„Sina seal! Võta ta ruttu kinni! Hoia teda kätest, et ta ei saaks sõrmi kõrva panna.“
„Ei, palun! Ainult mitte seda! Ma anun teid, tõesti!“
Pimedas ummiktänavas oli vaid aimata kahe mehe kontuuri, kes kolmandat kinni hoidsid. Ümbrusest ei kostnud ainsatki heli, peatänav oli tühi, sest kell oli ammu kümme läbi. Ringi liikuda oli rangelt keelatud.
Üks meestest avas suu.
„Eeeeeeiiii, ma ei suuda seda kuulata! Ma ei lähe enam kunagi valel ajal välja...“
Ta summutati.
Peakorteris.
„On möödunud kümme aastat,“ ütles hallinev mees suurel tugitoolil istudes. Näpuotsad koos, sõrmedes säramas teemandid. „Kümme aastat sellest, kui valisime välja eelmise sajandi parima anekdoodi. Tollest üritusest sai kõik alguse. Kõik see, mida te siin näete, mu sõbrad ja kolleegid, on tänu sellele.“
Ta osutas oma seljatagusele hiigelsuurele aknale, kust paistis suurlinn. Mitte aga päris tavaline suurlinn – seal asusid suured pilvelõhkujad, mille seinu katsid pildid tollest samast mehest toolil. Hoonete vahel kõrgusid kujud, puhtast kullast, samuti selle mehe moodi. Tänavatel liikusid inimeste grupid, mis olid kui joonlauaga mõõdetud. Gruppe juhtisid üksikud inimesed eesotsas. Lennuliiklust polnud märgata, reklaame aga oli vaid üksikuid, needki paistsid kajastavat vaid üht toodet. Kõik paistis viitavat sellele, et kogu linn ja kes teab, ehk riikki oli tolle mehe käpa all.
„Hiilgav!“
„Briljantne!“
„Milline saavutus!“
„Eino, tõesti, see on majesteetlik! Kui vaid mõelda, et see kõik on tänu sinu ideele. Suur mees!“
Kõik plaksutasid. Ühele mehele.
Eino.
Basquain.
Mees, kes avastas kümme aastat tagasi tapvalt naljaka anekdoodi. Sellest ajast peale pole olnud tavainimest, kes seda nalja kuuldes poleks end surnuks naernud. Alates aastast 2000 on see saanud number üheks surmapõhjustajate seas üle kogu mandri ning levinud kaugemalegi. Ainsad, kes mõrvavale huumorile immuunseks suutsid jääda, olid koomikud, kes olid harjunud karmide naljadega ning kellest olid saanud Basquain’i impeeriumi käsilased. Tõsi küll, mõned kehvemad, kuuldes :DX-i (lai naeratus pluss ristatud kondid) lebasid jäädavate vigastustega haiglas.
Keegi poleks osanud seda anekdootide grand old master´ist oodata. Mees oli juba vana, inimesi terve eluaja naerutanud ning publik armastas teda. Basquain’i oodati igas anekdoodivõistluse žüriis, huumorile suunatud telesarjas ning muidu mõnusatel ja vähem mõnusatel üritustel. Miks oli naerusuisest vanamehest saanud genotsiide põhjustav diktaator?
Võim.
See oli ainsaks põhjuseks. Juba noorena oli väike Eino nautinud seda, kuidas vanemad tema armsate naljakeste peale olid naernud. Ta nautis tunnet, et oli võimeline inimesi täiesti tahtmatult suurest naerust võppuma panna. Eino teadis juba siis, et see võime oli midagi suurt ning ta asus seda igati edasi arendama – kogus anekdoote, hiilis õhtuti kõrtsidesse lootusega kuulda mõnd paremat, leiutas naljadest kokku megaanekdoote, eksperimenteeris musta huumoriga.
Igasugune naljavorm – imalavõitu, kaval/teravmeelne, tobe/jant, rõve, kuiv/sarkastiline, sõbralik, segane – imponeeris talle. Ta ei öelnud ära millestki, kui asi puutus killuviskamisse. Eino tundis hästi inimesi, ta teadis, kellele läksid peale kahemõttelised naljad, kelle kõrvu paitas kibe irooniline märkus. Ei olnud imestada, et mees, kes oli oma elu pühendanud naljale, leidis maailmast üles nalja, mis mõjus igale inimesele ühtmoodi, olgu too teisest rahvusest, teist värvi, tsiviliseerimata, kellelegi ei jäänud nali arusaamatuks, kui see talle tõlkida. Ja enamjaolt tähendas sellest aru saamine ka tolle inimese lõppu.
