"Olen silm. Mehaaniline silm. Mina, masin, näitan sulle maailma nii, nagu vaid mina saan seda näha. Vabastan end inimlikust liikumatusest. Olen pidevas liikumises. Lähenen ja eemaldun objektidest. Vaatan nende alla. Liigun kaasa galopeeriva hobuse suuga. Seletan teile tundmatut maailma uuel viisil."
Dziga Vertov


Nägemismeelest olulise osa infot saama harjunud loomadena on liik homo sapiens sapiens siiski veel ühe suurema lisaprobleeme tekitava organi kibedas varjus - see on aju. Printsiip "kahtlen, seega olen olemas" ei välista silma ja aju koostöö tulemuse ebaõigsust.
Nägemise ja vaatamise erinevuses toimub ka visuaalinfomaterjali nn "seedimise" proportsioonide erisus. Kiiremini liikuv inimene pigem vaatab rohkem, kui näeb. Takistuste ja inimese vahemaa väheneb kiiresti ja keskkonna võimalike nihete, mustrite ebaloomulike kõikumiste (autode vahelt teele kargav laps, ettearvamatu trajektooriga joobnu, välgutabamusest teele prantsatav puutüvi vms) äratundmine nõuab suuremat tähelepanu kui samad juhtumid jalutava inimese lõtvunud kaela ja mahavaatava pilgu puhul.
Ka selline defokuseeritud, kuid siiski avatud ja nägemisega tegelev silm on huvitav fenomen. Süvenenult mõttessevajunud inimese aju mingi osa tegeleb ikkagi nii-öelda "kaadri serva" jääva materjaliga. Näiteks inimene, kes pingsalt mõtleb selle üle, mida ta parajasti räägib oma jutukaaslasele, ja ei vaata, kuhu ta läheb, võib täiesti ohutult liikuda läbi terve hoone, pruukimata seal enne käinud ollagi. See võib tuleneda ka asjaolust, et enamasti on kõik majad sarnased. Suuremate üllatuste eest hoiataks rääkijat kõrvalolev sõber, kes niikuinii teist eriti ei kuula, kuna inimesed mõtlevad kuulamise ajal hoopis oma vastust välja.
"Baasteadmine hoonest" rakendub kõigele, mille aju võrkkestalt üles korjab. Kõik äratuntav ei ärata meis huvi ja me ei hakka seda vaatama. Ka mujal kosmoses asuvate intelligentsete eluvormide liikumisvahendeid on inimene kaua ja igat sorti ette kujutanud, kuid kui mõni neist ka päriselt alla kukkuma peaks, nokitaks nina, sügataks kukalt ja arvataks lõpuks, et äkki see on uus liik kammelselg-latikat või ühiskondlik lepe.
"Unidentified flying object" on minetanud oma sisukirjelduse ja redefineerunud eraldi mõisteks, millega tegelikult /identifitseerimine/ koos nagu sukk ja saabas käib. Äratuntamatu lendobjekt tembeldatakse ufoks, kuigi sellise nimetamisega on objekt juba ära tuntud.

Kosmopoliitsus on kõiges. Lääneriigid toodavad kaubamärkide ekspansiooni, sellest on saanud müügiartikkel. Teatud toidud, rõivad, masinad saavad nimed, mis kõikjale võidukalt lipuvardasse lehvima tõmmatakse. Europiidne paremustunnetus surub peale oma ilu- ja mõttemallidega. Kuigi kolonisatsiooniaegne massipsühhoos on nüüd omamoodi selja taga, on meid hõivanud globaalne peastsoojenemine.
Õnneks veel olukorda, kus kogu kuiva maad katab ühtne suur linnamassiiv, niipea oodata ei ole. Kuivõrd ohtlik ka kosmopoliteerumine ei ole, on infomass ikkagi hirmuäratav ja ka ilma ühtlustunud standarditeta leidub tohutult reeglistikustamata, koloniseerimata infot, mida ei suudeta seedida. See on vaatevälja udune üldplaan, kiirtoit, mis ei nõua sellega tegelemisele suurt tähelepanu. Tausta väga õrnalt või üldse mitte hoomates lappab inimene kõike, süvenemata millessegi. Pealiskaudsus on küll voorus, sest enamasti on esmamulje õige, aga kust tuleb siis valik vaadata?

