Praegu on seda tagantjärele mõeldes hirmus kirjutada. Tuletada meelde kõike seda koledat, mis läbi elatud...
Ent tulevaste põlvede jaoks arvan, et see on mu kohustus.
Kõik sai alguse ühest unenäost, mida nägin, kui olin u kahekümne aastane. Poleks kunagi arvanud et see täide läheb, ja veel nii täpselt! Öeldagu veel, et unenäod pole Jumala ettekuulutus asjadest, mis hakkavad juhtuma!
Tegelikkuses juhtus see siis nii:
Kahekümne kolmandal veebruaril, 2012 võeti mind kriisiolukorras reservteenistusest aktiivteenistusse. Saadeti põhjaosakonna poolt Tallinna äärde Männiku uutesse NATO raketibaasidesse. Oht oli teadagi kustpoolt idast. Võimul uus terrorivalitsus, kellele Putini tsaarivõim soodsad tingimused riigipöördeks oli loonud. Kujutasid endast segu kapitalistlikest natsionalistidest ning paremäärmuslastest. Poliitika aga jäägu tagaplaanile.
See mis siis juhtus oli järgmine:
Venemaa oli andnud Eestile ultimaatumi: kas loovutab kontrolli Soome lahe ja Peipsi järve üle talle, või seisku silmitsi kujuteldamatult kohutavate tagajärgedega. Seepeale kuulutati Eestis välja mobilisatsioon ning mina kui patrioot jätsin oma armastatud naise ning kaks last Saksamaale, kästes neil esimese lennukiga lõuna-Ameerikasse lennata. Ise tulin kohe kodumaale. Vanemad olid juba evakueerunud Hispaaniasse, vend osales parajasti rahuoperatsioonil Lõuna-Aafrikas, ning pidi naasma alles järgmiseks sügiseks. EV oli otsustanud palgasõdureid koju mitte kutsuda, kuna NATO lubas omalt poolt asendusjõudusid ja tulejõudu terve vene armee vastu. Üldse arvati, et enamus armeest eirab terrorivalitsuse käske, kuna too oli end barrikadeerinud Kremlisse.
25. veebruar, 2012. Olin polügonil. Komandör Afanasjev oli just teinud kontroll-reidi. Kell oli 12.16 päeval.
Sõdurid Timofejev ja Andrejev istusid valveputka juures ning tegid suitsu. Mina kõndisin rahutult mööda jalgrada valvepostini ja tagasi. Olin ärevil rohkem kui kunagi varem. Järsku see juhtuski. Nägin metsatuka tagant õhku tõusmas raketti Mu-256 ning võtmas suunda ida poole. See oli kohutav vaatepilt. Me teadsime, et see oli alanud.
Esimene reaktsioon oli selline, et oli tegu õnnetusega. Et keegi kontrolljaamast oli ekslikult vajutanud nupu peale. Ent me teadsime, kui vähetõenäoline see oli. Ootasime hinge kinni pidades. Ühtki käsklust staabist ei tulnud. Järsku nägime kauguses mingit pikergust kuju lendamas. See oli vaenlase rakett! Ja veel mitu tükki! Jooksime esimese lähima punkri poole. Vaevalt olime jõudnud barrikadeeruda, kui maapind me all lõi kõikuma. Seejärel kostis hiiglakõva kärakas, üks järgnes teisele. Me teadsime, et meiega on lõpp.
Siiani läks kõik nagu unenäos, mida olin näinud kahekümneselt. Edasi ei osanud ma midagi karta, sest arvasin et saan lihtsalt surma. Ent me jäime ellu. Pärast tunnipikkust punkris lebamist, käed kuklal söandasime lõpuks väljuda. Oli hauavaikus. Ümberringi toss ja suits, tuld kõik kohad täis. Valveputka oli vasta taevast ning igalpool vedeles raketikilde. Viimne kui meie raketiaht oli õhku lastud.
Edasi võiks arvata, et olukord oli lootusetu. Ent nii see õnneks polnud. Raketid polnud sisaldanud kemikaale ega radioaktiivset materjali, seetõttu kõigi meie tervised on senimaani korras olnud. Praegu käib sõda juba neljandat kuud. On lootust, et vaenlase rinne hakkab nõrgenema, aga võibolla on tegu ka ainult propagandaga. Mind on üle viidud tagalaossa. Tegelen logistikaga. Rinne on liikunud küll edasi teispoole Peterburi, ent elame-näeme. Sain kirja vanematelt. Nad jõudsid õnnelikult Hispaaniasse, ning jälgivad praegu ärevalt sõjasündmusi kodumaal. Vend on ikka veel Aafrikas, ent ta usub, et minuga on kõik korras ning arvab, et näeme juba sügisel. Mina aga igatsen kohutavalt Marie järele, ning oma kahe lapsukese järgi.
