Aeg kipub kuidagi kiirelt kaduma, sest alles ju (tegelikult küll aasta eest) olime meie kotka Aimari juures, kus Aimari saarlannast kaasa Külli ähvardas oma aiakaunidusest purskkaevu kinni keerata, mida me lausa mesmeriseeritult jõllitasime, lugupeetud perenaise esimest kutset sööma minna täielikult ignoreerides.

Ja nõnda lähebki, et 2. juulil k.a., asutab seltskond pärnakaid (täpsemalt mina koos Karini ja Saimaga) end taas Virtsu poole teele. Mina, kui pidevalt teiste sigarette tõmbav, teiste asju sööv ja laule laulev persoon, ok, aitab nüüd küll... ühesõnaga olen otsustanud omakasupüüdlikult oma sünnipäeva sedakorda Virtsus pidada, koos Aimari lugupeetud külaliste ja kookidega. Plaan on hea.

Kihutame mööda kitsaid, kuid vahvaid asfaltteid Läänemaa poole ja oleme kolmveerand tunniga kohal. Esimeste külalistena võtame kohe oma valdusesse parimad varjulised kohakesed, mina maandun võrkkiike. Varsti on platsis Kamski ja Karmik koos Kristi ja kristitütar Anna-Kaisaga. Need kaks esimest ei pühitse pikalt, vaid löövad võrkkiigele vägeva hoo sisse. Aimari musta karva kuts Rufus, kellest ka edaspidi juttu tuleb ning toimingu käigus südamerahus kiige all magab, saab mõnusaid mükse vastu tagumikku. See teda ei morjenda, mind aga küll, sest pärast esimest kiigemõnu hakkab merehaigus vägisi kallale kippuma. Kargan kiigest kärmesti, näos peegeldumas muru rohelus ning minu koha hõivab varmalt Aimar. Ei lähegi kaua, kui saabuvad ka Aavo ja Natali. Hakkame end sättima peatselt algavaks matkaks Puhtulaiule, mida juhendab loodusteadlane Peeter Vissak. Veel kained autojuhid rooli, autodele hääled sisse ja teele!

Imederiiki viiva värava ees saab tehtud erakorraline putukatõrje, sest igasuguseid vereimejaid leidub selles kaunis maakohas tohutul hulgal. Loodetavasti aitab see abinõu meid vähekenegi. Peeter Vissak teatab hiljem, et koht on puugirohkuselt Eesti kuulsamaid, mis kohe ka tõeks osutub, sest pisikesed saadanad ronivad juba mööda jalgu. Edaspidi uurime erilise hoolsusega oma sääri, Kristi peale selle oma taimedest kõnelevat pirakat raamatut, millest ta innukalt kohalikule floorale nimetusi leida püüab.

Matka alul seletab juht põhjalikult Puhtu eluolu tagamaid ajaloost tänapäevani. Mulle jääb meelde, et üks sell von Uexküllidest harrastanud sealkandis profitasemel piraatlust. Kultuuriloost veel, et ennemuistsed kohaliked elanikud ( 19. sajandist) austasid oma perekonnatuttav Schillerit mälestusmärgiga, mis on taastatuna vanim poeedile pühendatud mälestusmärk maailmas. Matkateele jäävad ca 500. aastane Puhtu tamm, mida nähes puukallistajad pöördesse lähevad ning Puhtu mändki ei pääse lugematutest patsutustest. Tänu Peeter Vissakule saab ära määratud mitu liiki Eesti orhideesid (muuhulgas selgitab ta, mismoodi peaks täpselt välja nägema kahelehine käokeel). Ta räägib, et see lill levitab lõhna, mis putukaid kohale meelitab. Mina muidugi tulen asupaigast innustatuna kohe lagedale teooriaga, et ju ta seejärel neid isuga sööb. Teadlane vaatab mulle pikalt otsa ja räägib veidi putukasööjatest taimedest. Ma soovin, et see mets neid täis oleks. Taimenimedest kõlavad meeldejäävalt veel imekannike ja mingit sorti angervars, aga no tõesti, neid on nii palju, et kõik meelde ei jää.

Kõndides jõuame kaunile rannikule, mida ääristavad veel õidepuhkemata pärnapuud. Kuidas siin küll lõhnata võib! Meie Kariniga avastame merikapsa ja hakkame seda järama, osa seltskonda on vaimustuses suurepärastest lutsu- ja muudest kividest. Kristi korjab sellise kotitäie kive, et vaene aksessuaar ähvardab põhja anda.

Edasisel teekonnal hakkavad silma tossavad lõkkejäänused ja kellegi hiiglaslik kont kivi peal. Telgid on püstitatud veidi eemale. Tasandame häält ja püüame potentsiaalsetest liha (võibolla isegi inimsööjatest!) märkamatult mööda hiilida. Karmikut see ei kohuta, tema fotografeerib nii lõket kui konti, Karingi pistab enesele linnusule uljalt juustesse ning laseb end pildistada a la “ürgdaam”. Uuesti metsa sisenedes teeme põike Puhtu bioloogiajaama juurde ning asutame tagasiteele. Aimari manu jõuame veidi väsinuna ja näljastena nagu õiged matkasellid kunagi.

