Kord meistrid osavasti
end igavikku jätsid
kes tagus valas raius
kes vaimsust kirja raius
kas potikild või odaots
või kangamuster kodumaine
neis ikka elab meister
ja mõte saladuslik peidet.

Vahest mulle tundub
et kõnnin läbi kadalipu
ja minu silmad on suul
nagu kõrbe elanik
lõputus avaruses
kuid alati näljas
igatsuses roheluse järele
mis küll nagu fantamorgana
ümbritseb mind
kuid samas jääb kättesaamatuks
illusiooniks
fonogrammiks
jalad põlevad oma enese jälgedesse
endaks ei saa aga kunagi
selleks tõeliseks endaks
ilma illusioonita
kusagil sügavas sisemuses
kaevu janunevas jaheduses
joob hing ahnelt
põletavasse kurku värskendust
jäiset reaalsust
tõelist tegelikkust
mis on ilus
ja nii lasengi ennast vemmeldada
et nähtav on armidega kaetud
kuid endas
nähtamatust endast
kastan liivaseid
jalajälgi

Ärka tulilind - sa taevane ime,
kuniks sa lendad pole kunagi pime.
Laotad oma kuldsed tiivad,
imestad küll kuhu need sind viivad.

Koidiku eel tõused sa ringutades tuhast,
hoiad oma embuses päeva hinge puhast.
Ja siis saad kasvava päevaga üheks;
otsin ja igatsen, kotkana sind leiaks.

Anna mulle tiivad,
sinuni need viivad.
Anna mulle oma süda,
on mul mida püüda.

Tuliste keeltena üle sinivalge võlvi,
pehmed udusuled puudutavad maaema põlvi.
Tuliste keeltena sügavasse rohelisusesse,
kirglikult leegitsevasse pahelisusse.

Näita mulle ennast tulilind,
aita mul leida end.

ma ei usu üksindusse
toidukordi ma jagada tahan
ma ei usu nõude kuivatamisse
vesi nõrgub ise, ma parem magan
ja tagant su sisse
lasta ma tahan

Hommik su silmades,
särades ärkamise värskuses ehani.
Sirutan oma käe sind puudutades,
julgemata varjata valgust su uneni.

Kastepiisad su huultel,
peegeldades su hinge maailmale.
Kastepiisad su varvastel,
sosinal lauldes meie päevale.

Hommik su silmades,
vaatab läbi kõigest.
Naeratad leebelt ja mänglevalt,
põimides mind oma embusesse.

Oh sina - hommikusina;
Ei sinuta mina saa!