Eino Basquain oli kümne aasta jooksul piiranud inimeste arvu kogu maailmas vaid kahele miljardile. Ta oli hullem kui jääaeg ning meteoriidid kokku. Vaid valikuliselt oli ta lasknud inimestel kuulda :DX-i. Esmakordselt avalikustas ta seda Cottoni klubis aastal 1999 detsembrikuus, mil tähistati sajandi parima nalja väljavalimist. Võidunali ei saanud aga midagi vastu panna Basquain’i killernaljale. Ainult mõned pääsesid eluga tol saatuslikul õhtul.
Siis muutus kõik. Sisse marssisid Basquain’i käsilased – vikatikoomikud, nagu neid pärast nimetama hakati – ning asusid plaanipäraselt kõike üle võtma. Televisioonis kanti live´is üle Basquain’i teadaanne uuest riigikorrast. Valitsus alustas muidugi kohest võitlust, kuid see ei kestnud kaua. Vikatikoomikud tegutsesid sihipäraselt ning kindlalt, kasutades ruuporeid, e-maile ning maskeerunud koomikuid. Peatselt oligi Kadriorg Eino Basquain’i kätes. Pika Hermanni torni otsa tõmmati suur :DX-i lipp ning Kadriorg nimetati ümber Eino-oruks.
Koomikud, kes polnud nõus koostööd tegema, vangistati koheselt. Mõned, kes veel kinni püütud ei ole, üritavad end varjata kohtades, kus võib leida palju piinlikku vaikust ning kust keegi nalja ei loodaks kuulda – perekokkutulekutel, kirikutes, kohtusaalides jne. Rahvasuus nimetatakse neid põrandakoomikuteks. Nende elu pole iseenesestmõistetavalt kerge, nii mõnigi on kinni püütud tänu vastupandamatule soovile publiku ees nalja teha.
Basquain võttis üle kogu majanduse, panganduse, ravimifirmad, toitlustusasutused ja mida kõike veel. Tal on käsi sees igal pool, kus vähegi teenida võib. Ei maksa vast mainidagi, et naljatuju on peaagu kõigil jäädavalt kadunud. Vahel mõnd hüsteeriliselt naermapuhkevat inimest vaadatakse väga pahakspanevalt ning ta vaigistatakse koheselt maha. Inimesed on väsinud ning ei taha 2000. aasta tapatalguid meenutada. See naer, mis :DX-i kuulja valla laseb, on tuttav kõigile ning paneb hirmust värisema.
„Eino, räägi meile veel, kuidas sa selle nalja leidsid.“
Basquain oli meelitatud, kuid ootas veel innustamist: „No, küllap te olete seda juba kõriauguni kuulnud.“
„Räägi, räägi!“ kostsid hääled.
„Hüva,“ lausus Eino ning alustas oma jutuga aastast 1995.
See oli aasta, mil ma kuulsin oma allikatelt anekdoodist, mis pidavat selle kuuljal põhjustama säärase naeruhoo, et ta ei suutvat enam lõpetada ega rahulikult hingata. Kogu protsess pidi kehale mõjuma lühikese aja jooksul laastavalt. Kuna nali on nii hea, et inimese aju ei suuda aru saada, kuidas selle peale üldse tulla võib, toimub naljast arusaamise hetkel plahvatuslik reaktsioonide jada, mis lõpeb inimese lämbumise ja surmaga.
Olin hämmingus. Kogu kulutatud aeg, et leida anekdoot, mis paneks inimesed mulle alluma, oli lõpuks hakanud vilja kandma. Kõik need aastad olin otsinud täiuslikku anekdooti, see pidi minu valdusesse saama! Olin kuulnud legende anekdootidest, mis pidid kuuljatele ajupesu tegema, neid tundideks halvama või mälukaotust tekitama. Lähemalt uurides aga selgus, et ükski nali ei mõjunud lubatult. Lootus oli peaaegu kadumas- ma ei olnud ju enam esimeses nooruses. Koondasin kogu oma ressursid selle tapanalja leidmiseks. Mu alamad veetsid öid ja päevi raamatukogudes ja arhiivides, et informatsiooni saada. Pärast kaht aastat rasket tööd õnnestus neil kindlaks määrata nalja asukoht. Asusin kohe teele. Nali oli peidetud ühe kambodžalasest filosoofmunga tagaaeda Lõuna-Hiinas. Kui olime munga üles leidnud ning kõrvaldanud – see ei olnud väga keeruline, keegi ei osanud meid kahtlustada ja pealegi, vaid väga vähesed olid nalja olemasolust teadlikud – jäi mureks ainult nali üles kaevata. Koordinaadid olid meil olemas.
