„Ei mina temale raha teenima ei hakka. Kes ta selline on. et nõuab minult panust ainult tema heaolu tarbeks. Kõigepealt maksku mulle korralikku palka, nii kaks - kuni kolmtuhat eurot kuus, siis vaatame, kas mulle üldse sobib ennast kulutada mingi töö tegemise peale.“
Martin nägi välja nagu ennast täis ahminud kusepõis pärast õlle joomist ja vahutas nagu täis vakle solgioja aguli serval.
„Tead Juhan, boss võib ise oma tööd ära teha ja näidata mis mees ta õige on, visata papp lauale ja seejärel saan otsustada on mul üldse motivatsiooni tema tegemistega kaasa minna.“
Päike paistis ja ilm oli soe. Üle meeste peade lendas varesteparv kraaksudes ja lämmatas veidi ajaks Martini pulbitseva sõnadevoolu, ristides mehe õla valkja ollusega.
„Kuradi varsesed, situvad ka igal pool, ning segavad rahulikku jutuajamist oma kraaksumisega.“
Martin võttis taskust ninanuuskamise lapi ja pühkis õlalt sitaläraka maha, seejärel viskas rätiku põõsasse.
„Kuhu me jäimegi ... ah ja, et boss võiks ennast kõigepealt mehena näidata ja alles siis nõudmisi esitada.
Tead, ma ei tule alla kahe tonni toast väljagi ja juba selle eest tuleb mulle maksta, et vaevun sellise sitapeaga üldse rääkima.“
Juhan lonkis Martini kõrval ja ei osanud midagi tarka õelda. Mida tal olekski õelda ja ennast ei saanud ta ka oma sõbraga võrrelda, kellel kõrgkooli diplom ja magistri kraad taskus. Nii suuri nõudmisi ei saanud tema ühelegi tööandjale esitada, oli nüüd pärast kahte aastat lõpuks omale püsiva töökoha leidnud. Ilma erihariduseta ja spetsialisti oskusteta polnud valik töökohtade osas kiita, kuid kaks aastat oma meditsiiniõest naise palgast tuli kuidagiviisi ära elada. Pisitütrele polnud nad veel midagi suutnud korralikust poest selga osta, ikka kaltsukast ja neid kõige odavamaid.
Kuid jah, see pooletuhande eurone palk oli abiks küll. Töö aga raske, sadamas laevadelt seljas kotte maha laadida. Esimesel kuul valutasid jalad ja õlad, hommikuti tööle asudes pidi mitu tundi valusid kannatama, enne kui keha soojaks sai ja valud vaikseks jäid. Tema, Johhannes rikkusest ei unistanudki, peaasi, et toit oleks laual ja katus pea kohal.Sadamas ei küsinud keegi, kelle heaolu tarbeks tööd teed, kui ei sobi töökoht – hakka astuma.
Nüüd Martinit kuulates tundis ta ennast päris räbalasti, et nagu täiesti mõtetu inimene on tema Johhannes.
Martin aga vahutas edasi.
„ Boss pakkus mulle turundusjuhi kohta, et mul inglise keel suus ja tarkus taskus. Ma pole oma elus isegi rohuliblet kunagi müünud ja see sahkerdamine tegelikult üldsegi ei istu mulle.
Koha võtaksin vastu küll, kuid sahkerdamisega tegelegu ise.“
„Sa õppisid, minu mäletamist mõõda turundust ja said isegi kraadi sellel alal.“
„Õppisin, õppisin mis sina sellest tead! Ma võin õpetada kuidas tuleb müügiga tegeleda, võin seda bossile seletada ja sellega ka minu ametikohustus saab piirduda, kuid et ma ise läheksin kellegi ust kraapima või loba ja lobitööd tegema seda mitte.“
„ Miks sa arvad, et boss ise ei tea kuidas müüa, miks arvad, et talle on vaja sinusugust õpetajat veel lisaks. Kas firmajuhina ei ole tal neid kohustusi juba niigi küllalt.“
Martin jäi seisma ja vaatas nüüd Juhanit pealaest taldadeni nagu näeks meest esimest korda elus.
„Minusugust ... minusugust õpetajat! Kurat küll, kui ta ise oskaks müügiga tegeleda, siis ta ei vajaks omale turujuhti, aga ta ei oska, sest on tuhajuhan. Mis muud tegevused, kontoris arvuti taga naisi otsida või facebookis mõla ajada, see on tema igapäevane tegevus. Laisk on, muud ei midagi ja nüüd vajabki kedagi kes tema töö ära teeks. Minusuguseid mehi on vaja igale poole, nii firmadesse kui riigivalitsusse, sest kõikjal valitseb rumalus ja laiskus. Pole kedagi kes nõu annaks ja neid õpetaks.Tead Juhan, sina oled ikka nii arulage inimene ja nendes küsimustes täielik võhik.“
Juhan ainult nohises endale habemesse ja oli vait. Ise mõtles küll, et kui Martin nii tark mees on, miks ta siis pea kolm aastat töötuna ringi töllerdab. Temasugune mees peaks juba ammugi kusagil tõsise ametikoha peal olema ja mitte õhtuti omale õlleraha lunima, et poetaga oma valitsust teha. Mis valitsus saakski neist pooleldi ära joonud ja töösse põlgliku suhtumisega meestest ja naistest. Võbolla nende kriitika teiste suhtes, ongi nende enda tegelik mõttelaad ja nad ei suudagi teisiti näha, kui vingudes ja virisedes. Neid tuleks sadamasse kotte tassima panna, siis ei pea nad seal kolme päevagi vastu. Juhan millegipärast ei uskunud, et Martini sugused mehed ennast millegi nimel pingutama hakkaksid. Lobiseda nagu vareste kraaksumine ja teistele pähe sittumine on neile sobilikum, kui ise millekagi hakkama saamine. Palka oskavad nad nõuda, kuid tööd vastu anda ei soovi. Tema, Juhan võib ju võhik olla, kuid tööd on ta alati tahtnud teha ja praegu teeb ta seda mida oskab.
Martin tema kõrval hakkas naerma, ta lausa vappus naerust.
„Juhan.“ Luksus Martin läbi naerupisarate.
„Mõtlesin praegu, et kui sina oleksid näiteks peaminister või isegi president, siis oleks riigielu ikka nii perses kui perses.“
Veidi rahunedes jätkas oma vaimukust.
„ Just, sinusugused tohmanid ongi seal riigipiruka juures, kes on varastatud rahaga omale kõrged ametikohad ostnud ja nüüd laiavad. Presidentki olevat võõra rahaga omale terve mõisa ehitanud ja ka oma autojuhil lasknud seda raha riigikassast varastada.“
„ Kust sina seda kõike nii täpselt tead, et varastatud rahaga?“ Juhan ainult ohkas selle peale. Tama pole küll kunagi kelleltki midagi varastanud ja see Martini jutt oli talle veidi solvav.
