Linnarahvas arvab vist küll, et maamehed on talvel üleni lumes koos oma taredega, midagi ei tee ja muud kui hädaldavad raske saatuse üle. Vale puha! Meie, st. mehed maalt, ei passi niisama ka siis, kui korsten enam lumest välja ei paista.
Pole veel paartkümmet aastatki ajast, kui Moskva oli a ja o. Küll on üritatud seda põlu alla seada, aga peab tunnistama, et: ei saa me läbi Moskvata! Nimelt kuulsin alles uudist, kus kohalikud ajugeeniused hakkasid lund otse kanalisatsiooni sulatama. Lihtne ja samas ikka väga tubli. Üks tark mees ütles, et kui Eesti tahab suurtega nagu Vene sammu pidada, siis peame ajusid ragistama nii, et meie geniaalsused on veelgi geniaalsemad kui nende omad. Inimesel on kõrvade vahel tohutult võimas relv, aga kahjuks oskavad seda vähesed kasutada. Seda ütles üks kuulus Armeenia näitleja.
Mis seal ikka-läheme asja juurde. Minu leiutis on valmis, testitud ja mis kõige tähtsam-töötab! Idee tuli niisiis Moskvast, lumeuputusest ja üleüldisest looduse säästmise põhimõttest. Vat mina mõtlesin nii, kui nägin Moskva mehi diislit põletades keset Kremli platsi lund sulatamas ja otse kanalisatsiooni laskmas: miks ei võiks see lumi ise sulada ja enne äravoolutorusse sattumist teatud jääkproduktid potist alla uhtuda?
Pole halba heata: lahenduse lõi mulle pähe haiglas olles, kui olin ise tilgutite all. Ja minu all oli ka tilguti, sest loomulik uriinieritus oli häiritud. Mis mul juhtus? Ah, tühiasi-kord aastas suudan end ikka tööga nii ära tappa, et ambulansiga tilga alla viiakse. Paar nädalat, siis saab korda ja aasta jälle rahu-saab tööle pihta anda nii, et nina tatine ja liikmed vinguvad ja luud ragisevad. Kogu asja võti on kusekott!
Ühesõnaga: tegin suurtest mustadest prügikottidest (mitu koos, et katki ei läheks) sellise asja, et all on kraan ja üleval konks riputamiseks. Nüüd veel kemmergusse nael või tüübel seina ja volaa! Kraan kinni keerata, kott õues lund täis uhmerdada ja tuppa rükkida ning käimlasse riputada. Süsteem ei funktsi muidugi välikäimlas, seda peab arvestama.
Kes päris eilane pole, saab isegi aru, et lund täis kott sulab soojas vetsus veeks ja kraani avades saab sellega kõik, mis vaja, alla loputada. Ei ole vaja tohutult integreerida ja diferentseerida, et asja efektiivsust mõista. Ah jaa-see lume kotti kühveldamine ja tuppa vedamine tuleb sooritada sirge seljaga, rõõmsa näoga ja mitte viimast välja pannes. Miks? Ega aega lademes vedele! See on võimlemine, treening. Ja muidugi on liigne lumi õuest läinud ja veearve väiksem! Vanasti korjati lund sulama ka selleks, et saada head „pehmet“ vett pea pesemiseks.
Igal juhul, kui patendindusega asjad korda saab ning eurorahad taha, siis varsti on poeketid - eelkõige linnades - minu leiutist täis! Ma loodan, et eestlasi ei hakata varsti väljasuremises süüdistama, sest oma leiutistega teeme oma rohelise jalajälje vaevumärgatavaks.
Varsti: kui me siin külas päris lumesulgu ei jää ja pastakas ikka jälgi paberile jätab, siis kirjutan järgmine kord iluuisutamisest. Juba klikiajast (mitte segi ajada arvutiteadusega ja selle tühikargamise „klikkimisega“!) saati on meil keset küla kiriku kõrval tiigil olnud liuväli, kus iga soovija saab teha p o o g n a i d ja muud kaadervärki. Kohalik tõusik lubas oma ilmatusuure teleka EM-i ajaks õue vedada, et saaks ise uisutada ja samas telekat vaadata; ikka siia kiriku kõrvale tiigile.Ja meestega arutame: kas Jelena Glebova on ilusam kui Pärtli Maarja (meie küla kaunitar)? Kas iluuisutamine teeb isegi koleda naise ilusaks? Miks kutsutakse meeste liibuvaid pükse kubemekujundajateks? Kas varsti näeme ka omupaare- no see, et mees loobib meest ja naine naist sääl jää pääl.