Tunnen, et neile mõtlemine annab mulle jõudu ning jaksu vastu pidada.
Ma istun hommikust külmal kivil. Ees laiub udusse mähkunud suvehommikune heinamaa, õhus on tunda niiskust. Kuulen vaid tasast linnulaulu, mis tuleb minu selja taga olevast männimetsast. Kedagi pole liikumas näha, justkui oleksin siin üksi. Juba tungib taevast pikki päiksekiiri, mis värvivad heinamaa kollakaks
Ma ootan......Aeg ei tundugi värskes õhus ja kaunis looduses pikana. Ma tean, et ta tuleb, ta on igal hommikul tulnud. Tema ei tea, et mina teda ootan, ta ei ole mind kunagi märganud. Haaran kivi kõrval kasvava heinakõrre ja mudin seda käes...Suunan pilgu heinamaad piiravale puudesalule, sealt ta just peakski tulema...On pisut külm, kuna suvehommikud pole nii soojad, tõmban põlved lõua alla ja ümbritsen põlved kätega.
Järsku näen, et salust kiirgab valgust, ta on kohal. Puude vahelt astub aeglasel sammul välja lumivalge hobune. Ta ei oma ei sarve ega tiibu nagu muinasjuttudes. Ta kiirgab lihtsalt valgust ja rahu. Selle ilusa olendi lakk on pikk ning tukk varjab silma, ta on tõepoolest üleni valge, isegi kabjad. Seal ta siis sammub ja mina jälgin teda vaikselt. Rahulikul sammul läheb hobu vuliseva jõe äärde. Langetades pea alla, joob ta jõe külma ja sügavsinist vett. Veel paar minutit ja ta traavib üle heinamaa, näen teda selgesti. Ma ei julge lootagi, et ta minu juurde tuleks. Aga ometi.....Valge Pegasus on mind märganud ja ei ehmugi sellest. Aeglustades sammu tuleb ta kui taevalik ilmutus minuni. Otse minu ette seisma jäädes vaatab ta mulle oma kaunikujuliste silmadega otsa. Silmitseme teineteist minuteid...seejärel langetab ta oma pea ja laseb seda mul vaikselt silitada. Tema karv on pehme ja lõhnab looduslikult. Siis aga ta tõstab pea, vaatab mulle otsa ja sammub juba valgeks muutunud metsa. Seal ta läheb, valge unistus.......
"Tule ära, Reksi!"
"Miks?"
"Sest me oleme võõral maal."
"Meie jaoks ei ole võõrast maad, kõik maa on meie maa."
Sellist dialoogi arendas Piia mõtteis, kuid ta teadis, et kui koer oleks suutnud rääkida, oleks ta just nii vastanud. Ja tegelikult uskus tüdruk salamahti, et Reksi oskabki rääkida, koeral lihtsalt ei olnud midagi tähtsat öelda.
Tüdruk pööras oma väikse ratta tagasi ning sõitis suure hooga künkast alla. Metsa vahelt välja jõudnud, vaatles ta vasakul laiuvat valget välja. Nagu linnusulgi täis, mõtles Piia ise ratast peatades. Ta astus võilillede keskele ning haaras ühe neist oma kätte. Sinine taevas oma valgete pilvedega oli ilus, seda arvas Piia kui oli üles vaadanud. Siis puhus ta võilillelt seemned ära ning pühkis oma siniselt väikeste valgete lilledega seelikult sellele lennelnud seemned. Heinakõrt närides jalutas tüdrukutirts ratas käekõrval edasi, sest puudesalus asuva tiigini oli vaid mõned sammu maad. Seal käid noorevõitu koer alati suplemas. Selgi korral jooksis Reksi kiiresti vette ning jõi tükk aega. Piia kükitas kaldaäärel ning vaatas vett. Õhtul peaks siia tagasi tulema, siin käib kindlasti metshaldjaid, mõtiskles tüdruk. Veidi kaugemal, puude all, märkas ta olevat meelespäid. Ta korjas neid hea sületäie ning ratta juurde astudes korjas ta üles ka õitseva võilille. Piia viskas selle mõtlikul ilmel vette ning ütles tasase häälega: "Ilusale suvele"
Tüdruk rühkis mäest üles ning talle meenus, et õhtul pidid tibud kooruma. Tema jumekas nägu tõmbus naerule. Oma tumeblondi patsi näppides vaatles ta metsanurgas asuvat puumaja. "Vaata, et sa kauaks ei jää, varsti saavad pannkoogid valmis," oli vanaema öelnud. Huvitav, mis moosi ta täna pannkookide kõrvale pakub, mõtiskles Piia ja pööras ratta kõrvalteele, mis viis vanaema majani.
