Küllap tuleb igal inimesel hetk, mil ta mõistab, millal on ta elus vigu teinud. Mõni võib aru saada, et ta ongi ainult vigu teinud. Mina tean, et olen vähemalt korra elus midagi õigesti teinud. Kui sind aastaid tagasi endale võitsin, tegin kõige õigema teo, ühtlasi päästsin enda elu. Sa oled kõige tähtsam inimene minu elus. Ainus, kelle pärast püsisin mõistuse juures, kui oli põhjust mitte. Ainus, keda armastanud ja kelle armastust tundnud olen.
Me ei suhtle enam.
Keegi on öelnud, et kõik head laulud maailmas räägivad kas armastusest või surmast. See on loogiline.
Surm on paratamatu ja ei ole kedagi, kes sellele ei mõtleks, sellega kokku ei puutuks, seda defineerida ei üritaks.
Armastusega on samamoodi ja samas täiesti vastupidi. Ei ole inimest, kes sellele ei mõtleks, kes seda defineerida ei üritaks, seda ei otsiks. Kahjuks pole armastus paratamatu. Armastus on nõrk ja ei püsi. Talle on nii palju lisaks vaja.
Tulevikuplaane, kindlust, usaldust, tööd, pidevat hoidmist, toitmist ja kaitset. Armastus ei püsi. Ta ei ole iseenesestmõistetav. See ongi minu esimene suur viga. Ma arvasin, et armastus on paratamatu. Midagi, mis on ise. Midagi, millele saab loota ka aja ja vahemaa kauguses.
Ma eksisin rängalt.
Ma olen aega kinni üritanud hoida samal ajal kui kõik minu ümber on täiel kiirusel edasi liikunud. Samuti sina. See oli minu teine suur viga. Surm on paratamatu. Seega ka ajavool. Tulevikuplaanid saavad kas olevikuks või kadunud unistusteks.
Ma eksisin jälle rängalt.
Ja maksin selle eest.
Nüüd, mil olen enda vigu mõistnud, on juba liiga hilja. Nüüd, kui mõistan, mis on paratamatu ja mis mitte, ei ole sel minu jaoks enam mitte mingit tähtsust. Mul ei ole enam armastust, seda minu ainsat, mida hoida, kui olen valmis seda tegema. Mul on vaid paratamatu ajavool, aga olen valmis seda aksepteerima. Ja ma kavatsen teha midagi täiesti tulevikuplaani vaba, sest tulevikuplaane tahaksin teha vaid ühe inimesega.
Inimesega, kellega ma enam ei suhtle.
Inimesega, kellega ma enam mitte kunagi ei kohtu.
Nojah
mitte et ma ise vahel sellises puntras poleks
olnud
aga kasse on ka luuletus või lugu
või kust see tuleb
miskipärast tahaks üksikasju
sellist et tead
sain selle tsikiga seal peol kogemata kokku
ta oli nii
vapustav
ta pulbitses millestki, mida on võimatu kirjeldada
alati kui ma teda nägin
jaa, see juhtus alati
ja tema kaa, kui ta mind
tegelikult juhtub siiamaani, vähemasti minul
ja ma ei ole enam pooltki kindel, et kasse on
et misse on, et mida ma tegema peaks
et kas
et kas üldse on mõtet
kirjutada või istuda sõpradega baaris
või üldse
aga ikka
ikka, ikka on
kuigi teda ei ole
see teeb haigeks
või ka mitte
(ma kõlan nagu totakas kollane ajakirjanik, rohkem üksikasju, rohkem, mu kallis, minulgi pole neid anda, aga tekst on vaene, kui sa ei avalda, lisaks sellele, mis nagunii on, veel midagi)