Mööda sinised looklevaid jooni, mille kohal lendasid tiivutud kajakad, väherlevate teravate varjude vahelt, ma tulin kiikudes. Ma astusin tantsides mööda vihmaseid tänavaid ja vesi pritsis mu märgadele huultele nagu visklev vihm ta langes veidi uduselt ja väikeste täpidena nägematuna nagu siis kui must liblikas öös kergelt helendas ja laulis hüplevalt võõrastavat viisi
Ma avasin silmad ja maa oli läind päev käis mööda käsikäes ööga ning iga silm nägi oma maailma, tolmused kardinad tõusid ja ohkasid ja tõusid ja langesid kui ma tõstsin oma käe ümber tema sooja kaela ja hoidsin teda enda vastas aga teda enam ei olnud kui ma tõstsin oma käed ja sirutasin taeva poole ja ütlesin andke mulle jõudu, aga mr. Dorechti klaverisonaatide voos nägin ma viimati püha valgust
Need olid tagurpidi ajad kuniks viimati ma ärkasin ja kõndisin metsas mr Dorechti tütrega Sophine kadus metsa alati ära ta tahtis et ma teda taga ajaks sest ta oli veel pilkake aga minus tekitas see mäng miskit pimedat õudu sest seal taga oli midagi muud midagi võõrast seal taga oli midagi muud ja kui kuu tõusis ja ma nurkalt Sophine jälitasin sest ma kartsin ta pärast hüüdsin ma tule tagasi Sophine on juba pime ning me läheme nüüd koju isa kindlasti muretseb
ei pole hullu aja mind taga
metsas on hundid
kunagi oleme me suured ja ajame hunte taga
püssidega ajame taga
jah püssidega
kunagi Sophine ma naeratasin veidi kohtlaselt ja võib-olla armunult ma olin noor ja rumal ja arg
minus elas see nägudega peegel mis mind alati jõllitas kui ma vaatasin Sophine siniseid silmi mis olid veidi vesised ja ta lapsik pilk oli arg nagu lambal aga seal oli elu seal oli kaugete järvede elu mis hommikuvalguses olid külmemad kui jää nad puhastasid kõike kui sa kartsid ja näitasid su sisse see elu õgis mind aga ma vaatasin ikka Sophine silmadesse, sest ta oli Sophine, ta nõtke keha paindus must alati mööda ta pikad sihvakad jalad kadusid kui hirvekäpad puude vahele kui ta kilgates minema lipas temas oli midagi muud ma tundsin seda ja kui ta mu käe oma väikestesse pihkudesse võttes justnagu mänguasja siis lõid mus tuhat kella ühtviisi tunni möödumist ning maal olev põder vaatas mind ahju kohalt ühtviisi rangelt ja uudistavalt ning tumedad pilved tõusid heleda valguse kohale ja keerlesid ringi kuid vihma ei tulnud ikkagi alla ning mina jäin silmad lahti magama ja nägin hirve enda ees lahtiste avalate silmadega kes tatsus oma hõredatel sõrgadel nagu köietantsija ja Sophine itsitas tasakesi
Ahtad valguskiired piilusid heleda pilvemassi tagant küll välja, aga õues oli ometi pime. Ma astusin mõtlikult trepi poole, kui Jason mulle otsa jooksis, endal kohvitass üle ääre hulpimas.
''Ma otsisin sind igalt pool, kus sa olid?''
''Kabinetis, vaatasin veidi vanu pabereid üle.''
Lapsed kiljusid väljas nagu Sophine kui ta nõtkelt mu eest põgenes ta peened jalad looklesid nagu lained, paindusid kui kõrs kui ta kilgates mu eest ära silkas. See oli põrgu ja patt. Ma tundsin endas kõrvetavat leeki, mis ütles ei, mis pani mind nutma, mis tõi hiiglasuure järve kuhu ma uppusin ujudes raukadega, kelle silmade elutusse haardesse ma olin sattunud. Aeg. Kristalleerusin.
Tumedad pilved tõusid taeva kohale, aga lapsed ajasid ikka naerdes palli taga.
''Kas sa täna õhtusele istumisele tuled?''
''Kus?''
''Siinsamas Brilliantsõrmuses''
''Ma ei saa''
Ma valetasin, tumedad pilved laotusid üle taeva. Lapsed veel mängisid aga hele vihm nagu peegelsein laotus nende vahele ja nemad ahmisid seda suhu justnagu õhku nad sulandusid vihma sisse taipamata mis neist pärast maha jäi ja läksid koju nagu tavaliselt kuigi nad lõhnasid nagu vihm ja loodus sai hoopiski midagi endale juurde.