„Kõik teavad, see on ju selge ilma midagi tõestamatagi. Kes riigipiruka juures on, see ka vargaks hakkab, miks nad muidu sinna ametikohale kipuvad, ikka selleks, et omale rohkem taskusse kühveldada.“
Martin võttis suitsupaki, sobras sealt ühe sigareti välja, nagu erineksid need üksteisest ja see väljavalitu on just see kõige õigem. Süütas osava liigutusega suitsu ja pahvis mitu head sõõmu. Nüüd vaatas ta oma jutukaaslast sellise üleoleva pilguga, et mida tema ussike ka maailma asjadest aru saab. Talle sobibki kas sibi või trantsa olla, ega ta tõsistest asjadest suurt tõesti ei oima.
„Võibolla mõni soovib võimule saades midagi ära teha, midagi riigi majanduses ja poliitikas paremaks muuta, et meil, lihtrahval oleks turvalisem elada.“
Kui tema oleks võimul, siis tema küll sooviks oma riigi jaoks elada ja tunneks rõõmu, kui näeb midagi muutuvat paremuse poole. Nõukogude ajaga võrreldes on ikka väga palju muutunud. Poed on kaupa täis, piirid on lahti, mine kuhu hing igatseb, suuremad pargid on korda tehtud, sadam on esmaklassiline ja nii palju on ehitatud ilusaid hooneid. On muidugi ka puudusi, kuid kõike ju korraga ei saa, muutusteks on vaja aega.
„Sa oled ikka loll küll, muidugi varastavad ja valetavad. Sinusuguste naiivsete inimeste arvelt nad elavadki, kes sinisilmselt kõike usuvad mida neile räägitakse.“ Martin libistas suitsetamisest tekkinud süljeläraka tänavale.
„Kui sina tõesti oleksid võimu juures, küll ka sina varastaksid ja valetaksid.“
„Aga sina? Mida teeksid sina kui oleksid võimul.“ Juhan jäi seisma, et kuulata mida Martin vastab. Tüütuks muutus see Martini näägutav ja ülbe toon.
„Mina, mida teeksin mina? Tead Juhannes, mina ei läheks kunagi, mitte kunagi võimu juurde, sest mulle ei meeldi see varaste ja pättide kamp ja ma ei taha nende seltskonda kuuluda.“
„Ah soo, sina oleksid pigem vaimne õpetaja ja õigele kursile suunaja.“
„Just, said naelale pihta. Kõigepealt ma laseksin kõik ministrid lahti. Presidendi, kui sellise ametikoha likvideeriksin. Peaministri paneksin vangi, sest tema on see kõige suurem pätt ja kaabakas. Firmadele ei lubaks rohkem kasumit saada kui 1% ja haridussüsteemi muudaksin ümber.“
„Kuid sa just ütlesid, et sa ei taha võimu juurde pääseda. See tähendab, et igatsed siis taga endist nõukogude korda, kus ei olnud presidenti ja ministrid määrati ametikohtadele, firmad andsid oma kasumi riigile.
Mulle tundub Martin, et sa oled sellest nõuka ajast nii läbi imbunud, et ei suudagi asju teisiti näha, ei suuda mõista seda tegelikkust ja reaalsust milles tänases päevas elad. Nõukogude aeg oligi üks süüdistuste, süüdlaste otsimiste ja karistuste aeg.“
Selliseid Martini suguseid on meie ümber päris palju. Kui kellelgi midagi õnnestub, siis nad üritavad selles leida ebaausust ja sahkerdamist. Neid häirib ükskõik milline lihtne ja inimlik käitumine, milles puudub laimav kritikaanlus ja targutav iseloom. Tema sugused võtavad sõna kõikjal ja püüavad kõike ja igas valdkonnas õppetada või siis luparditeks ja lollpeadeks tituleerida. Nad ei ole kunagi millekagi rahul, kuid seda rahulolematust ei suuda nad parandamiseks rakendada vaid pigem psühhodramaatilise õhkonna loomiseks. Nad lähtuvad närvilisest emotsionaalsusest ja ei suuda jääda kunagi tegelikkust ausalt hindavaks.
„See oli küll sinust näotu Juhan.“ Martin hakkas jälle naerma.
„Ma sain aru, et sa oled loll, kuid et sa oled selline puupea, seda ma sinust tõesti ei oodanud.
Sina harimatu konn, tuled mulle moraali lugema. Kahju, mul on väga kahu sinust.“
„Kuid Martin, milline riigikord ja korraldus siis sinu arust maailmas on see õig, see milline sulle meeldib ja kus sa tahaksid elada. Mulle tundub, et olgu see riigikord milline tahes, alati leiad sina ja sinusugused mille kallal viriseda ja vinguda. Õpetama olete küll kanged mehed aga sa ei saa ju ka kõige lihtsama turujuhi ametikagi hakkama, rohkemast rääkimata. Kui sa ei suuda mingit toodet või teenust kellelegi maha müüa, siis kuidas suudad sa tervet riiki parema elukorralduse suunas juhtida ja seda juhtimist nõustada. Siin on südant vaja, mitte neid pabereid mida taskus kortsuda lased. Paberid annavad sulle õiguse, et oma südametunnistuse järgi elaksid ja toimetaksid.“
„Sa oled mind oma plämaga ära tüüdanud. Ma ei kutsunud sind selleks kokkusaamisele, et sellist jama kuulata. Juhan sõber, mul on praegu rasked päevad, enne kui boss mind tööle võtab. Laena mulle sota, hing põleb sees ja vajab loputamist. Saan tööle maksan kahekordselt tagasi, mehe sõna selle peale. Tüübid ootavad mind juba, laena sota, sa ju nüüd kõrgepalgaline töömees ja puha.“ Jälle Martin lagistas naerda, patsutades Junanile õlele.
Johan otsis taskust sada eurot ja andis oma kunagisele klassivennale. Mingu jah, oma valitsust looma. Raske südamegi andis ta selle raha, sest oli plaanis tüdrukule sünnipäevaks osta uus jope, selle jaoks ta seda raha hoidis. Ta polnud aga kunagi kadeda meelega ja nii ei saanud ka praegu Martinile ära õelda. Nädalavahetusel tuleb üks laev jälle sisse ja ületundidega teenib ehk selle raha tagasi, käed küll valutavad eelmisest nädalast, kuid tüdrukut ei taha kingitusest ilma jätta.
Juhan istus teeserval olevale pargipingile ja vaatas Martinile järele, kes kiirel sammul suundus poe poole.
Kahju, et nii targad mehed nagu Martin ennast ära kulutavad, neile tuleks tõesti head palka maksta, sest neil puudub omakasu.
Ah, kui need käed ainult ei valutaks ....

