See lugu sai alguse Nõidade ööle järgnenud hommikul. Aastaring oli väsinud talve minema saatnud ja värske, krapsakas kevad astus üle maa. Veel oli jahedaid ilmu, pori ja sulalumevett, rändlinnud kaugetest maadest olid tagasi pesapaikadesse pöördunud, tärkav maa lõhnas raskelt ja rammusalt, õhus oli tunda kevadet...
Draakonitüdrukud Lilli ja Milli otsustasid oma kevadriided ja suverõivad üle vaadata. Nii suur oli igatsus paksud vammused ja kohmakad saapad kapipõhja ära peita. Veel ei olnud õige aeg, aga see vabastav ja vabadust tõotav aeg oli kohe kohe saabumas.
Tüdrukud tõstsid kapist välja jakke ja pluuse, pükse ja seelikuid, kingi, susse ja sandaale.
“Oi, me võime ju kõiki neid asju selga ja jalga proovida,” ütles Lilli rõõmsalt ja nad otsustasid korraldada tõelise moeetenduse, täiesti iseendile..
“Tuletame eeslmist kevedet ja suve meelde” olid tüdrukud ülemeelikud ja lükkasid ka muusikamasina käima. .
Kui nad esimesed kevadised jakid ja püksid selga panid astusid nad suure peegli ette.
“Oh vaata, mis siin on juhtunud!” ahastas Lilli, kelle käppadel jaki varrukad olid nüüd tunduvalt lühemad, kui need eelmisel aastal olid olnud.
“Vaata, missugused püksid mul on!” imestas Milli, “Sellise pikkusega püksid on kukepüksid,” lisas ta itsitades.Talle meenus naabrite kukk, kes tõesti sarnase pikkusega pükse kandis. Aga tema oligi ju kukk!
Pükste sääred olid draakonitüdrukule lühikesed, mis lühikesed.
Tüdrukud proovisid ka teisi riideid, aga enamasti olid jakkide ja pluuside varrukad lühikesed ja pükste sääred napid, mis napid, seelikute altservast siilud kadunud.
Tüdrukud ohkasid. “See on kindlasti nõidus!” arvas Lilli
“Kurikaval nõidus jah,” oli Milli nõus ja ohkas ka. Miks oli nõidadel vaja nende rõivaste varrukaid lühemaks lõigata, pükste säärtest tükke varastada ja kingi rikkuda? Imekspandav oli see, et nõidus oli toime pandud nii, et riiete- jalatsite lõikumisest -lõhkumisest ei olnud märkigi!
Draakonitüdrukud proovisid kingi: kõik olid väikesed, nad proovisid susse ja sandaale: kõik olid napid, mis napid. “Imelik, eelmine aasta, eelmine kevad ja eelmine suvi olid nad ju täiesti parajad!” Lilli vangutas uskumatult pead,
“Ja need olid veel minu lemmikud!.” pisar veeres Milli silmanurgast, kui ta oma lemmik kingapaari vastu rinda surus.
Lilli paitas Milli pead, patsutas teda õlale ja ütles: Lõpuks on need kõik ainult asjad ja meie oleme ju teineteisele olemas!”
Midagi peab ette võtma” arvas Lilli, kui nad riided uuesti riidepuudele sättisid.
“Mina kuulsin eile hilisõhtul sahinat!” tuli nüüd Millile meelde.” Sahinat nagu keegi oleks tasahilju meie maja ees, maja sees ja tänaval ka, ringi liikunud.
Aga ma olin juba magama jäämas ja rohkem ma ei tea!” vabandas ta end kohe.
“Susside sahinat? Küsis Lilli ja kergitas kulme.
“Aga loomulikult! Sussidega on hoopis kergem õhku tõusta!” õigustas Milli oma mõtet,” ma ise nägin, kuidas nad susse sahistasid, joostes hoogu võtsid ja luua seljas taevalaotusse kadusid.
“Tõsi jah, eile oli Nõidae Öö!” oli Lilli nõus.
“Kindlasti on see nõidae töö! Ma usun, et siin tegutsesid Varruka Varas, Sääre Suli, Seeliku Siilutaja ja Kinga Kratt. Nad tuleb üles otsida ja nad peavad vabandama sellise rumala nalja eest!” oli Milli endiselt pahane.”See pole nali ega midagi!” oli ta nördinud.
Tüdrukud otsisd veelkord välja enda talvised joped ja saapad ja paksud püksid ka.
Täiest oranz kõrvits veeres kõminal vastu majaseina. “Mürts!” jäi kõrvits pidama just majaukse ees, trepi kõrval.
“Mis küll toimub?” ehmatas draakonitüdruk Milli end riidekapist eemale,
Lilli oli juba maja välistrepile astunud: “Kõrvits, mis kõrvits, täiesti ümmargune kõrvits!” imestas ta.
Suure jooksuga jõudis Rebane draakonitüdrukute koduõue. Seesama salesäärne senini alati moekas Rebasedaam, Talv oli tema välimusele rängalt mõjunud: punaksapruun kasukas tokerdunud, sabaots tolmune ja sagris, eelmisel sügisel täiestu uued olnud saapad porised ja nüüdseks õige kulunud, Rebasedaam näis ise ka oma välimust häbenevat.