Ideedevaeguses fototudeng, kes peale rahapuuduse vireleb ka saamatuse ja ebaasjalikkuse käes, hakkab tihtipeale tegelema ruumiosadega, kadreerimisega selle välja lõikavas tähenduses. Ka igav võib olla huvitav, kui seda õigesti vaadata. Või vaadata ainult seda osa igavast, mis on huvitav. Konteksti eemaldamine annab võimaluse uurida, kas osad sõltuvad terviku kvaliteedist või vastupidi.
Ka ajaloo-uuringutes toimub materjali kadreerimine, kõik kooliõpikutesse pääsev on tohutust taustsüsteemist (kellegi personaalse otsustuse järgi) kurnatud essents. Nüüd otsustab veel õpetaja, kui suure osa ta raamatust läbi võtab ning Juku teeb otsuse, kui palju ta sellest omakorda kontrolltööks ära õpib. Lõpuks jääb alles ainult väiteline info, et ristisõjad olid olemas, aga on kaotanud suure hulga oma usutavusest. 21. sajandi inimene pole neid oma silmaga näinud. Samas - kogu minevikuteooriast, arheoloogilistest tõenditest, kirjeldustest ja pisiasjadest on jõutud vaid ühe lauseni - "ah, olid mingid ristisõjad..." - see peaks ju kinnistama reaalsuses ja usutavuses sündmuse, mille üle oma silm kuningas olla ei saa.
Kadreeringuta ja pideva autofookusega silm ei tee olulisel ja ebaolulisel samasugust vahet kui foto-objektiiv. Pilt seinal sisaldab endas juba ühendatud tasandeid. Pildistamise esile kutsunud objekt ei tule sellel taustast esile enam mitte ajus, kus kõik isiklik mõjutas nähtu mingil moel tähtsustamise otsust, nüüd tuleb see esile puhtalt tehnoloogilise protsessi käigus. Pildil võetakse kokku kõik punktid, kuhu autor vaatas (ja ka kuhu /ei/ vaadanud - mõni ebasoovitav peegeldus taustal, kaadrisse jäänud oksake) ning näidatakse ainult seda, mis peaks oluline olema. Nüüd oleneb kõik jällegi kosmopoliitsusest. Looming peaks vaatajas huvi, emotsioone tekitama ka ilma autoripoolse tekstita kõrval, mis seletaks kõike üksipulgi ja nagu küla koerale.
Autori töö ees seistes võib vaataja tahtmatult end sarnastada (samastada) autori pilguga või ka jääda täielikult iseenda liistude juurde. Osade piltide puhul lihtsalt on autori kohalolu tajutav. Tunne võib tekkida ka infokandjast endast - maali puhul teame, et modell vaatas maalrit, mitte tulevast galeriikülastajat; fotol on väädiline sein agulis - meie teame/eeldame, et autor on seal fotokaameraga kohal käinud. Pildi ja vaataja koostöös aga hävitatakse autori silm. Kontseptsioonikadu on paratamatu, olgu sihtgrupp kuivõrd tahes hoolikalt valitud. Samas hävitab autor ka vaataja, sest nende positsioonid kaadri taga on niivõrd sarnased, isegi siis, kui ülevalt-alla tehtud kassipilte ei esitleta põrandal või autoalusest tehtuid auto all. Ruum paindub, venib, süveneb vaatamise suunas.
Raske on vaatajat väga lähedale meelitada. Enamasti asetab ta end natuke pildist ettepoole. Kui lähedale, dikteerib pilt. Pilt ise võib küll vaadata millegi sisse, kuid pildi enese sisse mineku peatavad selle servad.

