Saatan tuleb su juurde
ehk ta sositab salaja
ehk ta räägib kõigest sulle
räägib sellest kuidas vajab sind ta
Saatan pilves su juures
ehk tal seisab su ees
ehk ta sellega äsaks sulle
et sa näeksid mis toimub su sees
-
Ja ma sind nii siin ootan
et ei tea mida endaga teeks
Igatsen nii ja loodan
et kord tagasi tood mu ... sydame
-
Saatan öös su juurde
Ilmar, sinuta kõle on see
Saadan suudlused sulle
See on ainus mida teha võin veel
Saatan kuulub su juurde
ehk ta näitab sulle teed
läbi piinava une
läbi ööde mitmete veel
--
ehk..las mina parodeerin siis ka..dilidi-pomm-vee-eee
Kolmas kord siis nüüdseks. Võtan hoogu ja jooksen katuse servani, kuid enne serva jään pidama - ei julgenud.
Kas vanaemal oli tarvis siis sedasi käituda. Naabritädid ütlesid ka, et käbi kännust kaugele ei kuku. Kõik naised on litsid. Mis ma nüüd siis tegema pean.
Fakk ma ütleks aga ei ütle. Hullumoodi olen harjutanud aga ei tule välja. Võta või jäta selles on küsimus. Või oli see mingi teine küsimus - mõtlen, veel kord hoovõtuks tagasi jalutades.
Kõrval majade katustelt lendu tõusvate pääsukeste pojad vahivad mind türastunud nägudega. Kamoon, et oskate lennata? Ma kohe näitan teile te raiped. Väiksed värdjad varblased sitsivad katuse räästal mu hoovõtu raja ees, silmis pilk, mis ei usu minusse.
Võtan ennast veel kord kokku ja hingan sügavalt. Lehvitan tiibu, kontrollin, kas nad on paigas. kõik on omal kohal.
Nokin maast kaks terakest ja situn nad kohe välja, sest järjekordselt oli tegemist mingi kivimiga. Okei, nüüd tuleb. Nüüd raisk. Lidun kõigest väest......kukun peaaegu, et katuselt alla, kuid saan siiski enne serva pidama. faktapp.
Vennad ja õde on ammu lesta lasknud, mis mul viga on raisk?
(Telestuudio. Laua taga istuvad kaks pikkade habemete ja turbanitega araablast, MULLA HOMEIN ja ABTULLAH ABTULLAH. Kõlab tunnusmuusika.)
MH: Allah aghbar, kallid televaatajad ja tere tulemast jälgima igaaastast araabiamaade tähtsaimat auhinnagaalat „Kuldgranaat“, seekord siis 2005. Meie otselülituseni Kabuli on veel pisut aega ja selle aja sees tahame mina ja Abtullah Abtullah rääkida teile pisut lähemalt, mida selle aasta konkursilt on oodata. (pöördub ABTULLAH ABTULLAH poole) Tere tulemast sullegi. No sinust on saanud meie iga-aastane stuudiokülaline ja ei ole seegi aasta mingi erand.. Äkki sa eksperdina räägiksid natuke lähemalt neile kes veel ei tea, mida kujutab endast üldse see konkurss ja mida sel aastal oodata on.
AA: Kõigepealt tere ka minu poolt, on tore siin jälle olla. „Kuldgranaadi“ reeglid on jäänud samaks: nominendid kandideerivad kuues kategoorias: parim meesterrorist, parim naisterrorist, parim amatöörterrorist, elutööpreemia, ja loomulikult eriefektide auhind. Sellest aastast on lisandunud veel parima võõramaise töö kategooria. Töid hindab kümneliikmeline Akadeemia, kuhu kuuluvad väga tunnustatud eksperdid ja terrorismiteoreetikud, kes on ise terrorismiga aastaid tegelenud.
MH: Aga nüüd konkreetselt selle aasta gaala juurde. No kui eelmine aasta oli pinget vähe, võitjate ülekaal oli mäekõrgune, siis tänavune tõotab tulla tunduvalt pingelisem.
