Ja tänapäeval? Kas “kommunism” on muutnud oma loomust? Kas praegune “kommunism” erineb tegelikult 1921. aasta “kommunismist”? Minu suureks kurvastuseks olen sunnitud nentima, et hoolimata kõigist suuresti reklaamitud muutusist ja uusist majanduspoliitikaist on bolševistlik “kommunism” täpselt seesama, mis ta oli 1921. aastal. Tänapäeval on N-Venemaa talupojad täielikult võõrandatud maast. Sovhoosid on riigifarmid, kus talurahvas töötab palgatöölisina, just nagu vabrikus. Seda nimetatakse põllumajanduse “industrialiseerimiseks”, “talurahva muutmiseks proletariaadiks”. Kolhoosides kuulub maa külaelanikele ainult nime poolest. Tegelikult on sealgi maaomanik valitsus. Võim võib igal hetkel, millist võimalust ta ka tihti kasutab, kamandada kolhoosi liikmed tööle riigi teise otsa või küüditada terveid külasid rahulolematuse tõttu. Kolhoosides töötatakse kollektiivselt kuid valitsuse kontrolli kolhooside tegevuse on ei midagi muud kui riisumine. Valitsus maksustab kolhoose nagu ise tahab, sunnib neile peale enda väljamõeldud suvalisi hindu vilja ja teiste toodete eest ning ei üksikul talupojal ega ka külanõukogul pole siin mingit sõnaõigust. Ohtrate maksukohustuste ja valitsuslaenude sildi all röövib valitsus kolhooside toodangu ning kui keegi julgeb sellele vastu hakata, karistatakse teda kogu vilja äravõtmisega.
1921. aasta kohutav näljahäda oli suuresti tingitud varastamisest ehk razverstkast – jõhkrast riigipoolsest omastamisest. Just seepärast, aga eriti selle põhjustatud mässulaine pärast, otsustas Lenin sisse viia NEP-i – uue majanduspoliitika, mis piiras riigi eksproprieerimisõigusi ja võimaldas talunikel müüa osa oma toodangust oma kasuks. NEP tingis kohe majandusolude paranemise kogu riigis. 1932-1933 aasta näljahäda põhjustasid bolševike samasugused “kommunistlikud” meetodi, ehk sunniviisiline kollektiviseerimine.
Tagajärg oli muidugi ka sama, mis 1921. aastal. See sundis Stalinit oma poliitikat mõnel määral üle vaatama. Ta sai aru, et tema riigi heaolu, eriti sellises ülekaalukalt põllumajanduslikus piirkonnas, nagu Venemaa, sõltub eeskätt talurahvast. Seepeale karjuti välja hüüdlause: talurahvas peab saama suuremaid võimalusi “heaoluks”. See “uus” poliitika oli mõeldud talurahvale ainult hingamispausiks. See pole rohkem kommunism, kui bolševike mistahes põllumajanduspoliitika. Bolševike režiimi algusest tänase päevani pole toimunud midagi muud peale toodangu sundusliku äravõtmise ühes või teises vormis. Selle ulatus küll erineb, kuid iseloom on sama – talurahva riikliku röövimise jätkuv protsess lubaduste, vägivalla, pettuste ja karistuste kaudu, täpselt samuti nagu tsarismi ja Ilmasõja halvimail päevil. Praegune poliitika on kõigest 1920-1921. aastail valitsenud “sõjakommunismi” variatsioon, milles on rohkem “sõja” ja vähem “kommunismi” elemente. Selle “võrdsus” on allaheitmine, selle “vabadus” sunnitööliste jõuk. Pole ime, et bolševikud deklareerivad, et vabadus on kodanlik eelarvamus.
N-apologeedid väidavad, et vana “sõjakommunism” oli õigustatud revolutsiooni sissejuhataval perioodil, blokaadide ja sõjarinnete päevil. Kuid mööda on läinud üle 16 aasta. N-Venemaa on endale kindlustanud kõigi suurte valitsuste tunnustuse kogu maailmas. Ta ilmutab kodanlike riikide suhtes head tahet, arendab nendega koostööd ja ajab nendega suurt äri. On ju N-valitsus sõlminud sõpruslepingud isegi Mussolini ja Hitleriga, nende teadagi suurte vabadustšempionitega. N-Liit aitab kapitalismil toime tulla oma majandusvapustustega ostes miljonite dollarite eest kaupa ja avades sellele uusi turge.
See on peamine, mida N-Venemaa on saavutanud 17 revolutsioonijärgse aasta jooksul. Kommunism – on aga hoopis teine teema. Ses mõttes järgib bolševistlik valitsus täpselt sama kurssi, mis talle eelnenud valitsused, ainult palju hullemal viisil. Valitsus on teinud mõningaid ülekohtusi poliitilisi ja majandusmuudatusi, kuid põhiliselt on Venemaa jäänud täpselt samaks riigiks, põhinedes vägivalla ja kihistumise täpselt samul põhimõtteil ning kasutades samasuguseid hirmu ja ahistamise võtteid nagu 1920-1921.
Praegusel N-Venemaal on rohkem klasse, kui 1917. aastal, rohkem, kui üheski teises riigis kogu maailmas. Bolševikud on välja töötanud hiiglasliku N-bürokraatia, naudivad eriõigusi ja pea piiramatut võimu masside, tööstuse ja põllumajanduse üle. Bürokraatia üle valitseb endiselt “vastutustundlike seltsimeeste” kõige privilegeeritum klass, uus N-aristokraatia. Töölisklass on lõhestatud ja alalõhestatud mitmesugusisse eriseisusisse.Seal on “udarnikud”, lööktöölised, kelle osaks langevad mitmesugused eesõigused, “spetsialistid”, oskustöölised, tavalised töölised ja lihttöölised. On “tehaserakukesed”, poekomisjonid, pioneerid, komnoored, parteilased, kõik nautimas materiaalseid hüvesid ja võimu. On suur “lišentside” klass, ehk seltskond vähendatud kodanikuõigustega, kellest suuremalt osalt on võetud ka õigus töötada või elada teatud paikades, kellelt on võetud kogu olemise mõte. Tsaariaja kuulus seadus, mis keelas juutidel elada riigi mõnes osas, on laiendatud kogu elanikkonnale uue N-passisüsteemi sisseviimisega. Nende klasside keskele ja üle võimutseb kardetud GPU, salajane, jõuline ja töökas, valitsus valitsuse üle. GPU sees on omakorda klassijaotused. Sel on oma relvajõud, oma kaubandus- ja tööstusasutused, oma seadused ja reeglid ning hiiglaslik sunnitööle mõistetute orjaarmee. Ah jaa, isegi N-vanglais ja koonduslaagreis on erinevaid klasse erinevate eesõigustega.
Tööstuses laiutab samasugune “kommunism” nagu põllumajanduseski. Sovjetiseeritud Taylori süsteem on ainuvaldav kogu Venemaal, kombineerides tootmise miinimumstandardeid tükitööga – viies nõnda ekspluateerimise ja inimliku allakäigu kõrgeimale tasemele, tingides ka lõputuid erinevusi palkades ja tuludes. Palka makstakse rahas, normides, rendi vähendamises, valgustuse paigaldamises jne., rääkimata eripreemiaist “udarnikuile”. See on siis see “palgasüsteem” mida Venemaal kasutatakse.
Kas on mul tarvis mainida, et palgasüsteemil põhinevat majandust ei saa kuidagipidi pidada seotuks kommunismiga? See on selle täielik vastand.