Kõige rohkem peavalu valmistas aga mõte, et keegi meist ei suuda nalja lugeda ning ellu jääda, seega olime valmistanud juba kõvasti endid ette igasuguste karmide ja teravate naljadega. Olin nõus ohverdama elusid ja olin ka kindel selles, et minu aastatepikkune huumorikogemus võimaldab mul ellu jääda. Nii ka õnneks läks. Kui nali oli esimest korda mulle tõlgitud, vappus terve mu keha naeruvabinates, ma ei suutnud uskuda, et säärane hiilgav nali oli välja mõeldud – nii primitiivne, ent samas musta huumori tipp – see mõjus mu ajule uskumatult ning ma naersin end pisaratesse, krampidesse ja valudesse. Kaasas olnud kümne inimese tiimist jäid ellu vaid kaks – mina ning mu parem käsi, kes kahjuks hiljem siiski suri kuulates 97. aasta raadioülekannet anekdoodilugemise maailmarekordi püstitamisest. 61 tundi nalja ning ta suri igavuse kätte. Milline raiskamine! Ent mina jätkasin oma maailmavallutamisplaane ning mõne
aasta pärast olin valmis neid teoks tegema. Sättisin nalja avalikustamise aja sajandi parima nalja valimise õhtusse. Sest oo – oli see ju hoopistükkis sajandite parim nali.
„Vaimustav, Eino!“
„Tõesti, suurepärane!“ kostus takkakiitvaid hüüdeid ümber laua.
Eino muheles rahulolevalt, kuid jäi siis järsku vaikseks.
„Kahjuks ei kutsunud ma teid aga mitte selleks siia, et teile lugusid jutustada ja anekdoote vesta. Meil on kätes seninägematu probleem.“
Ruumis jäid kõik vaikseks – mis sai viga olla? Kõik oli ju kontrolli all olnud 10 aastat.
Eino jätkas: „Viimastel aastatel on hoogu kogunud vastupanuliikumine – le resistance – või kuidas iganes nad seda kutsuvad. Meil ei olnud põhjust nende tegevuse pärast eriti muret tunda, see oli organiseerimata ning protestiliikumise sai kohe maha suruda. Nüüd aga on nende ridades üks mees, kellest on saanud oht kogu meie ülemvõimule. Mees, kel puudub huumorisoon täielikult – Valdo Hijalo. Mehhikost.“
Ümber laua võis kuulda inimesi kordamas seda nime – Valdo. Hijalo. Keegi ei uskunud, et neile võiks vastu astuda mees, kes ei suudaks naerma ajada isegi naerukajakat.
„Kuna tal on olematu huumorisoon, jääb ta mõjutamatuks ka :DX-ist. See valmistab meile aga probleemi, sest kui Valdo ise hakkaks rääkima killernalja, ei suudaks see nali enam kedagi tappa. See lihtsalt kaotaks oma efekti.“
„Aga mis siis saab, kui nii juhtub? Ma mõtlen, kas impeerium on ohus?“ küsis keegi.
„Impeerium jääb võitmatuks. Teie tiimi ülesandeks jääb Hijalo üles otsida ja minuni tuua... Elusalt või surnult!“
Keegi ei hingahtanudki. Kõik olid juba harjunud sellega, et polnud midagi karta- käsilased olid end käest lasknud: kelle kõht punnitas üle püksivärvli, kes polnud aastaid trenni teinud. Ja nüüd peaksid nad Hijalo, kes äkki on end kõik need aastad vormis hoidnud, kinni püüdma? Mõte muutis murelikuks.
„Viimati olla nähtud teda siin,“ osutas Basquain seinale projitseeritud kaardil asuvale punasele punktile Karlova linnaosas, täpsemalt Tähe tänavas number 40 asuvale majale. „Olge ettevaatlikud, tal on abilisi.“
„Aga Eino, miks just tema? Miks tema jäi tabamatuks?“
Basquain jäi vaikseks. Ta meenutas õhtut Cottoni klubis. Ta oli arvanud, et midagi sellist võib juhtuda. Oli üks ettekuulutus...