AA: Tõepoolest ja seda eriti meesterroristi kategoorias. Selle põhjuseks on kindlasti mitmete uute andekate noorte lisandumine terrorismikunsti. Nad on toonud sisse teatavat reformaalset abstraktsionismi, mis üldise konservatiivselt eksistentsialistliku miljöö väga mitmekesiseks ja huvitavaks teeb. Ja seetõttu ongi selle aasta nominentide hulgast kedagi eelistada Akadeemial väga raske.
MH: Nii ta tõepoolest on. Ja nüüd võikski vaadata üle parima meesterroristi nominendid ja nende saavutused.
(Lint hakkab jooksma. Näidatakse kolme plahvatust: Mulla All-Karihyr „Lennukiviperus“, Osama Bin Laden „Bussiplahvatus“ ja Muhmad Bahmir „Tulemeri.“ Tagasi stuudiosse)
MH: Nonii, nagu te ise nägite, on kõik tõelised meistriteosed. Kuidas sina, kui endine professionaal, neid töid kommenteerid?
AA: (mõtlikult) Mulla All-Karihyre „Lennukiviperus“ on tõesti esmaklassiline saavutus. Kogu kontseptsioon on tasakaalus, mõte on selge ja lihtne. Teosutse koha pealt meeldis eriti geniaalne hetke tabamine ja üldine freudilik lahendus. No Osama Bin Laden...mis ma oskan öelda? Tema kunstnikusilm ja –käsi on meile juba ammu teada. Temasuguselt mitmeti tituleeritud vanameistrilt oleks võibolla oodanud pisut rohkem. Seekordne „Bussiplahvatus“ ei üllata aga millegagi. Üldine probleemikäsitlus on hea, aga ei midagi enamat.
MH: Ja Muhmad Bahmir? Pisut nagu toorevõitu.
AA: Täpselt minu mõte. Idee jällegi hea, aga teostus jääb nõrgaks. Samuti on mõtet pisut keeruline tabada, olemata kursis postmodernsete käsitlusviisidega. Aga Bahmir on ju alles noor, annet tal on ja kunagi kuuleme temast kindlasti veel.
MH: Nii et sinu eelistus parimale meesterroristi tiitlile oleks Mulla All-Karihyr?
AA: Ma tõesti julgeks pakkuda teda, sest tema töö on siiski silmapaistvam kui teistel, mis muidugi ei tähenda et teised kehvad on.
MH: Selline on eksperdi arvamus. Mida aga arvab Akadeemia, näeme kohe. Ja nüüd ongi õige aeg siirduda helis ja pildis Kabuli, kus auhinnagaala on kohe-kohe algamas.
SAATEJUHT (SJ): Tervist, kallid kuulajad. Tänaseks stuudiokülaliseks on Aado Laaneots Tõrvast. Aado on tunnustatud tähetark.
AADO LAANEOTS (AL): Astroloog.
SJ: Justnimelt. Härra Aado, te helistasite toimetusse ja väitsite, et nägite eilset lennukikatastroofi nädal aega ette.
AL: Nägin jah.
SJ: Kuidas te võisite sellist asja ette näha?
AL: Eks ikka astroloogia tunnustatud meetodeid kasutades.
SJ: Väga huvitav. Selgitage üksikasjalisemalt.
AL: No mis ma siin ikka seletan. Ei saa ju sedasi paugupealt võhikule selgeks teha tervet teadust.
SJ: Aga proovige, palun.
AL (ohkab): No heakene küll. Asi oli nii... Neljapäeva õhtul läks Saturn paigast ära. Alguses oli muidugi paanika. Kui Saturn on paigast ära siis ju, no teate küll, eks... Õnneks tuli välja, et teleskoobi läätsel oli lihtsalt mõra sees.
Tohutu kergendus. Saturn pole 1939. aasta septembri algusest saati paigast ära olnud ja teate isegi mis siis oli, eks. Ühesõnaga, panin uue läätse sisse ja Saturn läks paika tagasi niiöelda, hõh-hõh. Noh, saate aru – paika tagasi.
