püütakse sõna otseses mõttes ära joosta. Kasutada hoonest väljumisel mingit tagaust jne. Enamasti see ei lähe läbi ning siis on juba kohal ajakirjanikud koos fotoapraatide ning videokaameratega. Kui asi on nii teravaks aetud, on allikal veel rumalam käitumine varuks. Ta varjab käega kaamerat, karjub, et ma ei kommenteeri ning murrab jõuga läbi. Tulemus on see, et sellest saab hittloo. Ning TEMA SEISUKOHT JÄÄB KAJASTAMATA.
 
Aga mida tunneb ajakirjanik sellise inimese vastu? Tal tekib paratamatult isiklik solvumine ja viha, sest keegi pole nii professionaalne, et suudaks sellist asja külma rahuga võtta. 
 
No siit tekibki ajakirjaniku isiklik vimm mõne inimese vastu, mis võib kesta palju-palju aastaid.
 
Loomulikult varjub allikas ülikõrgelt makstud pressiesindajate-suhtekorraldajate varju, kes püüavad asju siluda, ent asjata.  
Tekkinud vimma ei saa nii kustutada.
Parim retsept on see: räägi ausalt ära kõik, mida ajakirjanik niikuinii suudab välja uurida. Varja ainult seda, milles oled absoluutselt kindel, et see kusagilt mujalt välja ei leki. (Ja selle üle peab ikka seitse korda järgi mõtlema :)

Tere,
jätkame seeriat sellega, kuidas jõuda pildile?
Korralikult ning ülemäära läbimõeldud ning sõnastatud pressiteade ärritab ajakirjanikku.
Miks?
Sest ajakirjaniku ego on suur ning ta soovib ise mõelda, ise avastada, ise teha järeldusi. See põhimõtteliselt ongi õige ning kogu vaba ajakirjanduse alus. Loomulikult ei suuda ajakirjanik aru saada kõikidest nüanssidest, süübida kõikidesse keerulistesse skeemidesse. See on paratamatu, et ajakirjandus kajastab asju valesti. Ent kogu mõte on selles, et ajakirjandus võib olla ekslik, ent pole kallutatud.
 
Kas teate kuidas toimub Leedus autoajakirjandus? Mu sõber, autoajakirjanik rääkis. Autofirma, kellel on suhteliselt vabad käed rahalise poole pealt, mis on mõeldud ajakirjanike jaoks, kutsub ajakirjanikud kokku. Ajakirjanikud joovad ohjeldamatult kolm päeva, sealjuures tehakse ka mõningad testisõidud. Lahkudes saab iga ajakirjanik kaasa ümbriku sularahaga ning cd- kus peal on perfektselt vormistatud lugu. Ajakirjanik, kes suurt midagi reisist ei mäleta, avaldab sellel cd-l kirjutatud teksti ning kõik on rahul.
 
 Ent rahul pole ju lugeja, kes saab täielikult kallutatud info tolle uue mudeli kohta. See kõik on ju vale!
 
Seda lugu kuuldes tundsin, et kõikidest hädadest hoolimata on suur õnn elada Eestis, kus asjad nii ei käi.
 
Mõte on selles, et pole tarvis palju vaeva näha sellega, et püüda ajakirjaniku eest asju ära sõnastada. Eesti ajakirjanikud on selles osas väga terava ninaga ning tajuvad ära, kui midagi püütakse nö kaela määrida. Samas on ajakirjanikud näljas UUE ja OBJEKTIIVSE info järgi.
 
kvuudised.ee on selles mõttes unikaalne võimalus. Kõik turuosalised saavad saata mulle infot, ma sõnastan selle objektiivselt ning ausalt ning kõik meediaväljaanded saavad seda kasutada. Just nii saab pildile.

Tere,
sooviksin veidi lahti kirjutada, kuidas ajakirjandus toimib.
On kaks poolt - esmalt firmade soov oma nimega ajakirjanduses figureerida. Teisalt ajakirjaniku kohustus leheruum täita.
 
Siin on väga selge konflikt: iga ettevõte soovib ennast positiivsest küljest näidata, teisalt ajalehe eesmärk on esitada teema võimalikult lugeja jaoks huvipakkuvalt. Lugejale pakub huvi see, kui midagi toimub - paljuski on see negatiivne.
Õhtulehe peatoimetaja Väinu Koorberg tegi meile korra väikese seminari ning võttis järjest kõik Õhtulehe esikaaned ette ning näitas TOPi, kui palju üks esikaas tõi ostjaid. Tulemus oli tegelikult üllatav. Kõige verisemad lood ei olnud esikohtadel. Esikohtadel olid sellised lood, kus oli midagi üllatavat, midagi uut, midagi teistsugust.
Soovin rõhutada, et ajakirjanduses läbi löömiseks ei olegi tarvis midagi põrutavat, verist ning konfliktset esitada, ent on tarvis teha midagi UUDSET.
Suhtekorraldajad üritavad matkida suuri pealkirju ning luua oma pressiteadetega midagi põrutavat. See on läbinähtav ning mõttetu.
Uus Maa turunduse mõte võiks olla, et pakume TÄIESTI UUDSEID asju välja, mis on positiivsed. On kulunud väide, et müüb ainult "veri ja seks". See pole nii. Inimesed soovivad ka positiivseid asju, kui neid näidatakse täiesti uues valguses, kui tuuakse täiesti uusi asju välja.
 
Uus Maa on teinud mitmeid selliseid positiivseid asju, tuleb julgelt ning selgelt sellest teada anda. Mina olnengi selleks, et neid sõnastada.
Kui mõni asi tundub igapäevane ja rutiinne, siis lugejate jaoks see pole nii. Väga väikesest asjast saab  teha uudise, positiivse uudise.
Alati tasub minule saata meil või rääkida, kui midagi positiivset on toimumas. Inimesed ootavad positiivsedi uudiseid. Tähtis on see, et need saaks sõnastatud: UUDSELT.

