Vaatame nüüd, kuidas bolševistlik “kommunism” mõjutab masside ja üksikisikute elu.

Leidub naiivseid inimesi, kes usuvad, et vene rahva ellu on toodud vähemalt mingeid kommunismi osiseid. Ma tahaksin uskuda, et see on nii, aga selleks peaks olema vähemalt mingi lootusemärk, mingi võimalikki areng ses suunas. On aga tõsi, et nõukogude elu praeguses faasis, ei sotsiaalses ega isiklikus suhtluses, tule ette mingeid kommunistlikke põhimõtteid mingil kujul ega vormis. Nagu ma juba varem nentisin, vaba ja vabatahliku kommunismi tegelik soosimine on Venemaal tabu, seda peetakse kontrrevolutsiooniliseks, suureks patuks ilmeksimatu Stalini ja püha “Kommunistliku” partei vastu.

Ja siin ei kõnele ma sugugi ainult, kui libertaar, anarhistliku kommunismi poolehoidja. Kuhu ma sihin, on, et viimaste märkide põhjal pole N-Venemaal isegi mitte autoritaarset, riigikommunismi. Laske mul seda selgitada sealse igapäevaelu tegelike tõikade valgel.

Kommunismi, isegi väärastunud kommunismi, põhiolemus seisab sotsiaalsete klasside puudumises. Majandusliku võrdsuse kehtestamine on esimene samm ses suunas. See on kõigi kommunistlike filosoofiate põhi, olgugi need erinevad muis asjus. Kommunistlike filosoofiate ülim eesmärk on sotsiaalse õigluse kindlustamine ja kõik need filosoofiad nõustuvad, et see on võimatu majandusliku võrdsuseta. Isegi Platon, oma Riigi intellektuaalsete ja moraalsete aspektide kõrval, taotles absoluutset majanduslikku võrdsust, kus valitsevad klassid ei oma suuremaid õigusi või privileege madalamate sotsiaalsete üksustega võrreldes.

Riskides saada hukkamõistetud kogu tõe väljaütlemise eest, pean ma valjuhäälselt ja tingimatult tunnistama, et N-Venemaal on asjad risti vastupidi. Bolševism ei ole klassiühiskonda Venemaal hävitanud, ta on varasemad klassisuhted lihtsalt pahupidi pööranud. Tegelikult on ta suurendanud erinevaid sotsiaalseid kihistusi, mis eksisteerisid enne revolutsiooni.

Kui ma saabusin N-Venemaale 1920. aasta jaanuaris, leidsin ma lugematu hulka majanduslikke kategooriaid, mis põhinesid valitsuse ettekirjutatud toidunormidel. Meremees sai parima normi, suurel hulgal suurepärase kvaliteediga toitu kõigest sellest, mida jagati ülejäänud rahvastikule. Tema oli revolutsiooni aristokraat: majanduslikult ja sotsiaalselt oli ta üldiselt arvatud kuuluma uue priviligeeritud klassi hulka. Pärast teda tuli sõdur, punaväelane, kes sai juba tunduvalt väiksema portsjoni, isegi vähem leiba. Sõduri järel oli sõjatööstuse tööline, seejärel teised töölised, järjestatud vastavalt nende oskustele, oskustöölised enne lihttöölisi. Iga järgmine kategooria sai veidi vähem leiba, rasvu, suhkrut, tubakat ja teisi tooteid (kui neid üldse oli). Endised kodanluse liikmed, milline klass ametlikult likvideerituks kuulutatud oli, kuulusid madalaimasse majanduslikku kategooriasse ja ei saanud praktiliselt midagi. Enamik neist ei saanud oma heaolu tagada ka ausa tööga ja polnud kellegi esi, kuidas nad toime tulevad, kuidas hoida neid eemal vargileminekust või kontrrevolutsioonilise armeega või mõne röövlibandega ühinemisest.

Kompartei liikmelisust tõendava punase kaardi esitamine tõstis esitaja kõrgemale kõigist neist kategooriaist. See tagas omanikule eriportsjoni, võimaldas tal einestada partei stolovajas (sööklas) ja hankida, eriti kui kaardiomanikku toetasid temast kõrgemal seisvad parteiliikmed, sooja aluspesu, nahksaapaid, karusnahkseid kasukaid ning muid väärt kaupu. Parteijuhtidel olid oma söögitoad, kuhu lihtliikmed ei pääsenud. Smolnõis ja Petrogradi linnavalitsuse peakorteris oli kaks erinevat söögituba, üks positsioonikaile kommunistidele, teine madalamal seisvaile. Zinovjev, Petrogradi linnanõukogu esimees ja Põhjapiirkonna piiramatu võimuga autokraat ja teised valitsusliikmed tellisid endale lõuna koju Astoriast, linna varasemast parimast hotellist, mis hiljaaegu kuulutati esimeseks Nõukogude majaks, kus parteijuhid koos oma peredega elasid.

Hiljem kohtasin samasugust olukorda Moskvas, Harkivis, Kiievis, Odessas – kõikjal N-Venemaal.