''Ma pean magama, Jason. Olen päevad ja ööd läbi töötand. Sa ei kujuta ette.''
''Ära siis ennast ära kurna.''
Ära muretse Jason ära muretse aga ma ärkasin siidiste kardinatega valges toas ja vaatasin ringi ja kui ma ükskord salaja metsa sattusin ilma Sophineta ja ma rääkisin sellega kes kadus jõekääru taha ja ma tulin tagasi poriste jalanõudega mis olid katki kus oli Sophine me olime juba vanad aga Sophine ilmus siis kui ta tahtis ta huuled olid kuu, mis rääkis muga tasakesti aga kindlalt ja kui mult küsiti miks ma olin metsas siis
Sophine suggested that we would go hunting wolves but I dont like hunting wolves Sophine suggested that we would go hunting wolves but I don't like hunting wolves Sophine suggested that we would go hunting wolves but I don't like hunting wolves Sophine suggested that we would go hunting wolves but I don't like hunt...
''Ma pean minema, Jason.''
''Sa ei näe just kõige parem välja.''
''Head aega, Jason.''
''On suga ikka kõik korras?''
Läks......
Järgmine hommik tuli Sophine järgi klaverisonaatide taustal mille tagant ma nägin tekkides vaime. Nad oli kõik tihedalt sisse mässitud ent nende silmade õõnes tühjus imes ikkagi midagi mu sisse isegi kui ma magasin kui nad tegid ooooooooooooooooooohhhhhhhhhhhhhhhhhhhh ja ma ehmatunult tegin öösel silmad lahti ja ainult vaikne tuul puhus läbi lahtise akna valget kardinat õhku ning ma keerasin teise külje. Vaikus oleks saanud mind süüa. Ei ühtki häält.
Aga ma jäin kiiresti magama ja kogu öö jätsin meelega aknad lahti.
Nad naersid kõik justnagu mu filosoofia õppejõud. Ma kartsin kas midagi on olemas.
''Ära muretse'' ta ütles mulle, ''sa oled veel noor poiss. Küll sa näed'' ta muheles omaette ja silus oma halli habet.''Asjatult kardad.''
Aga mina kõndisin mööda ülikooli kõledaid koridore kodu poole ja üksikud maalid hallidel seintel vaatasid mu peale.
''Kas oleks nüüd imelik ära minna?''
''Kell on ju veel vara.''
''Ma kardan.''
''Pimedas koju minna?'' naer.
''Mul on hirm.''
Pööra ümber siin on peegel. Vaata selle sisse justnagu Sophine silmad.Kas sa ei tea et kõik mida sa kardad näitab su enda sisse. Neil on mustad kindad mis vajutavad su silmadele et sa näeks ja veidi kägistavad sind aga mitte piisavalt et sult vaadet röövida. Häguste silmadega läbi valu on kõike näha aga masendav. See voolab su lõtvult näolt maha nagu kortsud ja uni. Aga ometi vaatad uuesti enda sisse ja uuesti uuesti uuesti. Aeg seiskub, aga su nägu jääb samaks, aeg voolab.
Vanad maskid müüakse maha ja kostüümid. Sul on uued rüüd millega käia tänaval ja inimesi lollitada. Millega ulatada neile käe, sest su südames pole muud kui Sophine aja mind taga ja sonimine elutoa diivanitel kui telekas jääb üksikult särisema. Vahel ärkad sa üles ning teleri virvendava pildi vahelt näed Jeesuse krussis juukseid. Aga nemad ei päästa sind. Nad otsivad vaid mälestusi, mida nõeltega su südames keerata. Hirm, kus see tuleb? Ilma ühegi mälestuseta kõnnib su sees nagu võti. See on sinu õigustus, et kardad.
''Kus sa olnud oled?''
''Mul on palju tööd.''
''Ära valeta,'' mr. Dorecht muheleb, ,, see on mingi naine jah. Räägi mulle, kes ta on.''
''Mul ei ole mitte ühtegi naist.''
''Mis? Sinusugusel kompul.'' mr. Dorecht mugistab naerda.
''Mul ei ole neiks aega.''
''Ah, jäta nüüd. Tule parem minu juurde. Teeme väikese viski ja räägime veidi meeste juttu. Tule-tule nüüd.''
Mr. Dorechti seinal oli vana küünal. Seesama, mida Sophine alati endaga kandis, kui me pimedatel õhtutel õues istusime.
Sophine hele kleit hõljus kergelt tuules, me paljad jalad olid niiskest murust veidi külmad, ent ometi oli see hea. Kõik oli samamoodi puhas nagu Sophines ikka. Tema oligi virvendav õhk, mida ma hingasin.