Nähes draakonitüdrukute küsivaid nägusid hakkas ta rääkima:
“No vaadake nüüd ise! Ma veeretasin supermarketist kõrvitsa ära. Kõik läks ilusasti, uksevehelt sain sellega läbi, sõidutee ületasin täiesti ohutult ja nüüd selline äpardus!” ja ta ei olnud iseendaga üldse rahul.Rebane oli kavatsenud kõrvitsa koopasse veeretad, aga künklikul teel oli see isepäiselt veeredes pöörase hoo sisse saanud ja veerenud just draakonitüdrukute koduõue.
Rebasedaam puhkas natuke ja jätkas: “Ma otsustasin uusi rõivaid ja kingi minna ostma! Kevad ju õues, maa hakkab rohetama, puudel hiirekõrvad ja mul pole ühtegi uut tualetti ega ühtegi uut kingapaari...”
“No, aga see kõrvits?” katkestas ta juttu uudishimulik Milli, kes mõtlikult kõrvitsa koort käpaga silitas.
“Tuhkatriinu lugu teate?” küsis rebane.
“Jah, me teame seda,” ütles Lilli, kes ikka veel ei taibanud, kuhu rebane oma jutuga tüürib.
“No, vot, seal loos on see koht, kus Kõrvits muutub uhkeks tõllaks ja Tuhkatriinu läheb ballile.” tuletas Rebasedaam tüdrukutele muinasjuttu meelde.
“Mina kavatsen minna uusi rõivaid ja kingi ostma just nimelt tõllaga!” Siis ma ei pea ise asju koopasse tassima! Ja see oleks ju väga uhke saabumine suure kaubamaja ukse ette,” arvas Rebane, kellele meeldis uhkeldav eluviis.
Rebasedaami silmadest peegeldus unistus, kuidas ta rõivaid valib, tualette selga proovib ja uusi kingi jalga sobitab....Kuidas poemüüjad järjest uusi rõivaid talle käppade vahele kannavad ja kingakesi jalga aitavad sobitada,
“Ja mul on veel üks kaval mõte,” lisas Rebane juurde.Tema silmis tärkas kavaluse tuluke.
“Kui see suur kerakujuline kõrvits tõllaks muutub, siis selle tõlla sees istub ju Tuhkatriinu! Muinasjutus oli ju nii?” ta vaatas küsivalt draakonitüdrukutele otsa. “ja kui ma nüüd just täpselt õige aja ära taban, saan ma ju Tuhkatriinu ka endale.”
“Mida sa kavatsed temaga teha?” küsis Milli kohkunult, tal oli suu lahti vajunud.
“Ah, ei midagi halba,” lõi rebane käpaga läbi õhu nii, nagu poleks tema plaanis midagi erilist.”Esiteks Tuhkatriinu aitab mul uusi rõivaid ja kingi välja valida! Ta oli ju õige osav võõrrasema tütreid ballile saates?” ja ta viskas küsiva pilgu draakonitüdrukutele.
“Ja teiseks saan mina endale koka! Tõelise päris koka! Tuhkatriinu oskab kindlasti maitsvaid roogi kanafileest valmistada” ja Rebasedaam naeratas õnnelikult,
.
“Kas sina tead, kes meie rõivad ja jalatsid väiksemaks muutis?” küsisid tüdrukud rebaselt.
“Ei, mina ei tea, ja mul on üldse muud mured!” vastas rebane nipsakalt ja kõndis ümber kõrvitsa.
“Hmm,” Lilli ja Milli vahetasid nukralt pilke.
Õhtu oligi kätte jõudnud, tänavalaternad süttinud ja kahvatukollane valgus heitis tänavale pikki veidraid varje puudest, mis tänavaäärt palistasid.
Rebsedaam heitis rahutuid pilke ümberringi, ta ootas kannatamatult et kõrvits muutuks uhkeks tõllaks. Tal oli aega ju vaid mõned napid tunnid, kuni võluvõim kaob ja tõllast saab taas tavaline talve üle elanud kõrvits.
Kaugel eemal kraaksatas üksik vares.
Ühel hetkel oligi draakonitüdrukute maja ees uhke, värviliste laternate ja tugevate, väledate hiirekarva hobustega tõld ja Tuhkatriinu istuski tõlla sees. Rebasedaam seadis end Tuhkatriinu kõrvale sametpadjale istuma ja nad kiirustasid ostuööle.
Suur Tikimeister astus puudevarjust draakonitüdrukute juurde. Tüdrukud rääkisid, mis juhtunud oli nende rõivaste ja jalatsitega.
“Me kirjutame kirja Ülemnõiale!” Pani Lilli ette. “Me oleme tõesti pahased tema alamatele: ulakatele nõidadele! Me kirjutame Ülemnõiale Varruka Vargast, me kirjutame Sääre Sulist ja Seeliku Siilutajast, me kirjutame Kinga Kratist.”