Kaadri kui sellise teke on ilmselt seotud camera obscura tulekuga. Selles pigem sotsiaalses kui tehnilises karbis oli vaataja isoleeritud ümbritsevast, individualiseerunud ja askeesis. See oli mõtiskluse koht, luues vaatajast filosoofilise peegli kujutisele ekraanil. Inimliku ahvivaimustuse taha lihtsalt läbi augukese ja paari peegli lastud kujutise leidmisest jäi võimalus eraldada keskkonnast üks vaade ja sulgeda ennast sellega kasti. Ka laiaformaadiliste kaamerate puhul toimus autori peitusemäng - kuigi must riie oli kõrvalise valguse tõrjumiseks, et oleks võimalik teravustada, eraldas see siiski selgelt vaataja vaadatavast. Kuhu aga on varjuda tänapäevase kaamera omanikul?
Mida kiiremaks muutusid katikud, seda väljanopitumaid hetki hakati jäädvustama. Filosofeerimisest sai järeltöö, kontseptsiooni photoshop. Mida enam on ülestäheldatud sündmusi annaalides ja massimeedias, seda enam tõuseb viitamiste hulk ning juhuslikult fotokaga millelegi peale sattunud inimene otsustab teha pildi, sest nähtu assotsieerus millegi muuga ja seda muljetavaldavalt. Tihti tuleb pilt teha vaatamata, sest olukorra pealtnägijal ei ole alati aega olla vaatleja. Aga kas pikemal vaatlemisel ongi alati positiivset efekti? Inimese nõrkus kõike uurida nõrgestab intuitsiooni (peaaegu alati) kasulikku mõju. Aja laastav mõju ei ilmne ainult näonahal naiste näokreemi reklaamis. Uuritav objekt võib murda vaataja, seda inimese ebausaldatavaid meeli ja stereotüüpset teadvust ära kasutades. Kõike on võimalik korrata tüdinemiseni, nii kordab ka objekt ennast, kuni vaataja ta hülgab.

Ühiskonnas on juurdunud lapsik "nähtav, seega olemas" ja ka "näen, seega olen olemas" - video ergo sum, sarnaselt teiselegi inimkonna suurele veale - "cogito ergo sum'ile". Cogito ergo sum? Aga öeldakse ju, et "käitus mõtlematult". Kas teda ei olnud sel hetkel siis olemas? Ja kui olemas olemiseks on vaja vaid mõtlemist, siis kuidas kindel olla, et need mõtted üldse on olemas? Mitte midagi ei ole olemas. Arvamust, et on, pole ka olemas. Selleks, et miski olemas oleks, pole mitte midagi /vaja/, nagu pole kindlasti mitte midagi vaja, et mingi asi olemas /ei/ oleks. Pole vaja selle asja eksisteerimist kusagil ajas ja ruumis, et miski muu olematu seda tajuda saaks või et talle tunduks, et ta seda tajub, sest tajusid ega teda ei ole olemas. Seega see on unenägu, mida pole olemas. Unenäos ju näeme asju, mida pole. Seda, mida me selles unes näeme, pole olemas, aga me näeme seda. Kui me näeme und, et oleme olemas, et elame oma rutiinset elu siin ilmas, siis tuleneb selle une mitte-eksisteerimisest see, et meie näeme und ja uni ei saa näha meid ja meid ei ole olemas, kuigi me näeme seda und isegi siis, kui kumbagi, ei meid ega und, pole olemas.
Vaatajat ei ole. On ainult dogmad, paradigmad ja visuaalsed käibefraasid, tajude luigelaul, inimkondlik (enese)pettus. Definitsioonidesse, rafineeritud tajupsühholoogiasse vangistatud tarbijalik metatasand tarbibki tahtmatult modernse ja sagiva tahtlikult kehalise süsteemi pseudovisuaalprodukti. Kõigele keha andes ja vaadates kõike kehadena anname me sellele ka surelikkuse, see allub meie ajale, voolule, subjektiivsele sugestiivsusele. Vaataja luuakse näitajate poolt, uuele võimuklassile (vaatamisliigile) luuakse märkide turg ning kergesti müüdava ja pidevas ringluses oleva infoga lämmatatakse saamatu kõrvalseisja -
Vaataja surm.

zum dada,
dada mmm










dada hmm?