SJ: Saan, saan. Rääkige edasi, palun.
AL: Noh jah. Ühesõnaga, olin juba tuled ära lasknud ja akna lahti teinud, mõtlesin, et häälestan veel natuke uut läätse. Siis äkki märkasin, et Veenus on imelik.
SJ: Imelik?
AL: Nojah. Seda on raske seletada, see on mingi kuuenda meele asi. Vaatad torusse - kõik tavaline, aga midagi on ikkagi nagu valesti. Helistasin siis kolleeg Tarmo Jänesele Tallinnasse. Ütlesin, et Veenus on imelik. Tarmo helistas viie minuti pärast tagasi, ütles, et on jah imelik, aga vaadaku ma parem Marssi. No eks ma siis vaatasin ja, ma ütlen teile ausalt, võttis seest külmaks. Sealt oli kohe näha mis värk on.
SJ: Ahah. Et mis värk siis?
AL: See lennukiasi noh?
SJ: Stopp-stopp. Vaatasite Marssi ja - ma ei... Kuidas sellest...
AL: No ma ju ütlesin kohe, et te ei saa aru.
SJ: Hmm. No hea küll. Aga nüüd küsimus, mis kuulajaid vast kõige enam närib. Miks te midagi ette ei võtnud?
AL: Aga miks te arvate, et keegi mind usub. Läänetsivilisatsioonis on ju asjad tänapäeval niimoodi, et on ainult üks jumal – teaduslik meetod. Vanad tarkused ja teadmised vajuvad aga unustusse. Ei! Mina olen loobunud igasugusest teatamisest ja ette võtmisest. 2003. aastal nägin Viru hotelli pommiplahvatust ette. Helistasin kohe päästeametisse, ütlesin , et sel ja sel kuupäeval, see ja see korrus - kabumm! Nemad vastu, et lõpetagu ma ära sellised naljad. Mina jällegi, et ei ole mingit nalja. Tuleb suur mütakas, siuke, et terve Estonia puiestee on tahmaseid soomlasi täis. Telefon oli minut aega tumm, siis hakkas mingi teine tegelane rääkima, ütles, et inspektor.
SJ: Kui tohib hetkeks vahele segada, 2003. aastal ei olnud Viru hotellis mingit pommiplahvatust.
AL (üllatunult): Tohoh! No ju siis võtsid ikka viimasel hetkel aru pähe.
SJ: Hea küll, olgu sellega kuidas on. Läheme meie tänase teema juurde tagasi. Nagu ma aru saan, ei ole kedagi, kes võiks teie juttu kinnitada? Te ei rääkinud oma ilmutusest kellelegi peale kolleeg Jänese?
AL: Põhimõtteliselt küll, jah.
SJ: Niisiis - nüüd, kallid kuulajad, on mul hea meel teatada, et meil on telefoniühendus Tallinnaga. Härra Tarmo Jänes, on mul õigus?
TARMO JÄNES (TM): Just-just.
SJ: Meil on siin stuudios teie kolleeg Aado Laaneots. Aado väi...
TM: Tere Aado!
SJ: Aado väidab, et jagas eelmisel nädalal teiega üht oma avastustest.
TM: Ah jaa, muidugi! Oli alles finiš.
SJ (pateetiliselt): Jah, selle finiši tunnistajaks olime eile kõik. Te olete sündmustega kursis?
TM: No ikka ikka. Ma vaatasin ETV pealt otseülekannet.
SJ (segaduses): Otseülekannet! Aga... See ei ole ju võimalik.
TM (naerab lustakalt): No kuidas ta siis võimalik ei ole. Tuleb lihtsalt telekavas alla joonida aegsasti. Aga terve see sõit oli viimase peal, seda ma ütlen. Norrakad ei hakanud isegi üritama mitte.
SJ: Norrakad?! Kuidas norrakad asjasse puutuvad? Millest kuradist te räägite?