Tere,
seekord analüüsime sellist nähtust, mis pole tegelikult ajakirjandus, ent esitab ennast sellisena ehk Võsareporter.
 
(Selgituseks, tegemist on saatega Kanal 2-s, kus saatejuht Peeter Võsa näiliselt lahendab inimeste probleeme.)
 
Selgitan, milles seisneb Võsareporteri skeem. Saate eesmärk on seada inimesi rumalasse olukorda ning jätta neist võimalikult rumal mulje. Tegemist pole mitte mingil määral ajakirjandusega, sest nad rikuvad kõiki ajakirjanduseetika reegleid. Samuti on tegu Keskerakonna promoga, kuna Peeter Võsa kuulub Keskerakonda ning ilmselt kandideerib ka valimistel. (Kohalike omavalitsuste valimistel ta kandideeris Keskerakonna nimekirjas.)
Võsareporter kasutab selliseid ebaeetilisi ning manipulatiivseid võtteid, mida ükski teine kanal ega väljaanne Eestis ei kasuta.
 
Kahtlemata tuleb neid teada, et need läbi näha.
 
Näiline inimlikkus: Võsareporter otsib üles hätta sattunud inimese ning asub siis tema probleemi "lahendama".
Võte seisneb selles, et probleem lihtsustatakse selle määrani, kus see kaotab igasuguse seose reaalsusega, ent tundub naljakas ning on võimalik suruda 10 minutilisse saatelõiku. Luuakse fiktsoon, mis on alati sama: must-valge hea vs. halb. "Hea" on alati vaene ning "halb" on alati rikas. Seejuures on liigitus jälle ülimalt lihtsustatud - kui räägib mõne firma esindaja (ükskõik, mida ta ka ei räägiks) siis liigitatakse ta "halva nööriva kapitalisti" rolli  ning esitatakse nii, et "vaene inimene" jääb alati positiivsesse konteksti.
 
Tegemist ei ole mitte kuidagi sooviga inimest aidata, kes on tõesti jäänud elu hammasrataste vahele. Selline mulje jäetakse väga osava manipuleerimise tulemusel. Saate eesmärk on ju müüa reklaami ning reklaami hind sõltub sellest, kui palju on vaatajaid. (Võsareporter on Eesti telemaastikul üks vaadatumaid saateid.)
 
Teiseks kasutatakse kontekstist väljarebimise võtet, mis on väga jõhker. Filmitakse pikem lõik ning lõigatakse välja üks lause või isegi paar sõna ning seatakse sellisesse konteksti, et inimesest jääks võimalikult rumal mulje.
 
Kogu saate formaat on üles ehitatud skandaalile, mitte soovile selgitada välja tõde, mis on ajakirjanduse eesmärk.
 
Soovitan kindlasti mitte mingil juhul anda kommentaare Võsareporterile.

Tere,
vaatleme seekord ajakirjaniku ja allika suhet.
Ajakirjanikud nimetavad kõiki inimesi, sõltumata east, soost või ühiskondlikust seisukohast ühte moodi: allikas.
Küsimus esitatakse allikale justkui ta polekski konkreetne inimene, vaid - justnimelt allikas. Siin tekivadki vead ning probleemid, mis ajakirjanduses niiväga võimenduvad. Siinkohal tekib küsimus, et miks ajakirjanik ei suhtu inimesesse, kellelt ta võtab kommentaari paremini? Miks on säärane suhtumine?
Põhjus on meediasüsteemis, mis tegelikult ei poolda, et ajakirjanik ja allikas oleks omavahel sõbrad. Näiteks on keelatud võtta kommentaari oma perekonnaliikmelt, aga ka isiklikult sõbralt. Seda reeglit muidugi rikutakse, ent selline reegel on.
Aga miks selline reegel on? Eestis pole onlines kvaliteetajakirjandust. Kogu online-meedia põhineb skandaalil, mida hinnatakse klikkide arvuga. Kui ajakiranik ning allikas on omavahel sõbralikes suhetes, pole võimalik "ära panna". Sõbralike suhete vältimiseks on näiteks kehtestatud 200 kroonise kingi reeegel. See tähendab, et ajakirjanik ei tohi vastu võtta kinki, mis ületab 200 krooni piiri, vastasel juhul langeb ta allika mõju alla.
Ajakirjanike slängis pole sellist ütlust, et ma suhtlesin xxx inimesega. Toimetaja ütleb, et: "sina võta Ansip, ma üritan Savisaart saada."
Kvuudised.ee eesmärk on tuua Eesti online meediasse esmakordselt kvaliteetne infovahendus. Meie eesmärk pole "ära panna", vaid anda inimestele infot, mis tegelikult toimub kinnisvaraturul. Meie eesmärk on olla aus ja siiras. See on väga kõrge eesmärk, arvestades praegust online-kultuuri. Ent see on saavutatav. Seepärast ma palun kõigi teie abi ja toetust, et selline veebileht nagu kvuudised.ee jääb elama ning näitab, et ka Eestis on võimalik kvaliteetajakirjandus. Ma usun sellesse 101 protsenti.

