Kommunism on nüüd kõigi huultel. Mõned räägivad sellest vastpöördunu ülesköetud entusiasmiga, teised kardavad seda, kui sotsiaalset hädaohtu ja mõistavad selle hukka. Julgen öelda, et ei kommunismi pooldajad – vähemalt valdav enamus neist – ega ka selle hukkamõistjad ei tea päris täpselt, mis bolševistlik kommunism tegelikult on.

Üldiselt rääkides on kommunism inimliku võrdsuse ja vendluse ideaal. See käsitleb olukorda, kus inimene ekspluateerib ligimest igasuguse orjuse ja ahistuse allikana. See sätestab, et majanduslik ebavõrdsus viib sotsiaalsele ebaõiglusele ja on kõlbelise ja intellektuaalse arengu vaenlane. Kommunism taotleb ühiskonda, kus klassid on kaotatud tootmise ja vahendamise üldise omandiõiguse kaudu. Kommunism õpetab, et üksnes klassideta, solidaarse kogukonnas saab inimene nautida vabadust, rahu ja heaolu.

Minu eesmärk on võrrelda kommunismi selle avaldumisvormiga N-Liidus, kuid lähemal vaatlusel leian ma selle täitmise võimatu olevat. Tegelikult pole N-Liidus kommunismi. Sealne kommunistlik partei ei järgi ühtki kommunistlikku põhimõtet, ei ühtki osist selle õpetusest.

Paljudele tundub minu niisugune seisukohavõtt läbinisti vale, teised mõtlevad, et see on tugevasti ülepingutatud. Mina aga olen kindel, et tänapäeva Venemaa olude objektiivne hindamine tõendab erapooletule lugejale, et minu öeldu on täielik tõde.

On hädavajalik siinkohal rõhutada, et bolševikud on minema visanud koguni kommunismi põhiidee enda. Bolševike kommunism on eranditult tsentraliseeritud, autoritaarset laadi. Põhineb see pea ainult valitsuse sekkumisel, seega vägivallal. See ei ole vabatahtliku tegevuse kommunism. See on täielikult riigikommunism. Seda tuleb tingimata meeles pidada mõistmaks N-Riigi tegevust kommunistlikeks nimetatavate plaanide elluviimisel.

Kommunismi esmane nõue on maa ja tootmis- ning vahendamisvahendite ühistamine. Ühistatud maa ja tootmisvahendid kuuluvad rahvale, on mõeldud kasutamiseks üksikisikuile ja rühmadele vastavalt nende vajadusile. Venemaal maad ja tootmisvahendeid ei ühistatud vaid riigistati. See on muidugi mõttetu mõiste. Tegelikult puudub sel mõistel üldse sisu. Tegelikkuses pole olemas sellist nähtust nagu “riiklik jõukus”. Riik või rahvus on liiga abstraktne mõiste, et seda nimetada millegi “omanikuna”, et sellele “omamist” omistada. Omandisuhe on võimalik ainult üksikisiku, või isikute rühma puhul, igal juhul mõne kvantitatiivselt defineeritava realiteedi puhul. Kui konkreetne ese ei kuulu üksikisikule või rühmale, pole seda ei riigistatud ega ühistatud. Kui miski on riigistatud, kuulub see riigile, mis tähendab, et valitsus kontrollib seda ja võib kasutada oma soovide ja äranägemiste järgi. Kuid kui miski on ühistatud, pääseb iga üksikisik sellele vabalt ligi ja võib seda kasutada ilma teiste huvidega vastuollu minemata.

Venemaal pole ühistatud ei maad, ega tootmist ega vahendamist. Kõik on riigistatud, kõik kuulub valitsusele, samuti kui postkontor Ameerikas või raudtee Saksamaal ja teistes Euroopa riikides. Siin pole midagi kommunismile omast.

Nagu me ei leia kommunismi maa ja tootmise osas, nõnda ei leia me kommunismi ka nõukogude majandussstruktuuri üheski teises valdkonnas. Kõik on allutatud keskvalitsusele, väliskaubanduses kehtib absoluutne monopol, trükipressid kuuluvad riigile ning iga ilmunud raamat ja ajaleht on riiklik väljaanne. Lühidalt: tervest maast ja kõigest, mis seal on, on tehtud riigiomand, nagu muistseil ajul kuulus omand kroonile. Selle vähese hulka, mis pole riigistatud, kuuluvad mõned lagunevad majad Moskvas, mõned räpased poekesed häbiväärse kosmeetikavalikuga, jäetud alles vaid virelema, ajal mil valitsusel on vastuvaidlematu õigus sealt kõik suvalisel hetkel konfiskeerida.

Sellist olukorda võime me nimetada riigikapitalismiks, kuid selle pidamine kommunismiks mingiski mõttes kuulub fantastika valdkonda.
(järgneb)