TM: Oi, kuradist ma ei räägi. Käin hoopis kirikus iga pühapäev. Ja suusatamist vaatan ka ikka kui mahti on. Ja teine kord kui jälle väike vihje tuleb, panen raha ka mängu. Öelge Aadole, et ta on Eesti astroloogia lipulaev ja edu talle. Kuulmiseni!
SJ (arusaamisele jõudnud): Nii-nii. Tundub, et kolleeg tõlgendas taevalaotuse saladusi hoopis teisel moel. Kuidas kommenteerite?
AL (läbi hammaste): No leidsite ikka nüüd, kellelt ka arvamust küsida. See inimene ei ole mingi astroloog. Täielik šarlatan, ma ütlen. Mis tähtsust sel üldsegi on, kui mingi võhik asjadest valest aru saab.
SJ: No kuidas nii? Miks te talle siis nõu saamiseks helistasite kui ta teie arvates nii võhiklik on? Miks mitte mõnele teisele ametivennale?
(hetkeline vaikus)
AL (pobisedes): Ametivennale, ametivennale. No mis ametivennale - meie ju Tarmoga kahekesi olemegi ainult.
SJ (tüdimuse märke ilmutades): Tundub, et saateaeg hakkabki jälle otsa saama. Viimaseks küsiksin, mida Eesti astroloogide lipulaev, Aado Laaneots, meile järgnevaks aastaks ennustab.
AL: No ei nii pika aja peale ei oska küll midagi kindlat öelda. Neptuuni pöörlemistelje kõrvalekalded muudavad kaugema tuleviku häguseks.
SJ: Hea küll, hea küll. Kui pikka ajaperioodi te siis selgelt näete?
AL: Nädal.
SJ: Nädal?
AL (häbelikult): Nädal jah. Seda pole palju, ma tean. Eks varem oli rohkem ka, aga vanaduses, noh, teate ise küll.
SJ: No öelge siis palun järgmise nädala kohta vähemalt.
AL: Ei saa.
SJ (ärritunult): Kuidas ei saa? Öelge, mis järgmisel nädala tuleb!
AL: Ütleks küll, aga ei saa. Jupiter on ees.
SJ (kiledal häälel): Jupiter?! Ees?!
AL: Kahjuks küll. See ei ole kusjuures astroloogias mitte harv juhus. Vaadake, Jupiter on väga, väga suur planeet. Kui see saadan ette loivab, oi-oi! Saturni rõngastega on ka ühtelugu jama, Merkuur iseenesest jällegi...
SJ (segab vahele): Ja ongi meil eetriaeg selleks korraks läbi. Kummalised asjad toimuvad siin sinise taeva all, üks mis on kindel. Järgmisel nädalal on stuudiokülaliseks tuntud ravitseja Juuli Pajula.
AL: Juuli Pajula?! Kas te olete hulluks läinud? Ma tunnen teda. See pole mingi ravitseja, see on täiesti tavaline šarlatan. Sellist raadioeetrisse... Hei, Hei! Kuhu te lähete. ... Ah soo. Ma olen ise ka suitsumees, oodake hetk. Kuhu ma jäingi. Ahjaa! Merkuur...
Hurst astus portaalist välja ja nuhutas õhku. Jasmiin. Taamal majade vahel paistis suuremat sorti väljak, mille keskel oli väikesemõõduline vabaõhulava. Ideaalne.
Ta otsustas asjaga kohe pihta hakata. Paari minuti pärast oligi ta kohal ja ajas end ägisedes meetrikõrgusele poodiumile.
"Inimesed!" alustas Hurst ja kohendas kapuutsi.
"Hkhm... Inimesed. Suur häda tuleb maa peale! Alfa ja Omega saavad taas üheks. Ka sina saad põrgupiina tundma, kui sa ei võta omaks Isandat."
Hurst ajas saua jämedama otsa taeva poole. Sau lõi leegitsema ja tulistas välja pimestavvalge tulekera.