Eessõna: siin on mõnede esimeste seeriate kirjeldused saatekava tarbeks kanalile „Tele No Vela” tulevase tohutule seebiooperile
„La mente perdida y la belleza que se encuentra”
001: (1/9999)
Gertrudis ütles endale ja pärast ka Almale, et nüüd aitab! Ta on veerand sajandit vaeslast üleval hoidnud, nüüd on aeg tasuks. Alfredo jääb Gertrudisele vahele, kui see armunult paljast Almat ujumas vaatab. Alfredo maksab 5 peesot. Gertrudis kinnitab, et Alma on neitsi. Alfredo arvab, et Alma ei tea isegi, mis on mehe riist, nii süütuke tundub ta. Alma ujub pikalt vee all ja välja tulles kuuleb kõike. Alfredo on näost punane, Gertrudis lilla, kui kuulevad, mis Alma meestest teab ja arvab. Alma unustas innukalt seletades ära, et on paljas. Alfredo tunneb end mõnitatuna ja nõuab viite peesot tagasi, muidu hauvat ta kättemaksu. Gertrudisele ei meeldi Alma käitumine. Veel vähem Alfredo jultumus. Ta karjub Alfredo peale. Mees lahkub alandatuna ja lubab nad kõik tuttipidi põlema panna. Enne peab ta ennast ülesse töötama, et suudaks tikke osta.
002:
Alfredol on närvid läbi. Ta läheb kõrtsi ja joob end purju. Kõik külalised kuulevad ilusast Almast ja nõid Gertrudisest. Baarmen Lupo on nii üllatunud ja uudishimulik, et palub Alfredol pikalt ja laialt seletada. Vastutasuks kustutab ta Alfredo võlad ja annab tänaseks piiramatu limiidi. Alfredo joob ja räägib edasi. Lupo ei suuda uskuda, et see vaeslaps Alma on ilus. Alfredo ka ei teadnud enne, Gertrudis oli neid kõiki petnud, sest käskis naisel kaltsudes ringi käia, mis tegi ta koledaks. Alma ilust ei teaks keegi midagi, kui Alfredo lehm poleks padrikusse jooksnud ja mees hullu looma taga ajades järvekesele ja Almale peale sattunud. Enne, kui Alfredol joomisest pilt ära kadus, jõudis ta üle kõrtsi hüüda, et kõik küla naised on Alma muinasjutulise keha kõrval lehmad. Alfredo ärkab peremehe laudas lehmasitas. Raske on tõusta, sest kõrtsis oli palju naisi ja ta sai peksa.
003:
Teenijad Macarena ja Rosaura satuvad laudas Alfredole peale. Nad parastavad teda ja saavad aru, et Alfredo ei mäleta midagi. Nemad just põhipeksjad kõrtsis olidki. Ähvardusel, et härra Santiago saab kõik teada ja tema tööst priiks, on Alfredo kõigega nõus, mis naised nõuavad. Ta tassitakse õue heinaauna alla magama ja kosuma. Vastutasuks peab ta hakkama nõid Gertrudise järel nuhkima. Almat vahtigu palju tahes, salaja. Talle antakse käsk: veelkord Alma ilu kiitmiselt tabamisel kutsutakse kokku Külanaistepunt, kes talle karmi karistuse määravad. Macarena ja Rosaura ei ütle läbipekstule, et nemad on selle ühingu asutajaliikmed. Gertrudise kallis koer pani plehku, Alma ajab seda taga, satub heinaauna juurde. Poeb sisse, et koer kätte võtta ja satub Alfredo otsa. Pooluimane mees näeb poolpaljaid Alma rindu ja hakkab sonima ilusast Almast. Pärast kuulevad seda Macarena ja Rosaura. Nemad loba ei aja. Alfredo saab jälle peksa. Naised peksavad nii, nagu tahaks meest tappa. Härra Santiago satub neile mööda ratsutades juhuslikult peale ja nõuab seletust. Ta on vihane: joodikuid ja mõrtsukaid tema oma rantšo pinnal ei kavatse hoida.
004:
Santiago käsib Alfredol, Macarenal ja Rosaural kõik ausalt ära rääkida, muidu kutsub ta miilitsa. Kui ta kuuleb lugu kaltsudesse peidetud kaunitarist, mees ehmub. Talle meenub nõid Vesto ettekuulutus: kaunitar, kelle ilu on kaua peidus, saab kõigi maakonna elanike saatuse määrajaks. Tema headus teeb õnnelikuks, viha tapab, armastus aga avab seninägematu õndsuse. Tal saavat olema ainult üks mees, kes on tema vääriline. Aga suur sagin ja intriigid on ootamas, sest ta on tohutute varanduste omanik, mida ta saab teadma oma 25ndal sünnipäeval. Plaan valmib. Alfredo saab 100 peesot. Mitte Alma vahtimiseks, vaid rahamaia Gertrudise äraostmiseks. Santiago saab teada, et kahe nädala pärast saab Alma veerandsada aastat vanaks. Kõik on selge – ta peab saama selle neitsiliku keha ja tohutu varanduse omanikuks. Teenijatele annab ta võimaluse minna oma venna Osvaldo rantšosse. See asub tuhat miili idas. Nad kardavad miilitsat ja on nõus kõigega. Santiago vabaneb tegelastest, kes juba liiga palju teavad.