Tere,
seekord vaatleme kuidas ajakirjandus näeb investeerimismaailma.
Esmalt üks lõbus pilt lhv foorumi vahendusel http://1.bp.blogspot.com/_mw94gzeUOJQ/TITGZRGZ_HI/AAAAAAAAAGE/PD1JqK0_0TE/s1600/as+seen+by.jpg
 
On selge, et aetakse segi investeerimine kinnivarasse ja kinnisvaraga tegelevatesse fondidesse jne. Ajakirjanikud tihtipeale ei süvene, millise fondiga on tegemist. Ühesõnaga, aetakse segi kaks teemat: investeerimine kinnisvarasse ning investeerimine kinnisvaraga seotud aktsiafondidesse.
Selgitan: kui klient ostab kinnisvara eesmärgiga see välja üürida, ootab ta tootlust alla 10%. Kui inimene ostab fondi osakuid ootab ta tootlust üle 10%.
Ma ei tea kummal on õigus. Asi on selles, et ma seletan, kuidas ajakirjandus neid esitab. Kui investeerimisfond ostab kinnisvara ning selgub, et kinnisvara hind langes, siis selgitatakse seda kui "normaalset turu kõikumist". Kui inimene ise investeerib kinnisvarasse ning võtab kogu riski, siis ta võib teenida oluliselt rohkem.
Mis ma tahan öelda? Seda, et ajakirjandus promob tahes-tahtmatult investeerima fondidesse. Ent see on vale. Investeerida tasub konkreetsesse kinnivarasse ning see välja üürida ning selle pealt teenida.

Tere,
kõik on kindlasti jälginud ning kaasa elanud Marko Matvere ning Jaan Tätte ümbermaailmareisi alustamisele. See on suur ning võimas algatus ning ma elan väga kaasa nendele.
Vaatleme, kuidas meedia seda kajastab.
Siinkohal tuleks vaadelda seda, et meedia on seadnud üles väga suured ootused. Siin jõuamegi loo mõtteni, nimelt ootuste tekitamiseni. Kõik me elame kaasa Marko ja Jaani suurele ettevõtmisele. Nende ettevõtmise suhtes on kõik seadnud suured ootused. Keegi ei ole nõus sellega, et reisil võiks midagi halba juhtuda.
Küsimus on selles, et kui me pakume meedia jaoks välja väga suure eesmärgi, siis on kaks võimalust - ja ainult kaks. Kas absoluutne heakskiit või absoluutne hukkamõist. Meedia vahendab asju täiesti must-valgelt, keegi ei taha lugeda põhjendusi või vabandusi. Mida suurem on kampaania algus, seda suurem on ootus.
Meedia võib teha mustast valge ja valgest musta, ent vahepealseid värve ei soovita eksponeerida.
Seega, tuleb meediaga suheldes arvestada seda, et kui on sõnum, mida esitleda, siis seda võimendatakse kas ühes või teises võtmes äärmuseni.
Mis on kasulik mõte Uus Maa seisukohalt? Kui me ütleme midagi turu kohta, siis ikka 100%. Meedia ei salli kõhklevaid seisukohti. Kõik seisukohad peavad olema selged ning kindlad nagu Marko ja Jaani ümbermaailmareis.

Tere,
seekord vaatleme info kinnimätsimist.
 
Hea soovitus on, et info, mis niikuinii võib avalikuks tulla, tuleks ise ausalt ning omal initsatiivil avalikkusele teada anda. Ikka ja jälle tehakse ühte ja sama viga, et püütakse negatiivset infot kinni mätsida. Mis on kinnimätsimise tulemus? Ajakirjanikus ärkab nö. jahiinstinkt ning siis pole midagi imestada, kui päevavalgele ilmuvad kõige hullemad teooriad ning spekulatsioonid, mis on hoopis hullemad kui tõde ise. Kõige parem on kohe ise, omal algatusel tõde välja käia, et vältida nö. jahiinstinkti vallapääsemist.
 
Võin tuua ühe näite oma isiklikust kogemusest. Pidin kirjutama Reiljanist ning Rävala kinnistust. Teema on keeruline. Tulin kl 9 tööle ning mulle anti terveks päevaks korraldus, seda teemat uurida. Esimese asjana helistasin Reiljanile. Kui ta kuulis, et helistan Äripäevast, teatas ta, et helistasin asjatult ning ta keeldub minuga suhtlemast ning katkestas kõne. Täiesti rumal lähenemine, sest tema seisukoht jäi nüüd kajastamata ning ma päev otsa helistasin teistele allikatele ning võtsin neilt kommenaare. Tema poolt oli lühinägelik arvata, et kui tema ei kommenteeri, siis ajakirjanik selle teema hülgab. Mul oli ajakirjanikuna terve päev ette nähtud ainult pühenduda sellele teemale ning mingit võimalust polnud, et ma oleks sellest loobunud. Sellest ilmus veebis sel päeval minu poolt 6 uudist ning järgmine päev ka paberlehes. Selgelt oli märgitud, et Villu Reiljan keeldus ajakirjanikule kommentaare andmast.
 
Hetkel on näiteks presidendi tütrele tehtud ähvardused. President püüab juhtumit kinni mätsida, ent on aja küsimus, millal tuleb tõde pävavalgele. President võiks siiralt ja ausalt öelda: jah, Julia, meie tütar, on lastekodust adopteeritud. See oli ilus ja õilis samm tema poolt. Miks ta seda varjab ja laseb tekkida sellistel skandaalidel?
 

On aasta 2001 lõpp. Olen Uus Maa maakler. Mul on müüa üks vanalinna korter, mida pean minema näitama. Nagu ikka. Minuga koos tuleb äsja tööle võetud kesklinna maakler, kelle nimi on Margit. Näitan korteri ära, nagu ikka. Ja siis ütleb klient, et ta sooviks laupäeval uuesti tulla vaatama. Mõtlen, et kui Margit on juba seda korterit näinud, eks ta siis võib ju ise seda ka iseseisvalt näidata.