Oli sume suveõhtu. Basquain kõndis Tallinna vanalinna munakivitänavatel. Oli neljapäev ning taevas paistis täiskuu. Basquain´i nägu, mis viimasel ajal justkui säras, oli tänasel õhtul veidi murelik. Kulmude kiprus rääkis enda eest. Poole aasta pärast pidi temast saama mees, kes valitseb maailma. Kuid keegi ei saanud ju maailma valitseda ilma, et talle seda ennustatud oleks. Vanad reeglid, ega Eino neid ei teinud. Seega oli ta selleks õhtuks leppinud kokku kohtumise vana nõiaga. Nad pidid kohtuma nõia suvekorteris Paksu Margareeta juures. Nende teed olid ka varem kohtunud, nõid Maret oli kord Antsla laadal temaga kokku põrganud ning öeldes, et kunagi Basquain veel tuleb tema juurde, oma aadressi talle pihku surunud. Nüüd oligi see aeg kätte tulnud.
Ta koputas kolm korda ning uks avanes vaikselt. Nõid Maret viipas talle ning mees astus lähemale vana laua juurde, kus teda ootas juba tool. Laual seisis aurav kruus.
Eino küsis ebalevalt: „Kas see olete Teie, nõid Maret?“
Kruus lehkas ebameeldivalt.
„Joo,“ ütles nõid, „joo kõik ära. Siis selgub sinu saatus.“
Basquain kulistas kõik nina kinni pigistades alla ning lausus: „Vljäh.“
Nõid Maret hakkas kaarna häälega naerma ning ütles Einole: „Sina! Sa oled suur mees ja sa tead seda! Sa teed veel suuri tegusid, nagu ma näen. Aasta pärast oled sa kõikvõimas ning kuulus üle kogu maailma. Aga seda sa teadsid samuti juba. Ma näen, et sa oled minu juurde tulnud kahtlusega. Ahhaa. Niiviisi... Kui sa otsustaval päeval kõik oma vaenlased hävitad, eriti ilmub mu silme ette üks noormees, on su edu tagatud. Kui aga jätad mõned otsad kokku sõlmimata, võib su impeerium langeda. Ole ettevaatlik! Ja hoolas!
„Milline noormees? Kas oskate midagi täpsemalt öelda tema kohta?“ oli Eino mures.
„Võin öelda vaid seda, et kui see päev koidab, kui ta sind ohustama hakkab – sel päeval laulavad varesed kanaarilindude häälega.“
See päev oli juba nädal aega tagasi. Basquain teadis kohe, et nüüd tuleb tegutsema hakata. Nädala jooksul oli ta teada saanud, et tol õhtul Cottoni klubis olid olnud mõned
pääsenud. Ta oli kindlaks teinud, kes need olid ning kes olid juba kinni püütud või kes surnud. Järele oli jäänud üks mees. See mees.
Valdo Hijalo ärkas korteris number 17. Ta pea valutas ning jalg sügeles. Suunurgas oli kuivanud ila, ta katsus seda ära pühkida. Väljavalitu elu polnud kerge- muidugi oli tema kaela viskunud palju seksikaid naisi ning talle anti pidevalt andameid, küsiti autogramme ning naeratati, kuid tema ülesanne oli raske, aeganõudev ning ohtlik. Ta pidi inimestele rääkima :DX-i, nalja, mis tappis, aga millegipärast ei avaldanud Valdole mingit mõju ja seega, kui Valdo seda edasi rääkis, et mõjunud ka nali enam teistele tapvalt. Nalja meeldejätmine polnud Valdole kerge, asjade meeldejätmine polnud kerge olnud juba mõnda aega. Ning ei saanud ju lihtsalt ringi käia tänaval ja kõva häälega anekdooti lugeda – Basquaini käsilased oleks ta otsemaid kinni nabinud! Nii pidid tema ja ta abilised (kellele ta oli juba anekdooti rääkinud) asja undercover ajama. Undercover võttis kauem aega ja oli Valdo meelest tüütum, aga oli siiski asjaga päri.