Ma jooksin. Jooksin pimeda mahajäetud koolimaja treppidest järjest ülespoole, oodates hirmuga, millal need otsa lõppevad. Mu käed olid närvitsemisest higised ja need libisesid allapoole, kui trepi käsipuust kinni võtsin. Mu jalad liikusid tohutult kiiresti, kuigi tundsin, et need on rampväsinud.
Minu silmadest voolasid tahtmatult pisarad, kui avastasin, et olen lõksus. Nad olid ajanud mu lõksu. Paar meetrit eemal laiutas suur kurikuulus tolmune uks. See ei olnud lukus, uksel ei olnud ees isegi võtmeauku või haaki, aga ma lihtsalt ei julgenud siseneda. Sellest ruumist, mis on selle ukse taga, levisid ringi kohutavad õudusjutud ja ma olin liiga suur argpüks, et neid lugusid eirata. Kuulsin nende karjeid ja lähenevaid samme. Pidin astuma vastu ühele oma hirmule kahest. Langema nende ohvriks või avama hirmsa ukse. Võib- olla ei oleks nad mulle midagi teinud. Nad olid kõigest kolm lollakat inimest, kes ei ole veel endas selgusele jõudnud, kes nad tegelikult on. Aga ma tegin raske kriiksuva ukse lahti.
Seal oli külm, pime ja kõle. Nägin vaid üht väikest paksu klaasiga kandilist akent ruumi teises otsas, mille ees oli palju ämblikuvõrke ja mis valgust vaevu läbi lasi. Istusin ukse ette, toetades oma selja vastu tolmust ust, ja tõmbasin põlved keha ligi- nii oli soojem.
Peagi kuulsin nende omavahelist järjekordset vaidlust. Nad ei valinud üldse sõnu, vaid sõimasid üksteist pärast iga järgmist kolme sõna. Nende vaidluse põhjus oli see, et keegi ei julgenud sellest uksest minu juurde pööningule tulla. Veel hullemad argpüksid kui mina, ise arvavad, et nad on maailma naba, joovad end purju ning korraldavad rumalusi.
Vähemalt viis minutit ei olnud nad lahenduseni jõudnud, mida arvata oligi, keegi neist ei tahtnud ju teistele alla jääda.
„Kurat võtaks, Mihkel! Kui mina ütlen, et sina lähed, siis sina lähed!“ karjus üks neist.
„Enne suren,“ vastas teine ja ma sain aru, et ta oleks selle võinud ütlemata jätta juba enne, kui midagi toimuma hakkas. Teadsin, et asi läheb vägivaldseks ja kuulsin, et mul oli õigus.
Minu süda oli vist liiga suur, et seda taluda. Kuulda, kuidas inimest pekstakse. Tõusin püsti, avasin uuesti ukse ja astusin vahele.
„Lõpeta!“ karjusin talle ning ta lõi mulle rusikaga näkku nii tugevalt, et kukkusin Mihkli kõrvale pikali. Ülejäänud kaks ruttasid minema, jättes meid koridori lebama.
See poiss, kelle kõrval ma pikali olin, vaatas mulle verise näoga otsa ja tänas mind, mina aga ei uskunud, et suudan talle kunagi andestada- tema oli olnud üks neist, kes mind jälitasid, enne kui ise oma sõprade ohvriks langes. Ja haav minu sisse jäi igaveseks.
Seal me siis kahekesi lebasime, mõlemad liiga jõuetud, et end liigutada või midagi öelda. Ja see kõik vaid selle pärast, et olin sekkunud kolme alaealise nooruki ebaseaduslikesse tegevustesse. Olin tahtnud neid vaid päästa.