Ei saa kirjeldada seda peapesu, mis ma saan kontoris, et saatsin Margiti üksi korterit näitama. Ent Margit oli minu lohakusest hoolimata tubli ning täitis oma kohuse ning meenutab täna seda vahejuhtumit naeruga. „Tegin tegelikult pool ööd kõva kodutööd, uurisin arhitektuuriraamatuid ja panin ilusa jutu maja ajaloost ja seda maja külastanud kirjanik Dostojevskist soome keelde. Klient küll seda korterit ei ostnud, kuid sai väikese ekskursi aja- ja kultuurilukku ning mina, Enn, tänu sinule, huvi vanalinnakorterite vastu.“ Mina siirdusin peagi hoopis teistele jahimaadele ja Margit jätkas vanalinna ja kesklinna korterite müümisega.

Aga jätame nüüd vahele ühe kümnendi ning vaatame mis edasi saab. Istume jälle Uus Maa kontoris ja aastanumbrit kirjutatakse hoopis 2010.

Margit on ligi 9 aastat olnud kesklinna maakler ning räägib nüüd mulle, kuidas asjad käivad. Ning kuulan, olen siiralt huvitatud ning pean ütlema, et hämmingus. Aga miks? Sellest kuulete kohe.

Margit on kõhn, blondide juustega ning mõtliku pilguga. Temaga kõnelda on ühteviisi kerge, teisalt raske.

Alustan küsimusest, mis oli tema jaoks kõige raskem müügitööga alustades.

Ent – tehkem siinkohal väike vahepeatus ning vaatleme, mida Margit enne tegi ning kuidas Uus Maa Kinnisvarabüroosse tuli.

Lugu algas 1996. aastal, kui Margit tuli Jõgevalt Tallinna, et asuda tööle toonases nii populaarses televisioonifirmas nagu TV1. Tuntud ka kui Sõnajalgade televisioon. Kõik vast on vaadanud televiisorist dokumentaalsaateid ning filme ja lugenud alt subtiitreid. Ent, kes oleks mõelnud sellele, et just siis, kui tegelane filmis ütleb ühe lause, siis just sel õigel hetkel ilmub alla serva õige tõlge. See on justkui loomulik. Ent see ei tule iseenesest. See on Margiti töö, ning keeruline töö. Ei saa öelda, et Margit poleks nautinud seda tööd, sest – ajas jällegi kümnendi või enamgi ette rutates – teeb Margit seda ka praeguse töö kõrvalt heal meelel.

“Selleks, et oma professionaalsust toimetajana mitte kaotada,” ütleb ta. Ent samas on selge, et ta naudib seda tööd. “Võib-olla ma polekski sealt ära tulnud, kui TV1 poleks pankrotti läinud. Kesteab?”

Ent, olgem järjekindlad, sest aastal 2001 oli TV1 pankrot tõsiasi ning Margit otsis uut tööd.

On huvitav jälgida elu keerdkäike ning üks neist hargneb siin meie silme ees lahti, nimelt Margit – toimetaja ning Eesti filoloog – kandideerib kinnisvarabüroosse Uus Maa.

Margit möönab, et see otsus polnud väga kaalutletud, see oli pigem spontaanne. Ent kui vaatleme Margiti sõrmes sõrmust, mida on antud parimatele maakleritele, ei tundu see otsus vale.

Järeldusi ei saa siin palju teha, järeldus on ainult üks, nimelt: Margit on Uus Maa üks parimaid maaklereid.

Jätkame siis juttu sellest, miks siis nii? Miks on Margit nii edukas maaklerina, mis polnud ju tema tulekul üldse mitte loomuomane ning sisseküntud rada.

“Kas alguses oli raske? Mis oli raske?” pärin.

“Kohanemine oli raske. Oli raske olla müügimees,” vastab ta.

Tõepoolest, iga algus on raske, seda me ju teame, ent soovin teada, et mis siis täpselt oli raske.

Margit ei taha sel pikalt peatuda, ent viitab suhtumisele, mille olid loonud erinevad libamaaklerid maakleriametisse.

Nõustun noogutades.

Ent Uus Maa konsultandil ning suvalisel libamaakleril on sama palju ühist nagu ööl ja päeval. Ning see on tõsi.

Siin jõuamegi edulooni.

“Mõtlemisvõime otsustab. Paindlikkus. Loovus,” loetleb Margit neid omadusi, mis viivad tippu. Ent ma palun selgitust.

“Aktiivne ellusuhtumine, empaatiline hoiak, lai silmaring,” jätkab Margit.

Ma palun jälle täpsemat selgitust.

Nüüd jõuab Margit selle kõige olulisema juurde. Ent laseme meie kannatlikul lugejal veel hetke oodata ning selgitame asju, mis toimusid sel ajal ning selles kohas, mida nimetati kinnisvarabuumiaegseks Tallinnaks.

Olid ajad, kus kinnisvara hinnad tõusid nädalatega. Aeg meenutas juba nii kaugele jäänud Vene aega, kus inimesed seisid korterijärjekordades. Ent korraks, üheks hetkeks, tuli see aeg tagasi. Nimelt tekkis broneeringute turg. Lihtsalt lahtiseletatuna oli see justkui ostuluba nõukogude ajast, mis andis võimaluse korteri osta. Laenuvõimalused olid lihtsalt sedavõrd ladusad, et arendajad ei jõudnud uusi kortereid nii palju peale pakkuda, kui palju oli nõudmist. Seepärast broneeriti juba korterid enne, kui veel koppki maasse oli löödud ning hinnad tõusid päevadega.

See oli aeg, mis kunagi enam tagasi ei tule, ent see aeg tõi palju võitjaid ning veel enam kaotajaid.

Margit nägi seda aega, elas selle läbi just turu kõige kuumemas punktis ehk kinnisvarabüroos ning nägi selle aja kurba lõppu.

