Oh Ussa, kes panid käe külge Jahvele,
kui must mees kinnitas end nurjatul häälel;
perekond; kogudus lükati kõrvale,
et hoida lõbumeeste ja naiste kõrvale
varuks parajaid sõnu. et patu peale
saaksid nemad hoorama kõigele heale. -
Seepärast mõtlen selle neegri mõrvale!
Obama; Obama - miks sa mind hülgasid -
kaugel on su sammud kitsalt rajalt läinud,
siis kui sa aujärje pärast mind põlgasid;
jätsid maha oma pastori - võlgasid
ei tahtnud kanda, mis punane on näinud.
Ehkki mustad on samuti orjust uinunud! -
Ja see kõik, et kanda uhkete sõlge siis?
Kuule nüüd, Ussa, Jumala õiglast kohut:
Teie olete pattu teinud ja usust ilma,
seepärast annab Jumal inkale lohu;
teid valmistab tubakaks, et piiburahu
saaks maa tagastama, kellel tehti külma.
Et kohata palgiga valgete silma:
Miks nad pole sool, vaid on lustes jahu?
Teie olite Maa Sool ja Valgus maailmas;
minu kattev Seerav - Jeesu rahuvalve;
keegi ei võinud püsida sinu ilmas;
kes tõstis sinu vastu käe raevus külmas,
pidi huultele võtma leinase palve -
kuid nüüd valmistan teie suvest karmi talve,
et hõljusite võltsi kindluse ulmas!
Teie ei tahtnud austada Jumalariiki:
Inglite linn astus üles minu vastu;
müütas võõrale mõõka ja piiki;
põllud teil tõurast said verema triiki.
Enam teil lapsed mu kotta ei astu;
vanemate palved minu poole ei kostu:
uppugu see saar - olin kannatlik niigi!
Miks ma otsin ilmapuult vilja - ei leidnud!
Neetud olgu viljatu viigipuu, raiuge maha,
et ta oma palged ülemeelseks teinud,
mõtlen Wounded Kneele; hukkan kurjad vaimud,
kes punast meest tema maal albilt süüa tahab,
nagu tema oleks Jeesus - Juudaraha
seepärast suretab maha Mammona Kaimud!
Wounded Knee on ameerika ajaloos kõige alandavam ja teotavam lahing, mil indiaanlased võideti ja demokraatia essents jalge alla trambiti. Siitpeale lõppes Indiaanlaste uhke vaim ja algas kahvanäo aeg, kuid punase mehe aeg tuleb tagasi, või mina pole Walgekaaren!
Kuis kõnnin haudade vahel sind otsides,
kui Jehoova Eedenis inimest hüüdis,
põrgut ja taevast; tuuli teepeal trotsides:
"Kes kuri on sinu lahkumises süüdi?"
Vikatimees pakub alamistes küüti,
igatsedes sulle õhkan, et lootsin veel
käristada kaheksaks kalevast rüüdki!
Mu Rõõm, miks oled mind kalgilt maha jätnud?
Ei tunne ma su külastust oma kojas;
kõik armsa oled endaga kaasa võtnud;
kõik suri nagu ristil Jumala Pojas,
et jahtusid põrandale vereojad -
ükski sulane mul appi ei tõtanud
kuni seisan leinates surnute kojas.
Marmoringlid jäid paigale naelutatult,
vaikides minu ümber, haudade keskel.
Kui Loti naine, vaatas tagasi autult;
seepärast minu hingel on neimas raske -
kallan su rahva peale auravat vaske,
et nende silmad enam säras ei paotu:
Mind põrgusse, neid jälitama nüüd laske!
Minu võigas kaotus, miks sa tulid juure? -
Jätsid mind ilma, oma heast hingerõõmust:
seepärast valmistan su kaotuse suure
vere ja liha jaotan viimaseks sõõmuks -
veel enne kui aasta minu ümber möödub,
saab täitma taevariigi aitu ja kuure
paganate elustatud mahalöödud!
Tuhat iga hinge eest, mis oled võtnud;
et mina pidin matma nii neli hinge!
Kuulutan vaenlasele mõõgaga lõppu;
teritan piiki ja viibutades linge;
sõjaväed saadan ümber tegema ringe -
siis sinust enam ei jää ühtegi kõppu:
teen sulle lõpu, mis olema saab vinge!
Sa langenud ingel, kes puutusid vilja;
käisid minu aidas, seakombel nosimas:
nüüd on kahetsuse pisarateks hilja,
kui panen hirmu; õuduse sind kosima,
lahkud mu eest, ingel, paguteed tosinat.
Kui kohtan sinu kurja kadedat silma:
Oma kaelad nüüd pakule hukuks too siia!
