ei ole üldse hea, kui inimesed vajuvad

maa alla.

täitsa niisama hajuvad
taustudu sisse



Mina mõtlesin täna, et... mulle ei meeldi siin. Selles mitte-laps maailmas,
kus kõik asjad on täiesti tavatult keerulised, kus inimesed räägivad üksteisega
ja ometigi ei räägi nad üksteisega, vaid räägivad üks teise pihta või hoopistükkis kaht erinevat keelt, mingeid pudikeeli. Ja siis noogutavad, justkui saaksid nad aru teise pläralärast ning jätkavad iseenda, hoopis erinevat pläralära.

Ja kus nad teevad kõik asjad nii ebavajalikult raskeks üksteise jaoks. Nad ei taha seda loomulikult, nad ju armastavad üksteist, aga sellegipoolest. Lihtsalt natukene raskeks.
Kiusu pärast kasvõi.


Mul on nii melanhoolne olla. On see sõna melanhoolne? Ei huvita. Melanhoolne on olla. Ja õnnetu. Sellistel hetkedel ei meeldi ma endale peaaegu üldse. Näiteks seetõttu, et ma nii ekstravertne olen ja ainult siis natukenegi rahu saan, kui ütlen kellelegi välja, et "mul on kurb, kas tead" Kui põhjatult loll. Aga välja ütlesin.
Inimene justkui ei saa olla oma hädas üksinda. Ta lihtsalt peab ka teised sinna sisse tirima.

Miks pagan see nii on? Anna andeks. Ma ei saa enam üldse aru, mispärast ma seda kirja siin kirjutama hakkasin või mispärast ma ikka veel trükin. Ja praegu ka. Ja ikka veel... trükin... Hmm...
Äkki tekitab see otsatu klõbin tunde, et ma pole veel päris üksinda jäänud ja et mul on kontakt? Kellegagi välismaailmast? Äkki on see selline.. viimane lohutus selles tohutult lohutus, ilges ja naeru- ja nutuväärses maailmavalus.

Vähemalt on mul alati üks kontakt. See suits, keda ma oma toa lahtise akna peal istudes tõmban, kui öö tuleb. Ja siis see teine ka. Pärast on ka muidugi veel see viiruk, kes suitsuhaisu mu toast ära lämmatab.
Noh, ega loomulikult, on ju ka olemas veel Mile High, mille vaatamine koos mõne mittesöödava asja õgimisega moodustab päeva kõrghetke. Ja ärgem unustagem kõiki neid unenägude eelseid moodustisi mu pea sees, kui tuli ära kustub. Kui kõik ringi tõmbleb ja hädavaevu suudab piirjooned omandada. Ja siis kui need piirjooned on moodustanud
austria mehe silueti
kes läheneb mu giidibussile, mille ees ma keset juulikuud oma ameeriklasi ootan. Ja kes naeratab ja kes
lihtsalt on
ja kes istub teise pinki bussis, mis täitub ülekaaluliste ja valgete tossudega inimestega
ja kes küsib oma tagaistuvalt texaslaselt, kas eestis pole mitte ilus ilm
ja kes särab nende kõigi vahelt välja ja küsib valjult saksa aktsendiga inglise keeles, kas muinaseestlaste uskumus oli monoteistlik või polüteistlik, justkui küsiks ta tegelikult hoopis muid asju.

ja kes moodustab kõigi teiste laengute ja särinatega mu peas eine nicht so cool situationi.

Mulle jääb mu öine akna-suits. Ristin ta: Gustav Suits. Mida ütleks Gustav kõige selle peale?

Küllap ütleks

Hall on taevas ja must on maa
sajab ja sajab lõpmata
udusse upuvad sihid kõik eel
haige on süda ja väsinud meel

Jah, küllap kui väike Gustav oskaks asju öelda ja kui ta ei peaks kahetsusväärselt ära põlema, küllap ta siis ütleks nii. Ja küllap mul hakkaks kergem. Sest keegi, olgugi et ta on kõigest mingi haleväike 39.-kroonine kopsuvähk pappkarbis, keegi pani täpselt naelapea pihta. See tähendab

et on kontakt.