dada on kõik ja dada on kõige vastu, sest kõik on lubatud. dada on internatsionaalne, sest ta tähendab palju ja mitte midagi. dada on minu jaoks vaba lammutaja pealevool ja samavõrd kulgev kui fluxus. samas on dada ehitaja, uue reaalsuse looja. õigemini - teenäitaja meie reaalsuses. liiga palju on kodanlikke koerapissitajaid ja masstoodangu-cowboysid, kes näevad kohvitassis just kohvitassi ja tänavas tänavat. dada aga on aken kohvi ja tänavate taha, kandes endas seda metafüüsilist, millest mõned vahel mõtlevad: "hmm, tahaks nagu midagi muuuuud..." või "kas oma meeli saab usaldada? mis on seal tegelikult, kui ma joon kohvi või kõnnin tänaval?" ja kui kohvitass maha kukub, sünnivad killud, ja kui inimene maha kukub, sünnivad killud, ja kildude veri on kohv ja kui tänav maha kukub, siis inimesed on kildude veri. teenijatüdruk, kes selle pedantselt, emanda krüsanteemilise majoristliku pilgu all kokku kühveldab, pole dadaist - dadaist on dadaist, kes ilmub ootamatult ja kutsumata, lõhkudes hooletult ust lahti lükates teenijatüdruku, dadaist astub suure sammuga, sõnagi lausumata kildude juurde ja korjab need kokku, hoiab süles, kui lahkub kamina kaudu. "...visalt aja intellektis, veritsevana kätelt ja südamelt..." sest dada on mäng, aga ta pole mängult. kas dada on päris? kas dada on vaba? "igal asjal on oma sõna, nii on ka sõna asjaks muutunud." kas dada oli juba enne või dada leiti? kui dada on sõna, siis dada on asi, aga dada on vaba, dadat ei ole. dada on foto neil armstrongi jalajäljest kuul, aga dada on selle foto taga. kui pime inimene, kes pole sünnist saati näinud, ravida terveks, viia silmist seotuna suure foto ette neil armstrongi jalajäljest kuul ja lubada tal vaid sekundiks silmad avada, siis see, mis sünnib tema peas pärast vilksatust, on dada. dada on jällllg.

dada fontään

"kunst on pissuaari ujeduse peale vihane pretensioon." dada on uus võimalus. tänapäeval poleks võimatu, et kuhugi püstitatakse pissuaaridest hiigelfontään (kui seda juba tehtud pole), kuid kindlasti lekiks furoori ja skandaali, ajalehepealkirju. tekiks võitlus. lihula monument oli võitlus, lihula skandaal oli dada. dada politsei, dada peaminister, aga nad ei teadvustanud seda. kas dadaismust saab teadvustada? kui mitu korda avastasid võitluslikud, anarhistlikud dadaistid alles pärast "teose valmimist", et see on "teos" ja et see on "dada"? ja kavatsuslikud valmistused - kuna dada on eitav, siis eitaks autor, et ta kavatses seda luua, seda dadaistlikuks teha. kui dada öeldakse "ülla zhesti ja eheda väärikusega" - mis on dada, kui dada pole ehtne? dada on alati ehtne. dada pole mona lisa, dada on LHOOQ, dada on mona lisa võltsimine ja siis sellele vuntside tegemine. kui see ei tähenda midagi - vahet pole - see on lihtsalt olemas ja selle eksistentsi ei anna häbeneda. häbenetakse üldse valede asjade üle. sakslased häbenevad hitleri üle ja kindlasti häbeneb ka usa oma lähis-ida poliitika üle, kuid sellest ei räägita, sest keegi ei usu, et see on dada. seni ei tea sellest keegi midagi, kuni räägib sellest kogu maailm. maailmasõjad olid dada. mitte võitluse pärast, aga ilusa tulevärgi ja humoorikate keerdkäikude pärast. sõda ei lahenda paljutki, nagu ei lahenda ka dada, aga pakub midagi veel paremat - asju mitte lahen-dada. reaalsus on lahendamatu, reaalsus on sõda reaalsusega. reaalsus on otsinguline ekslemine ebareaalsuses, abiks vaid väljamõeldud sõnad, mis peaks aitama tuldud teed tähistada nagu leivapuru hansu ja grete järel, abiks vaid väljamõeldud jumal. sõda dada. jumal ei loonud inimkonda, vaid inimkond lõi jumala, keda jumal-dada. jumal on pissuaar.