Aleks ja Maido jooksid metsatukas.
Nende saabaste all sahisesid sügislehed. Kopsud ahmisid endasse karget sügist, naer kippus vägisi peale ja aeglustas semude sammu. Nad hüppasid lehisele metsapõrandale pikali ja vahtisid taevasse kõrguvaid vahtrapuid. Mets vaikis ja kuulas jõmpsikate hingeldamist.
„Maido,“ ütles Aleks, „ma pidin sulle tegelikult ühte asja rääkima.“
Aga Maidol oli üks mõte tulnud. See mõte oli spontaansus ise ja ei andnud poisile rahu. Ta ajas ennast jalule ja haaras kinni esimesest ettejuhtuvast puust.
„Mis teed?“ imestas Aleks.
Maido purtsatas kergelt naerda. Ronin siia puu otsa, mõtles ta, hästi kõrgele, ja siis vaatan, kas Aleks tuleb järgi või mitte. Siis ma saan teada, kas ta on mu hea sõber või ei ole.
Ja Maido hakkas ronima. Vahtraoksad olid puu tüvest väga sobilikult välja purskunud ja vilunud turnijale oli ülespoole minek kerge.
„Kuule, mis teed? Misasja sa teed, Maido?“
Aga Maido ei vastanud. Ta ainult itsitas.
Ronin täitsa üles tippu ja siis vastan. Siis vaatame, kas Aleks on tegelikult mu sõber või ei ole.
Aleksi nägu moondus küsimärgiks.
„Kuule, tule alla, Maido. Ma pean sulle ühte asja rääkima.“
Mitte mingil juhul ei plaaninud ta veel maapinnale naaseda. Ja lähenev latv oligi üsna varsti kohal. Nüüd ta istutas ennast mugavalt ühele oksale ja vaatas ringi. Kõige kaunim sügis virvendas kogu oma kaduva päeva kuldses ja kustunud lõkke punases ilus. Taamal, tuule käes lepliku pehmusega õõtsuvate puulatvade taga seisid mõned vaikivad korterelamud. Ühes nendest elas ka Aleks ja ühes elas Maido.
„Tule alla!“
See näis õige hetk olevat.
Ja Maido röökis ülespoole silmi kissitavale Aleksile: „Ei! Tule sina üles, kui sa mu sõber oled!“
Selle peale oskas Aleks vähe kosta. Esimesena tuli pähe, et ta kartis natuke kõrgust. Ta ütles tavaliselt sõpradele nii – natuke. Aga seda ei tahtnud ta praegu üldse öelda. Pimedas kuplis kobrutasid teised mõtted.
„Ma pean sulle midagi rääkima, Maido. Ma ei taha karjuda niiviisi.“
„Siis sa pead üles tulema, Aleks! Sõbrad alati ronivad sõpradele puude otsa järele.“
Neetud, mõtles Aleks, aga võib-olla teise sõnaga. Täbarad lood.
„Maido, kuule, oled sa kindel, et sa ei taha alla tulla?“
„Aleks, tule üles! Sa pead üles tulema! Tule!“
Aleks laskis pea norgu ja vahtis värviliste lehtede vahelt, tumedast maapinnast võrsuvaid puujuuri. Need vintsked juured toitsid ja hoidsid seda visa vahtrapuud, mille ladvas istus kergelt õõtsudes tema sõber.
See näis õige hetk olevat.
Ja Aleks hüüdis: „Maido, kuule, mu ema ütles, et... noh... me vist ei saa enam niiviisi sõbrad olla.“
Pulk tuli pulga järel ja Maido pea sai neid kiirelt täis. Ta neelas midagi väga tuttavat tagasi alla ning hõikas Aleksile närviliselt vastu: „Misasja? Miks?“
„Sest, noh... Ma ei tea, mu ema lihtsalt ütles nii. Sest sa vist ei meeldi talle või midagi...“
Mõlemad vaikisid. Lehed sahisesid. Möödus üks määramatu paus.
Aleks sonkis jalaga vahtralehtedes, veel kõheldes. Ta ajas lehti teineteisest laiali, nagu kojamees tuuleklaasil, paljastades nende alt musta maapinna. Lõpuks ta otsustas: „Ma hakkan minema. Tšau!“
Ja ta sibas kiiresti minema. Ja oligi läinud.
Hüljatud Maido jäi seda tumedat punkti jõllitama, kus oli enne seisnud tema sõber. Kasvav tuul lennutas vahtralehti, kattes musta pleki tasapisi kinni, sulatades seda ülejäänud lehestikuga üheks. Varsti oli kõik nagu midagi poleks olnudki. Siis pööras Maido pilgu üle puude vankumatult seisvatele hoonetele, mille akendest kumas valgust. Kodu tundus soe ja hubane. Maido tahtis sinna minna, enne ööpimedat lambivalguse kätte.
Kuid ladvast alla ronimine polnud enam sugugi lihtne – alt vahtis vastu keeruline, aina tumenev oksterägastik. Maido kompis jalaga, proovis nii üht kui teistpidi alumisele oksale astuda, kuid ohutunne hingas kuklasse ja süda hakkas rinnus vasardama. Palju parem tundus samal oksal turvaliselt edasi istuda. Maido sai aru, et on väga kõrgel puu otsas. Nutt tõusis kurku ja hingata oli raskem.
Kaugete kortermajade kumavate akende taga askeldasid inimesed, perekonnad, ka Aleksi pere ja Maido oma. Aga õues kasvasid hämarus ja tuul.