005:
Miilits Patricio saab suure altkäemaksu. Ta peab hävitama kõik materjalid, mis on seotud nõid Vestoga. Santiago tahab olla kindel, et keegi teine infot ei saaks. Patricio teeb raha eest kõik. Ainult üks paber jääb alles. Seal on kirjas, et Vesto polegi surnud, vaid tunnistajakaitseprogrammi alusel tundmatuseni muudetud ja kuhugi kirikusse saadetud. Kuhu, ei ole märgitud. Santiago on raevus. Patricio saab veel raha. Ta peab välja uurima, kes on Vesto. Kus on Vesto. Ja tagama diskreetsuse. Härra Santiago oli kõik nende vestlused ja kohtumised miilits Patrricioga lasknud salaja lindistada ja filmida. Miilits kahvatus ja sai aru, et asi on tõsine, kui kuulis sellest. Värin ja halb aimdus sundisid Patriciot minema kirikusse pihile. Isa Rafael, nagu alati, kuulab tähelepanelikult. Lõpetanud pihi, ei ütle isa Rafael midagi. Miilits istub härdalt mõned minutid ja siis taipab! Aga on hilja. Isa Rafael ehk endine Vesto on kirikust põgenenud.
006:
Isa Rafael jooksis nii, et hing paelaga kaelas. Talle meenus valusalt, kes ta ise on: Vesto. Ta neelas ahnelt maad oma pea number viiekümneste lampjalgadega. Maa müdises. Ja hakkas lärtsuma äkki. Isa Rafael oli jõudnud sohu. Vaevu suudab ta hämaras leida salamärkide abil tee oma muldonni. Astunud sisse, ehmatab ta end ogaraks: keegi on teinud muldosmikus remondi. Kes? Vesto otsib arvet. Ei leia. Leiab pataka eurosid. Isa Rafaelile on asi selge: siin on tehtud „euroremont“. Nagu uus, tasuta, arvet pole, aga on patakas eurosid. Külmkapis on lademes kõiksugu alkoholi. Vesto limpsab end kooma. Liiga ahnelt kallas ta viski allaloputamiseks kõrri õlut. Hundid siiluvad ümber onni. Meelsasti haukaks nad Vesto viskihaisusest lõustast lataka, aga ei julge. Hundid teavad, kes Isa Rafaeli nahas peitub. Vesto näeb segast und: miilits Patricio kahtlased käitumised. Esimest korda näidatakse talle tema enda ettekuulutuse sisu: Almat. Endine nõid ärkab ülesse, vahib poolsegasena peeglisse. Ta on kurb, sest nii vana ja kole on mees peeglis. Ta tahaks ise Almat enda omaks teha. Isa Rafael ehk endine nõid Vesto hakkab hauduma plaani, kuidas saada nooreks ja võita imearmsa Alma süda.
007:
Vesto sai nüüd aru, mis tema uni oli tähendanud: miilits Patricio ,-silmad kinni seotud-, oli järgmisel hommikul Reginaldi saadetuna muldonni ukse taga. Reginald oli diskreetne kuju: pime, tumm, aga tohutult hea kuulmisega. Selle najal ta toimetaski. Ta tegi, mis kästi ja unustas. Isegi kui tegi teeneid vihavaenlastele, ei tilkunud infot läbi. Oli ülesanne ja oli tasu. Kõik. Patricio oli Reginaldi viimses hädas ülesse otsinud, sest juhe hakkas kokku jooksma. Totaalselt. Mitte keegi peale huntide ei teadnud, et isa Rafael on Vestona siin muldonnis. Reginald ei olnud „mitte keegi“. Tema teadis kõike. Patricio jutt oli juba teine, kui kirikus: ta olevat Santiagolt saadud raha eest end Lupo kõrtsis „uueks“ joonud ja ülejäänud raha Sergio mängupõrgus maha mänginud. Tal polnud õrna aimugi, kuidas Santiago raha tagasi saada ja veel vähem, kuidas tema ülesannet täita: isa Rafaeli ehk endise Vesto identifitseerimine ja elllimineerimine. Vesto kuulas seda ja tal hakkas peas juba plaan hauduma. Kerge oli haududa, sest laual oli patakas eurosid, mis jäid mälestuseks „euroremondist“.