dada mina

mina oled dadaist. dada on lahtiütlemine ja lahti olen ma öelnud. dada on uus reaalsus, loodud vanast reaalsusest (eedam aava küljeluust, jumal dada). mina olen dada. kahjuks küll olen luuletaja, kes pigem loob sõnadega kui sõna ennast, aga "manifesti vastu olla on dadaist olla". mina olen uus planeet, eemaldumas maast, olles siiski maas. mina olen võitlus. siiski ei ole ma endas kindel ja minu jaoks on ka dada kindel ainult seni, kuni hoiduda sellele mõtlemast. dada on müstika, reaalsus on müstika. olen näinud vilksatusi reaalsuse taga, ma usun, et näen midagi seal, kus teised midagi ei näe. ma ei oska seda sõnadega kirjel-dada, olen püüdnud seda pildis-dada, aga pärast fotot vaadates ei ole seda seal. see on simultaanne dada. "kui härra schulze teeb sillal hädakisa, sõidab lihunik-rong sigadega balkanile". kahtlen, kas fotoaparaat saab olla dada, sest ta on masin ja vist ei mõtle ega tunne. "seos on tähtis, ja et see eelnevalt natuke katkestatakse." ma ei süüdista neid, kes mu püüdest reaalsusi tabada aru ei saa ja ma ei süüdista inimesi, kes mu pilte ei vaata ning tekste ei loe, ma ei süüdista, et on inimesi, kes on masinad, mis ei mõtle ja ei tunne ja ei loo seoseid nii nagu mina, sest ka minus on see masin, mis vaid lappab, ei vaata, loeb, kuid ei loe. ennastimetlev nagu dadaist ikka, nagu sürrealist ikka, dada autoportree, dada selavy, dada jürgen rooste etv-s.
                                                  