Ent ta ei muutunud. Siinkohal ongi õige aeg nimetada Margiti kõige olulisem omadus: see on ausus. Ainult ausus kliendi vastu aitas Margitil üle elada selle, mis edasi tuli. Ja see edasine oli paljude jaoks õudne. Kinnisvara hinnad langesid ligi poole võrra. Paljud korterid jäidki pimedaks.

Selleks ajaks oli Margit saavutanud taseme, mille poole peaks iga maakler püüdlema ning mille kõrva taha panema, nimelt ausa ning siira otsekohesuse olla alati oma kliendi eest väljas.

“Alguses otsisin mina klienti, aga nüüd leiab klient minu,” on lihtne ning aus vastus Margitilt ning on sedavõrd tõepärane. Ka kõige hullema masu kõige mustematel aegadel ei olnud Margitil ühtegi kuud, kus tal poleks olnud tehinguid. See kõik tuli selle pärast, et aegade jooksul oli sisse töötatud nimi. Nimi, mis maksab.

“Ka teiste kinnisvarabüroode maaklerid soovitasid mind,” märgib ta. “Klient leiab minu. Lõviosa kliente tuleb ise minu juurde.”

Aga meenutagem neid päevi, mis pole üldse veel ajaloohämarusse kandunud. Päevad, mis olid lausa eile ning mille kaja kestab senini.

“Kogu majandus oli kriisis, see lõi jalad alt paljudel, kinnisvaraturg sai ränga löögi, keset seda kõike näha neid sundmüüke..,” meenutab Margit. “See oli psühholoogiliselt raske, inimesed, kellelt kodu ära võeti, nutsid..”

Margit ei varjagi seda, et tema jaoks oli aeg raske ning hoolimata sellest, et tehinguid tegi ta kordades vähem, ei tähendanud see seda, et tööd oleks olnud vähem.

“Buumi ajal läks müüki iga teine korter, mida vaatamas käidi, kriisi ajal iga kahekümnes,” toob Margit välja konkreetsed numbrid, mis räägivad iseenese eest.

“Tuli teha päevas 10-11 tundi tööd, mõnikord ka enam.”

Kuidas siis tuli Margit läbi selle raskuse?

Jõuame tagasi ühe mõtte juurde, mida lugeja kahtlemata mäletab, nimelt Margit on tähtsaks pidanud ausust.

Oli ju aegu, kus hindade kukkudes ei peljatud teha tehinguid ebereaalsete hindadega, kus üle aastakümne ilmus tehingutesse tagasi sularaha, kus peteti panku.

Kõige sellega ei läinud Margit kaasa. Vastuoksa, ta andis kliendile soovituse, et selliste skeemidega ei saa keegi võita, vaid võib võtta ainult suuri riske ning korvamatuid kaotusi.

Nõnda ongi saanud Margitist üle kümnendi nii usaldusväärne maakler, et tema ei otsi mitte klienti, vaid klient otsib teda ning ka konkureeriva büroo maakler julgeb soovitada Margiti.

“Mis sa vabal ajal teed, kui sul seda ikka jagub?” pärin veidi trafaretselt.

“Minu hobiks on kergejõustik: muru niitmine, lume rookimine, orienteerumine metsas ehk seente korjamine ja raskejõustik – tassin raamatukogust koju sadu kilosid raamatuid., Tegelikult olen ma üsna tavaline inimene ,” vastab Margit nii armsalt ja samas nii siiralt.

Tänapäeva materiaalses maailmas tunnevad inimesed tihti, et midagi nende elus on justkui puudu. See on tühimik hinges, mida ei saa täita värskelt ostetud allahinnatud kingapaari, joogise peo ega hea ameti või kõrge ühiskondliku staatusega. Me elame heolu ühiskonnas, vabas riigis, ometi vaatame jahmatusega iga aastast enesetappude statistikat. Me oleme jõudnud olukorda, kus elul ei ole tihti enam inimese endagi jaoks väärtust, rääkimata teistest. Igapäevases elus oleme me tarbijad, numbrid, poldid suures ühiskondlikus masinavärgis ning igat ära kulunud või roostetama läinud polti annab välja vahetada.

Midagi on siit ilmselgelt puudu. On selleks ehk vaimsus?

Mõned aastad tagasi tehtud uuringu kohaselt ei tunnista enamus Eestlasi ennast usklikuks ning kaldub pigem loodususundite poole.

Selles pole ka midagi imeks panna.
Uskliku staatusega inimesed omavad prototüüpi, kui ukselt uksele käivad jutustajad, kes levitavad usku, mis räägib ligimese armastusest, kuid mis suruti meie esivanematele peale mõõga, tule ja piitsaga. See on topeltstandart, millest paljud mööda ei suuda vaadata.


Teine põhjus, miks usklikesse halvasti suhtutakse on meie kliima. Eesti on koht, kus pidi talvel ellu jäämise nimel tohutult tööd rügama. Jutt ei olnud tähtis, vaid tegevus. Usukuulutajad läksid kategooriasse "Palju juttu, vähe villa" - neist ei olnud kogukonnale kasu ning pigem said nad tihti isegi vihkamise objektiks. Eestlaste praktiline suhtumine ei ole ajaga kuhugi kadunud.


Mis puudutab otseselt kristlust, siis see oli ka mitte just palavalt armastatud sakste usk, mis võeti kunagi osaliselt omaks olude sunnil. Pühade ajal kirikus käimine on paljude jaoks pelgalt harjumus - ühiskondliku standardi omaks võtmine - mitte religiossus. Huvitaval kombel kasutavad mitmed eesti poliitikud endiselt ära saksa rahva prototüüpi, toetades ja tunnustades kristlust rohkem kui teisi religioone.