Kõmm!
Inimesed tõstsid käed silme ette ja ahhetasid. Keegi kiljus vaimustunud häälel: "Saljut!"
Hurst noogutas rahulolevalt ja pidas pausi, et kõik huvilised saaksid kohad sisse võtta. Ja huvilisi polnud vähe.
"Sina ei pea mitte laskma ennast karjatada nagu rumalat lambukest!"
Sau sülitas välja uue keravälgu ja rahvas rõkkas.
"Sina pead avama oma südame pimedusele ja võitma oma vaenlased!"
Kõmm!
Inimesed hõiskasid ja loopisid mütse õhku. Keegi kilkas: "Ma olen võitja!"
Üks hiljem saabunud noormees üritas ennast sündmustega kurssi viia.
"Mis vend see on?"
"Mingi motivatsioonitüüp vist. Ma ei ole kindel. Aga ta on hea."
"Sama hea kui Peep Vain?"
"Parem!"
"Mida fakki! Ja veel tasuta?"
Saabunu võttis koha sisse ja ajas end kikivarvukile.
"...ei pea enam puudust kannatama ja kõik teie soovid täituvad!"
Kõmm!
Inimesed kiikasid lootusrikkal pilgul lähedalasuva elektroonikapoe vitriinide poole. Kätte hakkas jõudma massiekstaas.
"Ja nii ehitame me uue maailma, sest võim kuulub Isandale!"
Kõmm!
Hurst tundis, et hakkab ka ise joovastusega kaasa minema. Tal oli plaanis hüüda midagi stiilis "Te olete parim publik, kes mul kunagi olnud on!" kuid äkki tajus ta, et midagi on valesti. Pärast viimast pauku oli kuulajate hulka siginenud halvaendeline vaikus. Nüüd aga hakkas nihelemine.
Keegi ruudulise mantliga naine esimesest reast karjus: "Võim kuulub rahvale!"
"Mida?" Hurst pilgutas hämmeldunult silmi. Mitmed inimesed viibutasid tema suunas rusikat.
"Ikka seda, et võim kuulub rahvale. Rahvas on kõrgeima võimu kandja. Idioot."
"Türann!" kuuldus tagantpoolt vihaseid hüüdeid.
"Mis..." Hurst oli täiesti nõutu. Pettumuspisarad kurgus: "Millest te ometi räägite!"
"Demokraatiast, sa kuradi tainapea."
"Teinekord mõtle, enne kui ilkuma hakkad."
Kes oli see Themokraatia? Hurst ei olnud temast midagi kuulnud. Mõni uus üritaja, ehk? Plats oli hakanud tühjenema.
Ta tegi viimase katse.
"Themokraatia on nõrk ja ta kaotab. Isand jääb."
Kõmm!
Plats oli tühi. Hurst sülitas ja hüppas lava pealt maha.
"Themokraatiad ja Phemokraatiad. Raisk! Tuleb ka igasuguseid juurde kogu aeg." Hurst tundis ennast korraga väga vanana.
"Ma olen neile näidanud Tõde. Nüüd on aeg näidata Valu."
Hursti kooljahuultele ilmus võigas irve.
Pärastlõuna võttis Hurst vabaks. Ta jalutas kiirustamata mööda puiesteid ja promenaade, tšillis ja hängis, ostis kolme palliga jäätise ja pillas ühe neist endale sülle. Mööduvad lapsed seisatasid ja näitasid lõbusalt naeru lagistades näpuga, kui Hurst oma mustalt hõbetikanditega rüült roosakat plöga maha nühkis. Hurst punastas ja vajus pargipingile. Pärastlõuna oli asja ette läinud, tal oli õnnestunud mõtteid koguda.
Esimene viha oli möödunud ja Hurst otsustas neile toredatele inimestele veel ühe võimaluse anda. Ta krahmas suvalisel möödujal kõrist kinni ja sisistas:
"Mul on tähtis sõnum. Kas sa saad teha nii, et kõik seda kuulevad?"
