Kõiki neid omadusi täheldame praeguse N-süsteemi puhul. On andestamatu naiivsus või veel andestamatum silmakirjalikkus väita – nagu bolševike apologeedid teevad – et sunnitööteenistus Venemaal on “masside iseorganiseerumine tootmise eesmärgil.”

Imelik öeldagi, aga ma olen kohtunud pealtnäha intelligentse inimestega, kes väidavad, et bolševike meetoditega “ehitatakse kommunismi”. See tähendab, et nad usuvad, et millegi ülesehitamine on võimalik kasutades inimkonna parimate väärtuste nii füüsilist kui moraalset hävitamist. On teisi, kes näikse mõtlevad, et tee vabadusele ja koostööle läheb läbi orjatöö ja intellektuaalse rõhmise. Nende arust on vihkamise ja kahtlusemürgi külvamine ning üldise nuhkimise ja terrori juurutamine inimkonna parim ettevalmistus kommunismi vennalikuks vaimuks.

Mina nii ei arva. Minu arust ei ole midagi võikamat inimolendi alandamisest hingetu masina mutrikeseks, tema lakeiks, nuhiks või nuhi ohvriks muutmisest. Ei ole midagi kalestavamat kui orjus ja despotism.

See on poliitilise absolutismi ja diktaatorluse psühholoogia, ühesugune kõigis oma vormides: viisid ja meetodid mingi kindla eesmärgi saavutamiseks, muutuvad eesmärgiks iseeneses. Kommunismi või sotsialismi ideaalid on ammugi lakanud inspireerimast bolševike liidreid kui klassi. Võim ja selle tugevdamine on nende ainus eemärk. Rakendades süüdistamist, ekspluateerimist ja allakäiku kujundavad nad välja suurte rahvamasside uue psühholoogia,

Venemaa noor põlvkond on bolševike põhimõtete ja meetodite toode. See on 16 aastat kestnud ametliku arvamuse, ainsa riigis lubatud arvamuse, tulemus. Kasvanud üles ideede ja väärtuste surmava monopoli all, teab N-Liidu noorus vähe isegi Venemaast endast. Veel palju vähem teab ta väljaspool toimuvast. N-Liidu noorus koosneb pimedaist fanaatikuist, kitsarinnalisist ja sallimatuist, kel jääb puudu eetilisist arusaamist, kel pole kujunenud õiglus- ja ausustunnet. Seetõttu kasvab Venemaal ronijate ja karjeristide klass, kes tegutsevad lähtuvalt bolševike dogmast: “Eesmärk pühitseb abinõu”. Siiski ei tohi eitada erandeid Venemaa noorsoo hulkades. Paljud noored on siiralt otsekohesed, kangelaslikud, idealistlikud. Nad näevad ja tunnevad valjuhäälselt väljahõigatud parteiideaalide jõudud. Nad saavad aru, et massid on reedetud. Nad kannatavad sügavalt küünilise suhtumise all kõigisse inimtundeisse. Tõik, et Venemaa poliitvanglaisse, koonduslaagreisse on sattunud ka komnoori ning et neid on ära karanud ka välismaale, sealjuures läbi erakordsete raskuste, näitab, et noorem põlvkond ei koosne täielikult tahtetuist järgisörkijaist. Mitte kogu vene noorust pole suudetud muuta nukkudeks, indlevaiks vagatsejaiks, Stalini pühamu ja Lenini haua palverändureiks.

Siiski on diktatuurist saanud režiimi jätkumise absoluutne vajadus. Kus esineb klassilist ja sotsiaalset ebavõrdsust, seal peab riik rakendama jõudu ja ahistamist. Praeguse olukorra jõhkrus on alati kooskõlas rahvahulkade kibestumise ja haavumusega. Just sel põhjusel on praegu N-Venemaal rohkem valitsusterrorit, kui kusagil mujal tsiviliseeritud maailmas. Stalinist on saanud sadade miljonite eksitatud talupoegade alistaja ja orjastaja. Rahva viha režiimi vastu väljendub spontaanses tööstussabotaažis, 16 aastat korraldamata transpordisüsteemis, sisuliselt sõjaväelises valitsemises, kohutavas näljas Lõunas ja Kagus, mis pole kooskõlas nende piirkondade looduslike võimaluste ning külvavate ja lõikavate talupoegade sügavaimate jõupingutustega, see väljendub rohkem kui miljonid talupoja küüditamises sunnitöölaagreisse.