Kolmandaks põhjuseks, miks eestlased pole just väga usklikud, on kultuurikeskkond. Kristlus, religioon mida Eestis kõige rohkem levitatakse, ei ole kohaliku algupäraga, mis tekitab raskusi ja konflikte selle mõistmisel. Tuletagem kasvõi meelde, et sõna "kõrb", mis tekkis meie keelde alles sele religiooni juurutamisega, tähistas esialgu suurt metsa. Kujutlus üüratutest liivaväljadest oli eestlaste jaoks liialt absurdne, kuna sellist kohta siin ei leidunud. Legend aga rääkis kuidas Jeesus eksles päevi kõrbes, kohtamata ühtegi teist inimest. Ainus koht Eestis, kus sa võisid ekselda päevi ilma kedagi kohtamata, oli suur mets.


Need punktid seletavad, miks kristlus ei ole ja arvatavasti ka ei saa siin mail täielikult juurduda. Enamus eelkirjeldatust käib ka iga teise sisse toodud religiooni kohta, olgu selleks siis budism, satanism, vene õigeusk. Paljude Eestlaste suhtumine on sama, kui sa räägid avalikult, et oled usklik, on sul järelikult kas liiga palju vaba aega või pole peas kõik korras. Sa võid uskuda, mida iganes sa soovid ning sa võid pühade ajal vanast harjumusest kirikus käia, kuid oma usklikkuse kuulutamine ei too midagi head.




Põhjuseid eestlaste suhtumise kohta leiab ka meie minevikust ning põlisest animistlikust maailmavaatest. Meil ei ole küll enam kindlaid teadmisi oma kunagise religiooni kohta, kuid me saame teha oletusi, nii kohalike leidude kui teiste põlisrahvaste uskude järgi. Erinevalt mitmest teisest Euroopa riigist, leidub meil veel iidseid pühapaiku.

Animismi suhtutakse tihti, kui vähe arenenud inimeste religiooni.
Siinkohal oleks aga tähtis meeles pidada, et animism oli loodusrahvaste usk. Kui jumalate panteonid ja ainujumalaga religioonid tekkisid linnades, võttes eeskujudeks linna elu siis animism tekkis looduses, võttes eeskujuks loodust ennast. Linn on inimese ehitatud koht, loodus aga mitte. Pole ka imestada, et linnas inimeste kekel tekkinud usk oli rohkem inimeste enda nägu.

Samuti toimus linnas usu väärkasutamist. Leidus võimukandjaid, kes soovisid enda, kui Jumala, kummardamist. Taoline asi ei saa juhtuda usu puhul, mis baseerub loodusnähtustel, mida inimesed igapäevaselt näevad.


Mõned aastad tagasi tehti Ameerika umbes nelja aastaste laste seas uuring, mis näitas et enamus neist usukusid, et asjadel on hing ning kõik on olemas mingi põhjusega. Need kaks punkti on animismi alustalad ning on imelik vaadata kuidas me vanemaks saades ja aja möödudes need suhtumised kaotame.


Vaadates sügavamale meie kunagise religiooni sisse, tuleb tunnistada, et see polegi midagi enamat kui sügav austus meid ümbritseva vastu. Selle parimaks näiteks on ohvriannid.

Ohverdamist vaadatakse tihti kui jumalale kingituse tegemist, et jumal ei vihastaks ja ei karistaks sind selle tegemata jätmise eest. See väärausaam on kardetavasti põhjustatud Piiblitekstidest, kus Jumalale on omistatud võime inimesi karistada. Loodusjumalad ei vihastanud, nad kas aitasid sind või mitte.

Ohverdamine on tähtis igas šhamanistlikus ja looduslähedases kultuuris. Miks? Sest selle teguviisiga tunnustad sa millegi endast võimsama olemasolu. Enne sööma hakkamist ohverdati esimene leivakäär. See näitas, et ohvri saaja seisis ohverdajast kõrgemal, mitte madalamal, mis puhul oleks ohvrianniks vaid toidujäänused. Ka paljudel loomadel on hierarhia, mille kohaselt sööb esimesena kõige võimsam kogukonna liige ja siis alles teised.

Haiti Vodou šhamanismis on ohverdamine sama tähtis kui igalpool mujal. Et saada abi esivanemate hingedelt, on seal kultuuris ohvrianniks toit mida too surnud esivanem elusana armastas. See on isikustatud suhtumine, millega esivanemat austati ja peeti meeles. Kui esivanema toidueelistuses kindel ei saanud olla, ohverdati sigareid ja rummi. Ehk oli selle algseks põhjuseks nii nende väärtuslikkus, kui ka asjaolu et kõik ohverdused tuli rituaalselt põletada. Erinevalt supist, mis võis olla mõne esivanema meelistoit, põlevad sigarid ja rumm hästi.

Eestis olid väärtuslikuks ohverduseks hõbemündid, mida jäeti pühapaikadesse.

Overdamine oli igapäevane tegevus,nii nagu mõnes kristlikus perekonnas on iga söögi eelne söögipalve, igapäevane tunnustus inimesest võimsamatele jõududele. Suuremate pühade ning pidude puhul olid ka ohverdused suuremad.

Kindlasti ohverdati Eestis ka verd, kuid seda ei tuleks mitte võtta kui rumalalat eneselõikumist, millega ka tänapäeva teismelised ennast lõbustavad. Aadrilaskmine toimus siiski vaid kindlate pühade puhul ning pühad tähistasid muutust looduses, üleminekut ühest looduse tsüklist teise. Olles kevade alguse puhul verd ohverdanud, toimusid ohverdaja kehas sarnased protsessid kui ümbritsevas looduses – vana, kulunud ja määrdunud oli eemaldatud tehes ruumi uuele ja puhtale.


Aga milleks tänapäeval vaimsus?