Rasmusel oli tunne, et ta oli midagi unustanud. Tunne oli ärev, nihelev, mõtlik, abitu, arusaamatu ja vaevas teda viimasel ajal pidevalt. Kui ta jäi üksinda oma tuppa oli ka see tunne seal koos temaga, kui ta istus koos ema ja isaga söögilaua taga, võttis ka see tunne tema kõrval istet.

Alguse sai see eelmisel talvel, kui Rasmus oli kaotanud oma jala. Muidugi jalga ei saa niisama ära kaotada, see külmus täiesti läbi, enne kui see tuli ära „kaotada“. Olgu jalaga, kuidas on, aga nüüd ei lasknud see näriv tunne enam Rasmusest lahti. Kuigi ta oleks võinud filmi vaadata või isale helistada ja küsida, mis too talle poest toob, siis lesis ta lihtsalt voodis. Lesis ja lasi tundel ennast närida.

Rasmusele ei istunud üldse enam need asjad, mis talle varem huvi olid pakkunud. Alati, kui ta püüdis midagi põnevat teha nagu ema ja isaga lauamängu mängimine, vaevas miski teda, justkui peaks ta kohe midagi tähtsat tegema, aga tema raiskab aega - miski oleks nagu meelest läinud. See tegi ärevaks ning Rasmus vaatas uurivalt ringi püüdes lahendust leida. Laual lebasid ajaloo ja eesti keele neljanda klassi õpikud. Kõik kodused ülesanded, mis talvevaheajaks teha jäid, oli Rasmus juba ära lahendanud ning õpetajad olid temaga kindlasti rahul. Seega pidi see olema miskit muud, kui koolitööd.

Mis see olla võis, seda Rasmus ei teadnud, aga sisetunne ütles, et ta peaks olema kusagil mujal ja tegema midagi muud. Segaduses tegi ta, mida segaduse korral ikka tehakse – ta läks ja küsis emalt nõu. Esmalt võttis ta voodi kõrvalt kargud ning lonkas kolmel jalal kõrvaltuppa. Kindlasti oli ta seda juba mitmeid kordi varem küsinud, aga Rasmus uuris uuesti, kas emal meenub midagi olulist, mis oleks tarvis ära teha?

Ema naeratas leebelt ja vastas samamoodi nagu eelmistel kordadelgi, et Rasmus on kõik vajaliku juba ära teinud ja väga tublisti teinud. Nüüd peaks ta endale leidma midagi huvipakkuvat, millele pühenduda. Jalgpalli sa enam mängida ei saa, selgitas ema, aga homme peale kooli võin ma sind lauamängu klubisse viia, kus ei pea ringi jooksma, aga põnevaid mänge saab sellegipoolest mängida.

Rasmus arvas, et ta läheb lauamängu klubisse mõnel teisel korral, sest kui tal homseks meenub, mis tähtis asi tal kahe silma vahele on jäänud, siis pole tal kindlasti aega lauamängudele raisata. Rasmus oli kindel, et kui mõni oluline asi tähelepanuta jätta nagu näiteks mõni koolitöö, siis õige pea annab see kindlasti endast märku, tegemata koolitöid tuletasid end alati koolis meelde. Loodetavasti pole siis ainult liiga hilja, kui ta lõpuks märkab, mõtles Rasmus, ja komberdas tagasi oma tuppa.

Toas ei paistnud midagi tähtsat teha olevat ning seepärast ta lihtsalt ootas. Ootas kõike seda, mis tulemas on, aga huvitavat ei juhtunud. Ainult häiriv tunne kriipis seestpoolt just nagu tahaks see öelda, et kui Rasmus kohe midagi ära ei tee, siis läheb midagi kehvasti. Justkui oleks tal mõni võimalus, mida talle enam kunagi ei anta ning mille ta käest laseb. Kõik tundus väga segane ning et selgust saada otsustas Rasmus lihtsalt veel lesida ja meenutada möödunud aegu, äkki minevik annab vastuseid.

Väljas valitses talv ja pimedaks oli juba varakult läinud. See oli hea, sest teadupärast pimeduse katte all on parim meenutada möödunud aegu. Rasmusel kohe palju põnevaid seiku pähe. Näiteks see, et varsti saab terve aasta sellest, kui ta oma jala kaotas. Veider oli, et mõningaid asju selle tähtsa sündmuse juures oli raske meenutada. Talle meenus haiglas lebamine, seal oli kõik ühtmoodi valge ning arstitädi rääkis, et ta olevat peaaegu surnuks külmunud, aga õnneks läks ainult vasak jalg, mis külmus täiesti läbi ning tuli seepärast amputeerida. Enamasti püüdis ta sellest kohutavast päevast mitte mõelda, kuid praegu hakkas see lugu Rasmuse peas ise ennast jutustama.

Viimaste jõulude paiku maal olles istus Rasmus koos vanemaga sooja kamina ees. Puuhalgude praksumine ja kohisev leek ei suutnud varjata külma tuule vingumist akna taga. Küll aga suutis väljas valitsevast lumetormi varjata vanaema, kes kamine ees istudes oli jutustanud ühe loo.

Vanema oli alustanud sellest, kuidas metsas elavad metshaldjad, kes on kaunimad, kui ükski inimene olla võib. Rasmus uuris kohe, et kust ta teab ja kas ta on neid näinud ka? Vanaema ütles, et tema ei ole neid näinud ja ei saagi, sest haldjate kodud on inimeste silmade eest varjatud. Küll aga kunagi elas lähedalasuvas mõisas üks noormees, kes kohtus haldjaga.

Too poiss oli olnud üle maakonna kõige kaunim poiss. Mõisnikupojana sai ta parima hariduse ning õppis väga visalt. Kogu oma ilu, tarkuse ning varanduse juures polnud preilit, kes talle poleks soovinud mehele minna. Kui aga mõni näitsik läks temaga juttu puhuma, siis tuli õige pea nuttes tagasi, sest poiss ütles kohalikele külapreilidele kõhklemata, et nende ilu ja tarkus on sama mõõtu, mis ühe rumalamat sorti kitse oma. Arvatakse, et ootas kuni leiab mõne täitsa printsessi, kellega abielludes kuningriigi kaasa saaks.

