Ma istun hommikust külmal kivil. Ees laiub udusse mähkunud suvehommikune heinamaa, õhus on tunda niiskust. Kuulen vaid tasast linnulaulu, mis tuleb minu selja taga olevast männimetsast. Kedagi pole liikumas näha, justkui oleksin siin üksi. Juba tungib taevast pikki päiksekiiri, mis värvivad heinamaa kollakaks
Ma ootan......Aeg ei tundugi värskes õhus ja kaunis looduses pikana. Ma tean, et ta tuleb, ta on igal hommikul tulnud. Tema ei tea, et mina teda ootan, ta ei ole mind kunagi märganud. Haaran kivi kõrval kasvava heinakõrre ja mudin seda käes...Suunan pilgu heinamaad piiravale puudesalule, sealt ta just peakski tulema...On pisut külm, kuna suvehommikud pole nii soojad, tõmban põlved lõua alla ja ümbritsen põlved kätega.
Järsku näen, et salust kiirgab valgust, ta on kohal. Puude vahelt astub aeglasel sammul välja lumivalge hobune. Ta ei oma ei sarve ega tiibu nagu muinasjuttudes. Ta kiirgab lihtsalt valgust ja rahu. Selle ilusa olendi lakk on pikk ning tukk varjab silma, ta on tõepoolest üleni valge, isegi kabjad. Seal ta siis sammub ja mina jälgin teda vaikselt. Rahulikul sammul läheb hobu vuliseva jõe äärde. Langetades pea alla, joob ta jõe külma ja sügavsinist vett. Veel paar minutit ja ta traavib üle heinamaa, näen teda selgesti. Ma ei julge lootagi, et ta minu juurde tuleks. Aga ometi.....Valge Pegasus on mind märganud ja ei ehmugi sellest. Aeglustades sammu tuleb ta kui taevalik ilmutus minuni. Otse minu ette seisma jäädes vaatab ta mulle oma kaunikujuliste silmadega otsa. Silmitseme teineteist minuteid...seejärel langetab ta oma pea ja laseb seda mul vaikselt silitada. Tema karv on pehme ja lõhnab looduslikult. Siis aga ta tõstab pea, vaatab mulle otsa ja sammub juba valgeks muutunud metsa. Seal ta läheb, valge unistus.......