See oli “kommunismi” bolševistlik süsteem. Milliseid kohutavaid tulemusi andis sellest tingitud rahulolematus, äng ja vastasseis kogu riigis, põhjustades tööstus- ja põllumajandussabotaaži, streike ja mässe. Öeldakse, et inimene ei ela üksnes leivast. See on tõsi, kuid inimene ei suuda elada ka hoopis ilma leivata. Keskmisele inimesele, Venemaa massidele, tähendasid erinevad toidunormid vabastatud riigis, mille olemasolus neid pidevalt veenda püüti, uue režiimi sümbolit. See kinnitas neile bolševismi suurt valet, murtud vabadusetõotusi, vabadust, mis ei tähendanud sotsiaalset õiglust, majanduslikku võrdsust. Masside enamuse instinkt osutus valeks, sel juhtumil prohvetlikuks. Pole imestada, et revolutsiooniga kaasnenud üldine vaimustus peagi pöördus illusioonide purunemiseks ja kibestumiseks, vastuseisuks ja vihkamiseks. Kui tihti kurtsid mulle vene töölised: “Me ei nurise raske töö ja nälja pärast. Mis meid ärritab, on ebaõiglus. Kui riik on vaene, kui leiba on vähe, jagatagu siis see vähene, aga jagatagu see õiglaselt. Praegu on kõik nii, nagu varemgi alati, mõned saavad rohkem, teised vähem ja kolmandad jäävad hoopis ilma.”

Privileegide ja ebaõigluse bolševistlik süsteem ei suutnud pikalt anda elujõulisi tulemusi. See lõi ja kindlustas sotsiaalseid vastuolusid, see eksitas masse revolutsioonist kõrvale, halvas nende huvi ja energia ning hävitas nõnda kõik revolutsiooni saavutused.

Seesama privileegide ja ebavõrdsuse süsteem on parandatud ja täiendatud kujul võimul tänagi.

Vene revolutsioon oli sotsiaalne ülestõus sügavaimas mõttes: selle fundamentaalne suundumus oli libertaarne, selle põhieesmärk majanduslik ja sotsiaalne võrdsus. Ammu enne 1917. aasta oktoobri-novembripäevi võttis linnaproletariaat üle veskeid, poode ja tehaseid, talupojad eksproprieerisid suurmõisu ja andsis maa üldisse kasutusse. Revolutsiooni jätkuv areng kommunistlikus suunas sõltus revolutsiooniliste jõudude ühtsusest ja töötavate hulkade otsesest, loovast initsiatiivist. Rahvas oli entusiastlik suure eesmärgi nimel, nad rakendasid agaralt oma energiat tööks ja sotsiaalseks ülesehituseks. Ainult need, kes on sajandeid kandnud raskeimaid koormaid, suudavad, vaba ja süstemaatilise tegevuse läbi, leida tee uuele, taasloodud ühiskonnale.

Kuid bolševistlikud dogmad ja “kommunistlik” riiklus tekitasid saatusliku hälbe rahva loovasse tegevusse. Bolševistliku psühholoogia fundamentaalne iseloomujoon on masside mitteusaldamine. Nende marksistlikud teooriad, mis keskendavad kogu võimu nende partei eksklusiivseisse kätesse, hävitasid kähku revolutsioonilise koostöö, tuues kaasa kõigi teiste poliitiliste parteide ja liikumiste halvustamise ja jõhkra tagakiusamise. Bolševistlik taktika õigustab igasuguste rahulolematuse ilmingute süstemaatilist kõrvaldamist, igasuguse kriitika vaigistamist ja iseseisva arvamuse ning rahvaalgatuse purustamist. Kommunistlik diktatuur, oma äärmusliku mehhaanilise tsentraliseerimisega, on hävitanud riigi majandus- ja tööstustegevuse. Suured rahvamassid on jäetud ilma võimalusest kujundada revolutsiooni poliitikat või võtta osa iseenda asjade ajamisest. Ametiühingud on riigistatud ja muudetud puhtakujulisteks riigi käskude vahendajaiks. Rahvakooperatiivid – aktiivse solidaarsuse elav närv ning linna ja maa vastastikuse abistamise parim vahend – on likvideeritud. Talupoegade ja tööliste nõukogud on kastreeritud ja muudetud sõnaõigusetuiks komisjonideks. Valitsus on monopoliseerinud elu iga faasi. On loodud bürokraatlik masinavärk, mis igal sammul tõestab oma ebatõhusust, korrumpeerumist, brutaalsust. Revolutsioon on lahutatud rahvast ja rahvas mõistetud hukka ning kõige üle vehib bolševistliku terrori terav mõõk.

Selline oli bolševike “kommunism” revolutsiooni esimesis järkes. Igaüks teab, et see viisi tööstuse, põllumajanduse ja transpordi halvatuseni. See oli “sõjakommunismi” aeg, põllumajandusliku ja tööstusliku röövimise aeg, külade bolševistlikule raskekahurväele allutamise aeg – kelle bolševistliku kommunismi “konstruktiivne “ sotsiaal- ja majanduspoliitika lõppes kohutava näljaga 1921. aastal.