Mööduja, kes oli juhtumisi kõmureporter, vaatas kapuutsis kogu kollaselt hõõguvatesse silmadesse. Vaist ütles, et sellel mehel oli tõsi taga.
"Teme ära. Lse mul nüd hngat pln."
"Kallid kolleegid. Sellel härrasmehel on informatsioon, mis võib meile huvi pakkuda."
Toolidenagin.
Kõnelenu katsus valulikul ilmel kõri ja lisas: "Ma arvan... Minu vaist ütleb, et siit võib midagi suurt tulla."
Kuulajaskond elavnes.
Hurst tõstis saua.
"Patused. Te keeldute teenimast Isandat. Ma olen tulnud, et öelda tõde. On Üks Isand. Sina, kes sa teda omaks ei tunnista, langed põrmu. Metsad kistakse juurtega üles ja linnad muudetakse tuhaks. Ja näe, seal lööb leegitsev mõõk taeva kaheks ja impeeriumid..."
Puhkenud lärm ei lasknud tal lõpetada.
"Moslemid ahju!"
"Mine ära kui ei meeldi!"
Karikaturist sirgeldas ahvikiirusel Muhamedi kujutavaid pilapilte, toimetaja jagas Taani lippe.
"Elagu sõnavabadus ja kristlik peremudel," leelotas rahvas ja hoidis kätest kinni. "Maha võitlev islam!" hõikusid julgemad.
"Kas me sellist odavat tööjõudu tahtsime," oigas keegi maailmavaluliselt.
Hurst sulges sekundiks silmad. Siin dimensioonis oli midagi väga, väga valesti. Nõrgamõistuslike tsivilisatsioon? See oli isegi temasuguse kogemustepagasiga deemoni jaoks liiga suur tükk. Ta tõmbas kapuutsi sügavale silme ette, tegi kannapöörde ja tormas ruumist välja.
"Kao tagasi oma liivaonni!"
Hurst eksles heitunult tänavatel. Kätte oli jõudnud õhtupimedus. Olles oma kaks tundi sel kombel sihitult ringi koperdanud, jäi ta seisma. Tema ees seisis hiiglaslik betoonjurakas. Kuubik oli kümmekond korrust kõrge ja tema peal oli kiri "Kaunite Kunstide Akadeemia".
"Ilus maja," mõtles Hurst. Talle meenus tema vanemate kunagine suvekodu.
Kontsaklõbin. Hursti pea pöördus aeglaselt heli suunas, ta silmad lõid kollaselt hõõguma. Veel kordagi, ütles Hurst endale, mitte kordagi kolmekümne tuhande aasta jooksul, pole ma oma ülesannet pooleli jätnud.
Ilma pikema tseremooniata surus ta küüned mööduva neiu kõrri, õigemini kõrist läbi.
"Nüüd on tulnud Valu aeg."
Ja Valu mõistab iga inimolend, ka nõder.
"Olgu see teile hoiatuseks!" sisistas Hurst ja põlvitas tõmbleva keha kõrvale. Rüühõlma alt ilmus välja kõver nuga. Üsna pea hakkasid noateraviku alt ilmuma verejutid ohvri kahkjal rinnal. Verejuttidest vormusid saatanlikud tähed.
"P"
"I"
Hurst oli keele suunurka ajanud ja silmad vidukile ajanud. Ta oli väga keskendunud.
"M"
Hurst tegi silmad lahti.
"Persse!"
Rohkem tähti ei mahtunud. Tal oli olnud plaanis kirjutada "PIMEDUS".
Ta ajas ennast vaevaliselt püsti ja heitis tehtud tööle pilgu. Laiba rinnaesisel ilutses kiri "PIM".
Pask.
Sajatusega lennutas Hurst riitusenoa lähedalasuvasse põõsasse. Kostis vaikne sulpsatus. Hurst läks näost valgeks (st. valgemaks). Selle noa oli talle kinkinud Isand. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Nii oli ta sõnanud.
