Mu meel miks kurvaks läheb küll,
kui õitemeres hullamas käib tuul
ning valge pruudirüü, mis üll
veel äsja, on maas nüüd õunapuul.

Kui sirelite lõhn nii õrn
taas maised meeled endaga siit viib
ja südames on kuumav kõrb
ning sinitaevas vilksab pääsutiib

miks mõtlen siis – paar päeva vaid
ehk annab koit veel ehapunal suud
ja möödas kõik on. Leekiv laid
näib lihtsalt kirju. Ei miskit muud.

Üks hetk vaid meeletust ja aed
on ehted kaotanud just tuule süül,
vaid seemneis küpsema jääb aeg.
Kes tihkab tallata nüüd pruudirüül?

Ilm sitta sadada siis lasi
roosidele väetist otse kuult
ka kosmonaut on lihtsalt inimene
päev päikest täis
enne kõike seda kõhutuult

Kased kasvanud kohatult kõrgeks,
üks aga murdunud hoopis.
Mõistus vastu võtma on tõrges -
aeg asjad kõik laiali loopind.

Maja kuidagi kuivand on kängu,
mägi vajunud madalaks maha.
Kõik lapsena mängitud mängud
peitu pagenud metsade taha.

Naabrimemm enam ei vaata,
kes seal küll olmeti tuleb.
Tuhm aken vaid pilguga saadab,
rohi ukse ees teeraja suleb.

Liiga suureks oleme saanud,
liiga tormakaks, väsinuks ka.
Aga mängumaa väikseks on jäänud...
Nüüd pihu sees kaasa viin ta.

Kaks keha väsinult taevas
teineteisest lõpmata kaugel.
Tähtedevahelisest vaevast
hoolimata eal ei rauge

See unelm kosmilisest tõest,
et kunagi saavad nad kokku
ja plahvatuses südamed söest',
mis kahest ühe teeb kokku.

Sest hetkest kui tuumikud valati
truuks jääb teisele alati.

See saatuse punane nöör
mul põimitud ümber su vöö.

Ära pillu pisaraid mu peale,
mul meeldib supelda vaid siis kui ilm on lämb.
End kokku võta, vinna jälle reale.
Mis sest, et pole miski võitlushärg.

On tulbid õites, alles oli lumi
ja varsti jaan ja leekvad vahtrapuud...
Sa aja sirgeks oma võimas turi
ja silmad sule, siis sul annan suud.

See hetk on pikk, ei tiksu ükski kell
vaid ööbik hüüab, lahti unus aken.
Las kuusirp lõikab saba pilvelt selt
mis tegi meie muredele katet.