Olen kõik endast eemale peksnud ju,
lepin teki ja padjaga oma mõttes
minu pessa ei tule rahu ju
süda ja hing ja keha on külmad
Longin oma üksikut teed ja otsin pesa..
Kogu maailm on minu jaoks tuim,
selle ilu ja värskus ja elu on läinud
pilt peegeldub seina taga
Puud õõtsuvad vaikselt leppides
oma saatusega
Istun jõuetult maha keset sügise ilu,
saaks vaid kustutada selle päeva mis oli
Jumal küll, saaks vaid seda..
Tühjendan mõtted ja tunded ja elu
Vaikselt lendab mu palve
Tuulest kisutuna, kibedana
Palun tee nii, et suudaks unustada
Värisevana anun, et tagasi tuleks see päev
minu sõnad
enne mind
palun kustutada
lilleta tüdruk sosistamas saladust
maja ees õitsevale pärnale:
tahan olla auk... imalatel veiniõhtutel kell kaheksa
käed vastu krobelist koort
kui vanaema põske
lohutust lootmas
Mees ja ta koer kõndisid udusse,
kuid ma jõudsin neile järele.
Koer uuris märgjahedat muru
ja ma märkasin muinasjuttu:
udu keerdumas ümber puude
ja ühe murdunud märja oksa
ja surnud lillede heleda naeru
ja rannale loksuvate lainete.
Kuid koer suri ja ma ei teadnud,
sest olin ju kõigest mööduja.
Oleksin võinud ju minna ja päästa,
kuid see polnud minu muinasjutt...
kumiseva kamina hubasuses
moosipurgi peegelduse lapsed
naine kes armastav hell
rutiine rahulolu
positsioon kindel
ebakindel
ära linnakära võtab vastu
vastu võetud tagasi hotelli
vestibüüli mis lõpmata ja ere
läbi viinauimaste baaride
baaripukkide
kus sääred siredad ja pringid kehad
(mis rasedusest rikkumata)
hommik toas mis võõras
veel kord üle äkki eile unus
kukub päev lauaservalt
ja ära