Enamik nõustub, et me ei ole vaid füüsiline keha vaid ka hing (vaim, energiakeha jne nimetusi on erinevaid, aga mõte on üldjoontes sama). Me pöörame küll tähelepanu oma kehale, kuid tihti mitte vaimule. Selleks, et elu korralikult nautida, peaks need kaks asja olema vähemalt isiklikul tasemel tasakaalus.

Ma ei eeldagi, et tänapäeva linnas elavad inimesed hakkaksid ohverdama, küll aga oleks kasulik vana aja mõtteviisi meeles pidada. Meie ümber on (ka tänapäeva teaduse jaoks) mõistetamatuid jõude, mis on meist võimsamad ning neid tuleks austada. Samuti tuleks austada elukeskkonda ja loodust milles me elame.

Üks šhamanismile, mida ka kindlasti mingil määral Eestis kunagi viljeleti, omane nähtus on kogukonna eest hoolitsemine. Šhamaan oli persoon, kes suutis tihti näha probleeme teise nurga alt ning leida niimoodi lahendus, millele inimene ise poleks tulnud. Šhamaanid suutsid inimest teavitada ka tema alateadvuse maailmapildist, mida esindas väeloom.

Tänapäeval ollakse šhamanismi suhtes äärmiselt skeptilised, kuid me võime seda seletada ka teaduslikumalt: tihti oli šhamaanidel mõni eluohtlik haigus, kuid nad suutsid seda ära kasutada teiste aitamiseks – see haigus ning selle sümptomid tekitasid tavapärasest erineva maailmapildi, mis aitas ka asju teise nurga alt näha. Samuti võis olla see soov aidata oma kogukonda nii kaua, kui tervis lubab, mis tihti neid ennast tervemaks tegi. Me näeme ka tänapäeval, et kui inimesel avastatakse eluohtlik haigus, muutub ta vaimsemaks, kuid kui tihti toovad nad oma teadmisi kogukonnale tagasi?

Tihti arvatakse, et šhamanistlik kollektiiv, oli nagu kirikukogudus, mida juhtis autoriteetne pühaisa. Pigem saaks siin aga tõmmata ühendusniite Judaismiga, kus rabi on nõuandja nii vaimsetes kui maistes asjades ning juudile on kodu samasugune Jumala tempel nagu sünagoogki.

Šhamanistlikus kultuuris tegeleb iga indiviid ise-enda puhtana hoidmise ja oma vaimsusega ning šhamaani abi palutakse vaid olukorras kus endal pole hakkama saamiseks piisavalt teadmisi. Pealegi on aitamine šhamaanile omane. Mitmes kultuuris sai šhamaan tuua väeloomi vaid teiste, mitte enda, aitamiseks – tema roll oli teisi aidata, ning kui ta seda tegi hoidsid jõud teda.

Nii Carlos Castaneda raamatud, kui ka mitmed teised šhamanistlikest kogukondadest rääkivad teosed rõhutavad inimese pidevat siseheitlust puhtuse nimel. See, kas ideaal mille poole püüeldakse on ka reaalselt teostatav, ei oma niiväga tähtsust, kui püsiv enesekontroll ja isiklik areng.


Mille poole aga tänapäeval püüeldakse?
Kui suur osa nendest ideaalidest baseerub isiklikul arengul?

Ma ei hakka rääkima tänapäeva ühiskonna pealiskaudsetest ideaalidest vaid pigem arenguvõimalustest, millest pakatab me elu. Me kõik sünnime siia maailma võimalustega isiklikuks arenguks.

Inglismaa tunnustatud luuletaja Philip Larkin pani kunagi kirja järgmised read:

Nad saadavad su põrgu, sinu ema ja isa;
Nad vist ei mõista mida teevad,
Kui pärandavad sulle kõik oma vead
Ja lisavad veel midagi just sinu jaoks...

Need read annavad hästi edasi mõiste, mida kelti šhamaanid nimetasid Geis ja voudou šhamaanid Wanga. Sõltuvalt vaatenurgast võib seda võtta kui needust või kui püha väljakutset. See on justkui kohustus teha midagi, enne kui sa saad kasutada oma elujõudu oma tegeliku elueesmärgi jaoks. Kelti muistendid on selle näiteid täis. Näiteks ema, kes keeldub nimetamast oma last või lubamast tal abielluda enne kui ta on teinud kindlaid tegusid.

Ka tänapäeva Lääne maailmas on wanga tavaline nähtus, kui linimene peab alluma teiste diktaadile kodus, koolis, sõjaväes,elukutses ja karjääris.Sellisel juhul on selle inimese pühaks väljakutseks diktaadi eest põgenemine ning oma tõelise mina leidmine.

Esimene wanga on see, mille vanemad panevad meie peale, sõnastades eeskirjad, mida me peame elus järgima. Harilikult algab see laiskade lausetega nagu: „Eks ta ole oma isa moodi?“,“Ta on nagu tema vana-vanaema.“ Sellega võetakse teilt teie enda identiteet ja teie elu vaadatakse kui kellegi teise elu.

Protsess areneb ja hakkab edaspidi kujundama teie tulevikku. Kommentaarid muutuvad juhenditeks, mida jagatakse noorele inimesele , öeldes talle mida ta peaks tegema: „Sinust ei saa kunagi midagi mõistlikku“ või „Sa oled nii hoolas ja andekas. Küllap saab sinust ühel päeval doktor“ jne.

See algab varakult ja ei toetu sageli mingitele teadmistele lapsest, kui isiksusest. Psühholoogid Smith ja Lloyd leidsid, et lapse elu tsenaariumi loomine algab juba tema sündimise päeval, tundidel, kui ta tuleb siia ilma.

