Pöörame nüüd pilgu tootmisele ja tarbimisele, igasuguse eksistentsi alusile. Ehk leiame siin kröömikesegi kommunismi, mis õigustaks lõpuks ometi Venemaal valitseva korra nimetamist kommunistlikuks, vähemalt karvavõrragi.

Ma selgitasin juba, et maa ja tootmisvahendid kuuluvad Venemaal riigile. Tootmise meetodid ja toodetavad kogused kirjutab igale tööstusharule, koguni igale tehasele, töökojale ja vabrikule ette riik, keskvalitsus Moskvas oma paljude organite kaudu.

Venemaa on pindalalt väga suur, kattes pea kuuendiku Maakera pinnast. Eri rahvusisse kuuluvat elanikkonda on siin 165 000 000 inimese jagu. Venemaa koosneb paljudest osariikidest, mida asustavad erinevad rassid ja rahvused, igal piirkonnal on oma, teistest erinevad, huvid ja vajdused. Pole kahtlust et tööstuse ja majanduse plaanimine on tingimata vajalik kogukonna heaoluks. Tegelik kommunism – majanduslik võrdsus inimeste ja kogukondade vahel – nõuab parimat ja võimalikult tõhusat plaanimist iga kogukonna sees, vastavalt kohalikele vajadustele ja võimalustele. Sellise plaanimise alus peab olema iga kogukonna täielik vabadus toota vastavalt oma vajadustele ja jagada toodangut vastavalt kohalike otsustele või vahetada seda, teise samaväärselt võrdse ja iseseisva kogukonnaga ilma ühegi välise autoriteedi sekkumiseta.

See on kommunismi olemuslik poliitmajanduslik loomus. Teistsugusil tingimusil ei osutu see võimalikuks. Kommunism saab tingimata olla ainult libertaarne, anarhistlik.

N-Venemaal pole jälgegi kommunismist – just nii, seal puudub igasugune kommunism. Tegelikult on sealne süsteem sügavalt kuritegelik, aga iga katset kriminaalset võimu kukutada karistatakse surmaga.

Tööstuse plaanimine ja kõik tootmis- ning jaotusprotsessid on keskvalitsuse kätes. Majanduse Kesknõukogu on institutsioon, mis allub otseselt kommunistlikule parteile. See on täiesti sõltumatu NSVL-s elavate inimeste tegelikest soovidest ja vajadustest. Selle tööd dikteerivad Kremli poliitika ja otsused. Siit ilmneb, miks N-Venemaa ekspordib suurtes kogustes nisu ja muud teravilja, kuigi suured piirkonnad Lõuna- ja Kagu-Venemaal ägavad näljas, nõnda et juba kaks miljonit inimest on nälga surnud (1932-1933)

Selleks on “riiklikud põhjused”. Niisuguse sildiga on läbi aegade maskeeritud türanniat, ekspluateerimist ja determineeritust, mida kasutab iga valitseja oma võimu kindlustamiseks ja jätkamiseks. Olgu siin mainitud, et – hoolimata kogu maad haaranud näljahädast ja esmatarbekaupade puudumisest – on esimene viisaastakuplaan täielikult mõeldud rasketööstuse selle haru arendamiseks, mis teenib eranditult sõjalisi eesmärke.

Nii on tootmise, nii jagamise ja iga teise majandustegevuse vormiga. Mitte ainult üksikuile linnadele ja asulaile, vaid terveile N-Liidu piirkonnile keelatakse iseseisvat olemist. Poliitiliselt on nad Moskva ustavad vasallid, kogu nende majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline tegevus on plaanitud, nende enda kätest ära lõigatud ja allutatud Moskva “proletariaadi diktatuuri” jõhkrale kontrollile. Enamgi veel: iga kohaliku üksuse, iga isiku tegevus on, isegi nn. sotsialistlikes vabariikides viimse detailini allutatud “peajoonele”, mille paneb paika “keskus”. Teisisõnu, Partei Keskkomiteele ja Poliitbüroole, mille mõlema üle on absoluutne kontroll ühel mehel, Stalinil. Sellise diktatuuri, sellise isikliku autokraatia, mis on tugevaim, kui mistahes tsaaril iganes, nimetamine kommunismiks tundub mulle imbetsiilsuse ilminguna.