Ilmselgelt oli Hurst täna vale jalaga kirstust välja astunud.
Ta venitas põõsanartsu kõrvale. Tegemist oli umbes kolme meetri sügavuse ümarate servadega auguga, mille põhjast läikis vastu heitvesi. Hurst jälestas vett.
Kunstikooli rahvas ei teinud laibast suuremat numbrit. Ometi ei puudunud ka uudistajad.
"Kas keegi tunneb seda neiut?"
"Pole varem näinud."
"Arvatavasti vabakutseline," pakkus keegi.
"Nii. Ja mida meie arvates see niinimetatud vabakutseline neiu tahab meile selle, hkm, niinimetatud performance'iga öelda?"
Vaikus. Õppejõud Ants Vaik oli kunstimaailmas kõva tegija ja keegi ei kiirustanud end tema silmis mõne mõtlematu arvamusavaldusega lolliks tegema.
"Pöörame palun tähelepanu niinimetatud kirjale, jah?"
Tudengid pingutasid ajusid. PIM. see ei tähendanud suurt midagi. PIIM?
"Emadus..." Kärt hakkas läkastama. Liiga palju kanepit. Õppejõud kergitas kulme.
"Ma arvan, et see sümboliseerib emaduse institutsiooni," pudistas tähelepanu keskpunkti sattunud näitsik punastades, "Emadust ei austata. Särk on eest ribadeks rebitud, rinnad on paljastatud. PIIM on kirjutatud ühe i-ga - piima on vähe. Kristliku peremudeli hääbumine." Ta vaikis, märgates, et on liiga hoogu sattunud.
"Väga hea! Tõepoolest. Väga hea käsitlus."
Ants Vaik oli õppuri taiplikkusest positiivselt üllatunud.
"Aga lõhkirebitud kõri? Väga head naharibade imitatsioonid, muide."
"Ei oska laulda?" pakkus keegi, "laulupidude jätkusuutlikus kahtluse all."
"Sõnavabaduse lõpp," hõigati teiselt poolt, "tsensuuri koletuslikud küünised on purustanud häälepaelad. Uus vaikiv ajastu."
Ants Vaik oli üle tüki aja oma kursusega rahul.
"Olgu-olgu," hõõrus ta käsi kokku, "kunst ei ole matemaatika ja tema niinimetatud tõed ei ole absoluutsed. Tõlgendusi saab olla mitmeid. Aga miks mitte küsida kunstniku enda arvamust. Ralf."
Sakus juustega noormees astus maaslamaja juurde ja tonksas teda jalaga: "Vabandage..."
Kogu oli külm ja jäik. Ralfi silmad läksid pärani.
"See... Aga," ta pöördus grupi poole, "aga... See ei ole elus. See on plastikust."
Pettumusohe. Ühe performance'i tugevaimaks oli Ants Vaik pidanud noore loomeinimese (olgugi, et vabakutselise) suutlikkust ja tahet püsida täiesti paigal, koolnukangestust meenutavas poosis. Nüüd aga selgus, et tegu on pelga mannekeeniga.
Ants Vaik vaatas kella. Loeng pidi hakkama viie minuti pärast.
"Pettumus, jah."
Tudengid ohkasid ühest suust. Pettumus tõepoolest. Ralf oli plaaninud neiu peale performance'i lõppu kohvikusse kutsuda.
"Ideid? Pidage meeles. Kunst ümbritseb meid kõikjal. Ta on niinimetatud, hkm, passiivses olekus. Pelk potentsiaal. Seda on vaja kanaliseerida. Ja seda kanaliseerijat me nimetame..."
"Kunstnikuks!" vastati kooris. Tuju hakkas jälle tõusma.
"Ja kuidas me sellest antud, hkm, nimetagem seda toorikuks, midagi välja võiksime imeda?"
"Tuli otsa?" pakkus Siim.
Ants Vaik kortsutas kulmu. Meinstriim. "Veel?"
"Situme täis?" hõigati tagantpoolt.