Seesama küünal.
''Räägime mulle ausalt,'' päris mr. Dorecht ,,kas kõik on korras?''
Ritsikad laulsid. Ma kuulsin läbi maja tukslevat kella. Ole veidi tasa kuulame vaikust. Sophine oli küpsem kui varem. Ta kleit voogas läbipaistvalt tuules ja peened jalad olid hõbepeeglid. Mälestuste ilusad sääred - kõik mida olin kunagi tundnud kogunes temasse kokku. Mu hõbedane varasalv.
Ta võttis midagi ära ja ma jäin tühjaks. Miski lõtvus mus närtsinult, aga ma vajasin teda veel rohkem. Ta siidjad huuled lähenesid mulle nagu hääletu vihm. Ma lendasin raskusjõuta kuule. Kõik läks tagurpidi ja õiget pidi ja sulas valgeks nagu kirsiõied ja tinakarva rohi mis on pleekind ja vanad pildid ahju kohal soojusest ning jõesõidu tasased hääled - nad liimusid ühe hõbepaju kohale, mille all Sophine mind suudles. Hingeldasin, ärkasin, uinusin. Ja teadsin, et see mille ta must võttis, pöördus minusse valusamini tagasi. Kartsin kõike, sest kõik oli meie vahel jagatud.
''Sa ei käi enam kuskil.Äkki sa vajad siiski abi.''
''See on seesama küünal.''
''Mh, mida sa sonid?''
''Seesama küünal.''
''Ma ei saa hästi aru, aga küll me jõuame rääkida. Ma tahaks sulle ühe nokturni mängida. Tohib? Sina peaks ju muusikat tundma, tahaks su arvamust kuulda. See on Chopinilt. Kuula, kas ma mängin välja?''
Ma ei käi enam kuskil. Aina istun liikumatult kodus ja jään teleri ees tukkuma kuni olen nälga suremas ja siis loivan poodi nagu surnu nagu lõtv lõtv laip ja kui kedagi näen ärkan korraks elu ning suren taas. Ma pole enam ammu elus. Ainult kuu ja Sophine elavad mu sees. Muud midagi.
Olen mr. Dorechti juurest lahkunud. Kuidas, ma enam ei mäleta. Ehk liialdasin viskiga või on mu tervis juba nii kehv? Sellel polegi enam tähtsust. Vajun koheselt voodisse ja sulgen silmad.
Kuu ja hirm
Sophine tuleb alati koos kuuga, silmad sama avalad ning sinised kui varem
ta kõnnetab mind, vaikselt aga kindlalt
Sophine suggested we would go hunting wolves but i dont like hunting wolves.
Need asjakesed on leitud ja kokku pandud suuremalt jaolt sassis peaga. Ise ma ennast luuletajaks ei pea, tõsisema luule koha pealt on jumal mulle karmilt kõrva peale astunud.
Põhjust kirjutamiseks pole, ma ei taha mitte kellelgi mitte kui sittagi öelda. Emotsioone siit otsida on suht mõttetu, pigem seisundeid ja assotsiatsioone. Üldine meeleolu on rõõmsalt nihilistlik, lustlikult destruktiivne. Kõik siinne on varem ilmunud ka minu blogis: http://www.petsiploog.blogspot.com/
Elas kord üks poiss, kellel polnud kaisukaru. Ja nii ta siis pugeski õhtuti teki alla, ahtale rinnale surutud lennukimudeli tükid...
Surus ja surus, hingas sisse, hingas välja, surus ja surus, unenägudeni... Surus sisse ja hingas välja, kuni… Kuni jäändus piiritus lennukirusu ja poisi kopsude vahel. Keegi ei tea, ei tea, kust algab poiss ja lõpeb lennuk või vastupidi. Silmist purskuvad tagatuled, küünarnukkidest rullikud, puusanukkidest tiivad, nii ahtad teised. Ja siis... Tuleb roosahommikune ema, tõmmates teki alt paonduvas hõbevalguses sillerdavais udu-udemeis käega palaka akna eest: poja, pannnnkoooogid on valmis, vaaaarikamooziga! Teki alt kakerdab vilinal sisse hingates...
"Kilpkonn", öeldi otse kõrva.
Näe, ta pikki käsi-jalgu heitis sõstrapõõsa.
Pea põõsakõrgusena, koonilised kanad sulgi
heilutasid pesal põõsavartes.
Miks "sõstrapõõsas"? Näe, vaid püsti raage.
Ju vist öeldi.
Kõrgkaelalisi kanu (kolmik)
painduv kilpkonn põõsast peletas.
Ja astus, istmik allpool samma põõsatuuma. Keha helendas.