See kõik juhtus üsna juhuslikult, ega Valdo siis sündinud selle mõttega, et temast kunagi kangelane võiks saada. Ta oli kutsutud Cottoni klubisse aastal 1999 31. detsembril ning läks sinna pahaaimamatult. Sajandi nalja valimist ei tahtnud ta kuulmata/nägemata jätta. Äkki oli see üks tema naljadest? Üks tüdruk mõtleb klubisse minna, ent nagu üksi ei tahaks, läheb kutsub sõbranna ka. Sõbranna on nõus, sest neli rinda on ikka neli rinda. Heheh, see nali ajas ikka veel Valdot kõhistama. Õhtu oli muidu lõbus ja glamuurne olnud, valitigi lõpuks sajandi nali välja ning kui õhtujuht puändini jõudis ja rahvas naerma purskas (kahjuks ei olnud Valdo nali võitja), tekkis järsku kaos ning Basquaini mehed tungisid saali sisse – aknad purunesid, naised kiljusid ja karjusid... ning uksed suleti. Mikri juurde astus Eino Basquain. Inimestel olid peas segadusseaetud näod – miks oli Eino, nende kallis Eino, astunud praegu pulti? Peatselt sai kõik selgeks, kuna Basquain luges ette anekdoodi. Viimase anekdoodi, mida selles saalis asuv publik kuulda sai. Edaspidi kuulsid nemad taevaseid anekdoote... Valdo lõi risti ette. Valdol aga vedas, kuna ta jõudis visatud tossupommide kaoses wc-sse ning pääses sealt akna kaudu välja, kukkudes põõsastesse. Ta jooksis ja jooksis, kuni leidis lõpuks turvalise koha mahajäetud selveris. Ta teadis, et oma korterisse ei maksa enam minna. Nii ongi ta end varjanud senimaani, kuni kohtus revolutsionäärist naisega nimega Karmen, kes leidis Valdo ning
teadis, milleks mees on võimeline. Karmenil oli õnnestunud saada oma valdusesse :DX-i kirjutatud versioon ning laskis selle Valdol endale ette lugeda.
Levis ettekuulutus, et kord tuleb üks mees, kel puudub oskus nalja teha ja seda mõista. La femme fatale Karmen oli arvanud õigesti, et see mees on Valdo Hijalo. Koos olid nad jõudnud nalja tapva mõju kaotada üheteistkümnel inimesel, nüüd plaanisid nad teha Valdost video Youtube’i, kus ta räägib :DX-i ning levitada seda videot ka tänavatel, oma sõprade seas ning igal muul võimalikul viisil.
Täna pidigi olema videotegemise päev. Aega polnud raisata.
Action!
Basquaini käsilased jõudsid majani nr 40 ning tungisid uksest sisse. Nad jagunesid laiali ning asusid kortereid läbi otsima. Nad murdsid ustest sisse!
Korter nr 17 asus kolmandal korrusel ning Karmen oli paigutanud lähedusse valvurid, kes pidid teatama, kui Basquaini käsilased tulevad. Nad olid oma videoga peaaegu ühel pool, kui üks valvuritest tegi akna all nutva beebi häält – see oli kood. Karmen tegutses kiiresti, nad olid Valdo salvestamise lõpetanud, nüüd oli vaja veel videost koopia teha, et nende töö poleks olnud asjata. See võis väga hästi olla nende viimane võimalus! Kui nüüd ainult arvuti nobedalt töötaks... Neil olid vaid loetud sekundid, kuniks käsilased kolmandale korrusele jõudsid.
„Viige Valdo siit ära!“ kõlas Karmeni käsk, „ta on meie viimane lootus, kui temaga midagi juhtub, on kogu meie operatsioon luhtunud!“
„Aga sina?“ küsis üks kaaslastest.
„Ära minu pärast muretse. Nüüd minge!“
Valdo ja teised põgenesid juba salatunneli kaudu minema, kui Karmen ekraani vaatas: http://www.youtube.com/watch?v=n7qN5GUnUw8&feature=related
„Käes!“
Karmen tõmbas arvutist cd ning kadus tunnelisse just sel hetkel kui uks sisse murti.
„Näh!“ ütles üks märulimeestest.
„Kus nad on? See on viimane korter, kui neid siin ei ole, siis me ei leiagi neid!“
Ühe käsilase nägu selgines: „Vaadake, siin on midagi kirjas: kell 19.08 raekoja peahoone. Peame sellest bossile teatama.“
Valdo, Karmen ja teised olid endise linnapea kabinetis arvuti taga ning häkkisid sinna sisse, neil oli tarvis saata e-mail kõigile tähtsatele isikutele, kes paguluses viibisid ning samuti põrandakoomikutele (kes aeg-ajalt interneti kaudu Karmeniga ühendust pidasid). Kõigile, kes olid huvitatud Basquain´i terrori lõpetamisest. See ülioluline e-mail, mis pidi kõigi kannatustele lõpu tooma, sisaldas endas linki videole, mille nad just Valdoga olid teinud.
