*
Tõmbasin seina me vahele
Seljakeeramisest ei aidanud. Isegi kuklanahaga tundsin su olekut.
See ei meeldinud mulle. See tegi haiget.
Valget seina vaadates võisin su unustada.
Aknast nägin varest. Üks tiib oli sulgedest katkutud ja räbal. Kuid ta lendas, oli õppinud oma valu ja veaga toime tulema.
Ka mina pean seda suutma.
Kui tahan edasi elada.
Kas tahan?
Panen käe randmele.
Tuksub veel veri kuum.
Nahk on juba külm.
Sa oled seina taga, ma tean.
Kompad ebalevalt valget sile-krobelist ja oled segaduses.
Või..
Oled sa veel?
Oled sa veel olemas?
Raamatud ja mälestused põimuvad köieks.
Millel tasakaalu hoida, millesse kaela paitada.
Millesse sõlm keerata või mida kiuni lahti harutada.
Sõnad neelab sein.
Joonistan su kuju. Valgele sile-krobelisele. Kohale, kus seisma minust jäid. Mitte küll samasugusena.
Nüüd on mul enese-sina.
Temaga on lihtsam ja selgem. Ta mõtleb vaid, mida mõistan. Räägib, millest aru saan. Käitub, kuidas õige.
Mis? Kas karjatasid? Seal, kusagil?
Ei, sind ei eksisteeri enam seinaväliselt.
Haarasin rinnust kinni. Mürtsuga end vastu seina surudes sisistasin läbi hammaste, "Kas lähed juba koju või mitte!"
"Eii!" karjusin enda peale "vaja veel üks powerpoint teha!"
"Ah sa kaabakas" lõin lahtise käeseljaga vastu enda habetunud põske.
"Aiiii, ära tee!" nuuksatasin mina.
"Sa kuradi kohusetundlik tita selline!" kiristasin hambaid, samas tundes kuidas silmad pisarates uduseks tõmbuvad.
"Noh, kas sa koju ei lähegi?" Pani ülemuse hääl mind võpatama. "Reede ja tööpäev läbi ka juba."
Lasin end lahti, ning mu jalatallad puutusid taas põrandat.
Hinge tagasi tõmmates üritasin midagi öelda aga välisuks ülemuse selja taga oli juba sulgunud.
"Olgu olgu" ütlesin lõpuks enda najale toetudes. "Aitab tänaseks."
"See on juba teine jutt!" ning tundsin õlal enda tunnustavat patsutust.
Vaikus saalis. Siis- ta sõrmed puudutavad klahve. Klaver süttib tema käte all, ja justkui kuskilt väga kaugelt tulnuna voolab helide võlu minusse. Ta valab terve põranda üle, järsku olen paljajalu kesk muusikamerd ja varbaotstest alates liigub tema mäng mööda veresooni kõigisse mu meeltesse.
Sa mõistsid mind poolelt sõnalt. Kunagi. Nüüd ei mõista sa isegi mu lauseid. Ma pean vist lõpetama sõnade talletamise. See kõik on liig isiklikuks läinud. Sa oled mu motivatsioonipang, mu muusa. Kahju ainult, et see on lābi saamas. Nagu armastusest saab vahel vihkamine. Mitte ühe sammuga. Ei. Piinarikkalt. Aeglaselt kruvides. See on saamas otsa. Saanud. See, kui öösiti veel paistis päike. Ja kui oli ootamisrõõmu ja valu. Kui olid veel pandadega postkaardid ja pikad kirjad.
Mõnes mõttes on see ilus. See, et on oodata. Aga samas, ma ei tea, kas ma üldse sulle kunagi andestada suudan. Siis kui asjad lähevad teisiti. Ja ma ei tea, kas see enam loeb kui nad ei lāhe , aga siis ma ei tea ka, kas ma suudan sulle andestada. Ma mõtlen koguaeg, et miks sa läksid. Et miks sa jätsid ja miks sa ometi panid mu suhu nii suured ootamise sõnad. Sa ju teadsin, et kängurusid söödakse ja et arbuuside vahel ei ole olemas elu me vahel. Et see kõik on ühel hetkel saamas läbi. Aga kunagi on see ehk ilus lugu. Kunagi teised ehk panevad imeks, et ma kord suutisin sulle andeks anda, ootamise koormuse ja rääkimise pettumuse.
Liig isiklik.
Pean vaikima.