Ühel päeval, kui noormees läks metsa jahile, läks ta kaduma. Tagasi jõudis alles kahe päeva pärast, ilma jahisaagita ning nälginuna. Põhjuseks olevat see, et pimedas metsas ekseldes oli kohanud haldjanäitsikut, kelle ilu oli üle kõigi neidude omast, keda ta kunagi kohanud oli. Ta oli kõnetanud seda veidrat olevastu ning too oli temaga ka juttu puhunud. Noormees olevat kohe oma südame haldjanäitsikule kinkinud ning palunud sealsamas teda endale naiseks.

Vapustus oli suur, kui metshaldjas ütles, et kahjuks ei ole noormees ei piisavalt arukas ega piisavalt ilus, et talle sobida. Tark noormees nagu ta oli, mõistis isegi, et ilmselt on metshaldjal õigus ning inimesed ja metshaldjad kokku ei sobi. Nõnda ütles ta haldjale hüvasti ning jäi murtud südamega metsa pisaraid valama.

Esmalt mõtles noormees, et jääbki sinna ning sureb, oodates, et haldjaneiu tagasi tuleks, kuid peale kahte päeva ootamist ajas nälg ta siiski metsast välja. Kui noormees oli nüüd oma kannatused üle elanud, siis nüüd muutus ta kõigi teiste kohalike elanike jaoks aga suureks kannatuseks. Kui juba varem oli ta pisut ennast täis olnud, siis peale metshaldja nägemist olid kõik inimesed tema jaoks otsekui sõnnik, mis sulle vägisi nina alla topitakse. Enam ei saanud temaga üldse jutule ja lõpuks ta sulges ennast oma tuppa ja nimetas kõiki rumalateks, saates nad kuu peale ja hullematesegi kohtadesse. Noormees elas seal mõisas üksinda mõned aastad. Ega keegi täpselt teagi, mida ta seal tegi, ilmselt kogus raamatutest tarkust nagu tal kombeks oli, aga võib-olla ka mitte.

Ühel korral, kui mindi teda otsima, sest temast polnud juba mitu nädalat kippu ega kõppu. Avastati, mitte kõige suurema kurbusega, et noormees oli endalt elu võtnud. Lugu haldjatest ja nende ilust pole kellegi väljamõeldis, vaid pärit kirjast, mille too noormees endast maha jättis. Kirjas rääkis ta kõik hingelt ära, et saaks rahulikult taevateed minna. Olevat veel kirjutanud, et ei soovi nõnda rumala ja koledana edasi elada.

Kuna tarkusest pidas ta väga lugu, siis otsustas ta kogu oma mõisa õpetamiseks anda ning sellest saati ongi mõisahoones koolimaja. Nüüd lähevad lapsed igal hommikul sinna kooli, aga keegi neile seda jubedat lugu ei räägi, kuidas sellest mõisahoonest üldse koolimaja sai.

Rasmus küll ei mõistnud, miks peaks keegi tahtma ennast kohe sellepärast ära tappa, kui ta natuke rumal või kole on, aga lugu oli põnev. Isa ütles küll selle peale, et ei tasu lapsele kärbseid pähe ajada, aga vanaema kinnitas, et see olevat tõsilugu. Rääkis veel, et metshaldjad on inimestele nähtavad vaid talve pimedaimal ajal, sest just talvise pööripäeva paiku, kui päike vaid paariks tunniks tõuseb, siis kogunevad haldjad ning tantsivad jäätunud puude vahel päikese auks, et päike nende maad ära ei unustaks.

Nagu Rasmus kohe välja uuris, siis juhtus parasjagu olema talvine pööripäev. Suutmata kiusatusele vastu panna, hiilis ta öösel välja. Tõtt-öelda ei pidanud ta isegi hiilima, sest tuul ulus väljas nõnda valjult, et keegi ei oleks tema lahkumist nagunii kuulnud. Ta jättis ka kirja, milles ütles, "läksin metshaldjate juurde", igaks juhuks, kui vanemad peaksid muretsema.

Üle põllu metsa poole minnes tabas teda hirm, sest mets paistis ööpimedusest veelgi pimedam, justkui auk, millel pole põhja. Siiski otsustas ta jätkata. Metsas oli kõik kottpime, taevas oli varjutatud lume all lookas olevatest puulatvadest ning tähti polnud näha. Erinevalt lagendikust ei ulgunud metsas tuul. Oli lausa rõhuvalt vaikne. Rasmus rääkis paar sõna iseendaga, lihtsalt, et kontrollida, kas ta pole äkki kurdiks jäänud.

Ta muudkui eksles ja ekseles ega kohanud ühtegi metshaldjat. Kõikjal seisid vaid puud, mis tõusid kui mustad sambad taevasse. Taevas oli sama must ja läbitungimatu nagu puudki. Lumi oli ainus, mis eristus pimedusest ja seda oli kõikjal. Ta mäletas veel end mõtlemas, et metshaldjaid võiks kergemini leida, kui ta väsimusest lume sisse lesima jäi.

Mis edasi juhtus ei meenunud Rasmusele selgelt. Ta teadis, et hiljem oli ta haiglas, aga enne seda oli veel midagi juhtunud, keegi temaga rääkinud. See aga ei toimunud üldse külmas pimeduses kuhu ta mäletas end olevat jäänud. Püüdes pingsalt meenutada tuli talle meelde, kuidas kõik oli olnud väga hele ja ta ei mõistnud kust kogu see valgus tuleb. Keegi kummardas tema kohale ning vaatas talle otsa. Sellel hetkel ta märkas, kuidas ta ei tundnud enam külma, mis pani ta üle keha värisema. Kuid samas ei tundnud ta ka soojust. Raske oli kirjeldada seda, kuid kõik oli lihtsalt selge. Ta mäletas veel, kuidas võõra murelik pilk, mis teda uuris, andis talle mõista, et ta on siia lume sisse surnuks külmumas. Rasmus küll mõistis, aga ei kartnud sellegipoolest, sest polnud ka hirmu, kõik oli äärmiselt selge.