     Vahel on lihtsalt nii, et mõnel inimesel on selline nägu peas, nagu tahaks ta midagi sügavat öelda. "Mul juba üks sälmet on" või "Igatsen midagi kiiret ja valutavat." Kuigi need mõtteterad on sündinud maailmakuulsate ja alati tõsiselt võetavate filosoofide sulist, on seda raske uskuda. Sama keeruline oleks näiteks uskuda, et juuksed muutuksid mingisugusest etteheidetavast shampoonist kohevaks ja paksuks (skandaalne - sellisel kondiste modellide ajastul nõndasugust kaalukat sõna kasutada!) või et Harry Haller oli päriselt olemas.
     Olen kindel, et "Piduri" näol on tegemist poliitilise korrektsuse ilminguga meie moodsas aja- ja muidu kirjanduses. Samas on politsei vastavad kriminaaljuurdlusametid nende dokuvõltsingutega tõsiselt hädasse jäämas (kui nad just niisama kaastunnet ei nori, raske öelda nende ettearvamatu kavaluse pärast - peab ju püüdja mõtlema nagu püütav).
     Ühiskonnakriitiline "Pidur" on oma referentsgrupis siiski kuidagi üksi jäänud. Tegu on aravõitu olukorraga. Ilmselt ei aitaks siin isegi loomeinstitutsioonide militariseerimine. "Pidur" on üksik uitaja pimedas metsas ja omad on unustanud küünla aknale panna. Aga m e i l on võimalus. Meie, kes me oleme noored ja elujõulised, peame purustama peeglid, olema kui Hiibat väljakannatamatud, nagu tema oli Maksinoomi suhtes; me peame betooni valama Elvise jalajäljed ja siis neis kõndima. Me peame välja lutsima selle mäda ja põletiku, ühiskonna hemorroidi; meie saame olema hõrk sõnum, "Pidur" ülesirutatud käes, kuningakodade ees.
     Nüüd on ilmselt märgata ka irriteeriv vastuolu. Kas tõesti vajab iga valupunkt oma võltspüharaamatut? Ka käesolev teema on märk, et kõige mõistmine seoses inimajuga kaasnevate probleemidega on praegusel praegusel ajal suhteliselt pime nagu lõunamaa öö.
     Nõdrameelsus on teatud sorti kergemeelsus. Et oma elu lihtsamaks teha, kasutas Harry Haller planeeritud hävingut. Ta kukkus haledalt läbi. Tema õrnad kavatsused paljastati "Piduri käsiraamatus" ning vaene mees pööras päris ära õigelt teelt, sõbrake, kes niigi raskel moel surmapatule minemas oli. Seega - maailmas kiivalt töötavat tasakaalupõhimõtet kiivalt silmas pidades tekitas Harry teistele raskusi, et tal endal oleks lihtsam. Ka siin eksis Haller rängalt. Ta oli metafüüsik! "See oli täpselt nii reaalne, nagu sa tahtsid, et see oleks." (Vestluskatke. Kopli, Tallinn 2005. "Mu mehel ei kerki," jätkus see, "mu kell on su käekott.") Käsiraamatukesest hirmununa põgenes Harry imaginaarmaailma (kokkuvõttes on tõde valusam), lõi endale kaaslased - raviõeks-emaks Hermine ja lavakoomik Francisco põhjuseks. Nõrk mees, nagu ta oli, võttis veel abiks tuhanded alternatiivminad, sest ühest talle ei piisanud. Siin märkangi freudilikku alget "Piduris", vastanduvad ju loovus ja hävitus.
     Tasub juurelda ka selle üle, kas kõik oleks saanud teisiti olla. Hermine üritas Pidurist teha Inimest; professionaalsed institutsioonid oleks pidanud Harry tegema kahjutuks. Nad olid aga jõuetud mehe eluaeg kestnud ettevalmistuste ees, mille tulemus oli eraldatus ja eraklus. "Hädaabikõnele vastab lindistus! Kujutad ette!" (Anon).
     Ma ei ole märganud selliste oluliste teoste nagu Hesse "Pidur" ja ka näiteks Bulgakovi "Vodkamartiini workshop" juurutamist juveniilses keskkonnas piisavalt varases staadiumis.
     Siiski ei samastaks mõttekäiku sellise kurbliku fenomeniga nagu kardetav filmi-iidolitega samastumine, eluohtlik ja murelikke vanemaid haiguslehele saatev. Seega toonitaksin kõiki eelnevaid ideid ohutuks tembeldada üritades, et antimonarhismi idee ei lasu "Piduri" õlgadel ja mul polegi sellist maailmavaadet.
     Olemegi dilemma ees: kuidas vältida kasvatuse juures, mis vajaks suurteoste kätte näidatud valupunktidele toetumist, nn "murdunud oksa" sündroomi? Tuleb laps rebida lahti USA filmide lummusest ja samas veenda, et Harry moodi olemine (nagu skisofreenikute moodi üldse) on ikka natuke ebanormaalne küll, lao või nuts neljaks.
     Nagu Euroopa kõrgkultuuri sage juhtum, on ka "Pidur" kohati väheütlev, kuid kui sõnad suured, polegi alati vaja juba kuldset uuesti hõbetada. Veenvus ongi see valgustamata kirikutorn, mis üle pimeda linna lennates ohtlik.
     Ega "Pidur" pole suhtekorraldussaade või reality-show, kus normaalsed võitlejad juba varakult koju saadetakse.
     Ühiskond on ühiskond. Siiski loodan, et "Pidurist" on abi ja inimkonnast saab rohkem, kui vaid surnud vanamees sisevalgustatud kirstus, kuivand ihuliige taeva poole.
     Kasutan lõppsõnana Richard Wagneri sõnu: "Võtke ja kasutage, kuni kosute."




- - - - - - - - - - - - --- - - - - -- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -- - - -- - - - - - - -- - - - -

Kasutamata jäänud allikad ja materjalid: Ott Ojaveer (EUROPOLi direktor), Albert Dzazheera (Iraani ingliskeelse televisiooni suurkuju ja tema esseekogu "Aja märk"), Eduard Folton (kolleeg), nn "Andrew prioriteet"