Järjekordne tööpäev. Vihase käeliigutusega üritas ta äratuskella vaikima sundida, ent paiskas selle hoopistükis laualt maha. Kella klaas purunes aga läheduses ei olnud kedagi, kes sellest oleks hoolinud. Teda huvitas vaid see, et taas oli vaikne ja ta proovis uuesti silmi kinni suruda ja edasi magada, kuid ei suutnud.
Olnud juba mõningat aega voodis lebanud, tõusis ta püsti ja tõmbas särgi selga. Heites pilgu akna poole, tundis ta vastikust - talle avanes vaatepilt kõige tavalisemast talvisest sügispäeva hommikust - rõske, porine, väsinud. Ta tõmbas aknale kardinad ette, et vähemalt mõningat aega püsida kaugemal sellest välismaailmast.
Korteris oli külm. Rutuga haaras ta endale kampsuni ja tiris selle selga. Seejärel astus ta kööki ning valas ruttu vee keedukannu, et teha endale kohvi ja raputada endalt see väsimusest väsimuse tunne. Ta tõmbas ka siin kardinad ette, et suurendada vahemaad väljas ootava külmusega ning istus siis maha.
Oodates vee keemaminekut, silmitse ta tuba - laud, kapid, külmkapp. Mitte midagi omapärast - kõige tavalisem köök. Ükski ese ei väljendanud oma olemusega midagi. Ta ei olnud neid oma korterisse valinud seepärast, et oleks neid ilusaks pidanud. Ei, ta valis need, sest sellised asjad käivad tavaliselt köögis.
Ainuke asi, mis tundus köögis kohatu olevat, oli suur punane lauakell, mille ta ema oli ammu talle kinkinud. See ei sobinud ülejäänud esemetega mitte mingil määral, kuid ometigi tundus sel seal oma koht olevat. Üks killuke värvilist ekstravagantsust kogu selle monotoonsuse keskel. Kell oli kaheks - tal oli veel pool tundi aega enne lahkumist.
Vesi ei paistunud veel keema minevat, seega läks ta vannituppa ja pesi hambad ära. Kui ta sealt naases, oli vesi juba keenud ning aaras võidukalt, niisutades seinu ja lage. Valanud vee tassi, avas ta köögikapiuks ja otsis pilguga kohvipurki. Suutmata seda leida, sigines ta hinge hetkeks täiesti põhjendamatu paanika. Siis talle aga meenus, et oli koristamise käigus asetanud selle hiljuti teise kappi. Ta võttis purgi sealt ja mõne aja pärast istus ta juba jälle toolil, kuum kohvitass käte vahel.
Ta heitis uuesti pilgu kellale - 8.20. Aega hakkas väheseks jääma. Suurte sõõmudega ammutas ta tassist kohvi ja teinud sellele lõpu, astus ta esikusse. Vaadeldes end suurest seinapeeglist, meenus talle, et peab veel riideid vahetama. Kiiruga haaras ta särgi, pintsaku, lipsu, püksid ja riietas end kähku. 8.28. ta teadis, et jääb hiljaks. Kiirustades tõmbas ta kingad jalga ja haaras laualt võtmed.
Joostes trepist alla meenus talle pks asi - rahakott! Kärmelt üles tagasi. Kohmitsedes võtmetega ukse taga luges ta mõttes sekundeid. Sisse jõudnud, vaatas ta toas ringi ja otsis rahakotti. Seal, põrandal! 8.39. Väljudes heitis ta veel pilgu seinakalendrile. 18. November, pühapäev. Ta seisatas. Seisnud paar pikka minutit paigal võttis ta kingad jalast, heitis pintsaku toolile ja läks tagasi voodisse. Järjekordne puhkepäev.