Seejärel aga võõras kummardus talle lähemale ning pani oma käed väga ettevaatlikult ümber tema ja ütles, et sa ei sure veel. Sellel hetkel tundis Rasmus soojust. Mitte et võõras oleks soe olnud, vaid ta lihtsalt märkas, et temas endas on veel soojust alles. Sellel hetkel oli ta soovinud võõrale midagi öelda, aga tema keha oli külmast nõnda kange, et huuled ei suutnud ennast paotadagi.

Nõnda oli see juhtunud ja Rasmus oli kindel, et ta oli kohtunud haldjaga. Ta polnud sellest kellelegi rääkinud. Kuidas ta olekski saanud? Peale jala kaotamist nägi ta korduvalt, kuidas tema isa kõigepealt karjus arstide peale, karjus vanaema peale ja püüdis kõigest väest vältida karjumist Rasmuse peale, kuid vahel oli siiski aru saada, et kui Rasmus peaks üritama selgitada, et haldjad siiski on olemas, siis hakkab isa ka tema peale karjuma.

Rasmusele meeldis selle üle mõtiskleda, sest paistis, et see laskis häirival tundel hetkeks minna ning nõnda suikus Rasmus unne. Üle pika aja sai ta korralikult magada. Hommikul ärgates tundis ta end aga veel kehvemini kuna oli veetnud terve õhtupooliku unistades ning polnud pühendnud asjadele, mis vajasid kindlasti tähelepanu – hoolimata sellest, et ta ei teadnud, mis asjad need olla võiksid.

Täna oli aga päev, mil Rasmuse emal ja isal polnud tarvis enam tööle minna, sest ka neil oli puhkus alanud ning seepärast otsustasid nad koos midagi ette võtta. Koos tähendas kindlasti koos Rasmusega, sest vanemad olid juba omajagu mures, et ta viimasel ajal endale tegevust ei leia. Nõnda lastigi Rasmusel otsustada. Rasmus meenutas, kuidas isa oli vanaema peale karjunud ning teda sõimanud ning tegi tagasihoidliku ettepaneku vanaema juurde, maale minna. Viimase aasta jooksul polnud nad seal kordagi koos käinud ning Rasmus teadis miks. Rasmus ei süüdistanud vanaemat milleski ja ta arvas, et ka isa ja ema ei peaks vanaemat Rasmuse hädades süüdistama. Siiski võeti see retk ette ning sõideti koos maale.

Vanaema muretses väga Rasmuse pärast ning küsis, kuidas ta ikka ühe jalaga koolis saab käidud, aga Rasmus rääkis, et kõik on korras ning nüüd jääbki tal palju rohkem aega koolitööde tegemiseks. Rääkis ka, et nüüd ta on juba klassi tublimaks õpilaseks saanud ning ka ema kiitis takka: Rasmus on tõesti väga tubli ja juba palju targem kui tema.

Sellest tundest, mis teda terve aasta oli vaevanud, Rasmus ei rääkinud, ta arvas, et kui see tõesti on seotud tema jalaga nagu ema ütles, siis võib vanaema end kehvasti tunda – oli ta ju lõppude lõpuks siiski vanaema juttude ajel metshaldjaid otsima läinud. Ka sellest, et tal kunagi und ei tule, ei raatsinud ta vanaemale rääkida, kuid kui õhtu kätte jõudis, siis oli ta jälle üksinda viimasena üleval ja lesis voodis.

Rasmus, kellel oli hea mälu, mõistis, et nüüd on täpselt aasta möödas, ta lesis ikka vanaema juures voodis ja kõik oli samasugune. Ainult, et tal polnud enam vasakut jalga ning väljas ei ulgunud marutuul ja lund oli vaid sentimeetri jagu. Oli jälle talvine pööripäev ja taaskord tulid haldjad tulid oma peidupaikadest välja, selleks et tantsida. Tantsida keset külmunud metsa, et päike seda unarusse ei jätaks.

Aknast välja vaadates seisis mets hirmutava musta varjuna täpselt nagu aasta tagasi ning Rasmuse süda hakkas seda vaadates valjult tuksuma, sest ta aimas, mille on ta unustanud. Ta taipas ka, kust tuleks vastuseid otsida ja seepärast võttis Rasmus oma kargud ning komberdas nendega majast välja – nüüd oli ta endas juba täiesti kindel. Püüdes meenutada, millist rada pidi ta aasta tagasi metsa oli läinud, liipas ta üle lumise lagendiku metsa poole.

Kohmakalt karkudega puujuurte vahel edasi komberdades, püüdis Rasmus meenutada, kui kaunis oli metshaldjas olnud, kuid ei suutnud kuidagi. Ta teadis, et haldjas oli ilus olnud – oli ta ju püüdnud seda haldjale öeldagi – aga ta ei mäletanud missugune. Rasmus ei mõistnud, miks see nii oli, sest oli ta ju talle otse silma vaadanud. Võib-olla polnud ta lihtsalt võimeline midagi nõnda ilusat ette kujutama, kes teab?

Hommikul kui Rasmuse ema ja isa avastasid, et Rasmus on kadunud kiirustasid nad tema lohakate kargujälgede kannul metsa. Otsingud kestsid kolm päeva, kuid Rasmust ei leidnud kusagilt. Ta oli nüüd lõplikult läinud haldjate juurde, et enam mitte kunagi ära unustada nende ilu. Iga kesktalv käib ta nüüd koos haldjatega tantsimas, mis sest, et tal on vaid üks jalg.

Mul ei ole nime, vähemalt mulle ei meeldi see, mis mul praegu on. Mäletan selgelt nime, „Holden“. Kutsuge mind siis nii. Mu naabril on koer nimega koer, irooniline on see elu, kas pole? – naabrid on segased, sest voodis käib neil igal õhtul mingi veider mäng, kes on peal ja kes all, jube tüütu igatahes. Ja eile see jube ja lehkav karvakera hammustas mind tagumikust, ei midagi tõsist, kuid valus oli sellegipoolest. Ma lõin teda jalaga vastu, kole inetu minust, aga vahel ma muutun väga väga tigedaks.