„Nii,“ ütles kellegi madal bassihääl, „te arvasite, et ma ei jõua teile jälile. Paistab, et te polegi nii targad, kui te arvasite.“
„Sõnakordus,“ sosistas üks märulimees teisele ja vangutas pead.
„Kes teisele ütleb, see ise on, Eino,“ lausus Valdo enesekindlalt, „vajuta entrit, Karmen!“
„Mitte nii kiiresti,“ sõnas Eino, „ma ei teeks nii rutakaid otsuseid. Minu käes on midagi, mis on teile väga oluline. Te muidugi mõistate, et niipea, kui ma teie väikesest organisatsioonist kuulsin, astusin samme, mis sellele naeruväärsele ettevõtmisele kriipsu peale tõmbaks. Ma uurisin kõike nii Valdo, kui ka selle daamikese kohta siin. Ja minu käes on Valdo vend, Jose Miguel Shakira Hijalo, ta asub ühes mahajäetud laohoones ning minu käsu peale ta hukatakse. Ning samuti käib võluva leedi kohta siin, mul on andmed kõigi teie lähedaste asukoha kohta, ma ei karda käiku lasta... nii-öelda õigeid meetmeid. Olen hävitanud silmagi pilgutamata sadade tuhandete inimeste elud, mõned veel ei teeks mulle midagi. Oh, ärge olge nii kohkunud nägudega, te ei lootnud ju ikkagi ise ka, et see
lapsik ettevõtmine läheb nii libedalt läbi. Jah, Eino Basquian on ja jääb tippu, teiesugused põhjakalad jäävadki akvaariumi sodist puhastama. Minu impeerium on võitmatu, mu elutöö on see, keegi ei võta seda minult ära, te jahupead. Hahaa!
Kaagid, laske nad maha!“
Märulimehed valmistusid tulistama.
„Seda et...“ lausus Valdo, „Karmen juba vajutas entrit.“
„Mis... miiis?!“ oli Eino näol õud.
Järsku tormas uksest sisse eriüksus ning visati tossupomme. Eino ja ta käsilased hakkasid köhima ning ei suutnud millestki aru saada, Valdo ja Karmen olid selleks valmistunud ning panid maskid pähe. Basquain nabiti kinni.
„Sellega siis sedamoodi. Millega sina nüüd tegelema hakkad, Karmen?“ küsis Valdo, kui nad Suudlevates Tudengites šampust jõid.
„Oh, ma ei teagi kohe, mõtlesin, et avan oma klubi. Selle rahaga, mis me valitsuselt saime, võib peaaegu rahulikult elu lõpuni elada. Mõistliku ja säästliku elu muidugi.“ Karmen võttis sõõmu ja hingas sügavalt, „küll on ikka hea, et kõik on jälle endine.“
„Kas Basquian jääb eluks ajaks vangi?“
„Jah.“
„Kas samuti vikatikoomikud?“
„Jah.“
„Aga kas põrandakoomikutele on kõigile teatatud, et nad võivad välja tulla?“
„Jah.“
„Lahe.“
„Millega sina siis tegelema hakkad, Valdo?“
„Võtan koomikuameti jälle käsile. Tahad üht anekdooti kuulda?“
„Ah, ei, see tähendab, et mul on praegu anekdootidest kõrini,“ vahetas Karmen ruttu teemat, „mis su vennast sai?“
„Eriüksus päästis ka tema, neil ei läinud sellega kaua, sest kui Eino oli langenud, andsid teised ennast üles ja avaldasid mu venna asukoha. See vist võtab kõik lahtised otsad kokku.
Kuule, ma ikka räägin sulle selle nalja, ennist just mõtlesin: Kolm pedofiili kõnnivad kalapoodi...“
Lõpp.
P.s. Lugu pole tegelikult reaalses maailmas sellisel kujul juhtunud.
NIPSAKA PADAKONNA POLKA
Eesti tants vabalt valitud sihtgrupile.
Tantsu on loonud 2008. aastal Viivi Puhang. Kirjeldanud 2010. aasta varakevadel, Tallinnas, Kalev SPA’s.