Meie jõu äravõtmisega alustavad meie vanemad, kes võtavad ära osa sellest, kes me peaksime olema. Nad teevad seda, öeldes, kelleks nad tahavad meid kasvatada. Isegi kui seda harilikult tehakse halba soovimata, on see meie suhtes halb, sest seda ei määratleta meie isikliku elujõu põhjal. Nii võivad nad aga paika panna teie edasised sotsiaalsed suhted ja tee mis tuleb käia.

Need wangad ei pruugi teid mõjutada, te võite neist üldse mitte välja teha ja olla teie ise. Aga need võivad teid ka juhtida mugavasse tsooni, kus teete kaasa kõik selle kirjeldusega antu ja nõustute elu parameetritega, mida teile sisendati ja mida te järele mõtlemata uskuma jäite. Sellega harjudes ei suuda te näha alternatiivi – te jääte sellesse kinni.

Me tunnistame seda, mida keegi teine on meie kohta öelnud, sest nii on lihtsam ja kergem, ja me ei proovigi enam leida tõde iseendast. Mis juhtub, kui me seda siiski teeme? Meie ilm võib puruneda, sest võime aru saada, et oleme elanud valesti. See on kainele mõistusele ohtlik ja nii jäämegi mugavasti „rumalateks“.

Kuid me peaksime ju toimima teisiti, nõudma õigust elada vabalt ja enese tahtmist mööda.

Wanga sisendab meile, et me peame end ainult ühel kindlal mõel üleval pidama. See muutub harjumuseks, sest meie iseloom seguneb nagu näitlejatel teiste poolt kirjutatud tsenaariumiga.

Muutume hästiistuvates kostüümides ja lipsudega ennasttäis ärimeesteks; loobume kõigest maailmas mis pole must või valge, lihvitud ja kuivatatud, tuntud reaalsus ja tuntud äritehing.

Aga võibolla hakkama mängima kibestunut, muutudes „vaene mina!“ mängijaks, kelle maailm on täis kaabakaid, lurjuseid ja on üldse üks ohtlik koht.

Aga kuna me rühime mitte millestki hoolimata aina edasi, siis kannatame veel enam.


Ei ole nii, et me ei sooviks alternatiivi, lihtsalt tegelane keda me mängime ei suuda ühtegi alternatiivi näha.

Wangast vabanemiseks on meil vaja lubada endal muutuda; ükskõik kas see luba tuleb meilt endilt või kellegilt teiselt, kes aitab meil võrrelda oma vabaduse hinda ahelates elamise hinnaga, mida me sageli oleme ise valmis kandma.


Eestlased on töökas rahvas. See on osa meie kultuurist nii nagu ka allumine kõrgemale võimule. Tunnistagem orjapõlve osa meie kultuurist ning leidkem tagasi isiklik vabadus mille poole püüdlesid ehk ka meie esivanemad.

„Seni kui te usute, et olete vangis, ei suuda te vanglast põgeneda“. - Gurdžijev


Me elame vaid korra ning see elu on ainult meie enda kätes.

Istun, käes on pastakas. Närin pastaka otsa, et enda mõtteid koguda, kuid siis kargab mulle pähe mõte. Mõte sellest , et ei peagi olema mõtteid . Mõtelge kui mõtteid poleks ? Sa lihtsalt teeksid seda , mis jumal juhatab . Pole rassist , aga venelasi ei salli . Pole Eikeegi , kuid samas olen . Liiga palju mõtteid , mind valdavad hetkel . Mõtlen mida teha siis , kui polekski mõtteid . Mõtteid ,mis meid alatihti reedavad . Liiga vähe mõtteid ? Ei tänan , vaja on mõtelda . Mõtelda , mõtelda, mõtelda . Ajan sogast teksti ? Ei meeldi ? Aga mõtelge , et kui mind poleks ? kui poleks mitte kedagi ? Mitte ühtegi inimest maamuna peal . Aga tulevikus võib nii juhtuda . Inimesed hävitavad vihmametsi , muid metsi ja üleüldse reostavad loodust . Liiga palju on juba reostatud . Liiga palju on juba juhtunud . Paljud loomaliigid on juba välja surnud . Pandad ? Mida nemad on teile halba teinud ? Nad on ju kõigest loomad . Oleks meil alles vihmametsad , mis päestaksid meid . Vihmametsades elab tuhandeid loomi . Kõik need kannatavad , kui te hävitate loodust . Tean , et minu mõtteviis on keeruline , kuid kui tahad maailma päästa , alusta iseendast . Kõik , kes te olete emod või rokkarid , hipid või niisama hiphopparid . Hoolige loodusest , hoolige enda tulevikust , hoolige loomadest ja kaasinimestest . See on ülekutse kõikidele , kes arvavad , et maailm on küllalt suur , et ei siin tule mingit maailmalõppu . Kuid te eksite , kui te nimodi jätkate ja hävitate loomi ja metsi ja üleüldse loodust , hävib ka maailm . Terve maa kattub veega . Antarktikas sulab juba jää . Globaalne soojenemine , on selle nimi . Kui nii edasi jätkata , juhtub maailmaga katastroof . Maailm on vee all , jääb järele ainult mõned üksikud mäetipud . Linnud surevad nafta reostuse pärast . Linnud surevad kilekotide pärast , sama asja pärast surevad ka loomad . Ärge visake kilekotti maha . Kas teate , et India ookeanis on Prantsusmaa suurune kilekotisaar ? see on inimeste enda tekitatud . See pole naljakas kussjuures on see väga oluline , et meie sugu jääks elama ka mitmeks mitmeks aastatuhandeks . Meie elame küll enda elu ära , aga mis saab meie järeltulijatest ? Nemad peavad meie süü tõttu surema . Palun , olge hoolsad . Ärge visake prahti maha , proovige mitte loodust reostada . Aitäh .