Ennem selle nimekohapeal ma veidi luiskasin, mu päris nimi on Tom, oma isa järgi Thomas. Holden on tegelane sellest raamatust, mille ma loodetavasti kunagi ka läbi loen. Punaste kaantega paks raamat, aga las ta praegu jääb. Mulle öeldakse tihti, et mulle meeldib asju välja mõelda ja et mu jutt pole ikka päris tõsi ja selge. Ilmselt on neil õigus.

Aga PLAANISt, millest ma kohe rääkima hakkan ei luiska ma ühtegi sõna. Skaut!

Räägime natuke mu parimast sõbrast, Lolast, enne kui päris plaani juurde läheme. Lola on 7 aastane tüdruk. Blond, punase keidikesega, punaste lakk-kingade ning punaseks võõbatud huultega. Lola mõistab mind vist kõige paremini siin maailmas. Kuna ta teab, kuidas ma oma ema ja isa vihkan, mõtles ta välja PLAANi, mille mina heaks kiitsin. Nii jah, ma ütlesingi selle välja. Ma vihkan neid mõlemat nii nii väga, et võiks nad lausa...oehh.
´
Käis uksekell ja see katkestas ka mu mõttelõnga. Ema ja isa seisid uksetaga, kuid lasin neil siiski natuke oodata, alles siis avasin ukse.

*

Me istusime viisakalt õhtusöögilauas järsku küsisin emalt, et kas ma võin Lola ka sööma kutsuda, kuid vastus oli kiire ja taktitundetu, see mõrd ütles jälle, et teda pole olemas! Minu ettekujutluse vili või? Või, et Lolat ei ole olmas!? Ma ei söönudki ning jooksin otsejoones oma tuppa, kus Lola mind juba ootas – ma ütlesin talle, et PLAAN peab käiku minema just täna. Täna! Kui mu lollakad vanemad magavad.

Kell 23.39 seinakella järgi

Hiilisin vaikselt trepist alla, Lola minuga koos, tema läks kontrollima kas vanemad magavad. Mina avasin aga vaikselt välisukse ja jooksin garaaži. Vastu vaatas pudelite ja ganistrite meri. Esimene mille lahti keerasin oli vesi, teine mingi tundmatu sodi ja kolmas, otsitu: bensiin. Jooksin ruttu elutuppa kanister näpus. Lola ootas mind juba ja kinnitas, et nad magavad. Oli aeg ette võtta PLAANI teine etapp.

Jooksin siis kikivarvul kööki krabasin kõige suurema noa, sellise sakkidega lihanoa, võtsin selle kätte ja suunasin maa poole, et mitte endale jumalaeest see rindu kukkuda. Hingasin siis sügavalt sisse vaatasin Lolale veelkord silma, oh Lola oli nii armas, ta kinnitas, et ma ikka teen õiget asja. Sain isegi põsemusi.

Läksin ülesse, ema ja isa ukse taha. Avasin selle vaikse raksatusega. Lola ilmus taas mu selja taha nagu kummitus. Ta sosistas, et ma unustasin tikud. „Pagan, pagan pagan“ ütlesin vaikselt, mu vanemad liigutasid. „oi oi“ panin kanistri maha ning jooksin taas alla, tikud olid peeglilaua peal.

Jooksin üles tagasi. Nagu kusagil spordivõistlustel. Mu pealaup oli higine ja külm.

Sisenesin aeglaste sammudega ema ja isa voodini, isa norskas, ema oli tasa. Keerasin kanistrilt korgi maha – vänge hais tungis ninna, samaalajal midagi toimus: isa aevastas. Mu süda tahtis saapasäärde vajuda, heitsin maha pikali ja naer tahtis vägisi peale tulla – oht vahele jääda, see oht meeldis mulle.

Tõstsin kanistri pea kohale ja teadsin, et kõik järgnev peab käima nagu kellavärk, nagu õlitatult ja väga kiiresti... Ma hingasin sügavalt sisse. Priitsisin bensiini isa ja ema tekile. Mitte liiga palju, et nad üles ärkaks. See sai valmis. Uhh.

Miki-hiire pildiga Tikukarbist krabasin kaks tikku – oh jummel, tikukarp libises ja kukkus maha, kõik laiali. Mu silmad suurenesid hetkega. „Tom?“ mu ema väsinud hääl. Ta pani tule põlema. Ma rabasin maas tikupaki ja läitsin tikud oma näpudevahel. „Tom, ära tee!?“ Ema nägu oli täis õudu. Ma viskasin põlevad tikud tekile... „hüvasti...Emme.“ olid sõnad minu suult. Isa ärkas ka ja ma rabasin pükste vahelt noa ja lõin selle talle kõvasti rindu...Terve voodi lahvatas põlema, ma vist põletasin oma kulmud...Ema ja isa väänlesid valudes, kuid minu süda oli rahul, ma pidasin PLAANIST kinni. Väljusin uksest. Karjumine ja kisendamine lõppes pea. Kuid lõke põles. Lola oli minuga ja me hoidsime käest kinni ning ta naeratas.

„hädaabi, milles on probleem?“
„mu ema ja isa, keegi on sisse tunginud, palun tuletõrjet, paluun“
„aadress st patrick211...“

30 minutit hiljem, kaks tuletõrjujat omavahel:
„See laps on imelik“
„kumb?“
„see väike tüdruk... Lola vms, ei ühtegi pisarat vaid imelik muie, aga eks see ole arusaadav“ Mees vangutas pead.
„šokk tõesti, aga mina panen küll uksele topelt lukud homme, selle peale võib võtta.“
„Ilmselge...ilmselge, haige maailm.“ Mees noogutas pead.