Muusika: CD
Tants koosneb näiliselt 9 osast(pluss-miinus).
PÕHISAMMUD – Nipsaka Padakonna Polkas on kõik sammud põhisammud.
TANTSU KIRJELDUS
Osavõtjaid: Mitte rohkem, kui paaris või paaritu arv tantsijaid.
Lähteasend: Lava taga kükkpositsioonis.
SISSEJUHATUS PADAKONNA TULEK (taktid 1-8)
Taktid 1-8. Tantsijad galopeerivad platsi keskele ning moodustavad rosinakujulise rõngjoone. Kaheksanda takti lõpul heidab üks tantsija rõngjoone keskele ning asetub heietuste saatel viirgjooneks.
Taktid 3-7. Tantsijad maigutavad jalgadega, käed liiguvad edasi-tagasi tule-tule positsioonis. Rõngiku keskel asuv tantsija teeb kõrvadega üles-alla imestavaid liigutusi.
Taktid 8-27. Taktides 8-27. tantsijad mitte midagi ei tee.
Taktid 28-32. Korratakse taktide 8-27. liikumist.
II TUUR TULE-RÄÄGI-MINE (taktid 1-32)
Taktid 1-2. Tantsijad kõverdavad vasakut jalga. Kes ei saa hakkama, kõverdab paremat jalga. Ebaõnnestujad seisavad. Liialt edumeelsed kükitavad. Ülejäänud plaksutavad.
Taktid 3-4. Pooled tantsijad heidavad siruli ning veerevad sinna-tänna. Pooled tantsijad ei heida siruli ning veerevad kuhu-iganes.
Taktid 5-6. Sinna-tänna veerejad tõusevad püsti. Kuhu-iganes veerejad tulevad tagasi.
Takt 7. Tantsijad astuvad endale kordamööda jala peale, aga mitte liiga hoogsalt. Ebaaktiivsed tantsijad pööritavad silmi ning üritavad mõelda, kas Voimix’i margariin meenutab neile lapsepõlve.
Takt 8-16. Taktis 8-16. ei korrata taktide 3-4 liikumist.
Taktid 17-32. Taktide 8-16. liikumist korratakse veel kolm korda
III TUUR PADAKONNA NORIN (taktid 1-16)
Taktid 1-8. Tantsijad, kes on eelneva 4 taktiga üksteise kukile sattunud, ronivad maha. Tantsijad ühendavad käed ning jooksevad konarjoonele.
Taktid 9-10. Tantsijad liigutavad käsi. Kätte liikumist saadavad lavatagused lalinad.
Taktid 9-16. Tantsijad liiguvad kodarjoonelt kodarjoonele ning asetavad käed tša-tša-kujuliselt puusale.
Taktid 17. Mis?
IV TUUR SILMADE ÜLESLOOMINE (taktid 1-16)
Taktid 1-2. Tantsijad liiguvad päripäeva kuni on sõsarjoonel sõrmitsi. Poistel käed puusas, tüdrukutel seelikus. Ülejäänud plaksutavad.
Taktid 3-4. Sama tegevust korratakse.
Taktid 5-6. Sama tegevust korratakse.
Taktid 7-8. Sama tegevust korratakse.
Taktid 9-10. Tantsijad liiguvad ringjoonel päripäevas kuni on sõsarjoonel sõrmitsi. Poistel käed puusas, tüdrukutel seelikus. Ülejäänud plaksutavad.
Taktid 11-12. Sama tegevust korratakse.
Taktid 13-14. Sama tegevust korratakse.
Taktid 15-16. Sama tegevust kordavad paremalt kaheksandad tantsijad.
V TUUR LÕPETUS (taktid 1-32 )
Taktid 1-32. Tantsijad võtavad taas rosinakujulise rõngjoone.
(Esietendusel toimub ka suur rosinasöömine)
kus on küll Anti,
kellel antidepressanti anti
no minu teada Anti läks dessanti
seesama Anti, talle Saksas sõita anti kord Trabanti
ma mäletan, ta äripartneriteks olid neli kanti
kes ajasivad räpast kontrabanti
siis - pangaarvetele neile miljon kanti
ning Anti maja pangalaenuks pandi panti
see Anti - ta ennem loomaaias toitis elevanti
ehk on dessandis siiski vähem janti
ja küllap pole seal ka ühtki kanti
nii arvas Anti, siis ta lennukisse kanti
ja ülalt alla visati, oh vaene Anti
veel ennem hüpet antidepressanti anti
ta langevari nimelt ammu maha kanti
ja samamoodi maha kanti Anti
kui kogu roodu ees tal karmilt teada anti
dessanti vaja pole santi
ei jäänud Antile muud varianti
kord aastas sügisõhtul lonkab mardisanti
Mulle meeldib presidendilt
ordeneid saada.