"Juba parem. Kas on keegi, kes teeks kohe ära. Loeng hakkab kahe minuti pärast."
Vabatahtlikke polnud.
"Juba käidud," või "ei oska ilma prilllauata," kostus vabandusteks.
"Heakene küll, mis siis ikka, pange põlema vähemalt," kostis tunnustatud õppejõud Ants Vaik seepeale ja hakkas tülpinult õppekorpuse poole astuma. Juba paarikümne sekundi möödudes loitis tema selja taga kahemeetrine leek. Süütevedelik ja tikud kuulusid koos akvarellide ja õlipastellidega tulevaste kunstnike standardvarustusse.
"Meinstriim," kommenteeris keegi, "kellele sellist mõttetust vaja?"
Aga näe. Ometi on siin ilmas igal asjal otstarve ja kõik juhtub põhjusega. Sisinal tossavad säilmed said elupäästjaks hulkuvale koerale nimega Muki, kes oli juba neli päeva söömata olnud. Mõnuga lõi Muki kollased kihvad priikosti ja liputas saba.
"Kutsu, ära söö plastikut," hõikas keegi hella südamega mööduja, kuid taipas samas kohe öeldu rumalust, "või noh, söö siis pealegi, kui tahad."
Vabas ühiskonnas ei saanud kellelegi keelata sellist asja nagu plastiku söömine.
Hurst seisis puu varjus ja analüüsis ennast. Jah. See oli täiesti uus emotsioon, ta ei olnud kunagi midagi sellist tundnud. See oli tugev. Hurst ei olnud kindel, aga ta kahtlustas, et see võis olla hirm.
Tahtmatult kiikas ta selja taha. Ta ei oleks imestanud, kui see oleks tema selja taga seisnud. Themokraatia!
Hurst võdistas õlgu.
Kauaoodatud sähvatuse saatel ilmus Hursti ette vana mehe võbelev kujutis.
"Sa kutsusid."
"Siin on juba keegi." Hurst oli huuled kriipsuks kokku surunud. Situatsioon oli alandav, kuid ta lihtsalt ei suutnud enam.
"Keegi?" kujutis väljendas imestunud pahameelt, "siis tee, mis vajalik. Hurst sa ei ole enam kutsikas. Milles asi? Sa... Kardad."
"See on keegi uus." Hurst põrnitses maha. "Ta... Ta on nad ära teinud."
"Hüpnoos? Elavad surnud? Hurst võta ennast ometi kokku. Kolmkümmend tuhat aastat oled..."
"Ma ei ole midagi sellist varem näinud!" Hurst segas Isandale vahele ja see oli ennekuulmatu. Sõnadetulv paiskus valla. Ta hääles kõlas meeleheide.
"Loogika. Ei ole mingit loogikat. Ta on nende loogikaahelad täiest segi keeranud. Ma arvan, et see võib olla mingi kemikaal. Kiiritus. Jumal küll, ma ei tea. Nad põletavad oma surnuid ja söödavad koertele. Ma lubasin täita kõik nende soovid, nad läksid minema, nad lihtsalt jätsid mu sinna lavale. Ma ähvardasin neid. Nad hakkasid räuskama ja vehkisid punaste kaltsudega. Ma... Ma ei tea mida teha. Ma lihtsalt ei tea enam, mida teha." Hurst oli nuuksuma hakanud, "vahel tunnen ma ennast lihtsalt väikese hirmunud poisikesena."
Läks paar sekundit, kui Isand sõna suust sai. Ta polnud oma ustavaimat teenrit kunagi sellisena näinud. Ja tema hinge näris kahtlus.
"Hurst."
"Jah, Isand?"
"See võõras. Kuidas nad teda nimetavad. Kas tema nimi on Demokraatia?"
Kapuutsiga kogu tõstis hämmeldunult punaseks nutetud silmad.
"Jah, mu isand. Tema nimi on Themokraatia."
"Hurst." Isanda silmis oli võõras pilk ja ta alahuul vabises, "Hurst, tule sealt kohe ära!"
