Olin umbes viiene. Tagantjärgi tunduvad kõik eredaimad lapsepõlvemälestused pärinevat sellest ajast. Aga see selleks.
Meelierutavaimaks mõistatuseks maailma vastu alles huvi tundma hakkavale noorsandile oli paratamatult küsimus: kas päkapikud on päris või mitte. Tihtipeale tuli ette, et mõnd krutskit teinuna ähvardasid ema-isa: „Ära enam nii tee, sest päkapikud näevad!“. Väidetavalt olid nemad need salapärased tegelased, kes vanematele kõik ette kandsid, luurates ööd-päevad laste järel.
Trotsi täis, nagu ma olin, otsustasin peale järjekordset „vahelejäämist“, ei mäleta, kas tegu oli kommide näppamisega salapärasest puhvetkapist – salapärasest seetõttu, et kommid ilmusid sinna alati ootamatult – või millegi muuga, lõplikult nende olemasolu kindlaks teha, ja võimalusel kätte maksta.
Mäletan, et passisin päevade viisi oma kodulasteaia hoovis maja nurga taga, ning nähes mõnd nooremat eakaaslast, kasutasin võimalust nende kiusamiseks. Süda samal ajal ärevalt põksumas – noh, päkapikuraisad, näidake ennast!
Möödunud oli nädal. Ent mingit karistust polnud järgnenud. Trots aga minu hinges näris tugevamalt kui enne. Olin tõestanud, et päkapikke pole olemas, ometi valdas mu sisemust tühjus. Miski kripeldas. Olin vihane ja samas kurb. Vihane, et minu teod kellelegi korda ei lähe. Ei olnud piiritut vabadusetunnet.
Ometi jätkasin oma „katset“, ei mäleta enam, kas vargsi tärkavast teaduslikust huvist, mis hiljem eluteed suunama pidi, või harjumusest.
Ühel päeval nägin õues konnates oma salajast südamerõõmu: naabritüdruk, kes küll minust ehk kümme aastat vanem, oli välja mängima tulnud. Siiski muutus lahke pilk tema silmis hetkega millekski muuks – ehk oli temalgi vaja kellelegi kätte maksta? – ning kuulsin tema suust: „Ma nägin küll, mida sa ükspäev tegid siin...“ .
Kodus oli tooli peal pärast valus istuda. Südames aga varjatud võidurõõm...
