Kaks keha väsinult taevas
teineteisest lõpmata kaugel.
Tähtedevahelisest vaevast
hoolimata eal ei rauge

See unelm kosmilisest tõest,
et kunagi saavad nad kokku
ja plahvatuses südamed söest',
mis kahest ühe teeb kokku.

Sest hetkest kui tuumikud valati
truuks jääb teisele alati.

See saatuse punane nöör
mul põimitud ümber su vöö.

Ära pillu pisaraid mu peale,
mul meeldib supelda vaid siis kui ilm on lämb.
End kokku võta, vinna jälle reale.
Mis sest, et pole miski võitlushärg.

On tulbid õites, alles oli lumi
ja varsti jaan ja leekvad vahtrapuud...
Sa aja sirgeks oma võimas turi
ja silmad sule, siis sul annan suud.

See hetk on pikk, ei tiksu ükski kell
vaid ööbik hüüab, lahti unus aken.
Las kuusirp lõikab saba pilvelt selt
mis tegi meie muredele katet.

Kuu tahaks olla päike
Taevas mitte must vaid valge
Baarijäänud ego, jalge
alla trambitud väike.

Kevadine öö nii karge
Sa kaugel kuskil voodi poed
Ma istun, möödvaid hetki loen
Pisar voolab mööda palge.

Olla sooviksin ehk kaksi
Kus on minu kauni soojus?
Kus mu kallis päike loojus?
Tuleb elu, nõuab taksi.

Kuu tahaks olla päike...
Üks päev ehk ärkan uuesti
Ehk sünnin taas ma suurekski?
Ei tea keegi hinge käike.

Väikesed inimesed elasid suure mere keskel.
Neil päevast päeva põnev oli seal.
Metsarajad, salaonnid, regulaarsed päiksepisted.
Ei elu liigselt kurnand nende väikest pead.

Hiljem nooremana jahil käima mindi.
Koju toodi linnuliha head.
Ilus lapsepõlv neil korralikult kinni keerand oli vindi,
kuid hõredamaks jäid ka vanemate read.

Nad näinud vähe olid aga teadsid palju.
Nii mõndagi, mis teistel teadmatuks jäi selles eas.
Neid nahast paadid hästi kandsid, eemal merekalju.
Tuul ei olnud tugev olles üksteise seas.

Mees istus rannal, eraldatult, vaikselt.
Ja mõtles, elu väikesaartel oli nende vastu olnud hea.
Kõige meelsamini silitaksin väikse hülge pead.
Jahimehe vaim seal väsis, kadakate vahel ja männijuurte peal.

*

Sõnupidi ära sõua, ära sosista mu nime,
igast tähest harunemas unevarju vajumine
Kadunute kaamed huuled, meretagune ja pime –
öine laine sügavusest peibutab kui meeleline

Samastuvad peegelpildid vihisevad nelja tuulde
Lahvatavad leegikeeled, sõnad hammustavad huulde
Kohisemas-kahisemas padja kaissu tahtmatagi
öised pärlimuttersilmad, unenõtkusesse sagin

Mõttelõngasõlmedesse keerutades taaruv taju
kaitsevaime hõikab koju, hõrenevaid läbi haju
Nagu sahinananana tõuseb, laskub, paisub, vajub
heli, nõrisedes hinge unepõhjatähesajus

Viirastusehoovusesse segunevad ööensüümid
samastades saladuste sõnumid ja sünonüümid
Laugemisi-libamisi sosistamas ulmeline –
Ära sõnupidi sõua Ära puuduta mu nime