Vahepeal on tulnud veel külalisi- Kreet, Tolmukas, Saladin ja Rattus. Aias vaatab rõõmsalt vastu Tania- Mereliilia, kelle toimekas mees juba hoolega salatikõrvast sussitab. Asutame meiegi end toimkonda, perenaine Külli kõige ees, ja nagu nõiaväel saavad valmis salatid ning hõrgud road kantakse lauale. Jõuame süüa ja oleleda, siis tuleb peretütar Ivika lagedale mänguideedega, mille põhikomponendiks on H2O elik vesi. Mind ja Mereliiliat (valiku alus- mõlemil valged püksid) pannakse kapteniteks ja me valime endile meeskonnad. Meie võistkonnaga liitub vabatahtlikult Rattus, kellest vastasvõistkonna saboteerimisel hiljem suurt tulu tõuseb. Esimene mäng seisneb süstaldega vee kandmises suurtesse plastpudelitesse, mille peale ütleme, et ilmselt saab sellega sisustatud ka meie öine aeg. Õnneks vahetab Ivika need väiksemate vastu ja lõpptulemuseks on määratlemata viik. Seepeale laseb Rattus Kamskile süstlatäie vett kõrva ning algab väga vesine sõda, mis päädib just tuduriietesse rõivastunud Karini totaalse märjakskastmisega. Ei saa öelda, et keegi eriti kuivaks jäänud oleks, seega võetakse Ivika juhendamisel ette mäng nr.2, mille käigus tõstavad üksteise taga istuvad tegelased taldrikuga vett üle peade, ja viimane valab selle kaussi. Jällegi põhimõttel- kes saab kiiremini kausi täis. Loomulikult algab agar sohitegemine, seegi mäng lõpeb nagu eelmine- ainult me oleme veel märjemad. Avastan, et minu valged püksid pole enam tagumikust valged. Lõbu on laialt!

Toome autodest asjad hoovi ja sätime üles telke ning selle tegevuse käigus kasutab meie kogenematust väravaga kurjasti ja omakasupüüdlikult eespoolnimetatud koerlane Rufus. Ta oskab isegi oma kaelarihmast välja pugeda, et saada kätte ihaldatud vabadus. Karjun oma hääle kähedaks, aga näen ainult musta saba kauguses vilksamas. Paari minuti pärast on peni aias iseseisvalt tagasi ja vaatab, kas saab jälle kellelegi tünga teha. Saab küll.

Õhtupoolik on ilus, võtame üles laulukesed vanatüdrukutest ja sõduritest ning likalõka ukselingist. Mannikesest õunapuu all ja vastutuse kandmisest. Jah. Paneb mõtlema... Otsustame minna mere äärde jalutama, tee peal avastame suurte päkapikkude maja ning ohtralt kauneid aedu. Mere äärde jõudes on seal hulk tuulegeneraatoreid, Rattus vaatab neid pika pilguga ja ütleb, et mõjuvad hüpnotiseerivalt. Meie Mereliiliaga arendame teemat, et sihukesed suured ja ohtlikud elukad, mine tea veel, mis teevad ning kui hämara saabudes tipus tuled põlema hakkavad, mis taamalt paistavad jõllitavat kui punased silmapaarid, on teemaarendus väljunud igasugustest piiridest. Mere ääres on vaikne ja soe, üksik luikvalge (milline siis veel!) luik ujub, kaugel merel sähvatab välk. Aavo, Külli, Kamski, Rufus ja veel mõned sulistavad jalgu- ja käppapidi vees, teised on roninud hiigelsuure linnusitase kivi otsa.

Hakkame tasapisi tagasi minema. Aimari külalislahkes kõigi mugavustega hoovis läheb lahti aktiivne seltskonnategevus. Lauldakse, loetakse luuletusi, filosofeeritakse, mängitakse Ivika ja Kristi juhendamisel mänge, aetakse nõndasama nalja- ja muud juttu. Otsustan pärast saunaskäiku poole kahe paiku magama pugeda, kuulen veel telki kostvaid luuletusi ning Kamski hõiget, et mere äärde minek! Seejärel vaatan mingit imelikku uneräbalat, hommik ongi juba päral ja otsustan oma magamiskotist välja pugeda. Verandal tervitavad mind rõõmsa näoga pisike Rasmus ning tema ema Ivika, Saima on ka juba ärganud ning jälgib telekast laulupidu, pererahvaski on üleval.

Läheb hommikusöögi tegemiseks, valvan putru, teised teevad salatit ja muud värki. Ööloomad muidugi põõnavad alles, aega on ju küll. Tasapisi kobivad nemadki urgudest, vabandust, telkidest, välja, särades üle näo nagu päike ennelõunases taevas. Peale hommikusööki saame toreda üllatuse osalisteks- Kreet ehk Kadri on sisse laulnud oma klaverisaatega plaadi, mille me Aimari värkstoas algusest lõpuni kuulame, vahepeal astub Kreet küll sisse ja ütleb tagasihoidlikul moel, et jätke juba järele, mille peale Kamski resoluutselt palub teda mitte vahele segada. Peale Kreeda plaati laseb Aimar meile arvutikõlarite vahendusel omaenese meisterdatud musooni- rokivarianti “Sokikollist”.

Seejärel esineb pärast pisukest harjutamist kohapeal moodustatud bänd- kitarr-Rattus ja laul-Kristi, kes laulavad Kristi sõnadele ja viisile “Hoiame loodust”, mis on üks ütlemata ilus ja hästi konteksti sobiv laul. Päev on meil musikaalne ja samas vaimus läheb ka edasi, sest me Saladiniga proovime koba peale sevillanast, tema edasijõudnu ja mina algaja staatuses. Kahetseme, et meil pole muusikat, aga mingi koht tuleb eriti efektselt välja, mispeale keegi kommenteerib, et sarnanevat pasodoblega.

Üritan kolm korda Aimari juurest lahkuda, aga see ei taha kuidagi õnnestuda. Otsustame jääda ka lõunasöögiks, ja ilmselt jääksimegi looduskaunisse Virtsu, Uue tänava sõbralikku seltskonda, kui poleks teada, et kõik toredad üritused peavad kord lõppema, et neid saaks taas korrata.

Tänan kõiki, kes olid Uuel tänaval, kus ei tunta piire (teate seda Aimari laulu ju küll).