Gertrudis aimab halba ja kutsub kohemaid oma tütred Euroopast tagasi. Tema tütred - Estrella ja Oriana, olid sama andetud kui nende ema: nad saadeti piiri taha, et saaks keeled suhu, aga suhu said nad ilma keelteta. Nad olid topelt löödud, kui kuulsid, et Almat on ilma kaltsudeta ja tahmata näol nähtud. Kadedus hakkas nende pahelist sisikonda pitsitama. Nad olid küll lollid, aga sellest said hästi aru, et Alma neist kordi ahvatlevam meeste jaoks on. Tütred said peadmurdva ülesande: mida öelda inimestele, kui nad küsivad Alma kaltsude ja tahmase näo kohta. Et miks on päris tütred puhtad ja kenasti riides, aga kasutütar nagu kaltsakas? Gertrudis võõrasemana pidi oma väärikuse säilitama!
008:
Gertrudis on nii ihne ja ahne, et seda peegli ees mõeldes, hakkas ta ise kõva häälega naerma. Naer oli lühike. Hambad vajasid valgendamist ja nahk pingutamist. Tütred olid talle läbi lillede öelnud, et ta on vana ja meestest võib suu puhtaks pühkida. Minu tütred! Ei, seda ta nii ei jäta. Kui vaja, tõmbab ta need kuradi plikad tanki. Tegelt pole ta neid tahtnudki. Ta lihtsalt ei teadnud, et viskit imedes võib ka käima peale jääda. Neid aegu oli vaja tagasi. Neid aegu, kus mehed tema järgi hullud olid ja ta ise võis imeda mida iganes. Valmis plaan Alma kaltsude seletamiseks: ta hoidis Almat meeste eest, et need teda käppima ja rikkuma ei hakkaks. Milleks? Et kindlustada talle hea partii. Rikas ja helde mees, kes Gertrudist ennast heldelt meeles peab. Ja selle rahaga teeb ta end korda (nooreks) ja hangib endale korraliku armukese. Aga millega põhjendada tütarde ilusaid riideid? Kui tanki, siis tanki: et nende mõttetu ja tühi kere vähemalt väljastpoolt pandav oleks. Gertrudis ei olnudki sisemas väga loll: ta teadis, et kõik naised on ju ühesugused, aga ilusate hilpude seljast rebimine võib mõne impotendi ellu äratada; see hakkab siis viiesajaseid luhvtitama ja kuna tütred on ikkagi korralikult kasvatatud, siis 25 % sellistest sissetulekuttest kuuluvad nüüd ja igavesti otseselt emale. Ema õpetus on see, mille seljas tütred ratsutavad. Niimoodi kõva häälega mõeldes meenus talle nõid Vesto. Kord oli ta tema juures ja jõi kümne sootaime teed kui viskit. Koju jõudes oli kaks nädalat vahelt kadunud ja jalgevahe pitsitas. Vesto oli teda oma nestetega täis jootnud ja siis jalgevahel trullanud. Vesto ongi laste isa! Aga ta on ammu maamunalt kadunud. Äkki on ta omaenese äriplaani ja idee ohvriks langenud? Nõid soovis nimelt arendada turismi- ja ekstreemspordiäri. Slogangi oli olemas: „Tulge ja uppuge meie sohu“.
009:
Macarena, Rosaura ja Alfredo jõudsid Santiago venna Osvaldo rantšosse. Nende meelest olid nad eksinud. Rantšo asemel kõrgus keset hoovi tohutu betoonmonstrum. Lõpp kadus pilvedesse. Alfredo loeb korruseid, aga jääb toppama poole peal, sest kitsukene haridustee on oma pitseri vajutanud. Äkki ilmus nende ette ei tea kust üks mees. See oli Osvaldo. Ta tahtejõuline lõuapära lõdises enesekindlusest. Uutele asunikele tegi ta selgeks, et lõugade liigne laksutamine viib otsemat teed pidi betooni – uus betoonmonstrum hakkab padrikus kerkima. Edasi rääkis nendega majahaldjas Ohramiine. Ta oli nii paks, et komistamise korral oleks ta veerema hakanud.Ta hoidis maja ees olevast kummipuust kinni, kui rääkis. Ainult nii ta rääkiski, muidu oli vait kui sukk. Majal olevat nii palju korruseid, et seda ei tea keegi. Üle pilvepiiri on vaid Osvaldo ise käinud. Ohramiine lõi kõigile uutele tohutu süstlaga tagumikku, vajutas neile mingit ollust kanni. Seal sees pidi olema info ja liftid ning uksed mõistavad seda. Neile avanevad vaid neile ettenähtud avaused. Alfredo tagument valutas pööraselt. Nädal tagasi oli doktor Mummarios samma kohta talle ampulli pistnud. Et end jäädavalt seaks ei jooks. Macarena ja Rosaura naersid hädise Alfredo üle ja unistasid siin normaalseid mehi leida.
/.../