Lillil oli paberirull kaenla alla ja Millil pikk pliiats sõjakalt tervaks teritatud.
Kõik kolm astusid majja.
Trikimeister vaatas lahke pilguga Lillit ja Millit: “Te olete talve jooksul kasvanud, See on tõeline ime ja see juhtub lastega alati” kinnitas ta ja pilgutas silma.
“Millal see juhtus” küsis Lilli
“Mis kuupäeval täpselt?” tahtis Milli teada.
“Mina küll aru ei saa, et sina suurem oleksid, märkis Lilli, kes Millit silmadega mõõtis.
“Minu meelest pole ka vahet!” arvas Milli.
Tegelikult on see ikkagi nõidade töö, olid tüdrukud veendunud.
Suur Trikimeister juhatas tüdrukud seina peale kinnitatud mõõdupuu juurde, sinna olid märgitud nende mõlema pikkused, kui nad kooli olid tulnud.
“Näe, ongi vahe sees!” imestasid nad, kui Trikimeister möödupuule uued sälgud sisse lõikas.
“Vaat see on alles trikk!” imestasid tüdrukud ja silmitsesid teineteist.
“Aga Vinks- Vonks, Murelik ja Natuke, Kas nemad kasvavad kord suureks ka?
“Ei, nemad on sellised nagu nad on, juba ammu. Kui teie nendega tuttavaks saite, olid nemad juba täis kasvanud”
“Ja ikkagi nähtamatud?
“No jah, nemad on sellistena loodud! Mitte keegi, mitte kunagi, mitte kusagil pole neid ju näinud” ja Trikimeister naeratas.
“Kas meie kasvame taevasse? Küsis Lilli
“Ja kas meie käpad kasvavad ükskord tulevikus maani? tahtis Milli teada, ja silmitses mõtlikult enda esikäppi.
“Seda siiski ei juhtu,” arvas Trikimeister, “sest teie olete just sellisteks draakonitüdrukuteks loodud!”
Teid saab väiksemaks tagasi võluda ka!” teatas Suur Trikimeister. “Või jätmae nii, nagu praegu on?” uuris ta tüdrukutelt. “Natuke pikem on ka tore olla,” arvas Lilli, “saab ülemistelt kapiriiulitelt asju paremini kätte, kes upitas end kikivarbail riiuliteni, milleni ta eelmisel sügisel kuidagi ei ulatunud.
“Pikem olles näeb õues kaugemale ka!” oli Milli kindel.
“Nüüd ei jää muud üle, kui me peame endale uued rõivad ja jalatsid saama.” ja tüdrukutele meenud Rebasedaam, kes ostuööle oli kihutanud...
“Aga inimesed? Kuidas on nendega? Ja loomadega? Ja lindudega? “
“Kui suureks keegi kasvab, oleneb nende vanematest ja vanavanematest.. See on looduse trikk ja seda kasvamise tegevust valvavad keha sees kasvuhormoon ja kasvufaktor”.
“See on osa geneetikast” ütles Lilli, kes laual olevast entsüklopeediast kasvamise kohta märksõnu otsis, ta lõi raamatu plakastusega kinni.
“Loodusel on imelisi trikke varuks!” arvasid tüdrukud. Neil oli hea meel, et osa loodusest valvab ikka ise ka looduse üle,
“Enamasti on looduses kõik ju kenasti kontrolli all!” muheles Suur Trikimesiter
Lillil ja Millil oli tuline heameel, et nad ikkagi draakoniteks jäävad, olgu muuga kuidas on. “Hea, et me teineteisel alati olemas oleme!” ja nad võtsid teineteisel käppadest kinni.
“ Ja pole ju tähtis, kuidas keegi välja näeb, kui pikk või kui pisike,..
Tähtis on, et süda oleks õiges paigas!” Suur Trikimeistri pilk oli mõtlik, ta pani oma pikkade sõrmedega vanadusest kortsulise käe sellele kohale rinnal, mille varjus süda tuksus.
.Suur Trikimeister plakustas käsi, puhtalt nalja pärast lennutas ta draakonitüdrukud õhku, kui Lilli ja Milli uuesti tagakäppadele õnnelikult maandusid, veeres maja ette imeilus hõbedane tõld hiirekarva käristute hobustega. Lilli ja Milli istusid tõlda ja kihutasid ka ostuööle, nad pidid tagasi jõudma ju enne südaööd, siis, kui hõbetõld uuesti kõrvitsaks muutub.
Põnn käis torisedes ringi,
vaevas teda valu mingi.
Mitu korda potil käis
ja sinna istuma ta jäi.
"Ära liialt palju punni,
sul on kõhukene kinni",
lohutas nii mamma teda,
püüdes leevendada häda.
Laps ei tõusnud püsti sealt,
vaid uuris kõhtu alt ja pealt,
rõõmsalt lõi siis käsi kokku :
"Pole mingit nööri, lukku,
mille küljes on ta kinni,
kõik on tühi ümberringi,
aru ma nüüd küll ei saa,
kuidas ma ta lahti saan"
