(Telestuudio. Laua taga istuvad kaks pikkade habemete ja turbanitega araablast, MULLA HOMEIN ja ABTULLAH ABTULLAH. Kõlab tunnusmuusika.)
MH: Allah aghbar, kallid televaatajad ja tere tulemast jälgima igaaastast araabiamaade tähtsaimat auhinnagaalat „Kuldgranaat“, seekord siis 2005. Meie otselülituseni Kabuli on veel pisut aega ja selle aja sees tahame mina ja Abtullah Abtullah rääkida teile pisut lähemalt, mida selle aasta konkursilt on oodata. (pöördub ABTULLAH ABTULLAH poole) Tere tulemast sullegi. No sinust on saanud meie iga-aastane stuudiokülaline ja ei ole seegi aasta mingi erand.. Äkki sa eksperdina räägiksid natuke lähemalt neile kes veel ei tea, mida kujutab endast üldse see konkurss ja mida sel aastal oodata on.
AA: Kõigepealt tere ka minu poolt, on tore siin jälle olla. „Kuldgranaadi“ reeglid on jäänud samaks: nominendid kandideerivad kuues kategoorias: parim meesterrorist, parim naisterrorist, parim amatöörterrorist, elutööpreemia, ja loomulikult eriefektide auhind. Sellest aastast on lisandunud veel parima võõramaise töö kategooria. Töid hindab kümneliikmeline Akadeemia, kuhu kuuluvad väga tunnustatud eksperdid ja terrorismiteoreetikud, kes on ise terrorismiga aastaid tegelenud.
MH: Aga nüüd konkreetselt selle aasta gaala juurde. No kui eelmine aasta oli pinget vähe, võitjate ülekaal oli mäekõrgune, siis tänavune tõotab tulla tunduvalt pingelisem.
AA: Tõepoolest ja seda eriti meesterroristi kategoorias. Selle põhjuseks on kindlasti mitmete uute andekate noorte lisandumine terrorismikunsti. Nad on toonud sisse teatavat reformaalset abstraktsionismi, mis üldise konservatiivselt eksistentsialistliku miljöö väga mitmekesiseks ja huvitavaks teeb. Ja seetõttu ongi selle aasta nominentide hulgast kedagi eelistada Akadeemial väga raske.
MH: Nii ta tõepoolest on. Ja nüüd võikski vaadata üle parima meesterroristi nominendid ja nende saavutused.
(Lint hakkab jooksma. Näidatakse kolme plahvatust: Mulla All-Karihyr „Lennukiviperus“, Osama Bin Laden „Bussiplahvatus“ ja Muhmad Bahmir „Tulemeri.“ Tagasi stuudiosse)
MH: Nonii, nagu te ise nägite, on kõik tõelised meistriteosed. Kuidas sina, kui endine professionaal, neid töid kommenteerid?
AA: (mõtlikult) Mulla All-Karihyre „Lennukiviperus“ on tõesti esmaklassiline saavutus. Kogu kontseptsioon on tasakaalus, mõte on selge ja lihtne. Teosutse koha pealt meeldis eriti geniaalne hetke tabamine ja üldine freudilik lahendus. No Osama Bin Laden...mis ma oskan öelda? Tema kunstnikusilm ja –käsi on meile juba ammu teada. Temasuguselt mitmeti tituleeritud vanameistrilt oleks võibolla oodanud pisut rohkem. Seekordne „Bussiplahvatus“ ei üllata aga millegagi. Üldine probleemikäsitlus on hea, aga ei midagi enamat.
MH: Ja Muhmad Bahmir? Pisut nagu toorevõitu.
AA: Täpselt minu mõte. Idee jällegi hea, aga teostus jääb nõrgaks. Samuti on mõtet pisut keeruline tabada, olemata kursis postmodernsete käsitlusviisidega. Aga Bahmir on ju alles noor, annet tal on ja kunagi kuuleme temast kindlasti veel.
MH: Nii et sinu eelistus parimale meesterroristi tiitlile oleks Mulla All-Karihyr?
AA: Ma tõesti julgeks pakkuda teda, sest tema töö on siiski silmapaistvam kui teistel, mis muidugi ei tähenda et teised kehvad on.
MH: Selline on eksperdi arvamus. Mida aga arvab Akadeemia, näeme kohe. Ja nüüd ongi õige aeg siirduda helis ja pildis Kabuli, kus auhinnagaala on kohe-kohe algamas.