Hea on orden näpus
kohe Viru Keskusesse
sõpradele näitama minna.
Raske on teha head filmi
kui pole
kaamerat
näitlejaid
raha
meeskonda
ideed
vajadust
ega tahet
mida rohkem ma maailma vaatan
seda vanemaks mu silmad muutuvad.
varsti on nad vanemad kui leib.
Guatemalas elavad
mu kaks vähihaiget tädi.
Nad surevad kohe-kohe ära
ja siis pärandavad mulle
paar miljardit ja rantšo.
Ma arvan, et ma lähen sinna elama,
sest mulle meeldivad
hobused, päike ja linnulaul.
Miljardid on normaalsed.
Olgugi, et raha pole oluline
aga noh
tahaks ikka hästi elada.
Võin ma sulle joogi välja teha?
Jõime sõpradega Zavoodis ja Krooksus.
Sillal käisime ka.
Jalutamas vist.
Rohkem ei mäleta.
Igastahes olid kiftid
3 aastat Tartu Ülikoolis.
Suvel lähen Indoneesiasse.
räägin kõigile Eestist
et siin on nii hea elada ja tore.
laulan neile regivärsse
loen kalevipoega
liigun ainult hüpaksammul.
räägin palju eesti keelt ja
näitan pilte vanalinnast
ja loojuvast päikesest.
oi, meil on siin ilus loodus.
äkki nad tahavad siia elama tulla.
Venelased surevad varsti ära
aga liinitööliseid oleks
hädasti vaja
Käisin arstivisiidil
ja küsisin
„tahaks uuesti
veregruppi teada saada
äkki on mul nüüd muutunud“
ja limpsasin keelt.
Arstile meeldib,
kui ma nalja teen.
Mulle meeldib teiste
inimeste ees nutta.
Mõnikord peab palju pingutama.
Vahel punnitan pisaraid
nii kõvasti, et silmadest
pritsib verd.
Teistel on siis minust
väga hale
ja see on tore.
Kirjutasin kirjandit.
Sain sisu eest maksimumi.
Kasutasin ka ühte
väga tugevat tsitaati
„Ma tapan su ära, kui vähe punkte paned“
- anonüümne.
Ema ütles ka, et mul on lai silmaring.
teise inimese uni
on alati magusam
„alguses ei saa vedama
pärast ei saa pidama“
on jabur lause,
sest seda on nii palju kasutatud.
aga uroloog ütles, et ükskõik
tema ei viitsi uut diagnoosi kirjutada
Eile käisin öösel
salaja köögis ja
sõin näpuga maasikamoosi.
Ema sai hommikul aru ja
tõreles natukene.
Sellest on ükskõik,
sest tüdrukutele meeldib
siuke paha-poisi-imidž
aeg-ajalt tahaks ikkagi
teada, et mis on elu mõte
kõige targem on puude käest küsida,
sest puud ei valeta.
mõnikord tundub mulle
et kõrvaklapid leiutatigi
kasside mänguasjaks
ja alles aastaid hiljem avastati
et nendega saab muusikat ka kuulata
kõik mu tuttavad on raudkindlad
et neil on viis meelt.
aga kui ma ütlen, et
ega te pahaks ei pane
kui ma teie astraaltundlad
ära lõikan
siis seda nad ka ei luba
ma arvasin, et
olen juba elus kõike näinud
aga eelmine nädal
käisin soomes
ma sõin ära kõik
oma halvad iseloomujooned
huvitav
kus nad nüüd on
viimasel ajal tundub
et reaalsus ja fantaasia
lähevad omavahel segamini
või oli see vastupidi
Kõrvaltänava hoovis
elab üks kodutu
ja talved on külmad.
Viisin talle vatiteki
„võta, hoiab sul varbad soojas“
ta ütles, et tal polegi enam varbaid.
jaajaa
nagu sigadele pärleid.
ma vaatasin aknast välja
pilved olid lammaste moodi
..
issand kuidas fantaasia lippab