Bolševistlik diktatuur on absolutism, mis peab ellujäämiseks muutuma järjest järelandmatumaks, mis kutsub üles sõltumatute hinnangute ja parteisisese kriitika lõplikule mahasurumisele ka järjest kõrgemais ja eksklusiivsemais ringkonnis. Venemaa olukorra tähelepanuväärne omadus on, et ametlik bolševism ja selle kinnimakstud ning maksmata agendid kinnitavad maailmale pidevalt, et “N-Venemaal on kõik hästi ja läheb veel paremaks”. Sealne jutt on samaväärne Hitleri pideva rõhutamisega, kui väga ta armastab rahu, hoolimata oma sõjalise jõu palavikulisest suurendamisest.

Diktatuur on leebumisest kaugel ning muudab iga päevaga järjest rõhuvamaks. Värske määrus nn. kontrrevolutionääride vastu peaks selles veenma ka vene imede veendunuimaid apologeete. Määrus annab jõudu juurde juba eksisteerivaile seadusile kõigi vastu, kes ei ilmuta piisavat austust püha kolmainsuse Marxi, Lenini ja Stalini suhtes. Selle veelgi drastilisema ja õelama määrusega võib igaühest teha süüdlase. Olgu öeldud, et pantvangistamine pole midagi uut N-Liidus. Nad olid osa terrorist juba siis, kui see Venemaal algas. Pjotr Kropotkin ja Vera Figner protesteerisid asjatult Venemaa revolutsiooni käigus vohanud hukkamiste vastu. Nüüd, bolševike võimu 17 aastal peeti vajalikuks uut määrust. See mitte ainult ei taasta rahva pantvangistamist, see tõotab koguni iga võimaliku kurjategija perekonna iga täiskasvanut liikme õelat karistamist. Uues määruses seisab:

“Iga tegu, mille paneb toime NSVL-i kodanik NSVL-i relvajõudude, selle iseseisvuse või territoriaalse terviklikkuse vastu, nagu spionaaž, sõja- ja riigisaladuse reetmine, vaenlase poolele ülejooksmine, välismaale põgenemine või lendamine [lennureisi tähenduses]”

Reetureid on muidugi läbi aegade igal pool maha lastud. Mis aga teeb selle määruse tõeliselt hirmuäratavaks, on nõue karistada igaüht, kes on kuidagi aidanud juba süsteemi ohvriks langenut, ükskõik, kas karistatav teadis viimasel olevat mingit süüd, või mitte. Teda võib vangi panna, või asumisele saata või isegi maha lasta. Ta jääb ilma oma kodanikuõigustest ning tõenäoliselt ka kogu oma varandusest. Teisisõnu seab uus määrus preemia informaatoreile, kes oma naha päästmiseks, alustavad koostööd GPU-ga, olles kiiresti valmis võtma sovjetlike kannupoiste staatuse.


See uus määrus lõpetab igasugused järelejäänud lootused, nagu Venemaal võiks veel eksisteerida tegelikku kommunismi. See kaotab isegi igasugused võimalused internatsionalismiks ja proletariaadi klassihuvide järgimiseks. Vana laul on nüüd muudetud Isamaa kaitsmise meloodiaks, kogu suukorvistatud N-ajakirjandus lõugab kooris:

“Isamaa kaitsmine on on elu ülim seadus ning kes tõstab käe oma Isamaa vastu, kes tema reedab, tuleb hävitada.”

Nüüd peaks olema täiesti selge, et N-Venemaa on poliitiliselt absoluutne despotism ja majanduslikult riigikapitalismi räigeim vorm.